Hea lugeja.
Palun alandlikult vastu võtta see ilmselt väheväärtuslik kirjatükk.
Loodan, et teie kommentaarid ja kriitika aitavad edaspidi midagi paremat luua.
Krahv oli surnud. Tema laugude tagant paistsid hallid, määrdunud klaasi meenutavad silmad. Riided lipendasid kerges tuules ning hõredad juuksed ei suutnud varjata juba sinakaks tõmbunud pealage ning sügavat haava pea paremal küljel. Võimas hoop oli purustanud tundmatuseni kõrva ning naha alt paistsid koljuluu killud.
Kõrval lebas lõhkirebitud õhuke must jahipaun, mille sisu oli välja kistud ja vedeles ümberringi nõrgas tuules liikudes. Krahv oli surnud üksi sest juba peaaegu teist nädalat ei tohtinud keegi kaaskonnast temaga koos jahti pidada. Keegi ei teadnudki, kas Krahv üldse jahti pidas. Tema käimistest polnud kellelgi mingit ülevaadet ja ka ülesanded, mida alamatele jagati, olid enamasti ebamääraseid ja peaaegu mõistetamatuid. Kõik see lisas veelgi üldist segadust, mis niigi nende riigis üha enam võimust võttis.
Pahandust tekitas seegi, et ka suurimad pugejad ja talle tavaliselt meelepärased alamad lükati Krahvi poolt eemale, kuid paljud seni tõrjutud ja madalamad kaaskondlased allusid järsku isiklikult talle. Ka oma ülesanded said nad otse temalt, ning seetõttu üritati neid täita eriti püüdlikult ja uhkelt. Nüüd aga, hoolimata tekkinud vihast seniste alluvate ja ülemate vahel, seisid kõik vaikides ümber oma isanda ja vaatasid, kes ehmunud, kes ka mõningase varjatud kahjurõõmuga, laipa.
Pikk vaikimine polnud selles seltskonnas aga kombeks. Nedje, üks Krahvi «seltsidaamidest», oli peale uudise teadasaamist pea esimesena siia tulnud. Nüüd aga kui toimunu talle kohale jõudmas oli ei suutnud ta oma närvilist kurbust varjata ning hakkas vaikselt nutta tihkuma.
«M ... miks seda tehti», ütles ta nina löristades ja kulunud mantlihõlmu koomale tõmmates. «Kes see küll oli. Mis halba ta teinud on. Ta on kõigiga hästi läbi saanud. Kallis Krahv, isand, miks sinuga nii tehti». Viimased sõnad olid küll paraku vaevu arusaadavad sest need mattusid nüüd juba täies jõus, peaaegu hüsteerilisse, nutuvoolu.
«Jama jah», ütles parun, kes oli Krahvist tähtsuselt järgmisel kohal. «See on tõesti jama. Ma ei saa aga aru, mis sul siin nii väga töinata on. Endal veel kolmapäeva õhtust Krahvi löödud silm sinine.»
«Mis see sinu asi on ... Varsti võid ise nii maas siruli olla. Mina siis küll ei nutaks. Paras sulle», vastas Nedje läbi nutu. Kohutav sündmus oli kaotanud tõkked alamate ja ülemate seas ning muutis Nedje julgeks.
«Ma sulle näitan ...» tõstis Parun rusika ja tegi mõned ähvardavad sammud Nedje suunas. «Löön su teise silma ka siniseks».
Nedje jäi selle peale vait ja taganes, kuid ka Parun langetas rusika, mõistes, et tülitsemisest pole kasu. Esialgse ehmatuse järel oli kõigis tekkinud hirm tuleviku ees, mis teised tunded ja mõtted täielikult varjutas. Kui täna on tapetud Krahv, siis homme võib keegi nende hulgast samuti maas vedeleda ning klaasistunud silmadega pilvi jõllitada.
«Kuradi jama», täiendas Parun oma endist ütlust, pööras pilgu laibalt ning vahtis kulm kortsus nüüd juba tema, kui oletatava uue liidri, ümber kogunenud endise Krahvi alamaid. Seal oli kõike -- jahimehi, sõjamehi, kojahoidjaid, seltsidaame, söögitegijaid, koristaja ja isegi narr -- kõike mida too vajas, et seisusekohaselt elada.
«Aitab vahtimisest, Krahvi enam tagasi ei too. Ta suri uhket jahimehesurma, ning teiesugustel tolvanitel pole mõtet teda taga nutta. Nüüdsest olen mina teie juht ja käskija, sest meie isand ise on mind selleks määranud. Kui kellelgi on vastuväiteid, siis hakaku astuma. Mina teda kinni ei pea. Mul ükskõik. Ma tahan aga näha, kes ilma minuta hakkama saab.»
