Kivike

N. linnakesse käis Müürisadamast vana buss korra päevas.

Kogu sõidu ajal polnud päike end kordagi näidanud ning iga kord, kui taevasse vaatasin, võisin näha vaid hallide pilvelaamade piirjooni nihkumas tugeva tuule tõukel, mitte kordagi aga ei õnnestnunud mul olla tunnistajaks muutusele selle nukra taeva värvides. Juba Müürisadamas olin näinud, kuidas öö saabudes läks kõik sujuvalt hämaramaks, kuni mind ümbritses pilkane pimedus; hommik seevastu oli pikaldane tulema ning võttis kaua aega, enne kui vaevumärgatavast hahetusest hall päevavalgus sai. Praegu oli jälle õhtu ja siin- seal surus udu ennast vahel vastu bussi aknaid, et mõne hetke pärast taas taanduda. Maastik ei pakkunud mingit toitu meelele -- pigem vastupidi, tundus, et alati muutumatuna püsiv panoraam imes minust pikkamööda välja kogu erksuse ja vaimujõu. Püüdsin magama jääda, kuid see ei õnnestunud, selle asemel jõllitasin aknast välja ja ostsin pilguga inimeste eluasemeid. Üksildasi lagendikke, mida kattis kanarbik ja mingid kidurad põõsad, piirasid madalad kivised künkad, kaetud veel viletsama taimestikuga, kui lagemaa. Seal, kus väikesed ojakesed voolasid kummaliste mustade kividega kaetud sängides, oli taimkate veidi lopsakam -- pajude harud tõusid vee äärest, lastes oma pikil oksil võrast veepinnani tagasi langeda ja katta selle oma mustjasroheliste lehtedega, mida vesi allavoolu keerutas nagu tillukesi paate. Korraks peatus buss ühe oja ääres mingi küla teeristil kümneks minutiks ja ma ronisin välja ning seisin rippuvate pajude alla veepiirile. Neil hetkil meenusid mulle vanad kombed, mille kohaselt surnud pandi selili lõkke kohal mustaks kõrvetatud paatidesse ning lasti suuri jõgesid pidi allapoole; nagu mulle oli kirjutatud, pidid iidsed tavad selles hüljatud maanurgas ikka veel alles olema ja mulle tundus, et isegi juhul, kui inimesed need hülgaks, elaksid need edasi looduses meie ümber, selle trööstitu maastiku küngastes, ojades ning taimestikus, oodates võimalust tagasi pöörduda. Kas polnudki kunagi aastatuhandete eest keegi minu kombel seisnud üha pimeneva taeva all ja vaadanud, kuidas veevool musti pajulehti allapoole keerutas ning selsamal hetkel teadnud, mida tuleb edaspidi teha teisele poole siirdunute maiste jäänustega? Noil hetkil tundus see mulle täiesti võimalik ja tõenäolinegi.

Enne mainisin eluasemeid; nägin vaid mõnd väikest küla künka varjus, millest tuli vahel peale ja läks maha üksildasi ning arvatavasti alatoidetud inimesi, kes mu pilku vältisid. Juba loomult endagaolemist armastavana tundsin sellest siis headmeelt.

Buss ei sõitnud N.-i sisse, vaid peatus selle teeristis künka harjal. Oli juba kaunis hämar, kui maha astusin ja vaatasin teepervel seistes, kuidas masina tuled kaugenesid ja kilomeetri pärast künka taha kadusid. N. oli väike betoonist kivist linnake ühe väikese oru põhjas; sellest lõunas, kust mina tulin, ei laiunud lagendik, vaid künkad hakkasid tõusma juba ta esimeste või viimaste, kuidas võtta, majade vahelt. Mu silm seletas vaevu majade tumedaid kontuure, mille akendes vaid harva vilkus kehv tuluke.

Kunagi oli siia saadetud välja kurjategijaid, kellele olid järgnenud nende pereliikmed; valdavalt lagedat nõmme, mida mööda ma siia tulnud olin, olid kergesti suutnud valvata mõned ratsapatrullid. Siis oli pärast kolmekümne viiendat siia tehtud uus vangilaager, mis alles mitukümmend aastat pärast sõda suleti. Läände viiva tee ääres asusid siiamaani põllud ning maadel linna ümber karjatati lambaid -- või õigemini, oli karjatatud lambaid, sest sellest ajast saadik, mil laager suleti, oli linna jäänud vaid käputäis vananevaid väljasaadetuid ja teadmata põhjusel sinna sattunuid, kel polnud enam mitte kuhugi minna ka siis, kui piirangud kaotati ning paar ametnikku, kes seal valitsuse palgal olles konutasid. Kõik katsed seal tööstust arendada olid isegi plaanimajanduse ajal fiaskoga lõppenud, kuigi mõnikord paistsid need silma suurejoonelisusega.

Süvenevas hämaruses nägin enese ees linna kuidagi üldiselt, abstrahheeritud kujul -- õhtuvarjud peitsid detailid ning jäi vaid mingi ähmane ettekujutus linnast kui kandiliste vormide kogumist. Hägune laternavalgus siin-seal udus tõi nähtavale mõne nurga või piirjoone ja need kokku moodustasid nagu tardunud järve, mille kandiliste lainete vahel pidin öös tee leidma. Kõige rohkem meenutas linn mulle peatunud masinat, mis kusagil pimedas garaazhis seisab, roostes põhi vastu maad vajunud, millest ühtki olulist detaili puudu eile, kuid mis siiski enam kunagi liikuma ei hakka. Näis, et kõik ehitised on püstitatud vangilaagrite hiilgeajal, pärast sõda ja et vanematest majadest pole enam midagi järel.

Kõndisin mäest alla. Tänavate ääres suur osa majadest paistis seisvat tühja ning mahajäetuna, betoonkarpide uste ja akende ees mõjusid puitlauad kuidagi võõristavalt. Org, milles asus linn, oli ilmselt sügavamal kui avamaad, milles olin enne üle tulnud, või oli sügis juba nii palju edenenud, sest kui ma linna jõudsin, voogas valge udu selle tänavatel, summutades mu samme ning muutes kogu linna unenäosarnaseks. Laskusin mööda täisnurkseid tänavaid alla linnasüdame poole ning peagi tõusis udu üle mu pea, nii et nägin vaid mõne meetri kaugusele enese ette. Hämmastaval kombel oli tänavavalgustus teatud määral siiski alles kõikjal, kus liikusin ja ma olin selle pärast siiralt tänulik.

