Moderne latin fusion polnud just päris see, mida mõelnud olin. Mitte et ma ainult Benny Goodmani ja Igavest Kuupaiste Serenaadi oleks tahtnud puhuda. Või lootusetult igavaks kulunud diksiländi, ei. Ma lihtsalt polnud nootidest nii kaugel olevat jämmi kunagi mänginud. Loomulikult ei panda jazzis kunagi kõike viimase noodini kirja, improvisatsioon võib tihti loole täiesti uue ilme anda; juba Suur Oscar ütles, et noodivihik on elusa jazzi surm. Ent vabalt mängida võib vanades lugudes ka, lendlemiseks leiab alati teema. Aga ega nad öelnud, millist saksimeest nad täpselt taga otsivad. «Drop Inni» ukse peale oli keegi kuulutuse kleepinud, et jazzband otsib tenoripuhujat, kuulamised seal-ja-seal ja nii ma läksingi. Oli mingi vana laohoone Amageril, kahekordne tellistest lobudik, lõhnas vanaraua ja surnud õli järele. Trepp viis teisele korrale, ukse peal lihtsale A4-le trükitud silt, et «The Ipanema Groovers» ja kõrval kellanupp. Järjekorda ei olnud. Võibolla olin ma esimene. Lasin kella ja mingi närustes teksades vend lasi mind sisse. Mõtlesin, et see on transamees aga pärast tuli välja, et loominguline juht hoopis. Kaks kasti «Tuborgit» vedeles nurgas, pillid hiljuti lahti pakitud, keegi sättis võimu üles. Olid trummid, bass, klahvid -- küllaltki tõsised, «Rolandiga» -- ja flööt. See oli üllatus. Nad ei öelnud, mida nad täpselt mängivad või keda otsivad. Palusid lihtsalt mängida. Lasin siis oma firmaasja, «I Got Plenty of Nothing.» Pole küll päris zhanrilugu aga mulle need pikad, lõpmatult kulgevad meloodiad istuvad. Ja Gershwin on ju päris keeruline ka. Tundus, et meeldis. Siis kästi suvalist bossanoovat lasta ja lõpuks sinna juurde prantsuse tänavaakordionit pookida. Aga nii, et oleks jazz ja uudne. Mõtlesin esiteks, et vennad on lolliks läinud aga hakkasin peale. Noh, bossanoovaga sain hakkama. «Ipanemat» igaks juhuks ei võtnud, sest muidu mõtlevad, et olen ette valmistanud. Mõtisklesin hoopis ühe ammukuuldud Sergio Mendesi teema üle. Saksil jääb üldiselt bossanoovas ilma rütmigrupita hinge väheks, aga eks nad teadsid seda isegi. Kui aeg oli le france'iga jätkata, hakkasin eputama ja lasin «Tea for two'd», ainult ropult sünkoope vahele. Aga klahvimees -- toosama teksades kolge -- kargas kohe kampa ja asjast sai asja. Lõpetuseks anti üks õlu ja paluti nädala pärast «Drop Innis» olla. Saks tuli kaasa võtta, eks pärast lähe prooviks, arvasin.
Siis ma veel ei teadnud, et neil solist ka on.
Eks ole, on ju kummaline orkester -- klahvid, flööt, saks, rütm ja sinna juurde solist? Aga need fusioni-vennad ongi sellised. Kõige tähtsam on originaalsus ja see, et keegi varem poleks teinud. Saks ju üldiselt soolopill ja korralikus bändis asi, mis tooni annab. Mitte et ma oleksin selline dinosauruse tõugu kriitik, kes arvab, et kui paned klahvid, kitarri ja rocki rütmigrupi bigbändi lugusid mängima, et siis ongi fusion.
Saime «Innis» nädala pärast kokku. «The Ipanema Groovers» tundis ennast mugavalt, õllega ei koonerdanud. Mind viibati lauda ja toodi õlu ka kohe ette. Lars oli klahvimees, too teksades lõngus -- loominguline juht. Kohe tehti selgeks ka, et trummid on tema poiss. Polnudki esiti märganud aga nüüd paistis ikka väga välja küll. Thomas oli «trummipoja» nimi, selline ilane ja hillitsetud emane, värvitud silmadega. Bassimees Søren, süsimustade juustega, habetunud ja kuidagi kõige tarmukam. Kandis tumedaid prille ja naeratas muhedalt peaaegu kõige peale, mida keegi rääkis. Flööti mängis Jens. Muusikakoolist, kiitsakas ja prillidega, pidi olema väga andekas, öeldi. Mulle jäi küll mulje, et kõige rohkem õlle peale, sest ta jõi seda nagu vett.
Nad ootasid solisti. Ent mulle öeldi kohe ära, et olen põhimõtteliselt vastu võetud. Lars lükkas õlalt Thomase käe, see vist lipsas laua alla ta põlvele ja ütles: «Hästi mängid, vend. Kui sobib, oled sees. Selle kuu peale on on kolm kõrtsilepingut, näkku tuleb 7500 krooni. Siis on vaikus, teeme uusi lugusid. Talvel Hamburgi tuur kaks nädalat, seal üks väike festival ja paar plaadivenda pidid kuulama. Kui hästi läheb, saame teise CD kah uuesti tööle. Et hapuks ei läheks, tuleb palju ringi sõita. Kui veab, siis Thomas korraldab paar teleasja, tal on seal käsi sees. Suveks on kõik lahtine. Nii et hoia kõrvad valla, iga tööots on teretulnud.» Mõtlesin, et vaevalt see Thomase käsi, mis teles sees, aga küsisin: «Ma ei teagi, mida te õieti mängite?»
Noh, ja siis nad rääkisidki oma fusionist, et kuidas sellega ikka praegu lõikab ja mis kõik liinid on seni jazzis kokku sulatamata, millist puhangut nendest leida võib ja nii edasi. Pikalt ja innustatult rääkisid, mul hakkas endal ka suu vett jooksma, et kuidas «There's A Boat, That's Leaving Soon For New York» Argentina pampastiilis ja hot-bassi soologa pikitult kõlada võiks. Lars seletas, et kõige rumalamad on need, kes igasugust jazz-rocki kohe fusioniks peavad ja oma kolusse sisse ei taha tampida, et jazz on vaid tunnetusvahend, lahtimõtestamise viis, sulatusahi, kus kõik maailma hääled kokku võivad saada. «Puhud elu sisse sellele, mida kõik surnuks pidasid. Kaks asja, mis üldse kokku ei sobi, vaat otsi need muusikast üles ja anna neile hing. Rockis sa seda ei tee, mees!»
