Lagunegu tee mu sammude taga.
Olgu tuul sind pilbasteks rüüstamas,
põletagu päike su fassaadid,
uputagu ränk vihm su põllud.
Ja et me eal enam ei kohtuks,
löögu sind saatan
puruks oma rusika jõuga.
Rada oli lihtsalt jõle. Kaks sügavat rattaroobast ja nende vahel kitsas umbrohuriba. Moodustis lirtsus öise vihma järel porist ning suundus allamäge. Ideaalsed tingimused kukulinnustuda. Leedal ja Sellal, ehkki seljakottide all küürus ning jalgsimatkast väsinud, oli õnnestunud senini püsti jääda. Bussipeatusest lahutas neid juba kolm kilomeetrit kõndimist mööda suure porikonsentratsiooniga metsavaheteid. «Mööda vasakpoolset rada veidi maad allamäge ja oletegi kohal.» See «veidi maad» kõrge okasmetsa vahel venis aina pikemaks ja mudasemaks. Sihtmärgiks oleva Vihapalu hooned ei tahtnud kuidagi paistma hakata.
«Siin ei olegi mingit küla,» kaebas Leeda. Oleme ses kolkas täiesti eksinud.» Võõras olukord seni üksluiselt kulgenud elus ajas tüdrukule hirmu naha vahele. Ta ei olnud nii optimistlikult seiklusaldis kui ettevõtmist jagav Sella kes vilistas oiviklikkusele ja rahvaluule eksamil läbikukkumisele. Samuti järeleksamiks saadud ülesandele, mida nad nüüd koos täitma siirdusid. Selleni viinud asjaolude meenumine pani Leeda taas protesteerima:
«Sina ju võisid end õhtul enne eksamit õppimise asemel Monastõrkast täis juua. Sa ei hooli millestki. Aga et sa minu topsikaaslaseks keelitasid, ei andesta ma sulle kunagi! Tead, kuidas ma end pärast tundsin -- pohmakas ja läbipõrumine üheskoos?»
Kaeba, lapsuke, kanna pattu, kullake, kohisesid ükskõiksed männiladvad. Sella naeris talle süüdistuste peale näkku.
«Nutad nohikumainet taga või? Kuhu küll luigeke valged suled kaotas?» Ta ei olnud õel. Lootusetult sinisilmne ainult. «Mõtle heale küljele. Oleksime me niisuguse ekstreempuhkuse otsa komistanud, kui Pais ei oleks meile seda uurimust tehe andnud? Veidi inimestega lobamist -- järeleksam missugune! Iga kell parem kui ühikas praadida ja kolmekümmet piletit tuupida. Selge õnn, et professoritädi ootasid Pariis ja Veneetsia.»
Kui armas Paisust, et ta kahe läbikukkunu pärast oma reisi ära ei jätnud! Leeda tegi grimassi. Sella lähenes kõigele lahmiva avantürismiga, samas kui tema ei oleks üksinda suutnud paberkotistki välja ronida. Järeleksamiks uurimustöö Vihapalu küla elanike argimütoloogiast -- teeme ära! Pagendus tundmatus kolkas -- lahe seiklus! Kahe peale antud töö tähendab seda, et Leeda kirjutab ja Sella seikleb. Tööjaotus, mida Leeda toanaabrit tundes ette nägi.
«Nojah,» nõustus ta vastumeelselt Sella viimse väitega. «Kena, et ta meile... folkloorse puhkusereisi korraldas. Kuule, mida me seal külas õieti välja nuuskima peame? Mu pea valutas ikka veel, kui ta sest rääkis.»
Sella kergitas kulmu. «Sina küsid minult, mitte vastupidi? Mis tudeng sa oled, kui pea tilkagi ei kanna? Muidu usin nagu rosin, aga pisike veinisõõm keerab aju uppi! Sa vajad kriisiennetavat treeningut, kullake.»
«Miks see sind ei aidanud?» nähvas Leeda.
«Muretsesin kogu aeg, kuidas sina harjumatus olukorras hakkama saad!» kihistas Sella. Oo, kui talumatu ta olla võis! Ärritav isegi «muretsevana». «Ee... Pais kõneles midagi suletusest ja müütidest. Sellest, mida inimesed alateadvuses kannavad ja tegudes või kõnes sageli enda teadmata väljendavad. Peame Vihapalu mikrokosmose lahti mõtestama, et seda lõpuks enam läbi võõra silma ei näeks... mõistma, miks elanikud on just selle küla endile koduks valinud. Noh, et mis juhib inimeste käitumist linnakultuuri mõjualast suhteliselt eemal asuvad kohas. Mingi taoline jama.»
«Õigus jah,» üritas Leeda ajurakke pingutada. «Peab ta meid mingiteks psühholoogideks või antropoloogideks? Tema järgi oleks Vihapalu otsekui džunglihõim, mida me avastama siirdume. See ei ole ju nii eraldatud, kui suur maantee vaid mõne kilomeetri kaugusel asub.»
«Kas sina ei olegi sest metsa mööda trampimisest väsinud?» imestas Sella. «Mul on igatahes tunne, nagu oleks ma juba päev läbi... Ah sa raks, vaata! Mingid hütid paistavad. See koht on ikkagi olemas.»
«Pais ütles ju, et oli nädal tagasi külavanemale helistanud ja meie tulekust teatanud. Noh, et külas pinda ette valmistataks. Seal liigub keegi. Arvasin juba, et leiame eest ainult tühja tanuma ja suletud uksed.»
«Mispärast siis koju kätte sammuvat värsket liha karta? Vean kihla, et ülejäänud seavad praegu suurt katelt üles ja tol mammil on käsk põrsakesed õigesse kohta toimetada.» Sella väänas suud, nagu lutsiks konti. Neiud sammusid vahepeal tasandunud teed mööda külla.
Vihapalu distantsi muust maailmast ei saanud vaid kilomeetrites mõõta. Küla asus madalas orupõhjas, mida ümbritsesid tiheda metsaga kaetud nõlvakud. Ebamugav rada, mida mööda Leeda ja Sella olid laskunud, täitis ainsa füüsilise ühendustee ülesannet. Nagu tüdrukud varsti mõistsid, ei kasutatud seda kuigi palju. Siinsed inimesed eelistasid välise maailmaga mitte suhelda, kui see neil vähegi võimalik oli. Vihapalu oli väike, tõrges ja endassetõmbunud. Külla sisenedes ja esimest kahte maja lähemalt silmitsedes mõtlesid nii Leeda kui Sella, et on sattunud ajas määramatu hulk aastaid tagasi. Mõlemad elumajad, kooruva luitunud värviga kaetud kipakad puuehitised, olid otsekui lammutamise ootel kartlikult kössi tõmbunud. Neid ümbritsesid veelgi rohkem raugastunud, vihmast halliks pekstud kuurid ja madalad kanakuudid, mis igasuguse loogika kohaselt ei oleks kaagutajaid isegi jalutu rebase eest kaitsnud. Aedades algasid juurviljapeenrad segiläbi metsikute lillepuhmastega otse verandaakende alt ja võtsid ebakorrapäraste lapikestena endi alla enam-vähem kogu hoovi. Siin-seal kasvasid igerikud viljapuud näisid sajandivanustena. Looduslikku vanakraamiturgu elustasid paar jultunult kapsavagudes siblivat kana. Naine, keda tüdrukud olid parempoolse maja hoovis silmanud, jättis pesu nöörile riputamise katki ning pöördus ümber. Ta nõjatus parandamist vajavale lattväravale ja ootas, kuni võõrad temaga kohakuti jõudsid.
«Kas sa näe,» sõnas keskealine matsakas emand, nöör pesupulkadega risti üle plekilise kodukitli rinnaesise heidetud, tervituse asemel. «Ülol oli ikka õigus, et meile uurijad tulevad. Ma olen ikka arvand, et mitte üks linnainime tea Vihapalust tuhkagi ega taha kah teada.»