Nii lõppes Paruni monoloog, mida kõik suu ammuli kuulasid, sest nii pikalt polnud ta kunagi rääkinud. Ka Parun ise tajus seda, ning isegi kohmetus sekundiks. Siis sai aga enesekindlus temast võitu, ning nüüd näis et Parunit ei peata enam miski. Tema rind oleks otsekui kummi läinud ja pea endisest palju kõrgemale tõusnud. Peale oma kõnet sai talle lõplikult selgeks, et Krahv on surnud ja temal lootust saada järelejäänud alamate etteotsa.
«Ja-jah», ütles peale seda esinemist üks sõjameestest. See oli Klark ja koos Krahviga olid nad tuttavad juba enne Paruni kaaskonnaga liitumist.
«Kõigepealt tahaks ma teada, kes Krahvil ikkagi pea lõhki lõi. Enne kui sina juhiks saad peaks selle kindlaks tegema. Muidu võid homme ise ... ee ... surnud olla.» Klark oleks tahtnud hulleminigi öelda, kuid Parun oli siiski nende isanda parem käsi ja hoolimata vanast tutvusest Krahviga ei tahtnud ta temaga suhteid rikkuda.
«Näiteks mul pole küll mingit tahtmist niimoodi maas vedeleda ning taevast jõllitada», lisas Klark jutu lõpuks.
Tekis jälle vaikus. Kuulda oli vaid kevadpäikesest soojendatud tuulepöörist, mis nüüd sündmuskoha ümber keerutas ja hõredat kuivanud rohtu sahistas.
«Keegi meist pole surematu», kostis ootamatult selle peale kojanarri hääl. Kõik pöördusid ehmunult ütleja poole. Rohelise määrdunud jope ja luitunud sinise mütsiga narr pööras pilgu maha, justkui oleks ta ütlust pingutades tagasi hoidnud ja nüüd seda lõpuks siiski välja öeldes kahetsenud. Ehmatus oli seda suurem, et ilma Krahvi loata ei võinud narr midagi öelda. Sellise ütluse peale oleks teda tavaliselt kohe tabanud jalahoopide rahe. Kuna isand oli aga surnud, ei osanud keegi selle peale reageerida. Ka Parun ei öelnud midagi.
Vaikus ei kestnud kaua, sest nüüd lisas narr, «Üleüldse peaksime siit jalga laskma. Ma kardan, et laibalinnud on varsti platsis ja minul küll pole täna nendega kokkusaamiseks tuju.»
Selline jutukus oli juba küll peaaegu pühaduseteotus, kuid öeldu mõte lõi kõigil jalad nõrgaks. Paljudel hakkasid käed värisema ja ümberringi kostus vandumist ja hüüdeid. Krahvi surma tõttu tekkinud suure ehmatuse tõttu oli laibalindude ja mis veel hullem, hirmsate poloomade, peatne kohaleilmumine kõigil meelest läinud. Nad teadsid, et ole sa Krahv, Parun või kestahes -- poloomade vankumatut ja tugevat jõudu kardavad kõik, olgu tegemist kuitahes kõrge isandaga või hoopis lihtinimesega. Nende võimu ja tapaiha vastu ei saanud keegi. Mõne sekundi pärast oli kogu seltskond sündmuskohalt minema tormanud. Vaid mõni alam vasall krahmas ümberringi laialipillatud, Krahvi tabatud saagist paremaid palu. Suure ehmatuse tõttu ei märganud ilmselt keegi muiet, mis ilmus narri näole.
«Kurat, oleks pidanud neil käskima koguneda vana kaevu juurde. Lasin sellel Klarkil end ehmatada. Krahv poleks küll nii teinud. Küll ma näitan neile veel, kuidas Luukas kolakat teeb», mõtles Parun minema joostes. Hinge jäi aga kripeldama kahtlus, kas ta pole endale siiski üle jõu käivat ülesannet võtnud.
Krahv jäigi aga lebama tühjale väljale, ning lõunane tuul keerutas tema ümber liiva ja pori ning seda, mis jahipaunast järgi oli jäänud. Taevas sõudsid endiselt pilved, kuid Krahvi silmad, ehkki surnud, ei näinud sellest midagi. Nedje oli enne minema jooksmist need kinni vajutanud.
Ehkki Krahv oli nüüd üksi, hõljus ta laiba kohal siiski veel midagi ebamäärast. See oli üks küsimus, mis ka kõigi põgenejate meeli vaevama jäi. Miks?
