Üldiselt oli mul ammu tahtmine neid uue sajandi kinokunsti fenomene veidi lahata ja «Algernonis» selleteemaline arutelu tekitada. Teen seda nüüd, innustatuna Raul Sulbi artiklist ja hirmust, et ajakiri salasõnadega varsti suletakse.
Alustaks standardse virisemisega, et maailm on muutunud korporatiivseks ja globaliseerunud. Meelelahutustööstus töötab üha suurematel rahatuuridel, olulised väljundid koonduvad hiigelkorporatsioonide kätte. Tegelikult on nii «Lord of the Rings», «Star Wars» kui «Harry Potter» nendesamuste korporatsioonide projektid, mille eesmärgiks on lõbujanuste käest raha välja pumbata. «Potteril» ei mõista ma pikemalt peatuda, keskenduks samuti «Tähesõdadele» ja pisut vähem «Sõrmuste Isandale»
«Sõrmuste Isanda» ekraniseeringu on Eesti meedia millegipärast alandlikult hästi vastu võtnud. Miskipärast aga tundub mulle, et laiemas maailmas on see film juba unustatud. Jah, loomulikult tulevad enne jõule müügile uued plastkujud ja plakatid kääbikute ja orkidega, loomulikult paistakse turule uued sülemid romaane... Mis siis, et enamustes poodides on filmi esilinastuseks massitrükitud «LotR» köited kuhugi nurka hunnikusse lükatud.
Minagi läksin seda filmi vaatama heas usus ja lootuses, et keskpärasest ja lohisevast triloogiast saaks ehk korraliku normaalpikkuses seiklusfilmi. Et vaadatav osutus aga ainult esimese osa -- «The Fellowship of the Ring» ainsesel põhinevaks, taipasin ma alles filmi lõpuks. Avastusega saabus teadmine, et ah sellest siis see aeglane tempo. Ühtlasi sain ka aru, miks lavastaja Peter Jackson filmilinti nii ilgelt raiskas, näidates lõpmatuseni aegluubis mõõkakeerutavaid, suremisel dramaatiliselt ähkivaid ja ohkivaid kangelasi.
Aegluubis ja suures plaanis surevad kangelased on minu meelest üks kõige lollakamaid stampe kinokunsti ajaloos. Aegluupi kasutab lavastaja siis, kui tal on piiramatult aega ja pole midagi olulist näidata. Kui stsenaariumil on olemas sisu ja mõte, pole lavastajal aega tühjadeks kaadriteks. Õieti ongi hea filmikunsti kõige lihtsam valem: näita seda, mis on oluline, ja selles olulises peab ka sisalduma, kõik see, mida näidata pole vaja. Tuletagem meelde, kuidas Puzo-Coppola «Ristiisas» tapmist näitasid, kuidas näidati Sonny surma jne. Vaid triloogia lõpustseenis koristas Coppola hääle ja lasi aegluubis Michaelil hääletult karjuda. Oli ka põhjust. Aga «SI» osutuvad need lõpukaadrid siis autori viimaseks vahendiks loole kuidagi dramaatikat sisse pumbata. Ebaõnnestunult.
«Sõrmuste isanda» ekraniseering pole filmina arvestatav. Ta on romaani sündmuste ülefilmimine, raamatu illustratsioon, milles puudub lavastajapoolne nägemus ja tunnetus. Film on mõeldud rahuldama tolkinistide ja rollimängurite ülemaailmsete hordide vajadust näha loetut võimalikult äratuntavalt filmilinal. Stsenarist on jätnud sisse Tolkieni algse lohiseva kompositsiooni, ebaveenva süžeearengu, mõttetühjad dialoogid. Mõistetavatel põhjustel on jäänud välja ekskursid tehismütoloogiasse. Neid võib osta kinode kõrvalt raamatupoest ja neid pakutakse ilukirjanduse pähe.
Soovides luua iseseisvat kunstiteost nimega «mängufilm» peab lavastaja Peter Jackson rohkem suutma kaugeneda romaanist, võtma selle ainusetikust olulise, selle läbi tunnetama ja siis valama selle uude kunstivormi. Nii nagu on teinud Coppola Mario Puzo «Ristiisaga», Grigori Kromanov Strugatskite «Hukkunud alpinistiga», Roman Polanski Arturo Peres-Reverte «El Club Dumas'ga». Näiteid on sadu ja tuhandeid... Võtkem kasvõi Lutsu-Kruusemendi «Kevade» ja «Suve» lood. Filmil on omad keeled ja kaanonid, filmil on omad harmooniad. «Sõrmuste Isanda» ekraniseeringust ei jää meelde õieti midagi... miski seltskond trampis kusagil ja osad neist surid, pikalt ja igavalt aegluubis ohkides. Ükski karakter pole veenev ega oluline; filmil puudub tegelikult süžee. Jään arvamuse juurde, et raamatu kõrvale elavate illustratsioonide tootmise asemel oleks võinud stsenarist triloogiast kaks tundi läbitunnetatud seiklust välja pigistada ja keskenduda mingisuguselegi suhestatusele.
