Otsing

Kuni pika tee koduni, polnud nad kumbki sõnakestki vahetanud. Pärast üleriietest vabanemist, küsis Xavier veel teejoomise kohta, aga kuna Skaala poolt mingit reaktsiooni ei järgnenud, eeldas ta, et naine ei soovi ei teed, kohvi, küpsiseid ega muud sarnast, mis sunniks teda enne uinumist veel mõne seltskondliku sõna poetama. Xavier tegi endale teed ja luges seniks ajalehte, samal ajal oli Skaala ametis hammaste pesemisega. Xavier püüdis poolelijäänud artiklit edasi lugeda. See tundus tüütu. Iga päev ilmus lehtedes uus ja põhjalikum jutt päikese tohutust aktiviseerumisest, minnes päev-päevalt

Minu aknast avaneb vaade Gayomardile. Siit kaugelt paistab ta ilusa kireva ja värvilisena, nagu päris elusolendina, mis hingab, mõtleb ja liigutab. Ta liigubki, kuigi siit on seda raske näha, tegelikult tiirleme meie ümber Gayomardi. Meie, siin, Haomal. On hommik, või vähemalt see, mida me siin hommikuks nimetame. Ma leban voodis, aken on avatud ja vaatan, naudin Gayomardi ilu. Ta on nii suur, et täidab peaaegu üleni kogu vaatevälja. Ülev, suur ja kaunis. Miks ta ei peakski seda olema? Gayomard on ju terve maailm. *** Kui tüdruk üle aasa jooksis, paljajalu kastemärjas rohus ja esimesi

«Harry, sa peaksid tõesti midagi tegema!» naise hääl oli kile ja katkev. «No mida, kullake?» pelgupaika otsiv jorin. «Ja lõpuks, mis see meie asi on?» «Mis see meie asi on!!!» irooniline ja natuke hüsteeriline osatamine. «Kõik naeravad. Naabrid naeravad, töökaaslased naeravad, isegi majad ja autod naeravad!» «Majad ja autod ei naera, neil ei ole lubatud inimeste üle naerda.» «Jah, sinu kuuldes mitte, aga milliseid pöördumisi nad kasutavad, kui kellelegi teisele meist räägivad. Ja need küsimused, need on nii... iroonilised .» Mühatus. Vaikus. «Ütle siis ometi midagi! Mis sa vaikid. Miks su isa

Majast allesjäänud tukid alles hõõgusid, kui ta koidikul koju jõudis. Kogu ta elamine, väike elumaja ja kõrvalhoone olid maha põletatud juba mitu tundi enne ta tulekut. Koer, ta viimase paari aasta truu kaaslane ja parim sõber, oli tapetud haavlipüssi kahe lasuga ning teibaga läve ees maa külge löödud. Looma kohev karv oli põlenud, varemete kohal keerutav tuul kandis mehe ninna kirbet kärsahaisu. Mootorratta sadulas istudes hävingu vaatepilti silmitsenud mees seiskas seni töötanud mootori, tõmbas mootorratta hargile ning ronis sadulast maha. Ma tapan nad kõik, mõtles ta külma, halastamatu

Jõgi «Kui sa vaatad jõge küllalt kaua, näed oma vaenlase laipa sealt mööda ujumas.» Jõgi. Nimi, mille inimesed on meeldumuse järgi pannud nagu kunagi orje suva järgi nimetati. Küsimused... Sõrmenukid tõmbusid pingutusest valgeks. Ladinlased uskusid, et jõgi tuleb voolamisest, lakkamatust liikumisest, isegi tormlemisest. Selle vood viivad mõtteid ja toovad tegemata tegusid. Aeglaselt ja kiiresti, möödapääsmatult, võibolla igavesti. Hiinas istusid mõned jõe kaldal ja mõtlesid, kreeklased kirjutasid voolamisest ja veest kui kõige algest ning hiljem armastasid alkeemikud elavhõbedat. Vedelat

Talle pakuti õhtuoodet ülikooli söökla tagaruumis. Siiski mitte päris keskel, tähtsate õpetlaste juures, vaid seina ääres, kus istusid raamatukogutöötajad ja muud teenistujad. Pealegi oli see kerge eine, pani Zen tähele, üles soojendatud pajaroog valge leiva ja õllega. Samal ajal pakuti keskmise pika laua ääres täidetud parti. Söödi vaikuses. Vanim õpetlastest, hallihabemeline auväärsus, sikutas iga paari suutäie järel parrakarvu või pühkis ta sinna oma sõrmi. Zenil ei sobinud liiga tihti üle õla kiigata, et ühe või teise variandi kasuks otsustada. Otse tema ees seinal ilutses roheline

Minu emale Üks Huntide kogunemine «Mitmes tund praegu on?» Musta habemega mees kiskus peast kullatud kiivri ja heitis selle eemale, vähimatki hoolimata sellest, kuhu see kukkus. Ta tõmbas käest nahkkindad ja liikus pragisevale kaminatulele lähemale, et oma külmunud konte soojendada. «Kesköö on ammu möödas,» ühmas üks turvises meestest, kes olid lõkketule ümber kogunenud. «Oled sa ikka kindel, et ta tuleb?» «Räägitakse, et ta peab sõna, kui see sind rahustab.» Kõneleja oli pikk kahvatu näoga noormees. Ta kitsad huuled moodustasid ja heitsid sõnu õelalt. Hundinaeratus näol vaatas ta uustulnukale

Lumetuisk oli lakanud. Närviline tuul otsis hangedelt veel meeleheitlikult pidepunkti, pillutas nõelteravaid jääkristalle, mis pärast lühikest marulist tantsu mõnikümmend meetrit eemal taas väsinult maha langesid, aga jõudu ega hakkamist neis iilides enam polnud. Taevas selgines. Albert Jefferson tagus end veidralt konksu tõmmates kätega paar korda vastu lumest lömastatud telgilage, kuulis, kuidas paks, nätske kiht lartsatades eemale lendas ning hakkas siis ägisedes magamiskotist välja ronima. Väljaväänatud jalg tegi põrgulikku valu, oli ilmselt ka tugevasti paistes, aga selle lähemaks