Kiidetud olgu Allah, kõige armulisem ja kaastundlikum! Nii alustan ma, sõbrad, jutustust oma üheksandast merereisist, et taaskord anda teie otsustada, kas on mul õigus nüüd oma päevi külluses veeta või peaksin jagama rikkuse vaestele ja anduma palvetele, kasinusele ja karmusele. Olen teile rääkinud, kuidas nooruses lõin läbi oma isalt päritud rikkuse ja seejärel siirdusin kaupmehena meredele, kus loendamatuid ohte trotsides õnn mulle lõpuks naeratas, et võisin osta tagasi selle maja ja puhata. Nüüdki alustan ma jutustust sellest, kuidas Bagdadi kaliifi Harun Al- Rašidi -- andku Allah talle palju elupäevi -- vesiir, keda teie mäletate pakikandja Hindbadina, ühel päeval, pärast minu kaheksandat reisi, millel leidsin elu suurima armastuse, et nüüd võin öelda -- igatsus ja kättesaamatus on armastuse tõeline nimi, minu juurde tuli ja palus mul kaliifi enese ülla palge ette ilmuda.
Küllap teate, et mu kaheksandalt reisilt toodud õpetuste järgi oli kaliif lasknud ehitada uut moodi laevastiku. Nende kaugelt põhjast meie meredele eksinud õnnetute hingede teadmised seilamiskunstist olid nii vägevad, et Basras asuv laevastik võimuses ja uhkuses kõik teised kaugele maha jätab ja Araabia meri talle kitsaks jääb. Meie kookospuust laevade asemele oleme ehitanud pikemad alused, Siidonist raiutud seedrist, mis merel paremini tormide vastu seisavad ja kiiremini pikki vahemaid ületavad. Sellised olid kaugelt põhjast tulnud meeste laevad ja sellistega purjetavad nad ka mööda Itili jõge alla, üle mere Damghani sadamasse kauplema.
Ma läksin Ümarpaleesse, kõige jumalakartlikuma ja ausama valitseja juurde, ta pakkus mulle hõrku jasmiiniteed, mesimagusaid datleid, päris minu ja mu naiste elukäigu järele ning ütles: «Ma märkan, Sindbad, et igavus su silmad tuhmiks teeb ja tüütus paneb sind enneaegselt vananema.»
«Oo aulik kaliif,» vastasin, «mitte igavus pole see, vaid igatsus naise järele, kes maailma enda poolt minule määratud sama kindlalt, nagu ka igavene keeld teda oma abikaasaks teha.»
«Siis peaksid sa muremõtted peast heitma ja jälle kaugete maade, seikluste ja kuulsuse poole vaatama?»
«Ei kunagi pole ma selliseid asju eesmärgiks seadnud, mind on tagant tõuganud vaid soov väärida oma isa nime ning pärandada oma poegadele varandus, mille nooruses läbi lõin.»
«Siiski, Sindbad,» lausus kaliif lõbusalt, «pole minu riigis sinust targemat kaupmeest ega meresõitjat. Ja kui kellelgi on au esindada mind ja kõiki meie meresõitjaid, siis oled see sina -- suurim ja kuulsaim kõigist meestest, kes laevadega Bagdadile vägevust toonud.»
Nüüd teadsin ma juba, et kaliifi tahte järgi ootab mind taas ees reis keelduda sellest ma ei saa. On tõsi, et seiklusi ja kuulsust pole ma kunagi otsinud, vaid ainult rikkust ja rahulikku vanaduspõlve, kuid hädaohud on ise minu juurde tulnud ning Allah ja õnn on mind seni aidanud. Kaliif kutsus ustava vesiiri El Hazlili, kes Ümarpalees on kutsutud hoolitsema kaunite kunstide ja teaduse eest, ja laotas minu ette laiali kaardi ning sõnas kavalalt: «Sedapuhku, Sindbad, ei saada me sind võitlema korsaaridega, vaid tõesti ülesandele, mis kinnitab sinu seisust kaliifi väljavalitute seas.»
«Sinust saab minu admiral, Sindbad,» lisas kaliif ja ma kummardasin, alandlikult, nagu teeks igaüks, kellele Prohveti -- rahu olgu temaga -- enda onu al-Abbassi järeltulija sellist au osutab.
«Kui palju tead sa Egiptist?» küsis El Hazlil.
«Minu reisid pole mind sellele imede maale viinud,» vastasin, «kuid tean niipaljut, et umbes kakssada aastat tagasi Amr Bin Al Aas selle maa roomlaste käest vallutas ja sellest ajast peale Prohveti nimi seal püha on.»
«Seal elavad isekad inimesed,» märkis kaliif, «kes algul Madinah'i kalifaadi võimu all olid, seejärel nende jumalasalgajate Ommayadide dünastia alamad ja praegu veel minule kuulekad, ehkki riukaliku Abd Al-Aziz Bin Marwani vaim nende kohal lehvib ja nad minu võimust sõltumatult tahavad elada. Siiski on Egipti praegune valitseja Al-Hussein Ibn Gamil mulle kuulekas ja teoks teinud meie kõige suurema käsu ja soovi.»
«Vaata,» sõnas El Hazlil ja osutas sõrmega kaardil kohale, milles tundsin ära kuulsa Jedda sadama enne Makkah'i linna. «Punane meri. Aegade algusest on sellel laevatatud ja kaupu veetud, rikkusest pungil linnad ja riigid on selle mere ääres asetsenud -- Qataban, Hadhramaut, Ma'an, Axum Etioopias ja kuulus Petra Nabataea maal. Sellest ajast kui meie laevad üle mere Indiasse käivad, on nende riikide hiilgus küll vähenenud, ent kaliifi tahtmine on seda muuta. Kas sa oled kuulnud linnast As-Suways?»
Ma polnud sellisest linnast midagi kuulnud.
«See jääb siia,» näitas El Hazlil kohale kaardil, loodes Nabataeast, üle Siinai poolsaare. «Sellest saab sinu reisi esimene sihtpunkt. Juba Pärsia vallutaja Dareios alustas siit kanali kaevamist järvede poole põhjas, et edaspidi ühendada see Niilusega ja sel kombel jõuda laevadega merele, mida kutsutakse Vahemereks.»
«Kreeklaste merele!» märkisin ma.
«Dareios teadis, millise eelise annab nende vastu võitlemine, kui laevad saavad vabalt kreeklaste linnade alla tulla. Ilmselt juba tuhandeid aastaid varem olid Egipti kuningad seal kanalit kaevanud, keegi vaarao Necho näiteks. Kuid Dareios ei lõpetanud kanalit, kuna kartis, et Punase mere veetase on kõrgem Vahemere omast ja läbimurdel uputab vesi Niiluse delta. Alles Ptolemai söandas kanali lõpetada ja vanade käsikirjade järgi oli see hiilgav. Ookeanilaevad said sealt läbi sõita ning vanad Egipti valitsejad reisisid mööda kanalit juba kuussada aastat enne Prohveti sündi. Ning kuulus Amr Bin Al Aas kaevas kanali taas lahti, kuid hiljem jäi see jälle soiku, kuna see liigpalju tööd ja inimesi nõudis. Kõige hiilgavama valitseja, minu isanda Al-Rašidi ajal on kanal taaskord lahti kaevatud, et meie uus laevastik -- mis ei sündinud mitte ilma sinu abita, Sindbad -- saaks läbi selle otse kreeklaste juurde purjetada.»
«Hämmastav,» hüüatasin mina.
«Seda, loodan ma,» ütles kaliif, «arvavad ka kreeklased, kelle eest on töid hoolikalt saladuses hoitud.»
«Sa tead, Sindbad,» jätkas El Hazlil, «et sellest ajast, kui Prohvetist -- rahu olgu temaga -- pärinev sugu on võimul ja reeturlike Ommayadidega on lõpp tehtud, on kalifaadil aeg enda sisse pöörata ja järele mõelda, kuidas hiiglaslikke valdusi, mille meie isad vallutanud, paremini ja targemini valitseda. Me peame mõistma paremini Allahi sõna, Qurani, ja jõudma arusaamisele, mida tahtis Allah öelda meile ja meie vaenlastele. Millisena tahame me näha õigeusklike maid homme ja millistena suhteid oma praeguste naabritega?»
«Juba praegu on raske,» ohkas Harun Al-Rašid, «kõiki meie valdusi Bagdadist valitseda. Ma näen, et kohalikud emiirid tahavad lahku lüüa... Ja Allahi nimel, ma ei saa neid hukka mõista. Kui sa võtad kätte Qurani, loed seda, on Allah kogu aeg sinuga, sinus ja sinu ümber. Allumine tema sõnale teeb meid tugevaks, temaga mõistame me maailma ja ennast. Kuid mis on Bagdad Allahi vägevuse kõrval; mida tähendab Bagdad Maroko emiirile, kui ta pole siin iial käinud? Prohvet oli Allahi sõnumitooja; minu esiisad aitasid sõnumit edasi levitada, õigluse ja õitsvuse sõnumit. Mina näen, et Allahi sõna on nüüd jõudnud selle vajajateni ja nüüd peame selles paremini selgusele jõudma, tungima kogu sügavuseni ja mõistma igat kui silpi. Bagdad ei ole seal, kus Maroko, kuid seal on Quran, mis on õigeusklikule paremaks toeks kui kaliif.»
«Need on targa valitseja sõnad,» kummardasin mina. «Siiski on Bagdad kogu maailma pärl, sinu esiisad ehitasid selle tühja koha peale, kuivendasid sood, ehitasid müürid ja niisutuskanalid, panid aluse lossidele ja templitele. Nüüd elab siin üle miljoni inimese, kaupu ja rikkust voolab üle maailma. Süüdistagu need end ise, kes ei mõista Bagdadi suuruse ees alandlikud olla!»
«Meie võimsust, vastutulelikkust ja üllameelsust lähedki sina, Sindbad, koos El Hazliliga kreeklastele näitama,» sõnas Harun Al-Rašid muiates. «Nende eelmised valitsejad olid Allahi suhtes leebemad kui praegune, keegi naine Eirinh. Räägitakse, et ta lasi oma pojal, seadusjärgsel imperaatoril, silmad välja torgata ja ta tappa, et ise valitseda. Eirinh lubas taas kummardada puuslikke; Eirinhil on suured sõjaväed, kuid ta ei oska neid kasutada; Eirinh tahab saada jälle terve Rumi valitsejannaks... kuuldusi on palju, ent ma ei tea tõde. Too see mulle! Mis oleks parem kui näidata neile meie jõudu ning ühtlasi panna käima oma laevad Konstantinoopolist Indiani?! Sina, Sindbad, juhid meie laevastikku saadikutega, mis täpselt seitsme päeva pärast Basrast teele asub.»
«Kiidetud olgu Allah,» ütles El Hazlil. «Sinu üheksas merereis saab olema puhkus ja pidu. Ei mingeid meremadusid, vaid rikkalikud pidustused Konstantinoopolis.»
Ma naasesin Ümarpaleest oma majja ja läksin otsemaid oma esimese naise Fatima juurde, et talle neid sõnumeid teatada. Minu ära kuulanud, puhkes Fatima kibedasti nutma ja kostis: «Oo, Sindbad, mu armas mees ja käskija! Täna öösel nägin ma kohutavat unenägu. Tulisulgedes džinn lendas üle taeva, pritsides surmavaid leeke. Kõik linnad ja lossid põlesid tuhaks tema raevu ees. Ainult üks naine taipas džinni nähes varju minna ja tema jäi ellu, sest ülejäänud kõik kogunesid taevast laskuvat hiiglast imetlema ja olid kui hämmingust löödud. Kui naine keldrist välja tuli ning hävingut ja oma tapetud lähedasi nägi, halas ta:
Ei sina mu taevad ei iial nii sulnilt
ei lenda seal linnud, ei lange sealt vihma
vaid surma ja hävingut langeb ta võlvilt
ei avarust temalt, vaid varju ma ihkan
«Häbi olgu sul, naine,» hüüdsin mina, «et sa liiga palju muinasjutuvestjate loba kuulad ja tahad takistada oma meest minema retkele, mis kaliifile endale suurt au ja hiilgust toob!» Kuid halva eelaimus jäi mulle südamesse ja tegi meele mõruks, kui ma oma teise naise Zulfija juurde läksin. Ta jooksis mulle kambri uksel vastu, nägu pisarais, ning hüüdis: «Sindbad, mu kallis mees! Kuula, ma tahan sind hoiatada hirmsa ohu eest. Just praegu ärkasin ma kohutavast unest. Nägin, et tõusis keeristorm ja maa värises. Nägin jasmiinipõõsast, sinu lemmikut, mis tormi ja värina käes varises, kuni hirmus tuulehoog ta maast juurtega välja rebis. Põõsas lendas läbi tormi, kuni kukkus sügavasse kiviprakku.
Juured rebind lahti tuulehoog
maru meelevallas abitult sa peksled
kodu läinud -- kuhu sind ta toob?
veel kaua veeta kivimail sa eksled?»
Ma käskisin Zulfijal mitte kuulutada häda ja õnnetust oma mehele, kes kaliifi enda käsul rändama suundub, jätsin teise naisega hüvasti ning läksin kolmanda naise, oma lemmiku, noore armeenlanna Banhassiri juurde.
«Kas ka sina, mu armsaim naine, tahad mind keelitada mitte minemast üheksandale merereisile?» küsisin, kui olin talle rääkinud ees ootavast retkest. «Kas ka sina oled näinud kohutavat ennet unes?»
«Oo, mu mees,» sõnas Banhassir malbelt. «Kes olen mina, et öelda kas ja kuhu pead sa minema? Kes olen mina, et keelitada sind mitte kuulama kaliifi sõna? Sina oled mu käskija ja armas mees, ja kõik, mida sa õigeks pead, peab ka sündima. Mine ja tea, et Bagdadis ootab sind alati armastav naine, kelle palged on küll pisarais, kuid mitte murest ega hirmust, vaid igatsusest ja ootusest. Olgu mu armastus sulle tähiseks teel, mis sind ohtudest hoiab ja tervena koju tagasi toob!
Ma olen su naine ja majakas eemal
mis kirka leegina põleb nii palaval päeval kui ööl
sa oled mu armsam ja kõik, mida teed sa
mind aidaku muuta sind minule kallimaks veel»
«Just seda oleksin ma tahtnud kuulda ka teiste naiste suust!» hüüatasin mina, embasin Banhassiri ja veetsin selle öö tema juures. Hilisööl äratas mind kisa värava juurest. Ma vaatasin aknast välja ja nägin ustavat teenrit Ahmedi kellegagi valjult sõnelemas. Ma küsisin, mis selle varase äratuse on põhjustanud.
«Keegi kaltsudes hulgus palub varjupaika jälitajate eest, kes teda röövida tahavad!» hüüdis Ahmed.
«Siis laske ta ometi sisse!» käskisin mina ja läksin vaatama, kes on need röövlid, kes julgevad kaunis Bagdadis inimesi kimbutada. Röövleid polnud kuskil silmapiiril, küll aga vedeles värava ees maas haavatud, hingeldav noormees, kes kramplikult mingit pampu kaenla alla surus.
«Kes sa oled ja mis sinuga juhtunud on?»
