Sadas peenikest septembrilõpu uduvihma, mis torkis madalas alusmetsas kahlavaid mehi ja pani nad õlgu väristama. Jõu säästmiseks kõnniti hanereas, hoides üksteisega mõõdukat vahet. Liikumine toimus peaaegu hääletult, sest jalaasted sumbusid luitunud mustikaväätides ja samblikus. Aeg- ajalt võis kuulda vaikset kirumist, kui mõni veelookas puuoks oma laadungi möödujale krae vahele sahmatas. Viimaks nad peatusid, kogunedes grupijuhi märguande peale vanasse sammaldunud pommikraatrisse plaani pidama. Viis meest silmitsesid taskulambi valgel suurt kilekattes kaarti, mõõtkavas ja detailides mis poleks tsivilistidele eales kättesaadav olnud. Grupijuht Valeri vedas kondise sõrmega kaardile jooni, venitades ja väänates kohanimesid oma emakeelele suupärasemaks.
«Tulime siit... üle Ulanovo ja Piusa... ja siit keerasime Ilumetsa peale. Siiamaani ligi kakskümmend kilomeetrit. Kõik on esialgu hästi kulgenud, aga ei maksa veel liiga entusiastlikuks muutuda -- see oli retkest ka kõige kergem osa. Nüüd oleme kontrollpiirkonnas ja nagu te teate, peame niikaua tiirutama, kuni leiame otsitava. Selleks võib kuluda mitu päeva...»
«Ega me juba praegu pole hiljaks jäänud?» päris pikk ja tusailmeline Gennadi, pühkides veepiiskade kee kaabuservalt.
Grupijuht kehitas õlgu. «Aga võib-olla olemegi. Mis siis, see on kindralstaabi mure. Nemad kinnitasid, et otsimiseks jääb peaaegu pool nädalat.» Ta pani käed puusa ja vaatas hämaruses ringi. Ümberkaudne mets sahises ja krabises ning kusagil häälitses lind «tviit! tviit! tviit!»; seesama lind või siis orav hüppas liiga julgelt ladvaokstel, mispeale sammaldunud kuusk etendas ühe hetke väga tõepäraselt koske.
«Ilus koht see siin,» nentis ta. «Kõlbab küll, et keha kinnitada ja ööbidagi.» Ta vaatas põgusalt kaarti.
«Käidavamad teed jäävad meist kaugele, aga igaks juhuks paneme valve välja. Alustab Oleg, vahetame umbes kahe ja poole tunni tagant. Uuesti hakkame liikuma kell pool kuus hommikul. Selge?»
«Jah, seltsimees vanemseersant,» kinnitas tedretähniline nooruk; teised noogutasid pead. Ta kohmitses raske seljakoti õlgadelt maha ja soris selles, kuni leidis väikese priimuse ja plasku kütusega. Mõlemad paistsid täiesti kasutuskõlblikena, mis oli varustamise juures pigem erand kui reegel -- alates kasvõi sellest, et Olegile määrati mitu numbrit suurem vihmamantel, mis lotendas nagu buldogi nahk ja takerdus alalõpmata millegi taha; lõpetades Valeriga, kes avastas tagavarapadrunite karbist komplekti roostes mutrivõtmeid. Mantli juures oli vähemalt seegi hea, et tema käisega kõlbas suurepäraselt nina pühkida. Ja siinse ilmaga tuli seda liigutust teha nii tihti, et see muutus lausa automaatseks. Vihm ju ei tahtnud lakata, ainult vaheldus: kord rauges üksikuteks piiskadeks, mis sulpsatasid piiritusleegil auravasse veekruusi, siis jälle kasvas sombuseks sajuks, mis lahjendas katelokis soojenevat lihakonservi. Oleg segas toda laisalt suure alumiiniumlusikaga ja nagu mõnegi pika pausi ajal, unustas end mälestustesse, mõeldes hiljuti Sladkije Tumanõ lähedal toimunust.
Temale, kes ta oli sündinud Severomorski linna lähistel Taga-Uuralites, näis Sladkije Tumanõ korraks kodukoha moodi, aga see oli kõigest viirastus -- see vene talude ühtne vaim, mis paneb südame põksuma ka siis, kui kõik on ammu hääbunud. Seda kohta siin polnud kantud ühelegi kaardile ja vägivaldse mahajätmise märkide järgi võis arvata, et tiitlit «asula nr. 215» kandnud küla jääbki vaid sissekandeks mõnes varjatud rohelises toimikus. Kümmekond maja paiknesid hajali paari ruutkilomeetri peal. Majadeks oli neid isegi palju nimetada -- hädapärasel viisil kokkunaelutatud barakid, ei enamat. Igaüht kattis armetu tõrvapapist katus, millest turritas välja korstna pikk raudtoru. Seal väänles ka pealetungiv umbrohi, ronis üle kõdunenud tarade ja püüdis seinapragudest sisse tungida. Luitunudsiniste raamidega aknad seisid pärani lahti ning ühe juures parvlesid kärbsed. Jahedust ja kerget vihmasadu arvestades tundus see Olegile kummaline, aga ju pidi seespool siis midagi väga isuäratavat leiduma... Vettinud pesu õõtsus nööridel või vedeles tuulest loobitult poris; Oleg silmas titesärki, millest jooksis üle roomikute selge muster. Mudane tee hargnes kaheks: üks keeras kuhugi segametsa vahele, teine viis karjamaale, kus kondised lüpsmata lehmad ammusid valust, peletades hirmunud ringijooksmisega lendu korjustel istuvad suured varesed.
«Gazikud» ukerdasid loksudes läbi pori, kuni peatusid eelviimase maja juures. Sellest püsis püsti vaid tahmunud viltune sein, mille märg tapeet laperdas vaevaliselt tuule käes. Mehed ronisid välja. Valeri kohendas laskuva pistrikuga embleemi mundrikäisel ja läks kõrgematele ohvitseridele teatama RO-grupi (Riskovannõje Operazii) saabumisest, teised jäid väikese salgana seisma, jälgides taamal aset leidvaid sündmusi. Metsaveeruga paralleelselt oli üles seatud mõnikümmend raskekuulipildujat, mis praegu vaikisid. Sealt majadeni jooksis viis laia tranšeed. Veel edasi metsa poole võis näha tihkesse mulda süvendatud laskepesasid, kust paistsid kolmjalal 76mm tankitõrjekahurite peened torud. Laskepesade vahesid täitis teravate vaiade ümber keritud okastraaditihnik, kohati nii paks, et päevavalgus ei tunginud sellest läbi; siia-sinna oli pillutatud veel üksikuid miinipildujaid. Kogu sõduritest kihav rindejoon venis rohkem kui kilomeetri peale ja jättis seejuures üpris korrastamatu mulje. Oleg tajus mingit ettearvamatust või kõhklust, millest ajendatult ta tagasi jõudnud grupijuhilt küsiski:
«Mis siin juhtuma peaks? Keda piiratakse?»
Valeri tammus kimbatuses jalalt jalale. Senimaani oli ta sõidu eesmärgi kohta poetanud vaid üksikuid häguseid fraase ja nüüdki alustas ta kobamisi, rääkides grupi üldises suunas. «Mis ma oskan öelda, pole see koht tavaline polügoon ega toimuv -- mõni taktikaline õppus. Olegil on õigus, me püüame kedagi või midagi kätte saada. Mehed rabelevad siin neljandat päeva juba. Ja rabelevad veel kaks korda niipalju, kui mingit selgust ei tule.» Ta viipas käega. «Aga lahendus on, näete, seal metsatukas. Välja ei lasta tulla, aga ära ta kah ei lähe. Mehed iga natukese aja tagant tümitavad, kohe südamest tümitavad, aga sitke on ta nagu põrguline, ei tee väljagi. Vaat nii on lood.»