«Tere,» naeratas Leeda sõbralikult. «Tulime tõesti Vihapalu igapäevakultuuri uurima. Õppejõud soovitas meile teie küla. Ta ütles, et teie vaimuvara, nagu iga teisegi väikese maakoha oma, vajab tingimata jäädvustamist.» Sõnad «... Eesti kultuuripärandi huvides» suutis Leeda veel alla neelata. Banaalne. Nemad kui vaimuhiiglased ja küla vaid mikroobikogum katseklaasis. Ene, kui külanaine jõudis midagi öelda, küsis Sella kiiresti: «Oskate te meid külavanema juurde juhatada? Me peame talle siiajõudmisest teada andma.»
«Ega siin võõraid jah suuremat käi,» nentis naine. Ta osutas küla poole. «Minge aga teed mööda edasi, kuni jõuate suure mõisamajani. Seal ta kantselei asub. Te ei saa eksida.» Emand keeras selja ja pöördus oma linade juurde tagasi, tegemata väljagi peenart rüüstavatest kanadest. Tüdrukud, järsust teejuhatusest segaduses, heitsid pilgu naabermaja inimtühja õue. Sealgi nautisid sulelised ulasiblimist. Verandal näis hetkeks vilksatavat lapsenägu, kuid hetk hiljem kadus seegi. Pesuriputaja ei teinud neist enam välja. Alistunult pöördusid Leeda ja Sella osutatud suunas.
Halli esmamuljet ei elustanud teisedki tee ääres paiknevad majad. Mitte varem kui nelikümmend aastat tagasi püstitatud puutahukad, ümbritsetud umbes sama vanadest, ümberkukkumisohus taradest, iga pere vahel väheke umbrohtu kasvanud eikellegimaad -- kui troostitult hall see kõik paistis! Isegi rohu roheline ning lilleõite kollane või punane tundusid olevat nähtamatu tolmuga kaetud ega säranud vahepeal pilvedest läbi murdnud päikese käes. Elavaid hingi, välja arvatud kõõrutavad kanad ja treppidel tukkuvad pulstunud kassid, ei olnud näha. Töötasid nad põllul või kusagil mujal? Või varjasid end räpaste kardinate taga ja silmitsesid läbi tuhmide aknaklaaside kaht võõrast neidu, kes mööda tanumat sammusid, imestunud pilk silmis? Ingellikult blond Leeda ja punase sasipeaga Sella, mõlemad narmalistes teksastes ja nappides särkides. Kahest hirvekesest koosnev tsirkuserongkäik. «Ega siin võõraid suuremat käi.» Võõrad kes kavatsevad meilt ei-tea-mida küsida. Kindlasti midagi, millest omadegagi ei räägita. Leeda heitis vilkspilgu ikka veel vaikivale Sellale ja oletas, et samasugused mõtted halli küla hallidest inimestest vaevavad tedagi. Tee tegi järsu käänaku ja tüdrukute pilgule avanes külakeskus, milleni neid oli juhatatud.
«Mõisamaja?» kogeles Sella. «Vaevalt kaks korda suurem kui mõni neist hüttidest! Missugune saks siin küll elada võis?» Tagasihoidlik pruun kivimaja ei meenutanud tõepoolest mõne kunagise paruni pesapaika. Vähemalt katelt ei paistnud kusagil. Hooneesist lagedat platsi täiendas vaid kivipink. Samas avanes uks ning trepile astus kõhetu, veidi küürus mees. Tüdrukuid nähes langetas ta käe süütamisvalmis sigaretiga, noogutas ja tuli alla nende juurde.
«Tervist,» venitas ta käriseval häälel. «Otsisite mind, jah? Te olete siis...»
Tüdrukud tutvustasid end ning Ülo Linesk surus mõlemal kätt, läitmata suits ikka veel vasaku käe sõrmede vahel. Tüüpiline hiliskeskeas maamees, mitte just üleliia viisakas ega suhtlemisaldis, pani Sella külavanema mõttes paika. Kui säärane venivillemlus küla eesotsas seisab, missugused need teised veel on? Lagunevad majad, roostes masinad ja hooldamata peenrad kõnelesid niigi selget keelt.
«... tulin teie professorile kui vanale kooliõele lihtsalt vastu,» katkestas mehe loid hääl Sella mõttelõnga. Nad istusid külavanema töötoas veidi määrdunud seinte vahel, ümberringi massiivsed, kriimulised mööblitükid. Laual kõrguv veneaegne kirjutusmasin pani punkti kontoriroti õudusunenäole.
«Paisu-proua on hull igasugu müütide ja pärimuste järele (neiud noogutasid äratundvalt), aga neid Vihapalust otsides on ta veel segasem. Ütlen teile ja ütlesin tallegi, et siit ei ole küll miskit välja nuhkida.»
«Aga... ta andis meile ülesande,» sõnas Leeda äsjakuuldust aru saamata. «Et me inimesi küsitleksime ja välja selgitaksime...»
«Kulla tüdruk,» sekkus Linesk, hääl väheke kärsitum. «Ega ma teid minema aja. Käige ringi, rääkige rahvaga ja vaadake, mis te kuulda saate. Mina nende eest ei räägi. Ei takista kedagi. Siin jumalast mahajäetud kolkas ei ole lihtsalt mingeid müüte ega värke. Elame nagu elame, teeme tööd ja oleme rahul. Mis inimestel muud vaja. Saame nende tänapäeva narruste ja uurijatetagi hakkama. Ja kui Vihapalu ükskord kaob, kes meist enam puudust tunneb? Mis on riik kaotanud? Vaevalt meist praegugi mõnes naabermaakonnas teatakse. Ütlen seda lihtsalt selleks, et te pärast siit pettunult minema ei läheks.»
Mitte just lubav algus. Sella proovis uuesti:
«Palun rääkige külast veidi täpsemalt. Me ei jõudnud enne tulekut Vihapalust just palju välja uurida...»
Olid need tüdrukud ikka visad. «Mida siin rääkida... Kolmkümmend kaheksa elanikku, kolmteist majapidamist. Enamus vanem rahvas. Peetakse maja, haritakse põldu ja vaadatakse, kuidas hing sees püsib. Kolm koolilast on, need käivad naabervallas koolis. Varsti läinud nagu kõik need noored. Ega teiegi siin eluaeg hallitada tahaks.»
Tüüpiline lugu. Veel üks vaikselt hääbuv Eesti küla. Ja ometi matavad mõned end siia, mõtlesid tüdrukud. Mispärast? Mõistmiseks tuleb vist külas üles kasvada ja vanaks saada.
Sellessamas majas asuv lage ruum, kuhu pääses omaette välisuksest, sai tüdrukute peatuspaigaks. Sisustuseks olid vaid paar kipakat tooli ja madratsipaksune tolmukord põrandal. Ja Lineski näol oli ilme, nagu esitleks ta presidendisviiti. Pais ei olnud kohalikke majutustingimusi tutvustanud ja tüdrukutel oli kõik telkimiseks vajalik kaasas. See vabastas nad Lineski pakutud koitanud tekkidest ja igivanast keeduplaadist.
«Ma siis lähen,» lõpetas külavanem, giidiülesandest selgelt tüdinud. «Seadke end sisse. Kui midagi vaja, tulge küsige minu või mu naise käest. Või eks te ise tea. Küll hakkama saate.» Linesk siirdus oma kabinetti lukustama. Varsti olid tüdrukud vaenuliklagedas majas üksinda. Isegi Sella pilku sigines hetkeks nõutust.
«Hale koht!» võttis meeleheiteks kehastunud Leeda kõrgema tooni. «Tühja sest järeleksamist, kaome siit! Meid koheldakse kui kõntsa. See mees käskis meil samahästi otsa ümber pöörata. Seletame Paisule, et...»
