Otsing

Õudus sai alguse sellest, et ma erastasin lossi ühe Euroopa riigi mägises kandis. Küllap ei sisenda mu napisõnalisus toimumispaiga osas usaldust. Miski ei saa sündida ebamäärases paigas, eikusagil. Nii ebamäärased ei saa olla isegi kirjanikud. Kui nad just ei loo tingliku mudelsündmustikku. Ma ei vaidle selle kõigega. Ma lihtsalt lähen oma kirjutise läbi tagasi tollele madala rohuga niidule. Seal seisab mu häärber. Tõeline väike maakivist loss. Selle taga hargnevad peagi kiviseks muutuvad teed. Algab mäestik. Aga ma pole rännanud -- lugejat-skeptikut kaasa viies- mitte ainult ruumis. Oli 21

«Preili!» majaproua hääl oli lõikav nagu sügisene tuul. Eeva ei suutnud võpatusest hoiduda. Üürilise elu ei olnud selles vanu häid saksa traditsioone ja Eeva meelest kohati ka keskaeglikku inkvisitsioonivaimu austavas majas meelakkumine. «Preili! Kas te ei kuule?» «Ma kohe tulen!» Eeva kiirustas trepist alla ja lõi mõttes risti ette. «Teile on kiri!» «Tänan teid väga!» Siiras tänupuhang selle eest, et seekord nii kergelt pääses. Ta oleks äärepealt kirja võtmata üles tagasi lipanud, aga õnneks tuli see talle enne meelde. Proua vangutas pead, aga ei hakanud seekord tuulepäist noorust noomima

Kuni pika tee koduni, polnud nad kumbki sõnakestki vahetanud. Pärast üleriietest vabanemist, küsis Xavier veel teejoomise kohta, aga kuna Skaala poolt mingit reaktsiooni ei järgnenud, eeldas ta, et naine ei soovi ei teed, kohvi, küpsiseid ega muud sarnast, mis sunniks teda enne uinumist veel mõne seltskondliku sõna poetama. Xavier tegi endale teed ja luges seniks ajalehte, samal ajal oli Skaala ametis hammaste pesemisega. Xavier püüdis poolelijäänud artiklit edasi lugeda. See tundus tüütu. Iga päev ilmus lehtedes uus ja põhjalikum jutt päikese tohutust aktiviseerumisest, minnes päev-päevalt

Minu aknast avaneb vaade Gayomardile. Siit kaugelt paistab ta ilusa kireva ja värvilisena, nagu päris elusolendina, mis hingab, mõtleb ja liigutab. Ta liigubki, kuigi siit on seda raske näha, tegelikult tiirleme meie ümber Gayomardi. Meie, siin, Haomal. On hommik, või vähemalt see, mida me siin hommikuks nimetame. Ma leban voodis, aken on avatud ja vaatan, naudin Gayomardi ilu. Ta on nii suur, et täidab peaaegu üleni kogu vaatevälja. Ülev, suur ja kaunis. Miks ta ei peakski seda olema? Gayomard on ju terve maailm. *** Kui tüdruk üle aasa jooksis, paljajalu kastemärjas rohus ja esimesi

«Harry, sa peaksid tõesti midagi tegema!» naise hääl oli kile ja katkev. «No mida, kullake?» pelgupaika otsiv jorin. «Ja lõpuks, mis see meie asi on?» «Mis see meie asi on!!!» irooniline ja natuke hüsteeriline osatamine. «Kõik naeravad. Naabrid naeravad, töökaaslased naeravad, isegi majad ja autod naeravad!» «Majad ja autod ei naera, neil ei ole lubatud inimeste üle naerda.» «Jah, sinu kuuldes mitte, aga milliseid pöördumisi nad kasutavad, kui kellelegi teisele meist räägivad. Ja need küsimused, need on nii... iroonilised .» Mühatus. Vaikus. «Ütle siis ometi midagi! Mis sa vaikid. Miks su isa

Majast allesjäänud tukid alles hõõgusid, kui ta koidikul koju jõudis. Kogu ta elamine, väike elumaja ja kõrvalhoone olid maha põletatud juba mitu tundi enne ta tulekut. Koer, ta viimase paari aasta truu kaaslane ja parim sõber, oli tapetud haavlipüssi kahe lasuga ning teibaga läve ees maa külge löödud. Looma kohev karv oli põlenud, varemete kohal keerutav tuul kandis mehe ninna kirbet kärsahaisu. Mootorratta sadulas istudes hävingu vaatepilti silmitsenud mees seiskas seni töötanud mootori, tõmbas mootorratta hargile ning ronis sadulast maha. Ma tapan nad kõik, mõtles ta külma, halastamatu

Jõgi «Kui sa vaatad jõge küllalt kaua, näed oma vaenlase laipa sealt mööda ujumas.» Jõgi. Nimi, mille inimesed on meeldumuse järgi pannud nagu kunagi orje suva järgi nimetati. Küsimused... Sõrmenukid tõmbusid pingutusest valgeks. Ladinlased uskusid, et jõgi tuleb voolamisest, lakkamatust liikumisest, isegi tormlemisest. Selle vood viivad mõtteid ja toovad tegemata tegusid. Aeglaselt ja kiiresti, möödapääsmatult, võibolla igavesti. Hiinas istusid mõned jõe kaldal ja mõtlesid, kreeklased kirjutasid voolamisest ja veest kui kõige algest ning hiljem armastasid alkeemikud elavhõbedat. Vedelat