Otsing

Ajahambast puretud varemed heitsid kahvatus täiskuukumas pikki ja süngeid varje väiksele, umbes paarituhande pealisele armeele, mis otsis nende vahelt kaitset lagendikul puhuva jäise tuule eest. Rohi õõtsus tasakesi selle külma hinguse rütmis, moodustades pikki laineviirge täpselt nii, nagu teeb seda vesi kusagil nimetus ookeanis. Mõne miili kaugusel iidsest kantsist paistis ähmaselt veel üks kindlus, mis tundus olevat kõigest kümmekond aastat tagasi ehitatud. Vahid jälgisid seda lagunenud müüride vahelt pingsalt, otsides mingit märki vaenlasest ja püüdes ise samal ajal peituda luudeni lõikava

ENERGEETIKAUURINGUTE INSTITUUDI juht Warren Aronson põrnitses vaevumärgatavat jälge töölaua marmorplastist kattematerjalil. Jälje oli jätnud laual lebanud klaaskera. Kera, ja temast kiirguv, filtrist vandlikarva värvitud kahkjas valgus, mis alles hiljuti oli modernselt sisustatud kabinetti täitnud, pani mehe tema karjääri raskeima probleemi ette. Poolt- ja vastuargumente vaagiv mõte sõitis lastest käima unustatud mänguvedurina lõppematut ringi. Veel oli tema võimuses midagi muuta. Warren pööras väsinud pilgu laual vedelevale dokumendikaustale. Selles kaustas peitus inimajaloo suurimaid

Haisev intellektuaal, mõtles Albert. Kõik peab tal olema teistmoodi kui ausatel inimestel. Isegi viinavõtmist tuleb segada muinaskraami oksjoniga. Käime korra ära ja kõik, teada puha, kuidas see käib. Pool tundi juba istutud ja lõpust pole haisugi. Hubertit tema mõtted ei häirinud. Suu innust lahti, jälgis ta oksjonipidajat, kes diskori kombel sõnade esihäälikuid rõhutades sitta saia pähe välja pakkus. «Kapp, ei, kummut, eee... jaa, vana kummut, väga vana kummut, võiks öelda, muistne,» kiitis see harjusk. Huberti erutust oli lihtsalt vastik vaadata. Mees näris küüsi ja koogutas edasitagasi

Hommikust saadik oli ta ärevust tundnud. Nüüd olid ta kahtlused siis lahenduse leidnud -- külapoolsete puude vilust ilmus nähtavale vanema kaitsja ja jooksupoiss ning võttis suuna otse nende poole. Ta raputas mulla oma töös parkunud kätelt, mõõtis rahustavalt süütute pilvede lendu taevalael ning kükitas ühele maapinnast välja turritavale kivile. «Sa võta ka pisut hoogu tagasi,» ütles ta oma naisele, kes, lõuad pidevast pingutamisest krampunud, laubalt higi pühkis. Ta mustad, räsused juuksed hüppasid alla nurgeliselt näonahalt ning nügisid teineteist vallatult. Ei, hea märk see ei olnud

Oli hommik, 24. juuni, kui meie härra Povski ärkas ja taipas, et kätte oli jõudnud jaanipäev. «Jaah, tääna ongi siis jaanipäev,» venitas ta endamisi käsi ringutades ja veel hetkeks voodis end sirutades. Ta oli seda päeva oodanud pikisilmi, juba jõuludest saadik. Oodates oli ärevus temas kasvanud päev-päevalt ja kuu-kuult. Nüüd kuis see hetk oli kätte jõudnud, oli hing üllatuseks hoopis rahulik. Jõuluaegsed sündmused ei olnud tal siiski meelest läinud. Nii palju oli juhtunud... *** Armas jõuluaeg. Pehme lumi oli peale pikka sügist lõpuks kinni katnud nii porise maa, kui ka määrdunud puud-põõsad

zvjozdolote) Oli kord Universum. Ja selles Universumis kosmoselaev. Kosmoselaev oli õige tilluke. Kõigest Mount Wilsoni mäe kõrgune ja sedagi siis, kui jätta arvestamata mäe tipule rajatud observatoorium. Kellele sellist vaja on? «Soomuse peaks paksema tegema,» ohkasid inimesed. «Ja mootor...» «Ja et saaks läbi poole Galaktika ühe tankimisega!» «Meteoriiditõrje kahurit oleks vaja...» «Võimsat, hästi mitme toruga...» «Ja kajutid. Nagu kanakuut!» «Kasvuhoone peaks suurema tegema.» Konstruktorid kratsisid mõtlikult kuklaid. Siis noogutasid. Ja kosmoselaev hakkas kasvama. Peagi kasvas kosmoselaev

Olla võiksime teadjate põlvkond Koduks süvakosmose sfäärid Vanemaiks üliajude fond Lasteks steriilsuse käärid Automaat seisis tänavanurgal. Vaevalt inimesest kõrgemad, näisid neli halli metallseina ometi määratu põlgusega alla vaatavat. Ilmetu kabiin, üks kümnete linnatänavaile paigutatute hulgast, valitses sisenejate tuleviku üle. Võimalik, et nad tulid paari minuti pärast välja ning jätkasid igapäevaelu. Veel tõepärasem, et nad ei väljunud. Kohast, kuhu nad siirdati, ei kõneldud avalikult ega heameelega. Just seepärast ei söandanud ma putkasse minna. Liiga paljud mu sõpradest olid läinud

Nii, tangud said, tähtaja ületanud pett on, mis veel? Kõndisin mõtlikult mööda müügisaali, lükates enda ees ostukäru. Muide, käru võtsin ma alati, kuigi teadsin, et mul pole võimalik seda kunagi täita. Raha nappis juba viimased viis aastat sedavõrd, et teinekord olid jäänud isegi kliid ostmata. Antud hetkel oli jäänud veel viis vaba krooni ning soovisin antud summat võimalikult rentaablilt kulutada. Ekslev pilk jäi korraks peatuma šokolaadiriiulil ning tahtmatult tõusis kurku meeldiv aisting. Kui äkki..., ei, ei ma ei saanud sellist asja endale lubada. Pidin ostma ainult eksistentsiks