Kirjutan seda heietust, kuna teisiti ma ei saa. Loodetavasti see veidigi rehabiliteerib mind. Heietusele tüüpiliselt ei kavatse ma vaid ühele teemale keskenduda, vaid põikan siia-sinna, räägin paaril-kolmel eri teemal ja erineva põhjalikkusega. Vot.
Populaarsed on võrdlused teemal jalgpall ja seks jne. Lollakad võrdlused iseenesest. Aga ma teen nüüd ühe samasuguse. Hakkan nimelt võrdlema Tolkieni «Sõrmuste Isandat» ja George Lucase «Tähesõdu». Kuna ma Tolkieni raamatuid suurt lugenud pole, siis on ilmselt selge, et ma võrdlengi neid eelkõige filmifenomenidena. Või üldse popkultuuriliste fenomenidena. Edasi tahan veidi pikemalt peatuda «Tähesõdade» klassikalisel triloogial ja värskelt linastunud uuel episoodil. Ja keda häirivad spoilerid, siis neid ilmselt tuleb küll. Palju. Üldse võiks värske episood enne lugemist nähtud olla. Aga sel pole suurt vahet. Loodetavasti mõjub see mõlgutus ka reklaamina ühele väga vingele filmile.
On aus kohe ära õelda, et minu puhul on tegu «Tähesõdade» hardcore-fänniga. Ja Tolkieni värki ma üldiselt ei salli. Eelarvamused. Ja samuti ei ole ma eriline eepilise fantasy fänn. Rohkem lähevad peale alternatiivajalood, puhas SF, kosmoseooperid ja õudus. Tegelikult oli plaan seda võrdlust teha ja siis «Tähesõdadest» pikemalt rääkida juba ammu olemas, lihtsalt mõne tunni tagune ere filmielamus sundis just nüüd ja praegu klaviatuuri sülle haarama. Ja ega ma neid tegelikult võrdlegi. Tümitan esimest ja siis kiidan teist. Olete hoiatatud.
***
Esiteks Tolkienist. Ma läksin seda sõrmuste-filmi vaatama täiesti eelarvamusteta ja heade kavatsustega. Lootusrikkalt. Kuna mulle oli süžee tundmatu, siis lootsin vähemalt põnevat stoorit. Visuaalset vaatemängu. Elust suuremaid konflikte, kangelasi, dilemmasid jms. Pettusin kõvasti. Tegelikult tuleb ajaloolise tõe huvides välja lobiseda, et ma seda filmi lõpuni ei näinudki, kuna umbes viimase kolmandiku alul juhtus midagi elektrivooluga ja filminäitamine katkes. Õnneks sai vähemalt raha tagasi. Ja uuesti ma seda enam lõpu teadasaamiseks vaatama minna ei viitsinud, kuna üle pika aja oli tegu ühe filmiga, mille ajal ma pimedas kinosaalis kella vaatama hakkasin. Nihelema ja haigutama ka.
Erilist tehnilist novaatorlikkust ei õnnestunud tuvastada. See, kuidas kaamera helikiirusel kõige huvitavamate dekoratsioonide vahelt läbi lendas, tegi filmi edenedes mind suisa kurjaks. Need dekoratsioonid olid filmi parim osa ja nüüd ei näidatud neidki korralikult! Kõik need kõrged lossid ja maa-alused kaevandused. Ja siis lahingustseenid, kus sama reaktiivkaamerat kasutati. Ühtki võitlevat paari polnud võimalik jälgida, näidati mingeid hüsteeriliselt visklevaid panoraamseid vaateid lahingust. Ja oleks see siis novaatorlik võte! Kogu see film tundus tegelikult olevat «Muumia tagasituleku» viletsavõitu jäljendus. Sealt oli laenatud tehnilisi lahendusi, konkreetseid võitlusstseene ja paljut muudki. Ainult, et kui see kõik seal oli hästi tehtud, siis siin oli halvasti. Ma tõesti ei tea, miks.
