Kolonisatsiooni teises etapis jõudis inimkond Locustale. See oli kuiva kliimaga Maa-tüüpi planeet, mida asustas karjakasvatajate ja maaharijate rass. Pärast Locusta hõivamist jäi inimkond paikseks. Pole ühtegi rahuldavat selgitust juhtunule, kuid fakt on see, et kolonisatsioon lõppes ootamatult ja inimkond loobus kosmose edasisest alistamisest.
Mis täpselt Locustal juhtus, jääb arvatavasti igavesti saladuseks, nagu ka see, mis sai rassist, keda inimkond Locustal kohtas. Me ei tea, millised nad olid ja kuhu kadusid.
Nad lihtsalt kadusid ja neist ei jäänud vähimatki märki. Isegi mitte mälestust...
Suur Terpilaagi Entsüklopeedia
Kuum õhk väreles kõrbe kohal, tuul kandis laiali punakat tolmu, mis oli kunagi moodustanud silmapiiril murenevad mäed, ning veeretas traatkõva põuarohu seemnepusaraid. See madal hõbedane rohi oli ainus, mis suutis siinsel lagedal ja üksildasel kiltmaal vastu pidada, miski muu siin ei kasvanud. Ajanud juured paakunud maa pragudesse, turritas see surmapõlgavalt ka kõige kuivemates kohtades, otsekui irvitades lõputu põua üle.
Päike oli madalate harjade taha vajunud ning tuul tõi tolmust hoolimata päevasesse leitsakusse pisut värskendust. Varjud tihenesid. Öö tõotas tuua veidigi leevendust neile, kes siinses jumalast hüljatud maanurgas oma elupäevi õhtusse veeretasid.
Jah, siin -- keset seda trööstitut kõnnumaad -- kössitas asula, mõjudes eemalt vaadates äraeksinud loomana, kes on tulnud kõrbesse surema.
Õieti polnud siin midagi, mida asulaks nimetada -- vaid üks tänava mõõtu vahekäik majade vahel ja veidi kaugemal rodu hajali osmikuid, millest osa oli juba sisse langenud. Murdunud labadega tuuleratas kriiksus roostetanud masti otsas, suurendades veelgi muljet surevast või juba surnud loomast. Kuid asula elas.
See oli tõesti olnud suremas, kuid siis leiti uued karjad. Suured. Metsikud. Keegi ei teadnud, kust need pärit olid. Keegi ei mäletanud, kust need olid tulnud või kuidas siia sattunud. Ja ka linn oli vaid paari päevatee kaugusel. Ja asula ei surnud. See kosus. Osmikuid hakati uuesti üles ehitama, rajati uued karjaaiad, pikendati koguni asula «peatänavat».
Ja kõrts, mis kunagi polnud hääbumist täiel määral tahtnud tunnistada, oli esimene, mis nüüd uuele elule ärkas. Selle melu kostis kaugele. Muusika rõkkas, kõlas joobnute naeru, klaasid ja pudelid kõlisesid. Polnud kahtlust -- asula ei kavatsenudki niipea kusagile kaduda. See oli näinud paremaid ja halvemaid aegu ning üle elanud mitmesuguseid asukaid. Nüüd oli ta taas valmis uusi elanikke vastu võtma.
Johnnie seisatas ja lasi pilgul üle kaugusest paistvate mägede libiseda. Olid ajad, kui nood olid kõrgemad, järsemad, teravamad...
Johnniet haaras alati seletamatu kurbus, kui ta mõtles neile ammu ununenud aegadele. Aegadele, kui planeet oli olnud noorem, «suurem», seletamatum ja ohtlikum. Aegadele, mida tähistati mõistega «kolonisatsioon». Nüüd oli see vaid sõna, kombinatsioon häälikuid, mida enam ei kasutatud ja mille tähendustki enam täpselt ei teatud. Kunagi oli see aga reaalsus, aeg täis uhkust, iseseisvust ja uusi väljakutseid.. Metsik aeg; karmide meeste karm aeg...
