Järg juttudele «Nõnda madala taeva all» ja «Kurja teenritest».
Tolle maja, mis asus mere kaldal, ostutehing jõudis lõpule talvel. Väljas oli lumetu, tuuline Inglismaa talveilm.
Kui ma aknalt pilgu pöörasin, olid maja pärija esindajal paberid koos ja temagi ajas end püsti. Paberite sisu oli loomulikult mulle juba tuttav; võtsin koopiad notari käest neile pilku heitmata. Peagi lahkusin, mapp kaenlas, kontorihoonest.
Ma ei hakka ometi kirjeldama vahepealseid päevi ega autosõitu läbi maastiku, mis üha trööstitumaks muutus. Lihtsalt: nii nädala pärast seisin ma kahekorruselise maja ees, kuulates veidi summutatult kostvat mere müha. Võti keeras, toas polnud ämblikuvõrke. Majas oli hämar ja lambivalgus ei muutnud maja rõõmsamaks, sest see valgustas tapeeti, mis polnud erksatooniline. Aga seda kõike teadsin ma ette, sest olin läbirääkimiste käigus siin käinud. Just asustusest eemal seisvat möbleeritud maja olin ma tahtnud.
Kui ma olin Suurbritanniasse tagasipöördumise järel psühhiaatriahaiglas ravil, ei teadnud mu senised tuttavad minust midagi. See, mida olin kogenud püsivaks puhkepaigaks mõeldud mõisas, viis mu rivist välja. Peale mingisuguse tasakaalu saavutamist tõmbusin oma senisest elust ja ärisuhetest tagasi. Üksindus sobis mulle, nagu siinne raske taevas. Poes käimiseks tuli sooritada viie minutiline autosõit väikelinna.
Varem polnud ma käinud maja ülemisel korrusel. Mõtlesin trepiotsal, kas ma eelistasin ikka veel, et taevas must kaugemal oleks? Algas pööning; õieti ei kujutanudki teine korrus endast muud. Kolikamber ma selle kohta poleks öelnud, sest seal tuli liikuda täiesti korralikult ära pandud asjade vahel.
Jõudsin aknani. Sellest võis näha randa, mille serval maja oli, ja merd. Vee tumedusest hoolimata ei uskunud ma, et siin erilisi sügavike oleks. Ent ometi kerkisid mu silme ette... Mingite hiigelolendite kehad siuglesid; madude hääled kutsusid...
Raputasin pead. Mida kuradit ma ka armsalt Inglismaalt ära olles polnud näinud, see oli möödas. Pahad kemikaalid peas; ajud pidid aastate pikkusest linnaelust vingugaase täis olema.
Üksindust ma enese rahustamisest hoolimata sel õhtul enam ei soovinud. Auto tuled ei valgustanud pea täielikus hämaruses midagi hirmsat. Peagi pööras tee linna vahele.
Ma ei tahtnud üksi olla, aga ega ma leti taga istudes kellegagi rääkima ka ei kippunud. Ma ei kavatse ühelegi margile reklaami teha. Esimene kann polnud tühi, kui mind kõnetati.
«Pole sind näinud.» Oma asi proletariaanlane. Tülitad sa igaüht? «Sa oled äkki selle maja uus elanik?»
«Siis te ikkagi olete mind varem näinud, sest esimene võõras baarikülaline ei pruugi olla hiljuti ära ostetud maja omanik,» ütlesin ma ja siis baarimehele, kelle küsimuse peale olin noogutanud: «Tagasi pole vaja,» ning lükkasin raha uue kannutäie eest mööda letti tema poole.
«No milleks ärrituda. Keegi nägi rannas jalutades, et majal on tuled sees. Mõtlin siis: äkkist?» Mõtligu rahus, äkkist on siis vait ka.
«Aga te seda olete kuulnud, et vanaperemees läks enne surma hulluks? Mida kõike ta enda juttude järgi nägi.»
«Äkkist ei ole kuulnud. Äkkist mind kummitusjutud ei huvita?» lõpetasin ma vestluse ja läksin tühja nurgalauda. Ta ütles mulle järgi:
«Kuidas te nii hästi mõistsite, millest ma räägin? Te tunnete ise ka, et midagist selles majas on...»
Mõne kannu järel ta juba ropendas leti taga. Õnneks ei püüdnud ta enam kommunikeeruda. Peagi viisn ma klaasi ära ja ütlesin baaripidajale, et aitab.
Öösel ärkasin ma üles. Õudustunnet polnud, ma olin lihtsalt murelik. Kas olin midagi kuulnud? Ajasin end voodis istukile.
Alguses ma ei saanud arugi, et midagi juhtus. Vajusin padjale tagasi ja mõtlesin, et mis hääl see oli kostnud. Siis tegi soojus, mis pidzaamasse nirises, mulle kõik selgeks.