Filmi algus, kus sensuaalse ja fataalse häälega naisterahvas meile mitutuhat aastat väljamõeldud maailma ajalugu ette vuristab, kümneid kuningaid ja kuningriike mainib, nojah... pean ennast üldiselt heaks jälgijaks ja info vastuvõtjaks, aga seda ajalugu (mis oli mulle eelnevalt täiesti võõras) ma jälgida ei suutnud. Järg kadus käest kohe üsna alguses. Ja siis hakkasin mõtlema selle sõrmuste-värgi peale. Et miks sõrmused? Oleks sama hästi võinud olla mõõgad või vääriskivid või kopsikud või lapitekid ju! Ja eriti vastukarva oli see mõõdutundetu ümberkäimine kogustega. Kõigepealt tehti kuskil mõnikümmend sõrmerõngast, siis kuskil veel kolm-neli tosinat ja lõpuks veel üks, mis miskipärast neid kõiki ülemvalitsema hakkas. Jabur värk, mõtlesin kinos istudes. Ju mul pole sellist fantaasiasoolikat siis. «Tähesõdadest» ei meenu miskit sellist asja. Valgusmõõgad ja nendega vehklemine oli muidugi parajalt selline vanaaegne ja vaatemängu pärast, aga ikkagi võitlus ju. Mingeid sümboolseid iluasjakesi polnud. Kuigi mõlemad suured narratiivid räägivad meile samast asjast. Hea ja kurja võitlusest. Sellest, kuidas nad üksteise võidu inimeste sisse püüavad pugeda, et nende läbi oma võitlust jätkata. Muinasjutud sellised. Moodsad mõlemad, ütleks isegi.
Aga see Tolkieni-Jacksoni konserv oli kunstiliselt igav. Seal polnud midagi eriti huvitavat. Üks visuaalselt huvitav, aga pingevaba rännak punktist A punkti B. Tegelased olid vastikult stereotüüpsed. Hea võlur oli vana ja elutark ja äraütlema heasüdamlik ja muidu vahva vana. Paha oli väga paha. Pahaks pööranud hea võlur krahv Dracula esituses oli täiesti vastik ja eemaletõukavalt paha. Väikesed vahvad kääbikud olid väga head. Heade pahakspööramist ja vastupidi meile filmis ei näidatud. Kindel värk. Pole vaja hakata asju ümber hindama. Võibolla popkorni ja kokakoola kõrval pole selleks aegagi.
Igatahes olid napid tegelastevahelised suhted kole banaalsed. Midagi õieti ei juhtunudki. Inimsuhete areng puudus absoluutselt. Kui headele seda paha sõrmust näidati, tegid nad korraks imeliku näo pähe, rohkem ei midagi. Niipalju siis ahvatlustest. Olid mingid inimesed, kes ilusates kostüümides ilusa looduse taustal rändasid. Pinget ei olnud, ootamatuid pöördeid ja «konkse» ka mitte. Üldse mitte kole vilets film, aga midagi kultuslikku nagu ei õnnestunud tuvastada. Lihtsalt üks tavaline film. Kui seda raamatute maailmast alguse saanud tohutut fänlust ja fändomit taga pole olnud, siis oleks tegu ühe tavalise fantasyfilmiga. Ühesõnaga ei saa ma aru, miks teda nii meeletult ülivõrdeis fännatakse. Lihtsalt raamatu ilus illustratsioon, iseseisvat väärtust pole. Vahemärkusena, et sama saab öelda ka «Tähesõdade» episoodide romaniseeringute kohta. Et siis vastupidine värk.
***
Seevastu «Tähesõdade» maailm on minu meelest midagi muud. Ka siin käib hea ja kurja vaheline võitlus, aga selles loos on olemas tegelased, kelle puhul ei saa üheselt öelda, et hea või halb. Tegelased muutuvad. On pooltoone. Tegelastevahelised suhted on ühe ajaviitefilmi kohta meeldivalt komplitseeritud. Poolt galaktikat ei rännata läbi selleks, et üht metallitükki kuhugi viia. Tegutsema sunnivad tähesõdalasi siiski sellised suured ja olulised asjad nagu armastus, vabadus, ideed, kiindumus, sõprus. Ka vihkamine, kättemaks, võimuiha jms asjad.
