Sinkjasmust taevas rippus madalal, ilm oli lämbe ja tuuleta. Kivise kõnnumaa piiril, kus kohtusid Kuulinna prügimägi, linnatagune tühermaa ning madalad kaljurahnud, lösutas petlikus hauavaikuses suurem metalse väljanägemisega rahn. Korraga vaikus katkes nagu lõigatult ning tühermaad täitis ühtäkki erinevate helide ja häälte võigas kakofoonia. Rahnu tagant manööverdas välja väikese maja suurune tank, samaaegselt algas taamal prügimäe kaugemas nurgas tulistamine. Lühikesed rabedad valangud vaheldusid granaadiplahvatustega, keegi röögatas ebainimlikult, tankiroomikute all krigises metalliprügi.
Vahetult tanki ees maapinda märgistanud automaadivalang paiskas õhku tolmupilve ning pillutas laiali pabereid ja tööstusjäätmeid.
Eemal prügivalli taha rajatud kaevikust hüppasid välja kolm rohelise-hallilaigulises vormis automaatidega relvastatud sõdurit. Madalate söösthüpetega edasi liikudes varjusid nad lõpuks, jäänud tankist kolme-neljakümne meetri kaugusele, vana transpordialuse tiivarusude taha. Viimasena tulnu saatis enne, kui usaldas oma elu hõbedase külgtiiva kaitsta, veel põlvelt kaks valangut tanki tagant välja marssivate jalaväelaste poole. Kaeviku teisest otsast hakati niipea, kui omad olid varjuda jõudnud, jälle katkematut külgtuld andma. Tankiga ühel ahelikujoonel marssis nüüd poole kompanii suurune Kuulinna Protektoraadi esmaklassiliselt relvastatud rünnakrühm. Lahinguväljale mittetoodud rühmade relvajagudega tugevdatud Alfa-kompanii eliitrühma võitlejad olid relvastatud peamiselt kergete automaatidega, tankitõrje jagu oli vasakul tiival, kuulipildurid katsid paremat külge. Kui Protektori vägade ja kaevikust surmavaid tulelööke andvate mässajate vahele polnud jäänud enam varjupakkuvaid jäätmekuhilaid, vajus korrapärane ahelik laiali, lahingpaarilised sööstsid kiirelt omadele jalgujäämist vältides käigu pealt fikseeritud varjet pakkuvatesse kohtadessse. Ootamatult transpordilaeva tiiva alt lähtuvad valangud niitisid maha pool tosinast varjuvat jalaväelast, kes polnud osanud sellest küljest ohtu karta.
Samal hetkel hakkasid mässajate kaeviku suunas tuld andma tanki külgedele paigutatud portatiivsed automaatselt manööverdavad kuulipildujad. Kaeviku suunas lendasid suure purustusjõuga kildgranaadid, mis samaegselt lõhkedes kaeviku vasakul tiival suurema varingu põhjustasid, varisenud kohast lõikas tumedasse taevasse ereroheline valgusvihk, keegi karjus haukuval häälel lühikesi käsklusi.
Selle melu varjus tormas üks rühm tiibhaaret sooritama. Mõnekümne sekundiga olid esimesed võitlejad kaevikuni jõudnud, sinna heideti paar granaati ning plahvatusesuitsu hajudes hüppasid esimesed kombatandid kaevikusse, kus algas meeletu tulistamine, kuni langenute taha oli juba üsna hõlbus varjuda. Üha uued ja uued granaadid puhastasid aga järjekindlalt kaevikut ning sundisid laskepesadesse peitunud mässajaid automaadivalangute saatel taanduma.
Transpordilaeva tiiva taha varjunud löögiüksus oli vahepeal kokku monteerinud väikese tankitõrjekahuri, mis nüüd teraskindlusele sihiti. Hetk enne mürsu väljatulistamist laienes aga tekkinud varing transpordilaeva vraki suunas ning see vajus kummuli, lömastades kolmiku ja nende kahuri.
Samaaegselt lennutati aga varinguavast välja automaatjuhitavate mürskude triaad ning enne kui keegi õieti sellest arugi sai, oli kaevikut puhastav rühm viimse meheni hävitatud.