Kõrtsi tuli rahvast juurde, «Weather Report» keerati veelgi valjemaks. Mõnus hakkas ja janu suurenes. Siis laekus solist. Nimeks öeldi Lone. Lühikeste pruuniks värvitud juustega, pikkades mustades pükstes ja jakis. Valge liibuv särk selle alla, ilusad väiksed rinnad. Rinnahoidjat muidugi ei olnud, kus sa sellega.
Ta ei olnud ilus, tegelikult. Lihtsalt selline tüdruk, kelle lähedal olemisest kõvaks läheb. Sellest sain kohe aru, kui ta mu kõrvale istus. Tema vist ka. Sest ta tõmbus must varsti eemale ega vaadanud üldse otsa. Meid tehti muidugi tuttavaks, Lonele toodi mineraalvett ja siis saingi esimest korda teda, et täna tuleb mängida. Miskit türgi või pakistani päritolu tütarlaps, kes järjekordsed klaasid tõi, küsis naeratades, et kas pillimehed noodi ikka ära tunnevad. Kõik naersid ja kinnitasid, et noodid on eilne päev. Lone pööras minu poole, patsutas õlale ja naeratas. Esimest korda. «Sul on ainult kolm soolot. Teed ära?»
Lubasin, et teen. Ja tegin ka. Ainult, et kui lavale läksime, olin Lonesse nii lootusetult armunud, et ei mäletagi, mida täpselt mängisin. Nad vist alustasid mingi bossanoovaga, mida klahvid hakkasid peale esimest ringi hekseldama ja mingit kahtlast new-age'i sisse tooma. Flööt andis takka. Oma esimese soolo venitasin ikkagi bossanovaga välja, vaevalt keegi arvas, et liiga stiilist kõrvale. Edasi tegid nad midagi küllaltki harilikku Philadelphia-stiilis ja mina mängisin kenasti kaasa. Päris fiilingut ei olnud, rahvale aga meeldis. Vaheaeg ja õlled. Lone aga imes lauas ikka vett, tema polnud veel algust teinud. Mahutasin ennast tema kõrvale.
«Oleks võinud öelda, et tuleb peale minna.»
«Meil on kombeks, et ei ütle. Ära pahanda, sa ju sobid.» Veelkord vaatas ta mulle otsa ja keegi oleks nagu tulise ora läbi näo ajanud. Ma olen kohtunud kahe sellise naisega. Üks oli Lufthansa stjuuardess, kes mulle veini sülle valas ja siis kummargil, lahtise särgikaelusega mind kuivatas ja teine Aalborgi muusikakooli klvaveriõpetaja, minust ainult seitse aastat vanem. Käisin kuu aega sadamas laadimas, siis julgesin eratunde paluda. Peale esimest korda ta raha enam ei võtnud. Loomulikult saad selle kõige ka endast saksiga välja puhuda; öeldakse, et kõige paremad tükid tulevadki just siis, kui kedagi endast välja ajad. Aga see moment, kui ta ütles, et sobin, olin kindel, et seda endast küll välja ei puhu. Võimalus ju tekkis ka kohe. Kobisime uuesti lavale, mehed irvitasid, et eks näis, mida sa nüüd teed. Lohutasin ennast sellega, et minu ämber oleks eelkõige nende jama. Ega siis Peder Poulseni nime kavalehel «The Ipanema Grooversi» seas veel polnud. Ühesõnaga, oleks ma teadnud, et tegu on selliste jõhkarditega, võinuks nad oma fusioniga kukele sõita. Lone tuli kohe mikrofoni juurde, võttis selle pihkude vahele, ütles, et lugu pühendatud Jesperi mälestusele ja jäi ootama. Rahvas hõiskas. Nagu keegi oleks kõrva sosistanud, et nüüd pidi midagi suurt tulema.
Ja siis pani Lars klahvide taga sellisse passaadi, et publik kohe vait jäi. Kõlas rõvedalt küll, sest idee järgi oli see vasekvinteti algus aga tema lükkas ju hammond-oreliga. Jens inises flöödiga kaasa, Thomas tormas esimeste taktidega kohe kaasa ja oleks ma teadnud, mis lugu tuleb, saanuks saksiga asja kolm korda võimsamaks teha. Ära tundsin alles siis, kui Søren bassiga seda kuulsat tada-tada-tadat hakkas panema. Et siis Pastoriuse «Come On, Come Over». Üsna masohhistlik on seda ilma vaseta teha, aga fusion, noh. Siis võib. Ega mul Lone silmapilgutust vaja läinudki, et koos vokaaliga sisse tulla. Lugu ma ju teadsin. Esimene refrään oli meie etteaste, Søren väga ei pingutanud, kuigi see lugu rohkem bassile võimu annab. Lone oli võimas! Originaalis on ju mehe laul, aga minu saks ja tema sopran läksid nii hästi kokku, et ise ka imestasin. Selles jazzi võlu ongi, et kui külgetõmme olemas, siis muusika elab. Kahele meeshäälele tehtud asja andis Lone üksi nii usutavalt ära, et isegi minul sipelgad mööda selga jooksid. Teist refrääni nad aga ei lõpetanudki, klahvisoolo asemel jäi nagu auk. Ju siis minu soolokoht.
Alles hiljem tuli meelde, et ma paari takti võrra hiljaks jäin tuli sellest, et võimendusest käis äkiline staatikasurin läbi. Ehmatas ära, elekter lõi isegi sõrmedesse. Trummid andsid tempo ette ja Lars toetas harmooniga. Esimene asi, mis pähe tuli oli muidugi bassi tada-tada-tada. Sealt ma alustasingi. Vaatasin Lonet ja puhusin. Tuli küll lendlemine. Helid tõusid nii sügavalt ja ausalt. Kuidagi sa tabad ära, et nüüd on improvisatsioonil hing sees, pane silmad kinni ja lenda kaasa. Kui on antud, siis ta tuleb. Kui õpid pilli aga sädet ei ole, mängid kõik noodist perfektselt ära aga rahvas õhku ahmima ei hakka. Läksin nii hoogu, et kui silmad-kõrvad lahti tegin... Noh, midagi oli muutunud. Publik oli endiselt sillas, ootas hetke, mil soolo peale plaksutada saab, ent orkestriga oli veider. Thomas tagus edasi, flööt oli muidugi vakka, bass mängis tuimalt oma rida. Klahvid lõid ähmast ja algelist harmooniat. Soolo lõpuks pidanuks nad siduja osa endale võtma ja vokaali uuesti sisse juhatama. Lone, kes vokaal oligi...Lone vaatas mind vihaselt ja kuigi kõrtsis oli palav, ei saanud see ainult higi olla, mis ta näo märjaks tegi. Pisarad muidugi. Et ma siis lõpetasin soolo ja jäin ootama, mis edasi. Aplaus oli vinge, «Come on'i» laulis Lone ära, mingi vana Astrudi asja kohe otsa, portugali keeles isegi. Minule aga soolo jaoks ruumi ei jäetud, kuigi see vist pidigi see kolmas olema. Astrudi tehti kuidagi tuimalt ja noodist, Søren sai bassiga ühe hot'i panna. Seegi oli otsekui plaadi pealt maha kirjutatud. Ega rahvas saanud midagi aru, mina olin aga tige, et mis siis lahti on. No ehk lasin veidi pikemalt kui vaja oli, ent kuradi hästi kukkus välja ju.