Grupijuhile sekundeerides alustasid raskekuulipildujad oma madalahäälset müdinat, nende kuumenevad rauad aurasid jahedas õhus ja sealsamas keerles ka masinaõli vänget lõhna. Drillitud kärmusega varjusid avamaal seisnud sõdurid kaevikutesse ja dzottidesse, jäädes ootele. Nüüd kui maasturites saabunud mehed teadsid, mida vaadata, märkasid nad, et puud on mürskudest ja suurekaliibrilistest kuulidest pilbasteks löödud või maast juurtega üles rebitud; nad nägid metsaveerul ka tulelõõma jälge, seda söestunud kännutüügaste ühetaolist rida.
Valeri pidi häält tõstma: «Ja nagu ma ütlesin, ega keegi täpselt ei tea kah, millega tegu. Seepärast ongi piiramisliin kirju nagu kirbupesa.» Ta näitas käega sinna, kuhu kõikide pilgud niigi koondusid. «Jälgige ise, mis toimub. Ma arvan, et see üritab vist jälle välja tulla...»
«Kas me ei peaks varjuma?» küsis Oleg.
«Siin on ohutu,» kinnitas Valeri. «Jääme siia. Ja vaadake nüüd!»
Inimene?
Masin?
Nad ei näinud kedagi.
Kuid üks puu langes vastiku praginaga pikali. Valge känd turritas nagu lahtine luumurd.
Ja tahmunud soomuk metsaveerel vajus aeglaselt lömmi. Nagu oleks see tehtud värskest savist, mitte needitud terasplaatidest. Selle peale ärkasid miinipildujad köhatusega ellu, pumbates 50mm kildlaenguid BTR-i poole. Metall kiunus, puuoksad tuiskasid ja maapinnalt kerkis prahvatuste saatel õhku mullasambaid. Rinne ärkas ka vasakul ja paremal. Kummargil sõdurid sumpasid kaevikutes läbi pahkluukõrguse mudasopa, tassisid juurde uusi kuulipildujalinte ja uusi mürske ning heitsid eemale kasutatud laskemoona jäänukeid. Majade juures ootav rühm jälgis pinevusega, kuidas osa ühest üpris metsalähedasest tranšeest äkitselt sisse vajus. Sõdurite ulgumine läks üle korinaks, mis sumbus kanonaadi lärmis. Oleg raputas piinatud ilmel pead, keeras pilgu maha ja siis tagasi toimuvale. Miinipildujad olid sihtimisnurga muutmise ajaks vaikinud, alustasid siis aga uue hooga. Kaugemal lõid 82mm kahuritorud üksteise järel tinaraske mürtsatusega tagasi ja paiskasid siis mürsukestad välja. Sõdurite meeleheitlikult otsusekindla ilme põhjal võinuks arvata, otsekui oleksid nad aastas 1942 ja just äsja kuulnud kindral Tšuikovi suust legendaarse «Mitte üks samm tagasi! Võidame siin või sureme...»
«Peatage tuli! Peatage tuli!» hüüdis üks kõrgematest ohvitseridest kätega vehkides. Korraldus liikus vasakule ja paremale ning relvad vaikisid. Ta kogus mõned alluvad enda ümber ning mõnetise arutelu järel kästi ka Valeri ligi. Nad vestlesid küllalt kaua, heites grupi poole mõtlikke pilke.
«Kolm vabatahtlikku minu kõrvale,» nõudis Valeri naastes.
Mehed jõllitasid üksteist altkulmu. Oleg juba liigutas end kõhklevalt, aga enne jõudsid mõned teised ette astuda.
Valeri tegi «hrm-hmmm» ja nühkis hajameelselt oma mokahabet. Ta kitsale näole tekkinud mõru ilme pani vabatahtlikud ärevusest sõrmi mudima. Läks veel hetk, siis jõudis ta otsusele.
«Nüüd,» sõnas Valeri, «peate metsas kontakti looma. Tõkketulega aeti see nii- öelda loomake kaugemale, nii et ärge kartke, kõik peaks olema ohutu. Eks teate ise paremini, kuidas selliste asjadega toime tulla, mina siin juhiseid ei anna. Aga üht ma ütlen: mis iganes see on, kätte tuleb ta saada. Teie kasvatamine ja teisse uskumine maksis väga palju ja ülemused on mures, kas see tasus end ära. Näidake neile, et te pole prahi pealt riisutud. Teie kolm,» viipas ta vabatahtlikele ja näitas siis ohvitseride poole, «saate sealt täpsemad juhised. Metsas olge ettevaatlikud, aga ärge unustage, et te olete eelkõige sõdurid. Te ei kõhkle, ei oota, ei karda. On see nii?»
«Jah, seltsimees vanemseersant.»
«Minge siis.»
Ei neil kes läksid, ega neil kes jäid, polnud püütavast aimu. Kuid nad ei paistnud ka ehmununa ega tundnud võõristust, kuivõrd kogu elu olid nad iseendas midagi võõrast hoidnud.
Kell tiksus viimaseid minuteid nelja poole, kui vabatahtlikud ohvitseridele au andsid, kuulasid päid noogutades ja hakkasid siis laskepesade ja tõkete vahel tiirutades metsaserva poole astuma. Tuul pildus vihmapiisku näkku. Märg pori lirtsus jalge all, kus maapinda kujundasid sügavad rattaroopad, mürsukraatrid ja veolintide mustrilised vaod. Kolm mustas vormis eriväelast heitsid morni pilgu neile suunatud relvatorudele, ronisid siis üle murdunud puude ja kadusid metsa. Kuulipildujate lukud kolksatasid. Lindid tõmmati valju klõpsatusega masinasse. Kõik jäid vaikseks, ootele.
***
Oleg meenutas, kuidas lahvatas spiraalne leegivihur -- pürootiku märk --, mis kerkis üle latvade; meenutas puid valjul visinal tuld võtmas, okste raginat ja eriväelaste karjeid metsas; meenutas ohvitseride vaidlust, millest kostsid välja vaid rõhutatud vandesõnad.
«Ma ei suuda Sladkije Tumanõt ikka veel unustada...» tunnistas Oleg olnust naastes ja võttis kausi priimuselt. «Mäletad? Kolm meest surnud ilma, et nad isegi õieti mõistnuks, mille eest. Sama hästi võinuks nende asemel olla meie! Ja ohvitserid olid veel sihukeste nägudega, nagu tahaksid kõiki korraga «peale saata». Mul hakkas lausa hirm.» Ta koukis lusikaga kausist lihatükke ja vangutas neid mäludes pead. «Sa ei kartnud tookord, Buda?»
Budaks hüüti mõtliku olemuse ja koguka väljanägemise pärast Ruslani.
«Natukene,» kehitas ta õlgu ja sõnas siis argiselt: «Väike hirm on alati, aga see ei sega. Ma käisin pärast baasi laos, seal on meie nimedega tinakirstud juba valmis. Päris ilusad teised, jah. Nii et mis mul ikka muretseda, kui ülemused juba teavad, kuidas asi ükskord lõpeb.»
