Veidralt kõveraks käändunud laip lamas ukse lähedal vahekäigus. Kõigepealt oli süttinud tulekahju, raamatukogu oli külastajatest tühjaks tehtud ning ringitrampivad tuletõrjujad olid laiba leidnud. Selleks ajaks, kui politsei saabus, oli tuli kustutatud, keegi muu viga saanud ei olnud ja ümbruskonnas tolgendas vaid tavaline punt uudishimulikke ja teisi selliseid, kel endaga midagi paremat peale hakata ei olnud.
Nooruke politseiinspektor kummardus lamajat uurima, siis vangutas lootusetult pead ja ajas end uuesti sirgu.
«Kes teda puutunud on?» küsis ta sealsamas uksel tammuvalt ja närviliselt käsi mudivalt raamatukogu direktorilt. Mehike oli peaaegu pensionieas, suhteliselt lühike, paksude prillidega ja kõhna. Ta higistas hirmsasti oma vanas ebamäärast tumedat tooni ülikonnas ja kui ta kõnelema hakkas, pudistas ta sõnu:
«Mitte keegi ei ole. Tähendab, tuletõrjujad... kui nemad... Helistasin kohe, kui nad ütlesid. « Ta otsis taskust mingi paberitüki. «Siin on tuletõrjujate ülema nimi.»
Politseinik ei hakanud mehikesele ütlema, et enne tolle kõnet oli tuletõrje oma kanalite kaudu politseid laiba leidmisest juba teavitanud ja tegelikult leitakse tulekahjude juures laipu kindlasti palju tihedamini, kui tavakodanik arvab, nii et tuletõrjujatele oli see rutiin; seega vaevalt nad laipa puudutasid, kui vähegi teisiti võimalik oli. Ka tuletõrjebrigaadi ülemuse nime politseinik teadis.
«Tänan, ma küsin nende käest.»
Sisenenud oli veel kolm erariides meest, kellest üks hakkas pilte tegema ja teine kummardus laipa uurima. Ka kolmas kummardus lamajat uurima, ent tegi seda käed taskus, ajas end varsti sirgu ja pöördus mundris noormehe poole.
«Olete juba kedagi küsitlenud, leitnant Rilke?»
«Ei. Saabusin ka ise vaevalt viis minutit tagasi. Mu poisid on valves.» Ta osutas uksel tolgendavatele vormis kogudele. «Tahtsin Butleri ette võtta... kui ta juba ära sõitnud ei ole.»
«Ei ole. Lappasid seal voolikuid kokku. Mida nad siin kustutasid?»
Noorem politseinik vaatas direktori poole, kes aknast välja jõllitas, suutmata siiski iga viie sekundi tagant laibale pilku heitmata jätta.
«Riiulid,» viipas viimane ebamääraselt kuhugi tahapoole. «Teate, see on väga kummaline -- korraga oli õige mitu riiulit tules.»
«Kas te nägite seda ise?»
Direktor vaatas nõuküsivalt tolle noore mundris politseiniku poole, teised kaks ilmselt taipasid ta segaduse põhjust, erariides mehel heiastus muie vaid hetkeks silmades, noorem aga pidi end tõsiseks sundima.
«See on mõrvarühma vanemuurija kapten Veermeskerker.»
«Väga meeldiv, mina olen Jan Orm, Linnaraamatukogu direktor,» kõhna mees sirutas käe, detektiiv ilmselt ohkas mõttes, siis ajas oma käe taskust välja ja surus pakutut lühidalt.
«Väga meeldiv. Niisiis, mida te nägite?»
«Noh, tegelikult kõik juba põles, kui ma kohale jõudsin. Me ei tohi gaasikustutust enne tööle panna, kui külastajad on lahkunud, ent ma... mulle tundus... saage aru... viimsed juba lahkusid ja ma keerasin võtit. Mõned ainult köhisid, ma ei usu, et see tegelikult ületas ohutusnorme...»
«Ma olen kindel, et te käitusite õieti,» lausus detektiiv pehmelt, et direktorit edasi aidata.
«No ja siis tuli tuletõrje... Tuli oli tegelikult peaaegu kustunud, nad vedasid voolikuid, ma olin mures, aga nad mõistsid ja mina mõistsin, et see on vaid igaks juhuks -- veega ju ei tohi... No ja siis tuli härra... Butter ja ütles, et leidis laiba ja oleks sobiv alarmeerida politseid...»