Kui lõpetasime, tuli välja, et Alabama neegrionud tulevad kohe peale bluusi andma ja meiega on selleks korraks asi õhtul. Ronisime oma vana lauda tagasi, rahvas patsutas ja hõikas. Minu bänd aga tige ja norus. Kui lauda saime, nägin selgelt, et Lone nutab, pööras minust ära ja Lars käratas: «Kust sa lindid said, ah?»
Ma ei mõistnud midagi öelda. Kehitasin õlgu, et mis siis nüüd on aga Lars pani edasi: «Said tüdruku nutma, on nüüd hea meel, jah?»
«Kaval oled,» mökitas Thomas sekka, «alatu oli see.»
«Lone laulis jumalikult, mis teile ei meeldi,» käratasin ja võtsin ka esimese õllelonksu. Ega palju maha ei jahutanud. Søren oli oma muheda ilme kuhugi ära kaotanud, imes endassesulgunult sigaretti. Jens ei teinud üldse välja ja Lone nuttis. Ja nii nad ei öelnudki, milles asi, lõid käega, tellisid õlut. Fusion on fusion, ega sellistega suurt midagi peale hakka. Thomas ja Lars läksid kõige varem minema, käsikäes muide ja Lars urises, et ma nädala pärast Amageril proovis oleksin ning oma lollused jätaksin. Søren hankis kuskilt võluriliigutusega musta kaabu -- muidugi sobis väga -- kergitas siis seda, soovis head jätku -- musketär, nagu ta oli. Jens pidi siis Lonele kavaleri mängima. Mina sain aru küll, et teised seda ei mõelnud -- ju nad teadsid, et kui solist ohakas on, ei kleebi keegi külge. Jens näis arvavat, et ta suudab siin midagi ära teha, pani tüdrukule käe õlale ja vaatas uhkelt minu poole. Lone ei teinud väljagi, mossitas oma klaasi kohal kuni flööt pidi õlle pärast tualetis ära käima.
«Mis siis valesti läks,» küsisin. Röökisin õieti, sest Alabama tahtis kõlareid puruks raiuda.
«Ole vait, raisk,» hüüdis Lone vastu. Aga vaatas mulle ikkagi otsa. Tahtis tige olla, kuid silmad polnud.
«Kuule, meil tuli ju hiiglama hästi välja, sobime, noh,» proovisin veel korra.
Ta ei tahtnud midagi öelda, Jens tilkus ka tagasi. Liiga segaseks läks kõik see asi, rahvas taarus ringi, mingid ameerika turistid ronisid süüdimatult meie lauda bluusi nautima. Jõin õlle sõõmuga lõpuni, tõusin ja tõmbasin Lone püsti, endale väga lähedale. «Ära palun vihka mind, tüdruk!» hüüdsin talle läbi Alabama-kammi kõrva. «Ma ei tea, mis teid tigedaks tegi, aga mina seda nii ei mõelnud. Räägime homme? Järvede ääres,Triangli pool otsas, kell üks. Sobib sulle?»
Ma ju teadsin, et tema tundis ka seda tõmmet, juba «Come On» laulust saati, et viha on ainult tema enda jaoks, mingi kummalise süü allasurumiseks. Nüüd pani ta käe minu õlale, raputas juukseid ja ütles: «Ülehomme. Aga nüüd mine ära. Palun!»
Need fusioni-vennad on kõik friigid.
***
Üks mobiiltelefon oli roheline, teine must, nahkrihmaga ümber peene piha. Seljas kandis helesinist liibuvat bodit nagu sportlased. Muidusörkijad järvede ääres ju eriti riietusele tähelepanu ei pööra, seal joostakse kõhte väiksemaks, õieti vist näidatakse kui palju see jooksmine ise korda läheb. Ta ei olnud sportlane aga treenitud kehaga küll. Suu hakkas kohe vett jooksma. Nõtke, graatsiline, leebe, bodi õrnalt võimendas seda, mis all. Mingeid riideid küll ei olnud. Mustad pikad juuksed tagant valge lehviga kokku seatud.
«Sina oled Peder?» Oli terve ringi järvele peale teinud aga isegi ei hingeldanud. Olin vaadanud halle luigepoegi, ei näinud, kuidas ta lähenes. Võpatasin. Tuul tuli järve poolt ja tõi kerget ihu ja higilõhna segatult «Poisoniga». Aktsenti ei olnud, kui siis ainult Kopenhaageni oma. Keha raseeritud, nahk sile, pehme ja soe, helekollakas.
«Olen. Hiina või Jaapan?»
«Vietnam. On oluline või?»
«Ega ei ole. Ma ei tee kunagi vahet lihtsalt. Kuigi pidi lihtne olema.»
Ta naeris. «Hiinlased on ümmargused ja neil on pilusilmad. Japsid on ülbed. Vitenamlased on kõige ilusamad.»
«Ma näen.» Nägin küll. Ta tegi nüüd lõdvestusliigutusi, niimoodi sundimatult puusaringe. Käed tahtsid saksofoni haarata.
«Lone helistas, et ta ei saa tulla. Ma jooksen siin iga päev, elan lähedal Østerbrol, kohe Parkeni vastas. Et ma sulle ütleksin, et pole mõtet oodata.»
«Kumba peale ta helistas?»
«Rohelise. See on privaat, ainult väga headele tuttavatele, tahad numbrit?»