«No mind jääb see kilukarp küll kauaks ootama,» viskas Oleg bravuurselt. «Enne tahan ma lapsi ja lapselapsi ja juubelipilti ajalehes; tahan Suvorovi medalit ja sõjaveteranide koosolekuid -- ja alles kõige lõpuks kolme kogupauku surnuaial. Vaat nii!»
«Jälle see vana teema...» pistis keegi. Oleg laiutas selle peale käsi, märgates, et Buda mustad silmad uurivad teda mõtlikult. Korraga kerkis Olegi kõrvalt tema pussnuga ja -- otsekui nähtamatu käe visatuna -- plaksatas nooruki pea kohale puusse.
«Enne seda tahtsin ma kah igasuguseid asju,» ütles Ruslan vaiksel häälel, vastuseks küsimusele teiste pilkudes. Ta kehitas osavõtmatult õlgu, samas kui nuga nõksatas tüvest lahti ja hõljus oma kohale tagasi. Või mine tea, äkki oligi mehel sisimas ükskõik. Oleg igatahes mõistis. Buda suur kasv polnud ju ainus, mis teda teistest eristas. Ta lonkas veidi ja üks tema näopool näis halvatusest tabatult kahvatu maskina; kulmude vahelt vasakule lõua alla jooksis pikk valge arm. Oletati mingit õnnetust tööstusvoolu või välguga, aga täpselt ei teadnud keegi ja küsimise peale ei vastanud mees midagi. Aga peaaegu kindlasti sai ta just selle õnnetuse läbi võime telekineesiks, ja mitte tavaliseks, vaid lausa esmaklassiliseks...
Nad vaikisid. Ruslan oli meenutustega samas kohas kus Oleg. Maasturid, mis tõid RO-grupi Sladkije Tumanõ juurde, viisid mõned neist paari tunni möödudes baasi, et jagada viimaseid näpunäiteid eesoleva jaoks. Tegelikult tähendas see hullumeelset kiviklibustel metsa- ja külavaheteedel kihutamist, mis sai alguse hetkest mil see vastutulest hoolimata metsast väljus, kõike ettejäävat sirgjooneliselt maatasa tehes. Kahuritorud murti pooleks või paisati tikkudena laiali, maa nihkus ja pressis kõik tranšeed kinni, kuulipildujalindid lõhkesid valjul praginal. Kümmekond sõdurit põgenesid paanikas, aga ei jõudnud kuigi kaugele, enne kui kuulipildurid nad ohvitseride käsu peale maha niitsid. Üks kukkunud desertööridest tõstis vaevaliselt pead, aga lähim ohvitser astus ligi, muljus saapaga ta kuklale ja vajutas ta näo tagasi veresegusesse soppa. Kuid hirmu nakkus oli juba levinud ja kui loomake tõkkeliinidest gigantse tankina läbi tungis, ei kohanud ta mingit arvestatavat vastupanu. RO-lased istusid selleks ajaks juba autodes, mis võtsid kruusa üles loopides paigalt. Üks neljast masinast jäi aga asjatutest starterivajutustest turtsuvana maha. Hetke seisis ta veel oma kohal, siis aga paiskus otsekui katapuldist lastuna kõrgele õhku ja kukkus paarkümmend meetrit eemal puruks. Keegi ellujäänutest püüdis rusudest välja roomata; püüdis isegi siis, kui plahvatanud kütus muutis ta leekivaks tõrvikuks... Ja baas, pääsenute lootus, võttis neid vastu tülpimusega, mis järgnes mitmetunnisele tulutule koosistumisele. Alles pärastlõuna saabudes leiti, et jahitav on liikunud üle piiri Kagu-Eestisse. Kiiruga valiti algsest RO-grupist välja viis, kes pidid selle, maksku mis maksab, kätte saama. Suure kodumaa au ja teaduse nimel. Ja siin nad nüüd siis olid.
Oleg lõpetas oma konserviga ja istus kaugemale, seljaga vastu puutüügast, mille samblikust kerkis ta ninna kõdulõhna. Ta sülitas ja vaatas, kuidas tillukesed vihmapiisad valge läraka lahustavad, võttis sinisest maakaardiga pakist «Belomori» ning varjas hõõguva paberossiotsa sõrmede taha. Teised rullisid lahti magamismatid ning seadsid end pruunikas-roheliste vihmamantlite sisse, kuivõrd muid peavarje nende varustuses ette ei nähtud. Gennadi vedas kaabu silmile ja jäi norinal magama, ülejäänud veel nihelesid enne rahutusse unne suikumist. Oleg sajust suurt ei hoolinud; poisiklutina päevade kaupa seente või marjade korjamine harjutas nii rabiseva vihma, sääskede, kui pika kõndimisega. Sõjaväkke võtmine tegi heateo, uskus ta, sest ei lasknud ta elul manduda sama halliks kui teistel kodukoha meestel. Oleg mõtiskles vahel, milline võiks elu seal praegu olla, ning iga kord muutus kujutluspildi loomine üha raskemaks. Severomorsk, kus külarahvas poes ja pesemas käis, oli kolgas, mille südameks agul ning ääreks slumm. Olukorra muutis eriti hulluks valitsuse äraspidine hinnapoliitika, mis jättis odavaimaks lõbustuseks kärakapanemise. Maksis ju viinapudel vähem kui piimapakk ning Severomorski spordiklubi kuumaksust võis end sama kaua oimetuks juua. Linnas leidus ka paar «teatud maja» ehk siis nii mõnigi «lahke anniga» naisterahvas, aga Oleg ei jõudnud sealkandis veel nii vanaks saada, et julgenuks asja ette võtta. Kuigi ükskord oli ta sellele päris lähedal. Oh jaa, veel üks kustumatu mälestus...
Ta seisis tookord majauksel ja poikvel aknast, mille ees õõtsusid paksud roosad kardinad, kostus itsitamist ja rämedahäälset naeru. Oleg hõõrus higiseid peopesasid muudkui vastu pükse ning kuulis südant kloppimas, ega julgenud koputada. Ta heitles seal endaga vist päris kaua, veeretades peas sobivaid sõnu ja näppides kortsunud rahatähti taskus, kuni uks ühtäkki avanes. Ta võpatas, aga välja astus kõigest üks pikk loikam, et endale plotski keerata. See tehtud, hingas ta vänget tubakasuitsu sügavate sõõmudega sisse, kratsis hõredat habet ning avastas siis Olegi, kes ikka aralt ukse kõrval seisis ja maha vahtis.
«Soo-oh!» imestas loikam. «Õite noor poisu.»
Ei olnud ta noor ühti, neliteist juba. Kuid kidura kasvu pärast pakuti talle alati märksa vähem aastaid. Ta kaalus ropu sõimuga vastamist ja ütleski midagi, aga jäi äkilises tappasaamise hirmus poole sõna pealt vait. Kostus vaid hale, tähenduseta kiuksatus.
«Vot mis hääl,» mõtiskles loikam, imedes suitsuotsa hõõgvele. «Väeti kui su noks, mis?»
