Otsing

Natali toetas pea kätele ja jõllitas jahmunult arvutiekraani. Silme ees toimuv ületas juba kõik -- isegi Evita tavapärase kohmakuse. Üle ekraani vonkles end aeglaselt lahtirulliv Hall Vari, lammutades oma verekarva servaga üle libisedes templi, mille ehitamisega Natali just valmis oli saanud. Evita tempel oleks see olnud... Nördinud Natali avas ICQ-programmi ning saatis sõbratarile teate: »Võileivapaus. Vajan hädasti paarikümmet puhkuseminutit.» «Avan ühe õlle Su terviseks,» tuli minut hiljem Evita teade. Natali nördimus hakkas juustuleiva taga järele andma. Lõppude-lõpuks on see vaid mäng

»Lõks, see on lõks,» sähvatab läbi unesegase pea. Paanikas uurin ümbrust. On pime. Vaid kuskilt ülevalt langeb valgust läikivale maapinnale. See näeb välja nagu oleks seal libe. Valgus langeb läbi kummalise ava. «Nähtavasti koobas... Küljealune on pehme ja lõhnab kummaliselt.* Keegi liigutab end päris mu külje ligidal. Läheneb käsi, ähvardav ja umbusku sisendav. Mingi pomin. Tegutsen esimese mõtte ajel. Ründan. Mitte seda kätt, see mind ei päästaks, vaid seda, mis keha mis kätt juhib. Kostab kiljatus, mis mattub kiiresti vaiksesse mulksumisse ja lõpeb siis sootuks. Hääled kaugemal. Mingi

Esimene peatükk Õhtul, kui kõik olid väsinud tantsimisest kariididega muusade laulu saatel (Apollon ise oli suvatsenud lüürat mängida) ja küllastunud ambroosiast, lootis Zeus natuke diivanil puhata, kui tema juurde ilmus Pallas Athena ja palus: «Isa, palun jutusta mulle!» «Mina ei oska jutustada,» ütles Zeus. «Palu muusasid, las Kalliope räägib sulle.» «Ei,» vastas Athena. «Sellest, mida mina tahan, võid rääkida ainult sina. Palun räägi mulle emast.» «Ma olen sulle ju rääkinud temast küll!» «Räägi veel kord!» Zeus ohkas, kui Athena põlvitas tema ette, asetas käed tema põlvedele ja tegi armsa

Võib alustada nii: ma pärisin vanavanemate maja. Pole mõtet küsimustel maja täpsema asukoha suhtes. Vaesed lugejad, kas teie meelest kirjutatakse ainult olnud asjadest, mis toimunud kindlal ajal kaardistatavais paikades? Aga mõned lood ongi vaid sõnadevahelised suhted. Või usute te tõesti, et Õudus luurab varjudes? Ääremaa küla, millest memme-taadi pärandus veidi eemal seisab, on räämas. Kõige tõenäolisemalt võib seal kohata vanainimesi ja joodikuid, kortse ja viinalehka. Kõlagu see siis klišeelikult; klišeena, mis sama puhas kui viin ühe vähe viisakama joodiku pudelis. Ta istus poe ees ja

«Armastab, ei armasta... armastab, ei armasta.» Karikakra õielehti lendas kui lund kruusateele. «Armastab, ei armasta...» jätkas väike plikatirts loendamist. «Oi! Armastabki!» rõõmustas tüdruk. Hüpanud karikakra pesa kõrvalt püsti, hakkas tüdruk end keerutama. Punatäpiline kleit keerles aina kiiremini ja kiiremini, kuni viimaks tundus, et tegemist oli hoopistükis roosa rannapalliga. Viimaks tüdruk lõpetas tiirlemise ja jäi tuikudes ühele kohale seisma. «Peep armastab mind,» lausus ta rõõmsalt ning hakkas hüpeldes kodu poole astuma, mis sest et veidi tuikudes ning kursilt kõrvale kaldudes. Siis

Sellistel päevadel jättis Kadri oma vanaduspõdura Fordi haigla parkimisplatsile ööbima ning sõitis koju liinibussiga. Mõtted olid lihtsalt liialt läbielatus kinni, et tänavaliikluse jõhkruses toime tulla. Liinibussi näotu inimmeri, kus oli kombeks teise haiget hinge mitte silmata ning vaikimise müüri lõhkusid vaid üksikud õelad või eluväsimusse uppunud pilgud, sobis talle aga hästi, sest lubas ta kurbuse ja valu tuima ükskõiksusega, küsimusi küsimata, enese rüppe. Sügisese surmakuu koolnuhalli majad, autod, puud ja pimedusse uppuvad inimkujud ruttasid kiirust kogudes ja siis taas hoogu maha

Eesti Päevaleht avaldas 1. märtsi Arkaadias Andres Mesikäpa intervjuu Siim Veskimehega. Kuigi ühelt poolt on see vaieldamatult suurepärane, et üks Eesti juhtivaid päevalehti leiab ruumi ka ulmekirjanduse jaoks, tegi asjaosalisi pisut nõutuks mustvalgel näha, mis tehtud tööst lõpuks järele jäi -- intervjuud oli väga tugevasti lühendatud ja Raul Sulbi eessõnast oli alles kaks lauset. Sestap tekkiski mõte avaldada Algernonis algselt Eesti Päevalehe jaoks planeeritu täielikul kujul. Eraldi tahaksid kaks allakirjutanut -- Raul Sulbi ja Siim Veskimees -- märkida, et hindame kõrgelt Andres Mesikäpa

Umbes keskkoolis tekkis mul huvi arvutite vastu. Isa ostis oma töö tegemiseks koju arvuti, ja kuna tema oli siiski suure osa päevast tööl, oli masin peale kooli kohe minu käsutuses. See polnud muidugi mingi imeloom, isa polnud mul mingi ülemakstud riigitegelane, vaid kõigest üks osakonnajuhataja kohalikus tehases. Seega midagi väga võimsat ta endale lubada ei saanud. »Arvuti on tööriist, mitte mänguasi», tavatses ta öelda. Siiski polnud see arvuti täiesti kontorikonfiguratsiooniga. Oli protsessoril neid megahertse ja oli megabaite opmälul. Kõvaketas küll «ainult « 40 Gigabaiti, kuid ajas asja

12.LI Tal hakkasid palavikuhood. Juba viiendat päeva ei ole ta võimeline liikuma, ainult haliseb, küsib küsimusi, millele mina ei oska vastata. Ta jalad on endiselt täis rohelist mäda, mida ükski kaasasolev rohi ei paranda. Paljud kardavad, et see on nakkav, ning räägivad kiirest taganemisest. Eile istusime koos kahe sanitariga öö otsa tema juures ning püüdsime teda märgade lappidega jahutada. Telgi jahutusseadmetest ei piisa isegi tervetele inimestele, need eelistavad magada õues, aga kaptenit ma välja tassida ei luba -- tema immuunsussüsteem on liiga kurnatud ootamatuste jaoks. Reeglid