«Et eelistame eksmatti?» Sella püüdis kõigele vaatamata tuju ülal hoida. «Võta end kokku! Ootasid mullivanni ja orkestriga vastuvõttu või? Pealegi,» muheles ta tagasihoidlikku tuba silmitsedes, «mida vähem klantsi, seda ehedam elamus. Pais kadestagu end Pariisis roheliseks.»
Leeda lükkas mõlemad aknad lahti, et mitte tolmuhaisust lämbuda. Seinakapist tulid välja paar räbaldunud kaltsu, mida põrandalapina kasutada. «Läigib juba nagu meie ühikas,» itsitas Sella peale kiiret kasimistööd. «Ega me siin magama pea, paneme pärast telgi väljas püsti.» Ta hakkas muretult seljakotti lahti pakkima. Leeda võttis enda oma ette. Ükskõik, kas sees või väljas, mõtles ta. Kogu Vihapalu on tolmune. Lämmatava kihiga kaetud. Ja meie ei suuda sellesse eales piiluauke kraapida.
Ometi pidid tüdrukud siirduma tolmupühkimislahingusse. Relvadeks diktofon ja käigupealt välja mõeldud küsimused, vastasteks umbusk ning ettevaatlikkus.
Nende esimene «ohver», mõisa taga olevas luitunudrohelises lobudikus elav naine, ilmutas mõlemat. Kogu vestluse vältel ei vaadanud ta Sellale ega Leedale näkku. Pilk verandatrepil mängivale lapsele kinnistunud, vormisid ema huuled pikkamööda vastuseid. «Mida siin rääkida?» oli tema lemmikfraas. Ülejäänud sõnakillukesed vormisid visandi noorest lesest, kelle kogu elu moodustasid viieaastane tütar ning abikaasa vanaisale kuulunud vana maja.
«Kas te peate Vihapalu ideaalseks kohaks, kus last üles kasvatada?» päris Leeda. «Looduslik elukeskkond ja vabadus massikultuurist?»
«Kuhu meil siit minna?» ühmas ema, jälgides tüdrukukese kaltsunukku silitavaid käsi. «Kui ainult tema siit ei kaoks. Ei ta kao, niikaua kui tal mina olen.»
«Aga kui ta hiljem linnas õppima hakkab?» üritas Sella. Naise vaikimine väljendas lapse sellise tuleviku võimatust.
«Otsekui oleks me ta plikat röövima tulnud!» põlastas Sella poolihääli, kui nad olid värava seljataha jätnud. «Maadam Bates! Vaene tirts. Mina tema asemel paneks niipea putku, kui jooksmine selge.»
«Kui sul on, kuhu põgeneda,» mõtles Leeda. «Siis oled õnnelik. Mul ei ole. Ja ma ei ole.»
Ja Vihapalult ei olnud midagi oodata. Tõsi, inimesed, kelle verandatreppidest Sella ja Leeda üles kõndisid, ei ajanud neid minema. Neile pakuti istet -- lombakail taburettidel või kriimulistel köögipinkidel. Kassettidele salvestus venivat, krägisevakõlalist juttu. Isegi Vihapalu nooremad asukad paistsid keelekrambi all kannatavat. Vähene väljaöeldu ei olnud tegelikult sisutu. See kandis endas külaelanike trööstitut olmet. Igavus sünnitab igavust. Misjaoks siin midagi organiseerida, kui kõik on üksluisusega harjunud ega tahagi sellest vabaneda? Kui vaja, teeme tööd, kui ei ole vaja, ei tee. Kuidas saab hinge tõmmata, kui jõudeajal midagi vaimupingutavat teha? Oma asi, kui meil mõistus roostetab. Teie omad jooksevad liigagi õlitatult. Parem jooksutage neid kuski mujal. Meist eemal. Otseselt ei öelnud seda keegi välja -- ei murelik ema ega pikaldane külavanem, porgandivaost meetriseid maltsu väljasikutav varateismeline ega lõngasasi meenutavat sokki nõeluv vanaeit. Intervjueerijate tööd kergendada ei suvatsenud neist igatahes ükski. Sõnu lasti endil suust kiskuda, kuid need jäid fragmentideks. Vajalik mosaiik tuli Sellal ja Leedal ise hiljem kokku laduda.
«See on võimatu,» arvasid nad õhtul kiirnuudleid süües. Leeda mõtles samal ajal, et kui tudengipõlv kord läbi, ei võta ta seda kibesoolast Kagu-Aasia taignaräsu enam eluilmas suu sisse.
«Toterdavad haigetest kanapoegadest ja lapse kaugest kooliteest, muud ei midagi. Mis argimüüte siit välja sikutada?»
«Küsisid valesid küsimusi.»
«Kes sinu mokad kinni kleepis? Nii panemegi: Vihapalu suurim argimüüt on see, et igasugu võõrastele oma müütidest ei räägita.»
«Tõsiselt.» Leeda juba haigutas. Väsitav maaõhk. Psüühiliselt kurnav päev. Ahistav ümbrus. Endiselt tolmulõhnaline magamistuba. Nad olid liiga väsinud, et pimedas õues telki üles panema hakata.
«Mõtle siis homseks välja teaduslikult põhjendatud kvalitatiivne küsimustik. Meil veel küll inimesi piinata.» Sella urgitses midagi seljakotist ja kõndis ukseni. Sääseparv paiskus sisse. Leeda üritas nägu magamiskotti peita. Vereimejate ning mõni hetk hiljem temani hõljuva maguskirbe vine eest.
«Sella, pane uks kinni! Ma ei talu seda tossu.»
«Olend rahulik,» tuli vastus. «Jää tuttu. Tahad ehk ka mahvi?»
Leeda ei vastanud. Et kõik see ometi kaoks. Vaid uni päästab, mitte mürgine rohi. Pilv, mida Leeda arg vaist pelgas. Teadmata, kuidas ta mõnikord selle hõljuva unustuse järele igatses. Söandaks ta vaid samamoodi kui Sella.
*
Leedale saabus hommik alati liiga ruttu. Unehõlmas veedetud aeg oli hinnaline, sest oli ainus, mis kuulus ainult temale. Peale ärkamist juurdenäpistatud minutid teki all lükkasid edasi välismaailmaga kontakteerumist. Kullas kaalutud siseeksiil. Praegu üritati talt seda röövida.
«Leeda! Päike on liig lahe, et seda maha magada!» Tüütu äratuskell nimega Sella.
Vastik, mõtles Leeda eilset päeva meenutades. Tänanegi tuleb veeta ses omadussõna «lahe» välistavas kohas. Ja ei tea mitu ahistavat päeva veel. Poolavatud ukse vahelt kostis Sella häält. Ta kõneles kellegagi.
Kellega? Kas mõni neist segadusseajavaist mühkamitest oli ise nende juurde tulnud? Kell üheksa hommikul. Leeda ajas sääred kortsunud teksastesse.
Trepil istus Sella seltsis üks noormees.
«... ja siit uinuv luigeke tulebki!» kuulutas punapäine tüdruk. «Meelis ja Leeda, öelge ilusti tere hommikust.»
Ilus hommik küll. Päike väljas. Sääsed kadunud. Poiss tundus täitsa normaalne. Vähemalt Vihapalu kohta. Tõusis püsti, et Leedale kätt anda. Tüdruk soovis, et oleks jõudnud enne juukseid kammida.
«Meelis on külavanema poeg,» jätkas Sella. «Ta juhtus siit mööda minema ja kuna ma nii varane linnuke olen...»
Või juhtus pesast mööduma. Tühjagi. Leeda ütles Meelisele impulsiivselt:
«Oh... Ma arvasin, et sa tulid ka siia külla midagi uurima,» ning punastas otsekohe.
«Ei, ma elan siin,» sõnas Meelis. «Kust sa selle võtsid?»
«Noh...» Leeda ei tahtnud pensionäridest kolkahallide teooriaga välja tulla. Sella «päästis» olukorra.