*
Öösel on mõnikord päris hea jahti pidada, mõtles Krahv endamisi muiates, eriti kui puudub segav inimfaktor. Pole ei omi, keda kamandada, ega võõraid, keda karta. On vaid jahimees ise ja öö, mis kaitseb ja aitab, kui seda vaid enda kasuks oskad kallutada. Vaja on vaid piisavalt jõudu ja kindlust.
Krahv istus vaikselt, üks jalg istmiku all ja teine põlvest kõverdatult kõrval. Tema valvsad silmad jälgisid ümbritsevat rõsket pimedust. Erinevalt soojast kevadisest päevast oli öö toonud külma, mis kõigest väest üritas Krahvi riietest läbi tungida. Oma asukohas, kitsukeses praos, oli ta õnneks kaitstud ajuti puhuvate tuulekeeriste eest.
Varitsuskoht oli ammu välja valitud ja asus kahe kivi vahel, mis peaaegu märkamatult ümbrusse sulasid ning mida isegi päevavalgel eriti tähele ei pandud. Paik sobis just selleks otstarbeks ning parema ülevaate saamiseks võis sealt ka pea välja pista, ilma et seda märgata oleks. Aeg-ajalt tuli vaid liigeseid ja lihaseid liigutada, et keha võitlusvalmis püsiks ja kangus kontidesse ei kipuks. Kui varitsus liiga pikale kisub, abistab teda pisike lapik pudel põues. See oli aga vaid viimane võimalus, sest tänase ilmaga võis isegi joogi lõhn varitsejast märku anda.
Plaan pidi õnnestuma. Ettevalmistused olid kestnud juba mitmeid nädalaid. Järele mõeldes taipas Krahv, et ilma kaaskonna abita poleks ta iial niikaugele jõudnud, et siin varitseda. Selleks, et siin üksi valvata, pidid paljud tema alamatest luuretööd tegema. Enamasti toimus see kõik küll varjatult, keegi polnud kahtlustanud, et tal midagi suurejoonelist käsil oleks. Vaid oma vana sõbra Klarki silmis oli ta aeg-ajalt küsivat pilku märganud. Krahv naeris endamisi, mõeldes millise segaduse ta oma alamates oli tekitanud. Selle tulemuseks oli aga kild killu haaval vajaliku info kogumine ja järelduste tegemine.
Mis oli kogu selle uurimistöö põhjuseks? Pimeduses istuv Krahv kohendas vaikselt mantlihõlmu koomale ja mõtles viimastel kuudel toimunule. Ta tuletas meelde pealtnäha seosetuid, kuid järele mõeldes siiski kummalisi sündmusi, mis ümberringi toimusid -- teiste krahvkondade isandate kadumine, ei tea kust tekkinud uute asukate ilmumine, seletamatud tülid ja kaklused muidu nii korralikult toimivas ühiskonnas. Tänu oma kaaskonnale oli ta aga kõiges toimuvas selgusele jõudnud ja teadis, et peagi saabub lahendus. Vähemalt tema jaoks.
*
Ta oli varitsenud juba mitmeid tunde, kuid seda, mida ta ootas, polnud veel juhtunud. Krahv süüvis oma mõtetesse ning ootas kuulates tuule kohinat, mis aegajalt tema ümber tiirles, otsekui kontrollides kas ta istub ikka endises paigas.
Mödus mõni hetk ja nähes, et kõik on endine, tuul vaibus, kuid mõtted Krahvi peas katkesid järsku. Tuult enam küll polnud, kuid sellest hoolimata kestis edasi õrn kohin. Esmapilgul sarnane tuulele, võis selles märgata siiski ka mingit erilist läbitungivat pinget ja intensiivsust. Ihukarvad Krahvi riiete all tõusid püsti, nahk muutus külmaks ning laubale tõusid imepisikesed higipiisad. Krahv tundis tõelist hirmu, sulges hetkeks silmad ning püüdis kindlustunnet koguda. Mõne sekundi pärast avas ta need ja nägi seda, mille pärast ta siia oli tulnud.
Temast ligi viieteistkümne meetri kaugusele hakkas tekkima sinine helendus, mis esialgu oli niivõrd nõrk, et Krahv pidi selle nägemiseks silmi pingutama. Mõne sekundi möödudes aga sina tugevnes, laienes ja sellesse hakkasid moodustuma tumedamad piirkonnad. See ebatavaline vaatepilt võttis Krahvilt peaaegu kogu senise hirmu, jäi vaid imestus ja aukartus toimuva ees.