Oleg ei osanud midagi vastata, tundes vastikult kihelevat häbilainet end üle võtmas. Ta sirutas käed ette (võib-olla punetava näo varjamiseks) ning juba järgmine hetk kostis sisin nagu kuuma triikraua asetamine märjale riidele. Nolk tõmbas hinge ja hakkas siis nii valjult kisendama, et tarretas Olegi kangeks. Viiv hiljem vabanes ta krambist ja pistis plagama, jõudes enne veel märgata loikami käsi, mida söestumata kohtades katsid nüüd põletusvillid ja veritsevate haavandite ristuvad praod. Muidugi ei jäänud see sündmus saladuskatte alla, mistõttu nädalate viisi käidi nii nende majast kui ka Olegist kaarega mööda, ja sosistati, ja sosistati... Kuulujutud jõudsid lõpuks välja instantsidesse, millest tavaline inimene teadagi ei taha, ning kõige tulemusena leidsid ta kasuvanemad ühel õhtul köögilaualt mõnisada dollarit ja tembeldatud dokumendi, mille järgi oli nende poeg sundmopiga sõjaväkke võetud. Pärast loendamatuid nuukseid ja viinapitsi sulpsatavaid pisaraid suutsid Olegi kasuvanemad olukorraga kuidagiviisi leppida. Nad olid lihtsad inimesed, mõlemad neljaklassilise haridusega, ega söandanud end riigi asjadesse segada. Pealegi, dollar oli kõva valuuta ja sealjuures imetabane ravim kaotusvalu leevendamisel. Eriti sellises kohas nagu Severomorsk. Ja kui kõik oli viimaks öeldud ja tehtud, jäi lootus, et sõjavägi on kahest ätist jõudsam poisiklutist mehe kasvatamisel. Olegi uueks koduks sai kasarmu Loode-Venemaal, kus ta koos veel mõnekümne noorukiga paigutati lihtsõduritest eraldi blokki. Nad kõik olid mingil moel erilised; mitmete oskused ulatusid tema tulesüütamisest kaugemalegi. Kuhu uus elu ja töö ning uued kohustused viivad, ei osanud ta siis ette näha.
Oleg mattis järjekordse sigareti sambla alla ning läitis uue. Veel paarkümmend minutit. Taevas oli võtnud sügava sinakasmusta tooni ja puulehed kahisesid pilkaspimeduses. Öövaikuses hakkas krabinaid ja sahistamisi kõrva rohkemgi kui päevasel ajal, kuid siiamaani olid kõik helid äratuntavalt looduslikud. Ta mõtles une peletamiseks lauludele, mida Valeri baasis alailma ümises.
... ja vaikset lauluviisi täis
Sai frondiäärne laas.
Me kuulasime, mõteldes --
Kas üksteist näeme taas?
Võib lüüa tääk, võib võtta kuul,
Ei hirm meist jagu saa.<> Küll ükskord puhub võidutuul
Ja pääseb kodumaa
End ritta seadkem hommikul,
Viib lahingusse tee.
See' nimel, mis meist möödas on,
Mis homme tuleb veel...
Ta kordas seda nagu mantrat, kuni sõnad läksid segi ja kaotasid tähenduse. Viimaks süütas Oleg väävlipraginal tiku, et aega kindlaks teha. Ta tõusis põlvede naksudes, haigutas, sirutas end ja äratas siis Ruslani. Vaevumata tasast kohta otsima, laotas ta magamismati sinnasamasse, heitis pikali ja keeras looteasendisse tõmbudes vihmamantli enda peale. Libe riie lõhnas natuke kummiselt, just nagu ujumismüts või lapsena kantud voodrita botikud. Oleg sulges silmad. Praegu oleks ta isegi tahtnud vihmapiisku toksima, kuid uinuda võis ka lihtsalt sügistuule silituste abil.
***
Poole kuuest, kui süngeilmeline Gennadi lõpetas öövahi, peitsid nad oma laagrisoleku jäljed ja ikka veel üpris unistena jätkasid rännakut. Väsimus istutas neisse tuska ja veel ei proovinudki nad oma korratust hanerivist loobuda. Heinamaid kattis hall kasterõske ning selle kohal lasus paks piimjas udu; puudeviiru ähmane siluett siugles lähenedes või kaugenedes nende paremal käel. Nad kõndisid ja kõndisid, vahetades üksikuid repliike, juhiks vaid Valeri ja tema intuitsioon. Hommik jõudis juba päikest togida, et see ärkaks ja end taevakummile poolkaart tegema seaks, aga sammusid nad ikka nördinud nägudega, justkui tulnuks magamise asemel öö läbi sakummi süüa ja viina peale nuusutada... Aeg möödus tasahilju ja külad metsade taga ärkasid. Õhk kandis nendeni kaevurakmete krigina, plekkpange kolksatused ja karjamaale aetavate lehmade ühise bassihäälse «muuuuh!». Päike jõudis üle seniidi, kui nad lõunapausi ajaks raiesmikuserval peatuse tegid. Valeri nõustus viimaks ka pooleteisetunnise puhkusega. Halvemal juhul võis ees seista veel mitu päeva rännakut ja jõudu kiirmarsile kulutada polnud praegu mõistlik. Nad sõid kuivtoitu ja seadsid end uinakule, kõik peale grupijuhi. Puhata oli siin hea: raiesmik oli sumbe ja peaaegu tuuletu. Mõned väiksemad mutukad koperdasid aralt üle norgus pohlavarte, et magajaid lähemalt takseerida.
Ühel hetkel, kui ta oli juba pikka aega kaarti jõllitanud, muutus Valeri pilk risti-rästi kulgevate joonte kohal häguseks ning ta silmad vajusid kinni. Vaevalt mõni viiv hiljem lõi ta need pärani, arusaamatuses. Ta ei mõistnud, kas äsja kuuldu pärines unest või mitte, aga võpatas varsti pärast suikumist taas ärkvele. Sõdurid magasid, järelikult oli hääl olnud vaid tema peas. See polnudki õieti midagi arusaadavat, rohkem nagu kiire vatramine üksikute äratuntavate sõnadega. Ehkki helid olid vabad igasugusest tundevarjundist, kahtlustas Valeri neis vaenulikkust. Ta vaatas sõdureid tähelepanelikumalt. Dmitri päästikusõrm tõmbles, nagu hoiaks ta unes automaati ja tulistaks pikkade valangutega. Oleg niheles, puudutades alatasa oma laupa. Gennadi mõmises midagi. Ruslan hingeldas astmaatikuna...
«Aitab!» pahvatas Valeri järsult. Ta ajas end rutakalt püsti, togides saapaninaga lamajaid. «Üles nüüd, kõnnime edasi. Magasite küll.»
Oleg vaatas kella ja maigutas suud, püüdes üleliia otsekoheseid sõnu alla suruda. «Aga... vaevalt pool lubatud ajast!» sõnas ta lõpuks nördinult.
«Sellestki küllalt,» lõikas Valeri. «Päevast aega tuleb otstarbekalt ära kasutada. Siinkandis äratab valges ringikõndimine vähem kahtlusi.» Ta tõmbas mantli endale selga, ajas käed seljakoti rihmadest läbi ning vinnas kandami turjale.
«Kõigepealt teeme natuke kiiremat jooksu ja siis läheme sörkimisele üle. Nii saab vere korralikult käima. No hopp, läksime.»
Nad trampisid läbi tiheda männimetsa, tehes kohmakaid hüppeid üle murdunud puude ning pühkides näolt sinna alatasa kleepuvaid ämblikuvõrke. Valeri mõtles, kas polnud ehk jooksukäsk äratuntavalt põgenemise sarnane. Õnneks ei hiilanud mehed oma läbinägelikkusega, nii et nad võiks ehk veel minutit kümme jätkata; liikuda kaugemale kohast, kus ta sisemine häirekell oli millestki võõrast märku andnud. Siis meenus Valerile, millise uskumatu kiirusega oli toimunud loomakese väljatung Sladkije Tumanõ juures, ning pagemise asjatust mõistes andis ta meestele käsu peatumiseks.