Lausa piinlik oli vaadata, kuidas muidu asjalikud näitlejad üritavad elututele Tolkieni lausetele mingit tundmust sisse puhuda... Sest jah -- paraku olid ka need tuimalt stsenaariumisse inkorporeeritud ja nähtavasti ühtegi kirjandusliku vaistuga inimesest selle valmimise juurde ei lastud. Kunstniku ja kostümeerija töö ei vääri samuti erilist äramärkimist. Või kui, siis ainult võimaluste käestlaskmise poolest. Dekoratsioonidest jäi ebamugavalt silma põhjendamatu gigantomaania. Ma miskipärast arvan, et tolles fantasy-maailmas -- mis paistis olevat suhteliselt agraarne ja arengutasemelt varakeskaegne -- polnud selliseid ressursse, et Kolmanda Reichi või stalinistliku Moskva stiilis arhitektuuri rajada. Korraliku lossi ehitamine nõuab teatavat taset matemaatikas, geomeetrias ja ehituskunstis... meile esitatud võlurid olid oma energia aga suunanud veidrate egomaniakaalsete ambitsioonide täitmisele. See selleks, eks kehva filmi kallal meeldi ju norida ikka. Kui veidi konstruktiivsem kokkuvõte teha, siis seda, et film valmistas pettumuse. Lavastajal puudus kunstiteose sünniks vajalik nägemus ja tunnetus. Julgen ennustada, et ükski episood ega tegelane sellest filmist ei muutu nö klassikaliseks ega kultuslikuks, ei lähe kinokunsti ajalukku ja et mõne kuu pärast tabab sama saatus ka triloogia teist osa. «SI» saanuks olla laiekraandraama, nostalgiat tekitav võimas seikluslugu, aga oli ikka üsna lodev ja laialivalguv suur värviline pilt, eluta ning igav. Ükski tegelane ei olnud meeldejääv, ehkki näitlejad ponnistasid kõigest väest. Näitlejatele ongi selle filmi puhul kõige vähem ette heita -- kui ikka lavastaja ei taha, stsenaarium ei luba ja produtsent pole huvitatud, ei saa ka karakteritest rääkida.
Küll saab aga «Tähesõdade» puhul, nagu Raul Sulbi ongi märkinud. George Lucas on korduvalt öelnud, et tegu on space-fantasy'ga; täheavarustesse ülekantud muinaslooga. Paraku kehtib see rohkem klassikalise triloogia kohta; eellugude väntamise ajaks on Lucas täiskasvanuks saanud. Kui «The Phantom Menace» veel kannab mingeid tüüpkommertsi ja tavapärase hollywoodi jandi märke, siis «Episode II» võib võrdlemisi julgelt kunstiühikuna filmikunsti ajalukku orbiidile lasta. Selleks on film piisavalt iseseisev ja tugeva käega lavastatud; Lucas on suutnud loobuda mitmetest klišeedest ja söandanud rohkem orienteeruda arenenuma maitsega publikule. Ühest küljest eeldaks nagu lavastaja, et seesama arenenum publik tabab kõik vihjed ja tähendussõnad ära (on edasistest arengutest teadlik, seega) ning ei vaja pikemat nämmutamist; teisalt kaugeneb film hollywoodi tavavõtetest, kus kõigi tegelaste motiivid, iseloomud ja eesmärgid on läbipaistvad hõlpsalt lahterdatavad. Vaatajale jääb siin oma osa mõtetega üksiolemiseks, mis ongi ju tegelikult hea filmi kriteeriumiks. «Sõrmuste Isandast » ei oskagi nagu midagi mõelda.
«Kloonide rünnaku» valguses tundub klassikaline triloogia juba üpris labase ja mannetuna. Esimesed kolm episoodi tuleks uuesti filmida -- nad langevad tonaalsuselt juba väga välja, on tunduvalt primitiivsemad ja üksluisemad.
«Kloonide rünnakul» tugevaid külgi mitu. Nagu juba öeldud, pole tegu mingi primitiivse muinaslooga. Lucas tundub juba eneseteostust otsiva kunstnikuna, kes klišeedest rahuldust ei leia. Süžeegi on piisavalt keeruliseks aetud; peategelaste seast pole üdini positiivseid võimalik tuvastada. Ka näiliselt «kõige kurjem kurikael» Christopher Lee (väga kõrvaline tegelane, kes paari lausega veenab, et on Suur Näitleja) ei tundu üldse nii väga pahana. Meenutame, et «Sõrmuste Isanda» Saruman (samuti Lee) oli üdini kuri ja loll. «Sõrmuste Isanda» filmi kõrvaltegelasse Sarumani ei mahtunud subtiilsust, nagu ka Tolkienil, mille Jackson tuimalt üle filmis. Hea filmi tunnuseks ongi aga see, et ka episoodilised tegelased toovad filmi sisse uue maailma, uue mõõtme.