«Te ütlesite, et tuli levis imelikult? Kust te selle võtate?»
«Meie töötajad, preilid Witt ja Rouge ütlesid. Et tuli oli haaranud hetkega kogu riiuli...»
«Kas ma võin nendega rääkida?»
«Jaa, loomulikult...» Ta higistas ja tundus pisut solvunud olevat. «Palun... Siiapoole...»
«Räägi Butleriga,» viskas vanem mees nooremale üle õla, ise juba direktoriga koos teises suunas minema kõndides.
Rilke asutas end minema, kuid enne astus sisse tuletõrjujate kaitseriietuses mees ja suundus ise tema poole.
«Mis temaga on?» Mees osutas lamava kogu poole teesklematu ükskõiksusega. Munder andis talle pisut kaalu, kuigi otseses mõttes ta seda ei vajanud -- tegemist oli keskealise, ümara tüdinud näo ja üle püksirihma rippuva kõhukesega tüüpilise õllesaaliasukaga.
«Mingi lameda asjaga surnuks klohmitud,» vastas laipa uurinud mees, kes ilmselt oli patoloog. «Esimene löök arvatavasti pähe, muidu oleks ta pidanud karjuma ja keegi oleks kuulnud.» Ta vaatas küsivalt pildistaja poole, siis keeras laiba ringi.
«Naine. Umbes nelikümmend aastat vana, pikkus 175, kaal 80 kilo. Lühikesed tumedad juuksed. Erilisi tundemärke ei ole.»
Teine mees oli fotoaparaadi ära pannud, ta kummardus ja võttis ettevaatlikult maast sealsamas vedeleva portfelli. Leidis selle taskust juhiloa ja võrdles fotot sellel lühidalt lamajaga.
«Sigrid Sutten. Jah, 42 aastat vana... Tema see on.» Ta vaatas tuletõrjuja poole. «Kas te liigutasite teda?»
«Ei. Ma panin talle vaid selja tagant sõrmed kaelaarteri vastu.»
«Mh, kõigepealt te tavaliselt viite inimese ju välja?»
«Ma saan aru, mis te mõtlete,» raputas Butler pead. «Aga tulega sai kustutussüsteem tegelikult hakkama ja sellega siin tundusid asjad nii selgelt valesti olevat.»
«Kas tuli võidi süüdata selleks, et jälgi peita?» küsis Rilke.
Õllekõht raputas pead. «Siis on see küll kuradi lollisti tehtud. Lihtsam oleks igal juhul olnud vaikselt välja kõndida, kui seal eespool riiuleid süütama hakata. Aga igasuguseid hulle on olemas -- eks te ise tea paremini.» Ta mühatas. «Millegipärast mulle tundus, et ta nimi peab algama s- tähega... Vist sellepärast, et ta on nagu s-iks keeratud...» Ta vangutas pead, vist oskamata seda tunnet kuidagi põhjendada ja asutas end minema. «Jõudu teile. Muide, see on mul täna juba teine kokkupuude raamatutega. Seestrassel põles keegi Quiller oma koduses raamatukogus sisse. Arvatavasti jäi magama ja sigarett pudenes sõrmede vahelt -- muud ei oska arvata... Nimi jäi mulle sellepärast meelde, et ta uksesildil oli Q ära lõigatud, justnagu keevitatud.» Ta mühatas veelkord. «Ma olen kindel, et ta suitsetas Quatrot...»
Ta jõudis vaevalt lahkuda, kui leitnandi taskus hakkas helisema mobiil. Mees kuulas natuke, täpsustas aadressi ja hakkas peale kõne lõpetamist vanduma.
«Mehed, ma loodan, et teil läheb natuke aega siin? Ma katsun teile kohalikust jaoskonnast abi tellida. Meil on järgmine väljakutse -- keegi mees lendas just aknast välja...»
Nooruke inspektor viipas oma ukse oma ukse juures seisvatele kaaslastele ja oli kadunud enne, kui erariietes mõrvarühma mehed õieti midagi öelda oleksid jõudnud.
Politseiauto kihutas vilkurite põledes läbi autoste tänavate ja pressis end lindi taga töllitavasse päevavaraste karja. Mehed trügisid jõugust läbi ja varsti seisid nad kõnniteel lamava laiba juures. Umbes kolmekümnene valge peaga mees lamas kõhuli sirgelt asfaldil, käed laiali ja jalad koos kui suur t-täht. Ta nägu oli küljele pööratud, nii et seda võis näha ja tema all laienes vereloik.
