Juunikuu keskpäevane päike kõrvetas valusalt. Saluäärse talu loomad olid kõhud värsket heina täis söönud ja otsisid metsaäärsest varjust jahedamat kohta, kus saaks rahulikult mäletseda. Vendadest karjased Kaarel ja Kusti igavlesid sealsamas lähedal. Kuna vaba aega oli piisavalt, pidasid poisid aru, millist huvitavat mängu võiks õige mängida. Indiaanlasi ja muistseid sõjamehi oli varem juba küllalt mängitud ning lisaks oli kahekesi igav sõda mängida -- oleksid veel teised küla poisid seltsiks olnud.
«Tead,» ütles Kaarel, vendadest vanem. «Teeme endale õige vägevad vibud ja lähme metsa loomi küttima. Otsime õige selle rebase üles, kes kogu aeg meie kanu varastab. Mõtle kui tore on teistele pärast rääkida, kui vägevad küttid me oleme.»
«Aga isa ei lubanud meil loomi omapead jätta. Ta annab selle eest korraliku keretäie tappa,» vastas Kusti mureliku häälega.
«Küll Polla valvab, tema ei lase ühelgil vasikal kaotsi minna. Minu arust paremat karjakoera terves külas ei olegi. Mäletad kuidas ta eelmisel aastal kaotsi läinud vasika metsasügavusest üles leidis. Ja kuhu need loomad ikkagi selle suure kuumaga lähevad.»
Selle peale ei olnud Kustil midagi kosta ning poisid läksid metsa vibu jaoks sobivat puud välja valima. «Kaarel, kas sa tead mis puust saab kõige parema vibu?»
«Sulane rääkis mulle, et vanasti tegid Eesti sõjamehed oma vibud kadakast või kuusest, aga meie metsas kadakat ega kuuske ei kasva. Ma olen kuulnud, et ka pajust pidi päris hea vibu saama.»
Omavahel juttu ajades jõudsid poisid metsa ning asusid sobivat paju välja valima. «Vaata linnupesa,» ütles äkki Kusti. «Huvitav, mis linnu pojad need siin on?»
«Minu teada on need lepalinnu pojad. Vaata kui naljakalt nad oma keelt suust välja ajavad ja viiksuvad nad kah päris haledasti.»
«Nad tahavad vist süüa. Tule lähme otsime kusagilt mujalt vibu jaoks sobivat puud, me ei lase muidu emalinnul pesale tulla.»
Kaarel aga ei kavatsenud ära minna. Ta võttis pesast ühe poja välja ja vaatas värisevat linnupoega tükk aega. «Mis sa teed, Kaarel? Nüüd jääb talle inimese lõhn külge ja kui sa ta tagasi paned, siis jätab emalind pesa maha ning kõik linnupojad surevad nälga,» ütles seepeale Kusti pettunud häälega.
«Kae nüüd kus suur asi, kogu mets on ju linde täis.»
Siis aga juhtus midagi ootamatut. Kaarel pistis näpud linnupoja pärani nokka vahele ning rebis väikesel linnul keele välja.
«Mis sa teed, kas sa oled hulluks läinud!» ütles selle peale Kusti. «Mida ta sulle paha on teinud, et sa pead tapma.»
«Kas sa kardad verd või, ükski õige jahimees ei karda verd. Siin on veel kolm linnupoega, näita et sa ei ole argpüks,» vastas Kaarel ning tõmbas veriste näppudega üle venna näo. Seejärel võttis ta veel ühe linnupoja pesast välja ning viskas selle vennale.
«Kas sa ei mäleta mida vanaema rääkis Metsaisa kohta. Ilma põhjuseta ei tohi ühtki metslooma ega lindu tappa ega neile viga teha. Ja kui sa oled midagi lubamatut teinud, siis Metsaisa karistab sind. Mis tunne sul oleks, kui ta sult kah keele suust välja rebiks.» Kusti võttis maha kukkunud linnupoja kätte ning pani ta pessa tagasi.
