Keskusesse jõudmise ajaks olin ennast siiski natuke kogunud. Võtsin postkontorist kaugekõne ja mul vedas: sain teada, et Kroux on arhiivis, helistasin sinna ja seal oli (ilmselt ta tuttav) tädi lahkesti nõus teda toru otsa kutsuma; muide, hääle järgi otsustades oli sel tädil aastaid kakskümmend...
«Kroux, kus on Vainamäe kabel?»
Kümme sekundit kostis torust vaid traatide suminat, siis pahvatas ta: «Kust sa selle nime said?»
Piilusin kohalikke tädikesi, kes olid kiviks tardunud ja jõllitasid mind ümmarguste silmadega.
«Ma ei saa praegu seletada,» laususin hädiselt.
«Oota.»
Ootasin.
«Võta kaart,» jõudis Kroux lõpuks toru juurde tagasi. «Vanapa piiskopi kroonikad... aga see sind ei huvita... Kirjeldab seda, lähtudes Igrise jõest ja vanast vallamajast...»
«Lühemalt.»
Ta ohkas ja nimetas koordinaadid.
«Kui sa ei leia, otsi idast... või pisut kirdest,» märkis ta veel. «Kusagil seal peab see olema.»
Tegin kaardile pliiatsiga märgi, tänasin teda ja viskasin toru hargile. Juba numbreid kaardi servale kirjutades teadsin, et objekt asub traadiga piiratud alal, meie salapärasest kaksikaiaringist umbes kaks kilomeetrit kagus. Maksin tädile nõutud hinna ja lahkusin postkontorist, tunne selline, et too mutt haaras telefonitoru veel enne, kui õieti uksest välja sain. Silmitsesin minuti kaarti ja ajasin siis masinale hääle sisse. Taevas oli tumehall, õhus keerles üksikuid valgeid helbeid ja hakkas juba kergelt hämarduma, kuigi kell oli umbes kolm -- seegi lühike talvehakupäev oli pöördumatult läbi ning ma pidin kiirustama.
Külaserval oleksin peaaegu pidurdanud -- mulle näis, et too salapärane folklorist, Jaan Rebane, silmitseb mind eemalt puude alt. Mida ta seal tegi? Juhuseid ei ole olemas. Jälgis ta mind? Ent ma võisin ka eksida ja talle seal järgi jooksma poleks ma niikuinii hakanud, nii et sõitsin edasi.
Suundusin vallakeskusest kagusse, kus Metsa kolmemeetrisest hulga viletsam okastraataed ümbritses teisi, arvatavasti palju tavalisemaid hüljatud sõjaväeobjekte. Tee lõppes kohe sealsamas, tühjade aknaaukude ja sisselangenud katustega kasarmute juures, edasi läksid vaid vanad rattajäljed, mis mind eriti ei aidanud, nii et pidin maastikul orienteeruma üldiste pinnavormide järgi. Loen seetõttu päris heaks tulemuseks, et leidsin juba peale pooletunnist otsimist kesk üht räämas võserikku hoone, mille ajahambast puretud, kuid endiselt väärikas profiil eristus rabavalt noist jubedatest tellistest ja betoonist käkerdistest, mille rõlge maitselagedus vene armee olemust ja suutlikkust vägagi adekvaatselt peegeldas.
Peatasin auto kabelist paarikümne meetri kaugusel, ronisin välja ja võtsin endale paar minutit ringivahtimiseks, kuulatamiseks ja... khm -- nuusutamiseks, et ümbritsevast pilti saada. Miski ei liikunud ja esialgu ei leidnud ma ühtki märki, et keegi seal viimastel aastatel üldse liikunud oleks. Lumesadu oli pisut tihenenud, ent maha langenud helbed sulasid kohe ja äbarik sompus videvik, mida põhjamaalased millegipärast «päevaks» nimetavad, tõotas kesta veel paar tundi. Hõre mõnehektarine puudesalu oli tegelikult hüljatud surnuaed. Üksikud hauasambad seisid veel püsti, seltsiks roostes autovrakid ja muu koli, muidu aga võis harvade vanade puude vahelt näha igas suunas päris kaugele.