«Leedal on kahju, et me sind juba eile ei kohanud. Mul ka muidugi. Leeda tahtis jalga lasta, kuid õnneks päästsid meie puhkuse...»
«Miks sa seda rääkisid?» pahvatas Leeda hiljem, segades klimpis putru. «Tundsin end nagu poistehaige lollike.»
«Kas sa ei olegi...? Rahu, ma ei taha pudruta jääda.» Sella krimpsutas kõrbemaitse peale nina. «Või oleks sulle meeldinud ta vanaemaga kalosside hinnatõusu arutada? Jõuame sinna. Argimüütiline päev kutsub!»
Kutse oli valedele isikutele petlikult kutsujalt. Ei mingit edenemist. Tuusti tolmus, pühi põrmu, tütrekene, tuvikene, ei sa kuku kullasoonde, ep väärtust vilksa varaaugust. Ükskõik, mida Sella või Leeda ka ei küsinud, saadud vastustega ei osanud nad midagi peale hakata.
«Noh, ära noruta,» lohutas Sella pärastlõunal, mil Leeda alla vandus ja kuulutas, et järelejäänud majade läbikäimine on paljas ajaraiskamine, mis küünemustagi juurde ei anna. «Kui me töö pealkirja muuta võime, on meil kasutuskõlblikku ainest paksult. Näiteks teemal nagu «Maaelanike tüüpvõtted uurijate saboteerimiseks»» Kidakeelsusele olid lisandunud mõned uksed, millel luuavars lingi alla toetatud.
Ees ootas tühi pärastlõuna. «Võime ju Meelise üles otsida ja lindistuseks mittemääratud teemat jätkata,» pani Sella ette. Leeda häbenes ikka veel oma hommikust keelevääratust. «Hiljem,» sõnas ta, ja selgitas üllatunud Sellale: «Lähen jalutan veidi metsas. Mu pea tuikab. Siin võib nähtavast ja nähtamatust tolmust ära lämbuda.»
«Juba salakohting kokku lepitud?» ei saanud Sella õrritamata jätta. «Siis pead küll ihukaitsja kaasa võtma. Kes su õigele teele juhatab, kui poisu järsku hundinaha sega tõmbab ja sa põgenedes ära eksid, ah?»
Selles metsas andis eksida. Kõrged männid, iidsed kuused ja krimpsus käbidest vaip samblal. Marjuliste sissetallatud radu ei paistnud. Käivad nad üldse metsas, mõtles Leeda. Puud ju lausa ukse ees. Ehk kardavad metshaldjaid ja muid paharette? Vahest on nood näljased. Ja meid ei hoiatanud keegi. Loogiline. Puhas lõhn -- männid, sammal, kusagil tegutsevad ning lakkamatult sündivad-surevad mutukad -- kõditas kopse. Kas see kõik ei taha oma elu elada? Kohtleb meid, kahejalgseid, loodusest ärakistuid, kui rüüstajaid, kes midagi loovutada ei taha?
«Ma olen väsinud,» teatas Sella. «Heidaks mõne puu alla pikali? Sobib?» Ta osutas ühe suure, teistest veidi eraldi seisva kuuse poole.
Sammal toetas väsinud selga, kuuseoksad muutsid päikesevalguse mustriliseks. Lindude igikestev vidin ja puulatvade kohin uinutas. Leeda sulges silmad ja litsus peopesad samblasse, panemata tähele sõrmede vahel sebivaid sipelgaid. Oleks ta varem teadnud, et niimoodi lõõgastuda võib... Kadusid Sella ja masendav Vihapalu, hajus Leeda endagi piiratus. Keegi teine oleks nagu temasse asunud -- kerkides ülespoole sestsamast maalapist, mille peal ta keha lebas, imbudes tasapisi nahapooridesse, verre, närvidesse, hinge... Tulija haaras Leeda vaimu oma väikeste, kuid sitkete pihkude vahele, kägardas selle kokku ja heitis kuhugi nagu kasutu nutsaku. Mis see kahtlemata oligi olnud... Nüüd ta tajus, mitte ei näinud, luges mõtteid, selle asemel et kuulda mõtleja huulte vahelt lipsavaid sõnalibardeid... Ja temas kerkis mingi iha. Soov, millel puudus nimi. Kuid ta pidi selle täide viima...
Leeda oli vist tukkuma jäänud. Teda äratas külmavärin. Päike oli madalamal. Ja Sellat tema kõrval ei olnud.
Ihukaitsja missugune. Kellegi teisega kõndides Leeda tavaliselt teed meelde ei jätnud. Siia, hundid ja kivialused rahvaluulekangelased, tulge ohvriloomast matti võtma.
Sa ei ole ohver. See hääl kuulus kellelgi teisele. Kes Leeda aju kasutas? Sa tead küll, kuidas koju minna. Lihtsalt mine.
Leeda läks. Peagi hakkasid hallid kühmus katused paistma.
«Tiina, kas sa koju ei tulegi?»
Leeda võpatas. Vana naise hääl. Peaaegu metsaserval seisva hüti lävel seisis kuivetu moor, käsi silmile varjuks seatud, ja vaatas otse tema poole.
«Tule siia, paha tüdruk! Kuhu sa õige joosta kavatsed?»
Tiina? Veel üks liigse valvamise ohver? Vihatud olgu lapsepõlv Vihapalus. Nõiamoori meenutav kuju lävel ajas korraga Leedale judinad hinge. Ta kiirendas sammu ja möödus majakesest. Perenaise hääl tuli temani vaid mõne meetri kauguselt.
«Sa kuramuse kelmiplika, ei pääse sa kuhugi! Ma saan väga vihaseks...»
Leeda peaaegu jooksis, hirm kurku nöörimas. Seisma jäi ta alles ajutiseks koduks oleva kivihäärberi tagaaias. Sella külitas lävel, teekruus käes.
«Kes sind taga ajas?» imestas ta. «Kohting läks liig kuumaks, mis?»
«Ja kuhu sa kadusid?» kähvas Leeda vastu. «Mis siis, kui ma oleks metsa ära eksinud?»
«Sattusidki hundi peale või...? Vaat kus poiss! Sina aga julgesid ära joosta? Ei langenud sellesama kuuse all hirmust kokku?»
«Peaaegu,» ohkas Leeda. Ta istus Sella kõrvale ning vaatas talle pärani silmi otsa. «Üks tädike hõikas oma lapselast... Tiinat. Ta oli vihane, sest tüdruk oli end kuhugi peitnud. Võib-olla tegi pahandust ja nüüd värises.»
«Sadistid!» hüüatas Sella. «Nende meelest tuleb vist lapsi käsist-jalust ahelais pidada, et nood kogemata nina ei nokiks...»
«Nojah,» jätkas Leeda, «aga ta vaatas otse mulle näkku, kui ma tast möödusin. Tundsin, nagu... nagu oleksin midagi katki teinud või... oleks ei tea kuhu jooksnud, et ainult mitte selle mao juurde minna...» Tüdruk vakatas. «Mida ma ometi räägin! Ma ei tunnegi teda ja...»
«Hellake, ega kõiki maailma odasid sinu pihta loobita!» põlastas Sella. «Jäta mõned teistele kinni püüda.»
Leeda lonkis tusaselt tuppa ja räntsatas madratsile. Aga kui loobitakse? Kui mu maailmaks on jõle küla ja mu kodu vastiku nõia juures, kes on siis odade loogiliseks märklauaks?
Sa ei ole kaitsetu. Jälle see tundmatu hääl. Haara kättemaksu kilp ja lennuta kõik nooled tagasi. Kahekordselt. Nad ei pääse selle eest, mis nad sulle teinud on.
Aga mida nad mulle tegid? Mida nad sulle tegid? Kes sa oled?
