Ta oli alles väike. Hommikul oli ta veel väiksem. Ta lootis, et on õhtul suurem, kui praegu. See praegu oli päev, südapäev.
Täna oli võrdlemisi igav päev. Läbi udu mäletas ta, et enne tänast oli olnud veel palju päevi. Ühed nimetasid neid päevi eilseks, üleeilseks ja üleüleeilseks, teised ütlesid aga esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ja nii edasi. Tema ise nimetas neid lihtsalt päevadeks, mis olid enne tänast päeva. Üldiselt olid need päevad sama igavad, nagu tänane päevgi. Päeva nimetas ta tänaseks ainult sellepärast, et teised käskisid tal nii teha. Muidu oleks ta öelnud lihtsalt see päev. Ega ta muidu poleks teiste käsku täitnud, ainult et täna oli palju lihtsam öelda, kui see päev.
Ta otsustas kuhugi minna. Mõnda aega kõndis ta rahulikult, siis kerkis ta teele aga mingi takistus ja ta põrkas üpris valusasti selle vastu. Senikaua, kuni ta otsustas, kas nutma hakata või edasi minna, läks valu üle. Huvi pärast otsustas ta seda asja vaadata, mille vastu ta põrganud oli. See Asi ulatus kõrgele üles sellesse sinisesse asja, mida nimetati taevaks. Kujult oli ta selline, mida nimetati ümmarguseks. Ta katsus Seda Asja ja jõudis otsusele, et See Asi on pruuni värvi. Kui ta natuke aega mõelnud oli, tuli talle meelde, et teised kutsusid selliseid asju puudeks ja et puud tähendasid tavaliselt sellist kohta, mida kutsuti metsaks, ja et metsas ei olnud hea kõndida.
Ta istus maha (vähemalt ta ise pidas seda istumiseks) ja hakkas nimedest mõtlema. Teistel olid nimed. Ühte kutsuti Mädlaks, teist Kadlaks ja nõnda edasi. Teised rääkisid talle, et temalgi on nimi, ja et tema nimi on Jorru. Ta ise ei tahtnud seda uskuda ja hoidus selle kasutamisest. Üldiselt talle see nimi ei meeldinud ka.
Ta mõtles veel natukene aega, kuni tema mõistusesse imbus teadmine, et rohkem polegi midagi mõelda. Ta pidas veel veidike aru, kas tõusta püsti või istuda edasi. Millegipärast tundus püsti tõusmine mõistlikum, kui istumine ( või asend, mida ta istumiseks pidas). Püsti tõusmine võttis natuke aega, kuid peagi seisis ta siiski. Enne, kui ta otsusele jõudis, millese jalaga esimene samm teha, jõudis tema juurde olend, keda teised kutsusid Mõliks.
«Tere.» Mõl vaatas talle uurivalt otsa. 'See Jorru on ikka üks imelik olend' mõtles ta. Mõl isiklikult poleks temaga üldsegi läbi käinud, kuid teised kinnitasid talle, et Jorruga suhtlemine on elutähtis. Täpsemalt öeldes jäeti ta siis elama, kui ta Jorruga suhtles. Üldiselt meeldis teistele temasugused lihtsalt ära süüa. Mõl uuris mõnda aega Jorrut ja üritas mõistatada, kas Jorru ütleb midagi, või on vait. Arvatavasti eelistas Jorru vaikimist ja seepärast läks Mõl edasi. Jorru oli tema meelest kohutavalt aeglane olend. Alati läks väga kaua aega, enne kui ta taipas, mida temast tahetaks, kui ta selleks üldse suuteline oli. Mõl ise oli hoopis teistsugune. Teised kiitsid teda alatasa tema taiplikkuse eest. Mitte et Mõl oleks tahtnud teistega üldse midagi teha, aga pidi -- kui ta oleks ära jooksnud, oleks teised ta kohe kätte saanud. Jorrule ei tulnud aga kunagi pähe ära joosta, võib-olla seepärast, et ta midagi ei taibanud. Niiviisi mõtteid mõlgutades kõndis Mõl minema.
