Otsing

Talle pakuti õhtuoodet ülikooli söökla tagaruumis. Siiski mitte päris keskel, tähtsate õpetlaste juures, vaid seina ääres, kus istusid raamatukogutöötajad ja muud teenistujad. Pealegi oli see kerge eine, pani Zen tähele, üles soojendatud pajaroog valge leiva ja õllega. Samal ajal pakuti keskmise pika laua ääres täidetud parti. Söödi vaikuses. Vanim õpetlastest, hallihabemeline auväärsus, sikutas iga paari suutäie järel parrakarvu või pühkis ta sinna oma sõrmi. Zenil ei sobinud liiga tihti üle õla kiigata, et ühe või teise variandi kasuks otsustada. Otse tema ees seinal ilutses roheline

Minu emale Üks Huntide kogunemine «Mitmes tund praegu on?» Musta habemega mees kiskus peast kullatud kiivri ja heitis selle eemale, vähimatki hoolimata sellest, kuhu see kukkus. Ta tõmbas käest nahkkindad ja liikus pragisevale kaminatulele lähemale, et oma külmunud konte soojendada. «Kesköö on ammu möödas,» ühmas üks turvises meestest, kes olid lõkketule ümber kogunenud. «Oled sa ikka kindel, et ta tuleb?» «Räägitakse, et ta peab sõna, kui see sind rahustab.» Kõneleja oli pikk kahvatu näoga noormees. Ta kitsad huuled moodustasid ja heitsid sõnu õelalt. Hundinaeratus näol vaatas ta uustulnukale

Lumetuisk oli lakanud. Närviline tuul otsis hangedelt veel meeleheitlikult pidepunkti, pillutas nõelteravaid jääkristalle, mis pärast lühikest marulist tantsu mõnikümmend meetrit eemal taas väsinult maha langesid, aga jõudu ega hakkamist neis iilides enam polnud. Taevas selgines. Albert Jefferson tagus end veidralt konksu tõmmates kätega paar korda vastu lumest lömastatud telgilage, kuulis, kuidas paks, nätske kiht lartsatades eemale lendas ning hakkas siis ägisedes magamiskotist välja ronima. Väljaväänatud jalg tegi põrgulikku valu, oli ilmselt ka tugevasti paistes, aga selle lähemaks

Töölt koju jõudsin pool üheksa. See oli olnud tavaline graafikujärgne valve-päev. Ja nagu tavaliselt, oli kõik valesti ja halvasti, sest ma polnud jälle ridagi paberile, see tähendab arvutisse, saanud. Otsustasin, et juba järgmisel kuul lähen direktori juurde ja ütlen välja, mida arvan isiklikult temast, kahekümnenelja-tunni-valvest kui niisugusest ja firmast tervikuna ning pakun välja omapoolsed lahendused. Ehk siis hakkan jälle tööl käima nagu valgele inimesele kohane: kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas. Kui muud üle ei jää, vahetan firmat, noor andekas spetsialist leiab rakendust

Üsna raske on väita, et Eestis eksisteeris ulmekirjandus ka enne 1990ndaid, peaaegu niisama võimatu on ka surmkindlalt vastupidist öelda. Kõik on tõlgendamise küsimus, aga vähemalt nende ridade autori jaoks tähendab ulmekirjandus veidi enamat, kui paari aasta tagant juhuslikult ilmuvat mõne tavakirjanduse ( mainstream literature) korüfee üksikut ulmeteksti. «Ulmekirjanduse eksisteerimise» all mõtlen ma seda, et on olemas mingi hulk autoreid, kes loovad peamiselt (või ainult) fantastikat, ja mis peaasi -- teevad seda täiesti teadlikult, samuti on konkreetselt ulme avaldamisele spetsialiseerunud

Ainus põhjus, miks Steven Stallock oma kaheksakümne kolmest eluaastast hoolimata ikka veel poissmehepõlve pidas, oli see, et ta ei unes ega ilmsi naisterahvaste mesimagusaid jutte polnud uskunud. Tema kindla veendumuse järgi ei saanud ühestki heledahäälsest vadistamisest midagi head sündida ning ümbritsev maailm andis sellele veendumusele iga hetk kinnitust. Stallock teadis raudselt, et naised on kuradist ja kuigi ta polnud päris kindel, kas mehed on jumalast, hoidis ta end sarvilistest siiski eemale ning oli arvata just seetõttu juba kaheksakümmend kolm aastat kaunis ilusat elu elanud. Tõsi

«Krõõba sabaaluse nimel,» needis Salith südamepõhjast. «Mispärast, vilets rääbiselurjus, pidid sa mu küll sellesse jamasse vedama?» Üha vängemaid sõimusõnu puistav naine viskles kitsukeses motellitoas edasi-tagasi nagu raevunud kobra. Punetavatest silmadest ning kaunite huulte vahelt väljatulistatud mürginooled teinuksid lõpu kolmele titaanufonaudile, kui nood oleksid olnud midagi muud kui ulmeguru karjäärist unistavate koolipoiste aju täitematerjal. Segipaisatud kaheinimesevoodil lesiv isane ei ilmutanud paraku mingeid aurustumismärke. Töllmokk tuiutas nürilt Salithi meeleheidet ja vihastas

Sissejuhatuse asemel Alljärgnev mõlgutus on eelkõige ajendatud ulmele pühendatud võrguajakirjas «Algernon» ilmunud proosast ning selle pinnalt tõusetunud mõttevahetustest. Selle kirjatöö autori eesmärk on midagi «ühisarvustuse» sarnast, mis käiks võimalikult paljude sarnase mulje jätnud juttude kohta ning oleks ühtlasi tema mitmetes arvustustes väljendatud seisukohtade kokkuvõtteks. Mitmed alljärgnevad näited on võetud teostest, mis ulmekirjanduse alla ei liigitu, kuna puhtkirjanduslik väärtus on autori meelest kategooria, mis ei tunne žanripiire ning teisalt tuleb võimalikult lai lugemus ning