Väike tüdruk seisis metsaserval. Sealsamas, kust Leeda ummisjalu põgenenud oli. Räpased blondjuuksed, võidunud kleidike ja sääsekuplais jäsemed oleksid mõnd teist tirtsu näidanud õnneliku lapsepõlve nautijana. Teda mitte. Lapse säärtel ja reitel olevaid pikki punetavaid vööte ei olnud kohe kindlasti putukad põhjustanud. Keegi -- Leeda aimas, kes -- oli last julmalt peksnud. Tüdruku näol õhetasid paar kuivamata pisarat. Leedat haarasid jälestus ja kaastunne. Ta astus Tiina poole.
«Miks? Taevas küll, miks?» küsis Leeda rohkem iseendalt kui lapselt.
Sest ta on kuri. Vanaema on juba vana ega jaksa minu eest hoolitseda. Seepärast ta mind vihkabki. Et ma talle koormaks olen. Ta vihkas ema, sest mul ei olnud isa. Ja kui ema suri, tahtis vanaema, et ka mina oleksin surnud. Keegi siin ei taha mind.
Ma vist saan sust aru, vastas Leeda. Täna ma möödusin su vanaema majast ja ta otsis sind taga. Ta paistis väga pahane. Kas sa olid vallatust teinud?
Ei, ei! karjatas Tiina, uued pisarad silmist purskamas. Leeda võttis lapse ümbert kinni ja too surus näo Leeda õla vastu, habisedes: Ma ei tee kunagi pahandust. Püüan hea olla, lihtsalt sellepärast, et ta mind ei lööks. Aga ta lööb ikka. Ma kardan teda nii väga!
«Jah, jah, kullake, pomises Leeda. Tean, mida sa tunned. Ma lausa haistsin kurjust, kui su vanaemast möödusin. Sai laps aru, mida ta mõtles? Kas sai? Tiina sõnad panid Leeda võpatama:
Muidugi sa tundsid. Ja sa tundsid valu. Sest sina oled mina.
Ja lapsekeha muutus korraga jääkülmaks ja hajus uduna Leeda käte vahelt minema, ja Leeda tundis iseennast väga väiksena, ta tundis, kuidas sääsekuplad sügelesid ja vitsavorbid pakitsesid, täid kihasid ta juustes, kõht valutas näljast... ja nii oli see olnud kaua, nii pidi see jääma... kuni too julm naine, nime poolest tema vanaema, sellel sündida laseb. Ja tema meeleheitest ning valust mõnu tunneb. Valu ei kao seni, kuni too eit maamunal elab, kuni ta Vihapalu mürgitab... Leeda silmist voolasid Tiina pisarad... või olid need Leeda pisarad Tiina silmist? Kes nuttis? Kes oli kes? Juba klammerdusid vanaema luised sõrmed tüdruku õlgadesse, raputasid teda, ja krigisev hääl korrutas: «Jää vait, plika, jää vait...!»
Leeda tõmbas sügavalt hinge ja vaatas üles. Põrandal lebava taskulambi valgus näitas Sellat, kes tema magamiskoti ees põlvitas ja ikka veel Leeda õlgu kinni hoidis.
«Ometi ärkasid!» ütles punapea kergendatult. «Sa vingusid nii, et seda oli vist külassegi kuulda. Mida sa unes nägid?»
Leeda vilksatas kella vaadata. Pool kolm. Kaua see agoonia kestnud oli?
«Ma ei tea isegi,» kostis ta Sella küsimuse peale. «See oli nii imelik, aga nii tõene... Nagu see vana naine, keda ma õhtul nägin, oleks oma tütretütart peksnud, ja laps palus minult abi... Ma tundsin end täitsa tema nahas...» Ja tunnen ikka veel.
«Noh, kas hommikul tormad tüdruku eest paluma ning Lineskile kaebama...? Sul on kohe selline nägu peas! Kuule, see oli vaid uni! Kui ei olnudki, mis sa ikka teha saad? Väike küla, niikuinii kõik teavad kõike. Ajagu siis oma asju. Mõnesse neist ei tasu meil oma nina toppida.» Sella pöördus kõrvale ja nuuskas nina. Nohu suvel? Leeda märkas sõbratari punaseid silmaääri ja tursunud lauge. Mitte unest...
«Mis sind öösel nutma paneb?» küsis Leeda järsult. «Kas kanep sai otsa?»
Sella turtsus ja pöördus kõrvale.
«Või nägid ka luupainajat? Räägi ometi! Mis ajast sina veel salatsed?»
«Ju nägingi,» tunnistas Sella vastumeelselt. Alati päikeseline tüdruk vihkas kurvana tabatud saada. «Pagan võtaks, peaaegu sedasama mis sinagi...»
Ka Sella oli väikest tüdrukut lohutanud. Kuid see laps oli matsakas, pruunide lühikeste juustega ning Sella tajus tema nime -- Marje. «Vii mind ära,» nuutsus tüdruk end Sella vastu surudes. «Ära jäta mind vennaga üksinda, ma ei taha temaga mängida... ta teeb mulle haiget.»
«Sain aru, mida plika mõtles,» jätkas Sella vihaselt. «Mida vend temaga tegi. Teised läksid põllule tööle ja jätsid venna Marjet hoidma. Nad ei oleks uskunud, kui tüdruk oleks midagi kaevanud. Kui ta oleks julgenud. Vend ütles alati, et õde oli paha olnud, ja kui ta endaga seda asja teha ei lase, räägib ta isale ära ja isa annab Marjele vitsa... Sellele poisile oleks vitsastki vähe! Mingu puskigu metsas oksaauke, kui sihuke kihu peal!»
«Aga see oli vaid unenägu,» sõnas Leeda. «Seda sa mulle ütlesid. Kes nüüd on valmis õnnetuid päästma jooksma?»
«Ah kurat...» Sella peaaegu sülgas. «Ma tundsin samas, mida see tirts adus, tundsin tema hirmu sõna otseses mõttes.» Leeda noogutas äratundvalt. Ta oli ikka veel hirmuhigiga kaetud.
Sella lõi käe otsaesisele. «Misasja me siin judiseme! Oleksin pidanud kohe...» Praktiline meel juba tagasi. Tüüpiline, mõtles Leeda, nähes, mille teine oli pihku kahmanud. Uus rahustumislektüür Sella moodi?
«Magama,» teatas Leeda hetk hiljem ning heitis külaelanike nimekirja käest. «Paganama segased luupainajad. Ei ela siin külas ühtegi Tiinat ega Marjet.»
*
Olid need siis tondid? mõtles Leeda järgmiselgi hommikul. Ma ju kuulsin selgelt, kuidas see eit Tiinat hüüdis. Või nägin juba siis und? Oleks vaid kogu Vihapalu unenägu ja ärkaks ma juba üles...
Veel küsitlemist. Selma, külavanem Lineski ämm ja Meelise vanaema. Eideke tundus abivalmim ja jutukam enamikust vihapalulastest.
«Kas teil sest jutust küll mingit kasu on,» kahtles ta ise, kui kassett oli juba peaaegu täis. Tüdrukute kindlasõnalise kinnituse peale (vana Selma kaalus tegelikult üles kõik oma kaaskogukondlased) küsis eideke: «Aga kas ma vaesest Tiiust rääkisin?»
Tiiust? Ei. Kes too on?
«Ta oli,» ohkas Selma. «Aastaid, aastaid tagasi... siis, kui veel mõisad olid ja meiegi omas saks elas. Ega mindki tollal olnud, aga nõnda ma seda lugu kuulsin. (Sella pistis kähku uue kasseti diktofoni). Tiiu oli tavaline talutüdruk, käis mõisas tegu tegemas. Ei tea miks, aga saksa silm jäi temale pidama. Ülendas Tiiu toatüdrukuks, tegi talle kingitusi. Ega ta kõike niisama teinud, aga kui Tiiu mõistis, mis tasu temalt oodatakse, lõi tüdruk kartma ja hakkas vastu. Puikles tükk aega, kuni... Tüdruk kadus ükskord, ja kui ta metsast leiti, nägi täitsa õudne välja. Käed-jalad maha raiutud, jumal teab, mis talle õigupoolest surma tõi. Ainult kere seal oligi. Jäsemed olid metselajad minema vedanud ehk tegi mõisasaks nendega midagi. (Vana naine judises meelepahast). Oli siin saksa käsi üldse mängus, jumal seda teab! Teda ju tüdruku juurest kirvega ei tabatud. Ja kes tollal orja elust hoolis? Kes mõisahärrat süüdistada julges? Tiiu maeti suure leina ja halaga maha, aga rahu vaene tüdruk ei saanud.» Selma vakatas.