Helendus suurenes veelgi, nüüd sarnanes see ilma põhja ja äärteta ujumisbasseinile, milles hulpisid vaevumärgatavad tumedad laigud. Kohin valjenes üha. Krahvis tõusis jälle hirm, sest seni ebamäärased laigud tihenesid ning neis võis aimata mingit kindlat struktuuri. Krahv vaatas edasi ja järsku ta taipas -- laigud olid muutunud inimkogudeks ning neis oli juba selgelt aimata jäsemeid, keha ja pead. Mida edasi, seda äratuntavamaks need muutusid. Nägudesse moodustusid silmad ja suu, tõusis esile nina. Jäsemed pikenesid ja neist väljusid sõrmed.
Krahvi kurk kuivas. Kõik see oli toimunud väga kiiresti ning tal polnud aega sellega kohaneda. Nüüd oleks ära kulunud punnsuutäis kaasasolevast plaskust, kuid paljas mõtegi liigutamisele täitis Krahvi veelgi suurema hirmuga kui seni. Ta teadis, et praegu sai ta vaid oodata.
Sina oli saavutanud ilmselt haripunkti. Kogudest olid saanud pea täiesti inimesesarnased olendid. Näod olid pea selgelt äratuntavad, vaid helendus moonutas neid, mistõttu Krahv ei suutnud detaile eristada. Hirmuseguse imestusega märkas ta, et kehadele hakkasid tekkima ka riided. Need olid jubedusttekitavalt sarnased nende rõivastega, mida kasutasid nii Krahv kui ka tema kaaskondlased. Kui päeval oleks mõni kogudest talle vastu tulnud poleks ta neile mingit erilist tähelepanu pööranud.
Inimesed hakkasid liikuma, nad eemaldusid Krahvist kõndides. Algul olid tekkinud inimeste sammud küll pisut ebakindlad, kuid peagi polnud neis midagi erilist. Imestusega nägi Krahv, et juba tuhmuva sinise valguse paistel nägid kõik välja nagu täiesti tavalised linnaelanikud. Selja olevad riided sobisid neile täiesti ja näoilmed ning kõnnak ei tekitanud enam mingit imestust.
Hirm andis järele. Sinine helendus polnud veel tuhmunud, kuid Krahv teadis, et aeg hakkab lõppema. Kõht tõmbus kokku ja hakkas keerama. Sellest hoolimata võttis ta julguse kokku, lõi eemale ennast varjava pakkepaberi, tõusis liigeste naksudes püsti ning hakkas jooksma nüüd juba tuhmuva helenduse suunas. Hirm oli peaaegu kadunud, hinge tekkis rõõm ettevõetu peatsest õnnestumisest.
Võpatusega märkas Krahv paremas silmanurgast liikumist. See oli vaevumärgatav välksatus. Siis tabas teda pähe midagi kõva ja suurt. Hoog rauges ja silme eest kadus pilt. Krahv jäi seisma, võimetuna jalga jala ette tõstma, vaevu tasakaalu hoides. Ta tuikus ühe koha peal ja püüdis nägemist taastada. Suure pingutusega vaatas Krahv löögi suunas ja avas suu nagu midagi öelda tahtes. Kõik mida ta nägi enne pikali kukkumist oma häguse pilguga, olid sinine kootud müts ja roheline jope, mis tõtakalt helenduse suunas sammusid. Surematus ..., mõtles Krahv läbi valu ja siis mattus kõik pimedusse ja vaikusse.
Epiloog
«Karboksüülia Teataja», 23. aprill 2107.
Kriminaalkroonika lühiuudised
MÕRV PRÜGIMÄEL
reporter Kolck Ummel
Täna, kell 11.23 avastati Lääneprügilas laip. Tegemist on ilmselt tavalise prügilaasukaga, keda ümberkaudses metsas jalutajad iga päev seal piirkonnas kohtavad. Suhteliselt heade riiete ja toitumuse järgi otsustades võis siiski olla tegemist kohalikus hierarhias küllalt kõrgel seisva isikuga. Siinkirjutaja rääkis mitmete prügimäe elanikega ning jutuajamistest võis aimata, et hukkunu oli ühe seal tegutseva jõugu juhtidest. Laibal oli purustatud pea parem pool ning see oligi ilmselt surma põhjuseks. Toimunu motiividest pole seni veel selgust. Politsei jätkab uurimistöid ja loodab peagi mõrva lahendada.
Juhtumi teeb eriliseks asjaolu, et peale politseijõudude on uurimisse väidetavalt kaasatud ka Kaitsepolitsei ebatavaliste juhtumite osakond, kuid seni pole sellele ametlikku kinnitust saadud.
UNEKURITEGUDE ARV KASVAB JÄTKUVALT
Politsei pressiesindaja teatab jätkuvatest, unes sooritatud kuritegude kasvust. Järjest sagenevad teated inimestest, kes unekiivri kasutamata jätmise tõttu on langenud tülitamise ja otsese kallaletungi ...