Number oli 20 65 65 41 ja omaniku nimi, nagu üle tee välikohvikus selgus Len. Aga kõik kutsuvad Lenaks. Lena õpib Kuninglikus balletikoolis, saab stipendiumit ja armastab jazzi, «Tuborgi» alkoholivaba õlut (väike klaas peale jooksmist, pidi aitama lihaseid lõdvestada), maasikajäätist ja ütleb modellipakumistele alati ära, sest aega ei ole. Poissi ka ei ole. Mina -- et Peder ja kutsutakse Pederiks, ei õpi enam muusikakoolis ja psühholoogiakursus tüütas ka ära, raha saab juhuslikult, et armastab valgeid veine, loomaliha ja ei ütle mingitele pakkumistele kunagi ära, sest raha ei ole. Tüdrukut ka ei ole. Kui päike paistab, on «Terrassen» alati rahvast täis ja laud kahele luksus. Mis tähendas, et ta istus ligemale ja põlved puudutasid minu omi ja mina istusin siis veel ligemale. Ma ütlesin, et selline kollakas nahk sobib helesinisega imehästi. Nagu Rootsi lipp, naeris tema ja lisas, et seda kollakat nahka tuleb kohe pesta, et ei kannata kaua peale jooksu higine olla. Seal Østerbro korteris siis pesimegi.
Ma ei tea, kas laadisin endast välja Lonet või Lenat või mõlemat -- vannitoas, põrandal ja siis voodis. Korter oli kahetoaline ja täiesti isikupäratu, rohkem nagu hotellituba -- lakooniline, funktsionaalne, lihtne. Kätte all laulis niiske nahk, ma kuulsin (ma kuulen siis alati muusikat) pentatoonikat ja Addinselli. Fusion. Too must telefoni tegi ka paar korda häält, Wagnerit muide, aga Lena ei saanud vastata. Ega tal endal midagi vaja olnudki, pakkus ja andis, mina võtsin. Ahnelt ja kaua, seni kuni muusikat enam ei tulnud. Sõime nuudleid krevettidega, Lena lülitas musta üldse välja. Rääkisin midagi kojuminekust aga tegi teed -- väge heledat, ent kanget, mingist hieroglüüfidega pakist, millist ainult eripoest saab, jõime piaalidest. Ega ta riidesse vahepeal pannudki, sest teadis, millist mõju tee avaldab. Paljust rääkida ka ei olnud. Vahepeal. Neid kordi ikka kogunes. Koju sõitsin hommikul esimese rongiga, ta ütles, et helista ja mina, et kindlasti. Terve tee mõtlesin, et kas tunnen ka midagi. Lone numbrit mul ei olnud, kogu ülejäänud nädala puhusin saksofoni, üritasin «Come On» soolot korrata, sest sellepärast nad vihaseks saidki ju. Ei tulnud. Pentatoonika tükkis sekka. Fusion. Kui ma Lonet mingi muusikaga seostasin, siis oli see Pastorius. Lena kohta tulid segased harmooniad oriendist ja Addinsellist, mis pole ei see- ei-teine. Lone ju ise laulis, andis midagi enda seest, tegi, oli kõiges väga sees. Lena...Lena teadis, mida teha, mida mul vaja, tegi ka vist paremini kui keegi teine. Aga see polnud see.
Öö enne Amageri jõudis kõik kohale. Musta telefoni kohta vist ka. Mängisin pilves öötaeva poole «Moonlight Serenade'i». Oh Lone, Lone...
Proovi tegid nad «kuivalt», ilma solistita. Lars ütles et nad oli mu käitumist arutanud ja leidnud, et võib andeks anda küll. Ega's mina pidanud teadma, kuidas nemad asja võtavad. Aga et ikkagi kust ma lindid sain? Kas «Kanalen Records» lekitas? Nemad ise olnud peale Jesperi surma kõik hävitanud -- mis plaadile ei jõudnud, oli toores ja Jesperile poleks see meeldinud. Mul kihvatas küll, et mis jama see on, ent lasin siis kogu loo endale ära rääkida.
Jesper Damsgaard oli olnud saksimängija, toosama, kelle mina välja vahetasin. Hukkus kaks kuud tagasi, läks Jyllandil paadiga sõitma ega tulnudki enam tagasi, laine oli tugev olnud, ju ta mere põhja jäigi. Tühja kirstuga kodukohas Borrises maeti. Enne Jesperi surma olid nad demolindi teinud ja «Kanalenile» saatnud. «Come On» oli lõpulugu, kõige parem, mis neil iial välja tulnud. Jesperi soolo võrratu, puhus sisse kaks päeva enne uppumist. Ja siis palusid firmal kõik unustada, sest Jesperile poleks meeldinud, kui tema soolo kõrvalt sisse miksitud. Põhja pidanuks niikuinii uuesti tegema ju. Ja siis tulen mina. Kuulan demo pealt Jesperi ära ja puhun täpselt sedasama. Ja Jesper oligi olnud algne «The Ipanema Grooversi» isa, fusioni ideoloog, advokaat, prohvet. Hea küll, ma ei teadnut, et Lone ja Jesper magasid koos ja oleks kuu pärast abiellunud.
Ma siis ütlesin, et Jesperist ja demolindist pole elu sees kuulnud, et mängisin nii nagu kuulsin, mis tuli see tuli. Ju siis inspiratsioon (Lone, aga seda ma ei öelnud) on sama, tunnetus ja tajud. Peaksin ju sobima, kui Jesperiga samast veregrupist olen. Nad tegid näo, et usuvad. Et käitusin lollisti ja nüüd ei julge üles tunnistada. Saksi koha pealt aga sobin täpselt ja siis jäägu see asi pealegi sinnapaika. Fusioonitasime terve õhtu. Miks solisti pole? Ehk järgmine kord, vastasid nad, tüdrukul raske aeg. Aga telefoninumbri ikka sain. Kirjutasin nad kodus üksteise kõrvale telefoni alla ja hakkasin mõtlema. Peale jäi see, et Lonel peaks demo alles olema. Hea ettekääne ka. Lena oli samuti üle läinud ja vaevalt Lone seda kauemaks arvestanud oli. Ja ma polnud teda juba üle nädala näinud.
***
See oli vapustav.
Noh, mõnikord sa lihtsalt ju tunned mõneks romansiks erakordselt valmis olevat...ja oled nõus võtma ükskõik mida. Ja kõik sündmused nagu juhiks mingi afääri poole.
Aga see oli midagi täiesti erinevat. Ma ei tea siiamaani, kas olin selleks päriselt valmis.