«Mis siis juhtus?» päris Leeda.
«No eks ta tahtis terveks saada. Olevat mõnikord köntidel mööda metsa ja küla ringi komberdanud, oma kadunud ihuliikmeid otsinud. Mõnel olevat süda haledaks läinud, visanud seakonte ukse taha, et kooljas neid tülitama ei tuleks. Sai ta neist abi, kes teab... hommikuks olid kondid alati kadunud. (Külapenid on ikka näljased, mõtles Sella). Mida aeg edasi, seda harvemini õnnetu koolja peale mõeldi, ju ta lõpuks loobus. Või ei tahetud enam vurriluid raisata ja lapsi hirmutada. Pimedas välja minna igatahes ei söandatud, metsaski käidi vaid äärmise tarviduse korral. Ja seda praegugi, kuigi vaevalt keegi enam vaesest Tiiust mõtleb...»
Ah seepärast siis, järeldas Leeda jalgradadeta metsa meenutades. Naeruväärne alateadvus. Ometi lipsas tal suust: «Me käisime eile metsas. Seal ei olnud üldse mitte kurjaendeline...» Õhtu hilisem käik pani ta vakatama.
Selma vaatas tüdrukuid tähelepanelikult. «Muidugi, ega seal kohe surma saa. Teie tulite tagasi. Aga näe, mõned ei tulnud. Meie Marje ka mitte...»
Marje?
«Mu lapselaps,» ohkas vanamemm. «Meelise õde. Lapsed, rumalad, mängisid metsas peitust, ega neid keelud peata... Ja Marjeke peitis end liiga kaugele ära. Meelis ei julgenud üksi minna teda padrikust otsima ja mehed said alles õhtul välja minna. Asjata. Kui kaugele üks pisike tüdruk omal jalal ikka minna jaksas... Ja kui õnnetu Meelis oli! Muudkui kordas, et kõik tema süü... et ta kohe õde otsima ei läinud. Mida üks poisike suure metsa vastu sai.»
Ja kodukäija vastu, kes õekese tükkideks rebis, nagu teda ennast oli kunagi tükeldatud. Täismäng.
«Ütle ometi, et me ei ela järjekordses «Halloweenis» või «Karjes»!» anus Leeda, kui nad olid lahkunud. «Kinnita, et me ei ole mingid halva õnnega teismelised, kes uudishimu ja saatusepöörete tõttu satuvad jälkuste märklauaks ega sure enne maksimaalseid vintsutusi! See ei saa tõeline olla...»
«Ehmusid vanamemme tolmusest tondiloost?» Sella naeris, kuid ta silmad olid tõsised. «Hea küll, siin on vaid üks armetu küla ja see ei ole püstitatud Lollivuudi võtteplatsile, meie jätame need dekoratsioonid varsti igaveseks maha... ja ära muretse, nende kuradima tiiniõudukate kangelanna jääb alati ellu.»
«Kumb meist?» küsis Leeda instinktiivselt ja puhkes oma reageeringu peale naerma. Sella loomulikult liitus temaga. Naeruhoo ajal mõtles Leeda: «Pean Meelisega rääkima.» Sella peas kisendas meeleheitlik hääl: «Hoia sest poisist eemale!» Kelle hääl? Kas luupainaja kestis ikka veel? Oli unest saanud ärkvelolek?
«Vähemalt on meil nüüd Paisule maiuspala olemas,» pigistas Sella välja. Kuidas elada, kui mingi hirm on su peast endale pesa teinud? Sa ei ole varem hirmu tundnud. Nüüd vegeteerib ta sinus. Ta ei ole võõrkeha. Ta hakkab sinuks saama.
«Ehk kuuleme veel midagi,» jätkas Sella reipalt. «Näiteks Tiina vanaemalt.»
Leeda tardus paigale. «Ei! Sinna ma ei lähe!» Kui lähengi, siis ainult... ainult kätte maksma.
«Miks siis mitte? Võib-olla nuhtleb ta praegu Tiinat ja sina lased tal seda teha?»
«Eile sa ütlesid, et mingit Tiinat ei olegi.» Veel hullem, kui ta on. Minu sees. Kui mina olen tema.
«Ja sina kuulsid, kuidas mutt teda huikas. Pilves sa ei olnud. Minu pilv on ammu lahtunud. Tule, Leeda, vaatame asja üle. Praegune pilv on liig hämar, et tõsi olla.»
Eit istus verandatrepil ja suunas oma pilgu neile niipea, kui tüdrukud vaatevälja ilmusid. See tähendab, ta jõllitas Leedat. Otsekui oleks ta tüdrukut eelmisest õhtust saadik oodanud. Sa ei pääse, paha laps. Ma ei pea sind taga ajama. Hüpnotiseerin sind kaugelt oma pilguga, nii et sa tuled nagu kuulekas rotipoeg, ja ma saan su kanna all laiaks litsuda.
«Tere!» ütles Sella heatujuliselt, panemata tähele Leeda tardunud näoilmet. «Me tulime selleks, et...» Ta jäi vait. Vana naine ignoreeris teda. Kortsuline, sisselangenud põskedega karm nägu oli Leeda poole pööratud. Ja Leeda ei olnud enam Leeda, vaid alandlik, hirmunud laps, kes hüüatas peene häälega:
«Ma ei ole midagi teinud, vanaema! Miks sa kogu aeg nii kuri oled?»
«Ah mina olen kuri?» kisendas moor ning kargas püsti. Käed puusa löödud ja jalad harkis, seisis ta seal kui kõigi ennemuistsete juttude kurja võõrasema kehastus. Leeda, lihaks saanud vaeslaps, seisis, õlad kössis, pisarad lõuaotsalt alla tilkumas. «Olen vana nõid, jah? Kes su eest, tänamatu pasavasikas, hoolitseks, kui mind ei oleks? Kes sulle süüa annaks ja su hilpe kasiks? Tasuks jätad oma kannid vedelema ja mina murdku nende otsas enda vanad kondid! Niipalju sa mind austadki! Jätad veel oma nukud põrandale, ah? Vaata, mis ma nendega teen!» Eit tõstis suure kaltsunuku õhku ja rebis selle niigi räbaldunud pea otsast.
Leeda karjatas, nagu oleks teda väänatud. «Mamma!»
«Nüüd on mamma, jah?» kriiskas vanaema. Nuku juuksesalgud jäid ta kondiste sõrmede vahele rippuma ning lendasid trepile, hüljatud kere kõrvale. «Kas jätad ta veel vedelema? Kas jätad? Tule siia, või ma kisun ka sinu karvad ükshaaval välja...!»
Leeda luksus krampides nagu hüsteeriline laps. Ta astus sammu ettepoole. Sellasse, kes oli julma etendust kõrvaltvaatajana jälginud, ilmus elu. Kähku hüppas ta sõbratari teele, enne kui too oleks hulle röövlinnuküüniste haardeulatusse jõudnud. Sella pidi kogu jõudu rakendama, et tahtetu Leeda ümber pöörata ning tuldud teed tagasi vedada. «Tule ometi,» lõõtsutas ta üle õla hirmunud pilke heites. Nõiamoor seisis paigal, katkirebitud nukk jalge ees. Ta naeris kriiskavat, ähvardavat naeru. «Sa tuled veel tagasi, Tiina!» lendas eide suust kui sajatus.