Jorru vaatas Mõlile järele ja tundis kergendust, tähendab, et teised ütlesid selle tunde kohta kergendustunne, tema oleks seda aga lihtsalt heaks tundeks nimetanud. Niisiis hakkas ta kergendustundega edasi vantsima. Selle sõna oli ta ise välja mõelnud ja ta arvas, et see on üks väga hea sõna. Järsku hakkas tema sisemust vaevama aga tunne, mida teised nimetasid söögiisuks, tema ise ütles selle kohta aga halb tunne, sest see pani teda end kole tühjana tundma. Miski tema sees ütles talle, et nüüd peaks ta midagi sööma. Ta vaatas ringi, aga ei näinud midagi, mis tema meelest süüa oleks kõlvanud.
Natuke proovis ta seda, mille peal ta kõndis, sest seda oli palju. See koosnes pisemates pikkadest rohelistest asjadest. Teised nimetasid seda suuremat asja rohuks ja pisemaid pikki rohelisi asju rohukõrteks. See rohuks kutsutu talle aga ei maitsenud. ja nii sülitas ta selle kohe välja.
Mõne aja pärast märkas ta põõsast ja selle peal marju. Teised ütlesid nende kohta punased sõstrad. Temale oli see ükskõik, kuidas teised neid kutsusid, temale piisas teadmisest, et need marjad olid söödavad. Nii pistis ta mõned marjad suhu ja sõi need ära. Seejärel tahtis ta hakata edasi minema, kuid ei suutnud välja mõelda ühtegi mõjuvat põhjust, miks ta peaks seda tegema. Võib-olla pidanuks ta hoopis maha istuma? Maha ta istuski, kuid ka see ei tundunud eriti õige olevat. Äkki pidanuks ta hoopis pikali heitma? Pikali heita ta prooviski, aga kui see tal lõpuks õnnestus, ei tundnud ta end kuigi mugavalt. Miski tema selja all torkis teda. Torkis ja selg olid jälle teiste välja mõeldud sõnad. Selg tähendas talle tagumist poolt ja torkimine oli tema jaoks lihtsalt halb tunne.
Ta ajas end aeglaselt istuli, toetas selja puu vastu ja puhkas. Järsku tundis ta imelikku lõhna. Teised oleks seda nimetanud haisuks, aga tema jaoks oli see lihtsalt halb lõhn. ta teadis, et teised nimetasid seda kõrbehaisuks, ja et tavaliselt tähendas see, et keegi ei saanud õhtusööki, kuna see oli poti põhja küljes kinni.
Ta tõusis püsti ja hakkas edasi minema. Kõrbehais läks tugevamaks, ta polnud kunagi nii tugevat haisu tundnud, ja tal ei olnud õrna aimugi, mida see võiks tähendada. Ta kuulis ka, kuidas kauguses miski ragises ning praksus, ja ta nägi, kuidas metsa kohalt lõi üles suur kollane leek. See nägi välja, nagu tuli, kuid ei olnud ju võimalik, et tuli nii suur oleks. Tuli oli väike, lõkkeasemel kivide vahel, ja kõrvetas, kui talle liiga lähedale mindi. Teised olid talle küll rääkinud, et kui tule järele ei valvata, siis võib ta suureks muutuda, ja et kui selle vastu minna, siis võib väga haiget saada, kuid seda ei olnud Jorru kunagi uskuda suutnud. Tuli oli ju nii väike, kuidas võinuks ta saada selliseks, mille kohta võinuks öelda suur, ja lisaks veel -- kes oleks olnud nii rumal, et läinuks tuld katsuma?
Ka kuulis ta, kuidas metsast hakkas kostma põgenevate loomade hääli. Ta nägi, kuidas temast jooksis mööda metsa asukad. Nad kõik olid hirmunud nägudega. Ta ei saanud aru, mis neil viga on, sest selles metsas ei olnud ju midagi ebameeldivat. Ta nägi, kuidas temast jooksevad mööda Sindi ja Pool ja Milli ja veel paljud teised . Neil kõigil näis kole kiire olevat. Ta jäi seisma ja imestas. Ta oleks veel edasigi imestama jäänud, kui poleks näinud Mõli enda poole jooksmas. Mõl oli kuidagi imelik, ta karv oli must ja suitses, ta nahk oli samuti must, ja seal, kus pidanuks olema Mõli nägu, seal oli ta nahk krimpsus ja kole.