Maailmas on miljoneid inimesi, kes kogu seda «Tähesõdade» (edaspidi SW) mütoloogiat üsna hästi teavad ja fännavad. Seda kummastavam oli mul mõne aja eest kohtuda selliste inimestega, kelle esimene kokkupuude selle maailmaga oli kolme aasta eest kinos nähtud sarja esimene osa «Nähtamatu oht». Ja alles TV3 vahendusel said nad aimu, mida kujutas endast klassikaline triloogia. Ei olnud väga noored inimesed. Nad olid väga üllatunud ja kergelt ärritatudki, kui said mu käest teada, et see armas poiss sealt esimest filmist on täiskasvanuna see musta riietunud ja läbi respiraatori hingav kuri mees. Üldse on nende spoileritega, nagu on. Kuna Postimehe ajakirjanik oma lehe tagaküljel kõik seosed teadmatuses olnutele välja lobises, siis pole ka mul vajadust enam miskit mainimata jätta. Igatahes noile filmihuvilistele ei hakanud ma rääkima, et see justkui hea senaator Palpatine ongi see mees, kes «Jedi tagasitulekus» sõrmedest välku ja elektrit sülitab. Et siis imperaator. Fännid loomulikult teavad seda kõike ja neile on esimesed kolm osa seepärast erilised maiuspalad. Aga neist hetke pärast.
Miks üldse tehti kõigepealt IV, V ja VI osa? Ega ma täpselt teagi. Minu SW fänlus ei väljendu selles, et ma oleks sellist sekundaarinfot tohutult endale sisse ahminud. Mulle läheb pigem see lugu ja nende inimeste traagiline saatus kohutavalt korda. Ei osta eriti originaalromaane, mis kujutavad 6. episoodile järgnenud aega, Hani ja Leia pereelu, lapsi, Luke'i rajatavat uut Jedi ordut, akadeemiat, Chewbacca't jms. Ei huvita. Aga sellestki kohe.
Mäletan justkui, et kuskil mainis Lucas oma 1977. aasta filmi nimetamist neljandaks osaks reklaamitriki eesmärgil. Et inimestele jääks mulje, et ju nad on varasemaid osi näinud ja lähevad neljandatki vaatama. Kuskil oli aga jutt, et Lucas pakkunud kõigi üheksa episoodi sisud stuudiole välja ja bossid valisid miskipärast neljanda. Hästi tegid. Tolle aja tingimustes, nii tehnilise kui muu poole pealt valiti väga hästi. Kuna ma klassikalist triloogiat vähem fännan, olen ma õnnelik, et viletsate vahenditega põnevamat lugu ära ei lörtsitud ja just see ette võeti. Nüüd värskelt uue filmi mõju all olles tundub üha enam, et too vana triloogia on nii tehnilisest küljest kui ka sisuliselt justkui selle õige ja olulisema loo lisandus, jätke. Nii on ka Lucas kuskil vihjamisi oma eelistusi välja tuues maininud. Olulised pole need Han Solod ja Chewbacca'd ja Jabba the Hutid. Seepärast ilmselt on Lucaski loobunud kavadest filmida episoode 7-9. Hea ongi.
Oluline on sarja peategelane. See, kelle elu need kuus osa kujutavad. Anakin Skywalker. Darth Vader. Mitte eriti kadestusväärse saatusega mees. Oluline on suhete- ja isikutering: Anakin -- Padme -- Palpatine -- Obi-Wan.
Aga korraks veel vanast triloogiast. Üldine üksmeel valitseb, et kõige nõrgem neist ongi esimesena valminud «Uus lootus», parimaks peetakse aga «Impeeriumi vastulööki». Mina jälle pean sealt olulisimaks just «Jedi tagasitulekut». Ehk sellepärast, et seal rohkem seda va inimsuhete seepi on (isadus, õde-vend jne). Kindlasti aga sellepärast, et ta klassikalise triloogia filmidest kõige enam kujutab Anakini-Luke'i suhteid. Anakini tagasi heakspööramist. Palpatine'i hävitamist. Ka Anakini lõppu, mis kurblike muusikahelide saatel meieni tuuakse. Muusika on veel iseteema. Jacksoni-Tolkieni asja filmimuusika ilmselt erilisse kultusstaatusse kunagi ei tõuse, samas SW tunnusteemad loonud John Williamsi meloodiaid, nii algusmuusikat, Anakini- Luke'i teemat kui Darth Vaderi nn keiserlikku teemat teavad väga paljud ja ümisevad üle maailma. Tean inimesi, kellel keiserlik teema ehk kurjakuulutav «ta-ta- ta-taa-tadaa-taa-tadaa» on mobiilihelinaks jne.