Kümmekond meetrit kaevikust tagapool kerkis järsku otsekui maa alt muljetavaldav figuur. Sõduri jõulist siluetti oli põlemasüüdatud tankiprozhektorite valgusvihus näha vaid hetke, siis ta kummardus ning samal hetkel tabas kohta, kus ta just oli seisnud, vihane kuulirahe. Vaevalt paar sekundit hiljem ilmus sõdur hajuva tolmupilve tagant taas nähtavale. Ta oli õlale haaranud massiivse tankitõrjerelva. Mehel kulus vaid hetk tanki fikseerimiseks öösihikus, siis kõlas pigem kiunuv kui kärgatav lask, tank sai tabamuse, sõjamasinat läbis otsekui külmast põhjustatud värin, käis kõrvulukustav kärgatus ning tohutus tulemöllus rebiti tankikorpus tükkideks. Viimased tanki küljest lahtikistud tükid polnud veel maapinda puudutanud, kui üksikud ellujäänud Alfa võitlejad hakkasid kiirete pimedusse suunatud valangutega nende liikuva kindluse hävitanud meest otsima.
Tanki purustanud nooremleitnandi eraldusmärkidega sõjamees oli aga juba kaevikusse hüpanud ning suundus sealt edasi varinguava poole. Teel fikseeris ta oma kiivri elutundlikkusprillide abil kaevikupõhja skaneerides ära, et kõik ta kaasvõitlejad olid surnud ning, jõudnud avauseni, hüppas vähimagi kõhkluseta valgustatud allmaakorrusele. Ta maandus kitsale metallsõrestikust sillale ning asus kiirete sammudega maa-aluse juhtimisekeskuse poole teele. Äkki ilmus pimedusest ta kõrvale samas tempos liikuv lühem radiatsiooniskafandris kogu.
«Tubli töö, leitnant», sõnas ta kaaslane skafandrikiivrist tuleval kõmiseval häälel.
«Lipnik Andrews, » rohkem konstateeris kui oli üllatunud leitnandiks-kutsutu metalne hääl.
«Üksi saidki tulema?» päris lipnik.
«Kahjuks küll,» leitnandi häälest oli võimatu mingeid emotsioone välja lugeda. «Peame selle sektori vastu taevast laskma, seal väljas võib mõni neist ellujäänud palgasõduritest meie varjendi vastu haiglast huvi tundma hakata, või saadetakse siia hiljem nii ehk teisiti hävitusrühm ning leitakse sissepääs meie kindlusse.»
«Paistab, et see on tõesti ainus võimalus,» nõustus Andrews.
Viis minutit hiljem kui kogu Kuulinna prügimäge hakkasid läbistama kahtlased värinad, olid lipnik Andrews ja nooremleitnant Furlong juba mitme korruse võrra sügavamal ning üle kilomeetri hiljutisest lahingupaigast kaugemal, mässajate regionaalses peakorteris.
Värinatele järgnesid aga lühikeste vahedega lõhkema pandud pommiplahvatused, mis lõpuks üheks tohutu suureks ning erinevate helide müraks kokku sulades kogu prügimäe Kuu pinnalt mitmesaja meetri sügavusele varjendisse kukutas samaegselt ühendusteid ning mässuliste teistesse varjenditesse viivaid koridore üles sulatades.
***
Ülestõus oli Kuulinnas puhkenud neli aastat tagasi ning sellest ajast peale olid mässulised elanud oma salajastes maa-alustes varjendites, kust nad regulaarseid lööke Kuu pinnale sooritasid, aegajalt linnas terroriakte korraldasid ning kõikvõimalike vahenditega ennast Protektoriks nimetava mehe diktatuurirezhiimi õõnestasid.
Protektor ise oli üsna kummaline isik. Seitsme aasta eest Kuulinna poliitikataevasse kerkinud Maalt pärit ibero- ameeriklane oli väikest kasvu, aga seda võimsama karismaga mees. Ta võitis oma tervete hammaste ja säravvalge naeratusega kiiresti kuulinlaste südamed ning sundis neid unustama oma vanu harjumuspäraseid poliitlisi eelistusi. Oma läbipaistvalt ülepakutud lubaduste toel saavutas tema juhitud liikumine viimastel valimistel Kuulinnas absoluutse enamuse linnanaõukogus ning Octavio Gutierrezist sai Kuulinna meer. Kuna inimestel on kord juba oskus teha kõigist võimalikest poliitlistest valikutest see kõige halvem, ei maksa selles, mis järgnes, süüdistada Kuulinna peamiselt valgenahalist katoliiklikku ja viimase kahesaja aasta jooksul täieliku heaoluühiskonna poolt vaimselt steriliseeritud populatsiooni. Õieti koosneski Kuulinna elanikkond peamiselt Lõuna-Euroopa ja Ibero-Ameerika päritlolu kolonistide järeltulijatest. Vähesel määral elas Kuulinnas ka Põhja-Ameerika kirdeosast pärit valgeid anglosaksi päritolu inimesi.
