Päike läks looja. Pikad varjud näisid läbi metsa hiilivat. Ma märkasin hilisuvise päeva saatuslikus loojanguvalguses rada, mis lookles võimsate puude vahel metsasügavusse. Võpatasin ja kiikasin kartlikult üle õla. Miilid lahutasid mind eelmisest külast... miilid lahutasid mind ka järgmisest.
Rajale astudes vaatasin vasakule ja paremale ning kohemaid vaatasin ka seljataha. Ma seisatasin järsult ja haarasin rapiiri järele, kui oksa praksumine andis märku mõne väikese looma liikumisest. Kui see oli loom?
Aga rada lookles vaid edasi ja minul tuli seda mööda astuda, sest polnud tõesti mingit muud teed.
Kõndides mõtlesin ma omaette: «Mu enda mõtted teevad mulle karuteene, kui ma end ei jälgi. Mis saab siin metsas olla, vaid loomad teevad siin häält, hirved ja muud taolised? Päh, talumeeste totakad pärimused!»
Ja nii ma läksingi ja hämarikust sai loojak. Tähed lõid särama, vaid puude lehed sosisklesid rauges tuules. Ning siis ma seisatasin järsult, mõõk suisa kargas mulle kätte, sest eespool, just teeraja käänaku taga, laulis keegi. Sõnu ei suutnud ma eristada, aga häldus oli kummaline, suisa metslaslik.
Jäin suure puu taha seisma, laup külma higiga kaetud. Siis tuli ka laulja nähtavale, hämaruses võis ähmaselt näha pikka, kõhna meest. Kehitasin õlgu. Inimest ei tasunud mul karta. Hüppasin teele ja tõstsin mõõga.
«Seisa!»
Ta ei paistnudki üllatuvat. «Ma palun, ole tolle mõõgaga ettevaatlik, mu sõber,» ütles ta.
Pisut häbistatult langetasin ma mõõga.
«Olen siin metsas esimest korda,» mainisin ma vabandavalt. «Kuulsin jutte röövlitest. Ma paluksin andestust. Kust läheb siin tee Villefère'i?»
«Corbleu, te tulite sellest mööda,» vastas ta. «Te oleks pidanud natukese aja eest paremale pöörama. Lähen isegi sinna. Kui teile mu seltskond vastumeelne pole, siis ma saadaksin teid.»
Kõhklesin. Miks kippusin kõhklema?
«Ah, loomulikult. Minu nimi on de Montour, olen Normandiast.»
«Ja mina olen Carolus le Loup.»
«Ei!» tõmbusin ma eemale.
Ta vaatas mind üllatunult.
«Vabandust,» ütlesin ma; «nimi on kummaline. Kas loup mitte hunti ei tähenda?»
«Meie suguvõsas on alati häid jahimehi olnud,» vastas ta. Kätt ta ka ei andnud.
«Te ehk andestate mulle mu pealetükkivuse,» ütlesin ma, kui kõrvuti mööda metsarada tagasi läksime, «aga ma ei saanud pimeduses hästi teie nägu näha.»
Mulle tundus, et ta naerab, kuigi mingit häält ta ei teinud.
«Seal polegi eriti midagi näha,» vastas ta.
Ma astusin talle ligemale ja hüppasin kohemaid eemale; mu ihukarvad tõusid püsti.
«Mask!» hüüatasin ma. «Miks te maski kannate, m'sieu?»
«See on tõotus,» seletas ta. «Põgenedes koertekarja eest, tõotasin, et kui pääsen, siis kannan mõne aja maski.»
«Koerte, m'sieu?»
«Huntide,» vastas ta kähku. «Ma ütlesin huntide.»
Edasi kõndisime vaikides, kuid siis ütles mu kaaslane: «Ma imestan, et te kõnnite öösel neis metsades. On vähe inimesi, kes seda teed isegi päeval käiksid.»
«Ma pean kiirelt piirini jõudma,» vastasin. «Inglastega on leping alla kirjutatud ja Burgundia hertsog peab sellest teada saama. Külarahvas püüdis mind küll ümber veenda. Nad rääkisid, et... jutu mõte oli, et üks hunt luusib selles metsas.»
«Siin on rada, mis läheb Villefère'i peale,» ütles ta ja osutas kitsale, käänulisele rajale, mida ma polnud märganud, kui ma siit varem mööda läksin. Rada kadus puude vahele pimedusse. Võpatasin.
«Järsku soovite külla tagasi minna?»
«Ei!» hüüatasin ma. «Ei, ei soovi! Juhatage mind.»
Rada oli sedavõrd kitsas, et meil tuli kõndida teineteise kannul, võõras läks ees. Ma sain teda hästi vaadelda. Ta oli pikk, hulga pikem, kui mina; ja kõhn oli ning sooniline. Ta oli riietatud pisut hispaaniapäraselt. Puusal rippus tal pikk rapiir. Kõndis ta pikkade, kergete ja hääletute sammudega.
Siis alustas ta juttu oma rännakutest ja seiklustest. Ta rääkis paljudest maadest ja meredest ning paljudest veidratest asjadest, mida ta näinud on. Nõnda vesteldes läksime me üha sügavamale ja sügavamale metsa.