«Puhake, saate oma kolmkümmend minutit,» lubas ta. Nad istusid või lamasid, suitsetades ja mõtiskledes. Valeri jalutas eemal ja näis pealtnäha loodust nautivat, aga mõtted olid tal murelikud. Ta mäletas liiga selgesti oma nekrutipõlve raugematut kärsitust ja oletas, et ka tema käsualused võivad liiga tuliselt reageerida sellele, mida ta ütlema pidi. Nad on laisad, jah, laisad. Liiga vähe drilli, liiga pikad linnaload, liiga palju võimalusi pead pilvedesse pista. Kui nad tagasi baasi jõuavad, võtab ta selles suhtes kindlasti midagi ette. Kuid astuda tuleb üks samm korraga ja parem mitte mõeldagi loobumisest.
Kui pooltund möödus, pöördus Valeri tagasi teiste juurde, vaatas neile pikalt otsa ja sõnas siis vaikselt: «Aeg on käes. Me oleme selle lähedal.»
«Eh... mis?»
Nad said ühekorraga püsti, kiiremini kui istmikku nõelatult. Grupijuht näppis kõhkleval ilmel oma mokahabet.
«Mul on kindel tunne, et see on juba siinsamas. Edasi tuleb tegutseda vastavalt instruktsioonidele. Meil on vaja isikut, kes seda transpordiks. Baasis oletati, et ülesandeks sobib esmajärjekorras Dmitri. Ma tahan nüüd teada, kas tema asemel pakub keegi teine ennast kandjaks.»
Nad vaatasid meest peaaegu et kaastundlikult. Nudipäine Dmitri sattus RO-gruppi kümmekond aastat tagasi, kahekümnekaheselt, kui ta oli juba mitu korda tahtlike süütamiste eest kinni istunud. Sellest ajast pärinesid ka augud puuduvate esihammaste kohal ning tigeduspitser tema tõmmul näol. Paras paar Gennadiga, öeldi mõnikord tagaselja, käivad koos nagu pikne ja tormipilved... Vahel käitus mees aga nii, nagu hoiaks mingi lepe teda maailma asjadest hoolimast. Nüüdki kehitas ta õlgu.
«Võin ka ise. Aga kuidas see käib?»
«Sa kannad seda endas. Ta siseneb ja muutub pärast seda inaktiivseks. Läheb justkui talveunne, mõistad? See ei kaalu midagi ega tee sulle midagi.»
«Täitsa nagu puhas õhk?»
Valeri noogutas pead: «Täpselt nii.».
«Kõlab päris oivaliselt,» märkis Dmitri irooniliselt suud kõverdades.
Grupijuht hõõrus kaela ja vaatas nõudlikust pilgust mööda. «Kõik käib tõesti väga lihtsalt. Sa kannad selle tagasi baasi ilma, et peaksid vahepeal millegi üle muretsema. Kannad kohale ja pärast seda on sul luba kasvõi päevapealt erru minna. Saad polkovniku auastmele vastava pensioni ja nii muudki veel.»
Ta tegi pausi, et viimasele lausele suuremat kaalu anda ning läks siis jutuga edasi: «Muide, miks ma teilt enne küsisin -- sama jutt kehtib kõigi kohta. Kui Dmitri mingil põhjusel hakkama ei saa, võib üritada keegi teine.»
Mehed raputasid kõhklevalt pead, hoolimata lubatud kõrgest aukraadist ja «nii muustki veel».
«Jäägu siis sedasi,» otsustas Valeri. «Ma isiklikult valvan, et kõik toimuks ettekirjutuste kohaselt. Saage aru, väga tähtis on meie loomake korralikult baasi toimetada.»
«Saame aru küll. Mis meil ikka vaielda, see on ju käsk,» laiutas Dmitri käsi. «Läheks vaid paremini kui Sladkije Tumanõ juures...»
«Seal oli probleem milleski muus,» tõrjus Valeri. «Valed inimesed ja vale taktika.» Ta tahtnuks justkui midagi lisada, aga rehmas vaid käega. «Ükskõik, nagu see enam midagi muudaks. Hakkame pihta.»
Ta paigutas sõdurid kujuteldava ruudu nurkadesse ning käskis Dmitri keskele.
«Seisa vabalt, siruta käed enda kõrvale välja ning pane silmad kinni,» juhendas ta. «Kui sa oskad lausuda sõnu, mis võiksid aidata, siis tee seda mõttes. Ta peaks aru saama ja võtma, mida pakutakse.»
Nad vaikisid. Veelgi hallimast taevast kõrgete mändide kohal kukkusid harvad piisad, rabistades ülal üksikute tuulehoogudega võidu ladvaoksi. Oleg tundis end uimaseks muutuvat ja sulges silmad. Ta aistis vahelduvat külma ja kuumust ning jälgis kõrvaltvaatajana, kuidas mõtted rööbastelt maha jooksid. Hingetõmmetesse sekkus südamelöökide rütm, kuni viimasest hakkas terve ta keha võppuma. Siis ta ärkas, mõistes, et Gennadi hoiab teda õlgadest ja raputab.
«Ennäe lunaatikut, püstijalu jäi magama,» pilkas ta. Teiste ilmed olid mornimad.
«Ei midagi,» raputas Valeri tema küsivat ilmet nähes pead. «Sellest polnud kasu. Ma olen kindel, et tundsin seda enne läheduses, kuid nüüd on see tunne kadunud.»
«Liigume kontrollpunkti,» pakkus Oleg. Ta tajus sealsamas, et sõnad tulid välja kuidagi... veidralt.
Valeri pilgutas arusaamatuses silmi. «Mida sa ütlesid?»
«Võtame seal baasiga ühendust, ehk on nad midagi paremat välja mõtelnud. Kõik pole ju veel kadunud ja kahtlemata on see... on mõttekam kui... kui suvalises suunas...»
Ta näis väga segaduses olevat, tundes rääkimise ajal kasvamas toorest iiveldust. Midagi oli mõtlemises teisiti kui varem. Sõnad polnud lihtsalt juba peas olemas, vaid need tekkisid miljonite üksikute mälupiltide kombineerimisel, rafineeriti välja minevikus toimunu põhjal. «Parem» polnud lihtsalt abstraktne mõiste, vaid korraga hoopis see, mida kõik kunagi juhtunud head asjad talle kokkuvõttes tähendasid. «Kadunud» filtreeriti läbi kogu kaotus- ja loobumisvalu, mis ta oli eales läbi elanud.
Nüüd vaatasid kõik teda suuril silmil. Isegi Dmitril vajus suu lahti. Valeri astus kaks sammu tagasi, sikutas puusakabuurist püstoli -- ainukese, mis oli neile kaasa antud -- ja võttis Olegi sihikule.
«Miks sa niimoodi räägid?» küsis ta külmalt. Eriväelase kõne oli samasugune nagu selle saadetud laused lõunases unes: ülimalt kokkusurutud, vankudes seosetuse ja mõistetavuse piiril. Veel kummalisem, silmavalgeid kattis tal mingi hallikas niidistik, just nagu veresooned aga samas midagi võõristust tekitavat. Ta väristas õlgu ja koheselt tuli ka selginemine. Ta langetas relva ja pani tagasi kabuuri, tundes ühtaegu kergendust ja ärevust.
«Meie tagaaetav on hoopis Olegi vastu võtnud,» nentis ta.
Neli silmapaari uurisid noorukit, nagu peaks tollele kohe sarved ja saba tekkima.
«Nooguta, kui sa meist aru saad,» pöördus Valeri ta poole.
Oleg noogutas.