Keegi on öelnud, et naisterahvastel on see «esimesest pilgust» palju sügavam ja tugevam, lööb jalust maha ja suretab muu välja. Mehed otsivad Sharon Stone'i, kiimlevad selle järele, mis arhetüübile vastab ja mida nad ajakirjades näinud. Loll jutt, muidugi. Seal oma Vesterbro kööktoas ta mind ootas, elektri oli välja lülitanud, küünlad süüdanud ja ahjus rostbiifi teinud. Ju ta mingile romantikale mõtles, aga ära oodata ei kannatanud, sest rostbiifi sõime alles hommikul. Pool veini jõudsime küll öösel ära juua. Mitte et seda väga vaja oleks olnud, kuid küünlad ju põlesid. Ma tulin rattaga, kondoomid rebisin valveapteegist kaasa -- see, kes niimodi «Come On, Come Over» laulab ei kasuta tablette. Nagu Lena, näiteks. Kondoomid jagasid rostbiifi saatust, ainult selle vahega, et neid ei läinud hommikul ka tarvis. Muusika sai sellest muidugi ehedam -- kuulsin oma soolot, nüüd oli ta siin ja olemas, isegi rütm tuli kaasa, just siis kui jälle ta väikesi rindu suudlesin. Iga sessioon algas niimoodi. Tulid Jaco omas rüüges lüürikas, Oscar pehme muigega klaveril nukrutsedes, mingil hetkel mõtiskles Astrud Brasiilia kuumades lainetes, Benny Goodman ja Miles Davis, kuulsin neid kõiki. Aga üle kõige...üle kõige tulid saksi hääled igavikust, kus on muidu külm ja vaikne.
Ja väga märg.
Fusion.
Nad uhasid mu üle ja mina andsin sellest niipalju kui suutsin Lonele. Ta ei avanud silmi ja muidugi, oh muidugi, igal kirgastumishetkel, mille kokkulugemise koiduvalgus segamini ajas, kutsus ta mind Jeppeks.
«Me ei saa koos bändis mängida,» teatas ta mulle hommikul. Lõikas liha ja valas veini. «Ma ei saa seda enam...uuesti teha. See kõik on liiga valus.»
«Ei olnud ju. Sul on seda vaja.»
«Valus on. Ikkagi on valus,» ja ta istus väikese söögilaua taha, vaatas isutult rostbiifi. Ja siis jälle mind.
«Tead, ma ei võtnud musta mobiili numbrit,» ütlesin.
«Sinule piisaks rohelisestki.»
«Special arrangement?»
«Jah. Ma lootsin...»
«Ma tean, mida sa lootsid. Muide, ei töödanud, ehkki nädala aitas välja. Aga siis tulid sa tagasi. Ei must ega roheline mobiil pole minu jaoks. Musta jaoks pole rahagi.»
«Balletikooli stipid on väikesed,» märkis ta kahetsevalt. «Aga ega ma sellepärast...»
Tõusin püsti, läksin Lone juurde ja enne kui mu käed teda puudutada jõudsid, oli tüdruk mu süles, põimis jalad ümber piha. Ja püüdis mitte otsa vaadata. «Armas,» sositasin, «armas, mind ei huvita palju ta selle musta pealt lisa teenib. Ma tean, miks sa üritasid, kuid ainus, mida praegu tunnen on piin. Et miks sa pidid...»
«Ma tahtsin, et sul üle läheks. Et kõik oleks meelepete, illusioon.» Suudlused lämmatasid vaidluse. «Kallis, kallis, kallis. Kust sa tulid? Miks?»
«Kas sa tundsid siis armukadedust? Kui mina ja Lena...»
Muidugi ta noogutas. «Ma nägin, kuulsin sinus teda, mõistad?»
«Ja ainult?»
«Ei, mitte. Mingi tõmme on ju, selline seletamatu.» Jah, oli küll. Ta läks pesema, vaatasin korteris ringi. Riiulil, plaatide vahel oli raamitud mehe pilt. Selline tumedate juustega, karmi ilmega, mehine, jõuline. Jesper ilmselt. Seisin ja jõllitasin teda. Et mina temaga sarnaneks? No way! «Sa oled surnud, said aru,» pomisesin. Ma arvan, et see foto on Lone korteris siiamaani alles.
Millalgi läksin ma ära, sest minu jaoks oli ka kõike ja korraga liiga palju. Tema, Lone, tundis ennast rohkem süüdi kui mina. Mis kuradi pärast ei saa naised võtta asju nii nagu nad on? Miks ta pidi helistama oma prostituudist sõbrannale ja paluma mind maha rahustada? Rumal lootus, et ma ennast Lenaga maha laadin kuniks tema Jesperit leinab. Et äkki ongi hetkeline kiindumus? Ei olnud ju ja ta pidi seda teadma. Aga ikkagi piinas ennast, et kas tunneb armukadedust. Noh, tundis ju... Vähemalt oli ta proovinud mulle anda valiku südame ja kire vahel. Lena oli ju ainult ihu -- hell, õrn, oskuslik, kaasatulev, andev -- aga ikkagi ainult ihu. Lone oli seda minu jaoks palunud, nii ta vähemalt arvas. Arvas ja kahetses nüüd.
Ent bändi suhtes oli tal õigus. Ma ei tea kuidas seal temal ja Jesperil õnnestus, võibolla ei hakanud kohe algusest peale, niimoodi tasapisi kasvas...siis saab muusikat teha küll. Aga meie puhul oli ainus lootus, et üle jääb või rööpasse vajub. Ta oli küll minu muusa, ent niimoodi proovides olla, teha seda, mis oluline kogu bändile, mitte ainult meile kahele? Lona ootab sisimas, et ma Jesperi kombel puhuksin... Muusikat ja seda uppunud neurasteenikut saab meie vahele liiga palju, liiga palju fusioni.
Otsustasin, et järgmisesse proovi ei lähe. Eks siis vaata, mis edasi saab. Istusin kodus, mängisin pilli, mõtlesin. Lonet ei otsinud, sest tema pidi ka mõtlema. Tõmbas, muidugi tõmbas tema juurde. Vahel hakkas isegi valus. Ajasin kokku hunnikus plaate ja kuulasin kõike, mida fusioniks peetud. Panin arvuti käima ja lükkasin «Google'isse» Jesper Damsgaard. Tuli artikkel mingist Norwichi online ajakirjast. «It's about being yourself in different styles,» kirjutas mu armastatu surnud armastatu. «In different music, in everything different world can offer. Mixing, combining, searching, looking for a new forms and for a content of Meaning of Life. Looking for a new life itself afterall. I am not playing fusion to earn money or to find glory. I do it for I need to know what's out there. And now I know that there is a lot more I ever dared to imagine. Not only I know, now I remember! I remember the worlds gone into history long ago, the times and the lands that can be touched and perceived only through music.» Nii et ta oli siis lüürik ja unistaja ka kõike peale muud. Võibolla veidi haige ka. Ja kui sinna lisada see karm ilme, siis sellised ju naistele meeldivadki. «You are fucking dead, buddy!» pomisesin ja panin arvuti kinni. Läks paadiga ujuma («laine oli olnud tugev») ja ei tulnudki enam tagasi? Armastab ja on armastatud sellise naise poolt nagu Lone. Läheb üksi ujuma ja upub ära. Geniaalne muusik, bändil plaadilootused. Ja tema võtab kätte ja upub ära? See julm, karm, tahtejõuline nägu, see saksofonisoolo... Mida Lone temaga tegi? Miks? Musta numbrit polnud, ent see oli ju kundedele, mulle pidi rohelisestki piisama. 20 65 65 41. Kutsus aga ei võtnud vastu. Kui Lena jookseb, on mobiil tal vööl. Proovisin tunni pärast uuesti. Ta hingeldas õrnalt. «Jah, Lena kuuleb.»