Ent rääkigem peategelastest! Senaator Amidala võrratu Natalie Portmani esituses ei ava oma saladusi kuni filmi lõpuni... On kaks Amidalat -- senaator ja naine. Neid kahte pole võimalik ühildada -- selles seisnebki Amidala traagika. Natalie mängib selle kõik kenasti välja... ehkki tegu on näitlejaga, kellel peale ekraanile ilmumise ja naeratamise ei pruugigi rohkemat teha. Ometi neiu oskab ja Lucas on ära tabanud, kui hästi oskab ning kuidas seda filmikunsti reeglite kohaselt kasutada. Amidalast rääkides ei saa mööda minna ka filmi kostümeerija suurepärasest tööst. Amidala garderoobid on võrratud, täiendavad filmikunsti keelt. Näiteks Amidala ja Anakini esimene suudlusstseen Nabool -- Lucas ütleb ju üsna selgelt, et sellise rõivastuse valikul saab Amidala eesmärgiks olla ainult võrgutamine. Naine ja senaator lähevad Amidala hinges segamini, kord jääb neist peal üks, kord teine. Oma nõrkusega (või on see hoopis julgus -- tunnetele järele anda ja sülitada lollakatele ühiskondlik-poliitilistele keeldudele?) annab Amidala kindlasti märgatava panuse Anakini kujunemisel Darth Vaderiks. Ärgem unustagem ka, et Amidala tunnistab oma armastust pärast seda, kui Anakin on korda saatnud veresauna tuskanite juures.
Anakini kehastaja Hayden Christensen jätab esimestest kaadrites võrdlemisi kummastava mulje. Et selline ilmetu tüüp on valitud? Ent ei maksa järeldustega kiirustada. Korraliku stsenaariumiga filmis ei peagi kõik alguses arusaadav olema. Hayden mängib Anakini rolli suurepäraselt lahti! Noormees on meisterlik näitleja, ent mis peamine -- lavastaja teab täpselt, mida ta selle rolliga tahab teha. See osatäitmine on jällegi vaba klišeedest ja etteaimatavustest; kord on peal jedi- rüütel; kord halastamatu egoist. Meisterlik on finaalstseen, suudlemine mägijärve ääres, kui Anakini üks käsi on juba asendatud proteesiga. Üks suur muutus on juba sündinud ja süüdi on selles ka Amidala.
Obi Wani kehastajat (Ewan McGregor) peaksin aga filmi kõige suuremaks kordaminekuks. Ta pole just kõige kesksem tegelane... kuid tema kohusetunne ja õigluspüüe on väga tugevalt fikseeritud. McGregor demonstreerib suurepäraselt, kuidas isiklik vaprus, parimad kavatsused ja (enda meelest) vaid heategudele häälestatud süsteem ei täida oma eesmärki, kui need pole suunatud isiksusele, vaid kinnistunud reglementeeritusele.
Ka Hea ja Kurja probleemidele lähenemine on muutunud nüansirikkamaks. Tegelikult mulle ei tundugi, et miskid metafüüsilised või retoorilised Hea ja Kuri lavastajat siin nii väga huvitaksid. Need on muutunud suhtelisteks mõisteteks, pigem huvitab Lucast transformatsioon iseenesest, üleminek ühest isiksusest teise; erinevate iseloomujoonte ja inimsaatuste keerdkäigud. Suurteks tegudeks valmis olevad karakterid omavad võimendatud isikuomadusi -- piir, valulävi ja murdepunkt võivad sellistes tegelastes olla väga haprad. Ja «Tähesõdade» üheks keskseks motiiviks näikse kujunevat, et õpilane võidab alati oma õpetaja, et noorem ja ambitsioonikam on tugevam, et väljaõpet korraldanud süsteem ei suuda kohaneda muutustele maailmas.
Ka ülejäänud näitlejatele ja tegelastele ei oska ma midagi ette heita; lavastaja on nad korralikult läbitunnetanud ja neile selgeks teinud, mida, keda ja milleks nad mängivad. Filmi temaatikast ja ideestikust ei sooviks samuti rohkem avada. Küll aga ütleks mõne sõna lavastaja kasutatud tehnilistest vahenditest.