«On su enesetunne normaalne?»
Ta noogutas veel kord ja tunnustas mõttes kaaslaste külma närvi. Üks asi on staabist antud lubadused, et kõik toimub ohutult. Teine asi on nende lubaduste järgiproovimine, seistes mehe kõrval, kelle sisse on pugenud midagi tornaado ja raevunud mammutikarja vahepealset.
«Hästi, keerame siis otsa ringi ja läheme kontrollpunkti Piusa lähistel. Seal puhkame veidi, kontrollime, et kõik oleks korras ja kõnnime piirile.»
«Miks me ei võiks kohalikku transporti kasutada?» nõudis Gennadi. «Jahti pole enam tarvis pidada, saaksime kiiresti ja kindlalt kohale.»
«Seepärast,» selgitas Valeri, «et meie käigust ei tohi mingeid jälgi jääda. Keegi ei tohi kuulda, keegi ei tohi näha. Ei mingeid valepasse, valeviisasid, vale-ükskõikmida. Märkamatult tulime üle piiri, sama märkamatult läheme tagasi.»
«Me riskime sellega, et asi ärkab poole tee peal üles ja paneb plehku,» ajas Gennadi takka.
«Ah, aitab juba,» heitis Valeri tüdinult. «Kui sa seda pealekäimist ei lõpeta, siis riskid siin ainukesena sina, oma isikliku --»
Ta vakatas. Pani siis käed puusa ja vaatas tõredalt ringi. «Eh, loodrid, alles näärideks tahate koju jõuda või? Hakkame liikuma, kähku nüüd.»
***
Nad istusid ühe mahajäetud teivasjaama ees, jälgides silmanurgast Olegi, kes rohtunud rööbaste vahel edasi-tagasi kõndis ja närviliselt suitsu tegi. Valeri tühjendas eemal puu vastu põit. Gennadi vaatas seda mõtlikult, näppis kaabuserva, kõhvitses habet ja sõnas: «Seltsimees grupijuht keeldub jätkuvalt tunnistamast, et meil pole ühtegi usutavat vastust küsimusele, kuidas see transportimisel käitub. No mis siis, et ta inimeses olles rahuneb... mul on ikka tunne, nagu veaksime kuradima dünamiiti.»
«Mh-mh,» tegi Ruslan igaks juhuks, olles mõtetega hoopis eemal.
«Tõtt räägid,» kiitis Dmitri takka. Ta vibutas näppu. «Mina, muide, olen valmis kihla vedama, et nood ordenitesse kastetud natšalnikud staabis ei tea asjast tegelikult midagi. Meie võime siin ju mõelda, et haritud nupumehed pingutasid praeguse plaaniga, ikkagi kodumaa, teadus, progress! Aga teate, kui keegi ütleks mulle praegu, et kogu värgi keeras kokku mõni pohmellis jefreitor, siis ma ei imestaks. Üldsegi ei imestaks!» Ta mühatas, otsekui oleks tõepoolest just ühe sellise plaani sisse sattunud.
Oleg lõpetas suitsu ja hakkas nende poole kõndima. Ka Valeri sai omadega valmis, sikutas luku kinni ja astus pükse kohendades ligi.
«Ajate sõbralikult juttu?» päris ta rõõmsal ilmel, mis teiste tusa juures mõjus lausa kohatuna. «Tubli-tubli. Oleg on ka kohe siin ja siis hakkamegi jälle astuma.»
Dmitri sünge nägu võttis kibestunud ilme, nagu oleks mõni vana haav lahti rebitud. «Miks kuradi pärast pidi see küll sihukese nolgi valima?» sisistas ta teistele kuuldavalt. «Kolme tärniga õlakud va piimalõuale, ptüi!»
«Sellised jutud jätta!» käskis Valeri suurema entusiasmita. Ta ei tahtnud välja näidata samasugust kadedusepiiska kusagil oma hinges. Dmitri oli temast küll aastat kümme noorem, kuid ikkagi täismees juba. Oleks silma kinni pigistanud ja lasknud tal au ja kuulsuse saada, tühja temaga. Aga teised... kutsikad on nad alles, piimalõuad! Ja noorim neist jõuab peatselt selleni, mille nimel tema, Valeri, peab pingutama pool oma elust. Jah, raske oleks praegu mitte kadedust tunda. Ja veel raskem on hoida rõõmsailmelist maski, kui kusagil sees midagi nii valusalt närib.
Nad kõndisid mõne aja paralleelselt raudteega, siis jälle metsas; kõige ees Oleg, tema järel Valeri, siis Dmitri, siis Gennadi, viimasena Ruslan. Oleg tundis endas kasvamas mingit arusaamatut ärevust või hirmu, mida ta ei osanud isegi oma mõtetes sõnastada. See tunne muutus viimaks nii rõhuvaks, et ta oli sunnitud peatuma ja maha istuma.
«Mis nüüd siis?» päris Dmitri ebasõbralikul toonil.
Oleg laiutas käsi. Ta haaras maapinnalt peotäie ruskeid vahtralehti, sõrmitses neid hajameelselt ja rebis seejärel väikesteks tükkideks.
«Eks ootame siis, kuni seltsimees ennast kogub,» pilkas Valeri. Ta oli millegipärast jälle närvis. Järsult, nii et vihmamantel krudises, viskas ta koti seljast, istus selle kõrvale ja hakkas taskuid sigaretipaki järgi kobama. Ruslan järgis ta eeskuju. Teised kaks vahetasid mõned kiired pilgud ja peanoogutused ning kõndisid mõnikümmend sammu edasi, kuuldekaugusest välja.
Esiti nad vaikisid, pannes samuti suitsud ette ning uurides langenud lehtedega kaetud maapinda või vihmaalti taevast puude kohal. Kagusuunast kostis saekriuksatusi, ida poolt kerkis ilmselt mõnest korstnast peenike hõre suitsusammas.
«Praegu oleks õige aeg tegutseda.» sõnas Gennadi kaalutlevalt. «On sul mõni konkreetne plaan valmis mõeldud?»
Dmitri jälgis tähelepanelikult kaaslasi eemal. Kui ta viimaks vastas, oli ta hääl külm ja vastik nagu porine sügismets nende ümber.
«Kael murda. Pärast seda, kui oleme teised kõrvaldanud. Tühiasi seda liha ja luud natuke väänata; kärvab nii ruttu, et ei saa ise arugi.»
Gennadi vangutas pead. «Kas maksab ikka kolme vastu minna? Hea küll, Oleg on lihtne, aga Buda ei meeldi mulle. Mees nagu karu, vaat' et teeb sulle endale tuule alla. Ja Valja, kes teab mida tema veel suudab... Ei, seda peab kuidagi teisiti tegema, mitte nii otseselt! Vaja on segadust, arusaamatust, tüli, mida iganes häirivat. Selle toel muutub meie tegutsemine palju lihtsamaks.»
«Suudad sa seda korraldada?»
«Noh, mis seal rasket... küll ma midagi välja mõtlen.»
Dmitri mõõtis teda umbusklikul pilgul. «Teist võimalust ei pruugi üldse tulla, mõistad? Parem ole kuradi kindel, et sa oma trikiga hakkama saad.»