Majad mu ümber muutusid järjest lagunumaks, justkui oleks äärelinn oma kohad linnasüdamega vahetanud. Veider oli vaadata, kuidas sedamööda, kuidas arhitektuur pretensioonikamaks muutus, ehitiste seisukord järjest halvenes. Äärelinna veel enam-vähem korralike hoonete asemel ääristasid siin tänavaid seinad, millelt oli suurem osa krohvi langenud, milles mõnes kohas oli murenev betoon paljastanud armatuuri ja mida mööda siin-seal jooksid alla laiad roostetriibud. Teadsin, et linna keskväljaku ääres pidi olema selle ainus baar, kus soovi korral saab ka ööbida ning öö hakul ei jäänud mul muud üle, kui see võimalikult kiiresti leida. Tänava- äärsetele mururibadele oli keegi kunagi istutanud pärnasid, mis nüüd pikkamisi hinge heitsid, kunagi suureks kasvamata. Kõndisin nüüd peaaegu täielikult mahajäetud kvartalis, vaid korraks vilksas mingi akna tagant tulekiir ning ükskord seisis tee ääres mingi kummalise kujuga lõpetamata ehitis. Juba püstitatud seinadega korrustest sirutus mitme korruse jagu kõrgemale betoonist karkass nagu kõrbes liiva uppunud mehe luukere, millelt tuul ja liiv on kulutanud liha. Põgusas valguses nägin teise korruse vaheseintel musta ja voogavat graffitit, mis lisas paigale süngust -- see ei olnud tavalise töötu nolgi eneseväljenduskihk, vaid küpse, kuid hullumeelsusest vaevatud kunstnikuande väljendus, mis mind sammu lisama sundis. See lookles seintelt alla, nagu oleks tegu vedelikulaigu, mitte värvitud pinnaga ja ajas oma kombitsad naabermajadele nagu hallitus või mõni muu seen, mis järk-järgult oma ringi suurendab.

Edasi minnes märkasin, et sellest pooleliolevast tundmatu otstarbega hoonest alates muutusid seinamaalingud tavaliseks, otsekui oleksin nad selle tundmatutest poolikutest, õhus lõppevatest koridoridest ning ilma otsaseinteta ruumidest enese kannule meelitanud.

Maapind langes veelgi ja äkki astusin ma udust välja. Mingil seletamatul kombel oli see ainult tänavate ja majade kohal, kuid mitte väljakul, mille ääres ma nüüd seisin.

Väljak oli suur ja korrapärase ristküliku kujuline. Mina seisin selle ühe pikema külje keskel; minust mõlemale poole sirutus tühjade kahekorruseliste betoonist ja silikaattellistest majakarpide rida, millele üksikud tänavalaternad kesist valgust jagasid. Niipalju, kui ma hämaruses nägin, olid need kaotanud uksed ning aknad ja siin-seal olid valged tellised vaheseintest tänavale varisenud. Arvatavasti oli need ehitatud koos laagriga, võib-olla vangide endi poolt. Teisel pool väljakut tõusis okastraadist aed koos valvetornidega; kehvas valguses polnud näha, kui palju rooste ja tuul seda kulutanud olid, paistsid ainult märgade traatide lõputud read ja sünged valvurite tornid nende kohal. Kunagi väikesena olin ma läinud liiga kaugele koduümbruse männimetsa alla ja sattunud mahajäetud raudteele. Ma olin seda pidi edasi astuma hakanud ning imestusega vaadanud, kuidas rohi ja põõsad selle ääres laiutasid, otse madalate rünklike kaljuseinte ääres, mida lõhkamine oli jätnud kohtades, kus raudtee-ehitusele olid ette jäänud väikesed künkad. Alguses oli nende all vedelenud kõiksugu prahti, hiljem oli sodi kadunud ja jäänud vaid see roostest punakaspruun hüljatud rööpapaar, mille vahel mürgitatud maapinnal miski ei kasvanud, mändide tüved selle ümber laotusse tõusmas ja päike seda kõike soojendamas. Keegi oli keset raudteed hunniku segu maha valanud ja kivistuda lasknud, ma olin läinud sellest mööda ja edasi, kuni aiani pärast väikest käänakut. Raudtee kõrval olid näha okastraadist käigud, läbi mille omal ajal vange oli laagrist rongile ja rongilt laagrisse veetud ja mille vahel ilmselt olid lõrisenud koerad, inimese parimad sõbrad. Valvurite tornid olid vaadanud mind aia kohal tummade suudena, millel aeg on hambad kurku löönud. Siis oli olnud päevaaeg, päike oli paistnud ja kõik oli selgesti näha olnud, ometi teadsin ma, et see aed siin minu ees pimeduses oli tolle teise kaksikvend. Ma ei näinud seda selgesti, pigem kujutasin ette, kuidas ikka veel pingul okastraat minu ees olevast väravast kahele poole laiali läheb, kuidas valvurite putkade lauad on mädanenud ja vihmast uhutud, kuidas tuul on neilt kulutanud nende algse värvi, nii et nad nüüd päevavalgel on luitunult rohekashallid -- või oligi see nende algne toon? Selle kõige teadmiseks polnud mul vaja laagrit näha. Ma tundsin selle lõhna ja sellest piisas. See oli rooste ja väsinud raua, mädaneva puu ja praguneva viletsa betooni ning asfaldi lõhn, üksilduse, mahajäetuse ning samas kusagil selles ikka veel peituva eelmise sajandi lehk, mis haaras mind endasse sel hetkel, kui udust välja astusin ja ei lasknud mind enam lahti.

Vasakul seletasin läbi hajuva udu baari valgustatud silti mõnesaja meetri kaugusel; hakkasin selle poole astuma, püüdes mitte heita pilku paremale, kus ühetoonilisena, korrapäraste pikkade vahedega tänavalaternate poolt valgustatuna jätkus okastraataed. Kuid sellest polnud kasu, et ma seda ei vaadanud; see vaatas mind, vaatas kahelt poolt korraga, olevikust siit sajakonna meetri kauguselt minu kõrvalt ning kaugelt lapsepõlvest ammubuldooserdatud minevikust, kuskilt uute elamurajoonide alt, sellest hoolimata siiski kübetki kaotamata kurjusest, mille juba selle ehitajad olid sellesse kätkenud.

Baar oli esimene terve maja, mida ma väljaku ääres nägin ja nähtavasti olid selle traditsioonid olnud sedavõrd austamistväärivad, et selle peremees polnud tahtnud seda üle viia linnaserva, kus majad olid moodsamad ning inimesi elas rohkem. See oli niisamasugune betoonist karp, nagu ülejäänudki, arvatavasti ainus, mis oli ajavoolu keerdkäikudele vastu pidanud.

Seisatasin selle ukse ees ning vaatasin üles taeva poole, mida varjas mu pilgu eest otse hoone katuse kohal rippuv udu. Majakarbi öös tumedad seinad tekitasid minus sel hetkel arusaamatuna tunduvat ängistust, ma vaatasin üle õla tagasi ja nägin, kuidas laager aeglaselt mu pilgu eest kadus, sedamööd, kuidas uus udulaine läbi okastraadi väljakule roomas. Mõne hetke pärast olid laternatest järel vaid ähmased valguslaigud niiskes ja külmas pimeduses, ma tundsin, kuidas õhk uuesti muutus läppunudniiskeks, nagu see oli olnud mahajäetud tänavail enne väljakut ning mõne sekundi pärast kadus mu nähtavusest kõik peale baari valgustatud sildi ja halli ukse selle all. Sildile polnud midagi kirjutatud, sellel oli kujutatu kandikut, millel pokaal ja kandik kanapojaga, säärekondid õieli. Hetke jõllitasin seda, siis muutus sellegi kuma udus hägusaks ning kanapoja piirjooned hakkasid laiali valguma. Vajutasin lingile ja lükkasin ukse lahti.