Ma ei pea end ise eriliseks militaristiks, kuigi keskmise vedelvorstiga võrreldes ma seda ilmselt olen. Igatahes, nagu eespool juba mainitud, tean ma, mispidi relv käes käib; pealegi on parim viis pahandusi vältida nende vastu valmistuda. Mul oli TT taga vöö vahel, teise kannika peal seltsiks käänispea-jahinuga, nüüd võtsin autost pumba, kontrollisin, et see on laetud ja padrun rauas, kinnitasin taskulambi toru külge juhuks, kui tuleb midagi pimedas otsida, ja olin valmis. Jäin siiski veel korraks kõhklema. Mul olid püssi padrunites vaid «tavaline» seatina. Ma ei olnud meie «päkapikkude» pihtasaamist soomustläbistavaga tegelikult võtnud tõsiselt, ent ega mul midagi selle vastu ei olnud, et automaat edaspidi just nendega laadida... Paraku oli Pille jutt minus hulga uusi mõtteid tekitanud ja ma ei olnud enam milleski kindel.
Ent peale paarisekundist jalalt jalale tammumist sai sissejuurdunud ratsionalism võitu ja ma hakkasin minema. Esimestel meetritel tundsin end tobedana, siis lõi treening välja ja ma libisesin vaikselt ühe jämeda sammaldunud tüve tagant teise taha, liikudes lagedal kiiresti ja ebaühtlaselt, tardudes varjus ja lastes pilgul ringi käia. Kabel oli igivanast murenevast paekivist, seinad suuremalt jaolt terved, kui mitte arvestada paari mahakukkunud karniisikivi. Akendest sisse ma ei näinud, need olid kas lootusetult määrdunud või hoopistükkis kinni löödud. Korraks kihvatas sees, kui nägin igivanu raame ja klaase, mida kattis niiskusest pundunud vineer, aga muinsuskaitse jaoks ei olnud mul aega. Hoonel oli ainult üks ukseava ja uks ise oli raske, heas korras ja paksu plekiga üle löödud. Tegin ümbruskonnas veel ühe tiiru, otsides maapinnalt ja mujalt võimalikke jälgi. Leidsin neid piisavalt -- inimese ja koera omi, aga need ei öelnud mulle rohkem, kui et see paik ei ole sugugi nii hüljatud kui esmapilgul paistis. Ka kabeli uks osutus petlikuks, sest selle juurde tagasi jõudes veendusin kahekümne sekundiga, et seda on hiljuti avatud -- lukk oli uus ja terve ning hingedelt ei voolanud alla mitte niiskus -- neid oli õlitatud. Nõrgaks kohaks osutus hoopis vastus, mille paari jalahoobiga seinast kätte sain.
Hoones oli pime. Tõmbasin ukse lahti ja süütasin lambi. Ootasin mõned sekundid ja viskusin siis edasi, valmisvaadatud nurka. Miski ei liikunud. Veel kiire ring lambiga, siis ühe kasti varju. Nüüd oli mul võimalik ruumi vaadelda ja selle minutiga adapteerusid ka silmad. Nina «läbipuhumisest» väljas oli vist kasu olnud, sest hämmastusega tõdesin, et ruumis oli rääsunud praelõhn. Siin oli keegi hiljuti söönud -- järelikult elanud? Mitte tingimata, ent ma ei suudaks kujutleda kedagi, kes sellisesse paika pidu pidama tuleb...
