Otsing

Valge. Kõik oli ümberringi nii valge. Valgest kivist majad, mis toetusid heledatele vundamendimüüridele, heledast marmorist kõnniteeplaadid, valusalt kirgas päikesevalgus. Raamatupoest välja tulles pimestas see silmi ning ma pidin mitu sekundit seisma, enne kui suutsin torkiva eredusega harjuda. Esiteks oli tarvis turule minna. Õngitsesin taskust paberi ning kontrollisin, kas kõik sai ikkagi kirja -- see oli peaaegu automaatne liigutus ning juba ammu sisse juurdunud. Konks seisneb selles, et ma tean end olevat nõnda hajameelse, et suudan ka kõige tähtsamad asjad maha ja ära unustada. Aga

Uus päev algas. Roosakalt õhetav päike kerkis aeglaselt üle silmapiiri, soojendas oma esimeste kiirtega karget õhku, aurustas mõne minutiga õhukese sädelevatest jääkristallidest kastekihi. Klaasid hakkasid selle helendusest hõõguma, alati jahedad kivid kattusid niiskusega. Hõbedases Tornis registreeris Fay järjekordse mikroskoopilise muutuse selle särava kera spektris ja libistas pilgu üle klaasiga kaetud lagendiku, kus oli kunagi seisnud kaunis linn nimega Gwedorn. Ta mäletas veel selle elanikke, kes olid andnud talle elu oma jumalikus katses luua olend, kes on neist endist targem. Kuid

Kiidetud olgu Allah, kõige armulisem ja kaastundlikum! Nii alustan ma, sõbrad, jutustust oma üheksandast merereisist, et taaskord anda teie otsustada, kas on mul õigus nüüd oma päevi külluses veeta või peaksin jagama rikkuse vaestele ja anduma palvetele, kasinusele ja karmusele. Olen teile rääkinud, kuidas nooruses lõin läbi oma isalt päritud rikkuse ja seejärel siirdusin kaupmehena meredele, kus loendamatuid ohte trotsides õnn mulle lõpuks naeratas, et võisin osta tagasi selle maja ja puhata. Nüüdki alustan ma jutustust sellest, kuidas Bagdadi kaliifi Harun Al- Rašidi -- andku Allah talle

Millal te viimati nägite sadu naerul nägusid ühekorraga? Millal te viimati seisite mitmesaja meetri pikkuses järjekorras ega vihastanud? Millal teile viimati tundus, et fantasy -kirjandus on parim asi, mis eales välja mõeldud? Kõike seda võis kogeda teisipäeval, 4. detsembril, kui Tartut väisas kuulus briti fantaasiakirjanik Terry Pratchett. Tartlaste huvi populaarse Kettamaailma looja vastu oli nii suur, et tema loengu kuulajad täitsid terve ülikooli aula. Vahest polekski õige seda loenguks nimetada -- pigem oli see Pratchetti tubateater teemal «Kohtumine lugejatega». Esmalt kontrollis ta

Kuningad pimeduses Elric, kadunud ning lagunenud Melniboné impeeriumi isand, ratsutas nagu lõksust põgenev kihvaline hunt -- täiesti hullumeelselt ja lõbusalt. Ta ratsutas Nadsokorist, Kerjuste Linnast, ja tema jälitajad olid vihased, sest nad olid temas vana vaenlase ära tundnud, enne kui ta sai teada saladuse, mida oli sealt otsinud. Nüüd olid nad tal kannul ning veider väike mees, kes naerdes Elricu kõrval ratsutas, oli Moonglum, Võõramaalane Elwherist ja kaardistamata Idast. Tõrvikute tuled neelasid sametist ööd, kui käratsev, räbalais rahvahulk kiirustas oma kondiseid setukaid põgenejaile

ESIMENE RAAMAT NÕIDUSE EMAND I Isegi südasuvel oli Tintagel tontlik paik; Igraine, krahv Gorlois' emand, vaatas üle neeme avamerele. Ainiti udu ja hägu silmitsedes mõtiskles ta, kuidas ta üldse teada saaks, millal öö ja päev on võrdse pikkusega, et uusaastapüha pidada. Sel aastal olid kevadtormid ebatavaliselt rängad; ööl ja päeval kajas kantsi kohal meremüha, kuni ükski mees ega naine selles magada ei saanud ja isegi penid niuksusid kaeblikult. Tintagel . . . endiselt leidus neid, kes uskusid, et selle kantsi rajas pika merre ulatuva tirbi kaugema otsa kaljurünkadele Ysi iidse rahva võluvägi

Esimene peatükk Oli tipptund ja liinibuss rahvast puupüsti täis. Jan komposteeris pikka kasvu mehe kaenla alt kätt läbi surudes talongi ja pressis end bussi tagumisse otsa akna alla seisma. Talle meeldis vaadata, kuidas sõidutee bussi alt välja voolas ning jalakäijad koos ümberkaudsete majadega kaugenesid. Iga peatusega jäi reisijaid järjest vähemaks ja varsti hakkasid ka istekohad vabanema. Jan valis välja rahuliku olemisega vanema meesterahva ja sättis ennast tema kõrvale. Mõnda aega vaikisid mõlemad, siis pöördus mees uurival pilgul Jani poole: «Töölt?» «Töölt,» vastas Jan väsinult. «Ammu?»

Aadressil http://www.art.tartu.ee/~lemmit/add/ asub AD&D teemaliste juttude kodulehekülg, mille sünni põhjustas noorkirjanike järsk buum rpg.dragon listis. Aprillikuu «Algernoni» juhtkirjas, mis käsitles ulmeressursse Eestis, oli link sellele saidile. Sealt ma ta leidsin. Olen AD&D juttude lehekülge jälginud nüüd juba mitu kuud. Juttude keskmine tase jääb alla mitte ainult «Mardusele», vaid «Algernonilegi». Ometigi avaldanuks AD&D juttude paremiku ilmselt mitte ainult «Algernon», vaid ka «Mardus», kui nad vaid sinna oleksid saadetud. Viimase «Stalkeri» valimistel AD&D jutud ei kandideerinud

( The Cats of Ulthar ) Kõneldakse, et Ultharis, mis asub teisel pool Skai jõge, ei tohi keegi kassi tappa ja ma usun seda täiesti, kui ma vaatan toda, kes nurrudes tule ees istub. Sest et kass on salapärane ja lähedane veidratele asjadele, mida inimene ei suuda näha. Ta on antiikse Aegyptuse hing ning Meroe ja Ofiiri unustatud linnade lugude kandja. Ta on džunglite valitsejate hõimlane ja iidse ning pahaendelise Aafrika saladuste pärija. Sfinks on tema nõbu, ja nad räägivad ühte keelt. Kuid tema on veelgi muistsem kui sfinks ning mäletab asju, mis sfinksil on ununud. Ultharis, enne seda kui