Otsing

On juba hämar, kuid põlevad lõkked ei lase metsalagendikul toimuvast midagi pimedusse peita. Tuledest valgustatud platsil käib tants. Pikkades linastes hamedes haldjatüdrukud keerlevad keerulistes mustrites vaevu jalgadega maad puudutades. Lõkkesõõrist väljas mängivad tumedad kogud viiuleid, vilepille ja ka paar torupilli teevad häält. Meeshaldjad ja nende naised jälgivad tähelepanelikult noorte tüdrukute tantsu, seistes ise valguse ja varju piiril. Äkitselt muutuvad vaatajate ilmed, sest tantsijate muster läheb natuke sassi, ebameeldiv üllatus!! Kuid mõne hetkega muutub ebameeldiv üllatus

Kui teie parimal sõbral tundub olevat teie ees saladusi, kaldute tõenäoliselt arvama, et ta on armunud. Minu puhul oli see igatahes nii, kui Tom mõne aja eest õige iseäralikuks muutus. Aga ma võtsin asja mõistvalt, sest nagu öelnud kunagi vanatüdruk pulmarongi vaadates: seda teed peame kord kõik minema. Sain sellest aru, kui Tom kirkamalgi päeval õndsalt naeratades nagu udupilves hõljus ja mõnusamastki seltskonnast juba varakult kadus, kui ta sinna üldse ilmuski. Millest ma juba veidi vähem aru sain, oli tõik, et ta õnnelik olles -- aga see paistis varjamatult ta näost -- unerahu kaotas ja

I. Kui ta ribakardinate vahelt välja vaatab paistavad sealt plekk-katused, vanade autode mahasaetud esiotsad ja rauaprügi. Neljanda korruse aknast ulatub silm nägema kilomeetrite viisi odavalt ehitatud hooneid, mida piiravad roostetanud ja mädanenud rohtu kasvanud traatvõrgud. Nende piirete taga algab lagedus: pruunid maltsaga kaetud lagendikud kuni silmapiirini. Tundub uskumatuna, et kusagil ei kasva puid ja ringi vaadates näeb ainult hallust ja pori. Aga nii see on. Milrasher Rano teab selle agorafoobilise tühjuse kohta kõike -- ta elab, ta töötab siin. «Miks ma sellises kohas töötan?» küsib

Ajahambast puretud varemed heitsid kahvatus täiskuukumas pikki ja süngeid varje väiksele, umbes paarituhande pealisele armeele, mis otsis nende vahelt kaitset lagendikul puhuva jäise tuule eest. Rohi õõtsus tasakesi selle külma hinguse rütmis, moodustades pikki laineviirge täpselt nii, nagu teeb seda vesi kusagil nimetus ookeanis. Mõne miili kaugusel iidsest kantsist paistis ähmaselt veel üks kindlus, mis tundus olevat kõigest kümmekond aastat tagasi ehitatud. Vahid jälgisid seda lagunenud müüride vahelt pingsalt, otsides mingit märki vaenlasest ja püüdes ise samal ajal peituda luudeni lõikava

ENERGEETIKAUURINGUTE INSTITUUDI juht Warren Aronson põrnitses vaevumärgatavat jälge töölaua marmorplastist kattematerjalil. Jälje oli jätnud laual lebanud klaaskera. Kera, ja temast kiirguv, filtrist vandlikarva värvitud kahkjas valgus, mis alles hiljuti oli modernselt sisustatud kabinetti täitnud, pani mehe tema karjääri raskeima probleemi ette. Poolt- ja vastuargumente vaagiv mõte sõitis lastest käima unustatud mänguvedurina lõppematut ringi. Veel oli tema võimuses midagi muuta. Warren pööras väsinud pilgu laual vedelevale dokumendikaustale. Selles kaustas peitus inimajaloo suurimaid

Haisev intellektuaal, mõtles Albert. Kõik peab tal olema teistmoodi kui ausatel inimestel. Isegi viinavõtmist tuleb segada muinaskraami oksjoniga. Käime korra ära ja kõik, teada puha, kuidas see käib. Pool tundi juba istutud ja lõpust pole haisugi. Hubertit tema mõtted ei häirinud. Suu innust lahti, jälgis ta oksjonipidajat, kes diskori kombel sõnade esihäälikuid rõhutades sitta saia pähe välja pakkus. «Kapp, ei, kummut, eee... jaa, vana kummut, väga vana kummut, võiks öelda, muistne,» kiitis see harjusk. Huberti erutust oli lihtsalt vastik vaadata. Mees näris küüsi ja koogutas edasitagasi

Hommikust saadik oli ta ärevust tundnud. Nüüd olid ta kahtlused siis lahenduse leidnud -- külapoolsete puude vilust ilmus nähtavale vanema kaitsja ja jooksupoiss ning võttis suuna otse nende poole. Ta raputas mulla oma töös parkunud kätelt, mõõtis rahustavalt süütute pilvede lendu taevalael ning kükitas ühele maapinnast välja turritavale kivile. «Sa võta ka pisut hoogu tagasi,» ütles ta oma naisele, kes, lõuad pidevast pingutamisest krampunud, laubalt higi pühkis. Ta mustad, räsused juuksed hüppasid alla nurgeliselt näonahalt ning nügisid teineteist vallatult. Ei, hea märk see ei olnud

Oli hommik, 24. juuni, kui meie härra Povski ärkas ja taipas, et kätte oli jõudnud jaanipäev. «Jaah, tääna ongi siis jaanipäev,» venitas ta endamisi käsi ringutades ja veel hetkeks voodis end sirutades. Ta oli seda päeva oodanud pikisilmi, juba jõuludest saadik. Oodates oli ärevus temas kasvanud päev-päevalt ja kuu-kuult. Nüüd kuis see hetk oli kätte jõudnud, oli hing üllatuseks hoopis rahulik. Jõuluaegsed sündmused ei olnud tal siiski meelest läinud. Nii palju oli juhtunud... *** Armas jõuluaeg. Pehme lumi oli peale pikka sügist lõpuks kinni katnud nii porise maa, kui ka määrdunud puud-põõsad