Ruumi keskel oli suur musta ehituspapiga kaetud laud, selle kohal tagurpidi keeratud rist ja keset lauda suur liud. Tegin ruumis tiiru, igaks juhuks kontrollides, et viibin seal tõesti üksi, vaatasin üle aknad juhuks, kui muudkaudu kiiresti lahkuda tuleb, ja asusin siis kummalist musta altarit ja liuda uurima. Liual olid praejäänused. Mõistatasin, mis kummaline religioon küll siin oma ohvrisöömaaega pidas ja silmitsesin luid, püüdes aimata, mis loomaga tegu. Nendes jäänustes oli midagi piinavalt tuttavat... Ma ei tea tagantjärele, mis hetkel mulle koitma hakkas, mida ma õieti näen. Ma ei olnud tundnud mingit hingeliigutust, nähes Zagorno-Karabahhi külade tänavatel vedelevaid tursunud laipu; oli väga vastik, kuid ma jäin täiesti teovõimeliseks, kui käsigranaat ühel meie kaasvõitlejal sisikonna ruumi laiali paiskas, ent seda liuda vaadates hakkas mul paha. Seal lebasid praetud ja söödud inimlapse jäänused...
Auto signalisatsioon hakkas lõugama. Sekundi murdosaks vihastasin, et kuradi halb õnn -- on ju signa teinekordki ise lahti läinud -- ent siis adusin, et siin sellega arvestada ei tohi. Olin ühe pika hüppega uksel ja viskusin enne edasitormamist kiiresti piidalt piidale, pilguga paremalt-vasakult kontrollides, et keegi mind sealsamas ei passi. Jõudsin siiski vahejuhtumiteta auto juurde ja -- relvatoru ümbrust katmas -- vaatasin oma sõiduriista üle. Esimesel ringil tundus kõik korras olevat, ent tegin veel ühe tiiru, kuna olin vahtinud rohkem ümbrust kui autot. Siis leidsingi, et keegi on proovinud tagaluuki avada. Sõraga.
Vaatasin veel kord ringi ja võtsin mõttes arvesse kohad, kus inimene võiks redutada. Mind märkamatult kirbule võtta -- rääkimata ligihiilimisest -- polnud seal nii lihtne, ent potentsiaalseid varitsuskohti leidus siiski piisavalt.
Tegin, nagu ei saaks tagaluuki võtmega lahti, avasin juhiukse, otsisin mingi kruvikeeraja, toetasin püssi auto külje najale ja kummardusin nokitsema. Püüdsin sel moel neid sitapäid, kes võisid veel läheduses passida, mind ründama ahvatleda. Mu lootused täitusid, sest varsti nägin ümaral roostevabal käepidemel peegeldumas liikuvat varju. Ootasin, et see lähemale tuleks ja teritasin kõrvu, kuid tasase kruusakrigina asemel lajatas eemalt tuttava aktsendiga hoiatushüüe: «Olav, selja taga!»
Kirusin mõttes, astusin sujuvalt sammu kõrvale, pöördusin ja tõstsin püstoli. Olin selle juba autos käepäraselt ette vöö vahele torganud ja kaitseriivist vabastanud, mõeldes mõrult, et toruots on detsimeeter munadest ja täpselt õigele poole...
Tüüp oli veel üle kümne meetri eemal ja sõrg oli tal löögivalmilt peos püsti. See oli raskesti määratletavas vanuses tüüpilise prükkari välimusega mees -- räpased dressipüksid ja veelgi räpasem nailonjope, alkohooliku kuhtunud keha ja sisselangenud lõust -- ja ta jäi mind üsna totralt vahtima, suutmata otsustada, mida edasi teha.
«Tule nüüd ilusti siia!»
Ta ei liikunud. Heitsin kärme pilgu üle õla, kust Jaan Rebane lähemale ruttas. Tal oli veel oma viiskümmend meetrit tulla. Astusin sammu kõrvale ja viskasin veel ühe kiirpilgu üle õla, et veenduda, kas ma nägin esimesel korral ikka õieti -- meie folkloristil oli revolver peos. Prükkar seisis endiselt liikumatult.