SW on kosmoseooper. Pulp. Leigh Brackettiga või ilma. Vaadake või pealkirju «The Phantom Menace», «Attack of the Clones», «The Empire Strikes Back» ja «Return of the Jedi». Oleks justkui kolmekümnendate pulpajakirjade kaantelt maha hüpanud. Kuna ta on kosmoseooper, siis on seal paraku ka igasugu rohkem ja vähem humanoidsed tegelased, monstrumid ja elukad, kellega tuleb lihtsalt harjuda. Samuti nagu igas episoodis on Lucas erineva geograafiaga maailmu kujutanud. Küll kõrbeplaneet, küll lume- ja jäämaailm, küll soine pooldžungel, metsaplaneet, urbaanne linnplaneet, vahemerelise kliima ja arhitektuuriga maailm. Nüüd siis esitleti meile veeplaneeti. Planeeti, kus tehakse klooniarmeed. Need elukad ja maailmad lihtsalt on. Kellele ei meeldi Jar Jar Binks, kellele ewokid, kellele Jabba, kellele Pilvelinn. Maitse asi. Nagu ka see, kellele meeldivad rohkem keiserlikud tähehävitajad, kellele mässajate alliansi laevad, kellele vabariigiaegsed. Kuigi Jar Jar väljamõtlemise võib silmatorkavaks ja andestamatuks maitsevääratuseks lugeda.
Samas on vana triloogia oluliselt lihtsakoelisem, sirgjoonelisem ja rohmakam. Noorelt tehtud. Nüüd filmitav triloogia on märksa detaili- ja nüansirikkam, nii tehniliselt-visuaalselt, kui ka ideeliselt, stoori poolest. Ka arhitektuuriliselt, aga okei, ju keiserlik stiil ongi nüansivaesem, rohmakam, jõulisem, siledam. Vana vabariigiaegne eri stiilide paljusus ja kumerused-sopistused meeldivad mulle küll rohkem.
***
George Lucas on osutanud tõigale, et sarjas on kesksel kohal Anakini traagiline saatus. Ja seda kujutavad just esimesed kolm osa. Kuni 16. maini pidasin minagi sarja parimaks filmiks esimest episoodi, hoolimata Jar Jar Binksist. Nüüd pean parimaks «Kloonide rünnakut». Eks näis, mida toob 2005. aasta suvi. Lucas hoiab seda kiivalt saladuses. Isegi Anakini mängiv Hayden Christensen ei tea, kas ta kolmanda osa lõpus saab ka juba Darth Vaderi musta kostüümi kanda või mitte. Arvata võib, et saab...
Fännidele oli episood 1 muidugi täielik maiuspala. Tuttav kõrbeplaneet Tatooine. Poiss, kelle vari filmipostril kujutas Darth Vaderit. Jabba the Hut. Obi-Wan Kenobi, Yoda ja kindlasti mustas kapuutsis välke pildunud imperaatorit kehastanud Ian McDiarmid, kes siin on veel senaator Palpatine alias Darth Sidious. Ja otse loomulikult ka kena Natalie Portman Padme Amidala rollis. Fännid ju teadsid, et just Padmest ja Anakinist saavad Luke'i ja Leia ema-isa. Neid tundmusi, mis kahte esimest episoodi esmakordselt kinos nähes allakirjutanut valdasid, on kaunis võimatu sõnadesse panna. Võimas emotsioonide laine igatahes. Äratundmisrõõm. Kurjakuulutavad vihjed. Eks mitmetähenduslikkusi ole palju. Anakin tähistaevasse vaatamas ja ütlemas, et tahab kunagi kõigile planeetidele jõuda. Noh, kunagi temast kõigi planeetide sünge isand ka saab!