«Õnnistagu Allah tuhat korda sinu üllast meel, auline isand,» vastas noormees, «mind kutsutakse Al ad-Din'iks ja ma olen pärit Hiinast, olen rännumees ja seikleja, ehkki mitte omal tahtel, vaid õnnetu ja kurblik armulugu on mind võõrastesse maadesse saatnud. Sattusin öösel röövlite küüsi ja sinu värav oli kõige lähemal, kust abi ja kaitset paluda.»
«Peske ta haavad, siduge need kinni, andke talle süüa ja las ta tuleb siis minu juurde. Ma kuulan hea meelega jutte seiklustest ja õnnetust armastusest.»
«Sinu tahtmine sündigu, isand Sindbad!» kummardas Ahmed, noormeest altkulmu piieldes.
«Sindbad! Kas tõesti see kuulus meresõitja Sindbad on päästja, kellest turgudel legende jutustatakse!» ei uskunud Aladdin oma kõrvu ja tahtis mu käsi suudelda. Tema nägu oli, nagu nüüd nägin, tõesti hiinlase oma, naljakate kitsaste silmadega, nagu need on ka kõrgõssidel ja teistel Harun-al-Rašidi -- andku Allah talle pikka iga -- võõramaalt toodud kaardiväelastel.
Tunni aja pärast toodi ta minu juurde ning ta rääkis mulle loo, mille sarnast ehk teiegi, sõbrad, jutuvestjate käest turgudel kuulnud olete ja mida ma seepärast kordama ei hakka. Ma kahtlustasin, et ta valetab, kuid ta kinnitas, et imelamp on temalt röövitud, armastatu ta maha jätnud ning minna pole tal õieti kuhugi. Tema südikus ja vaprus, mida kuidagi hoomasin, tegid mu südame pehmeks ja ma lubasin tal reisi ajaks oma majja tööle jääda. Kuuldes, et mind ootab ees reis Punasele merele, hakkas noormees mind keelitama, et ma ta kaasa võtaksin. Mõte oli mulle meeltmööda, sest vana torisev Ahmed pole rännuteel just kõige parem kaaslane. Nii palkasin ma Aladdini oma teenistusse, käskisin tal puhata, sest koidikul asume teele Basra poole, kus meid ootab kaliifi laevastik.
Vägevad olid pidustused, mille saatel me Basrast merele seilasime, punased purjed noolekujuliste laevade mastides lehvimas, südamed põksumas ülevustundest ja Allahi nimi huulil. Minu koht oli lipulaeval ühes kaliifi vesiiri El Hazlil Hamid Ollai al-Mansuri ja tema kaaskonnaga. Meie laevad olid täis kalleid kaupu Indiast ja teistest kaugetest maadest, mis mõeldud nii kingiks kreeklaste kuningale, kui kauplemiseks nende kuulsas sadamas. Siin oli hinnalisi siidikangaid ja õndsalt lõhnavat viirukit, kauneid aardeid kullast ja hõbedast, imeliselt nikerdatud Kuši pussnuge ja mõõku, eebenipuust voolitud ja smaragdidega kaunistatud laekaid, vürtse ja keraamikat Hiinast, vandlist ja nefriidist kauneid kujukesi ja isegi Banbhore kollane lind, kes inimkeeli kõneleb. Tuuled olid meile soodsad ja nii purjetasime hoogsalt ulgumere poole, möödusime Sifari ja Suhari sadamatest, jõudsime ookeani ning liikusime mööda kaunist Araabia rannajoont ida poole. Saythuti sadamast läbi sõites, kus vee- ja toiduvarusid täiendasime, mõtlesin oma kaheksandale merereisile, sest just siit lõunasse jääb ju Sokotra, see imeline mürrimaa, mille lähedasell saarel põhjamaade rändurid mind ja Zulianat vangis pidasid ning mille lõpuks hävitas hullu Alhazredi karistama tulnud hiiglaslik meremadu Dagon. Palju olen ma näinud ja palju läbi elanud, kuid ei iial sellist õudust tundnud, kui taamal mere kohal kerkis Dagoni päratu pea ja lained tema tulekust marutormiks muutusid. Kas elab see elajas, kes on nii kohutav, et tal ei tohikski olla õigust üldse maailmas olla, ikka veel kusagil sügavikes ja jälitab neid, kes Alhazredi kombel osa saanud mitte surelikele mõeldud teadmistest? Mõtlesin ja meenutasin oma Zulianat, kellest olin lahkunud just Saythutis ja keda ma iialgi ei saa kosida naiseks, kuid kelle armastusest toob mulle teateid tähistaevas särav kuu ja sosistavad kuumad idatuuled. Mõtlesin hukkunud vaprale Haakonile ja kaugele põhja, oma jäiste mägede vahele tagasi purjetanud elf Hairlikile, kes viis Alhazredi otsima kummalist jumalust Tha'ar Raphitat, et tema abiga võidelda Cthulhu vastu.
Ja soodsate pärituultega üha edasi purjetades ei jõudnud ma ära kuulata kiitusi meie laevade kohta, mis on dhwogidest mitmeid kordi kiiremad alused. Kaliifi teadlased, kes meiega kaasas olid, mõõtsid öösiti teavas tähti ja kirjutasid midagi üles, nad koostasid merekaarti, et kaupmeestel oleks edaspidi hõlpsam purjetada. Palju oskasin ma neile öelda ja palju nemad mulle. Olla kapteniks sel uut moodi laeval oli mulle väga meelepärane ja ma nautisin iga hetke, mil tuul ja purjed mulle kuuletusid, kui sööstsime vahustel lainetel edasi Aafrika poole. Nii jõudsime Ad'eni merele, mis lahutab Etioopiat ja Araabiat, põikasime päevaks Qana sadamasse, mis on Hadrhamauti peamine värav merele. Frankintsensi tuuakse sellelt maalt ja kaubeldakse Egiptuses, mida seal endiselt palju kasutatakse, nagu ma kuulnud olen, ehkki Allahi teenimiseks sellist luksust vaja ei ole. Me nägime Qana kuulsaid kindlusmüüre ja kuulasime jutte Hadrhamauti kuuekümnest templist. Ja siis, enne Ocelise sadamat on koht, kus nii Aafrika, kui Araabia merelt korraga näha on ja kus kunagi Etioopia Axumi laevad ausaid kaupmehi röövisid, enne kui Kaliifaadi alused sellele piiri panid. Üha edasi põhjapoole purjetasime siis üle Punase mere, kohates oma teel väiksemaid kaubalaevu, mis meie sihvakate kiirete laevade kõrval armetud ja haledad välja nägid. Jedda sadam, kuhu laevad viivad Makkah'sse suunduvaid palverändureid ja siis pidi meist läände jääma juba Egiptimaa. Veel viimased päevad ja umbes kuu pärast Basrat jõudsime me linna, mille nimi oli As-Suways.
Teated meie saabumisest olid ette saadetud ja mitte vähemate austusavalduste saatel, kui Basrast lahkumisel, võeti meid seal vastu. Veetsime selles väikses linnas küllusliku nädala, puhates, nautides emiir Ibn Gamili külalislahkust ning kogudes teateid kreeklaste kohta.
«Merel on meie vahel rahu,» rääkis Egipti valitseja, «ühiseks vaenlaseks on metsikud Liibüa korsaarid, kes vahel ka Kreeta saart ründavad. Kreeklased on kibeda kaotuse valuga alla neelanud, leinavad taga Süüria, El-Sitsili ja Egipti kaotust, plaanitsevad salajas kättemaksu, kuid on liiga hõivatud põhjast pealetungivate rahvastega. Siiski mäletavad nad meie katset sada aastat tagasi vallutada Konstantinoopol, mille nad küll tagasi lõid. Ma annan teile kaasa mehe, kes siinset merd hästi tunneb ja teid kõige kiiremini Contoscaliumi sadamasse Konstantinoopolis juhatab. Andku Allah teile õnne ja väge trotsida kõiki ohte.»
Ma märkasin, et Ibn Gamili silmis lahvatas hirmuleek ja pärisin lähemalt, millistest ohtudest ta räägib, sest Liibüa korsaare ei pidanud meie laevastik küll kartma.
«Kui ma teaksin lähemalt, siis ka räägiksin,» kostis Ibn Gamil mõtlikult. «Viimasel ajal ei tule paljud laevad Iskenderiya sadamasse tagasi ja merel on eemalt silmatud laevavrakke, nii meie kui kreeklaste omi, mis on inimtühjad ja otsekui põlenud. Meremeeste seas liiguvad kuuldused tuldsülgavast lendavast draakonist, kes laevu hävitab. Seda loba ei saa muidugi tõsiselt võtta, aga...»
«Aga ometi sa mainisid seda, aulik emiir. Ometi sähvatas su silmis kartus. Mind ei pea sa siiski pelgama, oma reisidel olen kohanud kõige uskumatumaid koletisi ja ma ei pea sind valetajaks. Lendavat draakonit pole minu silmad siiski veel näinud, küll aga draakonipealisi laevu, mida hirmu suured silmad päriskoletisteks pidasid.»
Emiir raputas pead ja kehitas õlgu. «Ma ei tea, mida uskuda, peale selle, et meri üha ohutlikumaks paigaks muutub. Siiski ei saa ma sind keelitada viivitama Harun Al-Rašidi -- andku Allah talle pikki elupäevi -- käsu täitmisega. Kõik, mis on minu võimuses, saad sa kaasa, ning olen käskinud kõiki inimesi tulla meie laevu kanali äärde tervitama. Teie tee läbi kanali ja järvede saab olema kuulusrikas. Edasi aga, avamerel, saan vaid palvetada, et Allah teie peal oma kaitsvat kätt hoiab.»
Minu teener Aladdin, kes seda juttu pealt kuulas, sikutas mind hiljem varrukast ja pomises kohkunud häälel. «See tuldsülgav koletis saab olla ainult jälle mõni hull džinn. Ühe sellisega olen ma kohtunud... Raevus on nad kohutavad ja etteaimamatud.»
«Ma ei usu, tubli Aladdin, et merel mõni džinn ringi lendaks,» vastasin. «Kaubalaevade röövimine on siiski liialt asine tegevus, et džinn, kes soovi korral endale kõik maailma rikkused kokku kannaks, viitsiks sellega vaeva näha.»
«Sellepärast ma räägingi, et see peab olema hull džinn,» jäi Aladdin endale kindlaks ja ma ei laskunud edasisse vaidlusesse oma teenriga, kes küll igati tubli noormees oli, ent seiklemisel eelistasin siiski enda vaistu. Ja ma ei salga, et kerge ärevus ka minu hinge puges. Ühelgi merereisil, kuigi nad kõik tänu Allahile õnnelikult lõppesid, pole mul seni läinud hädaohtude ja viperusteta. Üle kuu kestnud merereis Basrast oli aga olnud liiga rahulik. Liiati meenus mulle Fatima hoiatus ja unenägu.
Pidustuste saatel läkitati meid As-Suwaysist teele. Emiir Ibn Gamil näitas meile punasest graniidist rahne kanali ääres, millest üks tema teadlane tundis ära vanas farsii keeles raiutud sõnad: «Mina käskisin kaevata selle kanali Niilusest, mis voolab Egiptis, merre, mis viib Pärsiasse. See kanal kaevati nii, nagu ma käskisin ja laevad purjetasid läbi selle Egiptist Pärsiasse, nagu oli minu soov.»
«Nii lasi kirjutada Dareios,» ütles emiir. «Minu töölised leidsid selle raidkivi. Ja siis käskisin mina raiuda uue, mis tänasest päevast saab igaveseks seisma siin, Al-Suwaysi sadamas.»
Ma lugesin kivilt, mille neli härga kohale lohistasid: «Allahi, kõigevägevama ja suuremeelseima nimel lasi selle kanali kaevata Harun Al-Rašid, et Kalifaadi laevad saaksid purjetada Araabiast uskmatute maadele ja kanda Allahi nime edasi. Nii tegi teoks Harun Al-Rašidi käsu Al-Hussein Ibn Gamil.»
Ma ütlesin emiirile, et kindlasti kannan kaliifile ette tema ülla teo, mille läbi kõik, kes siit läbi purjetavad, näevad igaveseks ajaks kivisse raiutud nimesid. Ja siis seilasid meie laevad kanalisse, mis oli nii lai, et seal kaks ookeanialust ilusti kõrvuti said olla, ning kanali ääres seisid inimesed, kes hõiskasid kiidusõnu. Ilus oli kanal, kaevatud hoole ja armastusega, mitte unustades kaitset vaenulike laevade vastu, sest kitsamates kohtades võis näha kiviheitemasinaid ja vinnastatud palkidest ehitisi, mis vallandades laevadel mastid lõhki lööksid. Päev hiljem jõudsime Kibeda Veega Järve ja siis kolme päeva pärast mööda uut kanaliharu läbi Manzilah' järve ja Niiluse -- kui ümberringi inimtühjad kivised ja liivased tasandikud üha rohelisemaks ja soisemaks muutusid ja värsked meretuuled puhuma hakkasid -- Vahemere äärde. Siia lasi emiir ehitada kindlust, mis hakkab laevadelt maksu koguma ja vaenlase vastu valvama. Emiiri poolt kaasa antud teejuht teadis rääkida, et siit päevateekonna jagu läände jääb kuulus Iskenderiya linn Pharose tuletorniga, kuid me ei kiirustanud seda vaatama, vaid seilasime edasi avamerele, kreeklaste maa poole.
Eemalt silmasime me palju laevu, mis Antiookiast, Tüürosest või Siidonist Iskenderiyasse käivad, nägin väga kummalise kujuga aluseid, nagu ilmselt ainult siin merel ehitatakse, nägin madalaid pargaseid, mis maismaa äärt mööda kiviplokke ja puid vedasid, nägin ülikute ja suurkaupmeeste luksuslikke kirevaid aluseid, kuid ükski neist ei olnud võrdne meile kiiruses, kui me üle sinava mere põhja poole liuglesime.
Kolm päeva pärituult ja ei ühtegi mereröövlit ega isegi ainsat laeva, mis meile ohtlikult lähedale oleks purjetanud. Koos kaliifi saadikutega elasime me laeval luksuses ja külluses. Selleine oli olnud algusest peale Harun Al-Rašidi käsk, et põhjameeste laevad tuleb sel viisil ümber ehitada, et väärikatel valitsejatel ja kaupmeestel nendel seilata kõlbaks; nii oligi laeva ahtrisse rajatud elamisruumid, kus me maitsesime magusaid puuvilju ja nuubia orjatarid meile tantsisid. Neljandal päeval öeldi, et itta jääb Kreeta saar, mida õigeusuliste väed polnud seni suutnud vallutada ja edasi jõudsime me tuhandete väikeste kreeklaste saarte vahele, millest mõned on vaid teravatipulised kaljud keset merd.
El Hazlil küsis, kas ma olen varem kreeklastega kohtunud. «Jah,» vastasin ma, «ning ühtlasi neednud neid maapõhja äraandlikkuse ja salakavala õeluse eest. Kas olid need minu needused, pigem Allahi tahtmine siiski, aga koju nad enam ei pöördunud.»
«Salakavalad nad on,» kinnitas El Hazlil, «ja ahned. Räägitakse, et nendes omadustes võivad meie riigis ainult juudid nendega võistelda, kuigi mõned väidavad, et ka armeenlased neist palju maha ei jää.»