Igatahes näitasid kõik märgid, et need valimised, mis Gutierrezi võimule tõid, võisid tõesti jääda Kuulinna viimasteks. Nimelt saatis värske meer vaevalt kaks kuud pärast valimisi linnanõukogu laiali ning kuulutas ennast Kuulinna Protektoriks. Verine diktatuur, mida ta ellu viima asus, toetus peamiselt politseijõududele ja palgalise sõjaväele, mis oli kokku klopsitud kuskil Asteroidide Vöös.
Kolm aastat pärast diktatuuri kehtestamist puhkes aga laiaulatuslik Gutierrezi vastane ülestõus, mille üheks juhiks oli viimase aasta jooksul tõusnud endine Kuulaevastiku nooremleitnant Nick Furlong. Ning kuigi mässajad olid korduvalt üritanud Protektorile atentaati korraldada, olid arstid diktaatori, ükskõik kui raskelt see siis ka haavata polnud saanud, alati terveks ravinud.
***
Nooremleitnant Nick Furlong kükitas Protektori villat ümbritseva heki varjus ning ootas. Päevase turvameeskonna viimast ringkäiku ning tunnimeeste öise vahetuse algust. Ta oli Revolutsioonilise Vabastusrinde Kesknõukogult saanud ülesande ning asus seda talle omase ennastsalgavusega koheselt täitma. Furlongil ei tulnud pähegi Kesknõukogu otsust vaidlustada. Eht- sõjaväelaslikult ei hakanud ta sisimaski seda vaagima või mõttes sellele vastu vaidlema. Käsk oli käsk. Ja miks just tema? Ju ta oli siis parim, kes neil võtta oli. Ja sellist ülesannet sai usaldada vaid parimale. Õigupoolest võiks praeguses situatsioonis öelda lihtsalt, et selle ülesande jaoks ta üldse pikemas perspektiivis vaadatuna loodud oligi.
Ülesanne oli hukata diktaator ning tema oli hukkaja. Tapja.
Selleks oli teda möödunud kuude jooksul treenitud, erinevatesse simulatsioonidesse visatud. Ja siis lahingutesse. P ä r i s lahingutesse. Ja siis jälle simulatsioonidesse. Ja lahingutesse. Viimastest üldiselt puudust ei tulnud.
Õigupoolest oli Vabastusrinne juba kolm korda -- seni edutult -- diktaatorit tappa üritanud. Teda oli proovitud uputada, kui ta oma linnalähedase palee aias basseinis suples, õigupoolest oligi hukkaja enda arust diktaatori uputanud, kuid arstidel õnnestus talle elu sisse puhuda, nii et ta juba järgmisel õhtul tele-esinemises mässajatele hirmsaid aegu lubas. Vabastusrindele läksid ajad tõesti hullemaks ning meeleheites olid mässajad veel kahel korral Gutierrezi tappa proovinud. Miskipärast valdas Furlongi täiesti surmkindel tunne, ei, pigem teadmine, et just temal see lõpuks õnnestub. Täna õhtul.
Päevase turvameeskonna patrull tegi oma viimast ringkäiku -- tohutu suure hundikoera rihma mitu korda ümber käe keeranud valvur möödus Furlongist vaevalt meetri kauguselt. Ning koer ei tundnud mingit ebatavalist lõhna, kuigi oli treenitud elusolendi lähedaloleku ära tundma. Aga koer ei tundnud mingitki ebatavalist lõhna. Ega pidanudki tundma! Täpselt nii oli talle öeldud. Kõik toimis.
Kaks tundi puudus südaööst, kui öise vahetuse esimesed tunnimehed postile asusid. Oli aeg alustada. Leitnant võttis hoogu, hüppas ning maandus pehmelt jalgadele. Tiheda heki seljataha jätnud kiirustas ta villa suunas, nüüd tuli hakkama saada nii elusate tunnimeeste kui ka elektroonikaga. Pärast seda, kui Vabastusrinne üle-eelmise katse ajal tunnimehed gaasiga mürgitanud oli, kandsid need nüüd peas kosmoselaevastiku vormile sarnanevaid musti kiivreid, millel lisaks ööprillidele olid ka gaasimaski funktsioone täitvad membraanfiltrid. Seekord tuli kasutada jõudu.