Üksildases majas polnud mingit põhjust summutit kasutada. Samas polnud mingit mõtet tulistada elust tagasi tõmbunud meest. Seda mõeldes ma ei liigutanud. Kostsid sammud, mis õnneks viisid voodist eemale. Tal pidi olema... auto... mootorratas... Põrin. Tuli tõusta istu...
Teadvusele tulin ma vastu hommikut. Pidzaamapluus oli korpas, ent veri oli millalgi kinni jäänud. Suhete soikujäämise tõttu polnud mul kellegi kõnet oodata ja sestap olin ma mobiili kõrvaltuppa jätnud. Minnes ma tuikusin ja peatusin puhkusteks, võimalusel mööblile toetudes.
Teises toas varisesin ma sohvale ja tõmbasin hinge. Mobla oli jäänud lahti pakkimata kotti. Selle laualt sohvale tõstmiseks vajasin ma jõudu.
Kas mõtliva linnamehe kummitus oli hauast tõusnud šnaiper? Kuul osutus, nagu politseinikud haiglavoodi ees väljendusid, neetult professionaalse riista omaks. Sellisel relval oli ilmselt sihik pimedas tulistamiseks ja sellise relva omaniku puhul jäi arusaamatuks, miks ta polnud mulle pähe lasknud.
Paranemine oli kiire, sest kuul oli riivanud ainult üht veeni. Ma ei kolinud ära, sest ma ei uskunud spetsiaalselt mind tappa tahtnud professionaali olemasolusse. Muidu oleksin ma juba surnud olnud, kas pole?
Mõtlesin sellest mere kaldal kõndides. Oli kena loojang, mida ma olin vaatama tulnud hoolimata sellest, et ma ei armastanud merd ega loojanguid. Hämarus ei laskunud veel, ometi muutus meri minu jaoks korraga süngeks. Mõtted ründajast kadusid ja ma vaatasin pigem oma nägemusi kui merd. Sest meri, mida ma nägin, ei saanud ju olla siin.
Mööda randa lähenes üks mees. Korraks sinna poole vaadanud, keerasin ma pilgu tagasi merele. Merekoletised olid juba hajunud mu kujutlusest, vaid madude liikumatud silmad tulid mulle veel ette.
Kõndisin edasi ja nii jõudis alles äsja üsna kaugel olnud jalutaja mulle kiiresti lähemale. Minnes haaras mind tunne, nagu oleksin ma sukelduja ja ujuksin sügaviku, kus oli pime. See tunne oli mõistetav, sest õhtu laskus. Aga ma olin näha jõudnud mehe silmi...
Need vaatasid liikumatult mehe näost. Näol olid märgid mingist kummalisest nahahaigusest. Otsutasin mitte minna sügavam... kaugemale ja pöörasin võõrast eemale. Mida too oligi käes hoidnud: kalaõnge või... Hakkasin jooksma ja kuulsin summutatud lasu, mis läks mööda, plõnksatust. Ka mõtted hakkasid tormama, aga ma ei saa kinnitada, et ma järgnevat juba siis mõistsin.
Kas need silmad tähendasid, et mehe nägemine oli halb? Öösel oli ta väikese vahemaa pealt sihikust hoolimata mööda lasknud. Kas tal üldse oli nahahaigus? Ma olin kord unes näinud moondunud või suisa soomustunud nahaga olendeid.
Jällegi juhtus see valutult. Jalg lihtsalt vedas alt, nagu voodis pihta saamisel keha. Vajusin liivale ja keerasin end kuidagi sellili.
«Sa tahad teada, milleks see kõik?» Ta arvas, et olin end ümber pööranud temaga rääkimiseks. Väike eksitus, tänu millele sain talle liiva silma visata. Relv, mille ta pillas, oli peagi minu käes ja ma ei mõelnudki teda enesekaitseks sihtida. Ei, ma sihtisin laskmiseks. Kui ta surres maas kähises, püüdsin teda mitte kuulata.
«Nad ei taha... see, mida sa nägid... Ei jäta rahule...» sonis ta, rääkides minu jaoks siiski selget keelt. Maailm ei tohi kuulda, mida ma Inglismaalt ära olles olin kogenud.
Kui nad mu tapavad, siis tapku. Mõrvari tagasitulekut kartmata olin jätnud telefooni majja. Jõudsin sinna püssile toetudes ja kuulsin ust lahti keerates helinat.
«Mida tähendab kurja teenriks saamine? Ei soovi ja ma ei karda enda elu pärast,» vastasin ma moondunud häälele. Mõtetu on hoolida surmast nõnda sügava mere ääres.
Katkestasin kõne. Poole sekundi jooksul pilt telefooni ekraanil muutus. Ilmus mu lemmiklogo, mis kujutas veekeerist.