Mängu tulevad ka koomilised robotid ja eks siingi ole palju sümboolset. Kui pisikese ja kasuliku R2-D2 saab tulevikus Luke endale justkui emalt -- oli see ju pärit kosmoselaevalt, millega Amidala põgenes Naboolt, siis teise roboti, koomilise C-3PO ehitajaks oli väike Anakin. Seega siis midagi ka isalt.
Anakini ja ta ema saatus on muidugi traagiline. Nad on orjad ja eks sellest saab Anakinil hiljemgi probleeme olema. Esimeses episoodis see siiski välja ei paista. Oluline moment on Qui-Goni surm Darth Mauli kaheteralise valgusmõõga läbi. Tema Anakini nö. avastab, temas erakordset Jõudu tajub ning temas ettekuulutatut näeb, kes Jõusse tasakaalu peaks tagasi tooma. Ekslikult muidugi näeb. Aga oleks ta ellu jäänud, ehk oleks ta Anakinile märkimisväärselt parem kasvataja-õpetaja olnud, kui Obi-Wan Kenobi, kelle temperament Anakini omast vägagi erineb. Anakin on impulsiivne nagu Qui-Gongi. Anakin armastab lendamist, Obi-Wan parema meelega ei lendaks. Jne jne. Ja tunnistagem tõtt -- Obi-Wan on lihtsalt vilets õpetaja. Ta näeb ehk Anakini puudusi, tajub midagi suurt ja halba, mida Qui-Gon ei märganud, aga Qui-Gon oli parem õpetaja.
***
Nüüd olengi märkamatult otsapidi värskesse episoodi jõudnud. Tagasivaatena veel olulised momendid esimese filmi lõpust -- Suurkantsleriks saanud Palpatine möödaminnes Anakinile lausumas, et jälgib tolle karjääri suure huviga. Ning Yoda ja neeger-jedi Mace Windu (Samuel L. Jacksoni võrratus esituses) arutamas, kas Darth Maul oli õpetaja või õpilane. Kuna Sithi-omasid on alati kaks. Ja järgmine kaader näitamas Palpatine'i profiili. Just temast saab kõige pikemaks ajaks Anakini tõeline isand ja õpetaja. Sithi sünge isand.
Jõu tumedam pool on üldiselt tugevam, kiirem, efektiivsem ja jõulisem kui Jedi-rüütlite kasutatav hea Jõud, tundub mulle. See tuli välja nii Qui-Goni/Obi-Wani ja Darth Mauli võitlusest, tuleb välja korduvalt ka «Kloonide rünnakus», kus kahest Jedi-rüütlist saab mängleva kergusega jagu krahv Dracula... uups! Dooku. (Tähendab, ma ei mõista, miks seda Christopher Lee'd igale poole topitakse?!).
Episood 2 on eelmisest osast parem mitmel põhjusel. Esiteks on Jar Jar Binks kaadris ehk kokku umbes 5 minutit, teiseks on see film hulka poliitintriigide rohkem. Siin on juba bladerunnerliku ulmedetektiivi elemente, ka alguse linnastseenid ja intsident klubis meenutavad Ridley Scotti filmi. Filmis on tunda selget ärevust. Kriis on juba täiega käes, keegi ainult ei kujuta ette, kui sügav see saab olema. Õhustik on juba kergelt dekadentlik-degenerantlik, esimeses episoodis kujutatud Coruscanti hiilgus on kadunud, inimesed on väsinud. Ehk nagu kirjutas Andrei Golikov ühes arvustuses -- vabariik mädanes demokraatia kätte ära. Film on hoolimata Amidala ja Anakini armastusstseenidest siiski äärmiselt süngetes toonides, ses mõttes üsna võrreldamatu esimese osaga.
Oluline on aga, et Anakin on jõudnud teatavasse ikka. Ikka, kus armutakse. Tema armub Padme Amidalasse, kellest on pärast kahte ametiaega Naboo kuningannana saanud Naboo senaator. Anakin ei tohiks armuda. Jedi-rüütlitele pole see lubatud. Siit tekib esimene ületamatu konflikt. Teine on seotud Anakini tasakaalutuse ja lõhestunud isiksusega. Ta pole kümme aastat oma ema näinud. Ta tajub oma võimeid ning talle tundub, et Obi-Wan nende võimete arendamise asemel hoiab teda pigem tagasi. Kadedusest võibolla... Obi-Wan pole tema jaoks teab-mis autoriteet ning kui see mingil hetkel porisedes mainib, et ta kunagi Anakini käe läbi oma lõpu leiab (teemaks liiga kiire ja ohtlik lendamine), siis fännist vaatajale meenub stseen IV osa lõpust, kus Obi-Wan ja Darth Vader valgusmõõkadega võitlevad ning Obi-Wan oma materiaalse keha hävitab, saades üheks Jõuga.