Gennadi ohkas murelikult. Eelseisev oli küll vältimatult vajalik, kuid mõte sellest tegi teda vaheldumisi rahutuks ja masendas. Mitte et tapmine talle võõras ja vastumeelne olnuks. Väeosas kästi neil kõigil lakkamatult treenida, et kujundada oma oskused võimalikult surmavatoovaks. Alguses õppisid nad väikeste laboriloomade peal, siis kasutasid hulkuvaid kasse-koeri ning viimaks... viimaks anti nende käsutusse Smertodrom. Et oleks võimalik harjutada ka nendega, keda sõjavangi langenutena või surmamõistetutena ei nimetatud enam inimesteks. Kuid nüüd oli olukord teistsugune ja otsusele jõudmine märksa keerulisem.
«Jah,» ütles ta lõpuks vaikselt, surudes kaabu tihedamini silmile.
«Ladna. Lase käia kohe, kui su meelest võimalus avaneb, või kui ma niimoodi märku annan.» Ta tegi sõrmedega veidra žesti lõua juures. «Küll see juba aru saab, et tuleb kandjat vahetada. Sladkije Tumanõ juures tegi ta mürtsu kümne eest, küll ta nüüd kah omad poisid ära tunneb.» Dmitri vajutas koni saapaninaga lapikuks, sakutas mantlihõlmu ja noogutas otsustavalt. «Läki nüüd. Panused on suured ja võit tuleb vägev.»
Oleg oli end kogunud, saamata ärevusest küll täiesti lahti. Nad jätkasid teekonda endises rivis, liikudes mööda kitsast metsasihti. Kõndides pöördus Oleg alatasa ümber, et Valerilt midagi tarbetut küsida ja samas heita pilku tolle selja taha, sest Dmitri ilme tundus kõhedusttekitav. Too, kartes et kandja juba aimab nende plaane, tegi eelnevalt kokkulepitud žesti. Hetk hiljem murdusid raja kõrval kaks puud, peletades pooleldi raagus võradest välja hahkja linnuparve, mis sööstis tiivavihinal põiki üle metsasihi. Oleg aga kõndis seisatamise asemel edasi ja jämedad tüved mürtsatasid tema taga vastu maad. Valeri seevastu oli peatunud, kuid vales kohas. Üks okstest rabas teda kukla taha ning murdis tal hetkega selgroo.
«No neetud!» vandus Dmitri.
Näol letargiast naasnud mehe ilme, keeras Oleg end ringi. Ta ei mõistnud kohe ja laiad puutüved varjasid ka osa vaatest -- kuid ta nägi Dmitri kitsasteks piludeks tõmbunud silmi ning kaht punast veeni ta otsaesisel tukslemas, mis ähvardasid justkui iga hetk verepilves lõhkeda. Oleg rabeles seljakoti kanderihmadest välja ja pani jooksu.
«See asi tuleb korda ajada!» röögatas Dmitri Gennadile. Too kõhkles hetke, surus siis pöidla ja väikese sõrme kokku, ajas teised sõrmed harali ning torkas õhku. Kõik oli juhtunud nii kiiresti, et vaenupoolte vahele jäänud Ruslan ei saanud toimuvast arugi. Nüüd tundis ta otsekui jäist jalahoopi päikesepõimikusse, mis pani teda lõdvana maha varisema, silmad pahupidi. Just nõnda, nagu juhtus «harjutusloomadega» Smertodromil, selle vahega, et kohese surma asemel kaotas ta vaid mõneks hetkeks teadvuse. Toibudes nägi ta kaht renegaati juba teispool langenud puid, tormamas järgi noorukile, kes ilmselt afektiseisundi tõttu ei taibanud metsasihilt kõrvale põigata. Ta ajas end ägisedes jalule ning liigutas kätt kuuseokstesse maetud grupijuhi kohal. Nahast kabuur mantlihõlma all rebenes ja 7-millimeetrine Makarov hüppas Vologda mehemüraka avatud peopesale. Salves oli kaheksa padrunit. Ta vinnastas; toetas vasaku käega paremat, hingas välja, sihtis ja vajutas neli korda päästikule. Gennadi seisatas jooksu pealt, tuikudes ja köhides. Ta vehkis jõuetult kätega, mis võis olla ka tulutu katse oma jõudu kasutada ja langes siis põlvili. Veel korraks tardus ta -- ning vajus siis näoli maha, märja sambla ja kõdunevate kuuseokaste sisse; ta kaabu kukkus peast ning jäi põhi ülespidi lebama. Viimase lasu kärgatus oli aeglaselt vaibumas.
«Ei meeldi mulle selga tulistada, ei meeldi,» pomises Ruslan Dmitrit sihikule võttes. «Aga tõprale tõpra mõõduga...»
Oleg põikas laskude peale metsa. Teine renegaat seisatas ja keeras end ringi.
«Väga hea...» sosistas Ruslan, vajutades taas päästikule.
Kuul raksatas puusse tükk maad renegaadist vasakul.
Veel kolm korda kõverdus nimetissõrm.
Kolm korda tabasid lasud raiuva heli saatel kuusetüvesid. Nüüd oli Ruslani kord tigedalt pomiseda. Samal ajal muutus Dmitri vihavahk õelaks irvituseks. Ta vedas sõrmedega õhku spiraalja märgi ja tegi liigutuse, nagu heidaks lassot. Samal hetkel võtsid puud Ruslani ümber mühinal tuld. Kui ta viimaks kõrbenud juuste, habeme ja kulmude hinnaga lõõmavast haardest välja rabeles, polnud metsasihil enam kedagi. Leegid ja laibad... niipalju siis märkamatust tegutsemisest. Ta hingas mitu korda sügavalt sisse-välja, pannes vastu soovile esimese asjana Dmitrit jälitama hakata. «Eesmärk on see baasi toimetada, ükskõik mis hinnaga,» veenas ta ennast pominal, sammudes edasi-tagasi. «Aga kui kandjaks saab Dmitri, siis võib ta esimese asjana hoolitseda mu vaigistamise eest. Mina oleks ainuke, kes teab, mis siin tegelikult toimus.» Ta kõhkles veelgi rohkem. «Ma võiks ju selle litapoja tapmist üritada, juhul kui ma talle järgi jõuan. Aga mis siis, kui katse ebaõnnestub ja mul endal kõri maha võetakse? Või kui see hakkab jälle märatsema?» Ruslan raputas eitavalt pead. Ta kohendas seljakotti, tegi ilmakaared kindlaks ning sörkis jõudsal tempol metsa, jättes selja taha kustuvad puud, mis ikka veel paksu halli suitsu välja ajasid. Ta lootis, et tuletõrjujad trambivad kõik segi, nii et koerad enam jälgi üles ei võta.
