Esimene värav avanes kuumal 6. juulil kell 16.15 Moskva kesklinnas Novõi Arbatil ja sellest tulvas esile mongolite hord, mis seiskas liikluse, trampis enamiku jalakäijaid kapjade all sodiks, raius ülejäänud ogara huilgamise saatel tükkideks ning valgus järjest tiheneva massina kõrvaltänavaisse. Tigedad nässakad stepiratsud lõid summa takerdunud mootorsõidukeid nähes perutama ja tõusid tagajalgadele, libastudes asfaldil lainetavates vereloikudes. Kui värav, nagu seda hiljem nimetama hakati -- mõnekümnemeetrise läbimõõduga tuunjas ovaal -, viie-kuue minuti möödudes sama ootamatult haihtus, oli selle jõudnud läbida mitu tuhat ratsanikku, ligi pool tümenit. Hirmust ja segadusest hullunud barbarite mass rüsis mööda ummistunud prospekti edasi Sadovaja ringtee poole, raiudes oma kõverate mõõkadega kõike, mis ette jäi ja vähegi liikus. Ohvrite arv küündis hilisemate -- iseasi, kui usaldusväärsete -- hinnangute põhjal ligi kolme tuhandeni.
Sündmuspaiga läheduses viibinud ja vastupanu üritanud miilitsaüksused jagasid tsiviilisikute saatust. Püstolite ja üksikute automaatrelvade hajatuli ei suutnud ratsamassi peatada ning hääbus kiiresti selle surve all. Alles rohkem kui tunni möödudes jõudsid kesklinna miilitsa ja FSB eriüksused, veidi hiljem ka dessantväelased soomukitel. Õieti polnud neid siis enam tarviski, sest automaadid, granaadid ja kergekuulipildujad olid põhilise töö juba teinud. Pihtide vahele võetud mongolid ja nende hobused surid nagu kärbsed, võttes kaasa siiski ka paljude eriüksuslaste elu. Alla anda ei mõelnud -- või ei osanud -- neist keegi. Arbatile ja sealtkaudu vaiksematele kõrvaltänavatele hajunud asiaatide jahtimine kestis hilisõhtuni ja ka siis jäi kehtima linnas kehtestatud eriolukord. Mitte asjatult -- veel öösel ja järgmisel hommikul langes üksikute kangialustes ja nurgatagustes redutavate mongolite mõõkade läbi paarkümmend linnakodanikku, enne kui viimnegi sõdalane kätte saadi ning kahjutuks tehti.
Tosinkond elusalt kinni võetud barbarit kuulati Idamaade Instituudi keeleekspertide abiga Lubjanka keldrites üle. Kõik nad kinnitasid kidakeelselt, kuid üksmeelselt, et olid Kulikovo väljal vürst Dmitri varitsuspolgu äkkrünnaku eest taganedes korraga sattunud helendavasse udupilve, mille abil neetud urussuudi šamaanid nad kindlasti olidki siia põrguriiki mananud.
Seletust juhtunule hakati otsima kohe esimese šoki möödudes. Kõik võimalikud oletused olid puhtteaduslikud ja ratsionaalsed ning neil puudus igasugune poliitiline värving. Mitte keegi, isegi Barkašovi mustasajalised, ei tulnud lagedale versiooniga, et tegu võis olla NATO ning baltlaste ühise terroriaktiga vene rahva vastu senitundmatu ajarelva abil.
Selles polnud midagi üllatavat, kui arvestada sündmusi, mis toimusid praktiliselt samaaegselt, vaid mõneminutiliste vahedega, Washingtonis ja Londonis.
Ühendriikide pealinnas avanes värav otse Valge Maja siseõuel, piirdeaia sees. Tuhatkond indiaanlast trampis jahmunud valvemeeskonna sõna otseses mõttes maa sisse ja tungis hõredat tõkketuld eirates siseruumidesse. Kõik ettejäänud tapeti. Õnneks viibis president sel hetkel Camp Davidis Lähis-Ida rahuläbirääkimiste järjekordsel voorul, presidendiproua aga õnnetuseks oma eraruumides. Ukse kiiruga barrikadeerinud ihukaitsjad tulistasid viimase padrunini ja varisesid siis lõhkilöödud kolpadega põrandale. Proua president jagas nende saatust mõni hetk hiljem. Ühendriikide esimene leedi suri ebaleediliku kriiskega, tomahook sügaval hoolikalt jumestatud kulmude vahel. Kümnekonna minuti pärast kohale jõudnud FBI eriüksus pidi leppima hoone puhastamisega pööraselt huilgavatest punanahkadest, kandes ise suhteliselt väikeseid kaotusi.
Üksikud elusalt vangilangenud väitsid end olevat Tecumseh' sõdalased, kelle Manitou oli saatnud reetlikule Suurele Valgele Isale kätte tasuma, kui nad kuberner Harrisoni võidukate vägede tapva kahuritule all parajasti surmaks valmistusid.
Londonis avanenud väravast kappasid Trafalgari väljakule prantsuse tragunid, kelle järel veeresid sillutisele suurtükirakendid. Enne Briti kuningliku armee üksuste kohalejõudmist jäi prantslastele piisavalt aega, et oma kahurid üles seada ja tuld anda. Ehkki tegu oli -- nagu hiljem selgus -- 1814. aastast pärinevate tuletorudega, ei tekitanud need väljaku ümbruskonnas väiksemaid purustusi kui Teise Maailmasõja aegsed V-rakettide rünnakud. Muuhulgas sai otsetabamuse ja varises rusudeks Nelsoni ausammas. Waterloo alt taganeva Napoleoni armee arjegard pidas helikopterite kuulipilduja- ja raketitulele ning maaüksuste granaadiheitjatele vastu viimse käputäieni, kuni ühel traguniohvitseril õnnestus imekombel verest puutumata jäänud aluspüksisäär lõhki käristada, täägi külge torgata ja pea kohale tõsta.