Madalat ruumi valgustasid laes rippuvad lambid, mis oma isikupäratuses oleks sobinud igasse trepikotta või fuajeesse. Ruumil puudusid aknad ja seina ääres seisis kaheksa madalat tumedakspeitsitud puust lauda. Laudade ääres olid naljakad madalad nahaga kaetud tumbad, mis meenutasid kände. Seintele oli arvatavasti seesama hull tarbekunstnik, kelle käsi oli tumbade juures mängus olnud, kujundanud kolmnurksetest peeglitest abstraktseid mustreid. Mõned kohad neis olid dekoreeritud päevinäinud kunstlikke lilledega, ühel seinal rippus tuhmunud foto, millelt vaatas vastu vanema mehe nägu. Arvatavasti olete märganud, et iga ruumi juures on midagi, mis räägib selle kohta rohkem, kui kiretu kirjeldus sellest leiduvast, mingi õhkkond, mis moodustub üksikuna võetuna vaevuhoomatavatest märkidest. Sellesse baariruumi astudes oli see sedavõrd tugev, et pani mind hetkeks jahmuma. Igast selle nurgast vaatas vastu allakäik, mõttetu ja lootusetu joomine, mis oli ammu muutunud joomiseks joomise enda pärast, siit olid ammu kadunud lõbus optimism, mis on omane suuremale osale kõrtsidest ja baaridest ning teatav naljakas kenitlus, millega need kohad tavaliselt püüavad paista paremana, kui nad on. Ka õhk oli alkoholilõhnaline kuidagi teisel moel, kui tavaliselt, ebameeldiv läppunud ning kolkunud lõhn näis tulevat otse seintest ja põrandast, kuigi need ei olnud otseselt räpased. Siia ei tuldud mõnikord klaasikest võtma; siin istuti iga päev nüri pilguga enda ette vaadates, alkoholist läbiimbununa. See ei olnud isegi kurb, mingist hetkest alates kaob sellistest paikadest raisatud elude nukrus ning asendub mingi rutiinsusega, need muutuvad joomise kombinaatideks. Ma arvan, et sellest päevast, kui viimati mõni külastaja oli seal purjus peaga melanhoolseks muutunud ning valanud mõne pisara mõttetult kadunud aastate pärast, oli seal juba väga palju aastaid möödas. Need isikud, kes mulle vastu vaatasid, polnud ilmselt selliseks tundepuhanguks enam võimelised; nad istusid peaaegu vaikides laudade taga ning vaatasid klaase enda ees ning sigarettide hõõguvaid otsi. Kõik nad olid vähemalt keskmises joobes. Kaugemal, ruumi otsaseinas istus suurte rindadega ebamäärases vanuses plika leti taga ja suitsetas, tühja pilguga lehmasilmad lakke suunatud. Lootusetuse ja harjumuseks kujunenud masenduse hoovus, mis mulle sellest ruumist vastu õhkas, oli sedavõrd tugev, et pani mind hetkeks jahmatuma; siis tõmbasin ukse kinni ning astusin otsustavalt paarist madalast trepiastmest alla. Mulle ei pööratud mingit tähelepanu, kui ma leti juurde astusin, ainult baaridaam muutis veidike oma poos ja jõllitas mulle süüdimatu pilguga otsa. Siis pani ta sigareti enese arvates graatsilise liigutusega sälku tuhatoosi servas ning tõusis püsti.

«Tervist. Ma sooviksin öömaja.»

«Tere.»

Plika hääl oli palju madalam, kui tema välimuse järgi oleks võinud arvata.

«Üheks ööks või?»

«Jah.»

Ta nimetas väga odava hinna ja ütles, et seab selle tunni jooksul valmis. Ma vaatasin arvatavasti kaunis ammu viltpliiatsiga valgele plekist stendile kirjutatud menüüd ja tellisin šnitsli ja kannu õlut ning pöördusin ümber, et leti kõrval asuvasse vababasse lauda istuda.

Ma ei olnud varem ühtegi pilku tabanud, kuid nüüd olid äkki kõik silmad saalis minule pööratud. Vähene jutt oli vaikinud ning kõik istujad vaatasid mind sellesama tühja vaatega, mida ma baaridaami puhul olin tähele pannud. Ma asteasin seljakoti ühe tumba najale maha ning võtsin mantli seljast. Ühtegi nagi silma ei hakanud, nii et ma panin selle kotile ja tumbale peale. Siis ma istusin ning sirutasin jalad ebamugavalt madala laua kõrvale välja. Kogu selle aja jälgisid mind need elutud pupillid, millest ma ei suutnud ühtegi emotsiooni välja lugeda. Paaril korral vaatasin enda jälgijatele pikalt otsa, kuid niisama hästi oleksin võinud vaadata ilma antennita televiisorit -- mitte ühtegi emotsiooni ei väljendanud nende hallika nahaga näod ja silmad oleks võinud liikumatuse poolest ka surnutele kuuluda. Uuesti tundsin seda depressiivsust, mis kogu selles ruumis lasus, millelegi muule ruumi jätmata -- või pigem vastupidi, niisamuti nagu külm on sooja puudumine, mitte nähtus omaette, oli ka see rõhuv õhkkond, mis siin valitses, kõigi inimlike tunnete puudumine, mitte mingi omatte kvaliteet. Neisse silmisse vaadates tekkis mul hetkeks midagi kõrgusekartuse sarnast ja ma pöörasin pilgu kõrvale.

Baaridaam tõi šnitsli, mille juures oli paar keedetud kartulit, keedetud punapeedi lõigud ning valge ollus, mis ilmselt pidi kaste olema ning mu õlle. Keskendusin söögile, kuid ebamäärane rahutustunne ei kadunud hoolimata sellest, et paari põgusa pilguga nägin, et kõik kohalikud on jälle pöördunud tagasi sellesse tardumusse, milles ma neid olin sisse astudes näinud. Mulle tundus endiselt, et mind jälgitakse, pannakse tähele iga mu lihasevärahtust, mitte erilisest huvist mu isiku vastu, vaid paljalt seetõttu, et erinesin sellest, mida need silmad olid ajapikku hakanud ainuvõimalikuks ümbruseks pidama -- see mehhaaniline, mitte intellektualne huvi meenutas liigutust, millega raudnõel magneti poole pöördub.