***
Mõl oli üks esimesi, kes tulekahju kätte olid jäänud. Peale kohtumist Jorruga oli ta läinud mugava rohuasemeni ja jäänud magama. Ilm oli ilus ja Mõl ei osanud arvatagi, et midagi võiks juhtuda. Enne, kui ta magama jäi, jõudis ta veel mõelda, et Jorru on tõesti üks imelik loom.
Ta magas tükk aega. Une pealt tundis ta, kuidas miski teda kõrvetas. Mõl tundis, kuidas ta karvad põlema läksid, ja see hirmutas teda. Ta tõusis püsti ja hakkas jooksma. See valu aga, mida ta tundis, ei tahtnud kaduda. Oma käe poole vaadates nägi ta, et seal pole enam karvu. Olid vaid mingisugused kollased, valusad ja liikuvad asjad, mis nägid välja, nagu tuli. See valu läks üha hullemaks.
Mõl ei suutnud seda enam välja kannatada ja viskus maha, hakates rohu sees püherdama. Püsti tõustes avastas ta, et see kollane asi oli tema pealt kadunud. Mõl rahunes maha ja mõtles, et kõik on korras, ning et karta pole vaja. Kaugusest kuulis ta aga mingit imelikku praksumist ja tundis seda imelikku lõhna. See lõhn ärritas tema ninasõõrmeid. See pani ta köhima ja muutis silmad vesiseks.
Mõli peas hakkas helisema väike häirekell, mis sundis teda ikka edasi ja edasi jooksma. Ta teadis, et kui ta ei jookse, siis ilmub tema kehale jälle see kollane asi, ja et siis ei jaksa ta sellest enam lahti saada. Nii jooksis ta edasi nii kiiresti, kui ta jalad teda kanda suutsid.
Natukese aja pärast nägi ta Jorrut. See lihtsalt seisis seal ja ei jooksnud, vaid vaatas Mõlile jahmunult otsa. Mõl karjus Jorrule, et ta ära jookseks, nii kiiresti, kui ta vaid jaksab, kuid see ei reageerinud ja jäi vaid jahmunult Mõlile järele vaatama.
Ta lihtsalt ei saanud aru, mis lahti on, miks kõik jooksevad? Miks oli Mõl nii imelik ja must? Ja kuhu oli ta pannud oma karvad? Neile küsimustele ei suutnud ta vastust leida.
Tema sisemuses tekkis üks imelik tunne. Midagi sellist ei olnud ta kunagi varem kogenud. Esimest korda ei osanud ta kohe mitte midagi teha. Nii istus ta lihtsalt seal ja ei liigutanudki. natukese aja pärast märkas ta üht nendest, kes kutsus end Vanemaks.
***
Vanem vaatas metsa ja mõtles lähenevale ohule. Ta mõtles ka sellele, et tema ja ta sõprade aastatepikkune töö läheb kõik luhta. Nad olid püüdnud juba aastaid seda metsa kaitsta. Nad olid proovinud luua ühiskonda, kus poleks hirmu surma ees, ei -- kus poleks hirmu kohe mitte millegi ees. Nad olid harinud kõiksuguseid väikseid ja suuremaid loomakesi, kes seal elasid.
Need loomakesed olid seal läbi aastate kasvanud ja võtnud omaks kõik tarkused, mida nende grupp neile jaganud oli, kuid nüüd oli kõik hukule määratud. Ta teadis, et need loomakesed ei toibu kunagi sellest sündmusest.
Nad pidid jälle kartma hakkama, nägema ohtu igas pisemaski oksakeses, ja unustama kõik, mida neile õpetati. Mõned erandid muidugi jäänuks -- need loomad, kes juba sündimisest saati ilma hirmuta elanud. Aga kas osanuks need loomakesed oma ülejäänud eluga midagi ette võtta, kui polnuks enam juhte, kes neile ette öelnuks, mida teha ja millal teha.