«Siia!»
«Tševo? Ja ne panimaju...»1 Mees ei liikunud ikka, vaid hakkas selle asemel kõva häälega ja suhteliselt seosetult hädaldama. Muigasin algul, arvates, et ta üritab etendada kustunud mõistusega süüdimatut inimvaret, kuid taipasin siis, et ilmselt püüab ta kellelegi märku anda või liikumise müra summutada. Mu üksildane luurekäik oli üle kasvanud lausa rahvakogunemiseks ja madal profiil võis üle parda minna, nii et tulistasin talle jalge ette maha.
«Marss, siia!»
Hädaldamine jätkus, ent lask oli tüübi mõistmisvõimet oluliselt parandanud -- ta nihkus vastutahtmist lähemale, tõstes ka ühtlasi käed, paremas endiselt sõrg. Täheldasin teatud üllatusega, et ei saa enam aru ühestki kaltsaka sõnast, see polnudki nagu enam kõne, vaid meenutas pigem mingit poolmeloodilist manamist.
Olin pea iga sekund ka ümbrusele kõrvalpilgu heitnud ja nüüd sai seegi tasutud -- tabasin liikumise endast paremal ja viskusin instinktiivselt maha. Raksatas lask ja rikošett lõi ühest hauasambast killu välja. Vaevalt kolmandiksekund hiljem kostis selja tagant teine lask ja sellele vastas valukisa sealtpoolt, kust mind oli tulistatud. Hetk hiljem maandus mu kõrval sõrg, paisates üles liiva. Veeretasin end laskja suhtes auto taha ja tõusin põlvele. Prükkar põgenes põigeldes, tulistasin talle järele ja tabasin kolmanda lasuga. Ta röögatas kilavalt ja kukkus, ajas end aga kohe üles ja vankus ühe puu taha. Eemal, sadakond meetrit kabelist paremal, tekkis mingi liikumine, kärgatasid lasud. Kuulid vilistasid kusagil, igatahes minust turvaliselt kaugel, ja kui ma auto tagant välja piilusin, seisis Jaan tolle samba taga, kus oli peitunud esimene laskja, ja tulistas revolvri tühjaks eemal põgenevate kujude poole. Läkitasin ka oma viimased neli laengut neile järele, samal ajal ümber auto püssi juurde nihkudes.
Jaan laadis revolvrit, sestap kulutasin ka ise paar sekundit, et püstolisse uus magasin sisse lükata, relv kaitseriivistada ja vöö vahele panna. Oli veel kraadi võrra hämaramaks läinud, ent vaadet segasid kõige rohkem kabeli ümber voogavad hõredad udujoomed. See, kellele mina pihta olin saanud, püsis puu taga, kust tal kuhugi minna ei olnud ja see, keda Jaan oli tulistanud, lamas veritsevat jalga hoides lagedal. Jaan võttis vasaku käega maast tolle tegelase parabellumi, uuris seda, pani riivi ja libistas endale mantlitaskusse. Ootasin, kuni ta sellega valmis sai ja võtsin siis ta enda hoolikalt kirbule.
«Pane see revolver nüüd ilusti maha.»
Ta mõõtis mind viis sekundit tusaselt ja asetas siis relva käepäraselt ühe hauaplaadi lamedale tipule.
See, mis minus nende viimaste minutitega oli tärganud, ei olnud tavaline raev. Need, kes tegid seda seal kabelis, ei kuulu inimsoo hulka. Ka need, kes sellest teavad ja midagi ei ütle, ei kuulu inimsoo hulka. Olin endast väljas, kiiretest arusaamatutest sündmustest segaduses ja ei saanud kedagi usaldada. Mingis kontekstis sai Jaan sellest õieti aru, sest hakkas aeglasel mõõdetud toonil rääkima:
«Me oleme loodetavasti ühel poolel. Sündinud on midagi kohutavat, aga sina trambid ringi nagu marutõbine commandos ja sellel võivad olla ettenähtamatud tagajärjed.»