«Ah leidsid kah mida kuulata. See on ju vananaiste plära, muud ei midagi. Mingit Metsaisa ei ole tegelikult olemas.»
«Aga ikkagi ei ole vaja linnupoegi niisama tappa. Kui sa veel ühe linnul keele suust välja rebid, siis ma ütlen vanaemale ära.»
«Proovi ainult.»
Kusti ei soovinud enam vennaga metsas olla ning läks tagasi karja juurde. Kaarel jäi aga edasi linnupesa juurde. Ta võttis pesast veel ühe linnupoja ning rebis ka sellel keele suust välja. Ta tundis suurt mõnu, kui soe veri tema kätel voolas, mistõttu ta veel ka ülejäänud kahel linnupojal keeled suust välja rebis.
Äkki tundis Kaarel, et ta ei ole üksi, tema selja taga oli veel keegi. Ta pööras end ümber ja nägi enda ees seismas üht kortsulise näo, pika halli habeme ja kulunud riietega väga vana meest, kes toetus jämedale kepile. «Metsaisa,» mõtles ta. Hirmuvärinad jooksid üle tema selja. Kaarel püüdis ära joosta, kuid ei suutnud.
Metsaisa vaatas Kaarelit mitu minutit vaikides, enne kui hakkas rääkima. «Kaarel, seda ma ei oleks sinult küll oodanud. See, millega sa siin hakkama said, ei ole enam tavaline koerustükk, vaid kuritegu selle metsa vastu, mida mina kaitsen. Nüüd pean ma sind karistama. Kas sa seda tead, et vanemate patud tasuvad ära nende lapsed. Nii peavad ka sinu lapsed kandma seda rasket koormat.»
Kui Kaarel end jälle liigutada suutis, oli Metsaisa kadunud. Kuidas ta tuli ja läks jäi Kaarelile arusaamatuks. Talle tundus, nagu oleks ta und näinud. Nõrkadel jalgadel tuikudes läks ta tagasi Kusti juurde. Ta värises üleni, vaatamata sellele, et oli kuum suvepäev.
«Tead Kusti, ma vist nägin Metsaisa, ta pani mulle needuse peale. Teeme nii et, sa sellest mitte kellegile ei räägi,» ütles Kaarel, kui oli mitu minutit vaikides venna kõrval istunud.
«Milline ta välja nägi?»
Kaarel kirjeldas vanameest lühidalt, üksikasjad Metsaisast talle meelde ei jäänud.
«Mulle tuleb meelde, et sulane rääkis hiljuti mulle ühe loo, kuidas Metsaisa tema ära needis,» ütles Kusti mõne aja pärast. «Nimelt oli sulane leidnud kuskilt metsaäärsest kivihunnikust rästiku ja ta ilma pikemalt mõtlemata maha löönud. Pööranud ümber, seisis ta ootamatult vastamisi Metsaisaga. Sulane kirjeldas teda samasuguse vanamehena nagu sinagi. Siis oli Metsaisa meie sulast kõvasti sõimanud ja lubanud talle edaspidiseks palju kannatusi. Paari nädala pärast astuski ta rästikule peale, kes teda seepeale jalast hammustas. Sulane oli mitu päeva kõrges palavikus olnud. Hea et tal hing üldse sisse jäi.
Aga millise needuse ta sulle Metsaisa peale pani?»
Selle peale ei vastanud Kaarel midagi, vaid tõusis püsti ning läks liiga kaugele läinud lambaid tagasi karja juurde ajama. «Polla aja lambad tagasi,» hõikas ta koerale.
Paari pärast ei pööranud Kaarel enam Metsaisa needusele enam olulist tählepanu. Ta oli otsustanud, et tema talu pidama ei hakka ning samuti ei plaaninud ta ka naist võtta. Selle asemel kavatses ta suureks saades meremeheks hakata.
***
Viisteist aastat on möödunud suvest, kui Metsaisa Kaarelile needuse peale pani. Paar aastat tagasi lõppes Saluäärse talu peremehe Jaagupi maine teekond ning uueks peremeheks sai talu vanim perepoeg Kaarel. Aasta tagasi võttis ta endale naiseks naabritüdruku Liisu.
