Otsing

Seda artiklit ajendasid mind kirjutama mõned suve jooksul läbi lapatud raamatud ja Trinity äsja ilmunud jutustus kohalolek» («Algernon» 2001; september). Algselt tahtsin loole kirjutada mõõduka arvustuse, kuid üle pea kasvavaid paralleele tekkis sedavõrd palju, et asusin neid allusioone analüüsima ja süsteemi seadma. Nõnda tekkiski sellest pisike uurimus. Problemaatiliseks jääb muidugi küsimus, kuivõrd adekvaatselt võib kirjandusteooria üldse autori tegelikule loomingule läheneda. Alati on võimalus sealt olematuid asju välja lugeda ja leida selliseid teooriaid ja analoogiaid, millest autoril

Leitsak tuli märtsikuu lõpus, tõstes kraadid kaugelt üle kehatemperatuuri, nii et lageda taeva all viibimine tundus kui purgatoorium mehhiko hiiglase chillipiprast puretud kõhus. Taimed närbusid, puulehed koltusid -- nii vähe, kui puid ja taimi üldse oligi, sest tasandik, kanjon ja mägi, kõik neelasid lõputult päikest oma musta kilti. Mäenõlvast üles jooksis vilgukivi valusalt sätendav tähenduseta muster, peatudes kiriku läänepoolse otsa rusude ees. Sealt ülevalt avanes linnale hea vaade, aga ka pika ootamise järel polnuks kedagi tänavatel näha. Leitsak surus inimesed konditsioneeride

Mõlemad arvasid, et pisike Dornan magab. Aga ta oli üleval. Istus magamistoa uksel ja kuulas, kuidas isa ja keegi võõras mees rääkisid. «See oleks äärmiselt jabur, kui laseksin tal alati teha nii nagu tema seda soovib,» rääkis võõras. «Küsimus on võimus! Iga inimesega on nii, et kõigepealt proovitakse teise inimese taluvuse piirid järele, et siis oma käitumisega kuhugi närvesöövale piirile pidama jääda. Tead, ma olen juba sellises seisundis, et annaksin ükskõik mida, kui ta ainult sinu juurde tagasi tuleks.» «Sa tahad Glorie siia tagasi saata?» pahvatas Beumler ärritunud toonil. «Ei, mitte

«Daamid ja härrad. Pöördun järgmise palve/ettepanekuga. Tuli kange tahtmine kirjutada mõni paroodia ja ühe saingi valmis (Berg). Ja läks mõte vähe suurema projekti peale. Nii et kõigepealt tahaks paroodiate subjektide käest nõusolekut paluda, et ega kellelgi midagi vastu pole. Olen mõelnud nii, et on raam (Belialsi/Simpsoni Existerion), mille sisse paigutuksid lühemad lood (1-2 lk). Ja kavatsengi parodeerida Orlaud, Veskimeest, Caini, Bergi. Aga mure on veel selles, et äkki viitsiks keegi ka Hargalt parodeerida, et siis saaks need asjad kokku kleepida.» Nii kirjutas Indrek Hargla 24. mail. Ja

Kuu Ordu, 2138 1. Tuul pühkis teraselt lume. Selle poole tunni jooksul, mil lennuk oli angaarist väljas seisnud, oli sadanud peotäis peent tuhkjaid helbeid. Wirrel seisis ning vaatas mõtlikult taeva poole. Siis viipas lendur talle ning ta ronis lennukisse, lahtisest luugist paistis veel hetk enne selle sulgumist lapike hallist pilvest, mis kattis kogu laotuse. Esimene asi, mis ta elust mäletas, oli nende maja sein, betoonist sein, mis oli kaetud värvilisest killustikust mosaiikpildiga. Pildil olid töötavad inimesed, stiliseeritud hammasratas ning kuullaager ja kõige kohal rakett kosmosesse

On juba hämar, kuid põlevad lõkked ei lase metsalagendikul toimuvast midagi pimedusse peita. Tuledest valgustatud platsil käib tants. Pikkades linastes hamedes haldjatüdrukud keerlevad keerulistes mustrites vaevu jalgadega maad puudutades. Lõkkesõõrist väljas mängivad tumedad kogud viiuleid, vilepille ja ka paar torupilli teevad häält. Meeshaldjad ja nende naised jälgivad tähelepanelikult noorte tüdrukute tantsu, seistes ise valguse ja varju piiril. Äkitselt muutuvad vaatajate ilmed, sest tantsijate muster läheb natuke sassi, ebameeldiv üllatus!! Kuid mõne hetkega muutub ebameeldiv üllatus

Kui teie parimal sõbral tundub olevat teie ees saladusi, kaldute tõenäoliselt arvama, et ta on armunud. Minu puhul oli see igatahes nii, kui Tom mõne aja eest õige iseäralikuks muutus. Aga ma võtsin asja mõistvalt, sest nagu öelnud kunagi vanatüdruk pulmarongi vaadates: seda teed peame kord kõik minema. Sain sellest aru, kui Tom kirkamalgi päeval õndsalt naeratades nagu udupilves hõljus ja mõnusamastki seltskonnast juba varakult kadus, kui ta sinna üldse ilmuski. Millest ma juba veidi vähem aru sain, oli tõik, et ta õnnelik olles -- aga see paistis varjamatult ta näost -- unerahu kaotas ja

I. Kui ta ribakardinate vahelt välja vaatab paistavad sealt plekk-katused, vanade autode mahasaetud esiotsad ja rauaprügi. Neljanda korruse aknast ulatub silm nägema kilomeetrite viisi odavalt ehitatud hooneid, mida piiravad roostetanud ja mädanenud rohtu kasvanud traatvõrgud. Nende piirete taga algab lagedus: pruunid maltsaga kaetud lagendikud kuni silmapiirini. Tundub uskumatuna, et kusagil ei kasva puid ja ringi vaadates näeb ainult hallust ja pori. Aga nii see on. Milrasher Rano teab selle agorafoobilise tühjuse kohta kõike -- ta elab, ta töötab siin. «Miks ma sellises kohas töötan?» küsib

Ajahambast puretud varemed heitsid kahvatus täiskuukumas pikki ja süngeid varje väiksele, umbes paarituhande pealisele armeele, mis otsis nende vahelt kaitset lagendikul puhuva jäise tuule eest. Rohi õõtsus tasakesi selle külma hinguse rütmis, moodustades pikki laineviirge täpselt nii, nagu teeb seda vesi kusagil nimetus ookeanis. Mõne miili kaugusel iidsest kantsist paistis ähmaselt veel üks kindlus, mis tundus olevat kõigest kümmekond aastat tagasi ehitatud. Vahid jälgisid seda lagunenud müüride vahelt pingsalt, otsides mingit märki vaenlasest ja püüdes ise samal ajal peituda luudeni lõikava