«Läks ta juba ära?» küsisin.
Vaikus. Siis -- «Peder?»
«Tema. Oled nüüd üksi?»
«Jah. Sa siis tead?»
«Jagasin ära. Tead, ma tahaks...»
«Mina ei tahaks. Mitte et sa mulle ei meeldiks aga...saa aru, Lone pole mulle juba nädal aega helistanud. Tead, see oli vist kõik vale, mis me tegime.»
«Aga me tegime. Ja ma tahan sinu käest midagi küsida.»
«Lone kohta?»
«Ei. Jesperi kohta.»
Ta mõtles järele. «Miks? Miks sa Lone käest ei küsi?»
«Sina küsiksid?»
«Ta on surnud, Peder. Ja sel kõigel pole enam mõtet...»
«Näiteks «Svanes». Tunni pärast. Ja palun pane midagi pikka ja katvat selga, eksole? Mitte et sa mulle ei meeldiks, ent Lone pole mulle ka juba nädal aega helistanud.»
Ta tuligi pikkades lohmakates mustades pükstes ja kaelani ürbis. Mitte et see palju aidanud oleks, ma ju teadsin ja mäletasin nii hästi, mis seal all on. Ta ei olnud ennast värvinud ka, nagu enne jooksmistki ja seegi tõi liiga palju meelde. «Ma ei taha Lonest rääkida,» ütles ta kohe. «Ja sinuga ma ei maga ka enam.»
«Mul oleks ka hea meel, kui me ilma hakkama saaksime. Kes Jesper oli?»
Ta rääkis. Niipalju kui teadis ja sai. Et meie kohtumine kiiremini ümber saaks. Kõigepealt -- ta polnud Jesperiga maganud ja seepärast ei tundnud teda päriselt. Aga Lonega tekkis neil asi pika peale. Kuidagi said aru, et on kohale jõudnud. Jesper oli huvitav inimene, tundis kõige vastu huvi, tahtis palju lugeda, suvaliste inimestega rääkida -- ükskõik millest. Ta uuris elu, arvas Lena. Muusikat pidas Jesper üheks osaks inimeste võimetest, nii ta oligi öelnud. Et enne ei tea, mis inimene ta on, kui ei õpi endast muusikas välja andmast kõike, mis seal sees võib olla. Muusika on looduses olemas ja ta tuleb inimesse, muusika mängimine on vaid maailma tunnetamine. Millest tal puudu oli, küsisin. Lena meenutas ja ütles siis: «Ükskord ta ütles, et ta on laps ja muud midagi. Lena ei saanud sellest aru aga mina küll. Istusime kuskil, nemad jõid veini ja vaidlesime elu üle. Jesper rääkis, et iga inimene on ainult laps, tulnud oma vanematest ja selleks jääbki kuni hetkeni, mil saab ise vanemaks. Lapsevanemaks. Et see siis pidigi olema elus pöördepunkt. Kui ta muutub elu saajast, võtjast elu andjaks. Ja enne seda -- selles lapse elus -- polegi võimalik millestki aru saada. Lapse muusika on võtja muusika, vanema oma andja.»
«Ja Lone?»
«Ta laulab, tahab laulda. See on tema jaoks praegu peamine.»
«Et sa siis arvad ka...»
«Midagi ma ei arva. Jesper on surnud ja vahet pole. Miks ta sulle nii oluline on?»
«Meid tõmbab raske jõuga, kuid Lone näeb minus Jesperit. Ta on kogu aeg kuskil siin, meie vahel, kõrval ümber. Ma tahan, et see nii ei oleks.»
«Siis unusta ta ära, ära mõtle temast, ära küsi minu käest. Las tema vaim saab rahu.»
Ma saatsin Lena koju, jalutasime pikalt mööda Østerbrogadet, ta hoidis mul käest ja nihkus õrnalt keha vastu. Lena keha oli ka riiete all ikka nii soe ja hõõgav. See oli mõistuse kirg, mis mind painas. Me suudlesime pikalt lävel aga see ei tähendanud midagi. Ega seegi, et ta keel varmalt mu suhu lipsas ja vallatusi tegi. Lena lihtsalt ei osanud enam ammu teistmoodi suudelda.
Sel ööl ma oksendasin.
Verd.
***
Jäin haigeks, sonisin, oli palavik, neelasin mingeid suvalisi tablette, mis juhuslikult kokku kuhjunud ja mida värisevail käsi vannitoakapist kahmasin. Uimades viirastusid Lone, Lena, Jens, Lars, kõik segunes külma ja kisendavasse ookeani, saksofon mängis, tahtis kõrvad lõhata. Vist helistasin kellelegi, aga mida rääkisin, ei mäleta. Ka mulle helistati, ükskord isegi Lone ja ma karjusin, et ta toru ära paneks. Püsti olla ei saanud, lamades vähkresin, visklesin -- tean seda muhkudest ja verevalumitest, sest kukkusin paar korda põrandale.
Minust voolas verd, minu oma verd. Seda immitses kõrvadest, suust, ninast, küünte alt, segunes uriiniga neil harvadel kordadel, mil ma tualetti jõudsin. Jõllitasin poti kohal seistes peeglist oma nägu -- läppunud ja loppis, kannatavat nägu. Ja hingasin peeglile. Minu hingeõhk oli tulikuum, klaas kattus silmapilkselt uduga. Mäletan, et tõstsin käe ja kirjutasin peeglile ühe nime. Läbi udu ma ei näinud seda hästi, teadsin, et klaas sai veriseks ja nimi oli Christian.
