Otsing

Esimene peatükk Oli tipptund ja liinibuss rahvast puupüsti täis. Jan komposteeris pikka kasvu mehe kaenla alt kätt läbi surudes talongi ja pressis end bussi tagumisse otsa akna alla seisma. Talle meeldis vaadata, kuidas sõidutee bussi alt välja voolas ning jalakäijad koos ümberkaudsete majadega kaugenesid. Iga peatusega jäi reisijaid järjest vähemaks ja varsti hakkasid ka istekohad vabanema. Jan valis välja rahuliku olemisega vanema meesterahva ja sättis ennast tema kõrvale. Mõnda aega vaikisid mõlemad, siis pöördus mees uurival pilgul Jani poole: «Töölt?» «Töölt,» vastas Jan väsinult. «Ammu?»

Aadressil http://www.art.tartu.ee/~lemmit/add/ asub AD&D teemaliste juttude kodulehekülg, mille sünni põhjustas noorkirjanike järsk buum rpg.dragon listis. Aprillikuu «Algernoni» juhtkirjas, mis käsitles ulmeressursse Eestis, oli link sellele saidile. Sealt ma ta leidsin. Olen AD&D juttude lehekülge jälginud nüüd juba mitu kuud. Juttude keskmine tase jääb alla mitte ainult «Mardusele», vaid «Algernonilegi». Ometigi avaldanuks AD&D juttude paremiku ilmselt mitte ainult «Algernon», vaid ka «Mardus», kui nad vaid sinna oleksid saadetud. Viimase «Stalkeri» valimistel AD&D jutud ei kandideerinud

( The Cats of Ulthar ) Kõneldakse, et Ultharis, mis asub teisel pool Skai jõge, ei tohi keegi kassi tappa ja ma usun seda täiesti, kui ma vaatan toda, kes nurrudes tule ees istub. Sest et kass on salapärane ja lähedane veidratele asjadele, mida inimene ei suuda näha. Ta on antiikse Aegyptuse hing ning Meroe ja Ofiiri unustatud linnade lugude kandja. Ta on džunglite valitsejate hõimlane ja iidse ning pahaendelise Aafrika saladuste pärija. Sfinks on tema nõbu, ja nad räägivad ühte keelt. Kuid tema on veelgi muistsem kui sfinks ning mäletab asju, mis sfinksil on ununud. Ultharis, enne seda kui

Kirik on seest lihtne. Värvitud puupingid, lubi seintel. Sensitiiv, kes läheb kirikusse. Ma ei tea, kas sellest on midagi kasu. Aga ma ei suutnud sundida end minema linnas mõnda. Tühjalt kumisevasse suurte ruumi. Panna oma aastate säästud mängu, et tasuda... Ent kuri, mida ma olin aistinud ja varjatult uurinud, oli suur. Piisavalt, et tema vastu väiksem kuri suunata. Ent kui on nii suurt kurja, ehk on siis ka võrreldavat hääd. Niisiis, ma panen käed kokku ja langetan pea. Mõrvar võttis mustad prillid eest. Võimsa suurendusega kaamera oleks võinud õige nurga alt filmida tumedal peegelklaasil

Paate ei olnud näha. Päev hakkas lämbuma, päike valmistus end merre uputama, papagoide muidu nii kõrvulukustav kisa muutus kõrvadele juba talutavaks, aga paate polnud ikka veel näha. See ajas närvi mustaks. Või tegelikult -- paadid siiski paistsid. Tumedad mügarikud lebasid silmipimestavalt valgel kaldaliival otsekui kuivama riputatud tondinahad ja turritasid oma tõrvatud tääve palmide poole. Olid seal nagu suured surnud varesed. Ei liigutanud, ei kraaksunud, ei püüdnudki lendu tõusta ega lähemale tulla. Koos meeste ja rikkaliku noosiga mõistagi. Ainult lebasid, ajasid laevalolijaid ilmaasjata

«Kas sa tõesti näed siin midagi?» vaatas Öäk imestunult ringi. «Sinu silmad. Tegelikult muidugi ei näe, see on puhas kujutis, ainult natuke korrigeeritud võremeetrite käänupunktide järgi.» Öäk vaatas uuesti pead vangutades ringi, siis laskus istme seljatoele. «Mugav, kiire. See on juba reisimine! Ja kõige kummalisem on mõelda, et terve mu laev, mida sa teenitud lugupidamatusega sädekühvliks nimetasid, on kusagil all laoruumis.» «Viimase sädelennu teeme sellega.» «Eh Zätereit, pead sa seda mulle meelde tuletama...» «Tõe eest pole pääsu, nii et kas on mõtet end kiusata ajutise unustusega? Aga ma

Oli veider midagi sellist lihtsalt kilekotis kanda. Kuid midagi muud kaasas ka ei olnud. Õnneks oli neid kotte kaks ja sisu ei paistnud läbi topeltkile välja. Ikkagi oli Albertil õnne. Mitte niipalju sellepärast, et keegi võinuks koti sisu nähes ära mõistatada, mis tal ees seisab, kui pigem sellepärast, et aegajalt tundus kott end liigutavat. See oli muidugi meelepete. Teda oli lihtsalt hirmutanud hämar tuba, kus talle kandam kätte anti ning keelati sellesse enne kojujõudmist vaadata, eriti raske ja veider lõhn selles toas. Vaevalt koridori jõudnud, ta muidugi vaatas, kuid see ei teinud asja

Sisukord 1. Uneparandaja Indrek Hargla Härra Orkus ronis raskel sammul trepist üles, nahast portfell surutud kaenla alla, hingeldades ja astmeid loendades jõudis ta oma korterini ja surus siis kõrva vastu ust. Ta kuulatas teraselt ning ta näole tekkis kahetsusrõõmus naeratus. Kõik oli täpselt nii nagu arvas. Härra Orkus vajutas kellanuppu ja vali plärin täitis koridori. Ta ootas. Mitte midagi. Uuesti lasi ta kella -- seekord pikemalt ja nõudlikumalt. Ikka mitte midagi. Nüüd törtsutas lausa paaniliselt -- üks pikem helin, kaks lühikest, ent uks jäi suletuks. Hoopis naabriuks avanes ning Glorie