Otsing

Martinfeld Kuu. 2035 Ülevaatekiri kronoloogia jaoks. Ma olen alati oma perekonnale rääkinud, et relva kandmine on öistel tänavatel, võib olla ebameeldiv ja isegi füüsiliselt kurnav, kuid siiski äärmiselt hädavajalik igapäevaasi. Võin seda väidet kinnitada mõne lookesega enda militaarminevikust, kui püstolitoruga osutamine täiesti möödapääsmatuks osutus. Tegelikult luges minu kiirus, see, kuidas ma ennast relva taga liigutasin. Ja minu külmaverelisus. Loomulikult tunneb Annika mind meeldiva ja rahuliku tüübina, uskumatu kui me räägime ühest endisest sõjaväelasest. Ei taha ma isegi kamandada. Ja

Kelluke uksekohal tilises sõbralikult, kui mees mahedalt valgustatud restorani astus. Ruum oli parajalt väike, hubane ning pisut vanamoeliselt, kuid maitsekalt sisustatud ja mis peamine -- soe. «Brrr, küll on külm!» lausus ta õlgu väristades ning võttis peaaegu maani ulatuva tumeda mantli seljast ja heitis selle osavalt ust valvavale kolmjalgsele riidepuule. See kõikus natuke aega kõhklevalt, justkui vaagides, kas solvuda sellise ebaviisaka käitumise peale või mitte, ning rahunes siis. Mees muigas kergelt endamisi ning riputas nagi otsa veel oma lotaka kaabu ning kummalise salli. Riidepuu ei

Tuul undas ja vandus valjuhäälselt rannakindluse kulunud müüris haigutavates aknaavades. Kibuvitsad kaeblesid tema tigeduse üle, kriipides kriginal okastega üle kiviklibu. Lained tagusid jõuetus raevus kaldavalli, uhtudes sinna õhku ahmides surevaid adrumättaid ja taandusid jõuetul sisinal. November astus troonile ja see siin oli tema defilee, tunnistajaiks põhjaranniku armetu sügisest laastatud looduse aadelkonna vaesunud esindajad. Kari halenaljakaid kadakaid kõikus igavesest tuuletõmbusest saadud hääletus köhas vappudes teeraja kõrval, poetades siniseid pärleid oma suve hiilgeaegade

Õues oli oktoobrikuu viimane päev. Ilm väljas oli sügiseselt karge ja kõle. Puhus külm tuul ja temperatuur püsis nulli pügala piires. Kell oli 17.16 ja Boheem valmistus tööle minema. Kell 18.00 pidi ta Kunstimuuseumi valvesse asuma. Boheem oli keskmist kasvu, prillidega, kahekümne nelja aastane vabameelne poissmees. Muidugi polnud Boheem tema pärisnimi, kuid kõik hüüdsid teda nii.Ta oli selle nimega nii harjunud, nagu oleks ema talle selle andnud. Pistnud võileivad ja teepakki õlakotti, astus ta uksest välja ja lukustas ukse. Varem polnud uksel lukku olnud, kuid pärast seda, kui Boheem hakkas

Laest tilkus vett. Põrand oli külm. Ukseavast tekkinud tuuletõmme võlus mulle kananaha ihule. Nihutasin oma laptopi tulevasest loigust kõrvale, võtsin selle sülle ja hüüdsine Fernandesele: «Mine välja, võta juhe kaasa ja ühenda mind satiga, ja kähku.» See oli mu teine suur avastus selles maailma kultuuri varakambris, nagu seda kutsus mu kallis kadunud professor. Nazcas olid elanud arvatavasti inkad ja maajad, arvasin ma. Kuid professor ei olnud minuga selle punkti kohalt ühel meelel. Ta ei olnud kunagi minuga ühel meelel, peale ühe asja: ta tunnistas, et mul on kuradima palju annet. Nüüd

Esmaspäev hakkas pihta otsasaamisega. Hetkeks, mil Anatoli ennast voodist üles ajada jaksas tiksus kell halastamatult päeva viimase tunni viimast veerandit ja ööpimedus oli ennast juba kuus tundi varem akende taga lahti mässinud. Pilkases öös sumises suurlinn endiselt edasi, aga tema varjatud soppides liikus nüüd enam rahvarämpsu kui varem ja politseinike töö- öö kriitilisemad tunnid olid alles algamas. Anatoli istus sängis, küürus selg kaelalihaseid piinamas ning püüdis enda kinnist nina kurku tühjaks tõmmata. Tatt oli koobastes kinni ja ei liikunud. Paganama hilissügis, mõtles Anatoli

Alumiiniumplekist angaarid paistavad kahvatus ja külmas päikesevalguses täiesti mahajäetud. Ei ole mitte midagi peale nende nurkadel murduva valguse, millel silm võiks pidet leida. Lagedus. Silmapiiril taevaga kokku puutuv tolmune lagendik, mõned madalad põõsad ja lühike traatjas rohi. Pole teid, ei radasid. Selles pildis mõjuvad helklevad ehitised võõrana, tarbetuna. Nagu oleks keegi laps tohutus liivakastis pillanud käest mõned sädelevad lelud, kaotanud huvi või leidnud midagi põnevamat. Vahest kutsus keegi teda ära. Lähme nüüd! Kiiresti! Kell on palju! Võibolla tuleb ta veel -- homme? --

Ma lülitasin teleka välja ning kobisin voodisse. Nii nagu alati tuli uni mu juurde küll kiiresti, kuid ikka ja alati kuidagi hiilides -- mind järkjärgult vallates. Enne kui lõplikult uinusin, nägin inimesi askeldamas kontoris ümber laua ja millestki rääkimas ning siis imeti mind sellesse sisse. Ma sisenesin, seljas must ülikond, kerge hõbedase läikega särk ja tume lips ning seda komplekti täiendamas plaatinast mansetinööbid ja lipsunõel. Minu sisenenedes toas olijad tõusid mind aupatlikult tervitades. Istusin laua akna poolsesse otsa suurde mugavasse tooli ise mõeldes: «Mida ma siin teen?»