Patrullpolitseinik noogutas neile, kui nad lähemale astusid. «Uks on ülevalt kinni, mu paarimees valvab igaks juhuks seal taga. Naabrid tundsid ta ära -- nimi on Tanel Otrek, ta elas siin.»
Erariides Veermeskerker saabus vaevalt minut hiljem ja andes meestele lühida korralduse paigale jääda ning peaviipega Rilket kaasa kutsudes tormas õieti hetkekski peatumata trepist üles.
«Uks maha,» ei hakanud ta aega raiskama. Rilke ja valves olnud postipolitseinik vaatasid korraks teineteisele otsa, siis võtsid nad koos hoogu. Uks pidas.
«Eest ära,» mühatas detektiiv ja tulistas lukku. Seekord andis uks õlalöögile järele ja mehed vupsasid relvi laskevalmis hoides korterisse. Ühtki hingelist nad ei leidnud, patrullpolitseinik saadeti oma postile ukse taha tagasi ning detektiiv hakkas uurima kabinetti, kust too Tanel oli oma lendu alustanud. Ruum oli segamini ja paistis, et arvuti on mingil põhjusel plahvatanud.
Mobiiltelefon hakkas Rilke taskus helisema, mees siunas vaikselt, ent tõstis aparaadi kõrva äärde. Kuulas ja noogutas omaette, järjest kahvatumaks muutudes.
«Jah?» küsis vanem mees, kui ta lõpetas.
«Mõrv ja süütamine ülikoolis.»
«Läksime.»
«Aga...»
«Ohvri nimi algab niikuinii u-tähega.»
Nad kiirustasid trepist alla ja vupsasid autosse.
«Sarimõrvar?» küsis Rilke niipea, kui nad liikuma hakkasid. «Muide, Butler rääkis, et ta oli tulnud just kellegi oma korteris sisse põlenud Quilleri juurest... Mh, ja ta ütles et ta teadis, et too raamatukogus tapetu on Sigrid... Kuule, kas ma arutlen õieti -- ega ometi?...»
Detektiiv vaikis mõnda aega, siis ohkas: «Oleks see nii lihtne... Ja s-täht jäi talle lihtsalt sellepärast meelde, et kõigil siltidel seal raamatukogus oli s-täht puudu.» Ta ohkas uuesti ja võttis taskust poole raamatu jagu poolpõlenud lehti. «Vaata neid tähelepanelikult.»
Noorem mees uuris purustatud raamatuid, siis tõmbas järsult ninaga õhku sisse.
«Kõigil on s-täht välja põletatud...»
«Sellest nad süttisidki,» noogutas vanem mees mornilt.
«Aga arvuti?»
«Ma ei tea täpselt. Võib-olla ta lihtsalt nägi seal midagi, mida ta taluda ei suutnud?»
«Aga...» Rilke tõmbus järsku kahvatuks. «Aga tähestik algab ju a-ga?»
«Siin ja täna algas see q-ga.»
«Siin ja täna?»
Vanem detektiiv ohkas veelkorra. «Oleks see ainult siin väikeses tähtsusetus viiekümne tuhande elanikuga Saksa linnakeses... Sellepärast polegi meie Butleril asjaga ilmselt mingit pistmist. See algas Itaalias, levis Hispaaniasse ja nüüd on üle Prantsusmaa siia jõudnud... Seda ei saa niikuinii enam kaua varjata... See ei alga kunagi a- ga, vaid enamasti kusagilt tähestiku teisest poolest. Kui arvutid lolliks läksid ja ühe tähe ära kaotasid, arvati algul tegu olevat mingi uue viirusega. Kui aga inimesed surema hakkasid... Ja raamatud põlema...»
Nad keerasid sireeni uludes ülikooli sammaste ette ja trügisid läbi käratseva massi tühja ning jahedasse fuajeesse. Uks kolksatas veel korra nende järel ja tagasi vaadates avastasid nad sealt tuletõrjujate kõhuka brigadiri.
«Õudne jama,» kommenteeris viimane laias kaares ruumile osutades. Elekter oli välja lülitatud ja tuul ulus kusagil kõrgel purustatud akende vahel. Põrandal loksus tollijagu vett, milles ujusid ilmselt sealsamas stendidel ja lettidel lebanud paberid. Nooruke vinnilise näoga kõõlusk oli murdnud selja, nii et ta jalgade kannad puudutasid peaaegu kukalt. Ta klaasistunud silmad vaatasid tuima imestusega purustatud prillide tagant.