«Vaid ühte armeenlast ma tunnen ja see on minu kolmas naine Banhassir. Tuld võib küll pritsida tema silmadest ja tema raevuhoog võib panna vapra mehe värisema, samuti nagu tema pisarad kivikaljugi heldima. Kuid salakavalusest ja õelusest pole tema juures märkigi,» ütlesin mina igatsusega oma viimast kodus veedetud ööd meenutades.
«Siis oled sa õnnelik mees, Sindbad,» kostis El Hazlil. «Õnnelik mees,» kordas ta ja lisas: «Egiptis kuulsin ma uudiseid Iskenderyia kaupmeestelt kreeklaste valitsejanna Eirinhi kohta... Seesugust naist annab teist otsida. Kuula -- tema mees, imperaator Leo, suri ja jättis pärijaks lapseeas poja Konstantinose. Eirinh valitses tema nimel, keelas tal abielluda südame järgi ja nõudis võimu endale, kui poeg meheks kasvas. Nad olid omavahel sõjas -- ema ja poeg -- ning lõpuks, kui poeg oli andestanud, punus ema vandenõu, lasi poja salakavalalt vangistada, tal silmad peast välja torgata, nii et too peagi suri. Nüüd valitseb ta ise kogu Rumi riiki. Aga lääne pool ei taheta naise valitsust tunnistada ja Rumi linnas omakorda kaalutakse frankide Karli kroonimist imperaatoriks. Segased lood, Sindbad. Kõneldakse, et kreeklased on omavahel sõjas võltsprohvetite piltide kummardamise pärast... Seda on raske mõista ja ma ei üritagi seda teha. Mohhamed jättis meile maha Sõna, mitte oma pildi. Sõna on alati sinuga, seda ei pea sa kummardama, vaid selle üle mõtlema ja end Allahile, kes on üks ja ainus, allutama. Palvetama ei pea sa pildi ees, vaid võid seda teha kõikjal üle maailma, sest Allahi sõna on kõikjal sinuga -- kui su mõtted on temaga. Igatahes on Eirinh fanaatiline pildikummardaja ja oma poja lasi ta tappa just seepärast, et too teise partei mõju alla sattus. Piltide ehk ikoonide, nagu nad ütlevad, kummardamise keelajad olid rohkem valla ühele ja ainsale jumalale. Siiski räägitakse veel, et see Eirinh, verejanuline koletis, on meeletult ilus naine. Kalifaat polegi veel ühegi naise vastu sõdinud.»
«Mina olen vaid kaupmees ja sõjapidamisest ei taipa ma kuigi palju,» vastasin alandlikult.
«Sellele vaatamata, Sindbad, pole sa kaotanud ühtegi lahingut,» naeris El Hazlil. See jäi viimaseks naeruks, mis selle tubli mehe suust iialgi tuli. Edukalt kulgev reis ja mugav elu olid meid hooletuks ja laisaks muutnud ning emiir Ibn Gamili hoiatused ja minu naiste ennustused olid mul meelest läinud. Samal hetkel, kui saadik naeris, kostis laevatekilt kisa ja ma sööstsin välja, et näha ühte kõige kohutavamat vaatepilti.
Algul oli raske öelda, mis toimub, sest üks meremees varises otse minu ees kokku, tema pea oli kiviga lõhki löödud ja teised hüppasid eemale kohast, kus lõõskav tulesammas otsekui taevast laevale oleks langenud. Ma kuulsin võõrkeelseid karjeid, kui vari üle laeva libises. Samal hetkel -- nähes, et meremehed üles, taeva poole näitavad -- tõstsin ma pea ja nägin veel ühte laeva, kuid mitte meie kõrval meres ei asunud see, vaid üleval taevas, otse meie laeva kohal, sealt kiikasid alla koledad karvaste nägudega mehed, pildusid meie pihta kive ja suunasid kummalist toru, millest taas tuleleek lahvatas. Vaatepildist rabatuna ei suutnud meie mehed midagi ette võtta, veel kaks neist langesid. Nägin, et veel kolm laeva -- ümarad, ent terava ninaga ja ilma purjedeta -- libiseid üle taevalae, vaevalt kõrgemal mastidest ja suundusid laevastiku järgmise aluse kallale.
«Džinnid!» röögatas Aladdin minu selja taga. Vaistlikult tõmbusin ma varju, El Hazlil aga sööstis tekile, röögatas midagi meestele -- ma arvan, et tema viimane sõna oli: «Relvile», kuigi ühtegi mõistlikku relva meil kallaletungijate vastu polnud -, et seejärel vaenlase noolest rabatuna surnult maha langeda.
Ometi oli vapra El Hazlili hüüd mehed tardumusest vabastanud, nad küünitasid odade ja lingude järele, kuigi oli juba hilja. Meie laev põles ühest otsast ja täpselt sihitud kivide ja noolte all langesid järgmised. Lendav laev meie kohal laskus madalamale ning kaks röövlit, rõngashamedes ja kirves kaenla alla surutud, laskusid osavalt köit mööda alla.
Palju olen ma elus näinud, paljudest ohtudest õnnelikult pääsenud, nähes samas oma kaaslasi langemas. Alati on Allah oma kaitsvat kätt minu kohal hoidnud, säästnud mind surmast, kuid sel hetkel tundsin ma end väga abituna ega osanud midagi ette võtta. Ometi teadsin ma selgesti, mis saatus meid ootab. Need kummalised võlurid ja röövlid, kes olid oma laevadega avastanud lendamise saladuse, ülima musta maagia kunsti, tahtsid selgelt meid kõiki tappa, laevad röövida ja põlema süüdata. Keegi ei tohtinud eluga pääseda, et nende saladusest maailmale kuulutada. Need polnud mitte džinnid ega draakonid, vaid tulejugasid pritsivad lendavad laevad, kuuldused millest Ibn Gamili murelikuks olid teinud. Hiidlinnu Rociga olen ma võidelnud, tema pillutud kivide all ellu jäänud ja peletise lõpuks üle kavaldanud. Ent kuidas võidelda taevast sadava tulega?
Ma haarasin on mõõga järele ja tõotasin, et mitu röövlit võtan ma endaga enne surma kaasa. Laeval puhkes võitlus, mille lõppu polnud kuigi raske ette näha -- meil polnud võimalik peatada lendavat laeva ega sealt vallandatud hävitavaid tulenooli. Ülevalt osavalt sihutud nooled tapsid veel kaks meremeest ja mina võitlesin ühe röövliga. Ta vehkis hullunult kirvega, ent osava araabia mõõgavõitlejaga polnud ta varem silmitsi seisnud, paari pettelöögi ja pöörde järel lõikasin ma tal kõri läbi, mispeale ülevalt kuuldus kohutavaid karjeid ja raske kivi mind valusalt riivates mu jalge ette kõmahtas.
Oo, Fatima ja Zulfija, mu armsad naised, keda ma enam kunagi ei näe, õiged olid teie unenäod ja tõesed hoiatused, jõudsin ma mõelda, kui Aladdin, kelle olin sootuks unustanud, mind vööst sikutas ja midagi kõrva karjus.
«Istu ometi, mu isand, istu!»
Võtta vastu surm alandlikult istudes või end vangi anda? Ei! Tolle vaese rändurpoisi jaoks võis orjaelu ehk surmast eelistatum tunduda, kuid mitte minu... Aladdin rabas mind äkki sellise jõuga, mida temast poleks ma kunagi oodanud ja tõepoolest prantsatasin ma istuli. Tahtsin teda mõõgapäraga lüüa ja uuesti võitlusse söösta, kui äkki mu sisikond sees keeras ja me äkilise jõnksuga laevatekilt kõrgemale kerkisime.
Ma jõudsin mõelda, et vaenlase tulejuga on meid õhku paisanud või et ülevalt heidetud köied on meid kinni sidunud ja üles sikutavad, kui tundsin, et Aladdin mind endiselt kõvasti kinni hoiab ja hüüdis: «Ma ei tea, kui kiired on nende laevad, aga see on meie ainus pääsetee!»
Juba olimegi mastide kõrgusel, endiselt istudes, mina liiga rabatud, et midagi öelda või mõelda. Nägin ainult röövlite pikaks veninud hämmingus nägusid, nägin neid korraga väga lähedalt, viivuks isegi räpast laevasisemust, kui piklikku tuldsülgavat toru hoidev vägilane selle hetkeks käest pillas. Võimalik, et see meid päästiski, sest kohe hakkas vaip, millel istusime, lendavast laevast eemalduma.
Oo Allah, kõigevägem, kõigearmulisem ja kaasatundlikum, sina, kes oled üks ja ainus ja kel on üheksakümmend üheksa nime! Kas suudan ma kirjeldada pilti, mis minu ees avanes, kui ma ise seal -- jahmatusest ja hirmust kange -- kramplikult vaibal kükitasin? Aladdin istus minu ees, kaksiratsi ja kartmatult, puudutas vaiba mustreid, pomises omaette ja näis olevat meie põgenemisega liiga hõivatud, et näha sinavat merd ja sellel meie laevu, ning teisi laevu, mis lindudena õhus paigal seisid. Röövlid nägid meie põgenemist ja röökisid üksteisega aru pidades, mida teha. Meie laevadest kaks olid juba selgelt leekides ja köitel laskunud röövlid pildusid laipu üle parda. Ülejäänud laevad üritasid nendega võidelda, kuid olid selles täiesti mannetud.
«Nii,» sõnas äkki Aladdin, «me peame tuult püüdma, siis liigume kiiremini. See tähendab, et tuul peab meile vastu olema. Lendaval vaibal liikumine on seilamisest pisut erinev. Kuhupoole isand?»
«Mis?» Ei saanud ma temast aru.
«Kuhupoole lendame? Ja ma palun, Sindbad, hoia kõvemini vaibaservast kinni ja hoidu alla vaatamast.»
Ma talitasin tema nõuannete järgi ja vaatasin meist kiiresti kaugenevaid laevu taevas ja merel. Tahtsin küsida Aladdinilt, mis nõidusega ta tegeleb ja mis vaip see on, kuid ta katkestas mind, lubades pärast kõike seletada.
«Me peame päästma oma laevastiku!» suutsin ma lõpuks öelda. «Ma olen admiral, ma ei saa niisama põgeneda. Hoia suunda meie kõige tagumise laeva peale.»
«Luba öelda, et sel pole mõtet. Näed isegi -- vaenlane on haavamatu, mida ei saa öelda ei meie laevade ega vaiba kohta. Kui me neile taas läheneme, panevad nad meid lihtsalt oma tuleleegiga põlema. Oma laevu ei saa me kuidagi aidata, isand. Nende saatus on Allahi kätes.»
Olin sunnitud Aladdiniga nõustuma. Põgenemine oli ainus, mida hetkel teha saime. Vaiba kiirus oli nüüd üsna suur ja meretuuled puhusid tugevalt, pidin kogu jõuga vaiba servast kinni hoidma ja olin ilmselt näost üsna kaame. Aladdin aga paistis õhusõitu lausa nautivat. Nüüd oli tema kapten ja mina ainult reisija tema laeval.
Ja siis nägime me, kuidas üks lendav laev õhus kohapeal ringi pööras ja suuna meie poole võttis. Ta oli küll kaugel, kuid röövlite kavatsus oli selgelt nähtav -- nad tahtsid meid kinni võtta.
«Kuhu käsid lennata, Sindbad?» kordas Aladdin oma küsimust.
«Eemale siit,» vastasin.
«Siis heitke pikali, isand!»
Nii ma ka toimisin. Ka Aladdin viskus pikali ja ruumi oli vaibal lahedalt. Ta puudutas, silitas ja sosistas midagi vaiba mustritele, näppis selle lõngu, kasutades sealjuures keelt, mis minule oli mõistetamatu. Tuulehoog tõusis ja tahtis hinge kinni matta, kõrvus vuhises ja vilises, mu uhke turban pühiti peast, kui vaip jõnksatas ja kiiremini edasi sööstis.
Aeg-ajalt pead pöörates mõõtis Aladdin kaugust jälitajatega, mina keskendusin vaid vaibal püsimisele ja tundsin, kuidas sõrmed kangeks muutuvad. Me ei lennanud sirgjooneliselt, vaid tegime sikk- sakke, et paremini tuult püüda ja röövleid nõnda kannult maha raputada. Ma ei teadnud suunda, kuhu lendasime. Mitu tundi kestis jälitamine ja see oli meie õnn, et röövlid meid oma tuletoruga tulistada tahtsid. Tuul aga oli -- nagu ma juba ütlesin -- meile vastu ja sestap pidid nad oma riistapuuga väga ettevaatlikult ümber käima, et mitte leeke vastu nägu saada. Vahemaa aga ei vähenenud, kord olime vaenlasele lähemal, siis suutis Aladdin jällegi meid ette rebida. Lõpuks jälitajad loobusid, sest hakkas pimenema; ju nad lootsid, et keset merd meil niikuinii pääseteed pole. Ilmselt olid nad ka omadest liiga kaugele eemale kihutanud, ja hirmsa kisa saatel, mis muidugi ainult sõimu pidi sisaldama, pöörasid nad lendava laeva vastassuunas. Me ei jäänud ootama, kuni nad ümber mõtlevad, vaid lendasime edasi.
Edasi.
Pimeduse saabudes vähendas Aladdin vaiba kiirust ja laskus madalamale. Päevavalguse viimastes kiirtes -- ja iialgi polnud ükski päikeseloojang olnud nii kaunis kui merelt ja kõrgelt vaadatuna -- jõudsin ma silmata igas ilmakaares laiuvat merd ja lõputut vetevälja. Öösel keerasime end lõdisedes halatti ja tundsime, kuidas nälg ja üha suurenev janu hakkasid end tundma andma. Et külma ja muremõtteid peletada, palusin Aladdinil jutustada, mis imeline vaip see on.
«Mäletad, kuidas ma sinu õuele jõudsin, pamp kaenla all? Seda vaipa tahetigi minult röövida, ehkki vaevalt kurjategijad teadsid, millise vaibaga tegu on. Lendu ei söandanud ma keset Bagdadi tõusta, sest kui oleks teatavaks saanud, et hulkur Aladdinil on lendav vaip, poleks mul kusagil asu olnud. Polnud niigi, Sindbad, seepärast tahtsingi sinuga kuhugi kaugele ja eemale reisida. Siiski on see mu ainus varandus, ilma milleta oleksin ma lihtsalt üks vaene hulgus. Ma ei tea, kes on selle vaiba meisterdanud, tean vaid, et selle leidis mu sõber džinn -- enne, kui ta hulluks läks ja meeletus kadeduses ja suurustusehoos kuu poole lendas. Sellest ajast saadik olen vaid ringi hulkunud, õnnetu ja lootusetu armastajana, sest mu kallim eelistas minust palju rikkamat ja vägevamat meest... Ära päri, isand, sellest ei taha ma rääkida. Ja ma olen nuputanud, kuidas selle vaiba abil õnnelikumaks saada. Vaesele ja seisuseta mehele on sellest vähe kasu; kes iganes teaks, et minusugusel hulgusel selline rikkus on, tapaks mu ja võtaks vaiba. Lendamine iseenesest pole teab mis lõbu ja nagu isegi nägid, sobib vaip kõige paremini põgenemiseks.»
«Kuidas oskad sa sellega lennata?»