«Sa teadsid, mis siin on?»
«Mis siin siis on? Vana kabel...»
«Lõpeta teesklus, neetud!» Mu hääl katkes. Ta uuris mind ning veendus ilmselt, et olin piisavalt näinud ja nähtust aru saanud.
«Mina seda ei teinud. Ma... Ma üritan leida ja takistada neid, kes seda tegid.»
Ta vaikis.
«Jah?» õhutasin teda.
«Sa ei peaks end siia segama...»
«Bullshit. Mis siin toimub? Kes sa õieti oled?»
«Ma ei tohi sulle vastata. Ja meil oleks parem siit kiiresti lahkuda.»
Astusin paar sammu lähemale, kindla kavatsusega tal püssipäraga hambad kurku lüüa, ja ta tõstis käed kaitseks näo ette.
Peatusin. «Ei, mitte nii.» Langetasin püssi ja osutasin toruga ta revolvrile. «Sul on kaks võimalust -- räägi või võta relv.»
Ta vaatas mu poole ja kõhkles.
«Võta relv!» Mul ei olnud vaja eriti teeselda, mu hääl võnkus püüdest end valitseda ja sõrm võbeles päästikul.
Ta ohkas. «Sa ei usu...»
Vaikisin ja ootasin.
«Ma töötan NSA juures. Kas sa tead, mis see on?»
«Ameerika luureorganisatsioon.»
«Meil on kokkulepe venelastega, et me aitame jälgima... jälgida seda piirkonda. Siin toimub asju, mis sarnanevad kõige rohkem X-files'ides toimuvaga. Sa muidugi tead seda seriaali? Kas ma jätkan?»
Noogutasin. See oli nii absurdne, et selle taga võis isegi midagi olla. Ma ei naernud. Kaarel oli vigastatud, Ellu ja ta laps olid kadunud, mingid kaltsakad olid meid asja eest, teist taga tulistanud ja liud mustal altaril oli juba ise piisavalt ebareaalne. Tahtsin teada, kuhu ta välja jõuab.
Ta otsis sõnu. «Vahel juhtub inimestega kummalisi asju. See on seotud ühe või teise kohaga. Venelased ehitasid ühele kohale siin aia ümber ja proovisid uurida. Nüüd, kokkuleppel Eesti valitsusega, olen mina siin. Muide, meil oleks ehk parem jätkata seda juttu kusagil mujal?»
Vaikisime taas veerand minutit. Siis ta jätkas:
«Tegemist on valitsustevahelise kokkuleppega. Ma ei tööta konkreetselt mitte kellegi poole heaks. Sinu sekkumine...»
«Bullshit,» viskasin tüdinult. «See mind ei huvita. Kes nad olid? Kust ma nad leian? Mis juhtus Kaarliga? Kus on Ellu?» Sõnad takerdusid korraks suus. «Oli see tema laps?»
Ta kõhkles uuesti, skaneerides pilguga rahutult ümbrust. Olin ka ise seda teinud, kuid näha polnud muud, kui et kabeli ümber lainetas nüüd üsna tihe udutomp.
«Me peaksime tõepoolest siit kiiresti lahkuma.»
«Miks?» tahtsin teada. «Ja mis haavatutest saab?»
Ta vaatas mind hetke mingi kõleda lõbususega, pomises midagi oma nina alla, siis ohkas: «Hilja. Kas ma võin nüüd oma relva võtta? Well, asi on selles, et teisedki peale nende... scavengers...» («Prükkarid,» ütlesin talle ette) «...ei taha, et me siin oleme ja ma eelistaks oma revolvrit omada see aeg.»