Samasugusel kuumal suvepäeval, nagu viisteist aastat tagasi, oli Saluäärse talus käes kibe heinategu. Kaarel niitis koos linnast appi tulnud venna ja sulasega heina. Kaarelil ei tahtnud niitmine kuidagi edeneda, kogu aeg jäi ta Kustile ja sulasele jalgu. Tema mõtted olid seotud oma naise Miinaga, kes pidi lähipäevil ilmale tooma esimese lapse.
Kaarelile tegi muret viieteist aasta tagune juhtum Metsaisaga. Varasematel aastatel ei pööranud Kaarel Metsaisa needusele olulist tähelepanu. Kuid nüüd ei suutnud ta kuidagi rahulikuks jääda. Tal oli kogu aeg meeles Metsaisa needus: vanemate patud tasuvad ära nende lapsed.
«Eest ära!» röögatas sulane tema selja taga. Kaarel astus kõrvale ning sulane jätkas tema vaalul. «Kui sa niidaksid kiiremini, siis sa mõtleksid vähem oma naise peale. Usu mind, ta saab ilma sinu muretsemiseta väga hästi hakkama.»
Kaarel niitis küll veel mõnda aega edasi, kuid hirm haaras ta järjest rohkem oma haardesse. Kaugel heinamaa taga paistis seesama metsatukk, kus ta kunagi linnupoegadel keeled suust rebis. Selle nägemine tõi talle külmajudinad selja peale. Mets oli talle kõik need aastad tundunud äärmiselt ebamugava kohana. Nende vähestel kordadel, mil ta metsas käis, tundus talle, et puud tahavad teda oma oksetga kägistada. Tihedas oksarägastikus ei suutnud ta kuidagi liikuda, oksad kriipisid tema näo ja käed marraskile. Pigem eelistas ta minna ringiga kui otse läbi metsa. Paar korda oli ta ära eksinud ning alles pika ekslemise peale metsast välja pääsenenud.
Ühel hetkel tundis Kaarel, et enam ta ei suuda heinamaal olla. Ta lõi vikati vart pidi maasse ning tormas kõige otsemat teed pidi koju. Terve tee oli tal tunne, et midagi tõsist on juhtunud.
Astunud uksest sisse, said tema kahtlused kinnitust. Teda võttis vastu ema. «Kaarel, sul on poeg, kuid tal ei ole keelt. Ta ei saa häält teha,» ütles ta nuuksudes.
Seda kuuldes tormas Kaarel uksest välja ning jooksis metsa. Tema ainus eesmärk oli Metsaisa üles otsida ja talle kätte maksta. Mingite tühiste linnupoegade pärast ei saa ju üht inimlast tummaks teha.
«Metsaisa, ole sa igavesti neetud! Kui ma su kätte saan, siis ma keeran sul pea otsast ära,» karjus Kaarel kui oli metsa jõudnud. Kuna Metsaisa välja ei ilmunud otsustas Kaarel sügavamale metsa sisemusse minna. Ta jooksis seni, kuni jõud löppes ja ta pikali kukkus.
Mõnda aega jõuetult lebanud, tõusis Kaarel püsti ning nägi otse enda ees linnupesa. Kaarel leidis, et nüüd on õige aeg talle tehtud ülekohtu eest kätte maksta. Pikemalt mõtlematta rebis ta kõigil linnupoegadel pead otsast ära, tundes seejuures täit rahuldust, et sai lõpuks Metsaisale tasutud.
Pööranud ümber, et tagasi koju minna, seisis Kaarel ei tea kust ilmunud Metsaisaga vastamisi. Selle kohtumise üle tundis ta heameelt. Ta otsustas nüüd lõplikult kätte maksta. Vihast röökides tormas ta Metsaisale kallale, kuid avastas end ootmatult karu käppade vahelt. Enne surma meenus talle veel vanaema jutustus Metsaisast, kes võib end muuta karuks...