Järgnenud õhtu- ja öötunde täitsid riigijuhtide, salateenistuste ja teaduskorüfeede palavikulised nõupidamised. Esimeste mõttevahetusest jõudsid avalikkuse ette üldsõnalised kommünikeed, teised ei vaevunud sellekski. Kolmandad esitasid õhinal rea hüpoteese, millest ükski ei olnud teistest usaldusväärsem. Tõestatuks võis pidada ainult üht -- mingil põhjusel olid maakera kolmes eri punktis avanenud aegruumiühendused minevikku, mis nende kattuvat mustrit arvestades polnud kindlasti mitte juhuslikud.
Peaküsimusele -- kes või mis oli nende taga -- ei kippunud vastama loomulikult keegi.
***
Põltsamaa gümnaasiumi kirjandusõpetaja Laur Renke ei teadnud maailma äsja vapustanud sündmustest midagi. Õigemini -- ei teadnud, et need sündmused olid äsja maailma vapustanud.
7. juuli pärastlõunal istus Laur oma suvemaja -- viis aastat tagasi võileivahinnaga ostetud järveäärne talu Lõuna-Eestis, mille ta oli napist haritlaspalgast näpistades vähehaaval üles kõbinud -- tagatoas lahtise akna all, hingas vihmajärgset õhku, pilk eduka koolivenna firmast maha kantud laptopi ekraanil, luges juba mitmendat korda sellel värelevaid ridu ja tundis, kuidas üle turja jooksis järjekordne külmajudin -- nii vaimustusest kui eelmise päeva meenutusest.
Sellist loomingulist palangut nagu eile, ei olnud ta loota osanud. Isegi mitte ette kujutada. Kuni eilseni oli selline asi tema jaoks samavõrd ulme, nagu ta enda juttude sisu.
Lausa uskumatu, kui elavad pildid olid ta silme ette kerkinud, nagu oleks tegu tõeliste sündmustega; kui kiiresti ja samas detailirikkalt need ennast edasi kerisid, nii et kitsa klaviatuuri kohal lendavad sõrmed neile kuidagi järele ei jõudnud; kui fantastiline ning joovastav oli tunne, ei, kindel teadmine, et siit sünnib lõpuks ometi midagi suurt...
Õpetaja Laur kirjutas ulmejutte juba mitmendat aastat -- peamiselt ajarändude teemal. Ühe tema loo oli võrguajakiri «Algernon» isegi avaldanud, kuid see sai lugejate karmi kriitika osaliseks -- loole heideti ette klišeelikkust, värvikate detailide puudumist ja intriigi hallust. Tulevikust minevikku sekkumise teemale üles ehitatud alternatiivajalugusid oli nii pabertrükis kui kõikvõimalikes webzine'ides ilmunud sadu, kui mitte tuhandeid, ja Lauri katsetused ei eristunud millegagi üldisest hallist massist -- ehk ainult elementaarsete stiilivigade ja kohmaka keelekasutuse poolest...
Laur ei solvunud ega tunnistanud ennast ka küündimatuks. Ta leidis, et kriitika oli üldjoontes õigustatud ja järeldus oli üks -- tuleb teha enda kallal rohkem tööd. Õppida stiili, kohendada keelt ja mis peaasi -- leida originaalne ning samas intrigeeriv idee.
Nüüd, suve hakul, oli ta asja otsustavalt käsile võtnud, puhkuse alates kõik -- kaasa arvatud noor saksa keele õpetaja Liisa, kellega Lauril vastu kevadet oli tekkinud paljulubav liin -- pikale lainele saatnud ja sõitnud siia, suvekodusse, et segamatult keskenduda ainsale eesmärgile -- kirjutada jutt või ehk koguni jutustus, millega pretendeerida salamisi ihaldatud Stalkerile.
Ideed tal siia jõudes veel polnud. Seda ei tekkinud ka esimese heinalõhnalise nädala jooksul, mil harjumatu puhkuserammestus oli vaimutööd üksjagu takistanud. See oli tulnud järsku ja vallanud kõik meeled. Äraspidine alternatiivajalugu -- mis juhtub siis, kui hoopis minevik tungib tulevikku, ootamatuse efekti maksimaalselt ära kasutades! Mõte sööstis stardipakult kui hullunud sprinter, kujutlus vallandas selgete piltide rea, mis läks sujuvalt üle helitaustaga laiekraanfilmiks.
Kuidas oligi öelnud Martin Silenus Simmonsi «Hyperionis» -- «Kirjutamine -- tõeline kirjutamine -- on sama, mis saada laussideühendus jumalaga...»
Ta oli istunud ja kirjutanud teksti terve õhtu ja pool ööd takkapihta, siis riidest lahti võtmata voodisse heitnud ja hoobilt sügavasse unenägudeta unne jäänud. Ärkas järgmise päeva lõuna ajal, otsis sahvrist midagi hamba alla, jõi kaks suurt kruusi kanget kohvi, et täiesti tühja, kuid kumisevat pead turgutada, ja luges nüüd juba mitmendat tundi ridahaaval neid ilmutuslikke lauseid, mis olid tulnud teadmata kust, sündinud tema sõrmeotstest kümneteks kilobaitideks, terendasid nii habrastena, kuid ometi reaalsetena tema ees ekraanil...
Viimase tähemärgini jõudnud, andis lummus hetkeks järele ja Laur tundis üllatusega, et kere on taas kahtlaselt heledaks läinud ning vasaku käe sõrmed mudivad ilmselt juba pikemat aega tühja sigaretipaki kortsus kesta. Pilk lauasahtlisse kinnitas lõplikult, et tema suitsuvaru oli otsas. Hariliku poole paki asemel oli tal siin kulunud üle paki päevas. Niipalju siis suvistest tervislikest eluviisidest, muigas Laur, räästa alt päevinäinud jalgratast võttes. Olgu, ka leib oli nagunii lõpukorral ja alevini vändata õnneks vaid paar kilomeetrit.
Leti ees arvet tasudes pani aknalaual pomisevast raadiost kuuldud uudistekatkend ta kõrvu teritama. Postkontori juures pidas ta kinni, ostis värske ajalehe ja lõi selle otse trepil lahti, niipea kui uks oli tema selja taga kinni kolksatanud. Otsida polnudki tarvis. Esikülje pilt ja kisendav pealkiri tegid talle ainsa hetkega selgeks, et tema öösel alustatud juttu polnud maailmale enam vaja. Selle sisu kattus reportaažiga, mida illustreerisid üle kolme veeru ulatuvad värvifotod. Neil domineeris punane värv.
