Tänud Kiisukesele & M.Kassile
Kaks korda nädalas käin väljas, sest siis vurab tänavale piimamees Harri. Hommikul kell kaheksa, piimapurk käes, ootame naabrimemmedega tänavanurgal ja räägime. Ega väga palju uut ja huvitavat polegi arutada; on ikka need vanad igipõlised jutud, mis televiisorit vaadates ja raadiot kuulates tekivad.
Räägime intrigeerivatest poliitikameestest, redus olnud metsavendadest, terrorirünnakutest ja muudest sarnastest katastroofidest. Mida muud on teha varahommikust piima oodates? Oskaks ilusa häälega laulda, siis laulaks. Aga vanast peast ununevad laulusõnad, jäävad vaid üminad ja peenikesed piiksumised, nagu mu tütrepoeg ikka ütleb.
Kella kaheksaks oleme memmedega platsis, seisame hanereas, kõigil piimaraha näpus. Kellel viis, kellel kümme krooni. Kui pidupäev tulemas, siis olen kümne krooniga platsis. Vahest tütrepoeg tuleb külla, siis korraldame pidusid: mina teen pannkooke moosiga, tema sööb ja räägib kuidas koolis läheb.
«Postimeest» mul enam ei käi.
Peale taasiseseisvumist paar aastat tellisin, siis läks leht kallimaks kui piim, ja nägemine muutus kah häguseks. Pensioniga saab küll maksud makstud ja hädavajalikud ostud tehtud, kuid uued prillid jäävad ostmata.
Kui seal Toompeal ka mõni elukogenum istuks, küll siis ka okullaarid ja «Postimees» ühe tavalise pensionäri laual oleks. Aga palju neid intelligente seal ikka on -- rumalamad jäävad kodumaale, targemad lendavad Ameerika ja Hollandi. Vastavalt isiklikele vajadustele.
Riigile mõtlevad paljud, riigielanikele vähesed ...
*
«Oh, Maikl, ära jäta mind!»
«Ma pean, sa petsid. Hüvasti Meeri.»
«Oh Maikl.»
«Ma pean...»
Tuba oli väike ja lihtsalt sisustatud. Ülestehtud voodi ühes seinas, raamaturiiul teises. Keskel, puki peal, asetses televiisor. Ja kolmejalgsel toolil, mis selle ette asetatud, istus kõhukas memm, naaldudes võimalikult ekraani lähedale.
Subtiitrid lõpetasid dialoogi ja igaõhtune seriaal sai läbi. Televiisor klõpsatas kinni.
Naine tõusis toolilt püsti ning pühkis kleidiservaga silmanurki, millesse pisikesed pisarad olid tekkinud. Maikl oli Meeri maha jätnud, seda ei juhtu mitte iga päev.
Raske sammuga astus pensionieas mammi uksest välja.
Kööki jõudes vajus ta toolile ning lõikas rindkere najal paar kääru leiba. Määris neid pool-sulanud võiga ja raputas rohelise sibulaga üle. Lauakell tiksus monotoonselt, tilk- tilk haaval kadus olevik minevikku. Mõtlikult söödi leib lõpuni.
*
Vanamees on juba ammu surnud. Viisteist aastat varsti möödunud. Jäi teine keskeas põduraks. Põetasin küll, kuid mis see enam aitab, kui teine juba niigi haige. Vanamees suri köhides, pisarad silmis. Selgelt mäletan, kuidas ta järsku vakatas, käed külmaks muutusid ja mina üksi jäin. Tütar elas sel ajal veel minuga.
Uut abikaasat ma enda kõrvale ei taha. Eks neil kõigil ole mõni «kiiks» küljes. Jaanusel oli, väimehel on, piimamehel on, presidendil on...
Aga prints valgel hobusel? Kas nemad on olemas?
Usun, et kusagil nad olemas on, sest miks me (naised) muidu neid ootame. Kedagi täiuslikku, ilusat, «kiiksudeta» ja valgel ratsul. Kohe päris valgel.
Kui kuskilt muinasjutumaalt ratsutaks kohale prints valgel hobusel, küll ma siis temaga kaasa läheksin. Võtaksin paar salvrätti ja televiisori kaasa. Ratsutaksime üle aasade ja läbi metsade, hüppaksime üle hekkide, puhkaksime allikate ääres ja naudiksime päiksepaistet. Vaatleksime koos pilvi ja räägiksime ilmaelust. Siis elaksime oma kuningriigis, kus ma kõrgel tornis lastele riideid õmbleksin. Mul oleks oma aed, mis punetab roosinuppudest, oma õukond, ja oma täiuslik abikaasa. Oma prints -- valgel hobusel.