Ma oletasin, et ta on prantslane, kuigi tal oli väga kummaline aktsent, mis polnud ei prantsuse, ei hispaania, ei inglise, ega üldse ühegi keele moodi, mida ma kunagi kuulnud olin. Mõningad sõnad ütles ta kummaliselt moonutatult, mõningaid ei öelnud ta peaaegu üldse välja.
«Seda rada kasutatakse sageli, kas pole nõnda?» pärisin ma.
«Jah, kuid vähesed,» vastas ta ja naeris hääletult. Võpatasin taas. Oli hästi pime ning vaid lehed sahisesid puulatvades.
«Põrguline luusib selles metsas,» mainisin ma.
«Seda talumehed räägivad jah,» vastas ta, «kuid ma olen selle risti-põiki läbi käinud ja pole kunagi teda näinud.»
Siis hakkas ta rääkima veidratest ööolenditest, samas tõusis ka kuu ning varjud hakkasid piki puutüvesid hiilima. Ta vaatas kuu poole.
«Kiiremini!» ütles ta. «Me peame kohale jõudma enne kui kuu seniiti jõuab.»
Kiirustasime piki rada edasi.
«Räägitakse,» sõnasin ma, «et selles padrikus varitseb libahunt.»
«Kõik võib olla,» vastas ta, ning me hakkasime seda küsimust arutama.
«Vanad naised räägivad,» ütles ta, «et kui libahunt tapetakse hundina, siis on ta tapetud... aga kui ta tapetakse inimesena, siis ta poolhing jälitab tapjat igavesti. Kuid kiirustagem, kuu on peaaegu seniidis.»
Jõudsime väiksele kuuvalgusega kaetud lagedale ning võõras peatus.
«Puhkaks ehk pisut,» ütles ta.
«Ei, läheks parem edasi,» vaidlesin ma vastu; «mulle ei meeldi see koht.»
Ta naeris hääletult. «Miks?» küsis ta. «See on kena lagendik. Niisama hea, kui mõni banketisaal ning ma olen siin palju kordi pidusöömaaega pidanud. He, he, he! Vaata aga, ma näitan sulle tantsu kah.» Ning ta hakkas ringiratast karglema, aegajalt ajas ta pea kuklasse ning naeris hääletult. Ma arvasin, et see mees on hull.
Sel ajal kui ta seda kummalist tantsu tantsis, vaatasin ma pisut ringi. Rada ei läinudki üle lageda, vaid lõppes lagendikul.
«Küllalt!» ütlesin ma, «meil tuleb edasi minna. Kas te seda lehka ei tunne, rasket lehka, mis selle lageda kohal lasub? Siin on huntide pelgupaik. Võib-olla on nad meid juba sisse piiranud ning jälgivad meid juba praegu.»
Võõras laskus käpukile, kargas siis mu peast kõrgemale ning hakkas siis kummalise hiilivate liigutustega mulle lähenema.
«Selle tantsu nimi on Hundi Tants,» sõnas ta, ning selle peale tõusid mul ihukarvad püsti.
«Eemale!» Astusin sammu tagasi, sest ta hüppas hirmuäratavalt kaikuva möirgega minu poole; ning kuigi tal rippus vööl mõõk, ei haaranud ta seda. Minu rapiir oli vaid poolenisti välja tõmmatud, kui ta mu käsivarrest haaras ja mu pikali paiskas. Haarasin ka ise temast ning maha kukkusime me koos. Kiskusin käe vabaks ja tõmbasin tal maski eest. Õudne karjatus pääses mu huulilt. Maski varjus helkisid elaja silmad, valged kihvad sähvatasid kuuvalgel. See nägu kuulus hundile.
Hetke pärast haaravad need kihvad mul kõrist. Küüniselised käed rebisid mõõga mu käest. Ma tagusin rusikatega seda kohutavat nägu, kuid ta lõuad sulgusid mu õla ümber ning küünised rebestasid kõri. Siis olin ma selili. Maailm mu ümber hakkas tuhmuma. Kobasin pimesi enda ümber. Mu sõrmed puutusid ja sulgusid seejärel instinktiivselt mu enda varem kättesaamatu olnud pistoda ümber. Haarasin pistoda käepidemest ja torkasin. Hirmuäratav, pool-loomalik möire. Seejärel tõusin ma vabanenuna jalule. Mu jalge ees lamas libahunt.
Kummardusin, tõstsin pistoda, siis peatusin ja vaatasin taevasse. Kuu oli peaaegu seniiti jõudnud. Kui ma tapan olendi inimesena, siis painab ta hirmus vaim mind igavesti. Istusin maha, et oodata. Olend vaatas mind oma lõõmaval hundipilgul. Pikad soonilised käed näisid kokku tõmbuvat, kõverduvat; neist kasvasid karvad välja. Mind haaras selline hirmuäratav hullus, et ma tõmbasin olendi enda mõõga ja raiusin ta tükkideks. Seejärel heitsin mõõga eemale ning põgenesin.
Tõlkinud Jüri Kallas
(Avaldatud kokkuleppel kirjastusega Fantaasia)