Noogutasin lühidalt. Ta kloppis kõigepealt puhtaks oma millalgi mahatoetatud põlve, võttis seejärel relva ja asus seda üsna snobistlikult valge taskurätikuga puhastama. Astusin läbilastud jalaga tegelast korraks lähemalt uurima. Nädalase habeme ja ärajoodud lõustaga kaltsukubu oli mingisuguse rihma abil suurema verejooksu kinni saanud ja istus näost kahvatuna ühe kivi najal. Nägin sealtsamast, et see, keda mina olin tulistanud, oli ikka veel oma puu taga. Ma ei olnud ka Jaani hetkekski silmist lasknud, teda küll enam otseselt kirbul hoidmata. Kui ma tema poole tagasi läksin, hakkas ta ise rääkima:
«On üks jõuk. Nad usuvad... saatanasse. Satanism. Nad viivad end transsi ja soovivad saada üleinimlikku jõudu, ohverdades ristimata last. Neis ei ole kõik korras, aga meid huvitab, mis on siin taga, miks nendega nii juhtub?»
«Mustlased?»
«Mustlased? Jah, vist küll... nii ilmselt kohalikud ütlesid. Nad ei ole mustlased. Elule jalgu jäänud inimesed; vanasti öeldi -- paadialused. Prükkarid. Mõned ühinesid jõuguga alles hiljuti. Nad on ohtlikud.»
«Oli see Ellu laps?»
Ta kõhkles hetke, ja ma plahvatasin: «Räägi, mees! Kui ma su valelt taban, siis löön sul vähemalt hambad kurku. Ja ma vannun... ükskõik mille nimel, et kui sa sellega seotud oled, siis teen su tümaks! Mida sa, kurat, keerutad? Kus on Ellu ja Susanna?»
Ta suunurk tuksatas. Adusin järsku, et ta peab olema professionaal. Küllap ta oli juba taibanud, et oli mind seal auto tagaluugi juures asjata lolliks pidanud ja hoiatanud, kõike muud -- kuni relva puhastamiseni -- oli ta aga teinud elukutselise vaistliku perfektsusega. Kuidas ta siis lasi end kirbule võtta? Järelikult me olimegi ühel poolel? Miks ta tahtis mind siit minema saada? Et mulle kuidagi selgeks teha, et pean nähtust vaikima, ja mind mängust kõrvaldada? Siin oli muidugi võimalus kauplemiseks. Aga ma ei tohtinud seda meest alahinnata, sest kui ta tõesti oli USA valitsuse teenistuses, pidi ta päris palju oskama ja teadma.
Enne, kui ta vastata jõudis, hakkas esimene kaltsakas eemal puu taga karjuma ja tormas siis longates ja veritsevat külge kinni hoides kabeli poole. Jälgisin teda sihikuga.
«Ära lase,» napsas Jaan kiiresti. Kogu kadus uttu, ja mõni sekund hiljem kostis sealt pikk loomalik õudus- ja valukisa, mis läks üle korinaks ja lõppes siis järsult. Vaatasin kulme kergitades Jaani poole, kes ignoreeris mu sõnatut küsimust vaevutajutava, pisut kohatuna tunduva lõbususega ja vastas hoopis eelmisele küsimusele:
«Ei, ma olen kindel, et see ei ole Ellu laps. Õigemini on see loogiline järeldus. Kadunud on veel üks laps. Krutaja Triin, kui see sulle midagi ütleb?»
«Olen seda nime korra kuulnud.» Milline oli seos Pille ja Jaani vahel?
«Ta ema oli joodik. Mul... ma... see on pikk jutt. Mul on tõendeid, et see Krutaja oli nende satanistidega kuidagi seotud... võib-olla mitte otseselt. Ja see laps seal oli suurem. Susanna oli väiksem. Ma võin muidugi eksida.»
«Sa teadsid sellest siin... Sa mõõtsid teda.»