Aga kes mind vaest ikka tahab? Vana ja kortsus nagu ma olen. Siin linnas küllalt kaunitare, keda printsid ära võiksid võtta.
Ja pealegi, kes siis väiksele Toomasele pannkooke teeks ja ta kooliprobleeme mõistaks? Kes oleks talle vanaema eest kui vanaema ise printsiga minema kappab?
*
Raadio lülitus vooluvõrku. Sahinal otsiti üles lähim raadiokanal. Magus baritonihääl laulis:
«Kui roosad nupud su näos
õiele puhkemas on,
siis naeran ja hõiskan ma taas,
et ilus mu printsess siin on...»
Väsinud memme ohe. Klõpsatus -- raadio vakatas -- vaikus.
Veel üks käär leiba. Veidi võid ja rohelist sibulapuru.
Akna tagant kostus maantee sumbunud müra. Mööduva ratta krõbisev veeremine -- ilmselt postiljon sõitis oma tavalist trajektoori. Punguvatel okstelt kostus linnulaulu. Ületee naabrimaja aknail helkis päike.
Viimaks tõusis naine püsti, võttis raadiaparaadi alt mõned rohelised rahatähed, laua alt kaks kilekotti ja lahkus majast. Suuna võttis mõnesaja meetri kaugusel asuva kaubakeskuse poole. Sini- kollane silt kuulutas: «Säästu Market».
*
Ega ma hea meelega poodides ei käi. Vanaduses pureb aeg liigestesse ja kõndimine läheb aina vaevalisemaks. Vanasti oli teistmoodi -- nooruses sai kõvasti sporti tehtud -- isegi võistlustel käisin, kusagil lauasahtlis on vist isegi üks diplom.
«Marie Põldre saavutas viiesaja meetri jooksus III koha, ajaga...»
Varem polnud mingeid kaubakeskuseid. Iga kauplus ajas oma väikest äri. Konkurents ei olnud pankrotistav nagu praegusel ajal. Kuhugile nurgale kerkib suur Netto ja rodu väikseid ettevõtteid kaob ümbrusest. Ja siis nad seal Toompeal imestavad -- miks küll rahvas ei armasta eestimaist. Eestimaist lihtsalt ei ole.
*
Uksed avanesid automaatselt. Õhus hõljus värskete puuviljade aroomid. Õunad, pirnid viinamarjad, kiivid.
Rodu hõbedasi ostukärusid seisid üksteise otsas. Võtnud ühe neist, asus pensionär seda lükkama. Nooltega märgistatud värav avanes ja sulgus. Marie Põldre sõitis kaupade sekka.
Viimaks, kui käru sai poolenisti täis -- see oli ta jaoks terve nädala portsion -- sõitis mammi müügileti ette. Pani saiapätsi, leiva, konservid, küpsised, jahu, suhkru, munakorvi, margariinikarbi ning kiletatud kurgi lindile ja jäi ootele. Eesseisev musta kaabuga härra lõpetas maksmise. Müüja tervitas formaalselt. Toidud said oma määratud hinna, pensionär maksis.
Lahke härra, kes ennist järjekorras ühe koha võrra ees oli seisnud, ootas lahkel ilmel kuniks ta sai maksud.
Huvitav, mida ta küll tahab? Miks ta naeratab?
«Tervist. Kas ma võiksin teil aidata toidukotte tassida? Mis te ikka vaevate ennast; ja mul on niigi käed tühjad.»
Naine kohmetus -- kust küll selline viisakus? -- «Kui te just soovite,» ütles ta ja ulatas kaks toidukotti hallipäisele härrale.
«Kas siit on pikk maa koduni?»
«Kuidas võtta... kaks-kolmsada meetrit.»
«Sellisel juhul -- aitan teil need koju tassida. Teil on maja autotee ääres?»
«Jah, aga...»
Selleks ajaks olid nad juba keskuse ustest jõudnud välja jalutada. Mees suunas võtmekimbu parkla poole ja vajutas. Justkui tulistas. Kostus piiksumine, valge Volkswagen pilgutas oranzhe suunatulesid. Härra oli kõnnakut aeglustanud, ilmselt seepärast et Mariega ühes sammutempos püsida.
*
Ma ei petaks kunagi Jaanust -- isegi nüüd, viisteist aastat hiljem, kui ta siit ilmast on lahkunud. Kui olen kord kedagi lubanud armastada senikaua kuni suren, siis seda ma ka teen. Jaanusele andsin ma sellise lubaduse.
Ja väike teejoomine ei ole mingi petmine. Kui üks lesk kutsub mõnd lahket härrat teed jooma, siis ei maksa teha sellest mingeid järeldusi. Mina pakkusin Hildridile -- nii ta ütles oma nime olevat -- kõige tavalisemat pärnaõieteed, suhkruta. Väike võileib käib asja juurde. Arvaku siis naabrinaised mida tahes.
