Otsing

Paate ei olnud näha. Päev hakkas lämbuma, päike valmistus end merre uputama, papagoide muidu nii kõrvulukustav kisa muutus kõrvadele juba talutavaks, aga paate polnud ikka veel näha. See ajas närvi mustaks. Või tegelikult -- paadid siiski paistsid. Tumedad mügarikud lebasid silmipimestavalt valgel kaldaliival otsekui kuivama riputatud tondinahad ja turritasid oma tõrvatud tääve palmide poole. Olid seal nagu suured surnud varesed. Ei liigutanud, ei kraaksunud, ei püüdnudki lendu tõusta ega lähemale tulla. Koos meeste ja rikkaliku noosiga mõistagi. Ainult lebasid, ajasid laevalolijaid ilmaasjata

«Kas sa tõesti näed siin midagi?» vaatas Öäk imestunult ringi. «Sinu silmad. Tegelikult muidugi ei näe, see on puhas kujutis, ainult natuke korrigeeritud võremeetrite käänupunktide järgi.» Öäk vaatas uuesti pead vangutades ringi, siis laskus istme seljatoele. «Mugav, kiire. See on juba reisimine! Ja kõige kummalisem on mõelda, et terve mu laev, mida sa teenitud lugupidamatusega sädekühvliks nimetasid, on kusagil all laoruumis.» «Viimase sädelennu teeme sellega.» «Eh Zätereit, pead sa seda mulle meelde tuletama...» «Tõe eest pole pääsu, nii et kas on mõtet end kiusata ajutise unustusega? Aga ma

Oli veider midagi sellist lihtsalt kilekotis kanda. Kuid midagi muud kaasas ka ei olnud. Õnneks oli neid kotte kaks ja sisu ei paistnud läbi topeltkile välja. Ikkagi oli Albertil õnne. Mitte niipalju sellepärast, et keegi võinuks koti sisu nähes ära mõistatada, mis tal ees seisab, kui pigem sellepärast, et aegajalt tundus kott end liigutavat. See oli muidugi meelepete. Teda oli lihtsalt hirmutanud hämar tuba, kus talle kandam kätte anti ning keelati sellesse enne kojujõudmist vaadata, eriti raske ja veider lõhn selles toas. Vaevalt koridori jõudnud, ta muidugi vaatas, kuid see ei teinud asja

Sisukord 1. Uneparandaja Indrek Hargla Härra Orkus ronis raskel sammul trepist üles, nahast portfell surutud kaenla alla, hingeldades ja astmeid loendades jõudis ta oma korterini ja surus siis kõrva vastu ust. Ta kuulatas teraselt ning ta näole tekkis kahetsusrõõmus naeratus. Kõik oli täpselt nii nagu arvas. Härra Orkus vajutas kellanuppu ja vali plärin täitis koridori. Ta ootas. Mitte midagi. Uuesti lasi ta kella -- seekord pikemalt ja nõudlikumalt. Ikka mitte midagi. Nüüd törtsutas lausa paaniliselt -- üks pikem helin, kaks lühikest, ent uks jäi suletuks. Hoopis naabriuks avanes ning Glorie

Mary Shelley Edgar Allan Poe Bram Stoker Sir Arthur Conan Doyle H. P. Lovecraft Ray Bradbury Robert Bloch Albert Payson Terhune ja paljude vanade filmide tegijad... siinkohal mu tänusõnad Ma olen valvekoer. Mu nimi on Jack elame praegu maal Londoni lähistel. Öösiti meeldib Soho oma lõhnavate udude ja pimedate tänavatega mulle väga. Siis on vaikne ja me teeme pikki jalutuskäike. Jacki peal on üks ammune needus, ja et millegi veel hullema juhtumist ära hoida, on tal öösiti palju tegemist. Mina valvan, kui ta sellega ametis on. Kui keegi tuleb, siis ma ulun. Me oleme mitme needuse vardjad ja meie

Piirivöönd oli tinglik rajajoon kosmoses, mis lahutas inimestele tuntud Galaktika kahte ossa, selleks, mida hõivasid nemad ja selleks, kus peremehetses zoorideks kutsutud võõras rass. Keegi inimestest, ka mitte rajajoont kontrolliva Piiridiviisi sõdurid ega ekspeditsioonilaevade meeskonnad, ei teadnud, millised zoorid tegelikult välja nägid ja mida nad mõistusega eluvormina endast kujutasid. Väikestes, kuid rohkearvulistes relvakokkupõrgetes trofeedeks langenud kosmoseaparaatidest ei leitud kunagi elusaid meeskonnaliikmeid, vaid ainult täielikult tuhastunud, taastamiseks kõlbmatuid jäänuseid

...Pärast nii paljusid hädasid ja õnnetusi ei saanud Hadding sõda Svithjodis kohemaid jätkata. Järgmisel aastal jäi ta koju. Seal jätkus küllalt tegemist, olgu siis kuningriigi või oma maavalduste valitsemisega. Ent ta muutus üha rahutumaks. Seepärast oli ta iseäranis rõõmus, kohtudes järgmisel kevadel Ivar Bardssoniga. Tema kojas olid teekäijad alati teretulnud ning Hadding kuulas hoolega, mida nad oma kodumaast ja reisidest rääkisid. Ivar oli norrakas, pärit nideringide kuningriigist, mis asus meritsi viiesaja miili kaugusel Skagerrakist, kuhu Havnist oli veel oma kakssada miili. Sealsed

«Sir, nad ei taha surra. Me aina tulistame ja tulistame neid, kuid nad ikka ei taha surra. Mida me tegema peaksime?» röökis üks reamees ahastades üle lahingumöllu oma kaptenile kõrva. «Kust kuradi päralt mina seda teadma peaksin. Ma ei saa ise ka sellest sitast mitte kottigi aru. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud mingi haige tõpra kõige hullemasse õudusunenäkku. Kuradi zombid küll! Jätkake tulistamist, mida muud me teha saaksime!» oli kapten ise ka parajas segaduses. Kuulid niitsid lähenevaid sõdureid maha nagu loogu, kuid püstijääjad rühkisid vihaselt ikka edasi. Mõne aja pärast ajasid ka

Seda artiklit ajendasid mind kirjutama mõned suve jooksul läbi lapatud raamatud ja Trinity äsja ilmunud jutustus kohalolek» («Algernon» 2001; september). Algselt tahtsin loole kirjutada mõõduka arvustuse, kuid üle pea kasvavaid paralleele tekkis sedavõrd palju, et asusin neid allusioone analüüsima ja süsteemi seadma. Nõnda tekkiski sellest pisike uurimus. Problemaatiliseks jääb muidugi küsimus, kuivõrd adekvaatselt võib kirjandusteooria üldse autori tegelikule loomingule läheneda. Alati on võimalus sealt olematuid asju välja lugeda ja leida selliseid teooriaid ja analoogiaid, millest autoril