Nüüd oli kõik teisiti. Alla käinud. Mandunud. Midagi oli juhtunud. Midagi, mis oli ajaloo hämarustes kaduma läinud. Mingi muutus, hiiliv ja salalik nagu vari, mis muutis kõik ähmaseks ja ebaselgeks, moonutas, kustutas, tegi midagi isegi asjade olemusega...
Ta ei teadnud, mis see oli. Liiga palju minevikku oli jäädavalt hävinud. Tahtlikult; tahtmatult -- kes seda enam teab. Vahet polnud. Nad olid unustanud -- see oli peamine. Nende mälestustes oli lünk, tervete ajastute pikkune hämarusse mattunud ala. Aeg, mida ei tahetud või ei suudetud mäletada -- kolonisatsioon. Huvitav, et sõna ise oli säilinud. Ilmselt oli see nii tähtis, et hakkas iseseisvat elu elama, keeldudes unustuse hõlma vajumast. See oli kaotanud oma esialgse näo ja sisu, kuid vältinud aegade tolmuks muutumist. See üritas neile meenutada midagi, mis oli oluline; midagi, mida oleks tulnud mäletada.
Johnnie jälgis, kuidas ta sammudest üles keerutatud tolm laisalt maha tagasi langes. Tolm. Kõikjal tolm. Isegi nende mälestusi kattis tolm, mis ei lasknud näha, mis selle all peitub. See häiris teda. Ta kahtlustas, et oli tegelikult ainus, kes selliste asjadega oma pead vaevas, kuid ei saanud sinna midagi parata. Ta oli alati pisut teistsugune olnud.
Või... oli hoopis tema endine ja kõik teised teistsugused? Ta ei teadnud. Kõik oli muutunud; ka nad ise. Nad polnud enam need, kes olid olnud. Või kelleks olid end pidanud. Johnnie ei mõistnud isegi täpselt, mida ta sellega silmas pidas, kuid tal oli tunne, et kunagi oli kõik teisiti, isegi nimetus, millega nad end nimetasid. Siis, enne kolonisatsiooni, enne linnu, enne karjasid... Millegipärast oli ta kindel, et ka karjad olid selle kõigega kuidagi seotud, kuid küsida polnud enam kelleltki -- kõik vastused olid jäänud tolmu alla maetud perioodi, mille nimi oli kolonisatsioon.
Just sellest oli mandumine alguse saanud, vähemalt Johnniele tundus nii. Igal juhul muutus ta alati kurvaks, kui sellele mõtles.
Johnnie ohkas ja astus edasi, kuni jõudis Paddy kõrtsi juurde. Ukse ees seisjad liitusid temaga, kui ta sisse astus. Ainult üks vana ja krimpsus taat ei liikunud paigast.
«Hei, vana, kas sa keelt kasta ei taha?» hõikas Johnnie talle.
«Minu joomapäevad on möödas,» krigistas too, vaadates oma rahulike selgete silmadega Johnniele otsa. «Kui inimene on nii vana, kui mina, peab ta hoidma end viina eest.»
Johnnie naeris nukralt.
«Just vanadele ongi viina vaja, see teeb nad nooreks!»
Ta astus kõrtsi.
Põrandaid katva niiske saepuru lõhn ning viina ja õlle tuttav aroom mõjusid ergutavalt. Muusika mängis.
Ta astus leti juurde ja hõikas:
«Hei, Paddy, anna üks pits!»
«Kuidas edeneb?» päris kõrtsmik higi pühkides ja lükkas märjukese üle leti lähemale.
«Jim ja Jack läksid loomi ajama,» kehitas Johnnie õlgu. «Jäin linnast tulekuga hilja peale, muidu oleksin isegi kaasa läinud. Räägitakse, et olevat suur kari.»
«Metsik?»