Muidugi võinuks ju kogu ettevõtmist jätkata ja proovida neil aidata oma hirmusid unustada, kuid ta teadis, et nad ei suudaks enam kunagi olla nii muretud, kui ennem. Ikka kummitanuks neid mingi kauge ohu eelaimdus.
Ja hiljuti oli tema kõrvadeni jõudnud kuulujutt, et mõned nende organisatsioonist olid neid väikeseid olendeid söönud, ja neid ähvardanud. Kui see oli tõsi, siis oli kogu nende üritus juba ammu läbi kukkunud. Aga mida siis edasi teha? Kas proovida jätkata oma juba niikuinii hävingule määratud üritust või lihtsalt alla anda?
Ta ei saanud ikka veel aru, kuidas midagi sellist sai juhtuda. Nad olid kasutanud oma parimat tehnikat, et luua täpselt samasugune keskkond, nagu kunagi Maa peal valitses. Hoolimata sellest, et kogu Maa loodus oli hävinud, ja et atmosfääri enam ei eksisteerinud, olid nad ehitanud kupli ja seadnud sinna õhu ning looduse. Mingite õnnetuste tekkimise tõenäosus pidi olema null. Mis aga juhtus, võis juhtuda taas.
Kuppel poleks selles tulekahjus muidugi hävinud ja loodus taastunuks tasapisi. Hapnikku tootsid puud juba ise piisavalt ja tehisatmosfäär ei oleks kuhugi kadunud. Ja kuplis olid ka tehiskuu, tehispäike. See kuppel meenutas täielikult endist maad, oli ainult ohutum. Jah, elu jäänuks sinna kupli alla edasi, aga nende missioon oli läbi.
Vanem vaatas ringi ja märkas äkitselt Jorrut. Jorru oli olnud ainuke isend, kes oli elanud täielikult ilma hirmuta. Huvitav, mis temast edasi saama pidi? Kas oleks ehk olnud parem, kui ta surnuks -- edasine võis ju olla hullem?
***
Vanem astus Jorru juurde. «Kas tahad tulla koos minuga? Me saaksime koos minna kuhugi, kus kõik oleks hästi, kus keegi ei ütleks sulle, mida teha, ja kus poleks ei valu ega kõhutühjust? Anna mulle oma käsi ja lähme.» Jorru paistis kõhklevat. «Sa ära muretse, sinuga ei juhtu midagi halba.» Jorru raputas aeglaselt pead. «Mida, sa ei taha tulla paradiisi? Mina pakun sulle ideaalset elu, vabanemist, ja sina ütled sellest ära!»
Ta vaatas Vanemale otsa. Praksumine metsas oli lähemale tulnud. kaugusest paistsid tuleleegid. Taevas oli punaseks värvunud ja suitsu täis. nende ümbrus oli väga soojaks läinud. Puude lehed hakkasid kuivama. Vanem kummardus tema kohale ja paistis vastust ootavat. See jutt, mida ta rääkis, tundus Jorrule aga väga imelikuna. Kuidas saanuks olla, et poleks olemas ei valu, nälga ega õpetamist? Sellist kohta pole ju olemas. Vanem rääkis täielikku lollust. Midagi sellist lihtsalt ei saa olemas olla!
Midagi Vanema pilgus hirmutas teda. Hirm. Ta ei olnud midagi sellist kunagi varem tundnud. Ta ei teadnud isgi, kust ta selle sõna oli võtnud, keegi nendest seda niikuinii talle ei õpetanud. See tunne, see hirm keelas talle Vanemaga kaasa minna. See tunne ütles, et kui sa seda teed, siis juhtub sinuga midagi väga halba. Ta raputas uuesti pead ja astus mõned sammud tagasi.
Vanem haaras temast kinni ja raputas teda, kuid lasi tast mõne aja pärast lahti. «Olgu siis peale. Ise tead, millest ilma jääd,» ütles Vanem ning hakkas naerma. See oli imelik naer, ta ei olnud sellist naeru kunagi varem kuulnud. See oli hullumeelne naer.