***
Sama päeva õhtul kella kuue ajal istus Laur oma suvemaja tagatoas ja vaatas ainiti aknasse, millest paistis osake soojast, tuuletust, rahulikust ning üleöö hoopis teistsuguseks muutunud maailmast.
Mis seda oli muutnud?
Seda küsisid üksteiselt ja endalt ilmselt kõik, kuid tema jaoks oli esmatähtis hoopis teine küsimus.
Mis oli nüüd tema koht selles maailmas?
Ja sellele sähvatas sappa kolmas küsimus, mis varjutas esimese, teise ja kõik muu.
Kas need kaks küsimust ei ole äkki üks ja seesama?
Tema õlgu raputas värin, kuid mitte enam vaimustusest, kui talle taas meenus teda eelmisel pärastlõunal tabanud loomepuhang ja kui uskumatult, kui võimatult elav, vahetu, detailirikas see oli olnud.
Ta süütas järjekordse sigareti -- endiselt lauanurgal vedeleva tühja kortsus paki lähedusse oli jõudnud juba sigineda teine samasugune -- ja saatis pingsa pilguga suitsupilve, mis lahtisest aknast laisalt juulikuu lämbesse hilisõhtusse voolas.
Selliseid asju on ennegi juhtunud, mõtles ta. See pole mingi ulme. Ebaharilikke, katastroofilisi sündmusi on ette nähtud. Võta või see inglane, kes hoiatas ette Martinique vulkaanipurskest. Ja kõik need, kes ööl enne Aberfani aherainelaviini seda unes nägid. Rääkimata «Titanicu» põhjaminekust... Ja kümnetest dokumenteeritud juhtumitest, kus mujal toimuvat on samal hetkel tuhandete kilomeetrite kaugusel sama selgesti nähtud, nagu mina eile...
Filtriots kõrvetas huuli. Laur litsus koni masinlikult tuhatoosi, kus see paari saatusekaaslast üle serva poetades endale ruumi tegi, ja tardus endisse poosi, pühkimata laubalt higipiisku, mida ei olnud sinna toonud mitte lämbe ilm.
Oli see mõeldav, et tema, just tema kuue miljardi omasuguse hulgast oli millegipärast seda sündmust... neid sündmusi tajunud? Miks ainult tema? Võib-olla keegi veel... Ja kui ka ainult tema, siis -- miks mitte? Kas ta polnud selleks ette häälestatud -- tänu oma harrastusele, oma jutu ideele! Kes veel oleks saanud psüühiliselt, alaläviselt, sellele vastuvõtlikum olla, tajuda sarnaseid võnkeid aegruumi koes? Kes...
Ta sulges silmad ja rebis need järgmisel hetkel pärani lahti, justkui peljates pimedust, mille tema laud viivuks olid tekitanud.
Keda sa lollitad, ütles hääl selles pimeduses ja jätkas uuesti saabunud valguses: enne seda polnud sul seda ideed olemaski. See tekkis samal hetkel, kui kõik tegelikult juhtus. Või juhtus kõik samal hetkel, kui sul see idee tekkis.
Hääl kuulus loomulikult talle endale, kuid kõlas uskumatult võõralt, ebameeldivalt ja kalgilt, otsekui valjusti rääkides, kui see mõni hetk hiljem lisas:
Ja juhusega pole siin midagi pistmist. Kolm suvalistest ajahetkedest välja rebitud, kuid ühte kindlat mustrit järgivat -- otsekui lavastatud, nagu raamatust võetud -- rünnakut olevikku, maailma kolme võimukeskusse! Juhus? Ära mängi lolli! On ainult kaks võimalust...
Jah, ma tean, mõtles Laur, laugudele rõhumas tohutu raskus. Kaks absurdset võimalust: mingi tundmatu jõud tekitas selle ja pani mu seda samaaegselt tajuma või... olin mina see, kes selle esile kutsus.
Teine oletus oli lisaks täiesti hullumeelne. Kuid selles veendumiseks oli vaid üks tee.
Ta kobas uue sigareti järele, avastas, et pakk oli veel lahti võtmata ega leidnud endas selle toimingu sooritamiseks jõudu. Õigemini, seda läks vaja millekski muuks.
Igaks juhuks otsustas ta piirduda vaid ühe, võimalikult tagasihoidliku situatsiooniga, mis oleks -- ainult teoreetiliselt! -- hiljem siiski kontrollitav, ohustades samas -- loomulikult puhtteoreetiliselt! -- võimalikult väheseid inimesi.
See ei õnnestunud tal.
Hetk peale seda, kui esimene kujutluspilt üllatava eredusega silme ette kerkis ja sinna püsima jäi, lahvatas kontrollimatult selle kõrvale teine, edasi kolmas, neljas, viies... Need pildid tekkisid, hakkasid liikuma, elama, omandasid värvi, lõhna ja hääle ning jäid püsima paralleelselt. Ta üritas neist vabaneda, need olematuks pühkida, kuid asjatult. Tundus nagu voogaks läbi tema aju määratu energia, sihitu ja tundmatu, mis läbi tema laiali peegeldus, korraga mitmesse punkti edasi kiirgus, võttes seal täiesti konkreetse kuju.
Ja ta mõistis samas, et need ei olnudki kujutluspildid.
***
Kolmsada -- pärast kolmepäevast lahingut Termopüülides tegelikult vaid napp kakssada -- spartalast Leonidase juhtimisel, kes Teherani kesklinnas avanenud väravast välja marssisid, ei suutnud tõepoolest tekitada märkimisväärset kahju, kuni revolutsioonivalvurite automaadituli nad viimse meheni sama efektiivselt jalust niitis, nagu Xerxese vibumeeste noolterahe kaks ja pool tuhat aastat tagasi seda peatselt oleks teinud. Mujal toimuv oli paraku hulga drastilisem.