Ühel selgushetkel sain muusika mängima, kuulasin mingit Thielemansi igavat kontsertsalvestust. Mitte et see oleks aidanud aga ma lihtsalt polnud siis enam nii üksi. Või kahekesi. Mis oleks üldse aidanud? Tabletid ega süstid igatahes mitte. Niipalju sain ma sisemusest lõhkuvate saksofoni helida tagant aru. Ma jõin. Palju ja kõike, mida oli -- piima, õlut, toonikut, heeringamarinaadi, vett kraanist. Jõin ja verine vesi voolas minust välja köögipõrandale. Ma jõin terve päeva, sest mäletan seinakella lööke teisest toast. Kell oli vanaisa pärandus ja ta käis üleskeeratult täpselt kolm päeva. Vesi tõi selgust, mõistsin, et kolm päeva pole ma midagi söönud ainult põdenud ja nüüd joonud. Vett, vedelikku! Hingeldasin nagu kala kuival. Roomasin vannituppa, lasin jääkülma vett ääreni täis, rebisin riideid seljast. Verised ja katkikäristatud nartsud libisesid põrandale kui ennast vette lasin. Vesi värvus aeglaselt roosaks, ent tundsin vist ajutist kergendust, kaotasin teadvuse. Kui mind niimoodi leitakse, arvatakse, et olen endal veenid läbi lõiganud. Küll nad võivad alles pead murda, kui ühtegi haava ei leia, küll nad võivad imestada, naerda, naerda, naerda... Miks, Jesper? Miks vesi, meri ookean? Terav nuga ja soe vann, räägitakse, et pidi olema kõige kergem. Ah kes räägib? Surnud vist või need, kes endale võtnud õiguse nende eest kõneleda; need, kes teavad, et miks keegi midagi tegi, kuidas suri, millele siis mõtles. Miks ookean, Jesper? Jõudsid sa üldse ookeanini? Või pole sel enam tähtsust kui kallas ei paista, sa ei teagi kummal pool ta on, saad olla oma mõtetega täiesti üksi, ümberringi on ainult lõpmata vesi. Ja sina oled nii üksi, pole ei süüa ega juua, elu on kaugel, seal silmapiiri taga. Kõik, keda kunagi oled armastanud ja kes sind armastanud. Nüüd lasevad nad sul otsustada. Sa ei saa teha ei õiget ega valet otsust, sest neid pole olemas. Siin -- lõpmatul veel. On ainult paat, kus pole produkte ega kompassi, lähenev öö ja sinu valu. Võibolla sa ei otsustagi, sa ainult tahad proovida. Miks meri, Jesper?
Fusion. Igavene, lõputa ja ainuke. Vesi ei kao kunagi. Sajab, voolab, kannab mälestusi, näeb kõike, aurustub. Sajab uuesti ja nüüd on ta targem, sest on korra seal juba olnud, teab ja mäletab. Seguneb, hoiab endas kõiki vikerkaare värve, annab elu. Ja võib ka võtta? Jah, võib ka võtta. Tead, siin all on nii vaikne. Aga kõik on olemas, sa ei teagi kui palju siin on. Vees. Tule nüüd! Ma olen valmis, ma olen peaaegu väljas.
Ma pidin olema roninud vannist välja, roomanud trepist alla. Alasti, märg ja pooleldi teadvusetu. Sest ei mäleta midagi. Ordrupi idaosast polegi mereni nii palju. Võibolla mind nähti, keegi pidi nägema, miks muidu mind nii kiiresti leiti. Haiglasse viimist ma ei mäleta, ei arste, ei politseid. Aga mäletan valgusvihku, mis vee all, mu silmade kõrgusel nagu võrgust vabadusse lastud kala sünkjasse pimedusse kadus. Ja kergendust, et olen vaba, et ta on tagasi välja pääsenud. Helendus siugles kiiresti, lahustus vees: Thank you, thank you very much and sorry.
You are fucking dead, buddy, fucking dead!
***
Len Bah Mingh. Lena. Kas ma tunnen sellenimelist? Jah, tunnen, muidugi tunnen, ta on Kuningliku balletikooli üliõpilane ja vabast ajast ajast prostituut. Ei, siiski mitte, prostituut kõlab labaselt, ta ise ei nimetaks ennast niimoodi. Ehk geisha või hetäär on õigem, ta võib anda armastust, teate, luua illusiooni. Nad ei teadnud, neid ei huvitanud, nad kehitasid õlgu. Vähemalt oli ilmunud keegi, kes teab, kes ma olen, kus ma elan, keegi ainuke, kes hädaabi kuulutuse peale Gentofte haiglasse oli ilmunud, mind foto järgi ära tundnud. Keegi kes oli lubanud minu eest vastutada. Kahe tunni pärast ootab ta teid all. Ta kinnitas, et te olete tõesti, kes te ütlesite ennast olevat. Aitäh, doktor, ma lasen tal ennast suurima rõõmuga ära viia, ma olen temaga maganud, ta ihu on nii pehme, soe ja sile, ta oskab tuharaid liigutada niimoodi, et unustad kõik muu maailmas, teate, doktor? Psühholoog öeldi siis ühe tegelase ametinimetuseks, kui ma viimast haigla suppi sõin, jah ta oli varem ka minu ümber keerelnud, midagi seletanud, rääkinud, küsinud. Ma ei taha temaga rääkida, mul ei ole vaja sellist abi, ma ei tahtnud ennast tappa. Jah, saage ükskord aru, mina -- Peder Poulsen -- ei tahtnud ennast 18. juuli öösel Klampenborgi rannas ära uputada. Minul ei ole probleeme, mina tahan elada ja armastada, tahan mängida saksofoni ja lasta ennast Lenal võimalikult kiiresti ära viia. Sinna Østerbro kahetoalisse isikupäratusse korterisse, kus ta võtab oma kundesid vastu.
Sõitsime taksoga. Lena oli ostnud mulle teksased, aluspüksid, halli T-särgi ja meremehekingad. Neid ma jalga ei pannud. Riided olid parajad, sest ta ju tundis minu keha. Iga kuradima sentimeetrit. Ja mina tema oma ka, kui ta taksos end minu vastu surus ja nuttis. Musta mobiili tal kaasas ei olnud.
