Kui sõita Petserist kuskil 18 kilomeetrit Irboska poole, jääb vasakule poole teed väike külake, millele on nimeks pandud Pokoldova. Maanteelt seda näha ei ole, sest vahepeal on veel niit, metsaviirg ja maaliline org, mille põhjas voolab ojake. Oru serval lamavad madalad taluhooned, mis oma eakusest hoolimata meenutavad mõnusaid nukumaju.
Ennevanasti käisin ma üsna sageli Pokoldovas, et pere ja vanavanematega suvitada. Meie maja asus teekäänaku juures ning kuulus kunagi vanavanaemale ja -isale, kui need veel elasid, kuid peale mõne mesipere polnud seal enam ainsatki hingelist. Terve küla elanikkond koosnes peaasjalikult vanadest inimestest, kuid neidki oli masendavalt vähe.
Minu viimasel käigul Pokoldovasse oli sinna ainult üks inimene elama jäänud, teised olid kõik kas surnud või mujale elama siirdunud. Loodus oli sealkandis väga ilus, mistõttu hulkusin vendadega all orus, kopratammide juures või logeledes niisama kuskil. Ka eelviimasel päeval olin ma vennaga orus niidul ja sõitsime ratastega mööda pisikesi teid ringi. Võis olla juba päris hilja, sest päike oli metsaviiru taha vajunud, soojendades õrnalt kõrgeid kuuselatvu. Üksikud linnud proovisid energiliselt laulda, jäädes siiski ritsikate pidevale saagimisele alla. Vend avaldas soovi koju minna, kuid mul oli tekkinud idee külastada enne veel allikat, kust oja alguse saab. Metsa sees oli lubjakivikoobas, kust vesi pahinal mööda künkanõlva alla vulises. Kuna ma olin seal ainult paar korda käinud, arvasin, et oleks huvitav sinna uuesti minna. Kuid vend oli vastu. ,,Lähme homme ja vaatame siis. Praegu on juba hiljavõitu,»seletas ta virila näoga. ,,Eks sa mine siis koju. Mina sind ei sunni, lähen üksi,»kostsin ma vastu. Ma ei tahtnud järgmine päev minna, sest siis oleksime pidanud koju sõitma ja allika juures käimiseks oleks jäänud väga vähe aega. Niisiis võtsin ma suuna kitsukesele metsarajale.
Hiired, mutid ja konnad põgenesid mu eest, kes oma urgu, kes naadilehtede varju peitu. Tee viis aeglaselt orukülge pidi üles. Proovisin leida õiget kohta, kus vasakule keerata ja otse allikani minna. Vesi kohises päris ligidal, järelikult pidin olema õigel teel. Hämarduv mets muutus aegamisi hallimaks.
Allikas pidi olema mõnekümne sammu kaugusel (puude tõttu polnud seda veel näha), kui ma märkasin veidi paremal eespool midagi heledat liikumas. Jäin seisma ja vaatasin ainiti sinnapoole. Mõne meetri kaugusel minu ees seisis pikas valges ürbis naine, heledad juuksed poolde selga langemas, paljad jalatallad nõgeste sees. Jäin teda vaatama, sõnagi suust saamata. Naine hakkas hääletult minema ja ma järgnesin talle. Ta läks täiesti otse, puud ei jäänud talle ette ning oksad ja muu metsakõdu ei teinud tema jalgade all vähimatki häält. Oja kaldal naine seisatas, naeris heledalt ja siis juhtus midagi sellist, mida ma siiamaani uskuda ei suuda. Naise keha venis ääretult pikaks ja peenikeseks, käed ja juuksed pikenesid ja hargnesid, ning lõpuks seisis minu ees väliselt täiesti tavaline haavapuu. Nüüd avastasin ma, et seisin keset vahutavat vett, saapad märjad. Lubjakivist koobas, kust seda vett järjest juurde tuli, haigutas siinsamas. Õhtu oli juba päris hämaraks läinud. Mul hakkas kõhe ja ma pöördusin tagasi minema. Hetkeks üle õla vaadates ei leidnud ma enam seda puud, kõik nad paistsid ühesugustena. Tõsi, üks haab paistis teistest rohkem õõtsuma, kuid see võis mulle vabalt ainult tunduda. Jooksin kähku koju ja ei rääkinud kellelegi juhtunust sõnagi.
Järgmisel päeval sõitsimegi koju. See oli umbes kolm aastat tagasi ja rohkem pole ma Pokoldovas käinud. Piiriületamise süsteem muutus ja meil läks raskeks piiri taga käia. Vanavanemad müüsid Pokoldova-maja kellelegi maha ja kolisid isegi Petserist Võrru. Praegu ei ela Pokoldovas enam ühtegi põliselanikku- eestlast. Meie majal olevat katus maha võetud ja üldse pidi kogu ümbruskond selle lühikese ajaga tundmatuseni muutunud olevat. Vaevalt, et ma kunagi üldse sinna tagasi saan ja ma kahtlen, kas see juhtum metsas üldse tõsi on. Kuid ma pean tunnistama, et nii see tõepoolest oli.