Ohvrite arv Veneetsias, mille kanalitele äkitselt ilmusid Lepanto all purustatud Türgi laevastiku galeerid, ulatus üle tuhande. Veelgi verisemalt hargnesid sündmused Jeruusalemmas, kuhu sisse marssinud Egiptuse vaarao vägi -- mis oli enne väravasse sattumist just alustanud Moosese pagevate jõukude jälitamist üle Punase mere madalike -- pidevas lahinguvalmiduses Iisraeli üksuste tule all algul vankuma lõi, kuid olukorra kiirelt ära kasutanud ja egiptlastega liitunud Palestiina sisside toel ülekaalu saavutas ning linna enda kätte haaras. Alles öötundidel tõrjuti sissetungijad lennukite ja soomusüksuste abil linnast välja kõrbesse ning tabavad raketilöögid tegid neile seal kiire lõpu. Võidurõõmuks polnud ometi põhjust: minimaalseid kaotusi kandnud palestiinlased taandusid oma positsioonidele, pool Jeruusalemma oli rusudes, kaasa arvatud Kristuse hauakirik ja tubli tükk Nutumüüri.
Kõige hullemaks kujunes olukord siiski Ateenas, kuhu läbi värava rüsinud pärslaste vägi -- Gaugameela alt taganev Dareiose armee -- oma kaotuskibeduse ja vihavaenu kreeka keelt kuuldes mõõkade ning odade abil välja valas. Mitu tundi Partenoni jalami kõrval püsinud tuunjast ovaalist voogas sisse ligi sada tuhat sõjameest, kes hõivasid terve linna ja valgusid sealt laiali üle Peloponnesose, hävitades kõik oma teel. Kreeka sõjaväeüksused trambiti lihtsalt maasse ning appi tuli kutsuda NATO jõud Makedooniast ja Kosovost, kus kohe seejärel puhkesid verised kokkupõrked serblaste ning albaanlaste vahel. Uudiste telepildis vaheldusid kaadrid granaadiheitjatega sissidest ja sõjakaarikutel mõõku keerutavatest pärslastest, kes puistasid needusi lennukitelt langevate pommide pihta -- mõistagi tagajärjetult.
Sarnased sündmused leidsid samaaegselt aset veel mitmes maakera punktis. Väravatest puutumata jäänud linnades suri liiklus praktiliselt välja ja kõigis kodudes kogunesid perekonnaliikmed harvanähtava üksmeelega telerite ette, pruukimata sel õhtul kanali valiku üle näägelda -- pea kõiki teleprogramme täitsid erakorralised uudistesaated, millesse aeg-ajalt, meediaplaanis ette nähtud kellaaegadel, lõikus ainult reklaam.
Viimane sisendas paljudele ootamatult meeldivat kindlustunnet. Vähemalt üks asi selles üleöö veriseks absurditeatriks muutunud maailmas järgis veel kindlat kava, püsis endiselt kindlal -- olgugi põlatud -- alusel.
Veel.
***
Laur Renke tuli teadvusele ligi kaheteistkümne tunni pärast. Tema hägune pilk langes kõigepealt pilvedega kattunud, kuid siiski suviselt heledasse hommikutaevasse, ja siis kellale. See näitas seitse hommikul.
Tal ei olnud tarvis raadiot sisse lülitada, kust kindlasti selgi hetkel tulid värsked uudised. Nende sisu oli talle niigi teada.
Ta mäletas kõike juhtunud täpselt, võis detailselt silme ette manada kõigi väravate juures toimunu. Mäletas pronksist mõõkadelt pritsivat verd ja hullunud hobusehirnumise ning politseisireenide võigast segu. Mäletas kuuliauke spartalaste helkivates kilpides ja odaga seina külge naelutatud kreeka politseinikku Ateenas. Mäletas kuni selle hetkeni, mil pinge temas, õigemini teadmata kust tulev ja temas kiirena murduv ning kümnesse suunda hargnev metsik energiavoog talle üle jõu käivaks osutus ning ta teadvuse kaotas. Ta oli kindel, et samal hetkel sulgusid ka kõik väravad.
Ometi ei tundnud ta mingit peavalu, väsimust ega kurnatust. Ainult meeletut ahastust ning hirmu. Eelkõige hirmu.
Tal polnud enam valikut. Ainult variatsioonid. Järv, nuga või köis.
Mõrtsukas, ütles hääl ta peas. Massimõrvar. Kümned tuhanded surnud. Kümned tuhanded haavatud. Sinu pärast. Tee sellele kähku lõpp. Enne, kui sa midagi veel hullemat korda saadad.
Ta jäi tuimalt enda ette vahtima. Ei sirutanud kätt sahtli poole, kus peitus pikk ja piisavalt vahe, ehkki pisut rooste läinud seatapupuss. Ei läinud kuuri alt köit võtma ega üle aampalgi viskama. Ei kõndinud läbi roostiku mudase põhjaga kiirelt sügavnevasse järve. Veel mitte.
Ta läks köögikapi juurde, võttis sealt igaks petteks kaasa varutud viinapudeli, keeras korgi pealt, tõstis pudeli suule ega võtnud sealt enne, kui see pooleldi tühjaks sai. Suhu jäi tunne, nagu oleks ta seda kolkunud veega loputanud.
Põlved ei löönud vedelaks. Maakera pöörles jalgade all nagu harilikult. Tuimestav rahu imbus maost verre ja edasi ajju.
Ta istus köögilaua taha taburetile, asetas pudeli lauale, toetas käed enda ette ja jäi pleekunud seina põrnitsema.
Ära kiirusta, ütles teine hääl peas hoopis rahulikumalt. Võta rahulikult. Peaasi, ära neid pilte uuesti esile mana. Hoia pea nendest tühi.
Ta hoidis. Õnneks asendasid neid mõtted.
Tuhat surnud veneetslast -- tegelikult vähem, suur osa olid turistid -, kümme tuhat tapetud kreeklast. Kahju muidugi. Ropult kahju. Aga see ei ole veel maailma lõpp. Kaugeltki mitte. Ükski taoline anomaalia ei saa ohustada tervet maailma. Terves ajaloos pole olnud suuremat elavjõudu, kui toosama Gaugamela alt pagev pärslaste miljoniline armee -- millest praegu Peloponnesose mägedes hakkliha tehakse.