Ta nägi, kuidas Vanem ikka veel naerdes jooksis sinnapoole, kust kostis praksumist, ning kus võis näha metsa vahele ilmuvaid leeke. Leegid pöörlesid ussidena siueldes ümber puude, jättes endist järele mustad ja kõrbenud jäljed. Puude lehed tõmbusid pruuniks ja tõmbusid krimpsu.
Kaugemaid puid ümbritsesid leegid juba kui kollased maod. Mitmel pool langesid nad ragisedes pikali, paisates õhku punaste sädemete pilvi. Seal, kus tuli rohuni jõudis, tõmbus see mustaks.
Jorru oli otsekui halvatud; ta ei suutnud end liigutada. Kõike toimuvat nägi ta otsekui läbi une. Suts tungis talle silma ja ta tundis, kuidas need vesiseks muutuvad, Läbi pisarate nägi ta, kuidas puu, mille all ta oli puhanud, ragisedes pikali kukkus, viies selle otsa ronides end leekide eest päästa üritanud linnu hukatusse. Ta nägi, kuidas lind ikka veel kramplikult oksa külge klammerdudes leekidesse kadus. Umbes poolel teel võtsid linnu suled tuld ja ta hädakisa muutus karjeteks. Jorru polnud kunagi varem selliseid karjeid kuulnud, need olid meeleheitlikud, peegeldades kohutavat valu. Jorru kattis kõrvad kinni, suutmata seda enam kauem taluda. Mõne aja pärast linnu karjed vaibusid ja Jorru ei suutnud mõista, miks see nii oli. Ta uuris leeke, kuid ei suutnud eristada kohta, kuhu lind kadus. Siis hakkas ta taganema.
See uus tundmus temas ei olnud kadunud, see oli hoopis suuremaks läinud, haarates oma jääkülmade sõrmedega tema südame järele. Nii pööras ta leekidele selja ja hakaks jooksma, jooksma nii kiriesti, kui suutis. Tema ajju oli jõudnud teadmine, et kui ta ei jookseks, siis püüaksid need kollased maod ta kinni, nagu selle linnugi. Tema karva asemel oleks leegid, ja need teeksid hirmsasti haiget. Siis komistas ta väljaulatuva puujuure taha ja kukkus pehme rohu sisse pikali. Ta ajas end värisedes püsti, teadmata, kuhu jookseb, ta ei suutnud enam mõeldagi. Ta tundis, et kukub jälle, kuid see ei lugenud, ei lugenud mitte miski peale ta taga põleva tule.
Selle eest pidi ta minema pääsema, ta ei tohtinud hetkekski peatuda; ta ei tundnud enam midagi, ei talle valusasti näkku piitsutavaid oksi, ei puujuuri, mis ta jalad valusaks tagusid, ja ainus mida ta kuulis, oli tema selja tagant talle üha lähemale ja lähemale tulev tulemüha; ja ainus, mida ta tundis, oli tulest õhkuv kuumus, ja valu, mida tekitasid tema seljale ning pähe maanduvad tulesädemed. Eemal puude vahel sinetas miski, aga Jorru üha jooksis ja jooksis. Ta ei pannud tähele, et mets, mis oli tavaliselt nii kärarikas ja täis elu, oli mõne hetkega tühjaks muutunud. Mitet kusagilt ei kostunud ühegi looma ega linnu häält. Mitte keegi ei liikunud. Siis jõudis ta järve kaldale.
Vesi oli värvunud ähvardavalt mustaks. Veepind oli täiesti sile, seal ei olnud mitte ühtegi lainekest, sest tuul ei puhunud. Vette Jorru jooksiski.
Vees oli raske joosta, see oli tema jalgade ees, nagu nähtamatu sein. Tuli oli jõudnud randa, üksikud leegid kõrvetasid juba ta selga ja panid karvad kärssama. Ta tahtis kiiremini jooksma hakata, kuid jalad ei liikunud ega liikunud edasi. Ta rabeles ja kukkus. Siis tundis ta, kuidas valusad leegid ja ta selga kõrvetav kuumus kadusid, selle asemele asus aga jahedus. Selg kipitas ikka veel, kuid kõrvetavat valu enam ei olnud.
