Otsing

Nahklehter

( The Leather Funnel) Mu sõber Lionel Dacre elas Pariisis Avenue de Wagram'il. Ta maja oli väike, raudkäsipuude ja õuel oleva rohuplatsiga, Triumfikaarest möödudes vasakul pool. Arvan, et see oli olnud seal kaua enne, kui tekkis puiestee, sest hallid katusekivid olid samblaplekilised ja vanusest luitunud. Tänavalt paistis maja väikesena, viie aknaga esiosas, kui ma õigesti mäletan, kuid see laienes tagapool üheks pikaks kambriks. Just seal oli Dacre'il see erakordne okultse kirjanduse raamatukogu ning fantastilised haruldused, mis olid talle endale hobiks ja ta sõpradele lõbustuseks. Olles

Frankensteini lapsed

Androidifilmi sünd ja areng Üsna üksmeelselt loetakse kaasaegse teaduslik- fantastilise kirjanduse esikteoseks Mary Wollstonecraft Shelley 1817.a. kirjutatud romaani «Frankenstein ehk Moodne Prometheus», mis ilmus trükist aasta hiljem. Siiski arvan mina, et see au kuulub saksa kirjaniku E. T. A. Hoffmanni kaks aastat varem valminud lühiromaanile «Uneliivamees» ( Der Sandmann). Küllap aga on otsustavaks siin see, ete ulmekirjanduse maailm on ikka olnud inglise keele keskne. Nii ehk teisiti -- mõlema teose teemaks on tehisinimene, tänapäevaselt väljendudes android. Need kunstinimesed ongi seega

Kevadöö unenägu

Oli esimene suviselt soe maikuupäev, kirka taeva ja õidepuhkevate toomingatega. Inimesed hakkasid lõpuks suve olemasolusse uskuma. Väikelinna terassid ja välikohvikud olid täis kahvatuid, päevitamata nägudega päikesepüüdjaid. Kõik asjaajamised võisid korraga oodata, kiirustada ei raatsinud keegi. Lilian tundis end linna ainukese õnnetu inimesena. Kõik sõbrad olid koju maha jäänud, vennad uitasid omapead ringi, sest ta ähvardas neid, et kavatseb päev otsa õppida. Plaan oli muidugi õilis, mis tema sinna teha sai, et see välja ei tahtnud tulla. «Nagunii sa ei õpi sellise ilmaga midagi, tule parem

Juuli 2002

Eesti ulmefännile ei vaja «Algernon» ilmselt tutvustamist, siia esmakordselt sattunule või ulmekaugele huvilisele selgituseks, et novembris 1998 ilmumist alustanud võrguajakiri avaldab eesti autorite loomingut, maailma ulmekirjanduse paremikku kuuluvate juttude tõlkeid, mitmesuguseid artikleid ning kõikvõimalikke ulmega seonduvaid uudiseid. Lisaks on kõigil ajakirja lugejail võimalus kirjaveerus ükskõik millisel ulmega seonduval teemal sõna võtta, teistele kirjutajatele vastu vaielda või siis lihtsalt «Algernoni» kohta oma arvamust avaldada.

Kahekõne

Petr avas aupaklikult ukse. Ta peaaegu, et kummardas mulle. Imestasin sisimas, mis ometi lahti on -- peale seda, kui hommikusöögi lauas dermitooriumi ylem teada andis, et Chron ootab mind esimesel võimalusel, lisades sinnajuurde, et ma ei pruugi täna tundidesse tulla -- käitusid ylejäänud inimesed minuga nagu peatselt kroonitava kuningaga. Hoolimata sisemisest rahutusest säilitasin välise rahu ja malbuse. Olin nagu iga teine tavaline teise astme Õpilane, kes kandis tumedat ilustusteta ryyd, oli kuulekas ja ei rikkunud korda. Teise astme Õpilasi Chron vastu ei võtnud. See polnud tavaks