«Mu džinn õpetas mulle seda kunsti. Sa näed, et siin on mustrid, kummalised märgid ja hieroglüüfid. Neid puudutades võib vaipa suunata, sundida liikuma kiiremini või aeglasemalt, tõusma kõrgemale või laskuma madalamale.»
«Kes võisid olla küll need imelised võlurid, kes sellise vaiba tegid?» imestasin mina.
«Seda ma ei tea,» kostis Aladdin ohates. «Džinn leidis selle kuskilt kaugelt Hiina mägedest, mahajäetud templist, mida ta oma sünnikohaks nimetas.»
«Sa räägid oma džinnist ja nagu ma aru saan, olid sa kunagi tema käskija. Kuidas siis juhtus, et nüüd oled sa vaid vaene hulgus?»
«Ainult oma armsama otsimiseks ja tagasivõitmiseks palusin ma džinni abi ja ta lubas täita mu kolm soovi... Kuid nendest ei aidanud, ja ahastushoos süüdistasin oma äpardumises džinni ja küllap solvasin teda. Eks oli tema mõistus enne sedagi veidi paigast ära, arvan ma. Igatahes haavus ta kohutavalt ja näitamaks, et temast vägevamat olevust pole olemas, tõusis ta õhku ja sööstis kuu poole. Ma vaatasin, kuni ta taevas pisikeseks täpiks muutus, kurtsin oma kurba saatust ja tulin tulema.» Ja ta lisas:
Varandusi kandsin sulle kokku, kallis
tõotasin et teen su kuningannaks ma
džinni võluvägi kuhjas müürid, vallid,
mis kasu sest,
kui südames sa mind ei iial armasta
Ma ei osanud teenri luulekunsti peale midagi öelda ja vaatasin hoopis öötaevas tähti ning tegin umbes kindlaks ilmakaared, kuid kuna meil polnud ei kaarti ega tundnud ma ka selle mere kaldaid, ei osanud ma selle teadmisega suurt midagi peale hakata. Leidsime, et praegu on targem lennata läände, eemale lendavatest laevadest, sest küllap nad kuskil Egipti ja kreeklaste vahel pesitsesid, et laevu röövida. Veetsime vähese unega öö ja hommikul oli meeletu janu see, mis meid äratas. Ühtegi saart polnud näha, ühtegi laeva samuti. Olime merehädalised keset lõputut vett. Päikese järgi sain aru, et oleme öö jooksul tugevalt läände liikunud. Kust aga leida siit maad, süüa, juua ja mida me pidime siin võõral merel peale hakkama?
Vähene, mida ma Vahemerest Ibn Gamili teejuhi ütluste järgi teadsin, oli see, et see meenutab kujult järve ja vaid maakitsus lahutab seda ookeanist. Veel teadsin, et lõunapool peaksid olema õigeusklikega asustatud Aafrika kaldad, sealhulgas ka Idrisiidide valitsetav Maroko ja Aghlabide Tuneesia, ent kui kaugel? Põhja jäävad kreeklased või mõned teised rahvad -- ehk isegi need, kes lendavate laevadega merelisi röövivad. Läände? Vaid seda teadsin, et kusagil seal peaksid asuma Harun al-Rašidi surmavaenlaste Ommayadide maad, mida nad väärusulistelt võitnud. Mida teha siis, kui näeme laeva? Kas loota, et lendav vaip ei muuda neid ahneks, et seda meilt ei röövita ja meid orjaks ei müüda või lihtsalt maha ei lööda?
Päeval sai mulle selgeks, et lendava vaiba vägi pole siiski lõpmatu, sest kui vastutuulest sai see hoogu juurde, siis tugev külgtuul võis teda teelt paisata nagu torm laevukese ookeanis. Tõusis maru, Aladdin suunas vaipa kõrgemale, ent siiski jäime me tuulte meelevalda ja lasime end veel edasi läände paisata. Kõik oma jõud suunasime vaibal püsimisele ja neid jäi toidu ja veeta üha vähemaks ja vähemaks. Päeval, kõrvetava päikese ja meeletu janu käes, laskusime me peaaegu vee kohale, et end väheke värskendada; me üritasime lootusetult püüda mõnd kala ja palvetasime. Kui olin lähedal meelemärkuse kaotusele, nõrkenuna, märkasin ülal taevas tumedat täppi ja näitasin seda Aladdinile. Esmalt ta kohkus, pidades seda džinniks või lendavaks röövlilaevaks.
«Ei, mu sõber Aladdin,» pomisesin ma tärganud lootusega pragunenud huulte vahelt, «see on lind.»
«Kuidas võib lind meid aidata, isand?» küsis noormees.
Oh muidugi ei teadnud ta, et linnud iialgi maast kaugele ei lenda.
«Tõuseme kõrgemale,» käskisin ma Aladdini. «Maa pole enam kaugel. On Allahi kätes, keda ja mida me sealt leiame, kuid ma ei usu, et pärast neid vintsutusi meid vaenlase kätte paisatakse.»
Maa oli läänes, nagu me varsti nägime. Niipalju ma veel taipasin, et see pole mõni väike saar, vaid suur maismaa ning uue lootussädemega rinnus sundis Aladdin vaipa liikuma kiiremini, et enne pimedust laskuda. Kiidetud olgu Allah! hõiskasime me mõne tunni pärast, kui nägime liivast randa, mille taamal kerkisid kaljud ja metsased mäenõlvad ning isegi paar purje liikus üle silmapiiri. Õhtuks -- täiesti nõrkenuna ja kurnatutena -- maandusime me inimtühjal rannal.
Me leidsime allika, kustutasime janu ning sõime tooreid krabisid. Hämaruses märkasime veel vana kaluripaadi jäänuseid, mis sundis meid eemal puude all öövarju otsima. Hommikul hakkasime otsima inimeste jälgi, teadmata ikka veel, kas oleme Ifriqiyas või mõnel muul maal. Aladdin palus, et ma lendavast vaibast kellelegi ei räägiks, me keerasime selle kokku ja hakkasime mööda liivast randa astuma. Kui siin elavad inimesed, isegi kui nad pole ainsast ja õigest usust midagi kuulnud, ei keela nad ju abi merehädalistele. Selline on rannaäärsete maade seadus alati olnud. Lõuna paiku naeratas meile õnn -- nägime kalureid ja puudesalus, kaljuveeres väikest küla, kus meie lähenedes inimesed aupaklikult, ent tõredalt eemale tõmbusid. Inimesed kandsid võõrapäraseid rõivaid, umbes selliseid, nagu ma mäletasin kreeklasi kandvat.
Ma kõnetasin ühte meest, kelle vanus lubas arvata, et ta siin pealik on, kuid Araabia keelt ta ei mõistnud. Meile anti süüa keedetud kala ja pakuti vett, mida jõime ahnelt, ning veini, millest mina küll keeldusin, ent mida Aladdin mõnuga jõi.
Ma küsisin igas keeles, mida oskasin, teed nende valitseja juurde ja sõna «emiir» peale hakkasid kohalikud midagi elavalt arutama ja käega põhja suunas näitama. Üritasin selgitada, et me oleme laevalt, mis tormis hukkus ja lained tõid meid randa. Me oleme kaliifi saadikud kreeklaste juurde, ütlesin, ja nendest sõnadest paistsid nad midagi mõistvat.
«Califo?» küsis vanamees tõredalt. «Di Tunisia?»
«Ta küsib, kas ma olen Tuneesia kaliif,» arvasin mina õlgu kehitades.
«Pigem küsib ta, kas tahad sa Tuneesia kaliifi juurde minna,» arvas Aladdin.
«Kas on võimalik, et me oleme siiski Tuneesias? Maast, millest olen ma küll kuulnud, kuid ei tea, millist keelt seal räägitakse. Ma ei ole kaliif,» seletasin siiski kätega vanamehele, «olen kaliifi saadik kreeklaste juurde.» Tundub, et ta mõistis.
«Syracuso,» ütles siis vanamees ja näitas ida poole. «Asad ibn Al-Furat.»
«Syracuso?»
«Si, Syracuso. Generalo Al-Furat i citadelo,» sõnas ta meid mõtlikult silmitsedes.
Ma ei teadnud, kes võiks olla Asad ibn Al-Furat, kuid kui ta asub siit ida poole kohas nimega Syracuso, siis peaksime tema juurde minema ja kuni laeva saabumiseni, mis meid kreeklaste juurde viiks, varjupaika ja ulualust paluma. Veel kord küsitlesin ma araabia keeles vanameest, sõnu hästi aeglaselt lausudes, sest Al-Furati nime hääldas ta väga soravalt ja võis seetõttu meie keelest siiski midagi mõista.
Ühe sõna peale hakkas vanamees erutatult kätega vehkima ja tehtult naerma ning pead raputama.
«No, no, no,» hüüdis ta, «no mafiya.»
«Kas Al-Furat ei anna meile varjupaika?» ei saanud ma aru, mida meie võõrustaja sõna varjupaik -- mafiya peale nii ägedalt eitab.
Taas kinnitas ta midagi ja Aladdin, kes vanamehe kõnest rohkem aru sai kui mina, väitis, et varjupaik pole ei selles külas, taamal mägedes ega ka Syracusos, kuid me otsustasime siiski tolle salapärase Al-Furati üles otsida. Heal juhul võisime kohale jõuda õhtuks -- niipaljut suutis ta veel mõista. Mulle pakuti müügiks vana eeslikronu, aga me keeldusime. Kui külast küllalt kaugele jõudsime, rullis Aladdin vaiba lahti ja nii me lendasime, maast mitte eriti kõrgel, silmad-kõrvad hoolega lahti, et inimesi märgates taas kiiresti jalameheks muutuda.
«See on kõige imepärasem reisimisvahend,» ütlesin mina, võõra ranniku karmi ilu vaadeldes ja mõnusalt siruli lamades.
Aladdin ohkas. «Vaesele ja seisuseta mehele siiski vaid tülinaks kaelas.»
«Siis müü ta maha,» soovitasin. «Sellise imepärase vaiba eest võib terve varanduse teenida.»
«Kas sina, isand, ei tea mis tunne on omada midagi, mis on sulle maailmas kõige kallim ja mida sa ei vahetaks ka tuhande varanduse vastu? Jah, ma ei saa vaipa kasutada nii tihti kui soovin ja pean seda salajas hoidma, kuid seda müüa ma ei saa.»
«Miks siis?»
«Sest see on ainus ese, mis seob mind minu armastusega,» sõnas ta ja silitas õrnalt vaipa, otsekui mingit meeltliigutavat sündmust meenutades. Ma vist mõistsin teda ega pärinud edasi.
Mõne tunni pärast silmasime taamal ähmast inimkogu, kerisime vaiba kokku ja lähenesime jalgsi. Mida lähemale me talle jõudsime, seda rõõmsamaks meie meel muutus, sest mees kandis turbanit ja valget halatti, tema damaskuse täkk näksis rohtu ja ise oli ta ametis mingi seadeldise kallal, millega mere ääres askeldas.
Meid lähenemas nähes kargas ta välkkiirelt sadulasse ja paljastas pika mõõga, kui ma hüüdsin: «Salam aleikum, auline isand, meie mõtetes pole halba, oleme vaid merehädalised.»
«As saleikum as salaam,» vastas mees rõõmsalt, pani mõõga tuppe ja kummardas. «Ma olen Tuneesia emiiri Al Hussein al Aghlabi kartograaf ja astroloog Malik ibn-Idrisi. Kes olete teie ja mis õnnetus on teiega juhtunud?»
«Olen meresõitja Sindbad Bagdadist,» vastasin ja rääkisin, mis seiklus oli meile osaks saanud. Kuuldes lendavatest laevadest oli kartograaf vapustatud. Ma ei maininud lendavat vaipa. Ibn-Idrisi käsitses kummalisi seadmeid, milles ühes tundsin ära omapärase astrolaabi, kuid tal olid ka veel väikeste purjedega seadeldised ja ilmakaarte mõõtmise laud. Rannaliivale oli ta jooniseid teinud. Minu juttu kuuldes vangutas ta uskumatusest pead.
«Millise ime läbi te merel nii kaugele kandusite? Kreetaks nimetatud saar asub siit väga-väga kaugel ja tuuled on olnud vastassuunas.»
«See oli Allahi tahe,» vastasin mina. «Olgu kõigearmulisem mulle tunnistajaks, et minu süda on praegu teadmatusest teiste laevade üle vaevas; kahtlen, kas neist mõni pääses. Vaevalt oli neil seda õnne Tuneesiasse jõuda.»
«Aga,» hüüatas Ibn-Idrisi, «Me pole ju üldsegi Tuneesias. Al Hussein al Aghlabi loss on siit lõunas, üle mere. Me oleme hoopis saarel el-Sitsil ehk Sitsiilias, nagu kohalikud seda kutsuvad, vaid mõne tunni tee kaugusel emiiri väepealiku kantsist Syracusost.»
«See on siis Rumi maa?»
«Mitte enam päriselt ja mitte enam kauaks,» jutustas Ibn-Idrisi õhinal. «Neli aastat tagasi alustas Asad ibn Al-Furat selle saare vallutamist; sada laeva, seitsesada ratsameest ja kümme tuhat sõdalast, nende seas nii araabe, berbereid, andaluuslasi, pärslasi ja sudaanlasi, maabusid al-Mazari kaldal, alistasid Palermo ja Syracuso linnad ja on lähedal sellele, kogu saar oma valdusesse saada. Minu ülesandeks on koostada selle maa ja mere kaart ning praegu ma mõõtsingi tuule suundi ja kiirusi.
Aga räägi mulle parem kaugest Bagdadist, maailma suurimast ja võimsamast linnast ning õiglasest Harun al-Rašidist -- andku Allah talle palju elupäevi.»
Ma hakkasin jutustama, noormees pakkus mulle oma hobust ja nii liikusime tolle Syracuso linna poole. Panin tähele, et Ibn-Idrisi pidevalt ringi vaatas ja kätt alatasa mõõgapidemel hoidis. Kui selle põhjust küsisin, vastas ta, et ümbruskonnas võib liikuda palju kohalikke röövleid, kes emiiri võimuga sugugi leppinud pole, vaid on pakku läinud ja vallutajaid igal võimalusel ründavad. Nad kutsuvad end juba araabia nimega -- mafiya -- on salakavalad ja halastamatud, ning esiteks pidas kartograaf meidki salamõrtsukateks, lisas ta naeratades. Ise jutustasin ma oma merereisidest, mida noormees huviga kuulas, aeg-ajalt mõnda seika täpsustades. Iseäranis pakkus talle huvi minu viimane merereis, põhjamehed ja Tha'ar Raphita. Kui ma olin lõpetanud, sõnas ta: «Oh, kuidas küll kadestan ma sind, Sindbad, sest ühe kartograafi unistuseks on reisida ja palju näha, kuid praegu pean ma veel oma kaarte teiste jutustuste järgi koostama. Imesid, mida sa näinud oled, on liiga palju, et neid ühele kaardile mahutada. Kuid kunagi lähen ma ise või siis minu poeg või pojapoeg kindlasti rändama nendesse kaugetesse maadesse. Teadmised, mida inimene oma eluaja jooksul suudab ammutada ja teistele edasi kanda, nendega oleme me võitmatud; need teevad meid tugevamaks uskmatutest.»