«See kiri olla olnud kolmsada aastat vana,» urises Butler. Ta ei vaadanud laipa, vaid fuajee tagaseinas rippuva kivise bareljeefi poole. «Õnneks ei lõhkunud meie seda...»
Politseinikud vahetasid pilgu -- muidugi oli ära murdunud ladinakeelse kirja esineme suur u.
«Siin olla märatsenud mingisugune veidrik...» Butler vaatas oma kaaslasi. «Või on teile juba räägitud ja ma asjata?...»
«Ei ole meile keegi midagi rääkida jõudnud,» porises Veermeskerker.
«Igatahes olla siin keegi kummaline tüüp märatsenud ja kolm veel kummalisemat tüüpi olevat teda takistada tahtnud. Ma vist nägin neid korraks, aga mul oli kiire -- kõik see paberilasu põles ja me pidime selle veega üle laskma...»
«Vabandage...» see oli keegi patrullpolitseinik, kes kiiruga end uksevahelt sisse poetas. «Nad kõik kadusid nagu tina tuhka ja nüüd on juba hilja piirkond sulgeda. Need üliõpilased on idioodid -- leppisid omavahel kokku, et nimetavad kolme tüüpi, kes märatsejaga kaklesid, A-ks, B-ks ja C-ks, aga seda ei suuda kokku leppida, kuidas nad välja nägid...»
Detektiiv kraaksatas korraga. «Mis varjud need on?»
Ülejäänud kolm vaatasid tema osutatud suunas. Hämaruses ei olnud selgesti näha, kuid kaugemal koridoris oleks nagu vilksatanud inimkogud.
Patrullpolitseinik langetas käe otsustavalt püstolikabuurile ja tahtis sinnapoole minema hakata, kuid detektiiv peatas ta.
«Ei.» Ta pöördus korraga järsult teiste poole.
«Lahkuge kohe. Viige inimesed eemale.» Nad vaatasid paar sekundit Rilkega tõtt, siis lisas vanem mees: «Sina jää siia.»
«Linn on hulluks läinud...» kuulsid nad veel Butleri pominat, kui kaks ülejäänut lahkusid ja raske uks nende järel kinni langes.
«Ma olen Veermeskerker,» lausus detektiiv kõva häälega, siis heitis kaaslasele pisut piinlikust väljendava pilgu. «Ma pean sulle seletama -- vaata, on üks kontrollitud teooria, mida tagajärgede kartuses ei ole teaduslikult aktsepteeritud. Aeg-ajalt juhtub, et inimese vaimsed soovid muudavad midagi maailmas. Teisisõnu täheldatakse fenomeni kõige tihemini suurte religioonide jumalate juures -- kui ühtmoodi uskujaid on väga palju, muutub olematu, subjektiivne jumalus osaks objektiivsest reaalsusest. Ära vaata mind niimoodi, see kõik seisis salajases, kuid täiesti ametlikus ringkirjas... Selline vaimne energia resoneerib ja koguneb, kui ühtmoodi uskujaid on palju. Teistmoodi uskuja aga võib selle ringi kiiresti purustada -- hävitada on sada korda lihtsam kui luua. Mida need omaaegsed jumalused suutsid -- noh, teinekord mõned müürid maha kiskuda, kui ka müüri sees olijad uskusid, et müürid kukuvad, mõne pimeda nägijaks teha, mõne sandi käima panna... Aga kui inimesed on erilise vihkamiseta aastatuhandeid lugenud tähestikku, pannud selle järgi ennast ritta ja muudkui võrrelnud tähti omavahel... Tähestiku algustähti on niipalju fetišeeritud, et nad on hakanud omaette elu elama. Tähestik on aga tervik ja aru neil erilist ei ole. Igatahes on see üks väga veider panteon... ja tagumised ei ole vist oma positsiooniga rahul... Ma olen Veermeskerker!»
Hüüdis ta lõpetuseks veelkord kõva häälega. «Ma olen selle üle uhke! V-ga kirjutatakse «võit»!»