Kui olin söönud, teatas baaridaam, et ma võin oma toa kätte saada. Ma võtsin oma mantli ja koti ning ta lükkas lahti külgmises seinas oleva ukse, mille taga oli väreleva päevavalguslambiga viletsasti valgustatud ning külm betoonist trepikoda. Vasakul oli selles veel üks uks, mis ilmselt viis õue maja teisele küljele. Tuba oli teisel korrusel, ta pistis mulle selle võtme pihku ja loivas tagasi trepist alla. Keerasin mahatuleva värviga papist ukse lukust lahti ja astusin sisse. Tuba oli jahedavõitu, kuid muidu talutav, selles oli isegi hiljuti koristatud. Odav isikupäratu mööbel, puiduimitatsiooniga kaetud paar kastikujulist kappi ning laud ja lihtne voodi ühes seinas rahuldasid mind täiesti. Koridori alguses olin näinud kaht ust, millel WC ja duširuumi märgid, otsisin kotist seebi ning rätiku ja läksin neid lähemalt uurima. Duširuum oli suur ja külm, kaetud mingit ebamäärast, halli ja sinise vahepealset, värvi plaatidega. Kuus roostetanud torudega külma sõja aegset dušši rippus seina küljes, millele tilkuv vesi oli teinud roostekollased vöödid. Mingeid eesriideid ega sirme ei olnud. Vaatasin tagasi ukse poole, kuid seal, kus oli kunagi olnud riiv, olid nüüd vaid kruviaugud, muust uksest veidi heledam laik ning vastus piida küljes. Keerasin üht punase nupuga kraani, see käis raskelt ning kõrgelt lae alt dušisõelast hakkas kajava pladinaga vett nirisema. Vesi oli jääkülm. Keerasin kraani kinni tagasi ja proovisin teist, sinise nupuga kraani, mille tagajärjel hakkas ülevalt tulema vett, mida küll kuumaks nimetada ei saanud, kuid mis oli vähemalt soe. Kraani rohkem avades veendusin, et surve oli korralik. Võtsin keset jääkülma põrandat riidest lahti. Suur ruum mõjus ebameeldivalt, mulle meenusid all baaris istunud meeste üksipilgu vaatavad silmad, ma katsusin veelkord ust, kuid ei olnud ühtegi viisi seda sulgeda. Ukse vastasseinas oli kaunis suur aken ning muidugi polnud sellel kardinat. Otsustaval astusin duši alla ja keerasin soojaveekraani lahti. Sõel oli millegipärast nii kõrgel, et ma ei ulatunud seda puudutama ning vesi ilmselt jahtus mõnevõrra õhus, enne kui minuni jõudis, kuid olin sellegi eest tänulik. Ma ei ole loomult eriti häbelik inimene, kuid selles kõledas ruumis ei suutnud ma vabaneda tundest, et iga mu alasti keha liigutust jälgitakse kuskilt mõne liikumatu halli silmapaari poolt. Pesin ja kuivatasin end rutakalt ja läksin oma tuppa tagasi. Kustutasin tule ja pugesin jahedate linade vahele odava rohelise teki alla. Dušš oli muutnud väsimuse uniseks lõtvuseks ja ma uinusin raskusteta; magasin aga rahutult ja nägin unes, et laman kõval maapinnal ning mu peale laskub ülevalt udu, mis poeb sisse igast mu kehauurdest ja kammitseb mu käed, jalad ning suu, jättes vaid silmad vabaks vaatama liikumatu pilguga igavesse valkjasse hämusse.

Hommikul ärkasin vara, kui väljas oli veel hämar ja tundsin ennast roidunult. Ajasin ennast voodist üles, panin riidesse, võtsin kotist fotoaparaadi ja ronisin trepist alla. Baaris oli ainult seesama plika, kes eilegi istumas leti taga täpselt samasuguses poosis, milles ma olin teda esimest korda näinud. Küsisin ta käest kalmistu asukoha kohta, ta andis paar lühikest seletust, tänasin teda ning läksin välja. Sel hommikul polnud mul vähimatki söögiisu.

Udu oli tõusnud ja heledamaks muutuvad päevavalguses nägin täielikult selle koha eemaletõukavust. Roostes okastraat ning valvurite lagunevad tornid teisel pool väljakut, lagunenud ja rämpsuste ukseavadega majad minust paremal ning vasemal, paar musta koorega raagus puud ja sügisene taevas selle kõige kohal polnud veel kõik -- ma olen näinud palju minevikukummitustena mõjuvaid paiku, kuid kõigis neis kas võtab loodus võimust inimese rikutud mõistuse sünnitiste üle või on näha, kuidas allesjäänud elanikud neid vaikselt oma vajadustele kohandavad ja võib aimata, et kunagi muutuvad need väikesteks viisakateks kohtadeks, siin aga oli vaid mahajäetus ja lagunemine, mille vahel liikusid jalgu järele lohistades üksikud hallid kogud, tuim pilk enese ette suunatud. See tekitas tugeva vastikustunde nii paiga enda kui selle asukate vastu.

Sammusin piki väljaku serva vasakule, mööda tühjaksjooksnud silmade ja huulteta kõridega sarnanevate akende ja uste rida, kust õhkus läpatanud ja mädaneva rämspu, rooste ja uriini lehka. Paaril korral arvasin end nägevat mingit liikumist tühjade majade pimeduses, kuid mul polnud mingit tahtmist seda lähemalt uurida. Neljas majadevahe oli tänav, millele ma keerasin ja peagi tegin uue pöörde teele, mis baaridaami juhatuse kohaselt pidi viima surnuaiale. Linnaosa, milles nüüd käisin, sarnanes sellega, millest olin linna saabudes läbi läinud ja oli ilmselt juba pikemat aega asustamata. Majade seintes olid suured praod ja nende ümber lokkasid nõgesed ning takjad. Terveid vettinud kõrvaltänavaid majade vahel katsid takjate laiad lehed, sügise puudutusest pruunikaks muutunud. Takjad varjasid küll rämpsu, kuid nende ühetaoliste lehtede vaip jättis fantaasiale vaba voli oletusteks nende all peituva kohta, mis oli võib-olla isegi hullem, sest tekkis küsimus, miks mõnel tänaval olid takjad ja mõnel teisel ei olnud? Mis oli muutnud asfalteeritud tänava neile viljakaks pinnaseks? Püüdsin sellele mitte mõelda.