Meie teekond Syracusosse ei laabunud siiski hädadeta. Kohtasime kolme vanameest kaluripaadis, kes meid nähes alandlikult kummardasid. Nad kõnetasid Ibn-Idrisit ja kui nad seal millegi üle vaidlesid, hüppas minu hobune äkki tagajalgadele ja hirnahtas valjult. Siis vajus loom maha. Põõsastest visatud oda oli teda külge tabanud. Samal hetkel heitsid vanamehed endalt pikad mantlid ja tormasid kinzhallidega Ibn-Idrisi poole.
«Mafiya!» jõudis noormees karjatada ja haaras mõõga. Põõsasest tormasid välja veel kolm meest ja mitte minu, vaid Aladdini poole. Me võitlesime -- mina kinzhalliga, Ibn-Idrisi mõõgaga, ja kaks kalleletungijat varisesid haavatuna maha. Rünnak oli visa ja kummalisel kombel tahtsid röövlid saada just Aladdini ja tema vaipa. Ma arvan, et too vanamees külas, kellega vestelnud olime, lasi meid hiljem jälitada -- nii nad nägidki lendavat vaipa. Igal juhul pidid jälitajad olema väga osavad, sest me ei märganud neid ju isegi kõrgelt! Ja ka võitluses odadega Ibn-Idrisi kõvera mõõga vastu näitasid nad üles lausa kadestusväärset osavust. Me oleksime kaotajaks jäänud -- kui mitte Aladdin.
Ta heitis vaiba maha ning võttis loomaliku kiunatuse saatel sisse väga kummalise asendi. Kohalt õhku hüpates, jagas mu teener nüüd jalalööke, nii et vaenlaste odad kui pilpad pooleks prõksatasid. Iialgi pole ma näinud ühtegi inimest nii kiiresti liikumas, ka pöörlevaid dervišše mitte, ja sellise jõuga, ainult käsi ja jalgu kasutades, vaenlast ründamas. Odalöögi peatas ta käega, jalaga rabas rindu. Aladdini löögid olid nii valusad, et kallaletungijad sinna samma pikali jäid ja ma kahtlen, et üks neist isegi surnult. Kaaslaste pagemist nähes tormasid ka ülejäänud kolm minema. Meiegi ei jäänud rannale enam pikalt, Ibn-Idrisi lõikas kiiresti haavatud hobuse kõri läbi, sest elulooma temast enam polnud, kurvastas looma kaotuse üle väga ja vandus kättemaksu.
«Juba teist korda oled sa, Aladdin, mu elu päästnud,» ütlesin ma oma teenrile. «Olgu õnnistatud see hetk, mil sind enda teenistusse võtsin. Kuidas suudan ma sulle iial tasuda?»
«Saatus on lasknud meil koos seigelda, sestap olen pidanud ka oma elu päästma. Sa pole mulle midagi võlgu, isand.»
«Sinu teener on ise tõeline relv,» märkis Ibn-Idrisi imetlevalt. «Sa oled tark ja õnnelik mees, et sul selline teener on.»
«Kus õppisid sa nii võitlema?» küsisin.
«Oh, see oli veel ammu, Hiinas, enne kui ma oma rännuteedele asusin. Minu kadunud isa õpetas mind, kuidas tühja käega mõõga vastu võidelda, sest meie seisusest inimesel ei tohi relva olla.»
Ma lubasin Aladdinile, et kui saabuvad paremad päevad, ei jää tema südikus ja vaprus tasumata ja niipalju kui Sindbadi nimi Bagdadi Ümarpalees maksab, teen kõik, et ta soovi korral endale väärilise ameti saaks.
Rohkem meid ei rünnatud ja me jõudsime õhtuks Syracuso linna, mida ümbritsesid katapultidest osaliselt purustatud hiigelmüürid neljateistkümne võimsa torniga. Ma sain teada, et kreeklased olid need müürid ehitanud aastasadu tagasi ja et kolm kuud olid Al-Furati väed seda linna piiranud. Praegu ehitati uuesti üles purustatud maju, ehitati pühatempleid ja toodi siia metsikule maale asju, millest neil varem aimugi polnud -- Al-Furati inseneride juhtimise all kaevati niisutuskanaleid ja rajati sadamat.
Päevadest Syracusost pole mul palju jutustada, meid võeti seal vääriliselt vastu ja ootasime laeva, mis meid Konstantinoopoli viiks, ehkki Al-Furat pakkus abi ka tagasiteeks Bagdadi. Ma keeldusin. Kuidas lähen ma Harun Al-Rašidi palge ette, kes mind kreeklaste juurde saatis, ning ütlen, et kreeklasi ma ei näinudki, ei tea, mis sai minu käsutada olevast laevastikust, ega teinud midagi, et kätte maksta neile, kes ründasid kaliifi enda -- andku Allah talle rõõmu ja õnne -- saadikuid.
Pole mul palju jutustada ka merereisist el-Sitsili saarelt kreeklaste juurde. Igav ja üksluine oli see reis, mille jooksul peatusime tühjenevates ja allakäivates sadamates, sõime viletsalt ja kõikjal võtsid kreeklased ja muud rahvad meid vastu umbusu, kui mitte vaenulikkusega. Maad olid siin ometi viljakandvad ja ilusad, meri rikas ja tuuled soodsad. Mida lähemale jõudsime kreeklaste pealinnale, seda enam nägime mere-äärseid kindlustusi, seda rohkem ka laevu Egiptist ja Siidonist. Sõnumeid lendavatest laevadest me ei kuulnud. Siiski jäi mulle silma üks laev, mille meremehed Athoseks nimetatud saare sadamas kaupu maha laadisid. Väga sarnased olid nende karvased näod, osaliselt ka rõivad, aga peamiselt keel meid rünnanud lendavate röövlitega. Ka laevad olid sarnase kujuga. Kui ma kapteni käest küsisin, kes on need mehed, vastas ta et urussiidid, kes mööda Itili alla kreeklaste juurde kauplema purjetavad. Mida lähemale me sihtmärgile jõudsime, seda täpsemalt üritasin meelde jätta kõike, mida nägin -- nii nagu El Hazlil oli palunud. Ei olnud kerge purjetada väikse laevaga vastutuult Aegeia merel, kui Euxine mere poolt võimsad vood vastu uhasid.
Lõpuks jõudsime kuulsasse Konstantinoopoli linna, mille kõrged müürid ja tornid juba eemalt Marmara lahelt silma hakkasid, Contoscaliumi kaubasadamasse. Mu süda hakkas rõõmsasti põksuma, sest esimene laev, mis meile sealt silma hakkas, oli üks Basras ehitatud kaliifi laev! Kapten tundis mu ära, langes ehmatusest põlvili, kuid ma rahustasin teda ja ta saatis sadamavahtide järele, et palesse sõna viidaks. Kuulsin, mis oli pärast rünnakut juhtunud.
Lendavad deemonid põletasid merel ära kuus laeva, kuid see üks jõudis põgenema ja korjas merest üles niipalju ellujäänuid, kui suutis. Kolm lendavat laeva kadusid kuhugi ida suunas ja rohkem pole kapten neid näinud. Mind lendaval vaibal nad ei näinud, mehed olid liialt ametis võitluse ja päästmisega, ja Sindbadi loeti hukkunuks. Kaua oli laev kreeka saarte vahel ekselnud, kuni lõpuks eile Konstantinoopolisse jõudis ning kaupmees Farim Mussa -- kes end ainsaks ellujäänuks pidas -- oli palunud sel hommikul vastuvõttu kreeklaste kuninganna juures.
Palju kuulsust ja rikkust on Bagdadis, palju kauneid paleesid ja ilusaid torne, kuid kreeklaste Konstantinoopol ei jää meie linnast sugugi maha. Kogu linn on ümbritsetud mere poolt müüriga ja asub ta maaninal, mille ühte külge uhab Marmara ja teisel pool on Kuldsarve laht, mille üle on tõmmatud kett, tuhandete seppade taotud kaitseehitis, mis ühtegi laeva ilma loata läbi ei lase. Müüril on valvetornid ning mõlemal pool maanina sadamad, pääsud linna ja jälle valvetornid. Mere poolt seega on Konstantinoopol vallutamatu -- isegi kui sul on põhjameeste tavade järgi ehitatud laevad.
Linn ise, mis suursugune, kirev, rahvast pungil, kihav ja keev, tahtis mul meie vaikse Bagdadiga võrreledes kisaga kõrvad lukku panna. Ilmselt pole maailmas rahvast, kes siin ei kaubelnud ega omas metsikus keeles lärmanud. Mind saatsid kaks valvesõdurit, kui läksime sadama juurest läbi kitsaste tänavate, möödusime nende pühakodadest (millest, nagu ma hiljem kuulsin, puuslike pildid kuninga käsul kõigepealt välja visati, et nõnda ainsale ja õigele usule lähemal olla, ja hiljem tagasi toodi, ning mille käigus nad üksteist sadade kaupa maha nottisid), savist ja kivist ehitatud majadest, veidrast ümarast ehitisest, mille nimeks öeldi hipodroom, kuni jõudsime Suurpaleesse.
Enne valitsejanna juurde juhatamist anti mulle rikkalikult süüa ja lasti end pesta ning puhata. Üks nende teener, kes mõistis araabia keelt, seletas mulle, et kuninganna Eirinh ei võta ühtegi saadikut jutule, kui see mustuse järgi haiseb; isegi Frankide valitseja Karli saadikud saatis ta nina kirtsutades troonisaalist pesema. Järgnevate päevade jooksul sain ma aru, kui palju siin puhtust au sees peetakse, mis oli mulle üllatuseks. Isegi oma pühakotta ei tohtinud nad minna, kui eelmisel päeval polnud käinud kummalistes suurtes majades, kus kõik end pesid. Neid maju peeti ülal riigi kulul -- nii rikastele kui vaestele. See ei olnud kerge, sest jõge ju linnas polnud ja vett ammutati suurest akveduktist. Ka süüa näis olevat esmapilgul keeruline, sest siin polnud kombeks toitu näppudega suhu panna, vaid see enne hõbedast harulise pulgakese otsa torgata. Ma pidasin seda veidraks, kuid aja jooksul harjusin.
Õhtul tuli minu juurde keegi noor kreeka sõjapealik, strateegos Giorgios. Ta oli vägilasekasvu sõdalane, range ja umbusliku, ent siiski ausa pilguga. Ta ütles:
«Maur! Ole tervitatud Eirinhi palees ja basilissi enda sõna selle peale, et teid siin õiglaselt koheldakse. Ma loodan, et seni pole sul, Sindbad, meie valitsejannale midagi ette heita?»
Ma nägin kreeklase kavaluse kohe läbi. Ilmselt oli Farim Mussa kaevanud lendavate laevade kallaletungi pärast ja niivõrd uskumatu tundus see lugu kreeklastele, et nad -- teades, et me pole palees kaupmehega kohtunud -- otsustasid niiviisi teise kaupmehe sõnadele kinnitust leida.
Ma rääkisin siis kalleletungist ja lisasin, et see oli vaid Allahi enda tahe, et mul õnnestus rünnakus ellu jääda. Kirjeldasin üksikasjalikult laevu, röövlite välimust ja torusid, millest nad tuld pritsisid. Mind kuuldes muutus Giorgios üsna morniks ja nägin, kuidas ta käed rusikasse surus.
«Ma kinnitan sulle,» ütles ta, «et basiliss pole nende rünnakute taga. Need laevad on ohuks nii meile kui teile ja kõigile ausatele kaupmeestele. Ka mõned meie laevad on merel kadunud ja sosistatakse tuldpurskavatest draakonitest, kes mere kohal lendavad. Kui sinu kirjeldus on tõsi, siis on nad saanud enda käsutusse kreeka tule saladuse...»
«Mis on kreeka tule saladus?»
«Need tuldsülgavad torud. Aga rohkem ei saa ma sulle rääkida, kuna see on saladus.»
«Mitte enam väga. Kui seda teavad juba röövlid...»
«Siis seda enam tuleb seda saladuses hoida.»
Siis juhatas Giorgios mind valitsejanna juurde. Eirinh istus suures saalis rikkalikult kaunistatud troonil, hoidis käes kullast õuna ja kandis seljas punasest siidbrokaadist teemanditega kaunistatud kleiti. See oli naine, kes on keskea juba ületanud, kuid keda loodus on hoidnud meeste pilkude ja ihade jaoks endiselt värskena. Ma kummardasin tema võimsuse ja ilu ees, ega suutnud pilgus ja tervituskõnes oma imetlust tagasi hoida, mis kahtlemata ei jäänud Eirinhil märkamata. Ma ei tundnud kreeklaste kombeid ja tavasid, aga ühte ma nüüd teadsin -- naine võib siin valitsejaks saada vaid siis, kui on väga kaunis. Isegi siis, kui ta on tapnud oma poja, seadusliku imperaatori. Eirinh kuulas mind avala ilmega, noogutas aeg-ajalt kaunite silmadega pikkade ripsmete tagant, mis panid mu südame kiiremini põksuma. Vahepeal küsis ta midagi -- tema araabia keel oli ilus ja voolav -, millest teadsin, et ta on ka väga haritud naine. Valitsejanna trooni taga seisid muud võimumehed, kellele minu juttu tõlgiti. Teated as-Suwaysi kanalist panid neid ärevalt hüüatama, teated röövlitest lendavatel laevadel kreeka tulega -- õudusest karjatama.
«Russid, neetud russid!» kisasid nad ja Eirinh käskis neil vait olla. Kui olin lõpetanud -- kahetsedes, et meie kingitused röövlite saagiks langesid ja vapper kaliifi saadik El Hazlil on hukkunud, nii et ainult meie, vääritud kaupmehed, saame edastada basilissi sõnumi Bagdadi -- sõnas Eirinh:
«Sa tood sõnumeid, et üks vaenlane on meil veel juures. Veel tood sa sõnumeid, et kaliifi näol on meil üks vaenlane vähem. Kuid As-Suwaysi kanalil saab laevatada kahes suunas... Teie kaupmehed on siin väga teretulnud ja seniks, kuni ohud meres pole möödas, vabastan ma nad tollimaksudest. Ütle seda oma kaliifile. Kreeka tuli ei oota teie laevu, kuni nad tulevad rahus. Õhtul oled sa oodatud mu laua taha aukülaliseks.»
See oli napp sõnum, kuid sellega pidin ma leppima, sest järgmisena ootasid basilissi vastuvõttu frankide Karl Suure saadikud. Viimased olid Konstantinoopolis veetnud juba kuu aega, ega polnud saanud vastust abieluettepanekule. Ma palusin Giorgiosel endale selgitada neid asju ja algul oli ta tõrges, kuid kui vihjasin, et mul on lendavate laevade vastu midagi mõttes, siis ta rääkis:
«Rooma Impeeriumi süda ja mõistus asuvad siin, Konstantinoopolis. Kuid Roomas, mille Karl vabastas barbarite rünnakust ja lõi tagasi teie, mauride, kallaletunge ja kus jumala sõna kuulutatakse teistmoodi, on paavst, kelle otsusest sõltub palju -- kes valitseb kunagise ühtse impeeriumi Lääne-osa. Ta tahab kroonida selleks Karli, tolle verise vanamehe, kes on küll paljusid barbareid ristiusku pööranud, kuid pole ise rohkem kui üks metsik sõdalane. Minu valitsejanna kardab, et Lääs libiseb välja Konstantinoopoli haardest ja praegu kaalub ta Karli abieluettepanekut. Võtab ta selle vastu, satub ta oma sisevaenlaste rünnakute alla ja tõenäoliselt kaotab trooni -- kõik teavad seda. Keeldub ta Karli ettepanekust -- on igaveseks lõpp ühtse Rooma riigiga, Lääs läheb oma teed, seal võtavad niigi võimust juba barbarite kombed ja viisid.» Veidi järele mõelnud, lisas ta: «Tegelikult, kui teie, maurid, poleks vallutanud Syracusot, oleks ehk Karl juba kroonitud... Nüüd aga peab ta enne Roomasse minekut ja paavsti veenmist koguma suure sõjaväe. Ent kõigest sellest hoiavad teda tagasi Germaanias mässavad barbarid. Ta ei saa lahkuda sõtta, enne kui seljatagune on kindel.»