***
Vaikne tuuleiil sahistas villat ümbritsevate palmipuude okstes. Furlong heitis pilgu üles palmiokste suunas, terraformatsioon oli Kuu muidugi tundmatuseni muutnud. Aegajalt tuli enesele lausa meelde tuletada, et see on Kuu ja mitte Maa. Furlong langetas taas pilgu ning vaatas ebaloomulikku paindesse väänatud peaga tunnimeest. Kaelaluu murdumist oli üsna hästi kuulda olnud. Leitnant heitis pilgu kellale ning vedas tunnimehe kindluse mõttes trepi varju. Kuigi seda polnud ette nähtud; kui teine tunnimees oma ringkäigul siia jõudma pidi, noh selleks ajaks oli kõik juba loodetavasti möödas.
Furlong avas tasekesi ukse ning sisenes koridori. Vasakule jäid köögid ja teenijate ruumid, samuti turvameeskonna kaamerakeskus. Kuskilt siit pidi minema uks keldrisse, jah, siin see asuski, ta tundis ennast pehmel vaibal otsekui vetruvat, ilmselt see nii oligi.
Hääletult jõudis ta ukseni, mille taga pidigi olema tema, Kuulinna diktaator Gutierrez, kellel oli elada jäänud veel vaid loetud sekundid. Leitnant oli rahulikult möödunud kõigist elektroonilistest valveseadmetest, elusaine detektoritest ja muust ning häiresignaal vaikis. Vabastusrinde tehnikaekspertide kinnitused pidasid seega paika. Keegi polnud teda märganud, kõik toimis. Furlong võttis vöö vahelt miniatuurse, aga võimsa tulejõuga püstolkuulipilduja ning vajutas aeglaselt ukselingi alla...
***
Turvasüsteemide pealik Miguel Sotomayor asetas masinlikult kakaotassi lauale ning jäi juhmi pilguga kuvarit jõllitama. Elusaine detektorid polnud viimase pooltunni jooksul mingeid liikumisi täheldanud ja ometi väitis keskarvuti talle, et Protektori terrassipoolse raamatukogutoa uks oli just avanenud. Mitte terrassileviiv kuulikindlast klaasist uks, vaid koridoriuks, mida kasutasid enamasti vaid teenijad ja turvameeskond. Protektor istus rahulikult tugitoolis, näoga terrassi suunas ja luges, vähemalt näitas seda kaamera. Kes oli siis ukse avanud... Saanud ülimast hämmastusest võitu, keeras Sotomayor kaamera otsustavalt ukse suunas ning samal hetkel hääbus selle pilt monitori keskele kriipsuks ja ekraanipilt kustus. Sekundimurdosa hiljem registreeris turvapealiku aju summutatud valangud. Majas!?
Ratastel tool lendas ruumi tagumisse nurka, püsti hüpates ajas ta kakaotassi laual ümber, pressis sellele tähelepanu pööramata hullumeelse jõuga häiresignaali nuppu ning tormas koridori.
***
Furlong langetas püstolkuulipilduja ning pööras pilgu purukslastud kaameralt diktaatorile, kes valangut kuuldes otsekui vedrust tõugatuna püsti oli karanud. Keegi oli sisse lülitanud häiresignalisatsiooni ning see undas nüüd ebameeldivalt, koridorist kostsid jooksusammud ning summutatud hääled. Et midagi oli läinud valesti, mõistis Furlong hetkel, kui nägi kaamerat ukse suunas pöördumas. Neil pidid järelikult majas mingid andurid olema, mis fikseerisid ukse avanemise ja sulgumise. Kummalisel kombel ei rikkunud see tõik hetkekski ta meelerahu.
Gutierrez, kes veel hetk tagasi mokk töllakil midagi mõstmata teda jõllitanud oli, asus tegema suurt õhulendu, ilmse sooviga maanduda massiivse diivani taha. Välkkiirelt sirutus relva hoidev käsi ette ning sõrm vajuas päästikule, siis üha uuesti ja uuesti. Vähemalt tosinast kuulist tabatud diktaatori keha viskles sekundi valangutemöllus ning prantsatas siis pehmele vaibale, Furlong oli juba ta juures ning muutis veel kahe valanguga Gutierrezi pea veriseks narmendavaks tombuks.