Kõdu, laguneva prügi ja mahajäetuse kurb lõhn ei lakanud hetkekski. Kaks korda nägin tänava ääres täielikult läbiroostetanud auto vrakki. Siis nägin ees porise vee virvendust ja silda, millest pidin üle minema, et linnast välja jõuda. Sild oli betoonist detailidest kokku monteeritud, liitekohtadest jooksid alla roostesed nired ning ka käepidemetelt oli värv ammu pudenenud ja metalli ilmastikule kaitsetuks muutnud. Kunagi oli see autosild olnud, autoga ma poleks tahtnud enam sellest üle sõita, kuid jala minnes polnud ilmselt riski. Vastaskaldale sillaalusesse vaadates tundsin korrapealt ära sellesama kunstniku, kelle graffititi olin eelmisel õhtul näinud poolelioleva hoone skeletil, käe -- kuid siin oli ta kasutanud ära silla pakutud võimalused ning ilmselt otse jões seistes jäädvustanud selle kandekosntruktsioonile musta kuju, mis otse veest tõustes minu asukoha poole sirutus. Ma ei suutnud seda siduda ühegi kindla eluvormiga, kuid kahtlemata oli see elus -- kunstnikul oli õnnestunud selles kogus ühendada mingi elutule loodusele omatu ähvardav dünaamika loodusjõu vääramatu paratamatusega. Ühtpidi vaadates see kogu justkui tõusis jõest -- teisest küljest oli see ka jõgi ise... Sillal kümmekond sammu teinuna kaotasin selle silmist, kuid teadmine, et kusagil minu jalgade all asub maailm, mille jaoks see on normaalne koostisosa, mina aga võõrkeha, täitis mind ebamäärase kõhedusega. Silla keskel jäin seisma ja astusin piirde juurde. Jõgi voolas pruuni ja elutuna, selle ääres soostunud luhal kasvas määrdunudkollakas sügisene rohi ja seisid kidurad pajud. Otse mu all läksid silla all mingid torud, mille läikiv isolatsioonikiht oli lahti tulnud ja laperdas tuules. Piki jõge jätkus linn kuni vangilaagri piirini. Jõe kaldal ei olnud tänavaid, kunagi olid siin ilmselt olnud mingid laod, mille mustade akendega kandilistesse pikkadesse hoonetesse viisid sissesõiduteed. Tuul oli ladude katustel kiskunud plaate ja laiali pillutanud, ühe juures seisis kaks buldooserit, poole sahani maasse vajunud. Kaugemal ladude taga olid masuudimahutid ja katlamaja, nägin ka siitmaalt, et seal oli maapind tumedam aastate jooksul sellesse imbunud õlidest ja tundsin või arvasin tundvat korraks nende lõhnagi. Pöörasin pilgu oma mineku suunas ja vaatasin, kuidas eespool linn jõe kaldal jäsku lõppes, kuidas vastaskaldal oli vaid tühermaa kuni paari viletsa metsatukani ning keset seda trööstitut välja kalmistu, mida ükski nähtav piire ei ümbritsenud. Otse veepiiril vastaskaldal veidike allavoolu oli suur kuhi vanu autokumme, tee pööras jõe voolu suunas piki kallast ära.

Tühermaad oli jõe ja surnuaia vahel vaid sadakond meetrit ja üle selle läks tänavamagistraalilt ära pööranud kõnnitee. Kui tagasi vaatasin, ei näinud ma enam kallaste vahele varjunud jõge, üle lageda maa ja silla vaatasid mind linna poolt varisevate majade tühjad aknaavad. Kalmistu polnud midagi muud kui lapp sedasama trööstitut kõndu, mida eristasid vaid madalad, taimkattega kaetud kalmud, millel siin-seal oli mõni viltuvajunud kivi. Kaugemal tõusid juba künkad. Hakkasin hauakivi juurest hauakivi juurde käima. Matustel poldud arvestatud mingit mulle mõistetavat süsteemi, kividega hauad olid laiali pillatud üle terve surnuaia, kusjuures siin-seal oli kaunis suuri alasid, millel polnud ühtegi hauda. Võrreldes roiskuva linnaga oli surnuaed aga kaunis meeldiv paik -- vähemalt polnud siin seda prügi ning mädanemise haisu, mis näis kogu linnale omane olevat. Siin oli kõik lihtne, nimetud hauad sirgetes ridades -- mind on alati veidi häirinud jõukate kohtade kalmistud, kus matusepaiga ehtimine tundub vahel muutuvat väärtuseks omaette, eriti hästi on see näha betoonist piirdega haudade juures, kus samal ajal, kui mullast võetud kadunuke seal all taas mullaks saab, tehakse üleval kõik, et maalappi tema kohal kõigist muudest maalappidest maailmas eristada, justkui võiks elava inimese individuaalsus üle minna maastikust väljakistud paarile ruutmeetrile. Kirjad harvadel hauakividel olid kulunud, kuid siiski suures osas loetavad ja ma leidsin otsitava kalmistu tagumisest servast. See oli peaaegu maapinnaga ühetasaseks vajunud kalmuküngas, mille ühes otsas seisis mustast marmorist poleeritud hauakivi. Kivi oli võrreldes ülejäänutega väga hästi säilinud, ajutised samblikulaigud ei seganud sellel kujutatust aru saamist. Kivi ülemises otsas oli bareljeef, kongus ninaga mehenägu ja selle all kroonulik kiri: «Major Iskander Shar, hukkunud kohust täites Kodumaad teenides» ja eluaastad.

Seisin ja vaatasin hauda, mille pärast olin võtnud ette rännaku sellesse tülgastavasse paika. Peale majori ja laagri komandandi võis Shar ennast nimetada ka matemaatika-füüsikadoktoriks, kelle põhiline huviala oli aga hoopis müstiline filosoofia, mille kontseptsiooni ta töötas välja paari maakera teisel küljel keset sooja ookeani elava kirjasõbraga, kes olid mõjutatud Josephus Cartaphiluse fantastiliste käsikirjade tõlgendajate töödest. Selts oli mulle teinud ülesandeks tema müstikat käsitleva raamatu jaoks foto tegemise tema hauapaigast ning mul oli väga hea meel, kui nägin hauakivil bareljeefi -- nimelt on Iskander Sharist teada vaid üks foto, millel ta on kaunis noor ohvitser. Bareljeefilt vaatas vastu juba elatanud mees. Tegin nii hauast kui bareljeefist mitme nurga all rea pilte, osa välklambiga. Panin fotoaparaadi ära ning pöördusin ümber, et hakata tagasi minema, kui nägin, et pole enam kalmistul üksi.

Kuulmatult oli sellele linna poolt jõudnud kummaline protsessioon hallidest kühmus inimestest, kes kandsid end vahel lihtsatest laudadest kokkuklopsitud kirstu. Nad tulid otse minu poole ning ma nägin, et nende ja minu vahel on lahtikaevatud haud, mida ma polnud varem märganud. Kehitasin õlgu ja hakkasin astuma kalmistu värava poole, neile vastu.

Ma nägin, kuidas nad jõudsid tühja haua juurde ning panid kirstu maha. Mõne hetke seisid nad selle ümber, nagu ei oskaks edasi midagi peale hakata, siis kummardusid kaks neist kangelt ning tõstsid kirstult kaane. Ma ei märganud, et keegi neist oleks kirstus lamavale kadunukesele mõne pilgu heitnud, ka need kaks mitte, kes kaane maha olid võtnud. Olin juba õige lähedal, kuid nad ei paistnud ka mind märkavat, kuigi ma mitmele silma vaatasin. Jõudsin haua juurde ja läksin peatumata ümber selle, olin juba neist möödumas, kui mind äkki tabas soov korraks näha lahkunut, kelle surma kõik näisid sellise osavõtmatusega suhtuvat.. Tegin kaks väikest sammu, nii et sain üle ühe halli peaga eatu mehe õla pilgu kirstu heita.