Ka Aladdin kuulas tema juttu huviga pealt ja muigas. Mina ütlesin:
«Sa räägid, et Rumi jagunemise põhjuseks on vaidlus usu üle. Kuid kas ei jätnud teie prohvet samuti maha raamatu, milles kirjas jumala sõna ja mida mitut moodi lugeda ei saa?»
Giorgios põrnitses mind hetkeks pahaselt, ta silmad hiilgasid, nagu ikka usule andunud mehel, kes on kuulnud midagi jumalasalgajalikku: «Oh, milleks rääkida neist asjust sulle, maurile? Aga tea siis, et meie, õigeusklikud, kuulutame ja teenime jumalasõna nii, nagu seda käskis teha Hristos -- kes ei ole prohvet! Meie mõistame ja teenime teda ainuõigel viisil, nii nagu on tehtud tema surmast ja elluärkamisest saadik, meie säilitame algupäraseid tavasid ega vääna neid nii, nagu tehakse Läänes.»
«Kuid te kummardate... pilte? Kuidas saab pühadus olla inimese kätetöös, kuidas saab maalida nähtamatut?»
«Jumal on tõesti nähtamatu ja kirjeldamatu, kuid kui Jumala Poeg sai inimeseks, võttis ta endale inimese kuju, muutus kirjeldatavaks. Seega kinnitab Hristose kujutis kui inimese oma tõde jumala loodust. Ja tema kujutis loob sideme inimese ja jumala vahel. Seega võib seda kummardada.»
Ma tunnistasin, et see on segane, ja ei suutnud kuidagi ette kujutada palvetamist Mohhamedi pildi ees. Siiski küsisin, kas piltide pärast ongi riigis vaen?
«Mitte ainult,» möönas Giorgios. «Ikonoklastid tahavad endale rohkem võimu. Ja nende seas on palju ilmalikke ning usujahedaid inimesi. Võttes õigeusklikelt ikoonid, võtavad nad tähtsuse kloostritelt ja kirikutelt. Minu emand ei saa seda lubada, siiski on ta trooni hoidmiseks sunnitud tegema järeleandmisi, kuigi süda on tal seepärast vaevas. Õnnis basiliss seisab pühade asjade eest.» Taas lõõmasid ja hiilgasid ta silmad ning häälel oli igatsev kõla. Ma ei teadnud, kas selle tekitas kirg valitsejanna vastu või usuline hardumus.
Giorgios saatis mind jalutuskäigul enne õhtusööki, Aladdin kõndis meie järel ja aeg-ajalt kuulsin tema jahmatuspominaid. Suurpalee üllus ja vägevus ületas kõik mu ootused. Palju olen ma näinud suursuguseid templeid ja losse, ja mitte seades kahtluse alla Abassiidide võimsust, tunnistan, et Konstantinoopol on veelgi, veelgi kaunim. Oo, milliseid ehituskunsti musternäidiseid ma nägin, millist harmooniat inimese ilumeele, kätetöö, puu ja kivi vahel. Sellest innustatuna ütlesin ma Giorgiosele:
«Kaliif Harun Al-Rašid -- andku Allah talle palju elupäevi -- on kutsunud Bagdadi meistreid, luuletajaid, tarkuseteadlasi kogu maailmast. Ainult kreeklasi pole nende hulgas. Neil päevadel ei mõtle me enam niivõrd vallutuste, kuivõrd õiglasema maailma peale, sest on ju ka Allahi sõna, et maailma tuleb muuta tema seaduste järgi õiglasemaks ja paremaks. Ka kreeklased on raamaturahvas, ja nüüd, kus kanal on avatud -- miks mitte ei võiks see kujuneda kanaliks kahe maailma vahel. Ma arvan, et just selline oli kaliifi tahtmine meid siia läkitades.»
«Sa kõneled tarku sõnu, Sindbad,» nõustus Giorgios. «Minu emandal on nende üle kindlasti hea meel.»
Me jalutasime palee aedades, kus tundsin ära mitmed taimed, ja sain teada, et kaugetelt maadelt on need siia toodud ja aednike hoolitsevate käte all õitsema hakanud ja vilja kandnud. Meile pakuti magusat veini, mida ma küll mekkisin sellest rõõmu tundmata, sest Allah lubab seda teha võõral maal, võõraid kombeid ja külalislahkust austades.
Kui me veini jõime ja Giorgios selle maitset kiitis, nägime eemal aededes mööduvat üht pikka kasvu meest, habemes ja mustas maani rüüs, keda saatsid tema teenrid. Kõik, kes teda nägid, kummardasid talle väga aupaklikult ja ma küsisin, kes ta on.
«Basilissi väljavalitud patriarh, isa Tarasius,» vastas Giorgios pühalikul häälel.
Ka mina kummardasin isa Tarasiusele, ent vana mees ei paistnud meid üldse märkavat, ta möödus meist ümisedes, kergelt taaruval sammul, tema näos peegeldus ülim õndsus ja rahuldustunne, nagu tuleks ta praegu maailma kauneima naisterahva embusest, ja ehkki ma juba teadsin, et sedasorti lõbud on nendele meestele keelatud, ei suutnud ma teisiti seletada patriarhist hõnguvat joovastust ja meelelist heljumist naudinguteilmas.
Giorgios tabas mu jahmunud ilme ja seletas: «Küllap sai kõrgeauline patriarh just mõne usulise nägemuse.» Aga strateegose hääl ei kõlanud kuigi veenvalt, küllap kahtlustas temagi püha ilmutise asemel patriarhi liigset agarust veinipeekri kummutamisel. Kui patriarh oli meist juba mõne sammu kaugusel, tabasin täpsemalt ta üminast mõned sõnad ning muie mu suult kadus hetkega. Hoopis jahedad hirmuvärinad läbistasid mind.
«Yog-sooo-thoooth niiigurr-aathh,» kostis mu kõrvu kummalisel venival toonil, madalal häälel ümisetav viis, kurjakuulutav ja õudne. Patriarh kaugenes meist taaruval sammul, kuid enam ei arvanud ma, et vein ta meeled segi on paisanud. Hull Alhazred ja tema Al-Azif meenusid mulle taas, kreeklasest nõid Aristophanes, kõik läbielatud koledused.
Varsti palusin ma end vabandada, soovides enne õhtusööki pesta ja kasutada neid araabia- päraseid puhtaid rõivaid, mida kreeklaste külalislahkus mulle osutas, ning Aladdiniga omavahele jäädes soovitasin tal kõik silmad ja kõrvad lahti hoida. Ta noogutas taiplikult ja ütles: «Kreeklasi, mu
isand, ei tohi iial täielikult usaldada.»
«See peab tõesti nii olema, kui isegi hulgustest seiklejad seda teavad,» ütlesin. Ise kolasin ma mööda lossi ringi, otsides tasahilju patriarh Tarasiust. Ma poleks söandanud teda kõnetada, kuid eks minagi võinuks möödaminnes poetada sõna nagu «Cthulhu» ja jälgida, kuidas Eirinhi soosik selle peale käitub. Õukonnaga, mille ülempreester sonib Yogsothothist, nagu too reeturlik Aristophaneski, ei saa kaliif hoida lähedasi suhteid.
Kas oli see puhas õnn või kõikvõimsa Allahi ettemääratus, aga Tarasiust ma nägin. Viivuks küll, ja möödudes Eirinhi ruumidest nägin ma teda üsna kummalises olukorras. Üks basilissi kuldehetega kaunistatud seltsinaisi -- pilusilmadega nagu Aladdingi -, kellele olin äsja viisakalt kummardanud, kui ta minust möödus, hüüatas äkki midagi allasurutud häälel mu seljataga. Ma pöördusin ümber ja nägin, kuidas patriarh Tarasius ühest uksest väljus, kann joogiga kaenla all. Kiiresti tõmbas neiu vanamehe tagasi ja isegi noomis teda. Niipalju kui ma kreeka keelt mõistan, tähendasid naise sõnad, et seda jooki ei tohi patriarh puutuda, seda on vähe ja see on kingituseks.
Enne õhtusööki levis palees kumu, et Eirinh on frankide kuninga abieluettepaneku tagasi lükanud ja saatkond, kõik peale ühe krahvi, on vihaselt lahkunud. Basilissi otsust tervitati rõõmuhõisetega ja paluti oma jumalalt talle pikki elupäevi. Mu ustav Aladdin tuli tagasi mõtlikus meeleolus, ka pilusilmad olid veelgi kitsamaks muutunud ja laubale üks korts juurde tekkinud. Ta kõneles, et oli siin ja seal teenritega juttu teinud, mis polnudki nii raske, kuna madalamast soost rahvas on kõige uudishimulikum ja võõrastega suhtlemisel julgem.
«Ma ei teadnudki,» olin ma üllatunud, «et sa mõistad kreeka keelt, mu sõber.»
«Vaid mõned sõnad, isand, sest oma rännuaastatel olen kohtunud ka kreeklastega,» seletas Aladdin ja jätkas: «Paljust ma ei saanud aru, sest siinsed kombed on selleks liiga kummalised. Siiski niipaljut ma mõistsin, et patriarh Tarasiust nähakse üha sagedamini äraseletatud meeleolus, nagu oleks ta purjus ja mitmed jumalateenistused on seepärast toimumata jäänud. Sellest ajast saadik, kui Tarasiuse usaldusalune Aristophanes reisides kadus, on vanameest üldse vähem näha ja ainult Eirinhi näikse teadvat, kus ta on ja millega tegeleb. Patriarhi ei armastata siin eriti, sest pärit on ta lihtsast soost ja tõusis nii kõrgele ainult tänu basilissi soosingule. Veel kuulsin, et palees kummitavat Constantinose vaim, kelle tema ema kaheksa aastat tagasi lasi pimestada, pärast mida ta ühes kõrvalises kambris suri. Ja veel räägitakse, et Eirinhi ainus soov siin maailmas on see, kuidas saada tagasi oma valitsuse alla Lääne-Rum.»
«Sul on terased kõrvad ja taibukas meel, Aladdin,» ütlesin mina. «Selles veendun ma iga päevaga üha rohkem.»
«Ma kiidan vaid Allahi, kui saan oma isandat rõõmustada.»
«Kas oled kindel, et Tarasiuse kadunud kaaslase nimi oli...»
«Aristophanes. Sama kindel, nagu selleski, et basiliss tahab sinuga õhtusöögil rääkida sellest, mida ta oma õukondlaste ees valju häälega teha ei julge.»
Õhtusöömaaeg toimus suures saalis, mille seintel põlesid magusa lõhnaga tõrvikud, heites võbelevat varju kirevaks maalitud seintele. Külalisi oli palju, ma sain aru, et terve õukond, ja lisaks minule olid külalisteks palutud veel frangi krahv, kaks Bulgaaria ülikut ja keegi Lesbose poeet, kes oma värsid basilissi voorusele ja suuremeelsusele pühendas.
Üks süda on sul, Irene, igale ühele meist
ja see, milles leegitseb Hristos, on suurim neist
su armu ma naudin, joovastun sellest, kuid tean
et kedagi kallimaks Päästjast sa iial ei pea
Enne söömist pidid kõik kuldses kausis käsi loputama. Söök oli rikkalik ja kreeka hõrgutised ei jää maha Bagdadi kokkade imedele, ent vürtse siin ei tunta ja selle panin endale kui kaupmehele kõrvataha.
Eirinh, kes istus minu vasemal käel, oli end enne söömaaega lõhnastanud ja ma ei salga, et tema lähedus pani mu ihu kergelt värisema, iseäranis siis, kui basiliss mulle lähemale kummardus, et häältemöllus oma sõnu paremini kuuldavaks teha. Tema malbe tooni, mille tagant kõlas südamevaev ja nukrus, pärast unustasin, et minu kõrval istub naine, kes lasi pimedaks torgata oma lihase poja ja teeks seda ka teiste lastega, kui tal neid oleks, et ainult troonil püsida. Samas, teda edasi kuulates, pidin endale tunnistama, et võib-olla ma eksin, kuna ei tundnud tema poega ning võimuiha muudab sagedasti inimesed kiskjatesarnasteks röövloomadeks. Eirinh kõneles minuga hoopis teisel toonil, kui ennist audientsil, ja kindlasti oli selles oma osa võõraste kõrvade puudumisel. Ainult Aladdin ja basilissi seltsineiu -- toosama, kes ennist oli patriarhi noominud -- seisid meie selja taga, ning neid võisime me mõlemad usaldada. Kuulsin, kuidas nad -- algul ebalevalt, aga pärast üha meelsamalt -- mõned sõnad vahetasid ja neiu sealjuures lõbusalt naeru kihistas. Vahest polnudki mu ustava teenri süda nii murdunud. Ka patriarh Tarasius istus meist mõned toolid eemal ja ma ei pannud tähele, et ta oleks veini ülearu palju rüübanud, äraolev ja uneleva näoilmega oli ta ometi ja aeg-ajalt heitis basiliss patriarhi poole kurje pilke. Süüa ja pidutseda siin linnas osati, veini kallati rohkem, kui see toidu allaloputamiseks ja janukustutamiseks vajalik oli. Ka vägilane Giorgios rüüpas ahnelt veini ja saatis oma emanda poole jumaldavaid pilke. Üha enam veendusin, et kui usuline hardumus ja kirg naise vastu ühes kehas koos võivad olla, siis Giorgios see mees oli.
Eirinh rääkis mulle oma riigi suurusest ja võimsusest, ikka selle juurde tagasi jõudes, et Lääs libiseb barbarite võimu alla.
«Oh, miks küll,» hüüatas ta vaikselt mu kõrvu veinilonksust innustust saades, «peab olema nii, et naisterahvas Rooma silmis Caesar Augustuse vääriline ei ole ega riiki valitseda ei tohi! Kui ebaõiglane on see maailm!»
«Maailma ebaõiglust tahabki Allahi sõna uue ja parema korraga asendada,» sõnasin mina.
«Kas siis teie jumal on õiglane, kui keelab mehel oma perenaise auks veinipeeker tühjendada?» küsis basiliss äkki ja puhkes malbelt naerma, justkui muremõtted trooni pärast hoobilt pühitud oleks.
«Jumal on üks ja ainus. Ei ole teist jumalat peale Allahi ja Mohammed on tema prohvet. Viimane ja õige, kes jumala sõna inimesele kõige lähemale on toonud. Mis puutub veini, siis Quran seda ei soovita, mõistab hukka, kuid jätab lõpliku otsuse inimese enda teha. Tänutäheks ja lugupidamisest sinu vastu -« ütlesin mina ja kummutasin peekri.