Ka Oleg jooksis, küll märksa kiiremas tempos, heites ärevaid pilke üle õla. Ta ei näinud puude vahelt midagi, kuid kuulis Dmitrit enda taga. Kõik oli just nagu Smertodromil, kus neid sunniti retsidivistidega kassi-hiirt mängima. Nemad olid alati paljakäsi, vastased aga rohkem või vähem relvastatud. Ta trampis läbi metsa, meenutades pimedaid ruume, ründeid, taandumisi, petlikke haake, kassisammul hiilimist. Selgelt äratuntavaid kuulitäkkeid niisketel seintel. Leeke, kui need pimendatud ruumikompleksis eredalt lahvatasid. Ja karjeid, mis kajasid mööda pikki koridore. Enamus RO-lasi suutsid lõpuks kõige sellisega toime tulla. Välja arvatud olukord, mille jaoks neid ei treenitud -- üks grupiliige võitlemas teise vastu. Oleg jooksis, kuni jalad muutusid all tinaseks ning keeldusid kiiremini liikumast; jooksis, kuni tundis vere maitset kurgus. Ja jooksis veel. Viimaks lõppes mets otsa ning ta avastas end sillutamata maanteelt. Edasi tulid ainult põllud. Ta ei suutnud enam põgeneda, aga midagi pidi ometi tegema, sest Dmitri sammud olid kogu aeg aga kindlalt lähenenud. Ta hingas sügavalt sisse-välja, langetas siis pea ja sirutas kokkupandud peopesadega käed sirgelt ette. Metsaäärsed puuoksad värisesid nagu tuulehoos, lahvatades siis järsu praginaga leekidesse. Oleg liigutas käsi vasakule-paremale, venitades tulefrondi algul mitmekümne, siis mitmesaja meetri peale laiali. Kõhus pekslevast valust hoolimata püüdis ta uuesti jooksma hakata. Ta sai teha mõned lonkavad asted, kui pidi veidra hääle peale ringi keerama. See oli igasugusest inimlikkusest vaba möire, millele järgnes meeletu ragin. Leekivad rondid paiskusid tükkideks ja laiali, nagu oleks puude keskele granaadikimp heidetud. Viiv hiljem ilmus Dmitri nagu lummutis -- juuksed tulepöörises, silmadeks kaks sombust tiiki, tahmahelbed kleepunud higimärjale näole ja ila suunurgast nõrgumas. Oleg virutas talle leegihaamriga otse metsistunud silmade vahele, kuid see libises kõrvale nagu veetilk vahapaberil. Sealsamas tundis ta, et kerkib marionetina õhku.
«Dmitri, kuidas sa võid...!?» karjus ta paanikas. Ta tundis peapööritust, sest sõnade väljaütlemisel astus see jällegi vahele. Dmitri tuiutas sõnatult nooruki rabelemist ja liigutas nagu nähtamatu kraana abil teda leekide poole. Oleg vaatas ta silmi ja selsamal hetkel mõistis ta kõike -- seda, mis toimus Sladkije Tumanõ juures; miks see nii kergesti temasse sisenes; miks käitus Dmitri praegu nii. Kuid teadmisest polnud enam kasu. Oleg oli paigale jäetud otse leekide kohale. Ta riided süttisid kuumusest. Ta hakkas karjuma, arvates, et Dmitri kavatseb ta otse tulle kukutada. Ja tundis siis kõikehõlmavat iiveldustunnet, mõistes, et ei kavatse...
***
Pika kõhklemise peale otsustas Ruslan lasta asjadel omasoodu minna ja sörkis seetõttu piiri poole, mitte Dmitri jälgedes. Kui poiss suudab, rabeleb ta ise olukorrast välja; kui mitte, rahu tema põrmule. Nad polnud keegi niivõrd lähedased, et üksteise pärast pisaraid valada. Kuid mõistatus ei andnud talle ikkagi rahu. Kuidas on üldse võimalik, et midagi, mis ainult tapab ja hävitab, muutub ühtäkki nii taltsaks? Vastus näis olevat kusagil lähedal. Vaheldumisi mõtles ta põgenevale Olegile, nende viiesele RO-grupile, Dmitrile ja sellele. Ta keerutas neid mõtteid üht- ja teistpidi nagu klaasikilde kaleidoskoobis. Kui piirini oli jäänud vaevalt paar kilomeetrit, viis ta korraga kõik need asjad kokku.
Kõige aluseks oli fakt, et seda polnud mitte üks, vaid kaks. Üks, keda jälitati. Teine, kes esimest taga ajas. Polnud teada, kui kaua ja kui pika vahemaa jooksul oli see kestnud, igatahes jõudsid mõlemad välja Maale. Sladkije Tumanõ juures algas kassi- hiire mäng, kus üks püüdis metsast välja pääseda ning teine seda takistada. Vastupidiselt sõjaväelaste arvamusele polnud neil kinnihoidmise juures mingit osa. Miks peakski kisklevad hundid tegema välja sipelgate hammustusest, kui pureluse käigus enamus rautsikaid nagunii käppade all puruks muljutakse? Kõigist teooriatest läks täppi üksainus: et nendel on mingi tõmme RO poole. Sellal kui sõdurid asjatu põgenemise järel baasi jõudsid, liikus tõeline tagaajamine algul Vene ja siis Eesti metsadesse. Siis ilmus kohale ka RO-grupp. Tagaaetav sai viimaks võimaluse Olegi sisse varju minna. Jälitajal polnud see enam võimalik ja nii häälestas ta kogu ülejäänud salga Olegi vastu ning mõjutas süngema meelelaadiga Dmitrit ja Gennadit mõrvasid korraldama. Ja praegu on nad tagasi esimeses ruudus: üks põgeneb Olegi sees, teine jälitab teda Dmitrina. Jäi vaid selgusetuks, mis juhtub jälitaja pealejäämisel.
Ruslan surus taamal piirikupitsaid märgates lõuapärad kokku ja kratsis kõrvetustest sügelevat kaela. Ettevaatlikult tegi ta kindlaks, et patrulli pole näha ja hiilis siis üle piiri. See tehtud, määras ta uuesti enda asukoha ning suundus kirde poole. Veidi üle kilomeetri sörkis ta kiirel sammul, kuni jõudis maanteele. Algas lühike sadu. Ta kõndis, käed taskus ja pea norus, ning vesi nirises vihmamantli krae vahelt sisse. Ligikaudu tunni aja pärast jõudis ta kokkulepitud kohta, kus tema üllatuseks juba ootasid kaks musta värvi «Nivat» ja kaks tuttavat erariietes ohvitseri. Dmitri nõjatus laisalt kapotile, tegi suitsu ja sülitas iga kahe mahvi järel. Ta oli esimene, kes Ruslani tervitas.
«Jõudsid viimaks!» sõnas ta valjult, ajas end püsti ja embas Ruslani. Too nägi ta silmi, mille hall võrgustik pulseerivalt hõrenes ja tihenes, ja võpatas, kuid otsustas renegaadi etendusega kaasa minna. Ruslan ei imestanud, et Dmitri normaalselt rääkida sai: oli loomake ju oma saagi tabanud ja limpsis ilmselt tiigri kombel vurre, vaevumata võõrustaja tegevusse sekkuma.
«Mäng on läbi,» sosistas renegaat talle kõrva.
«Viigistasime,» sõnas Ruslan vaikselt vastu.
«Kuid peavõidu võtsin mina. Ära kurvasta, vennas... küll saad sinagi ükskord pagunid ja puhkuse.»
Ta tõmbus eemale, patsutas Ruslani õlale ning laiutas tehtult kahetseval ilmel käsi, enne kui istus autosse ja tõmbas ukse paugatades kinni.
«Läki,» käskis teine ohvitser. Ta istus juhikohale, Ruslan ronis kõrvalistmele ning rataste alt pori lennutades võtsid mõlemad masinad paigalt.
«Tublid poisid kõik,» kiitis ohvitser. «Saitegi hakkama. Staabis ollakse selle üle väga rõõmsad. Kahju muidugi, et teistega nõnda läks nagu Dmitri Vassiljevitš kirjeldas. Kuigi ma ikka ei mõista, kuidas need õnnetused juhtusid. Väga kahju on nii häid mehi kaotada.»
«Nad hukkusid ülesande täitmisel, seltsimees vanemleitnant,» ütles Ruslan vaikselt ja vaatas maastikku, mida hämarus hakkas mustade varjudega põimima. «Langesid vapralt nagu vene sõdurile kohane. Au neile selle eest. Sest kes oleks arvanud, et peame rinda pistma kurjusega...»
september -- detsember 2001