Mis veel? Saksa ja Vene tankiarmeed Prohhorovka alt -- ära sellele mõtle! «Enola Gay» oma tuumapommiga Hirošima kohalt? Ma lõbus õllepruulija, hõissaa ja hõissa... Kuigi... isegi need ei suudaks oleviku alustugesid ohustada.
Ometi üritas miski sealt olevikku tungida. See oli nüüd kindel. Kõik need kujutlused, mis said samal hetkel lihaks ja vereks -- eriti viimaseks -- ei olnud sündinud tema tahtest, vaid ainult läbi tema teadmiste, loetu, nähtu, ettekujutuse. Nagu oleks keegi paotanud kümneid juhuslikke uksi -- väravaid -, mille taga pulbitsesid surm ja häving, kuid veel mitte päris see...
Ta tõstis pudeli suule, rüüpas uuesti. Leidis rinnataskust kortsus sigaretipaki, süütas sõrmedega, mis enam ei värisenud, suitsu.
Kui seal ei saa olla midagi, mis ähvardaks tervet maailma, siis pole ka mõtet ennast aampalgi külge riputada ega järve jalutada, rääkimata roostes pussiga oma kõri nüsimisest. Keda see enam aitaks? Ja pealegi, keegi ju ei tea...
Ta puhus suitsu välja, sõrmed pingule tõmbumas.
Aga... mis seal siis ikkagi veel on?
Mõistus oli vahe ja selge, kuid tundus, nagu oleks miski selle pinda kutsuvalt riivanud.
Mahharoidused? Türannosauruste kari? Nad ei elanudki karjadena... Ja enne neid, miljon, sada miljonit aastat..? Kohmakad kahepaiksed, algelised amfiibid, mis ei kujutaks endast tänapäeval mingit ohtu. Ja veel varem, kui elu ürgookeanis alles sündis, polnud veel sündinudki, kui maa oli tühi ja paljas... Nii lage ja elutu, et...
Talle tundus, nagu oleks ta enda mõistusest lahvatanud välja kiir ja sööstnud läbi mingi mõõtmatu sügavuse. Ja siis kontakt, sealt kusagilt vastu sööstev kiir, kokkupuude, liitumine üheks energiavooks, kanaliks, mille teises otsas, ettekujutamatus aegade hämaruses...
Ta nägi. Ta tundis. Kuigi ei mõistnud. Võis vaid hetkel, kui see energia temast -- sellest tõelisest väravast -- läbi murdus ning kümneks harunes, viivuks aduda lõpmata võõrast, lõpmata kauget, miljardite aastate tagust ajalugu.
***
Nad olid pärit kerasparvest. Ühest Maale suhteliselt lähemast -- vaid kuuskümmend tuhat valgusaastat -- ja suhteliselt väikesest -- läbimõõt kõigest kolm kiloparsekit, koosseis kolmsada tuhat tähte. Täpsemalt, selle perifeeriast, mitte küll päris servalt, kuid parve tuumaga võrreldes siiski suhteliselt hõreda täheasustusega piirkonnast.
Kerasparv ise oli tüüpiline moodustis, üks vanemaid galaktilisi tähesüsteeme, mille vanus oli ligi seitse miljardit aastat, seega olemas ammu enne Maa ja isegi Päikese sündi. Kuid nende täht ja koduplaneet olid unikaalsed. Seda kolmel kokkulangeval põhjusel.
Esiteks oli nende tähesüsteemi keskmeks valge hiid, mille kõrge energeetilisus tingis ka eluvormide kõrge energiataseme. Kõige arenenumad neist olid kiskjad, kes toitusid teiste organismide bioenergiast, eelistades kõrgemalt arenenud närvisüsteemiga liike. Nende kiskjate hulka kuulus ka liik, mida hilisemas kokkupuutes tähtedevahelise tsivilisatsiooniga hakati nimetama ruumifaagideks -- võimsa energialoomega solioonolendid.
Teiseks muutus valge hiid ajal, mil elu planeedil oli suhteliselt varajases evolutsioonistaadiumis, tsefeiidiks. Ehkki tähe heledus kasvas aktiivsusperioodil vaid kahe kümnendiku tähesuuruse võrra ja planeeti varjav tihe pilvkate pärssis kiirguse kasvu mõju, suri enamik floorast ja faunast ometi välja. Alles jäid vaid kõige kohanemisvõimelisemad liigid, kes suutsid adapteeruda ägedatest tähetuulepuhangutest tingitud muutustega planeedi magnetväljas ja arendada ning enesesäilitamiseks kasutada erilisi võimeid. Kõige edukamalt tulid sellega toime just faagid.
Nende tunnusteks olid lühike eluiga, kõrge ja kiire sigivus, aktiivsus, suur energiatarve, kollektiivne elulaad ja tugev ühisteadvus, õigemini väli, mis kompenseeris nende algelist intellekti. Evolutsiooni käigus ühinesid nad saagijahil parvedesse, igaühes algul mõnikümmend liiget, hiljem tuhanded ja kümned tuhanded; nad ei tarbinud kogu saakenergiat, vaid salvestasid ülejäägid oma ühisvälja ja arendasid välja sellel rajaneva ruumihüppelise -- maise terminoloogia järgi teleportatiivse -- liikumisvõime. Seejuures säilitasid nende kooslused oma dünaamilisuse, hajudes soodsamates oludes väiksemateks rühmadeks, ohu korral või suuremaid saakloomi jahtides aga koondusid loetud sekundite jooksul optimaalse suurusega parveks.
Nad võisid kasutada oma energiavälja kaitsekilbina, kui selle järele vajadus tekkis. Õppisid selle abil kaugusest peilima ulukeid, otsides suundkiirega vastavaid bioenergeetilisi sagedusi. Loobusid tülikast pinnakontaktist ja kasutasid liikumiseks energiapatju, mida nähes Maa teadlased oleksid hüüatanud: «Levitatsioon!» -- kui neid seal (või ka Maal) sel ajal olnud oleks.