Koolnu lamas kirstus, nägu halli taeva poole ja näol seesama tühi ilme, mis neil, kes ta sarka kandnud olid. Kuid mitte see ei pannud mind järgmisel hetkel õudusest värisema ja linna poole sööstma.

Surnu silmad olid sulgemata jäänud ja vaatasid samuti taevasse. Ning neis silmades oli pilk! Seesama pilk, mis minus juba eelmisel õhtul oli kõheduste tekitanud, see kõigest loobunud apaatne pilk, mis ilmestas kõiki nägusid, mida olin linnas näinud, pilk, mida ma varem olin mõttes elutuks nimetanud, kuid mis siiski oli nii kaugel koolnu klaasistunud vaatest.

Joostes tundsin et mind jälgitakse, kujutasin hetkeks ette, kuidas haua ümber seisjad mind vaatavad nii nagu eile õhtul olid mind vaadanud baaris istujad, kuid ma ei julenud tagasi vaadata.

Silla keskel jäin seisma ja tõmbasin hinge. Püüdsin end sundida oma hirmule vastu vaatama, kuid ei suutnud seda mõne hetke jooksul teha. Vandusin mõttes pikalt ja ropult, see aitas natuke. Siis pöördusin ühe ropsuga ümber, kuid sellest kaugusest oli näha vaid inimeste gruppi lageda väljana tunduval kalmistul kirstu hauda laskmas. Siis märkasin silmanurgast mingit liikumist ja pöörasin veel pead. Plika seisis sillakäsipuu najal ja vaatas vette. Ma polnud teda varem märganud -- kas ta oli kogu aeg siin seisnud, sulandudes kokku mureneva betooni ja väsiva rauaga nii, et teda oli võimalik neist eristada alles otse vaadates või siis, kui ta liigutas, nagu vaatevälja keskel pimetähnis asuvat taustast erinevat objekti pole võimalik näha, kui temast veidi kõrvale vaadata? Ta pöördus ümber ja vaatas mulle otsa ja ma nägin ta silmades tühja kõleda jõe, mida ta äsja vaadanud oli, peegeldust.

Kahtlemata oli ta näinud mu hirmupuhangut ning sel hetkel lõi mulle pähe meelevaldne oletus, et ta naeratab ühe suunurgaga. Ma pidin midagi ütlema, kuid ei suutnud hetke jooksul sõnu leida. Ta lahendas olukorra, öeldes oma madala käheda häälega:

«Kas te ei saadaks mind hotelli.»

Hetkeks tundus see mulle niisama kummaline, nagu oleks mõni elutu sillasammas ennast saata palunud. Vaatasin otse ette ja nägin teisel pool jõge, kust ma enne tulnud olin, graffitit, mida ma tulles märganud polnud. Kui kalmistupoolne tõusis jõest, siis linnapoolne vajus sellesse, must kogutu elu vajumas vaid raskusjõu toimel sogasesse vette, kombitsad taga järele lohisemas -- seesama laialivalguv kujutis, mis oli ennast laiali sirutanud kusagil lõpetamata laguneva maja seintel neli-viis kvartalit siit eemal. Ilmselt oli see optiline pete, kuid mulle tundus, et betoon on ka vee all sellest kohast tumedam, kui mujalt, justkui ulatuks see tume vari jõe põhja välja, kõige sügavamasse kohta aegade jooksul sinna uppunud rämpsu vahele, seda kattes, nagu udu katab linna.

Tegin paar kiiret sammu, et sillakumerus selle mu vaateväljast varjaks ja kuulsin, kuidas plika mu seljataga mulle järgnes. Hotelli pidin ma muidugi nagunii minema. Hakkasime vaikides astuma.

Natukese aja pärast küsisin talt kella. Ta kehitas õlgu, kuid näis siis järele mõtlevat ja ütles:

«Üksteist läbi -- buss sõitis ära, kui ma tulema hakkasin.»

Jäin keset tänavat seisma. Paremat kätt oli väike asfalteeritud plats, millest tõusid kandilised mitme meetri kõrgused betoonist talad, mis lõppesid paljaste armatuurivarrastega nagu kunstlik mets. Talad olid üksteisest vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel ja paiknesid täiesti korratult.

«Sõitis ära? Bussiaeg on ju pool kaks?»

Ka tema peatus.

«Buss on eluaeg pool üksteist läinud,» ütles ta tuima häälega.

Hakkasime uuesti kõndima ning ma meenutasin kramplikult sõiduplaani, mis hotellis mu kotis oli. Ma ei saanud eksida, buss pidi minema pool kaks, olin seda mitu korda kontrollinud ja sellele oma päevaplaani rajanud.

«Sõiduplaanis oli pool kaks.»

«Siis oli seal valesti.»

Olime jõudnud varisevate tänava alguse lähedale, mõne minuti pärast keerasime ära teele, mis väljakule tagasi viis. Tegin mõttes kirudes oma plaanidesse korrektiive. Tänasest ärasõidust ei tule kindlasti midagi välja. Peab selles ühikas veel ühe öö olema. Kõigepealt peab aga midagi sööma.

«Täna teil süüa ka ikka saab?»

«Saab ikka.»

Keerasime väljakule ja hakkasime baari poole minema. Minust paremal oli jälle see jälk varemeterida.

«Miks nei varemeid ära ei koristata?»

Baaridaami näkku ilmus korraks kerge imestus.

«Milleks?»

Sellele ei suutnud ma vastust leida.

Ühika juures keeras ta ukse lukust lahti, klõpsutas kehva valguse põlema ja me astusime baari. Selle ümber polnud näha hingelistki -- ilmselt oli veel liiga vara. Kalmistul mind korraks oma haardesse surunud õudus oli asendunud väsimusega, oru rõskus oli hoolimata päevasest ajast mu riietesse tunginud ning baari sissepääs tundus mulle lihtsalt ühena neist tühjadest ukseavadest, millest olin terve hommikupooliku mööda kõndinud.

«Kas te mulle kaks muna saate praadida?»

«Üks hetk.»

Istusin eilsele kohale leti ääres ning kuulasin läbi avatud ukse leti taga, kuidas plika särinal muna praadis. Arvatavasti oli koht vaid minu pärast lahti tehtud, kokk tuleb ilmselt lõunaajal.

Nõjatusin taha ja lösutasin, püüdmata millestki mõelda, kuid mõtted leidsid mu ise. See depressiivne paik pidi olema mu närvidele mõjunud. Nende kombed vist ei näe ette surnul silmade sulgemist ja kõik. Minu närvid olid aga nii pingul, et ma suutsin endale mõne hetkega eiteamida ette kujutada ja endale kabuhirmu nahka ajada. Polnud ime, et nad mind niimoodi vaatasid, ise vaataks ka sellist hullu. Kordasin seda mõttekäiku mitu korda ja lõpuks vist isegi jäin midagi sellest uskuma.