Siis üritas ta hinge tõmmata, kuid õhu asemel sattus ta ninna hoopis midagi muud. Teised nimetasid seda veeks, ja ta oli näinud, kuidas mõned neist endid sellesse kastsid ja seejärel imelikke liigutusi tehes liikusid. Tema ise kasutas seda küll enamasti vaid joomiseks, vahel harva ka mõne mustema karvatuti puhastamiseks. Üldiselt ei olnud sel asjal midagi viga, kuid kui sa korralikult ei joonud, siis võis see kurku minna, ja see ei olnud enam hea.
Jorru rabeles üles veepinnale ja avastas, et ta jalad ulatuvad põhja. Tema selja taga voolas rahulikult jõgi järvest välja, kandes endaga kaasa põlevaid või juba kustunud puuronte. Tundus, et jõe teisel kaldal veel tuld ei olnud. Selle kalda ääres, kus ta asus, võimutses tuli edasi ja pildus talle sädemeid näkku. Siis kastis Jorru end nii sügavale vee alla, kui sai, jättes välja vaid oma nina. Miskipärast näis, et tulele vesi ei meeldi.
See imelik tunne, mis teda vallanud oli, ei olnud enam nii tugev. Ta vaatas teisele poole jõge. See oli tundmatu maa; seal ei olnud ta kunagi varem käinud. Osalt oli põhjuseks see, et ta ei viitsinud, ja osalt see, et jõge oli nii raske ületada, liiga palju oli selles vett. Jorru nägi, kuidas need linnud, kes lennata oskasid, üle jõe lendasid. Ka mõned loomad üritasid jõge ületada, aga vool oli liiga tugev ja viis nad endaga kaasa. Jorru tõusis püsti ja hakkas ka ise teise kalda poole minema. Ta tundis, et see on õige tegu. Mõne aja pärast kadus tal põhi jalge alt ja ta hakkas vajuma. Ta proovis kätega veepinnast kinni haarata, et see teda kannaks, kuid need libisesid vaid läbi vee ja ei aidanud üldse. Siis tuli see imelik tunne tagasi. See tunne ütles talle, et proovi veel, äkki teine kord õnnestub, sa ei tohi lihtsalt niisama olla, sa ei saa hingata, tee midagi. Nii proovis ta kätega vehkida ja õhku ahmida, kuid kõikjal oli vaid vesi. Järsku tundis ta aga oma käe all midagi kõva. Ta haaras sellest kiiresti kinni ja tõmbas end pinnale.
Ta oli keset jõge. Kinni hoidis ta ühest mustunud puurondist, mis triivis mööda jõge edasi. Ta pingutas oma väsinud keha ja vedas end üleni puule. Sinna jäi ta hingetult pidama. Siis tundis ta, kuidas ta silmad kinni vajuvad, ja mõne hetke pärast ta juba magas.
***
Teda äratasid vihmapiisad, mis langesid ta kipitavale seljale. Ta vaatas imestunult ringi, mõeldes, miks on ta vihma käes, aga mitte mõne puu all -- seal ju ei sadanud. Ja miks lebab ta kalda ääres mingi puu peal?
Siis tuli talle meelde, mis juhtus. Aga kuidas oli ta jõudnud nii kalda äärde, viimati oli ta olnud küll keset jõge? Sellele küsimusele ei osanud ta kuidagi vastust leida.
Ta vaatas üle jõe. Tuli põles ikka veel,aga mitte nii võimsalt. Siis tõusis ta püsti ja hakkas esimese puu poole jooksma. Vähemalt üritas ta seda teha. Peale mitmeid kukkumisi ja ebaõnnestumisi ta siiski selle puuni jõudis, aga mitte enam joostes. Puu alla jõudnuna vajus ta väsinuna pikali ja otsustas, et ei liiguta end enam kunagi.
Mõne aja pärast ta juba magas.
***
Tema kõrval oleva puu sees avanes auk. See ei olnud väga suur, aga siiski piisav, et sealt mahtunuks läbi astuma väike salgake inimesi. Näis, et nad on kõik väsinud ja räsitud. Nende juhiks oli üks vana naine. Peale seda, kui nad läbi olid tulnud, sulgus auk uuesti, jättes inimesed keset metsa.