Eirinh vastas mu pilgule leegitsevate silmadega, milles kumas juba veini laastav mõju, ja küsis: «Kas vastuvõttudel Bagdadis veini ei jooda? Kuidas te siis oma külaliste südant rõõmustate?»
«Sõnadega. Meie tarkuseteadlased ja poeedid ülendavad külaliste meeli rohkem, kui seda suudaks teha igasugune muu joovastav aine.»
Seepeale basiliss tõusis ja plaksutas käsi. Teenrid kandsid ruumi mitu suurt savianumat -- nende nägemise peale patriarh Tarasius võpatas oma unelemisest ja ohkas südantlõhestavalt -- Eirinh tõusis, maad võttis vaikus ja valitsejanna sõnas:
«Me täname oma külalisi Bagdadist, me võtame vastu nende kingitused ja lubame karistada röövleid, kes neid meie vetes reeturlikult ründasid. Tänutäheks ja austuse märgiks saadame me Sindbadiga Bagdadisse kõige paremat veini meie keldritest.»
Kiiduhõisete saatel tervitasid õukondlasd oma emanda otsust. Tarasius ohkas veel kord igatsevalt ja vajus oma unelmatesse. Tagasi istudes ütles basiliss mulle vaikselt: «Andesta Sindbad mulle need sõnad, ma ei tahtnud sind ega kaliifi solvata. Siiski on mu soov, et sa selle joogi oma isandale viiksid ja kui see talle meelepärane on, siis toovad meie laevad läbi uue kanali seda juurde -- olgu see minu austuse märk. Nimetasin jooki veiniks õukondlaste jaoks. Tegelikult pole see jook vein, see ei sisalda alkoholi. Kuid ometi on selle jumaliku joogi aroom hõrk ja maitse pehme nagu neitsi esimene suudlus.» Neid sõnu öeldes tõmbas ta keelega punastelt huultelt veinisõõmu, kattis viivuks mu käe enda omaga ja jätkas häält tasandades: «Nüüd, Sindbad, aga kuula ja jäta hästi meelde. Nagu taeva õnnistus tulevad mulle su külaskäik ja sõnumid Bagdadist. Rasked on ajad Konstantinoopolile... Küllap su kaliif teab, mida tähendavad vandenõud ja salasobingud; küllap ta teab, millise vastutuse paneb riigikoorem ühele inimesele. Kindlasti ei tea ta aga, mida tähendab valitseda naisena. Täna lükkasin ma tagasi frankide kuninga abielusoovi. Täna säilitasin ma oma trooni. Aga homme? Karl Suur on vana mees ja sureb varsti. Tema riik -- minu riigi läänepoolsed maad õigemini -- jagatakse tema poegade vahel, kes ristimisest ja Rooma õnnistusest hoolimata on vaid barbarid. See riik ei püsi kaua ühtsena, ta laguneb, sest peale Karli pole kedagi, kes suudaks seda koos hoida. Karl on nagu Aleksandr, kes võib küll luua impeeriumi, ent selle tugevus ripub ära ühe mehe tugevusest. Saabub pimeduseajastu, milles vaid Bütsansi Impeerium on valguse ja jumalasõna kandja, kuid liiga vähese võimuga, et Läänt õigeusklikule teele tagasi pöörata. Meie saatuseks siin jääb Orient, pilk ida poole. Idas on Bagdad ja Harun Al-Rašid, sinu käskija.»
«Andku Allah talle palju elupäevi,» torkasin ma vahele.
«See oleks ka minu soov,» jätkas basiliss kiiresti, langetades jälle oma käe minu omale ja veenvamalt edasi rääkides. «Te vallutate Sitsiiliat. Te olete rünnanud Roomat, kuid edutult. Te olete pööranud oma pilgu Itaalia poole, kuid mitte kõiki oma jõude keskendades.»
«See pole mitte Harun Al-Rašidi -- andku...»
«Elagu ta tõesti kaua, jajah, ma tean, et sinu isand soovib muhameedluse üle külluses mõtiskleda ja ehitada teadusetempleid. Ta saatis su, et uurida, millised naabrid meist tulevikus võivad saada. Ütle talle siis, et ma pakun talle poolt Itaaliat ja maid Väike-Aasias kuni Ankyrani.»
«Tema Kõrgeausus vist suvatseb naljatada,» kogelesin mina.
«Tema Kõrgeausus pole iial naljatanud. Me liigutame oma tagmatad Väike-Aasiast välja. Teie tungite peale maavägedega Ankyra suunas ja samal ajal laevadega toodud kohortidega Sitsiilias. Rooma on hädaohus ja vana Karl peab oma tallalakkujat paavsti kaitsma. Bulgaarlaste ja nende liitlaste vallutusretk -- selle eest kantakse hoolt -- peab teda aga kinni. Hoopis meie tagmatad ja thematad jõuavad varem kohale ja peatavad teid Rooma väravate ees. Toimub lahing ja pärast seda kohtuvad basiliss Eirinh ja kaliif Harun Al-Rašid -- kes kindlasti elab veel väga kaua -- ja lepivad kokku uutes piirides. Bütsans on kaitsnud abitu Karli asemel Roomat. Ja erinevalt kaliifist, pole Karlil elupäevi enam kauaks. Veel pole teda kroonitud, mul on õnnestunud seda edasi lükata, ent kaua enam mitte. Kuid pärast lahingut Rooma all? Keda siis krooniks paavst, keda siis tunnistaks Rooma päästjaks ja imperaatoriks? Kaliif on saanud Väike-Aasia, Lõuna-Itaalia ja liitlase. Ütle seda oma kaliifile!»
«See lahing Rooma all,» ei mõistnud mina. «Kuidas saad sa öelda, et õigeusklikud selle kaotavad?»
«Keegi ei kaota,» lõi Eirinh käega. «Väepealikud lasevad mõnituhat meest maha nottida ja siis lähevad pooled lahku; ehk saab mõni teie emiir ka paari tuhande hõbemündi võrra rikkamaks. Kalifaat võidab uusi valdusi, mina Rooma trooni. Saadetis joogiga on kauba kinnituseks -- kui meie plaan edukalt õnnestub, varustame me Bagdadi selle nektariga niipalju, kui iganes soovite. Isegi meistri, kes seda valmistada oskab, võin ma Bagdadi saata. Aga sõda -- sõda on vaid mängusõda.»
«Mängusõda?»
«Täpselt. Me vaid mängime, et oleme vaenlased.»
Ma ütlesin basilissile, et kannan tema sõnad kaliifile ette ja Eirinh tänas mind pilguga, mille ees olin väga lähedal tema jalge ette langemisele ning ta silmad ja nendes põlev leek saatsid mind ka siis, kui söögisaalist väljusime. Öösel ei saanud ma und -- pea käis ringi nii joodud veinist, kui Eirnihi joovastavatest lõhnadest. Korraga avanes mu uks ja keegi must kogu hiilis tuppa. Kobasin kinzhalli järele, ent mingit rünnakut ei järgnenud. Kogu -- kelles nüüd tundsin ära ühe basilissi teenritest -- kummardas viisakalt ja asetas lauale kandiku peekriga.
«Mu emand soovib teile kauneid unenägusid ja saatis janukustutamiseks keelekastet.» Siis ta lahkus. Peeker oli kullast, smaragdidega ääristatud, sellest hingus meeliülendavaid aroome ja selle põhjas helkles väikene võti. Ma ei puudutanud kumbagi. Enne veel, kui esimesed koidukiired läbi maalitud akna tungisid, koputas Aladdin uksele ja hiilis vaikselt tuppa.
«Kummalised lood, isand,» ütles ta sosinal. «Kui sa mul pärast õhtusööki minna lubasid, otsisin ma toda näitsikut, kes on muide pärit Hasaariast, ja oma rännuaastatel...»
«Oled sa kahtlemata sattunud sinnagi ja mille keelt sa muidugi mõistad. Räägi edasi!»
«Ucguduk, nii on tolle kaunitari nimi, ja see tähendab -- olgu Allah mulle armuline -- kaevu, oli õhtusöögi ajal minu vastu lahke ja tähelepanelik ja ma lootsin, et ta on seda ka edaspidi, nii et võtsin vaevaks tema ruumide juures konutada. Ta väljuski, märkasin, et basiliss andis talle mingi kompsu, lausus mingid karmid sõnad ja siis libises neu öistesse koridoridesse, vargsi ringi piiludes -- ega teda keegi jälita...»
«Mida sa siiski tegid, kuna armukadedus su südant näris.»
«Nii see oli, isand. Tahtsin teada, kes oli see mees, kes Ucgudukile nii tähtis tundus, et mina ta peast välja lendasin, ehkki mõned ta sõnad ja vihjed üsna paljulubavad olid. Ma jälitasin neidu, ta läks paleest välja, ühe väikse ja pealtnäha varjatud värava juurde, kus ootas teda juba sadulas mees. Ma tundsin mehes ära frankide krahvi, tolle tusase näoga võõramaalase õhtusöögilaua tagant. «Siin,» ütles neiu, «on mu emanda kingitus su isandale, kõige püham asi, mida ühe sureliku käed kunagi hoidnud. Vii see Karlile kinnitusena mu emanda palavast armastusest ja ütle, et ta ootaks järgmist läkitust sama kannatamatult nagu minu emand teda oma sängi.»
«Mis ese see oli, Aladdin?»
«Niipalju kui ma pimedas nägin, oli see üks lihtne linane naisterahva halatt.»
«Mis sai edasi?»
«Edasi ma siiski kohtasin Ucgudukki, ta oli ehmatunud, kuid rahunes siis ja...»
«Mis ühesõnaga seletab viivitust, et sa alles nüüd minu juurde tuled. Olgu, Aladdin, sa oled tubli teener ja taaskord näidanud oma ustavust.»
Ma vajusin mõtteisse ja sobitasin omavahel kilde, meenutasin hullu Alhazredi ennustust -- «Karda kreeklasi, kes teevad kingitusi». Saatsin oma teenri minema. Pidi olema veel üks mees, kes täna öösel und ei saa, ma mõtlesin Giorgiose peale ja tema pilkudele, mida ta üle laua Eirinhi poole saatis. Ei, kindlasti Giorgios ei maga, vaatab taevatähti ja unistab. Ma kutsusin valvesõduri ja ütlesin, et mul on strateegos Giorgiosele edasilükkamatuid sõnumeid. Kohtusin noormehega aedades, kahtlemata polnud ta silmatäitki maganud.
«Ma nägin kummalist und, Giorgios,» ütlesin ma. «Nägin, et emand basiliss saatis mulle kingituseks sedasama jooki, mida ta ka minu isandale Bagdadis kinkis, seda kõige hõrgumat, mis pole vein, kuid ometi näikse olevat patriarhi pea segi pööranud, ja peekri põhjas oli võti. Veel nägin, et frankide kuningas Karlile saatis emand basiliss kingituseks ühe hariliku linasest riidest halatti ja palus edasi öelda oma armusõnad. Siis nägin unes kaliif Harun al-Rašidi, kes nõudis mu käest selgitust mu unenägude kohta. Mida mõistsin talle öelda? Kumba naist soovitaksin ma usaldada? Kas seda, kes kingib joovastavat jooki, või seda, kes kingib kleite? Ja veel nägin ma unes, kuidas minu abiga vapper rüütel Giorgios hävitab lendavad laevad ja kõrvaldab nõnda Konstantinoopoli kohalt surmaohu.»
«Kas sa nägid unes veel midagi, Sindbad?» küsis Giorgios külmalt.
«Veel paljut oleksin ma tahtnud näha -- seda, näiteks, mis juhtub minuga siis, kui ma jooksin kingitud peekrist, ja seda, mida arvab frankide kuningas, kui talle saadetakse kingiks kõige harilikum kleit, mis siiski kõige püham asi olevat...»
«Vaiki!» tõstis Giorgios ähvardavalt käe, «vaiki ja ära sunni mind tõstma mõõka saadiku vastu ja rikkuma külalislahkuse kohustust.»
«Minu mõtteis pole külalislahkuse kurjasti kasutamist.»
«Siiski oled sa mind pannud teadma asju, mida ma teadma ei peaks, ja külvanud mürki mu truusse südamesse. On ainult üks kleit, mida basiliss armastuse märgiks kingiks, kõige püham reliikvia Konstantinoopolis ja see on neitsi Maria kleit, milles ta Hristose ilmale tõi. Aga seda, Sindbad, ei saanud sa kuidagi teada. Ma olen ka kindel, et peeker pole mitte sinu unenägudes, vaid sinu magamistoa laual.»
«Siis peaksid sa ka kindel olema, et võidad lendavad laevad ja saad kangelaseks.»
«See pole kerge valik. Kuulsuse ja truuduse vahel valida...»
«Ülehomseks on määratud minu lahkumine. Sa pead otsustama kiiresti. Unusta see jutuajamine, teeni edasi oma emandat, unusta, et lubab armastust nii kaliifi saadikule kui frankide kuningale, kingib viimasele oma riigi kõige pühamaid esemeid ja kavatseb temaga salalikult abielluda. Unusta kangelaslikkus, unusta kõik ja ole edasi truu ebajumalatele...»
«Vaiki!»
«Unusta ausus, sest teenides salalikku meelt, pole võimalik jääda ausaks.»
«Sindbad, ma...!»
«Unusta see jutuajamine. Sulge silmad ja uinu lootusega, et kord kutsub basiliss sind enda juurde, valab kuldpeekrisse hõrku jooki ja...»
Noormehe käsi võpatas mõõgapidemel, kuid ma jäin vankumatult seisma. Ta üritas end taltsutada ja ohkas siis.
«Mis jook see on, Giorgios?» küsisin mina.
«Ma ei tea,» sõnas ta. «Olen kuulnud sellest räägitavat, kuid alati sosinal ja salaja. Üks strateegos, kes oli seda proovinud, jäänud kadunuks ja räägitakse salamõrvast... Ma tõesti ei tea.»
Pimedusest, otsekui ilmutis ööst, tekkis me kõrvale Aladdin.
«Ma otsisin sind, isand,» ütles ta, «ja kuulsin juhtumisi pealt teie jutuajamist.»
«Ah midagi ei tee sa, Aladdin, juhtumisi, kuid kuna minule sellest ainult kasu on sündinud, siis... Miks sa mind otsisid?»
«See jook, isand. Veel üht-teist olen ma kuulnud selle kohta sosistavat ja kindlasti teab ka kõrgeauline Giorgios rohkem, kui söandab võõramaalase öelda. Siis ütlen mina. Räägitakse, et basiliss ei teinud lihtrahva seast pärit Tarasiust patriarhiks sugugi niisama, vaid juba ammustest aegadest on nad koos otsinud muistseid saladusi. Üks Tarasiuse usaldusalune Aristophanes oli see, kes esimesena leidis selle joogi retsepti...»