Ma ei näinud ega kuulnud seda ka Lena kodus, kuhu olid tekkinud lilled. Mitte sellised mida mehed -- need keskealised, pisut lodevad, prillidega, edukad, asised -- oleks oma kinnimakstud sõbrannale toonud. Ei, lilled olid sellised, mida Lena ostaks samadest poodidest, kust seda heledat ja kanget teed, mida ma jõin kolm piaali järjest. Lilled olid võõrad, ent korraldatud. Nad tähendasid ja rääkisid midagi; ja see rahustas. Nagu teegi. Siis tõmbas ta mult särgi seljast, tõmbas püksid jalast, riietas ka ennast lahti, aeglaselt aga mitte peibutavalt -- niimoodi asjalikult ja tõsiselt. Vaatasin ta õõnsat armast kõhtu, pikka kaela, nukrat nägu, kumeraid voolituid rindu, kaarjaid reisi, siledaid sääri. Aga ainult viivuks, sest ta läks kohe voodisse ja venitas aeglaselt lina peale. Võtsin ta kaissu, hingasin Lena lõhna, surusin ta tugevalt enda vastu. Ta silitas mu pead, ei rääkinud ikka midagi, suudles laubale. Rahu, kergendus, soojus, õrnus, lähedus ja rõõm. Lebasime niimoodi senikaua kui ta silmad kinni vajusid ja ta magama jäi. Akna taga vuhasid autod mööda Østerbrogadet, mida aeg edasi seda rohkem, sest täna oli reede. Viies päev nädalast, mida ma ei mäletanud. Viimane mõte enne uinumist oli, et Lena oli lubanud, et minuga ta enam ei maga aga just seda ta praegu ju tegi.
Uni teadis, mida mul vaja -- pikka, lõputut pimedat sügavust. Milles igal hetkel teadsin, et Lena oli mu kõrval.
Ärkasin muusika peale. Mingi tuttav viis, labastatud klassika. Straussi valss, roheline mobiil. Lena seisis hommikumantlis voodi kõrval, juuksed õlgadele rippu, köögist tulid küüslaugubageti lõhnad. Ta kuulas ja vastas napisõnaliselt -- jah, ei, jah, on küll, ei saa praegu, magab. Pani siis telefoni kinni, viskas tugitooli, vaatas mulle otsa.
«Lone?» küsisin. Ta noogutas. Ja läks kööki tagasi. Hiljem hommikusöögi juures -- kooreta keedetud munad, bagetid, singiviilud, kohvi -- «See ei olnud ju enesetapp? Mitte et ma teaksin, miks valged mehed ennast tapavad, meil nii ei tehta. Kui just tegu pole mingi kavala triki või ohverdusega. Aga sa ei läinud ju ennast uputama, eks?»
«Ma ei taha sellest rääkida.»
«Aga sa pead!» Lena hääl oli peaaegu et karm. «Üks on hulluksminemise äärel, räägib enesetapust; teine tõmmatakse poolsurnuna veest välja aga ei taha sellest rääkida.»
«Lena? Lena rääkis enesetapust?»
«Peale seda kui sa ta kuradile saatsid, kui tema peale karjusid. Ta ju armastab sind!»
Olin nõrk, ent pea selge, väljapuhanud. «Jesperit,» vastasin. «Ta armastas Jesperit minus.»
«Jäta ükskord see jama.»
«Ma juba jätsin ta. #&216;resundi. Lasin tal minna, oma mädaneva keha juurde, igavesse fusioni.»
«Peder, kallis, kui sa ei...»
Panin kohvikruusi lauale, võtsin Lena käed pihkude vahele: «Lone ootas last, eks? Jesperilt? Ja tegi abordi. Salaja. Ent sina ju teadsid. Sinu eest ta ei saanud seda varjata. Oli see poiss?»
Ta ei vastanud kohe. Silitas mu käsi, ohkas. «Nii vara ei saa veel öelda. Aga Jesper tahtis poissi.»
«Tal oli nimigi juba valmis -- Christian. Jesper sai elu võtjast elu andjaks, hakkas kuulma uut muusikat. Ja Lone tappis selle, sest temale oli kõige tähtsam laulmine. Ta polnud veel valmis. Fusioniks.»
Lena nuttis, pisarad tilkusid kohvisse, jätsid sinna väikesed lainetused. «Ta ju ootab nüüd ka last. Sinult... Aga sina, sina karjusid ta peale telefonis. Ta mõtles, et nüüd on kõik vastupidi, et sina ei taha last.»
Ma ei öelnud talle, et ei tahtnudki. Et Jesper tahtis. Läbi minu, oma naiselt, oma last, oma Christiani. Ma ei tea siiani, kuidas ta mind leidis, kuidas ta teadis, et meid tõmbab Lonega, ei tea, kas olime me varem maailmas maha märgitud kui kaks teineteise jaoks loodut või oli see enesetapja vaim, kes selle ära korraldas. Ma ei tea, millal ta minusse tuli, kas enne või pärast soolot «Drop Innis», millal teostas oma lõpliku fusioni elu ja surma vahel, võttes surnuna seda, mille kadumist elus ei suutnud taluda. Ka surmas. Sel pärastlõunal kirjutasin Lonele kirja. Kirjutasin nagu asi on, et armastan teda aga ei ole tema lapse isa. Võibolla oli ta sellest isegi aru saanud, võibolla tahtis isegi uskuda. Oma aadressi ma ei andnud, sest ei teadnud seda. Rääkisin Lenale, mida kavatsen teha ja kutsusin teda kaasa. Ta ütles, et lahkus Vietnamist nelja aastaselt ja pole tahtnud sinna kunagi tagasi minna. Aga teda ei olnudki nii raske nõusse saada -- paberid ajasime korda kuuga. Abiorganisatsioonidesse on alati inimesi vaja, eriti neid, kes keelt oskavad.
Ma elan nüüd Hanois. Leping on kahe aasta peale, Lena on siin minuga. Ta töötab kontoris, projektikoordinaatorina. Mina teen nii paljut, et raske öeldagi, mida täpselt. Õhtuti mängin «Hiltonis» svingiorkestris saksofoni. Kolmkümmend kaks päeva elasime Lenaga ühes üüritud korteris ja magasime eraldi voodites. Ei suudelnud, ei kallistanud. Kolmekümne kolmas öö oli meie jaoks väga eriline. Teine kord ju tegelikult, aga esimene siiras.
Lena oli samuti päevi lugenud.
Lonelt tuli Lenale kiri. Fotoga. Poisi nimeks oligi Christian saanud. Ma tundsin ära need kulmukaared, karmi ilme ja sünge pilgu. Minu päris laps tuleb ilmselt veelgi vähem minu nägu, pilukate silmadega ja kollaka nahaga. Aga ta on minu oma. Ja naise, kes õpetas mulle, et armastust ei saa vahetada kire vastu.
Muide, me poleks Lenaga iialgi kohtunud, kui Jesper poleks ennast ära uputanud. Need fusionivennad on ikka täielikud friigid.
Indrek Hargla;
august 2000