«Kas me peamegi nüüd siia jääma, Ayla-sama?» küsis üks neist.
«Jah. Palun ütle mulle, kas see, mis sealt eemalt paistab, on tuli. Mu nägemine pole enam see, mis enne,» vastas vana naine pingsalt vastaskallast uurides.
«See on metsatulekahju, Ayla-sama,» vastas keegi talle.
Ayla ohkas ja istus maha. «Paha lugu. Paistab, et miski on siin viltu läinud.»
Kõik oli läinud halvasti. Kõik. Mitte ainult siin kupli all, vaid ka mujal. See algas juba siis, kui umbes pool ülerahvastatud Maa asukatest saadeti ühele teisele planeedile. Ja see uus planeet oli olnud ideaalne. Loodus oli kena. Arvutid kontrollisid tehnikat. Mitte mingit ohtu seal ei olnud. Kurjategijaidki ei olnud vaja karta, sest inimesi hoiti kontrolli all, ja loodusõnnetusedki olid välistatud. See oli elamiseks täiuslik koht.
Inimesed ei suutnud aga niiviisi elada. Nemad ei muutunud, kui maailm muutus. Nad olid juba lapsepõlvest saati midagi kartnud. Algul naabrimehe koera, siis tunnikontrolli, lõpuks arveid. Selles maailmas aga neid ei olnud. Nõnda hakkasid inimesed ise endile hirmusid välja mõtlema.
Esimeseks kartusobjektiks muutus nende endine elukoht Maa. Nii televiisoris kui ka raadios hakati kuulutama, et inimesed Maalt vihkavad neid nende ideaalse maailma pärast, ja et tahavad neid hävitada ja selle neilt üle võtta. Kogu elanikkond läks sellega kaasa ja hakkas nõudma Maa hävitamist. Nii saadetigi ühel ilusal päeval teele mitu pommi, mis planeedi täiesti hävitasid.
Mõneks ajaks rahunesid inimesed maha, ja umbes sel ajal hakkaski grupike teadlasi käivitama projekti «Elu Ilma Hirmuta». Nad käisid sellel, mis Maast järgi oli jäänud, selgitades välja sealsed tingimused. Siis ehitati sinna täiesti kiirguskindel kuppel, ja sinna istutati puud ning põõsad; sellest juhiti läbi üks jõgi ja aretati sinnagi elanikud.
Kõik oli läinud hästi. Isegi nende koduplaneedil oli kõik kenasti. Siis aga hakaksid inimesed kartma mööblit, veidi hiljem ka maju. Need asjad hävitati, ja uuesti tekkinud vägivaldsuses hirm aina kasvas.
Mõne aja pärast ei olnud uuel planeedil enam mitte ühtegi puud, mitte ühtegi maja. Natuke aega tagasi oli enamik sealseid elanikke hakanud kartma nende planeeti ennast ja elu. Nii jõuti otsusele, et see maailm tuleb hävitada, tehti väga võimas pomm ja pisteti see siis nii sügavale maa alla, kui võimalik. Siis see lõhati ja kogu planeet koos elanikega hävis. Ayla ja ülejäänud uurimisgrupp sai veel hädavaevu tulema.
Näis aga, et ka siin läksid asjad halvasti. Metsatulekahju tekkimine tekitas ka hirmu, olgugi et need olendid poleks iial tohtinud karta. Need olevused olid pärit uuelt planeedilt ja tänu tehnoloogiale õnnestus hirmu muidugi tagaplaanil hoida, kuid see ei muutnud seda tunnet veel olematuks. Aga noh, mis tulema pidi, see pidi. Vähemalt elada oli sellel planeedil võimalik.
Ayla silmitses metsa enda ümber ja jõge enda kõrval. Ühe puu all nägi ta üht olendit. Ayla tõusis püsti ja läks talle lähemale. Allesjäänud inimesed jälgisid teda huviga. See puu juures oli ju Jorru. Aylale tuli meelde, kuidas ta Jorru peale pikka aretustööd üles kasvatanud oli, kuidas ta teda lohutas ja õpetas. Jorru oli tema esimene loom. Tundus, et ta oli palju üle elanud. Ayla silitas õrnalt Jorru karva; see oli selja pealt tükati kõrbenud ja märg. Tema seda tuntud hirmu enam ei unustanuks.
