Otsing

«Tere õhtust. Minu nimi on Calda Bealne ja tänane uudisteprogramm alustab. Kõigepealt käsitleme oma saates viimastel päevadel üha enam kõlapinda leidnud teemat. Nimelt avaldati kaks päeva tagasi Jumaliku Pressibüroo ametlik teade peatselt saabuva maailmalõpu kohta. Kordame nüüd seda veel televaatajale meeldetuletuseks.» Jumalik Pressibüroo 17 734 459 002. a. P.S.P. LUGUPEETUD INIMKOND LUBAGE MEIL TEILE TEATADA, KALLID INIMESED, ET KÄESOLEVAST HETKEST ALATES MÕNE PÄEVA JOOKSUL TOIMUB MAAILMALÕPP. PRESSIBÜROO LOODAB TÄPSEMA AJAKAVA AVALDADA EDASPIDI, KUI SEE VÕIMALIKUKS PEAKS OSUTUMA. PALUME

Mic sõitis järjekordset tuuri mööda linnatänavaid, mis moodustasid keeruka labürindi sellele, kellel polnud kaasas Ariadne lõnga, või kes lihtsalt ei tundnud neid tänavaid läbi ja lõhki nagu Mic. Tuul puhus tunneliefekti ja Mici HMR-I kiiruse tõttu suure hooga vastu nägu, aga Micile meeldis see. Mici tuju oli kahtlemata üle keskmise hea. Ta oli just võitnud võidusõidu Thuriga, kauaaegse Bronnori linnaosa sõidumeistriga, ning nüüd võis vabamalt sõita, nautlevalt. Elu oli ilus! Järgmisel hetkel enam polnud! Keegi jultunud tüüp, igavene elukaniru selline, söandas oma HMR- iga Micist, kes

Tüdruk pöördus minekule. Tema habraste veidi kergitatud õlanukkide vahele mahtus kogu maailma raskus ja kergus ühekorraga. Seisin ja vaatasin talle järele, ning mulle tundus, et maailm lahkub minu juurest koos temaga... Mulle jääb ainult öö, selle sügavus ja varjud ilma valguskiireta, ilma kuuta, mille poole oma igatsust ulguda. Ei. Isegi ööd ei jää. Öö lahkub minust selle tüdruku silmades, mille varjatud saladusi ma korraks lugesin. Mulle jääb tühjus. See tühjus, millega elada iga jumala päeva tundetumana kui ükski masin, sest minnes võttis tüdruk koos kõige muuga kaasa ka minu õiguse murduda

MeYu süsteem, Ge, põhjapolaarala, Gadilamaa. Li nägi silme ees helendust. Ta oli kartnud surma, sest polaaröö oli neelanud rohtlakatte ka enne teda. Iga õhtu võis olla viimane, Ge talv ei tundnud halastust. Kas see oli lõpuks käes? Kõik oli harjumuspärane: hingeõhk otsis teed lumevaiba pinnale, saledad jalad olid külmast kanged. Aga kummaliselt valge ja vaikne oli. Alati oli vihisenud tuisk ja allpool silmapiiri hõljuv MeYu andis keskpäeval vaid kerget hämarust läbi pilvevaiba. Sellistel öödel magas rohtlakattide hõim puntras koos, et sooja saada, ent Li kaotas kaaslased tuisu käes silmist. Ta

Ma olen 19. Ma laman põrandal koos kahe albiinost tiigrikutsikaga. Võiks lausa ütelda, et me oleme nagu ühest perekonnast, pärit sealt, kus meid kunagi lademetes ringi liikus. Õigemini siis me sugulussidemetes polnud, aga siin, selles masendavalt esemetevaeses keskkonnas, nende masendavalt läbipaistmatute klaaside taga, võin ma ennast ka nende sugulaseks nimetada. Sellel on ainult üks tagamaa. Siis ma ei tunne ennast nii pagama moodi pookena. Ilmselt pole midagi ebanormaalset selles, kui ollakse 19. Aga sel juhul peaks sul kenasti ka ülejäänud 18 sünnipäeva meeles mõlkuma. No vähemalt osa

1. Ühe väikelinna kõrvalisel tänaval asuva ühekorruselise maja uks kääksatas. Vanaldane naine, kes sealt sisse astus, libistas sõrmedega üle roheliseks värvitud välisplangutuse, viivitles hetke ja kadus koridori rõskesse hämarusse. Hetk hiljem sulgus ta järel uks, siis oli kuulda võtme keeramist lukuaugus. Juba õrnalt võimust võttev videvik värvis taeva punakaks, tuulevaikus andis teistelegi majadele, kuuridele ja koeraputkadele iseäraliku tardunud ja elutu ilme. Mahatallatud ja kidura muruga hoovis oli näha korratult kõrguvaid osaliselt lihvitud, kuid rohkem lihtsalt konarlikke ja vormituid

Krobelise tahvli ees seisis Koorg ja sehkendas midagi söepulgaga. Oma kritselduse valmis saanud, valmistus ta käsi puhtaks pühkides pöörduma juba omavahel lobisema hakanud kuulajate poole. Kostus isegi mõningaid naeruturtsatusi, mida osa suurenenud vastutustundega sealviibijaid kulmu kortsutama pani. Koorg pöördus ja lasi pilgul ringi käia. Tema paksu võidunud juuksepahmaka ja suurte kulmude all pilkuvad silmad vaatasid rahulikult, kuid neis paistis ärritus. Nii mõnigi oli omavahelist vestlust jätkanud ja ei pannud Koorgi tähelegi. «Mehed!!» karjus ta äkki. Vestluse sumin kostus veel sekundi

Tume ja hall oli maa. Ehkki kolm valitsejat olid juba Võluri poolt hävitatud ei tundunud lootust märgatavalt rohkem olevat. Kaks, tasandike isand ja soode isand, nemad olid ikka veel elus. Mitte väga heas seisukorras, seda küll. Kummalgi oli neid kaitsmas veel viimane rüütel, Valge rüütel ja Must rüütel, kes olid küll tugevad, üksteise vastu võitmatud. Ent kas nad suudavad Võlurile midagi teha? Nende isandad uskusid, et suudavad. Must rüütel Ta väljus soodest, valge kilbiga must rüütel. Ta oli viimane, viimane neljast rüütlist, kes kord olid Sooisanda poolt loodud. Ta oli viimane kõigist, kes