Otsing

Sellistel päevadel jättis Kadri oma vanaduspõdura Fordi haigla parkimisplatsile ööbima ning sõitis koju liinibussiga. Mõtted olid lihtsalt liialt läbielatus kinni, et tänavaliikluse jõhkruses toime tulla. Liinibussi näotu inimmeri, kus oli kombeks teise haiget hinge mitte silmata ning vaikimise müüri lõhkusid vaid üksikud õelad või eluväsimusse uppunud pilgud, sobis talle aga hästi, sest lubas ta kurbuse ja valu tuima ükskõiksusega, küsimusi küsimata, enese rüppe. Sügisese surmakuu koolnuhalli majad, autod, puud ja pimedusse uppuvad inimkujud ruttasid kiirust kogudes ja siis taas hoogu maha

Eesti Päevaleht avaldas 1. märtsi Arkaadias Andres Mesikäpa intervjuu Siim Veskimehega. Kuigi ühelt poolt on see vaieldamatult suurepärane, et üks Eesti juhtivaid päevalehti leiab ruumi ka ulmekirjanduse jaoks, tegi asjaosalisi pisut nõutuks mustvalgel näha, mis tehtud tööst lõpuks järele jäi -- intervjuud oli väga tugevasti lühendatud ja Raul Sulbi eessõnast oli alles kaks lauset. Sestap tekkiski mõte avaldada Algernonis algselt Eesti Päevalehe jaoks planeeritu täielikul kujul. Eraldi tahaksid kaks allakirjutanut -- Raul Sulbi ja Siim Veskimees -- märkida, et hindame kõrgelt Andres Mesikäpa

Umbes keskkoolis tekkis mul huvi arvutite vastu. Isa ostis oma töö tegemiseks koju arvuti, ja kuna tema oli siiski suure osa päevast tööl, oli masin peale kooli kohe minu käsutuses. See polnud muidugi mingi imeloom, isa polnud mul mingi ülemakstud riigitegelane, vaid kõigest üks osakonnajuhataja kohalikus tehases. Seega midagi väga võimsat ta endale lubada ei saanud. »Arvuti on tööriist, mitte mänguasi», tavatses ta öelda. Siiski polnud see arvuti täiesti kontorikonfiguratsiooniga. Oli protsessoril neid megahertse ja oli megabaite opmälul. Kõvaketas küll «ainult « 40 Gigabaiti, kuid ajas asja

12.LI Tal hakkasid palavikuhood. Juba viiendat päeva ei ole ta võimeline liikuma, ainult haliseb, küsib küsimusi, millele mina ei oska vastata. Ta jalad on endiselt täis rohelist mäda, mida ükski kaasasolev rohi ei paranda. Paljud kardavad, et see on nakkav, ning räägivad kiirest taganemisest. Eile istusime koos kahe sanitariga öö otsa tema juures ning püüdsime teda märgade lappidega jahutada. Telgi jahutusseadmetest ei piisa isegi tervetele inimestele, need eelistavad magada õues, aga kaptenit ma välja tassida ei luba -- tema immuunsussüsteem on liiga kurnatud ootamatuste jaoks. Reeglid

Mõtlemine on paha! Väitku teised mida tahes, aga mõtlemine on paha! Tõeliselt vastik tegevus, kohutavate tagajärgedega. Ma olen oma elus palju mõelnud ja seeläbi ka palju kannatanud, ent aidata ei suuda keegi. Mõtlemine on väga paha, ainult mitte keegi ei mõista seda ja sellest on muidugi kahju. Maigutavad vaid suud ja küsivad: mida ma sellega mõtlen? Mitte midagi. Mis mõtet on seletada? «Kas sul on paha tuju? Või on sul hoopis miski naljakas tuju, kus sa hakkad igast sõnast kinni ja norid seni, kuni kõik sinust ära tüdinevad? Ma tean, täpselt nii ongi! Nagu viimati. Ütlesin ainult, et

(Za-Rubemi raamatukogu, salaarhiiv, katkend kogumikust «Aruanne Lethe koloniseerimisel toimunud katastroofi kohta.» Lehekülg agent Werneri aruandest «kolonismiaja legendid.» Toodud ära ilma kommentaarideta.) - Kui Midirisis valitses isand Livini, ja Pitala suurtempli ülempreestriks oli Igni, ununesid jumalad rahva meeltest. Maad võttis kombelõtvus ja patuelu jõudis isegi pühasse Pitala linna taevani kõrguvate Raudmägede jalamil. Ohvreid toodi, kuidas juhtub, ja isand võttis omale konkubiiniks oma venna. Ja seda nägid Taeva deemonid, ning nad otsustasid sellise olukorra endi kasuks ära kasutada

Rüütel Drebi ja tema kannupoiss käsutati kuninga ette. Troonisaali uksel rüütel komistas. Läks aega, enne kui kannupoiss Santsu ja troonisaali rituaalsed valvurid ta püsti said. Just nimelt troonisaali rituaalsed valvurid. Mujal lossis liikus kuningas ilma valvuriteta. Mõnikord ta valis end saatma mõne sõduri, et toda ajaviiteks norida. (Ja see polnud mingi vaev. Mõelge selle peale, miks pannakse uksele sõdureid valvesse kahe kaupa.) Kui läheneda valvurite küsimusele tõsisemalt, siis oleks trooni taga salamõrtsukale hea peidupaik. Kui Drebi püsti saadi, vandus ta mõttes, et ei kanna enam

Taksojuhi soovimatus minu kohvreid auto pagasiruumist maha tõsta tulenes ilmselgelt asjaolust, et ma maksin täpselt näidu järele, ei ühtegi penni rohkem ja märkisin, et kaardi järgi oleks järgmine mahasõit meie teed kilomeetri võrra lühendanud. Samuti juhtisin tema tähelepanu sellele, et kiirteel oleks ta pidanud paluma mul kinnitada turvavöö. Ma lisasin, et informeerin sellest tema firmat, kuid tema irvitusest võis järeldada, et ta ei võta mu ähvardust tõsiselt. Võib- olla oli meie sihtkoha teatav omapära selles süüdlane, võib-olla aga ei suhtunud firma juhtkond sellistesse kaebustesse ka