Ta muigas kurvalt. «Ja fotografeerisin ja võtsin tükikesi näidiseks. Sa ei kujuta ette, mida ma kõike näinud olen... ja läbi elanud.» Ta andis mulle peaga märku jääda auto taha, kus ma niigi olin, ja nihkus ise kuus-seitse sammu kõrvale, ühe tüve taha.
«Nii et see on tõesti laps...» ei suutnud ma ütlemata jätta.
Ta ringivilanud pilk jäi mul häiritult pidama. «Sa olid nii veendunud?»
Oli minu kord ebamääraselt noogutada. «Silmad nägid, järeldus oli... aga sellist asja uskuda...» Taandusin pisut ja toetusin seljaga vastu autot, sest mul hakkas jälle paha.
«Ellu on pastori tütar, ta laps peaks olema igal juhul ristitud?» meenus mulle järsku.
Jaan vaatas mind kaastundlikult ja irvitas nüüd varjamatult: «Kas sa tõesti usud, et sel on tegelikult vähimatki tähtsust?»
Ta vinnastas revolvri ja tõi vasaku käe parema randmele toeks. Ta õieti ei pööranudki mulle enam tähelepanu, puurides valvsa pilguga udu.
Kabeli läheduses muutusid eristatavaks kaks tumedat varju. Esimesel hetkel näis, et tegu on suurte koerte või huntidega, siis aga tõusid nad püsti ja meie poole liikusid ebaloomulikult pikkade hüpetega umbes kahemeetrised halli karusnahka rüütatud kogud. Edasine toimus väga kähku. Jaan pidi endapoolsega ise hakkama saama, sest jõudsin parasjagu relva tõsta ja korralikult sihtida, jõudes veel täheldada, et neil on nagu koeramaskid peas. Sõdur, kes imetleb vaenlase rõivamoodi, on surnud sõdur. Pigem automaatselt vajutasin päästikule. Distants oli kahanenud vähem kui viiele meetrile ja sellelt kauguselt on võimatu mööda lasta, seda enam, et mul olid laengud üle ühe kartetš ja kuul, ja peale lasku oleks ründaja rindkere pidanud välja nägema nagu sõelapõhi, nagu ka selg, sest need rasked haavlid lendavad näiteks metsseast läbi. Tüüp aga mörises vaid, vankus pisut jalgadel ja tuli siis edasi. Teine laeng. Ta koperdas taas tahapoole, ent sai tasakaalu tagasi ja jätkas tulemist. Olin juba peale esimest lasku arvanud, et tal on ehk soomusvest, kuid sellisest lööb suurekaliibriline kuul läbi. Tal pidi olema kõrgema klassi kaitse. Kolmanda laengu, jälle haavlid, saatsin talle näkku. Lendas karvatuuste ja midagi tumedat, ta möirgas, ent jätkas tulemist. Midagi oli nüüd väga viltu. Ega mul muud teha polnud, järjekordne laadimisliigutus -- ja tuld!, seekord kuul näkku, toruots oli tulija lõustast juba vaevalt vaksa kaugusel. Oli muidugi hämar, ent kuul näis temast läbi minevat, ja selle asemel, et veel kord tulistada, virutasin talle püssipäraga. Sellel oli rohkem mõju -- ta lendas selili, ent hakkas end kohe jälle püsti ajama. Peast lipsas läbi, et halva unenäo moodi päev kogub aina tuure, sest need neli lasku oleksid pidanud peatama ka ründava dinosauruse. Õnneks polnud mul aega masendusse langeda, jätkus muudki tegemist. Olin kõrvalt kuulnud, et ka Jaan tulistas kaks korda, ent mul polnud aega vaadata, kuidas tal läheb. Nüüd raksatas kolmas revolvrilask ja kogu mu jalge ees haaras endal rinnust, kähises vaikselt ja vajus maha tagasi. Kuni ta suremisega ametis oli, jõudsin ringi vaadata ja fikseerida, et ka teine ründaja lamab liikumatult.