Mõistagi saavutas selline liik oma planeedil ruttu konkurentsitu seisundi, mille vältimatuks kaasnähuks muude eluvormide arvukuse kahanemine. See omakorda nõudis faagidelt veelgi suuremat liikuvust ning veelgi suuremateks parvedeks koondumist, et salvestada üha suuremaid energiahulki ja avardada teleportatsiooni piire. Sellest hoolimata -- ja selle tagajärjel -- saabus peagi olukord, kus ulukid jäid niivõrd harvaks, et parvede ette kerkis kollektiivsuse lagunemise, ränga sisevõitluse, kannibalismi oht.
See ei saanud teoks. Enne tuli mängu kolmas, fataalne tegur.
Valge hiid jõudis oma teel ruumipunkti, kus langesid kokku galaktika pöörlemise gravitatsioonijõud, kerasparve enda sisene raskustõmme ja tähe omaliikumine parves. Määratute jõudude koos- ning vastumõju kallutas tähe koos planeedisüsteemiga seniselt trajektoorilt kõrvale, koolutas ruumi ning tekitas tähe ümbruses võimsa aegruumianomaalia, mille harud -- ruumitunnelid -- ulatusid läbi terve kerasparve.
Ehkki faagide planeet säilis kataklüsmis tervena, häirisid tohutud jõud selle orbiiti, muutes selle ellipsoidseks, mille afeelis planeeti ootas külmumine. Tagajärjed elule olid katastroofilised. Kõik liigid hukkusid, välja arvatud üks.
Katastroofilist muudatust tajudes koondusid terve planeedi faagid mõne tunniga üheksainsaks hiidparveks ja ümbritsesid end kaitseväljaga üha jahtuva atmosfääri eest. Kui kärmelt hajuva pilvkatte tagant ilmus nähtavale harjumatu mustendav taevas, suunas Parv sinna otsingukiire, püüdes vaistlikult leida mingit pidepunkti ühtäkki elamiskõlbmatu koduplaneedi asemel.
Nad ei pidanud kaua otsima. Kiir leidis umbes poole astronoomilise ühiku kauguselt kogumi, mille lainepikkus langes praktiliselt ühte nende välja omaga, olles sellest vaid mõõtmatu arv kordi tugevam.
Nende energiavaru oli küllaldane, et kaitsevälja säilitades lahkuda planeedi pinnalt ja selle raskusväljast ning jõuda ühe hüppega tundmatu, kuid hetkel ainsana lootust sisendava moodustiseni, mis pulseeris kutsuvalt keset tühjust nagu kõiksuse päästev silm.
Nad liikusid kõhklevalt edasi. Ruumitunneli mitmesaja kilomeetrise läbimõõduga suu neelas nad endasse.
Nende ees avanes labürint.
Nagu rotid seintes, liikusid Parve põhimassist eraldunud väiksemad piilurparved mööda lähemaid harutunneleid ettevaatlikult nende lõppu. Mõned neist suubusid tumedate graviteerivate masside lähedusse, kus polnud ühtegi tähte ega planeeti. Mõned avanesid kosmosesse tähtedest kuni kümne astronoomilise ühiku kaugusel, mis polnud Parve energeetilise varu juures mingi piir, kuid põgus suundkiiresondeering näitas, et sealsetel planeetidel puudus vähemgi biosfäär.
Alles üheksanda tunneli lõppu jõudnud piilurite reaktsioon ajas Parve otsustavalt liikvele.
Nad väljusid tavaruumi kolme AÜ kaugusel punasest hiiust, mille ümber tiirles nende endisest kodust ligi poole suurem, tiheda atmosfääriga ümbritsetud ja rikkalikku biosfääri omav planeet. Edasine oli vaid ühe ruumihüppe küsimus.
Nad sattusid enda jaoks tõelisse paradiisi, mis kubises erinevatest liikidest, kellele koduplaneedist sai tõeline põrgu.
faagide massilise paljunemise. Paradiis laastati täielikult juba paari tuhande aastaga. Uue kriisisituatsiooni künnisel liitis kollektiivmälu terve faagide koloonia taas ühtseks hiidparveks ning juhtis ruumitunneli juurde, mille kaudu nad juba kümnete miljarditena sööstsid järgmise tähesüsteemi otsinguile.
Aastatuhandeid jätkunud edasiliikumise jooksul laastasid nad oma teel sadu orgaanilise eluga täidetud planeete. Enamikul neist puudusid mõistuslikud asukad. Üksikud ettejuhtunud tsivilisatsioonid asusid liiga varajasel arenguastmel, et tõsisemat vastupanu osutada. Tundus, et faagide võidukäiku ei peata miski.
Ühel hetkel ületasid nad siiski kriitilise piiri.
Järjekordne ruumitunnel viis nad liiga sügavale kerasparve tuuma, kus juba kümneid tuhandeid aastaid valitses stabiilse seisundi saavutanud supertsivilisatsioon.
Tuumlaste planeeti tabas rünnak ootamatult. Isegi sealne kõrgtehnoloogia ei päästnud elanikke ruumist teisaldunud hordi eest. Ometi kohtasid nad siin esimest korda tõsist vastupanu ja kandsid tõsiseid kaotusi. Mis veelgi olulisem -- teade rünnakust jõudis supertsivilisatsiooni keskmesse, kerasparve tuuma lähedastele planeetidele.
Sellest esialgsest infost oli loomulikult vähe, et rünnatud planeedile saadetud luureüksused oleksid suutnud midagi olulist ära teha. Kuid need, kes tagasi jõudsid, täitsid oma ülesande. Nad tõid kaasa väärtuslikke vaatlusandmeid ja... mitu vangistatud isendit.
Parvest isoleeritud faagid ei saanud anda küll täielikku ettekujutust oma võimetest, kuid nende füsioloogiat õpiti katsete käigus piisavalt tundma. Peagi teadsid tuumlased, et tegu on kollektiivteadvuslike olenditega, kes on võimelised genereerima tohutuid energiavälju ja nende abil ning ruumianomaaliaid ära kasutades kerasparves kontrollimatult ringi liikuma. Tegu oli ühe tõsisema ohuga supertsivilisatsiooni ajaloos.
