Oli täiesti tavaline päev. Vibalik vanamoodsa kaabuga kahekümnendates noormees sõitis hommikusel tipptunnil 9ndal liinil kesklinna tööle. Ta sõitis sama bussiga samal ajal iga päev, kuid juba bussi sisenemisest oli see tänane täiesti tavaline päev talle millegipärast veidralt eriline tundunud. Ta vaatas hajameelselt ringi: samasugune täistopitud, kitsas liinibuss nagu igal teiselgi päeval, samasugune rüselemine ja tõuklemine inimeste sisenemisel ja väljumisel, samasugune kaasreisijate müksude peale vihastamine -- ei midagi teistsugust, tavalisest kõrvalekalduvat.
Järsku nägi ta endast vasakul vaba istet, millelt vanemapoolne mees oli just tõusnud ja tormas selle poole. Maandunud õnnelikult istmel mõtles ta: «Vot see on küll midagi erilist -- saada hommikuses bussis istekoht,» ja muigas. Kuid veider tunne, et miski on valesti, ei kadunud, see hoopis tugevnes. «Stressist ja pingelisest tööst tingitud paranoia,» pani ta endale diagnoosi, «järgmine kuu võtan puhkust.» Kuid veider tunne ei kadunud ka nüüd. Vargsi piidles häiritud noormees enda kõrval istuvat tüsedat vanaprouat ja võpatas ehmatusest -- naisel polnud nägu, selle asemel oli sileda nahaga valge laik. Kähku keeras ta silmad ära ja vaatas aeglaselt vahekäigus enda kohal seisvat tütarlast. Ta süda hakkas peksma ja ta tundis paanikahoogu endas pead tõstmas -- ka tüdrukul polnud nägu. Kähku sulges noormees õudsa vaatepildi eest põgenedes silmad ja hakkas neid kätega hõõruma: «Selge, magamatusest tingitud hallutsinatsioon,» sisendas ta endale mõttes ning nõjatus veidi rahunedes istme seljatoele, püüdes kõiki lihaseid oma kehas lõdvestada ja mõtteid normaalset rada võtma panna.
Mõni minut hiljem avas ta silmad ja paanika haaras ta enda valdusse -- mitte ühelgi inimesel bussis polnud nägu!
Buss hakkas peatuseks hoogu maha võtma ja noormees trügis kabuhirmus püsti karates ukse poole, endal süda metsikult tagumas ja veri kõrvus kohisemas. Paanikas põgenedes jäi ta mantli nööp bussiistme ja kinnihoidmistoru vahele kinni ja tuli küljest ära, kukkudes tähelepandamatult põrandale, noormees ei märganud midagi. Jõudes uste avanedes väljapääsuni peatus ta hetkeks kohkudes: linnasagina asemel laius ta ees veidralt hallikat tooni muruga lõputuna näiv tühi väli, mis silmapiiril puutus kokku ähvardava tumehalli taevaga. Noormeest valdas õudus, kuid siis märkas ta silmanurgast vana lagunenud raudteejaamahoonet, mis nägi küll mahajäetud välja, kuid kus pidi ju ometigi keegi olema. Õlekõrrest haarava uppuja meeleheitega sööstis ta jaamahoone poole, kuid tardus õudusest paigale sellest kõigest kümne sammu kaugusel: ka sellel polnud nägu!
Kahe tunni pärast kihas jaamahoone ümbrus inimestest, nende hulgas ka noormehe parim sõber. Viimane leidiski lagunenud majast tosina sammu kaugusel lebava lumivalgete juustega hirmust moondunud näoga mehe. Õietiöelda surnud mehe. Ta keeras laiba ümber ning tundnud ära oma parima sõbra, lausus ta jõledalt, kahjurõõmsalt irvitades: «Hei, sõbrake, su mantlile oleks vaja uus nööp õmmelda!» Ka temal polnud nägu...