Baaridaam tõi munad ja mu tee. Tänasin ja maksin kohe ka uue öö eest, ta pani raha kassasse, ja istus oma leti taha.

Söök mõjus väga hästi, pärast lõpetamist lükkasin taldriku eemale ja lasin pilgu uuesti üle baari käia. See jäi pidama seinal rippuval fotol. Ma ei olnud seda eile õhtul ära tundnud, ei saanudki tunda, sest siis ma olin näinud vaid noore sõjaväelase pilti, mitte karmi ja kortsulist nägu, mis oli mind hommikul vaadanud bareljeefilt. Seinal oli Iskander Shari foto. Tõusin üles ja läksin seda vaatama. Foto oli väljalõige mingist ajalehest, nähtavasti seesama, mis oli kunstnikule aluseks olnud bareljeefi juures. Mis mind aga üllatas, oli see, et selle servale olid käsitsi joonistatud märgid, mida Shari müstilistes teostes maagilisteks peeti. Seinal polnud mitte kunagise laagrikomandandi, vaid müstiku portree, kes juhtumisi oli ka komandant.

Asi hakkas mind huvitama, mind meelitas võimalus peale Shari haua foto veel midagi Seltsile huvitavat leida. Läksin leti äärde tagasi ja vaatasin baaridaamile otsa. Ta ei vastanud mu pilgule, meie silmad olid kohakuti lihtsalt seetõttu, et olin oma vaate tema omasse suunanud. See oli sarnane sellega, kuidas ma olin hommikul jõge vaadanud.

«Kelle foto see on?»

Kui ta oli mind kalmistul Shari haual näinud, pidi ta teadma, et mängin juhmi. Kui see nii oligi, ei näidanud ta seda välja.

«Õpetaja,» ütles ta lihtsalt.

Neile, kes ei ole Shari lugenud, ei ütle see stseen midagi. Mina olin ning judin läbistas korraks mu õlgu, kui ma seisin selles mädanevas baariruumis lõplikult laostunud linnas, vaadates otsa noorele naisele, kes nimetas õpetajaks meest, kelle kahes teoses oli kuratlikult väärdunud fantaasiaga kirjeldatud iidseid jõude, mis siin-seal planeedi pinnale tõusevad nii maismaal kui merel, kes oli noppinud selleks pnakootilistest mütoloogiakihistutest välja kõige ebardlikumad ja kummalisemad üksikasjad, kellele kuulusid lõputud kirjeldused võigastest riitustest, kus ohverdati ammuunustatud jumalatele ning salapärased vihjed sellele, et veel praegugi, kahekümne esimesel sajandil, pole need jõud kuhugi kadunud, vaid ammutavad jõudu äsjalõppenud aastasaja jooksul inimeste poolt maailma toodud kurjusest, võtavad seda kui ohvriandi ja vastavad selle vääriliselt.

«Miks te teda õpetajaks nimetate?»

Tükk aega ma mõtlesin, et ta ei vastagi midagi.

Siis liikusid ta huuled ja moodustasid ühe silbi ja siis teise ja siis kolmanda. Silp silbi järel nagu vee tilkumine lõputus pimedas koridoris langes ta huultelt ja ma ei tea siiani, miks ta seda tegi -- kas ta kontrollis minu teadmisi? Või olin lihtsalt vajutanud ühele peidetud vedrule ta alateadvuse, mis ei kuulunud enam talle?

Shari vanade jumaluste nimed ja loitsude tugiriimid pudenesid ta huultelt läbulehalisse õhku, ma olin neid sõnu vaid lugenud ja ei olnud kirjapildi järgi osanud ette kujutada, kuidas peaks neid hääldama, sellest hoolimata tundsin nad kohe ära, nende kõla on raske kirjeldada, vahest teeb märg sügisene tuul vana laguneva maja räästa all sellist häält, vahest voolab niimoodi korisedes jäine vesi läbi mahajäetud kanalisatsiooni seinas äkki avanenud lõhe, vahest ookean oma lõputus muutumises suudab kord saja aasta jooksul korrata neid võikaid silpe, mida ta meeleärase sosinaga mu kõrva ääres kordas, lõbu tundes nende õudustäratavatest tähendustest?

Ning mingi kummalise perverse soovi tõttu rohkem kuulda, teada saada, kui palju ta veel teab neid sõnu, mis polnud mõeldud inimkõrvule isegi siis, kui inimene nad välja mõtles, kuulasin teda liikumatult, kuni ta hääl kähedaks sosinaks vaibus ja ma ei suutnud enam häälikuid eristada. Sellest hoolimata rääkis ta ikka veel.

«Mida te Sharist teate?»

Ta jäi vait.

«Rääkige!»

Niisama hästi oleksin võinud jõel käskida mulle oma saladused avada.

Ma ei mõelnud ilmselt midagi tol hetkel, mil ma üle baarileti kummardusin ning tal kätest haarasin. Ta nahk oli jahe ja kuiv, ning ta ei reageerinud puudutusele, ma libistasin sõrmed piki ta mõlemat käsivart üles, otsides õlgade taga ja kaelal punkte, mida olid kirjeldanud Amadeus Theosius oma «Summa Pnacoticaes» ja mida mitusada aastat hiljem sõja ajal, kumbki omal poolel teise poole vangide peal uurisid Ramer ja Nikolai Gumm. Ta lasi sellel kõigel sündida, tundus, nagu oleks ma mannekeeni peal mingit harjutust sooritanud.

Nii nagu inimkehal on kohti, millele vajutades on võimalik leevendada valu ja peletada väsimust, on olemas ka kohad, mille üheaegne stimuleerimine vabastab närvisüsteemi teatud tõketest, mis pdidurdasid alateadvuse süngemat osa ennast maksma panemast.

«Kolm mees... laagrist...»

Kui enne meenutas ta mulle hommikuse jõe pinda, siis nüüd tundus, nagu oleks lõputu sügavalt kaevult kaas nihutatud.

«...mis nende nimed olid... Kuidagi said nad valvurilt relvad, võtsid ühe auto ja murdsid väravast läbi, läbi kuulide välja...

Nad sõitsid otse, teed valimata... ja Shar oma meestega oli neil kannul ja siis läks neil auto raba veeres ümber, jah, ja ta sai nad kätte...»

See ei olnud hüpnoos, ta oli teadvusel, see oli alateadvusse peidetud surmainstinkti äratamine, sõnad pudenesid ta huultelt sellesama tundetu tooniga, millega Gummi vangid olid kuuldavale toonud laused, mis tõid nende huku mõned päevad lähemale.

«... kolm meest, ta lasi kahele kuulid kumbagi kumbagi kätte ja jalga ja jättis nad sinna ja kolmas oli jooksu saanud ja vaatas seda rabast pealt ja kui nad talle järele hakkasid tulema, hüppas laukasse ja nad ei leidnud teda kunagi ja Shar naeris...