Ayla vaats jälle jõe teist kallast. Tundus, et tuli hakkab kustuma. Teiste abiga suutnuks ta kindlasti selle paiga taas õitsvaks ja roheliseks muuta. Minema pidi ainult palju aega.
«Ayla-sama, kuhu me telgid paneme?»
«Natuke maad eemal on üks ilus rohuplats. Läheme sinna. Ja võtke tema ka kaasa,» vastas Ayla Jorrule osutades. Nii hakatigi liikuma ja varsti oli rahvas seal. Jorru pandi puu alla maha ja hakati telke püsti ajama. Ayla istus Jorru kõrvale ja jäi tema ärkamist ootama.
***
Ta hakkas läbi une kuulma imelikke hääli. Näis, nagu oleks seal palju teisi, palju inimesi. Ta tegi oma silmad lahti ja nägigi neid. see imelik tunne tuli tagasi. Magades oli see tunne kadunud, kuid nüüd oli see jälle tagasi. Ta ajas end püsti ja jooksis minema.
Peagi väsis ta ära ja jäi puhkama. Maha istudes ei saanud ta ise arugi, miks oli minema jooksnud. Ta mõtles, et äkki peaks ta tagasi minema. Ta mäletas, et nad olid sebinud valgete kuplite vahel, aj et ta oli tundnud toidulõhna. Ka tundis ta, et ta kõht on väga tühi. Nii hakkas ta ettevaatlikult läbi põõsaste tagasi hiilima.
Põõsad kasvasid tihedalt ja ta ei pääsenud eriti hästi nende vahelt läbi. Võib-olla pidanuks ta põõsaste ümbert ringi minema. Ta ei teadnud, kumb teguviis parem oleks, ja sepärast otsustas ta järgmise põõsa ümbert ringi minna. Kuna niiviisi oli palju lihtsam, siis ta enam põõaste alt läbi roomama ei hakanud.
Mõne aja pärast jõuis ta lagendiku äärele. Ta piilus puude tagant inimeste ja nende valgete kuplite poole. Inimesed käisid ringi ja ajasid omavahel juttu. Mõned neist sõid. Tema kõht korises. Ta hakkas ettevaatlikult kuplite poole hiilima. Seal oli seesama imelik inimene, kes enne tema kõrval istunud oli. Ja see inimene ulatas tema poole taldriku toiduga. Ta kõhkles natuke ja tormas siis toidu kallale. Imelik inimene istus sealsamas ja vaatas, kuidas ta sööb.
Kui Jorru söömise lõpetas, siis ütles see imelik inimene: «Sina oled Jorru, eks ole?» Ta vaatas sellele imelikule inimesele otsa. «Mina olen Ayla,» ütles ta taas. Jorru ei osanud sellele mitte midagi vastata.
«Kes sa oled?» küsis ta siiski mõne aja pärast.
«Sinu ema, kui nii võib öelda,» naeratas Ayla.
«Ja kes on ema?» Ta vaatas nõutult Aylale otsa. See inimene meeldis talle. Kuigi ta ei näinud samamoodi välja, kui teised, oli temas siiski midagi usaldusväärset. Ta tundis, et Ayla ei teeks talle kunagi midagi halba.
«Emad on inimesed, kes laste eest hoolitsevad. Mina olen ema ja sina minu laps,» seletas Ayla.
«Kas see tähendab siis, et sa hoolitsed minu eest,» küsis Jorru.
Ayla vaatas talle silma: «Jah!»
Ja siis meenus Jorrule midagi. Talle tuli meelde üks nägu, üks inimene. See inimene oli kunagi tema ema ja pärast mitmeid aastaid istus see inimene taas tema ees. Ta tundis, kuidas miski tema sees pu»lbitsema hakkas. See ei olnud halb tunne, vastupidi, see oli väga hea tunne. Ta oli jälle koos oma emaga. Ja seal ei olnud tal midagi vaja karta.