«Pagana vaimuhaige,» kirus Sella, kui oli laagritoa ukse haaki virutanud. «Selliseid tuleks kümne koodluku taga hoida. Sind ka, Leeda. Mis sul hakkas?»
Eluvaim oli Leedasse enam-vähem tagasi jõudnud. Ta külitas magamiskotil ja keerutas suhkruveekruusi pihkude vahel. Osa kohkumust püsis ikka veel.
«Ma ei tea ju,» luksus ta. See, mida Leeda teadis, ei kannatanud väljaütlemist. «Sella, lähme siit ära, kuni veel elus oleme... Näed ju, et siin ei anna mitte kui midagi teha.» Annab küll, kullake. See, mida tegema pead, on sul ikka veel täide viimata. Sa ei tohi enam araks lüüa. Ära lase tal endale silma vaadata.
«Kui sa nii arvad,» ühmas Sella. «See nende kolgaste häda on, et nad kõik on mingitviisi hulle täis... Ja sind nakatatakse samuti, kui siia liig kauaks jääd.»
Hilja juba. See asi valdab meid. Peagi ta tegutseb. Meie enam mitte.
*
Õhtul istusid tüdrukud süngelt oma magamiskottidel, julgemata üksteise poole vaadata. Keda nad oleksid näinud? Leedat ja Sellat? Või Tiinat ja Marjet? Omaenda mõtteid teise peas, isiklik meeleheide kaaslase silmist peegeldumas? Vaikus muserdas. Surnud tolm lämmatas. Leeda tegi lõpuks suu lahti.
«Sella... Oled sa kindel, et ei ole Vihapalus varem viibinud?»
Kõnetatu vaatas üles. «Mida sa mõtled?»
«Noh... Mäletad sa oma lapsepõlve? Tead kindlalt, et su vanemad on su päris...»
Sella plahvatas. «Sa oled täitsa segaseks läinud! Loe aga pealegi Kingi, vahi silmad õudukatest punni, sest teistmoodi sa elada ei julge! Oled sest rämpsust ajuvähi saanud või? Nüüd ütled, et meie olemegi need kadunud tüdrukud, kes mälu kaotanult kuskilt maanteelt üles korjati ja uute nimedega uutele peredele anti? Et oleme ränki mälestusi blokeerinud, aga nüüd, pommiväljal, on nad lumepalliefektiga välja murdnud? Ja me tahame oma piinajatele kätte maksta? Võta aga pliiats, kribi kõik üles ja lenda Lollivuudi! Löö uue kassatüki käsikiri mõne tipprežissööri lauale, nõua endale paar milli ja peaosa kah! Mina vahtima ei tule, kuidas sul linal soolikaid välja kistakse. Saan niisamagi elatud.» Ta jäi vait, kui Leeda püsti hüppas ja õue tormas.
«Kuhu sa lähed?» küsis Sella ehmunult. Leeda ei vastanud, ka kiirustas hämarusse, kus ebamääraste sihtmärkidena helendasid mõned aknaruudud.
Vedas. Meelis istus sealsamas verandal, kus ta vanaema oli hommikul Vihapalu süngeid saladusi paljastanud. Noormees veeretas tühja siidripudelit laua ühest servast teise, kui Leeda trepile astus. Ta vaatas üllatunult üles.
«Leeda... Sind ei oleks küll oodata osanud!»
«Mul ei jäänud muud üle,» lausus Leeda. Ta istus noormehe kõrvale ning põrnitses keset lauda unustatud «Kissi» pudelit.
«Kas toon sulle juua?» küsis Meelis Leeda pilku märgates.
«Ei, tänan. Tulin Sella pärast.»
«Hoopis nii?» imestas Meelis. «Kus ta siis ise on? Ei, ega me teda taga igatse, kolm on juba suur seltskond, mis?»
Sõnad, mida Leeda ei olnud üheltki poisilt kuulda lootnud. Pidid need just sellises olukorras tulema? Leeda alustas vapralt:
«Meelis, kas sa mäletad oma õde? Marjet? Tegime hommikul su vanaemaga intervjuu. Ta rääkis Marjest... ja Tiiust...»
«Ahjaa!» sai Meelis pihta. «Memm kiitles pärast, et olite täitsa valgete nägudega minema läinud. Kas Sella sai hirmust südameataki?»
«Mitte seepärast!» nähvas Leeda. Ta vaatas poisile otse silma. «Kas vanaema teab, mispärast Marje tegelikult minema jooksis? On tal aimu, mida sa oma õega tegid, kui te kahekesi olite?»
Noormees oli rabatud. «Mida sa räägid? Mingi segase...»
«Keegi läheb tõesti segaseks, kui sa tõtt ei räägi!» Leeda ei hoolinud, kas keegi kuulis ta kõrgenenud häält või mitte. «Ehk oled unustanud või tahadki unustada. Minu asi ei ole sind süüdistada. Kuule, ma ei tee praegu mingit uurimust! Pean tõde teadma... Sella ja iseenda pärast.» Marje ja Tiina meelerahu pärast, sosistas mõistus.
Meelis vaikis ja põrnitses lauda. Leeda taipas. «Nii et jah?»
«Nojah. Aga mis sest kõigest enam? Ja mis Sella siia ikkagi puutub?»
Leeda tahtis kõike välja karjuda, kuulgu kogu küla, pidagu teda segaseks või auru all olevaks, see pidi neid tabama... Kuid ta vaid tõusis ja ütles vaikselt:
«Tahtsin kindel olla, et olen ärkvel. Ei, ära näpista mind. Head ööd.»
Tüdruk lahkus, jättes Meelise ammuli sui talle järele vaatama, kuni pimedus Leeda kaugeneva blondi juukselaka enesesse neelas.
Meelis aimas, et sel ööl ei tasu und oodata.
*
Leeda ei suutnud silmi avada ja tõde pilguga haarata. Ta tundis niigi, kus ning millises olukorras ta oli. Teadis, miks ta seal oli. Ent niikaua, kuni nägemismeel ei olnud situatsioonist teadlik, võis ju teeselda, et see on lihtsalt uni, eks ole? Et Leeda ei viibinud tegelikult hullu vanamoori kipakas hütis; et ta ei olnud kinni seotud; et Sella ei lebanud tema kõrval, käed-jalad niisamuti köidikuis. Et mõrtsukvanaema ei hoidnud käes teravat lauanuga. Ja et hütis ei viibinud rohkem inimesi kui nemad kolm.
Kahjuks nii see kõik oli. Kaks tüdrukut olid toanurka istuma pandud, nuga hööritav eit seisis otse nende kõrval. Vangide ees oleval vabal põrandalapikesel lebas palakasse mähitud piklik komps. Ülejäänud kambrit täitsid vaikivad, sünged vihapalulased. Inimesed, kelle saladusi nad sinisilmselt välja meelitada olid üritanud. Nüüd oli saladus nad kinni sidunud ja nurka heitnud katlassepistmist ootama. Sähke, nuhkijad. Ärajäänud tervitusest saab topeltvalus lahkumispidu. Kaamera, mikrofon, võte.
«Täitsa kena mõte teil,» pigistas Leeda välja nii rõõmsalt, kui ta paistes huuled lubasid. «Inimsööjastiilis üllatushüvastijätt. Kes see ajugeenius meie mõtteid luges?» Neiu tabas Meelise pilgu ning jäi vait. Noormees seisis suitsu kiskuva isa varjus ning suunas pilgu lakke. Kas ta ei nautinudki etendust?
«Peomütsikesi ei olegi,» püüdis Leeda sürreaalset ühenaisešketsi edasi viia. Miks mitte? Uneulmas võis ükskõik mida teha. «Kaunistusi ka mitte» -- veel üks pilk mööda ruumi -- «mõne oksa oleks ikka võinud metsast tuua... või luid eelmistest söömingutest...»