***
Sotomayor jõudis raamatukogu ukseni ning püüdis karjuda üle seest kostvate valangute: «Elusaine detektorid pole viimase pooltunni jooksul mingit liikumist täheldanud, järelikult peab see olema... »
«Mingi masin,» lõpetas Protektori ihuarst Jose Durand de Coronado, kui turvamehed ukse jalaga lahti lõid ning sisse tormasid. Neile avanev vaatepilt rääkis iseenese eest. Protektori verise laiba juures kõrgus imposantne mehekuju.
Turvamehed avasid tema pihta automaaditule, pikkisid ta keha valangutega risti ja põiki läbi, mispeale Furlong plahvatas.
Surnud diktaatori kõrvale veerenud peas liikusid autonoomse energiabloki osalise funktsioneerimise tõttu veel viimased mõttekillud: «Tabasid täpselt kesksüsteemi... halb õnn... aga ülesanne on täidetud.» Furlongi silmadesse paigutatud kaamerad saatsid veel mõne sekundi vältel Vabastusrinde juhtimiskeskusesse pilti surnud diktaatorist, siis lõpetas energiabokk töö ning mikroskeemid sulatasid end üles.
«Robot... väga kaval neist,» pomises üllatunud Coronado. Sotomayor osutas küsivalt Gutierrezi vereloigus vedelevale kehale, mispeale ihuarst ükskõikselt pead raputas, «Näete isegi, sealt ei saa enam mingit nahka. Sellepärast siis turvasüsteemid midagi ei näidanudki,» näis, et õhkulennanud robot on hetkel ainus talle mingitki huvi pakkuv asi, «väääga kaval,» pomises ta uuesti. «Peame süsteeme täiendama,» lausus Coronado ning suundus ukse poole.
Sotomayor noogutas mõtlikult ning andis kahele vaikides nende vestlust kuulanud turvamehele märku laip kaasa võtta. Nad järgnesid arstile, kes seisis juba kümmkond meetrit eemal, keldriukse juures. Vaikides laskus seltskond trepist alla jahedasse keldrisse, kus Coronado avas seinas oleva luugi, mispeale turvamehed Gutierrezi elutu keha mustavasse tühjusesse lükkasid. Doktor sulges ahjuukse ning vajutas selle kõrval oleval tablool värvilisi lüliteid, reguleeris soojust ning lülitas seejärel ahju sisse.
«Seekord on palju jama,» sõnas Sotomayor pahuralt, «Vaip, kaamera, kuuliaugud, vereplekid... oh kurat!»
«Siis, kui nad ta ära uputasid, oli lihtsam jah,» muigas Coronado. Nad suundusid kõrvalruumi, kus klaaskambrites lebasid seitse tapetud diktaatori täpset koopiat, kõik riietatud Gutierrezi lemmikriietesse -- kurguni kinninööbitud halli univormi, mille vasakut rinda kaunistasid seitse identset aumärkide ja medalite komplekti. Seitsme suletud klaaskambri kõrval oli kolm avatud tühja kambrit.
«Varsti peame niimoodi veel uue partii tegema,» torises Salamanca ülikoolis kloonitehnoloogia alal bioloogiadoktori kraadi kaitsnud Coronado, «Ega see, et meil selline tagala on, tähenda, et teie haru oma tööd lohakalt tegema peaks! Poole aastaga neli õnnestunud atentaati!».
Sotomayor lõi silmad maha, mispeale doktor vaid pead vangutas, süstla võttis ning, kui turvaülem oma meestega oli kambri avanud, Gutierrezi neljandal kloonil varruka üles keeras ja talle süstlanõela veeni torkas.
«Kümme minutit,» ütles ta sigaretti süüdates.
***
Sinkjasmust taevas rippus madalal, ilm oli lämbe ja tuuleta. Kivise kõnnumaa piiril, kus kohtusid Kuulinna mahajäetud vana kosmodroom, linnatagune tühermaa ning madalad kaljurahnud, lösutas petlikus hauavaikuses suure transpordilaeva vrakk. Korraga vaikus katkes nagu lõigatult ning kosmodroomi täitis ühtäkki erinevate helide ja häälte võigas kakofoonia. Laevavraki tagant manööverdas välja väikese maja suurune tank, samaaegselt algas taamal kõnnumaa piiril tulistamine. Lühikesed rabedad valangud vaheldusid granaadiplahvatustega, keegi röögatas ebainimlikult, tankiroomikud mõõtsid kiirelt kosmodroomi siledat betoonpinda. Vahetult tanki ees betooni tabanud kuulivalang paiskus rikoshetiga vastu sõjamasina korpust, sellele suurt häda tegemata. Tanki järel liikus ahelikus Protektoraadi vormiriides jalaväerühm...