21.03. -- 14.01

21.03. Tahaksin olla ema sarnane. Tal on selline pikk kael, luigekael, kutsutakse seda ja pisike punane monalisalik suu, naeratus on tal nagu hindu jumalannal, sellel söakal ja sõjakal, surmaval ja ohtlikul, kelle nime ma ei mäleta, justkui tilguks see äsja tapetud, tema altarile ohvriks toodud vaenlaste magusast verest. Veri, veri, veri -- minu ema suu lausuks naeratades justkui selle sõna. Kuigi ta sõnad ei ole kunagi meelega julmad, näib kogu tema peidus pool olevat kogunenud nendesse huultesse, mis nii kaunilt ja salakesi ja ühtepuhku naeratavad. Ema kulmud on kaarjad ja suunduvad

Taimed

Oma pidurdusmootoritega planeedi lopsakat taimkatet põletades kosmosesüstik maandus. Kuuma ja hõõguvana kõrvetas ta rohtu ja puulehti, liiga lähedale sattunud putukad sadasid prõksudes ja sisisedes maapinnale. Läks mõni tund ja avanes luuk, mille kaudu väljusid neli süstiku pardal olnud inimest -- kolm meest ja üks naine. Nad nuhutasid oma kiiskavate kombinesoonide varjust, mis näo katmata jätsid, võõrapärast õhku ja sirutasid end pärast kuudepikkust kosmoselendu. «Siin on veel ilusam, kui pildid näitasid!» rõõmustas naine, proportsionaalne ent keskmisest lühemat kasvu brünett. Ta oli laeva

Klubijuhataja

«Maksimaalselt pool aastat veel, siis on lõpp.» Marina seisis tänavanurgal ja meenutas arsti sõnu. Maksimaalselt pool aastat. Siis on lõpp. Lõpp. Lõpp. Marina keerutas seda sõna suus ringi. Sõnal oli vastik maitse ja kuidagi kandiline kuju. Lõpp tähendas nägemise lõppu. Lõplikku pimedaks jäämist. Silmaarsti juurde ajas Marina tõdemus, et töö arvuti taga hakkas silmadele haiget tegema ka puhkepausidele ja prillidele vaatamata. Tööd oli palju, arvutigraafikust Marina veetis helendava ekraani taga umbes poole kõikidest oma ööpäevadest. Keskpäevale vaatamata oli valgus Marina ümber hallikas ja

Juuni 2002

Eesti ulmefännile ei vaja «Algernon» ilmselt tutvustamist, siia esmakordselt sattunule või ulmekaugele huvilisele selgituseks, et novembris 1998 ilmumist alustanud võrguajakiri avaldab eesti autorite loomingut, maailma ulmekirjanduse paremikku kuuluvate juttude tõlkeid, mitmesuguseid artikleid ning kõikvõimalikke ulmega seonduvaid uudiseid. Lisaks on kõigil ajakirja lugejail võimalus kirjaveerus ükskõik millisel ulmega seonduval teemal sõna võtta, teistele kirjutajatele vastu vaielda või siis lihtsalt «Algernoni» kohta oma arvamust avaldada.

Tähesõda

Üldiselt oli mul ammu tahtmine neid uue sajandi kinokunsti fenomene veidi lahata ja «Algernonis» selleteemaline arutelu tekitada. Teen seda nüüd, innustatuna Raul Sulbi artiklist ja hirmust, et ajakiri salasõnadega varsti suletakse. Alustaks standardse virisemisega, et maailm on muutunud korporatiivseks ja globaliseerunud. Meelelahutustööstus töötab üha suurematel rahatuuridel, olulised väljundid koonduvad hiigelkorporatsioonide kätte. Tegelikult on nii «Lord of the Rings», «Star Wars» kui «Harry Potter» nendesamuste korporatsioonide projektid, mille eesmärgiks on lõbujanuste käest raha välja