...naeris, naeris, naeris, jah... Hahahaaa!»

Irve paljastas ta õhukesed hambad, ta oli oma ossa sisse elanud ega suutnud enam peatuda.

«Aga öösel hakkas üks vang oma koikul visklema ning karjuma ja valvurid tirisid ta välja ja tahtsid maha lasta, aga äkki oli õpetaja seal ja kuulas, mida vang rääkis ja käskis ta enda kontorisse viia ja keegi ei näinud teda enam kunagi... Kõik vangid teadsid, mis ta oli karjunud, ma olen elus, karjus ta, ma olen ikka veel elus, te ei leia mind kunagi, mu keha on surnud, aga ma olen siiski elus!»

Mulle viirastusid tol hetkel kirstuslamanu liikumatud, kuid elusad silmad, õudus oli tagasi ja surus ennast mu mõistuse ümber, kuid siiski ei tõuganud ma teda endast eemale, vaid jätkasin mingis masohhistlikus ihas mängimas sellel jubedal pillil, mis ta keha mu käes ju oli, naise kähin paisus kiledaks kriiskeks, kui ma järjest kiiremini liigutusi tegin, «Ma olen elus! Ma ei söö ega maga, kuid ma olen elus! Hahahah!»

Teda haarasid krambid, mis panid vaid ta lihased pingulduma ja lõtvuma, mitte liigutusi tegema, kramp, lõtvumine, kramp, lõtvumine, kramp, lõtvumine... Ta jutt kaotas mõneks hetkeks seose, siis oli ta nähtavasti ajas mitu aastat edasi hüpanud ning ta hääl muutus taas sellekssamaks madalaks kähinaks, mis tõi silme ette keele ja huulteta, vaid kõriga sõnu vormivad viirastuslikud suud -

«Keegi, mitte keegi neist ei ole surnud ja keegi ei sure, nende mõistus elas edasi ja nad kõik olid üksteisega ühenduses ja suutsid meisse tungida, justnagu see esimene mees oli vangi tunginud... Miljonid, miljonid, miljonid aastad oli see tagasi maapinna poole ujunud, kuni kohale jõudis ja see on nüüd igal pool meie ümber! Teadvus pole universumis, universum on teadvuses, igavene surm algab sünnist ja igavene elu surmast, jah, Kadath, vaala turi pole ka siis saar, kui me seda selleks peame...»

Ta kõne muutus sharistlike vormelite mõttetuks segapudruks, siis kangestus ta mõneks hetkeks, viskas pea kuklasse ja järsku kõlas ta kõrist väikese lapse siiras naerusegune hääl:

«Tule! Tule! Tule!»

See oli nii ootamatu, et pani mind üle keha värisema, mu silme ees liikusid pildid lastest öös, kes kõnnivad mööda mahajäetud raudteid ja mängivad pöörangutega, Ramer on seda nähtust kirjeldanud kui katsealusega tekkiva sideme kahepoolset efekti, Gumm aga lasti selle eest maha... Lapsed kõndisid otse minu poole mööda lagunenud raudteed, mille ümber olid lagedal väljal mürsukraatrid ja nende silmades suurenes väike tulesäde, mis lõpuks muutus neile vastutormava ešeloni prozhektori peegelduseks ja täitis terve maailma pimestava valgusega, mis oli kui tuhat päikest...

Ma kiskusin oma krampunud sõrmed tast lahti ja komberdasin välja ukse poole, otsides vaistlikult värsket õhku, udu haaras mu endasse, kui ma väljakule koperdasin ja pimestas mu silmad, kuid siiski nägin ma sel hetkel, nägin kuidagi teisiti, kui tavaliselt, nägin enese ümber võõraste struktuuride sõlmkohti, kõikjal enda ümber otse alla avanevaid lõputuid šahte, mille vahel ma otsekui ämblikuvõrgul turnides tuikusin, tundmatu ehitise kes teab mis põhjusel habraste niitidega ühendatud tippudel, suutmata pilguga tungida neisse mõõtmatutesse sügavustesse, millest need tõusid, nagu on inimmälu võimetu tungima kaugemale mõnest hetkest põhjatusse minevikku. Mu keha liikus omasoodu mu mõistusest, mõistusega ma teadsin, et pole mingit lootust leida pääseteed sellest lõputust nõelteravate toetuspunktide labürindist, mis rippus seletamatute jõudude toel all toore tühjuse kohal ja lasin oma kehal omasoodu liikuda, lootuseta välja jõuda ja huvita selle vastu, kui kaua suudab ta ilma oiuta teed leida.

Ma arvan oma vaimu ekslevat ikka veel selles labürindis, kuigi mul pole ühtegi viisi kindlaks tegemaks, et ma juba ei ole libastunud ja ei lange oma lõputut langemist ja et need, mida ma toetuspunktideks pean, pole allalennul möödavilksatavad struktuurid. Ma tean, et mu keha lebab kusagil sügaval lõputute raudredelite rägastiku taga, kusagil kilomeetritepikkuse betoontunneli lõpust kaugemal, kus loodusjõud on linnaaluse aatomivarjendi käike edasi uuristanud. Lebab üleni vees, milles ta roomas viimased meetrid mööda maa- alust jõge, kuhu imbuvad tundmatud ühendid raketikütuse mahutite lekkivatest seintest, ja ei sure kunagi. Ma tean, et kümned tuhanded kehad laagrist põhjakaares olevas rabas ja ühishaudades selle serval, jõesügavuses ja kalmistu haudades, linna kanalisatsioonis ja kokkuvarisenud majade all ei sure kunagi. Meie teadvused on kui osakesed ääretus maa-aluses meres, mis küll alluvad seadustele, mis selles toimivad, kuid ei tea, kas nad vaid võnguvad lainete taktis üles-alla ise paigale jäädes või on osakesed mingist voolusest, mis neid edasi kannab.

Kui te seisate mere kaldal ja heidate sellesse kivi, vajub kivi põhja, olles enne põhjustanud loendamatute osakese liikumise. Maa on mere jaoks sama, mis meri maa jaoks. Meie jaoks on mereks maailm, mis kusagil meie kehade kohal oma elu elab ja oma jutustust vaatlen ma kivikesena, mille ma sellesse heitsin. See tekitab mõneks hetkeks ringikujulised lained ja vajub siis sügavamale, lastes pinnal jälle rahulikuks muutuda. Samal moel muutub see, kelle suu läbi ma praegu neid sõnu sean ja kelle voodi ääres te kõik praegu seisate, kord samasuguseks, nagu enne. Võimalik, et kõik, mis minu jutustuse tagajärjel muutus, liigub iseenesest tasakaaluasendisse tagasi niipea, kui minu sõnade vahendaja huuled peatuvad.

Kuid põhja jääb kivike alles, isegi kui te selle unustate.