Otsing

Oma pidurdusmootoritega planeedi lopsakat taimkatet põletades kosmosesüstik maandus. Kuuma ja hõõguvana kõrvetas ta rohtu ja puulehti, liiga lähedale sattunud putukad sadasid prõksudes ja sisisedes maapinnale. Läks mõni tund ja avanes luuk, mille kaudu väljusid neli süstiku pardal olnud inimest -- kolm meest ja üks naine. Nad nuhutasid oma kiiskavate kombinesoonide varjust, mis näo katmata jätsid, võõrapärast õhku ja sirutasid end pärast kuudepikkust kosmoselendu. «Siin on veel ilusam, kui pildid näitasid!» rõõmustas naine, proportsionaalne ent keskmisest lühemat kasvu brünett. Ta oli laeva

«Maksimaalselt pool aastat veel, siis on lõpp.» Marina seisis tänavanurgal ja meenutas arsti sõnu. Maksimaalselt pool aastat. Siis on lõpp. Lõpp. Lõpp. Marina keerutas seda sõna suus ringi. Sõnal oli vastik maitse ja kuidagi kandiline kuju. Lõpp tähendas nägemise lõppu. Lõplikku pimedaks jäämist. Silmaarsti juurde ajas Marina tõdemus, et töö arvuti taga hakkas silmadele haiget tegema ka puhkepausidele ja prillidele vaatamata. Tööd oli palju, arvutigraafikust Marina veetis helendava ekraani taga umbes poole kõikidest oma ööpäevadest. Keskpäevale vaatamata oli valgus Marina ümber hallikas ja

Üldiselt oli mul ammu tahtmine neid uue sajandi kinokunsti fenomene veidi lahata ja «Algernonis» selleteemaline arutelu tekitada. Teen seda nüüd, innustatuna Raul Sulbi artiklist ja hirmust, et ajakiri salasõnadega varsti suletakse. Alustaks standardse virisemisega, et maailm on muutunud korporatiivseks ja globaliseerunud. Meelelahutustööstus töötab üha suurematel rahatuuridel, olulised väljundid koonduvad hiigelkorporatsioonide kätte. Tegelikult on nii «Lord of the Rings», «Star Wars» kui «Harry Potter» nendesamuste korporatsioonide projektid, mille eesmärgiks on lõbujanuste käest raha välja

Neid, kes surevad noorelt, armastab jumal. Etso surus otsaesise vastu vihmast märga kivi. Selle jahedus leevendas tuikamist meelekohtades, kuid ei summutanud hääli: «Etso, tule ujuma! Ma ei taha üksi minna! Tahan koos sinuga!» «Kuidas see ometi juhtus?! Nad olid ju kahekesi! Annike ei läinud poisist sammugi eemale...» Kõige valjemini kõlas Annikese isa vaikimine. Annike oli Etso parim sõber. Ainuke sõber. Nad mängisid koos, ehitasid onne ja parvetasid mõnikord salaja Hülgesaarele. Külas nendevanuseid ei olnud, nad olid kahekesi ja kuulusid üksteisele. Peaaegu nagu vend ja õde, aga nende vahel

Keskusesse jõudmise ajaks olin ennast siiski natuke kogunud. Võtsin postkontorist kaugekõne ja mul vedas: sain teada, et Kroux on arhiivis, helistasin sinna ja seal oli (ilmselt ta tuttav) tädi lahkesti nõus teda toru otsa kutsuma; muide, hääle järgi otsustades oli sel tädil aastaid kakskümmend... «Kroux, kus on Vainamäe kabel?» Kümme sekundit kostis torust vaid traatide suminat, siis pahvatas ta: «Kust sa selle nime said?» Piilusin kohalikke tädikesi, kes olid kiviks tardunud ja jõllitasid mind ümmarguste silmadega. «Ma ei saa praegu seletada,» laususin hädiselt. «Oota.» Ootasin. «Võta kaart

Moderne latin fusion polnud just päris see, mida mõelnud olin. Mitte et ma ainult Benny Goodmani ja Igavest Kuupaiste Serenaadi oleks tahtnud puhuda. Või lootusetult igavaks kulunud diksiländi, ei. Ma lihtsalt polnud nootidest nii kaugel olevat jämmi kunagi mänginud. Loomulikult ei panda jazzis kunagi kõike viimase noodini kirja, improvisatsioon võib tihti loole täiesti uue ilme anda; juba Suur Oscar ütles, et noodivihik on elusa jazzi surm. Ent vabalt mängida võib vanades lugudes ka, lendlemiseks leiab alati teema. Aga ega nad öelnud, millist saksimeest nad täpselt taga otsivad. «Drop Inni»

1. J ohannes seisis oma haua veerel ja püüdis teda ümbritsevast maailmast veidikenegi sotti saada. Mehele oli juba ammuilma selgeks tehtud, et tema kujutlusvõime on alla igasugust arvestust, kuid see ei tähendanud, et ta ei võiks vähemalt proovidagi. Mõtted olid imelikult hajevil, ei mitte hajevil, vastupidi, kuidagi veidralt kompaktsed. Lihtsalt see tunne oli nii imelik nagu oleks mõtted hajevil. Just, niiviisi kompaktselt, polnud ta juba tükk aega mõelnud. See oli ebameeldivalt ahistav tunne. Johannes uuris ümbrust. Ümberringi vihises tuul, valitses pimedus ja kohisesid haudade vahel puud

Järg juttudele «Nõnda madala taeva all» ja «Kurja teenritest». Tolle maja, mis asus mere kaldal, ostutehing jõudis lõpule talvel. Väljas oli lumetu, tuuline Inglismaa talveilm. Kui ma aknalt pilgu pöörasin, olid maja pärija esindajal paberid koos ja temagi ajas end püsti. Paberite sisu oli loomulikult mulle juba tuttav; võtsin koopiad notari käest neile pilku heitmata. Peagi lahkusin, mapp kaenlas, kontorihoonest. Ma ei hakka ometi kirjeldama vahepealseid päevi ega autosõitu läbi maastiku, mis üha trööstitumaks muutus. Lihtsalt: nii nädala pärast seisin ma kahekorruselise maja ees, kuulates

Täiskuu eredas valguses seisis valges kleidis naine. Tema juuksed lainetasid maheda tuule käes, mis lõhnas suve järele. Ere valgus muutis õhu häguseks, täites selle mitmete varjudega ja Nicalea ei näinud naise nägu. Hoiatavalt tõstis naine käe ning väga kaugelt jõudsid Nicaleani sõnad, mis palusid tal end hoida. Nicalea raputas endalt une. Ta lebas äsjaabiellununa isand Asgerni kõrval suures voodis, mille naine oli kaasavaraks saanud. Ettevaatlikult libistas Nicalea end voodist välja ja astus paljajalu magamistoa akna juurde. Taevas oli pilves ning õhk väljas näis paigal seisvat. Kuid elu ei