«Arvata võib,» noogutas Johnnie. «Teised kõrbesse ei kipu.»
«Siis on kena noosi oodata...»
«Ole mureta, ega sinagi ilma jää,» irvitas Johnnie. «Kuni sul seda mürki jätkub, voolab niikuinii pool rahast sinu kukrusse.»
«Tõsi ta on,» naeratas ka kõrtsmik ning ta lai nägu läks veelgi laiemaks.
Kusagil kriuksus uks. Verandal kostsid sammud.
«Tee oli vist väga tolmune, noormees?» ütles madal krigisev hääl.
«Jah,» vastas keegi. «Tolmu oli tõesti rohkem kui vaja. Kas te ei astuks sisse ja jooks midagi? Vihkan üksinda joomist.»
«Tänan,» vastas teine. «Olen selleks liiga vana. Saalis on küllalt teisigi mehi.» Kõnelejaks pidi olema krimpsus vanamees, kes ka ennist oli keeldunud kõrtsituppa astumast.
Lähenesid rasked sammud, uks avanes ja lävel seisis Jack.
Ta lasi pilgul ringi käia ja märkas Johnniet. Noogutanud vaevumärgatavalt, astus ta väsinud kõnnakul üle saali ja räntsatas Johnnie kõrvale leti äärde istuma.
«Klaas õlut, Paddy,» sõnas ta kähinal. «Mu kurk on tolmu täis.»
Paddy kallas talle kannu vahutavat õlut, millest Jack poole ainsa sõõmuga tühjaks jõi.
«Oled siis tagasi,» konstateeris ta lõpuks Johnnie poole vaadates.
«Nagu näed,» naeratas Johnnie. «Muide, mul on ka järgmise partii jaoks ostja välja vaadatud. Kuidas teil läks? Kas jaht oli tulemuslik?»
«Tulemuslik?» kordas Jack aeglaselt. «Jah, niipalju kui see puudutab püütud loomade arvu.»
«Ma ei mõtle arvu. Kas paljud said püüdmise käigus vigastada?»
«See oli veriseim sigadus, mida ma olen eales näinud!» vastas Jack tigedalt. «Ma ei taha meenutadagi, kui palju loomi ma maha lasin, ja kuidas nad välja nägid. Ma ei tea, kui paljud end läbi okastraadi murdsid, et siis hiljem kusagil kõrbes kõngeda.»
«Seda ma kartsin,» ohkas Johnnie löödult. «Ma ütlesin kohe, et see uus püügimoodus okastraadiga pole õige asi... Kuidas Jim sellesse suhtub?»
«Jim?» Jack tõstis pilgu. Ta silmad olid valu täis. «Jim on surnud, Johnnie. Nad tallasid ta surnuks, need neetud karvutud elajad! Nad läksid metsikuks, need kahejalgsed tõprad, ja siis see juhtuski... Ta on surnud, Johnnie...»
Surnud? Johnnie ei suutnud seda uskuda. Nad olid sünnist peale koos olnud, tema, Jack ja Jim. Nad olid sõbrad, keda mitte miski ei saanud lahutada. Ja nüüd korraga ei ole Jimi enam. Kuidas siis nii?
Ta tundis, et peab välja saama, värske õhu kätte.
«Pane see minu arvele,» sõnas ta Paddyle ja tõusis. «Ja ole hea, telli pärg.»
«Saab tehtud,» kinnitas kõrtsmik, «ära muretse. Mis ma lindile lasen kirjutada?»
««Igavene mälestus Jim Beam´ile. Jack Daniels ja Johnnie Walker.»»
Silmad kipitasid.
Kitiinist liigeste naksudes ja valust suiseid kiristades astus Johnnie kõrtsist välja kargesse ööõhku. Tähed sirasid.
Johnnie tõmbas tundlad, mille otsas silmad olid, sisse. Kipitus vähenes veidi.
«Igavene mälestus,» sosistas ta. «Igavene...»