Film kubiseb tegelikult fraasidest ja lausetest, žestidest ja stseenidest, mis eelkõige töötavad fänni jaoks, kes kõike üsna hästi teab ja mäletab. Fännid näevad siin filmis noort Owenit, Anakini emapoolset kasuvenda ja selle pruuti Beru't, kes tapetakse mõlemad impeeriumi sõdurite poolt neljanda episoodi alguses, näevad hooneid, kus tulevikus kasvab üles Luke Skywalker. Näevad väikest Boba Fetti, kellest tulevikus saab Han Solo Jabba the Huti kätte viija. Näevad ka esimesest osast tuttavat Jedi Nõukogu -- sedakorda aktsioonis. Ning ükski tapmine või kellelegi haigettegemine ei jää tasumata. Mõjukas on stseen, kus Mace Windu tapab Boba isa Jango Fetti, kellest on kloonitud vabariigi armee, ning siis väike Boba oma surnud isa laiba juures istub. Vilksamisi näeme Surmatähe kavandeid. Olulistest tegelastest näeme veel senaator Bail Organat, kellest hiljem saab Anakini tütre Leia kasuisa. Näeme esimesest osast tuttavat tiivulist vanakraamikaupmeest Watto'd.
Peamiselt on see osa aga armastusest ja surmast. Ning Anakini traagilisest isikust. Surma on see film täis. Algab ta ju Amidala teisiku Corde tapmisega Coruscantil. Üks filmi murdepunkte on stseen, kus Anakin saab kokku oma tuskanite poolt röövitud ema Shmiga. See tunneb poja ära, kuid sureb siis ta käte vahel, mispeale Anakini üle võtab võimust viha ja kättemaksusoov. Ta haarab valgusmõõga ning tuskanite külas algab tapatalg. Taustaks hakkab mängima Darth Vaderi tunnusmuusika. Nagu ta hiljem šokiseisundis olles Padmele tunnistab, tappis ta kogu asulatäie tuskaneid. Ja mitte ainult mehi, vaid ka naised ja lapsed. Kindlasti vale tegu, aga samas mõistetav. Anakin ütleb veel, et on kogu elu olnud hea asjade parandaja. Kuid oma ema surmast tagasi tuua ei suutnud temagi. Ning ta seab endale eesmärgiks veelgi tugevamaks saada, palju tugevamaks...
Anakin ja Padme vaidlevad oma armastuse teemal palju. Kui alguses ratsionaalsem Padme impulsiivsema Anakini armastuseavalduse tagasi lükkab ning palju vaieldakse enesepetmisest, siis lõpuks, kui mõlemaid Dooku juures hukkamisele viiakse, on just Padme see, kes noormehe oma embusse haarab, et see enne surma ikkagi teada saaks, et naise tunded tema vastu on samasugused.
Ning kui hõljukilt kõrbesse kukkunud Padme pärast tahab Anakin Dooku jälitamise lõpetada, tekib tal konflikt Obi-Waniga, kes keelab tal oma tundeid missioonist olulisemaks pidada ning ähvardab Jedi-rüütlite ordust väljaviskamisega, siis ka Yoda ise eksib selle põhimõtte vastu, kui ta krahv Dooku kinnnipüüdmise asemel päästab Obi-Wani ja Anakini.
Ning kui me varasemast teame, et Jedi-rüütlite ordu hävitatakse Kloonisõdades, siis paradoksaalselt on just Yoda see, kes Jedi-rüütlite Dooku käest päästmiseks esimest korda kloonitud armeed kasutab ning sellega kaudselt tee Kloonisõdadele avab. Ning just tema selgitab Obi-Wanile, kes peab seda võiduks, et võidust on asi kaugel ning et algab sõda. Igatahes saab Palpatine endale senatilt erakorralised volitused ning muudab klooniarmee endale alluvaks vabariigi regulaararmeeks.