Meeletud summad, mis on läinud eriefektidele, on end õigustanud! See üllatav tõdemus põhineb sellel, et eriefektid polegi enam asjad iseenese pärast, vaid teenivaid kunstilisi eesmärke! Hämmastav, aga nii see on. «Episood II» tükib vägisi filmiklassikasse. Kui «The Phantom Menace» esitles vagareligioossusest inspireeritud «Ben Huri» kloonstseene Pod-racing'ust, siis ka «Attack of the Clones» trügib endisaegsete superite mängumaale ja esitab möödaminnes väljakutse Ridley Scotti äpardusele nimega «Gladiaator». Kummati on need võitlusstseenid filmi enda jaoks kõrvalise tähendusega. «Gladiaator» näitas Oscari-ambitsiooni mõjul rohkeid poliitiliselt korrektseid võitlusstseene ja pakkus kõrvale lääget melodraamat. «Attack of the Clones» seevastu grandioosseid madinaid nende eneste pärast, söandades neid vaid süžee ja karakterite arengute tarbeks ja täienduseks kasutada. Ühe olulise täienduse lisab «Attack of the Clones» «Tähesõdade»-saagasse veel. Nimelt esmakordselt oskab lavastaja tuua filmi kosmoselendude eheduse lõhna adekvaatselt edasiandvad stseenid. Pean silmas «orbiidilt võetud kaadreid». Enam pole tähereisid ühest toast teise minek; me tõesti laekume koos kangelastega uuele planeedile, saades enne aimu maailma avarusest ja mõõtmatusest. See on midagi tõelist. Jälitusstseenis asteroidide vahel on võrratud heliefektid! See absoluutne vaikus ja siis... Ennustan, et need stseenid saavad klassikalisteks küll.
Ilmselt tuleb ka enne kokkuvõtet peatuda filmi nõrkadel kohtadel. Neid on. Kahjuks ei suutnud Lucas loobuda komöödiaelementide sissetoomisest. Muidu igati õnnestunud dramaatilise ja pingestatud action'i droidivabrikus rikkusid ära C-3PO «naljakad juhtumised». Lucasel pole mingit asjalikku vabandust Jar Jar Binksi tegelaskuju sissetoomise eest «The Phantom Menace'isse» (selle asemel pidanuks olema tõelisust ja tõsidust võimendav karakter) ja pole tal ka vabandust selle jandi eest, mis suuresti rikub ka kloonide rünnaku algust märkivat jedide sissetungi. Kloonide rünnakul on filmis muide mitmekülgne tähendus. Lucas nägi tõsist vaeva filmi arvestatavaks loomisel -- noh, ja pidi ta siis ikka need jaburad naljastseenid sisse toppima? Teise puudusena märgiksin Anakini transformatsiooni mõningaid liiglihtsustamisi. Eelkõige puudutab see stseeni tuskanite laagris. Siin näitas lavastaja liiga palju. Ja liiga vähe jäi vaatajale tunda.
Kolmas miinus on dialoog. Kahjuks usaldas Lucas vist liiga palju iseennast ega lasknud mõnd parema vaistuga inimest dialooge kirjutama. Seetõttu on kohati üleseebitatud kohti ja tühje fraase. Viriseda võib ka lõpulahingu lühiduse ja kerge põhjendamatuse üle.
Neljas miinus -- kõige väiksem -- on Naboo kuninganna märkus, et «päev, millal me kaotame usu demokraatiasse, on ka demokraatia surmapäevaks». Selles peegeldub kogu saagat saatev tegelaste vankumatu veendumus demokraatia ainuvõimalikkusesse. Ja kas mitte ei peegeldu selles ka filmiloojate usk ühtse demokraatiavõrguga seotud maailmade föderatsiooni, mille pealinn asub sellisel perverssel planeedil nagu Coruscant? Ma loodan, et mitte. Coruscant on urbaankloaak, mis ei saa sünnitada muud kui masendust ja põlastust. Pisut häirib mind ka filmiloojate veendumus erinevate kosmoserasside kooseksisteerimisest. Ma ei oska näha sellele ühtegi loogilist põhjendust. Pigem on filmi ülekantud a) algtriloogia pulplikkus, b) ameeriklaste haiglased ühiskonnamallid.
Ja kokkuvõtteks. Ma saan filmi hinnata hindega «neli»... ja pole kuigipalju USAs valminud filme, millele sellist hinnet saaks anda. «Neljale» saab isegi plusse taha kirjutada. «Tähesõjad» mõjuvad visioonierksusega, läbimõeldud detailidega, loodud digitaalne maailm veenab eheduses. Ja kui tuua siia lõppu veel mõni võrdlus «Sõrmuste Isandaga», siis see, et sisutühjast filmist suurt kirjutada polegi. Kaamera taga oli Peter Jackson end relvastanud igavavõitu ja kirjandusvaba eeposega; George Lucase millegi hoopis enamaga -- aastatepikku mõeldud mõtetega inimsaatustest. Siit moraal -- ei ole midagi lihtsamat, kui teha viletsast romaanist vilets film.