Tardusime, relvad tõstetud, valmis järgmiseks rünnakuks. Oli juba üsna hämaraks läinud, nii et nähtavus polnud enam suurem asi. Keegi tormas eemal pimeduses, kuulsime jalgade tatsumist, ent nägime vaid varje nelja-viiekümne meetri kaugusel puude vahel. Siis jäi kõik vaikseks ja liikumatuks.
Kummardusin meie ründajaid uurima, kuid Jaan kähvas: «Get back!»
Ta sihtis hoolikalt ja tulistas mõlemale kuuli pähe.
«Vii auto eemale. Umbes sada meetrit.»
Kummardusin siiski enne korraks neid lamavaid kogusid uurima ja märkisin silmanurgast, et Jaan jälgis mind natuke lootusetul ilmel, ise kiiruga revolvrit laadides. Laipadel ei olnud koeramaske ega karusnahkseid kombinesoone. Need seal maas olid libahundid. Olid, lamasid ja jooksid verd -- ümberlükkamatu fakt, mis vilistas mu arvamusele taoliste ebausu sünnitiste võimalikkuse kohta. Muide, nad meenutasid hunti ainult «näo poolest», sest nende jalad lõppesid selliste sõrmede (või varvastega), mille põhjal oleks võinud neid hallikarvalisteks gorilladeks pidada.
Kaalusin, kas süüdata lamp, et neid paremini näha, kuid Jaan mõistis mu kavatsust ja raputas keelavalt pead.
«Kas sa saad nii, et ka auto laternaid ei süüta?»
Noogutasin. «Vajad sa lampi?»
Ta raputas pead ja andis märku kuulatada. Keegi liikus taas kusagil kaugemal pimeduses. Jaan vaatas kiiresti taha ja panin alles nüüd tähele, et hauaplaadi najal istunud haavatu on kadunud.
«Mine!»
Ajasin auto eemale ja kiirustasin tagasi, käigu pealt püssi laadides. Poolel teel sain Jaaniga kokku.
«Läksime,» tahtis ta minust mööduda.
«Aga...»
«See ei ole sinu mure.»
«Me ei saa ju ometi laipu siia niisama vedelema jätta! Ja ma tahan neid lähemalt vaadata.»
Astusin edasi, oodates iga hetk selja tagant käsklust seisma jääda. Seda ei tulnud, Jaan hoopis järgnes mulle.
Laibad olid kadunud. Uurisin maapinda, algul niisama ja siis lambivalgel, ning tundsin ennast järjest tobedamalt.
«Mis sa nendega tegid?»
«Ma ütlesin, see pole sinu mure.»
Oli juba üsna pime, udu oli hajunud ja kui valgusvihk libises üle pärani kabeliukse, olin kindel, et laibad on sinna peidetud. Ent mul ei olnud mingit tahtmist seda uurima minna.
Aga Jaaniga ei olnud ma veel lõpetanud...
«Lepime kokku, et enam ei sihi teineteist?» kuulsin oma selja taga asjaosalise pehmet tooni, enne kui mõtte lõpuni jõudsin mõelda. «See teeb närviliseks. Läheks ehk korraks minu poole, Undva tallu? Pisut brändit? See kulub ära.»
Mu õlad vajusid longu. Korraga olin lihtsalt väsinud ja segaduses. Noogutasin ja pöördusin.
«Mis need su püstolis olid? Hõbekuulid?» küsisin, kui auto poole tagasi kõndisime.
Ta raputas pead. «Depleted uranium, kuidas iganes see eesti keeles võiks olla.» Ta otsis taskust ja ulatas mulle ühe padruni, mis väljanägemiselt oli küll igatpidi tavaline 0.357-ne Magnum.
«Need vist ei ole enam satanistid?» turtsatasin seda talle tagasi andes.
«Ei.»
«Mis need siis on? Ma usun, et sa pead oma loo tagasi võtma ja uue jutustama.»
«Jah.»
Olime jõudnud auto juurde.