Kitsa kiilukujulise näoga poolläbipaistev mees eraldus varjudest. Ta oli üleni kui üks v-täht, alla kokku jooksvad elemendid kordusid pea igas tema detailis. Enne kui mehed midagi öelda jõudsid, libises tegelane üle põranda ja sulas vanemasse detektiivi.
«Ma nõuan õiglust! Jah, ma olen võitja!» kuulutas see.
Veel üks vari libises üle põranda. Rilke jõudis märgata kummis rinnaga, justnagu ühe jalaga ja jalutuskepile toetuvat tüüpi, ja siis oli see tema ümber. Ta tundis endas raevu.
«Tea oma kohta. Lõpus sa oled ja lõppu sa jääd.»
«Jätke lapsed, ei tohi...»
Veel kolm seisid pisut äraeksinud ilmel trepimademel. Üks neist oli kui harkisjalgne kõhna määramata vanuses koolmeister, teise puhul viirastus Rilkele kõigepealt neegrinaine, ent siis sai ta aru, et näeb volüümikat blondiini. Kolmas oli kühmus, peaaegu ringikujuliselt köökus vanamees. Kaugemal ja kõrgemal viirastus selliseid veel.
«Ärge tülitsege...» Rilke ei suutnud aru saada, kes seda ütles.
«Ma ei ole rahul! Te olete piisavalt kaua valitsenud. On meie kord!» käratses Veermeskerker.
«Me põletame teid täiesti välja! Ära!» kuulis Rilke end lõugamas.
«Mina olen ja jään esimeseks,» kuulutas koolmeister krigiseva tormituulena.
Rilke tundis, kuidas ta sõrmed püstolikabuuri kisuvad ja see lõi ta korraga reaalsusesse tagasi. Ta raputas pead, siis raputas ta end juba tervenisti ja astus sammu kõrvale.
«See ei ole võimalik.» Talle meenus «Alice imedemaal». «Te olete ainult tähed. Kaduge sinna, kus on teie koht!»
Tormituul mühises ja lumm hajus, korraga saabus vaikus.
«Tänaseks kõik,» ohkas vanem mees väsinult. «Läheme jaoskonda.»
Nad istusid politsei peakorteris Veermeskerkeri kabinetti.
«Küll on hea peale seda tegeleda tavaliste varaste ja pättidega...» porises Rilke. «Kui ma mõtlen sellele jõule...» ta väristas õlgu. «Aga see oli hingetu jõud, vaid osaline jõud, haige jõud...» Ta hääl vajus tasaseks.
«See on sellepärast, et mõtte väljendamiseks vajame me kõiki tähti. Üksikult ongi nad rumalad.»
«Miks just siin?» tahtis Rilke teada.
«Siin, Euroopas sündis väheseid selgeid sümboleid kasutav kiri. Kõigepealt kraapis ehk juba rooma leegionäär oma nimetähed puusse ja midagi sellest jäi juba siis õhku hõljuma. Siin levis kirjakunst massidesse, praktiliselt kõik oskavad kirjutada. Iga kord, kui me armastuse või vihkamisega kirjutame tähti, laeme me neid totraid tükeldatud jumalaid.»
Uks avanes ja ohvitserimundris naisterahvas tõi neile kohvi.
«Teil oli kole päev täna?» ta pooleldi küsis, pooleldi tõdes tasse meeste ette asetades.
«Ah...» heitis Veermeskerker peaga. «Ja sul? On sul midagi pooleli?» Ta viipas toolile, paludes naist hetkeks istuda. Viimane raputas pead.
«Võtan ühelt vägistamise ohvrilt seletust. Süüdlane paistab olema mõni verinoortest ameerika tudengitest. Kõige naljakam on see, et vaene tüdruk kirjeldab teda kui elluärganud @- märki...»
Rilke puhus kohvi läbi nina.
«Veel hullem saab olla, kui ta nüüd jääb last ootama,» kommenteeris Veermeskerker noormehele majapidamispaberi rulli ulatades.
Naine vaatas neid arusaamatuses, siis mühatas: «Teil meestel on ikka veider huumorimeel... Olgu, ma lähen.»
«Mida me peale hakkame?» vaatas nooruke uurija oma vanema kollegi poole.
Viimane naeratas ebamääraselt. «Lihtne. Mina juba alustasin, nii et mul saab edumaa olema... Asi läheb hullemaks ja varsti kuulutatakse see riiklikult välja.» Ta pilgutas nooremale mehele silma. «Hakka hieroglüüfe õppima.»