Esimene ja teine triloogia on täis paralleele. Kui esimesed filmid lõpevad üsna helges toonis paraadi ja autasustamisega, siis teise osa lõpp on juba selline masendav-ärev, andes märku, et lõplik võitlus leiab aset kolmandas osas. Kui viienda filmi lõpus raiub Darth Vader maha Luke'i käe, mida hakkab asendama protees, siis teise filmi lõpus raiub Dooku maha Anakini käe, nii et ka tema peab hakkama proteesi kasutama. Ajalugu kordub. Dooku sõrmedest tulevad välgud tabavad Anakini, nii et kuuenda filmi lõpus, nähes oma poega visklemas imperaatori välgurägastikus, on Luke'i piinad Anakinile ilmselt hästi teada.
Üks suurimaid üllatusi, mis vaatajaile osaks saab, on ilmselt valgusmõõga haarav Yoda, kes asub võitlusse oma endise õpilase Dookuga. Seda võitlust lihtsalt peab nägema! Õieti ongi Yoda ainus, kelle võimed lubavad arvata, et Jedid lõpuks Sithi tumedast Jõust võitu saavad. Eriti peab kiitma Austraalia seebinäitlejat Hayden Christenseni Anakini rollis. Lõhestunud ja hingeliselt armistunud vastuolulise ning armunud noormehe kujutamisega saab Christensen suurepäraselt hakkama. Korra tuleb tal välja isegi hilisemaist osadest tuttav Darth Vaderi veidi vetruv kõnnak.
Mis juhtub kolmandas filmis? Internetis liigub palju kuulujutte. On arvatud, et rohkem kui 20aastase pausi järel saab Peter Mayhew selga tõmmata Chewbacca kostüümi, mine sa tea... Võimalik, et näeme kedagi ka Moff Tarkini osas, milles originaalis säras Peter Cushing. Segane ongi see, kus Lucas kolmanda filmi lõpetab. Millalgi sünnivad Anakinile ja Padmele kaksikud Luke ja Leia. Samas Leia olemasolust ei ole Anakin enam teadlik, seega võib arvata, et ta pahakspööramine leiab varem aset. Sellele eelneb tüli Obi-Waniga ja võitlus valgusmõõkadega, mille käigus Obi-Wan Anakini nii tõsiselt pähe ja mujale haavab, et too enam ilma kurikuulsa musta kiivri ja respiraatorita elada ei saa. Kindlasti meenub kõigile arm Anakini peas, mida vilksamisi näeme kuuenda osa lõpus, kui Luke oma isa palvel tolle kiivri eemaldab. Mingil hetkel läheneb Palpatine Anakinile ning meelitab ta üle Jõu tumedale poolele. Millalgi peidab Kenobi Luke'i Tatooine'ile, kus see kasvab üles Anakini poolvenna Oweni peres. Leia satub Alderaani senaatori Bail Organa juurde. Kui tüdruk on veel väga väike, sureb millalgi Padme. Jedirüütlid tapetakse Kloonisõdades, Palpatine saadab senati laiali ning asub looma impeeriumit. Kenobi peitub samuti Tatooine'ile, Yoda asub elama Dagobah' süsteemi. Võrratu Mace Windu saab ilmselt surma.
Kindlasti juhtub veel palju muudki, ees ootavad kõige dramaatilisemad ja traagilisemad hetked. Neid tuleb aga oodata kolm aastat. Kuid seni võime nautida «Kloonide rünnakut» ja romaane, mida tasapisi ka esimeses triloogias kujutatud aja kohta on kirjutama hakatud. Praegu peaks lisaks esimese kahe filmi romaniseeringuile olema olemas vähemalt kolm originaalromaani autoreiks James Luceno, Greg Bear ja Alan Dean Foster. Need kujutavad Jedide võitlust vabariigi eest, Anakini kasvatamist jms. Igatahes väärib «Kloonide rünnak» mitmekordset ülevaatamist.
May the force be with you, always!
17.05.02