«Sinu luid meil ongi vaja!» lõikas nõiamoori krigisev hääl Leeda kõne läbi. «Kaua Tiiu siis veel ootama peab?» Ja ta rebis lahti põrandal lebavat kompsu katva palaka.
See oli luukere. Väheldane, naise oma. Luud olid segiläbi, ent ometi võis näha käe- ning jalalabade puudumist. Ei, ainult üks jalg oli puudu.
«See on sinu emalt, Tiina,» näitas vanaema võidukalt. «Sa ju ei teadnud, et ta rebasehammustusest mädanema läks ja tal jalg maha võeti? Oma küla arst saagis.» Vanamees publiku hulgas langetas pea, otsekui vastumeelselt noogutades.
«Noh, mul oli lihtsam ja vähem nüsimist,» irvitas moor. «Niigi olin pidanud Tiiukese haua kaugest surnuaiast üles otsima, kondid välja kaevama ja maja alla kirstu peitma... Siin, oma kunagises kodumajas, peab ta puhkama!»
«Sa vanas hütis kopitama läinud vana hull,» kostis Leeda õla kõrvalt. Sellagi oli toibunud. Vanaeit kuulis seda.
«Mida sina hullumisest tead, plika?» nähvas ta. «Kas sinu vaarvanatädil raiuti käed-jalad maha ja lasti tal verest tühjaks joosta? Sina ei ole koos temaga sellist leina tundnud, et teeksid ükskõik mida talle rahu toomiseks! Hüva, nüüd on aeg käes. Tiiu saab täielikuks ja võib rahus puhata.»
«Huvitav, tänu kellele?» porises Sella. Silme ees välkuva terase reaalsus pani ta vaikima.
«Tänu sulle, Marje,» sisistas vanaeit talle peaaegu näkku. «Ja ära ütle, et sina siia ei puutu! Sinagi oled Vihapalust, ja eks ole üks kogukond omavahel seotud ükskõik kui kaugete sidemetega? Noh, tänu Tiinale muidugi ka.» Moor libistas noaga üle tütarlapse blondide juuste ja kaksas järsku salgukese maha. Leeda võpatas, kui kihar ta seotud kätele kukkus. Ta tundis juba terast oma ihu lõhestamas...
Inimsummast kostis kärsitut nohinat ja tammumist.
«Ütlesin ju, et sa tuled tagasi, Tiina,» jätkas vanamutt krägiseva, nautleva aeglusega. «Mis hea pärast sa keset talve kodunt minema tormasid? Oli sul lumehanges pehme magada? Kas kuusealune soojendas piisavalt? Hundid olid näljased, Tiina. Liiga näljased, et halastada. Tiiule ei heitnud keegi armu, kui ta sellesama puu alla verest tühjaks jooksma jäeti. Kuid Tiiu väärib pääsemist. Järeltulijad peavad talle selle tooma.»
«Täielik psühh,» surus Sella kangelaslikult läbi hammaste.
Tsähh! Murdosa hiljem pritsis veri mõlemad vangid märjaks. Sella, unearter kaheks lõigatud, ei olnud jõudnud isegi karjatada. Punane surnud pea vajus Leeda õla najale, kes sellest õudsest koormast eemale nihkuda püüdis.
Vanamoor kihistas. Külainimesed muutusid rahutuks. Kas nad hakkasid transist ärkama? Meelis trügis ettepoole.
«Kiirelt läks, ah?» märkis eit. «Kes seda segadust oleks talunud, kui ma esmalt ta jalga oleks nüsima hakanud? Teeks sinuga proovi, Tiina? Oled selle rohkem kui ära teeninud.»
See teine Leeda peas lõi mässama. Tee seda, tee seda, ka mina vajan rahu. Marje jäi hiljaks. Sina ei tohi!
Kuidas, kui ma seotud olen?
«Las mina,» kõlas korraga Meelise hääl. Otse Leeda pea kohalt. «Miks sa kogu lõbu endale tahad jätta, muti?» Ja enne kui Leeda või keegi teine reageerida jõudis, oli nuga Meelise käes, Leeda köidikud läbi lõigatud ja tüdruk jalule tõmmatud. Elutu Sella, nüüd ilma toeta, vajus külili põrandale. Vereloik laienes. Vanamoor, kelle püha üritus oli katkestatud, kiunatas kohkunult. Teised jõllitasid segaduses, teadmata, kas sekkuda või lasta saatusel oma akord lõpuni mängida.
Nuga suruti Leeda pihku. Meelis hüüdis midagi tütarlapse tuimi sõrmi noapea ümber kokku pigistades, kuid sõnad ei jõudnud Leedani. Praegu ei olnudki ta Leeda, ta oli Tiina, kes ei tahtnud enam ammugi hea olla ja kelles kääris valu läbielatud alanduste pärast. Nuga levitas jõudu, hajutas tuimuse ja valu Tiina jäsemetest.
«Säh sulle rahu!» hüüdis ta, kui tera vanaema südamesse tungis. «Sinu käed ja jalad, mis Tiiu välja kaevasid ja mis mind piinasid, saagu tema omadeks! Võtku oma rahu! See on nüüd minu rahu...»
Krimpsus keha, nuga rinnas püsti, prantsatas tagurpidi põrandale. Otse vanade kontide peale. Leedat ei huvitanud äkitselt pealtvaatajarollist vabanenud ja ehmunult ringisebivad inimesed. Külm lapsekäsi tegi ta põsele pai, sosin «Hüvasti, Leeda!» kajas kõrvus. Siis nihkus kõik fookusesse ja tuhmist pirnist valgustatud haisev tuba sai ainsaks reaalsuseks. Selles toas olid jahmunult Leedat silmitsevad inimesed, sajandivanune skelett ja kaks veel sooja pussitatut. Üks neist oli Sella. Ja teise oli Leeda tapnud. Tema, vaikne häbelik tüdruk, oli mõrvar.
Jalad läksid nõrgaks. Meelise käed hoidsid teda vereloiku prantsatamast. Leeda särk, teksased ja käed olid juba niigi punaseid kleepuvaid plekke täis.
«Ma... ei suuda,» ahmis tüdruk õhku.
Meelis talutas ta inimeste vahelt õue. Trepil vajus Leeda öökides põlvili.
«Mis nüüd saab?» lõi paanika temas lõkkele, niipea kui kurgust enam kibehaput maomahla ei tulnud. «Mind pannakse vangi! Keegi ei usuks seda juttu Tiiust, Tiinast ja Marjest... Mispärast elavad ei võiks lihtsalt elada ja surnud vakka püsida?»
«Sest enne rahvaluule eksamit ei tasu Monastõrkat juua,» vastas Meelis süngelt.
«Nii lihtne see tuum ongi?» Leeda tuiutas oma veriseid sõrmi.
«See ka muidugi, et kui sa ilmtingimata metsas lesida tahad, ära tee seda kuuse all, kus kunagi on kaks Vihapalu tüdrukut õnnetu otsa leidnud. Õppisid ju, et rahulolematud hinged ei lähe ära? Sinu ja Sella abil said nad seda siiski teha...»
«Ja kuidas veel.» Kah olukord, mille üle naljatada. Hea integreerumine, et kogukonda seestpoolt näha, mitte enam võõra silma läbi. Missugune kallis järeleksam.
«Oleks see vaid «Karje» või «Halloween»,» pomises Leeda. «Siis ma teaksin, et ei ole tõeline. Kui jube on tegelikult olemas olla...»
«Õigus, kullake,» kinnitas Meelis. Ei mingit turvalist Lollivuudi, kus kangelanna kõigi nugade kiuste ellu jääb. Siin on Vihapalu. Ja meie ei saa oma stsenaristi paari milliga kinni maksta.»
Leeda ei olnud märganud, mil Meelis oli jõudnud noa vanamoori südamest välja tõmmata. Nüüd ta nägi. Uksepraost uhkav valgus helgatas verisel teral.
«Tiiu oleks su kauni käekese üle vägagi õnnelik, Leeda.»
Tsähh!