Näitasin Hildridile ka elamist: kopitushõngulist graazhi, sahvrit, magamistuba, külalistetuba ja isegi ärklikorrust. Talle paistis see kõik huvi pakkuvat.
Väga meeldis Hildridile Jaanuse vana mõõk, mille ta kunagi sõjapäevil väljamaa antiikvariaadist ostnud oli. Selline hõbedase teraga, peale kriipsutatud midagi võõras keeles, käepide mustast eebenipuust, kaunistatud hõbedaste dekoratsioonidega. Aga eks igale mehele meeldi seesugused vidinad, isegi lapselaps Toomas mängib sellega, kui mind keelamas pole. Ning kui väimees külla satub, siis uurib imetlusega seda vanaaegset relva.
Aga Jaanus vaatas kuidagi teistmoodi...
Ta hoidis mõõka põlvedel, paitas sõrmedega hellalt tera. Vahepeal tõstis imetledes kõrgele õhku, tegi paar välkkiiret vibutust. Ise nii vana, aga nii osava käsitsemisega. Ütles, et on kunagi nooruses tegelenud külmrelvadega.
Hiljemgi külastas ta mind. Vahest käisime koos poes, siis ei olnud jalavaeva. Pakkusin talle viiekümne aasta vanustest serviisidest teed, vahel pärnaõie, teinekord mustsõstra. Aga hiljem veetis ta pool külastusajast mõõga seltsis. Ei pannud õieti tähelegi, kui ma teda sööma kutsusin. Ja peale külaskäiku näis ta kuidagi nooremana. Viimaks tundus, et tegemist ei ole üldsegi mitte hallipäise kaabut kandva härraga, mustad juuksesalgud paistid tal keset halle kiharaid kasvavat.
Küsisin küll, et kas ta siis värvib oma juukseid. Aga ta ainult naeratas; vaid vähesed kortsud olid tal. Ju siis oli asi pärnaõietees...
*
Marie Paldre ärkas varem kui tavaliselt. Aken oli ööseks lahti jäänud ja tuul lehvitas võidukalt sitskardinaid.
Aga ma ju panin kõik aknad kinni, mõtles uneuimast virgunud pensionär ja ajas end istuli.
Tuppa oli selgesti kuulda kevadekuulutajate viisijuppe, maantee sumbunud mürinat ja kardinate tasast lehvimist. Aga kuidagi tühi tunne oli tal. Kuigi kõik tundus korras olevat -- magamisriided olid seljas, kortsus tekid voodil, mööbel olemas, lambipirnid alles. Aga midagi oli puudu.
Marie ajas end püsti, nühkis valusaid liigeseid ja pani akna kinni. Vahetas öösärgi villase kleidi ja särgi vastu ning tegi voodi ülesse. Alles siis mõistis ta, mis oli valesti.
Voodi kohal, kus tavaliselt oli rippunud hõbedekoratsioonidega mõõk, oli must kaabu. Just selline nagu ta mäletas Hildritit kandvat olevat.
Marie võttis seinalt, roostes naga otsast, kaabu, vaatas seda ja jäi mõttesse.
Või et seda ta siis mult tahtiski. Sellepärast ta siis külas käiski. Sellepärast ta mul aitaski poes käia. Kõik ainult ühe tühise mõõga pärast.
Veel mitu tundi oli Marie sügavas mõtiskelus. Hajameelselt koristas ta tube, jäi tihti aknast välja vaatama ning istus laua ääres, ilma et oleks midagi teinud. Köögilauale, raadio kõrvale, oli ta jätnud kaabu. Soliidse musta kaabu, mis häälitses puiselt, kui seda sõrmenukkidega koputada.
Hajameelsus kestis hetkeni, mil hele uksekell tilises.
Ehmunult ärkas Marie üles. Kiire astumisega liikus ta välisust avama. Peeglist mööda minnes uuris ta seda lähedalt ja kohendas oma soengut. Siis avas ta ukse.
Hele kevadviirg lõi tänavalt sisse. Põõsastesse peitunud tiivulised siristasid tervitavalt, mõni üksik liblikas otsis ripsutades nektarit. Soe kevadhõng lõi esikusse.
Uksel seisis väike poiss, blond käharpea, ja naeratas lõbusalt.
«Vanaema-vanaema kas sa teed mulle pannkooke?»
Vanaema südamelt kadus teatav lootusekiir, mis tal peeglit vaadeldes oli olnud. Ent see kadunud tunne vahetus rõõmuga. Rõõmuga, mis ikka vanadel headel sõpradel on, kui nad taaskohtuvad. Marie naeratas ja sasis poisi käharpead.
«Muidugi-muidugi, mu väike prints.»