Kaotatud planeedi saatuse hooleks jätnud, alustasid tuumlased ettevalmistusi. Vähemuse (igal pool on oma vähemus!) paanilisi nõudmisi kiirreageerimiseks ei võetud arvesse.
Kolm kuud -- kohaliku arvestuse järgi -- hiljem asus kerasparv vasturünnakule.
Anastatud planeedi juurde ilmusid tuumlaste ruumihüppurid (bioonilised tähelaevad, mille rakendusprintsiip ei erinenud põhimõtteliselt faagide omast, kõrgtehnoloogiline navigatsioonisüsteem loomulikult välja arvatud), kust planeedile maandati soomukdessandid, mida faagide eest kaitses ülitäpselt moduleeritud kontraväli. Tuvastanud kõigi planeedil tegutsevate alamparvede täpsed koordinaadid, lasid dessantlased käiku oma põhirelva -- hajutaja, mis desintegreeris parvede kollektiivsed energiaväljad. Faagide energiasagedusele häälestatud suundotsijad püüdsid nad oma kiirte fookusse ja annihileerisid ükshaaval.
Kuid mitte kõik.
Osadel paanikas laiali pagenud parvede liikmetel õnnestus hajutaja mõjupiirkonnast väljuda ning moodustada uued väiksemad kooslused. Mõned neist fikseeriti kohe, püüti uuesti hajutajate fookusse ning hävitati lõplikult. Ülejäänud jõudsid formeerida piisava võimsusega kollektiivvälja, et sooritada ruumihüpe ning siseneda päästvasse ruumitunnelisse. Kokku pääses põgenema kümmekond sellist alamparve.
Algas viimane vaatus.
Fikseerinud ruumitunneli ava, saatsid tuumlaste tähelaevad parajate intervallidega sellesse automaatsed hävitussondid, mis olid parve energiavälja parameetritele häälestatud. Seejärel kaeti tunnelisuu statsionaarse hajutusväljaga ning võeti annihilaatorite risttule fookusse. Tuumlased ei kavatsenud raisata rohkem elusid ja ressursse kui hädavajalik. Automaadid pidid töö lõpule viima.
Mida nad tegidki. Tagajärjed olid ühtaegu ootuspärased ja ettearvamatud.
Sondid jõudsid ruumitunnelites rabelevate parvedeni ning lülitasid oma väljahajutajad täisvõimsusele. Modelleeritud katsetuste põhjal pidanuks nende mõju olema samasugune nagu planetaarsetes tingimustes. Tegelikult toimus midagi hoopis muud.
Ruumianomaalia sees tingis parvede väljaenergia desintegreerumine ahelreaktiivse plahvatuse. Tagajärjeks oli nii nende kui sondide hukk -- ja ettenägematu ruumikollaps. Mitmekümne ajaliselt peaaegu kattuva plahvatusega kaasnes terve tunnelivõrgu häving ja anomaalia kokkuvarisemine, millele järgnes kosmiline katastroof.
Ruum nihestus ligikaudu kiloparsekilise läbimõõduga universumiosas. Sajad tähed paisati oma trajektooridelt kõrvale ja sattusid üksteise gravitatsioonipiirkonda. Järgnenud kataklüsmid lõhkusid universumi veel rohkem liigestest lahti. Kosmiline ruum täitus hõõguvast difuussest mateeriast. Kerasparv lagunes koost ning säilinud tähed koondusid järgnenud aastamiljonite jooksul sadadeks hajusparvedeks. Supertsivilisatsioonil oli lõpp.
Enese teadmata olid faagid saavutanud Pyrrhose võidu, langedes selle ohvriks ka ise. Üks erand välja arvatud.
Esimesena põgenema pääsenud Parv sattus harutunnelisse, mida mööda neile järgnenud teine Parv sondilt tabamuse sai ning hukkus plahvatuses. Järgnenud kataklüsmi lööklaine tekitas nanosekundiks uue anomaalse ühenduse, paiskas Parve vigastamatult kümnete tuhandete valgusaastate kaugusele, heitis seal tavaruumi ja hajus ise samal hetkel.
Parv leidis ennast vähem kui pooleteise AÜ kauguselt üksikust kollasest kääbusest, mida ümbritses üllatavalt arvukas planeedisüsteem. Kiire sondeeringu järel langes Parve valik kolmandale planeedile, mille pinda kattis eluks sobiv ookean.
Nad laskusid planeedi pinnale. Lämmastikatmosfäär ja raevukas ultraviolettkiirgus ei olnud neile takistuseks. Nad olid tekkinud ja arenenud kümneid kordi ekstremaalsemates tingimustes.
Kuid siin oli nende jaoks liiga vara. Elu polnud siin veel tekkinud.
Parve energiaväli oli ammendumas. Nad olid tajunud ruumitunneli hävimist. Nad ei avastanud tähe läheduses ühtegi teist tunnelit. Planeet oli elutu. Siiajäämine tähendas peatset hukku.
Kuid neil polnud ka muud võimalust. Või -- üks siiski.
Tuumlased ei olnud avastanud, et faagidel oli veel üks omadus. Latentne, õigemini rudimentaarne, kuid ilmutas ennast taas nüüd, kogu liigi ajaloo kõige tõsisemas kriisisituatsioonis.
Faagide energiaväli võimaldas mitte ainult ruumi- , vaid ka ajahüppeid.
Nad olid seda võimet kasutanud oma evolutsiooni algpäevil, kui tsefeiidist kodutähe radiaalkiiruse muutumine heledusperioodide vaheldudes tõi endaga kaasa aja faasinihkeid. Nende instinktiivsest järgimisest arenesid vähehaaval pikemad hüpped kodutähe ühest passiivusperioodist teise, sest tähe aktiivsuse ajal jäi elutegevus planeedil soiku ning ajahüppeks vajalik energiakulu osutus oluliselt väiksemaks sellest, mida tulnuks oma energiavarust ammutada, tegevusetult järgmist passiivsusperioodi oodates või planeedi ööpoolele siirdudes.
Kosmoserännakutele asudes olid ajahüpped unarusse jäänud, sest neil lihtsalt polnud praktilist rakendust. Hüpped minevikku välistas juba aja enda struktuur, tulevikul samas ruumiosas aga puudus vähemgi sisu -- faagide jaoks tähendas see ainult energiast juba tühjaks ammutatud ja surnud planeete. Siin, kahe ja poole aastamiljardi tagusel Maal, aga andsid surmaoht ja vaist sellele ajamõõtmele uue tähenduse -- šansi ellujäämiseks.
Hüpe ise ei olnud probleem, sest tulenevalt aja ehitusest kulus igaks ajahüppeks -- hoolimata selle pikkusest -- ühesugune kogus energiat. Probleem oli selles, et uueks hüppeks poleks energiat enam jätkunud. Parv ei mõistnud, kuid adus selle võimalikke tagajärgi. Pimesi hüpe võis viia tulevikku, kus elu pole ikka veel tekkinud. Või on vahepeal küll tekkinud, kuid välja surnud. Või on siinne täht muutunud supernoovaks. Või... Nad vajasid igal juhul mingit orientiiri, majakat, märgutuld -- omamata ettekujutust, milline see olla võiks või olema peaks, kas ja kuidas nad oskavad seda ära tunda. Ainus võimalus oli katset teha -- keskendunult, ühtekoondunult, lootusetult -- sest loomad, mida nad olid, ei tunne lootust.
Nad koondasid oma välja kiireks ja sirutasid selle läbi aja. Nad kompasid sellega aastamiljoneid ja - miljardeid, midagi leidmata, midagi adumata, kuid ometi loobumata, kuni tundsid viimaks, kuidas see oma teel midagi kohtas, kuhugi neeldus, hajus algul mitmeks, siis mitmekümneks kanaliks, mis ammutasid neisse voolavat energiat, muutes Parve üha nõrgemaks, kuid neil jäi üle vaid oodata -- nagu ootab kalamees, kes ei söanda ridvast tõmmata, kui korgi ümber väreleb juuspeen lainering, teadmata, kas kala haarab lõpuks sööda või jääb talle vaid paljas konks...
Nad jõudsid ära oodata. Aja lõpmatusest sähvatas neile vastu hele peegeldus, kitsas värav lõpmatuseni laiuvas lausmüüris. Rohkemat polnudki tarvis.
Nad sööstsid edasi. Pannes sellesse hüppesse kogu säilinud energia. Sööstsid kutsuvasse helendusse, mis hetk -- ja ühtlasi kaks ja pool miljardit aastat hiljem -- kiirtepärjana laiali paiskus.
***
Laur Renke ei teadnud kõigest sellest midagi. Ta tundis vaid ja nägi. Kümneid avanenud väravaid -- Raekoja platsil Tartus, Tallinnas Viru tänaval, Helsingis Aleksanterikatul, Kopenhaagenis Strogetil, Pariisis Champs d'Elyseel, kohtades, kus ta oli ise käinud või mida endale detailselt ette kujutas -- millest katkematu joana sööstsid esile tuhanded, kümned tuhanded mustavad tombud, tungisid paigaletardunud jalakäijate kehadesse, imendusid neisse, tabasid lendupahvatanud tuvisid, sulatades need ainsa hetkega veristeks tompudeks, tulvasid peatumatult edasi, hävitades kõik elava oma teel...
Ta üritas neid neetud väravaid sulgeda, sellele lõpu teha. Tagajärjetult. Tema aju oli aegade sügavusest hoovava energia võimuses.
Kuid säilitas ometi mõtlemisvõime.
Oleksin ikkagi pidanud, sähvatas esimene mõte. Lõpp! Maailma lõpp! kisendas teine. Miks mina? Kurat võtaks, miks just mina? imestas kolmas, nagu oleks tegu kõrvalseisjaga.
Vastuse oleks keegi nagu hääletult kõrva sosistanud.
Sest sina olid see, kes kompas minevikku, nagu nemad tulevikku, sina manasid sealt sihikindlalt esile kunagisi sündmusi täis surma ja verd. Kindla sagedusega hävinguenergiat, mis mõjub kui haisid peibutav veri ookeanis, kui oodatud kutse isegi valgusaastate ja aastamiljonite taha, kust tuli see... need...
Tee ometi midagi! karjus keegi.
Mida? mõtles ta külma rahuga, mõistust endiselt läbimas halvav energiavoog. Mida on siin teha? Kui ma avaksingi veel mõne värava minevikku, siis mis kasu sest oleks? Tulevikku? Millisesse tulevikku? Ettekujutamatusse, orientiiritusse... Olematusse... Ole...
Mõistmine tuli äkitselt ja haaras ta endasse.
Võib-olla saan ma avada väravad olevikku. Mitte ajas, vaid ruumis.
See ei päästaks enam midagi. Maa hukkuks ikkagi. Kuid vähemalt mitte nii. Mitte nende läbi, vaid koos nendega. Uhkelt. Selg sirge. Teadkugi seda vaid üks inimene.
Energiajuga voogas endiselt läbi tema. Ta ei teadnud, kui kaua veel. Ta ei tohtinud viivitada.
Sisse hingamata, silmi pilgutamata, koondas ta oma mõtted ja avas väravad. Ta suutis seda. Kokku seitse. Numbrimaagia, vilksas läbi pea elu viimane uitmõte.
Kasimata köögilaua taha seisma tardunult nägi ta aknast, kuidas läänetaevas lahvatas helendus, mis järjest pöörasemaks ja kõrgemaks tõusis ning tohutul kiirusel igasse ilmakaarde laiali sööstis.
Kätega lauaserva külge klammerdunud, vaatas ta edasi, kuni helendus silmad pimestas ja ta tundis näol kõrvetavat kuumust.
Jäänud oli veel ehk kümmekond sekundit.
Ta uskus, et sellest piisab. Et need väravad, mis avanesid hetkel kusagil idas pilvede taga kõrgust koguva Päikese kronosfääri, püsivad sama kaua kui tema.
Maailma lõpuni.
BGCOLOR="#F0FFF