«Paganate joogi!» hüüatas Giorgios äkki. «Jah, ma olen seda kuulnud. Seda räägitakse vaid õelusest minu emanda vastu, sest tal on nii palju kadedaid vaenlasi! Muistsed paganad, kes sel maal elasid, kummardasid oma ebajumalaid, kelle auks on nad püstitanud tohutult templeid. Ühe sellise varemetest leidnudki Aristophanes seinale kirjutatud retsepti, kuidas valmistada ebajumalate meelisjooki, mida nad nektariks kutsusid. See jook pakub ülendavaid meelelisi naudinguid, kuid on nagu mürk, mis su sisse ronib, tahtejõu halvab ja paneb nägema ilmutisi ja lummutusi möödunud aegadest, murrab su lõpuks maha, nii et sa midagi muud enam elult ei taha, kui ainult veel ühte sõõmukest, mille nimel oleksid sa -- kui ainult suudaksid -- sooritama kõike, reetma kõike. Kuid sa ei suuda, sest oled abitu, tahtejõuetu, lalisev joobnu. See kõik on vale ja väljamõeldis, ainult selleks, et minu emandat hukutada!»
«Siis kutsun ma sind oma tuppa, Giorgios, et enne hommikut juua üks kosutav sõõm...» alustasin mina, kuid ei jõudnud lõpetada, sest sadama poolt sähvatasid äkki üle taeva tuledekeerised, kostis karjeid ja võitlushüüdeid. Koiduhämaruses nägin üht musta varju üle taeva libisemas ja siis veel ühte, mis otse paleest üle lendas ja suunas kohutava tulesähvaku väljajooksnud valvemeeskonna peale ja siis sadama poole edasi liikus. Nüüd tõmbas Giorgios mõõga ja tahtis röögatades oma meeste poole söösta, kuid ma hoidsin teda kinni.
«Teene teene vastu,» ütlesin kiiresti. «Sina avasid mulle nektari saladuse. Mina maksan sinu abiga kätte lendavatele laevadele, sina saad kangelaseks. Kas sul on sadamas laev, mis varustatud kreeka tulega?»
«Jah, kuid...»
«Siis jookse sadamasse, vali välja kõige paremad ja vapramad mehed. Hoidke oma elusid, ärge võidelge laevade vastu praegu. Urussiidid on muutunud ahneks ja jultunuks, et ründavad Konstantinoopolit ennast, kuid nende isu taltub, kui on laevad röövsaaki täis laadinud. Siis lendavad nad minema ja meie jälitame neid.»
«Aga kuidas?»
«Jäta see minu hooleks!»
Mõne tunni pärast olime me sadamas, kui ärevuses linn ärkas, ega suutnud veel taibata, millise rünnaku ohvriks nad olid langenud. Me vaatasime varjualusest, kuidas kolm lendavat laeva libisesid üle taeva ida poole. Kreeklaste sõjagaleer seisis sadamas ja üle selle parda küünitlesid vasest torud. Kreeka tuli, mõtlesin ma, on hea relv, kuid võib tulistada mõlemas suunas. Giorgios oli pardal ja ootas mu käske. Aladdin, kes oli meie toimetamisi pingsalt jälginud ja muianud, seisis mu kõrval.
«Noh, hiinlane,» ütlesin ma. «Nüüd on sinu kord.»
Aladdin noogutas, viskas riided seljast, haaras vaiba kaenlasse ja sukeldus vette. Mina jooksin pardale, käskisin hiivata ankruköie ning kui laeva põhja alt kostis kopsimist, nõudsin kreeklastel ettevaatlikult põhja auk saagida. Hämmastunud Giorgios, pärast lühikest vaidlust, kuuletus. Mõne hetke pärast kerkis laev õhku.
Kreeklasi haaras meeletu hirm, mida minu rahulik ilme suutis peagi rahustada. Aladdin puges vaibaääre alt välja, naeris ja puudutas vilunult hieroglüüfe. Me tõusime kõrgemale, üha kõrgemale ja siis võttis laev suuna itta, kus ees terendas väike must täpp -- urussiitide lendav laev.
«Nüüd, Giorgios,» ütlesin mina, «juhid sina. Andku Allah meie laevale kiirust, et urussiidid kinni püüda. Nende hävitamine jääb juba sinu hooleks.»
Itta ja siis põhjakaarde suundusid urussiitide laevad. Ühe neist, väiksema ja väetima saime me kätte sama päeva õhtuks. Nad kostitasid meid tulejoaga, kuid kreeklaste galeeri torud olid võimsamad ja tema tuli lendas kaugemale. Ma imetlesin kreeklaste keerulisi mehhanisme, mille oli välja mõelnud, nagu ma nüüd Giorgioselt kuulsin -- Egipti võlur Callinicus -, millise osavusega olid laeva sisse ehitatud pumbad, mille kohal kees katel. Pumbad imesid kuuma vedelikku torudesse ja paiskasid siis surve all vaenlase poole. Lendav tuli, püdel ja sültjas mass sööstis läbi õhu, lajatades vastu urussiitide laevakere, süüdates selle põlema. Nüüd üritasid urussiidid laskuda veepinnale, et voogudes tulekahju kustutada. Kuigi laeval oli mast, ei uskunud ma, et ta veel kreeklaste galeerile kiiruses ja manööverdusvõimes vastu saaks. Giorgios osava strateegosena oli juba Aladdiniga arendanud märkimisväärse koostöö. Minu jaoks oli lendava laeva hävitamine vaid kättemaks, kreeklase jaoks aga kodu kaitsmine, püha kodus, mida ta tegi erilise innukusega, otsekui minu keerukate küsimuste ja valikute eest põgenedes. Galeeri tuletorusid ei saanud me suunata otse alla, sestap kaugenemise urussiitidest ja andsime uue kogupaugu.
Iial ei unusta ma kesest taevast keerlevat tulekera, millelt kostis põlevate inimeste hädakisa. Me ei hoolinud röövitud kaupadest, me karistasime ja maksime kätte. See, mis lõpuks veepinnale laskus, oli vaid põlev vrakk, ei enamat. Juba varem hüppasid sealt välja leekivad inimkujud. Giorgios seisis, juuksed meretuules lehvimas, Bütsansi lipp vasakus käes, näitamas odaga suunda, kuhu tulejõud suunata. Laevapõhjas kirjutas kroonik igat tema liigutust -- ma sain aru, et igal lahinglaeval on kreeklastel kroonik kaasas -- värisevi käsi pärgamendirullile.
Hävitanud nii ühe laeva, sööstsime me taga ajama teisi, millest selleks ajaks oli vaid pisiked täpid silmapiiril.
«Ta pöördus itta,» märkis Giorgios, «vastutuult. Imelik.»
Aladdin seletas strateegosele lendamise põhimõtteid ja et põgenemisel ongi kõige kavalam vastutuult sõuda, tuul pakub oma käe laeva alla ja kannab teda; tagant puhudes aga surub seda allapoole.
Giorgios vangutas pead. «Lendavad laevad ja vaibad! Konstantinoopol ei püsi kaua, kui meid edasipidi õhust rünnatakse. Ketist üle Kuldsarve pole kasu ja...»
«Urussiitide laevad me hävitame. Ja Bagdadit ei pea te kartma.»
Ta ei pärinud rohkem.
Öösel süütasime laevas tõrvikud ja lendasime edasi, lootuses, et päevavalguses taas põgenikud leiame.
«Miks nad ei lenda kodumaale, vaid itta, sinna metsikute mägede suunas?» mõtiskles Giorgios öösel, kui olime end tekkidega külma eest katnud ja sõdurid meile sööki keetsid.
«Lagedas taevas pole neil meie eest kuhugi peituda,» sõnas Aladdin. «Ilmselt olid need laevad merel Egipti ja Kreeka vahel, röövisid kaubitsejaid ja laskusid siis merele, heiskasid purjed ja müüsid osad kaubad sadamates maha. Urussiitide laev, millest me Athose sadamas möödusime, oli väga sarnane lendavale laevale. Siis otsustasid nad koju pöörduda, kuid möödudes Konstantinoopolist ei suutnud kiusatusele vastu panna ja...»
«Võib-olla ka kättemaksuihale,» arvas Giorgios. «Meie suhted Kiieviga on võrdlemisi mitmetahulised.»
«Igatahes nüüd nad põgenevad ja otsustasid varjuda Lumistesse Mägedesse.»
«Kolhiida rannikule,» märkis Giorgios. «Kus nad oma huku leiavadki.»
Kolm päeva kestis meie rännak mere kohal, pidevalt märkasime me urussiitide laevu, mis ilmselt olid röövitud kaubad üle parda heitnud, et kiiremini liikuda. Me jälitasime neid, katsusime ära arvata nende käike, vastavalt tuule suunale, et lõppsihiks on varjupaik mägedes. Vahemaa vähenes pidevalt, sest Aladdin võlus hieroglüüfidest välja üha uusi saladusi ja jõudu. Urussiidid olid peaaegu ammendanud kreeka tule, nägime, kuidas nad ühe toru üle parda heitsid, otsekui näidates, et enam ei saa nad väga ohtlikud olla.
«Meie üritus on püha, me teeme seda Eirinhi Impeeriumi päästmiseks, edasi!» oli Giorgios, oma emanda vapper rüütel endas kindel. Meie jaht lõppes viiendal päeval, kui mõlemad urusssiitide laevad tuleulatusse jõudsid. Nad kisasid ja karjusid midagi, ilmselt sõimasid kohutavate vandesõnadega ja pritsisid meie suunas viimast väetit tuld, mis ei teinud meile liiga. Olime jõudnud maa kohale, eemal terendasid Lumised Mäed, kuskil nende taga peaks olema Armeenia, minu armsa Banhassiri kodumaa ja sealt edasi Hasaaria. Laev, millel polnud enam kreeka tuld, laskus ja me saatsime talle leegi järele. Tuld võttes hakkas laev laperdama, kuni purunes lõpuks vastu teravaid kaljuid. Kolmas laev jätkas põgenemist, sülitades viimaseid tulevarusid, nagu jõuetu ja haavatud draakon, kuni Giorgios, oma püha lippu kõrgele tõstes ja odaga vehkides andis käsu kogupauguks kõigist torudest. Enne kui lendav laev kaljudele pudenes, oli ta juba söeks põlenud ja inimesed sellest välja hüpanud, eelistades tulesurmale kukkumist vastu kaljusid.
Ka meie laskusime kividele ja seal, kõrges mäetipus, kui Giorgios asetas kanna urussiidi veristele jäänustele ja taamal suitsesid lendava laeva rusud, pani kroonik kirja viimased read jutustusest strateegose kangelasteost -- ilmselt vaikides maha püha ususalgajate Aladdini ja Sindbadi tagasihoidlikud teened -- ja luges nad ette: «Nüüdsest peale saagu kõik õigeusklikud seda maad nimetama sinu nime järgi Giorgiaks!» Kreeklased palvetasid ristilipu ees ja tänasid oma jumalat. Me asusime tagasiteele.
Sedapuhku purjetasime üle mere, kasutasime ära ida mägedest puhuvaid tuuli, peatusime paaris kreeka sadamas, kus kroonik kõikjal Giorgiose kangelastegu kuulutas. Kui Konstantinoopoli tornid taas paistma hakkasid, tulime me Giorgiosega tagasi meie jutuajamise juurde, mille lendavate laevade rünnak oli katkestanud.
«Palju saab olema sul oma käskijale jutustada, Sindbad,» ütles Giorgios.
«Peamiselt seda, et kreeklaste maal elavad kangelased, kes teenivad ausalt ja vapralt oma kodumaad, isegi kui teavad, et valitsejad pole kuigi ausa südamega. Kuid armastus teeb pimedaks. Mine ja ole ustav oma emandale, looda, et ta ei sunni sind kunagi toimima sinu südamekäskude vastaselt. Mina loodan, et iial ei pea meie sõjaväed vaenuväljal kokku saama. Saagu As-Suwaysi kanalist rahukanal.»
Me lahkusime Konstantinoopolist Farim Mussa laeval vaikselt ja tähelepandamatult, Eirinhi ma ei näinud ja kreeklased ei olnud kasinad oma uue kangelase ülistamisel. Meie tagasitee kulges vaevadeta, kusagil ei peatunud me pikemaks kui hädapärast vajalik, kuni jõudsime Basra sadamasse, kust ma kohe Bagdadi kiirustasin, et kanda kaliifile ette sõnumeid sellest, mis oli juhtunud tema saatkonnaga teel kreeklaste maale.
Enne veel jätsin hüvasti oma teenri Aladdiniga, sest olin tema silmist lugenud soovi lahkuda.
«Palju oli sinu jutust tõsi ja palju väljamõeldis?» küsisin oma teenrilt. «Ja ära räägi mulle enam röövlitest, kes sulle minu ukse juures kallale tungisid... Viis meest mõõkadega pole sinu võitlusoskustele mingi mure.»
«Mis puutub džinni ja kaotatud armastusse, siis oli see kõik tõsi. Lendavat vaipa ei toonud mulle siiski džinn, vaid selle andis mulle minu isa, enne kui ta suri. Olen tõesti palju rännanud, kuid mitte vaesusest ja seiklushimust, vaid oma isanda soovil ja tahtmisel.»
«Ja kes on sinu päris-isand?»
Aladdin pilgutas kavalalt oma kitsaid silmi. «T'angi dünastia ülik Wang-Tsou, kes muuhulgas peab imperaatorile ette kandma ka kaugetes maades juhtuvatest sündmustest. Enne, kui mind läkitati Pärsiasse ja Kalifaati, sain ühes kloostris Tiibetis kümme aastat õpetust. See on karm elu, mida ma elan, Sindbad, aga see võimaldab kohata selliseid inimesi nagu sina -- keda ma sügavalt austan ning paraku ka Eirinhi- suguseid.»
«Ja miks otsisid sa just minu teenistust?»
«Et kreeklased ei teadnud As-Suwaysi kanali lahtikaevamisest, ei tähenda veel, et Wang-Tsou sellest kuulnud polnud,» ütles Aladdin lõbusalt ja seejärel läksime me lahku. Minu autasust ta keeldus.
Palju pole mul enam jutustada.
Läksin Ümarpaleesse kaliifi juurde. Me andsime viimast au kangelasele El Hazlilile, kes langes mõõk käes ja Allahi nimi huulil.
Ma kõnelesin Harun Al-Rašidile, et kreeklaste valitsejanna basiliss Eirinh, salakaval ja mürgine naisterahvas, kes võimuihast tapnud oma poja ja unustanud valitsemise nimel kõik inimliku, tahtis meid meelitada lõksu. Et pole midagi, mida ta vihkab rohkem, kui Bagdadi kalifaati, ega armasta midagi rohkem, kui oma võimu. Tahtes lüüa kaks vaenlast ühe hoobiga -- meelitada meie sõjaväed reeturlikult Rooma alla, et seal meid kõiki oma jõude koondades lüüa, ning näidata paavstile, et ainult tema, naine, saab olla usu kaitsja ning ainult teda saab kroonida Rumi riigi ainsaks imperaatoriks. Samal ajal pakkus ta oma võltsarmastust frankide kuningale, et abielludes saada täieliseks valitsejaks ka Lääne pool. Ma ei kahelnud hetkekski, et vana Karl poleks pärast abiellumist enam kaua elanud. Meile, kalifaati, tahtis Eirinh saata oma muistsete paganajumaluste nektarit, et sellega meie vaim mürgitada ja laastada. Eirinh kartis saabuvat pimeduseajastut ja uskus, et ainult kreeklaste riigi valgustav võim võib seda ära hoida, kuid see on juba ammu-ammu käes ja selle vaim lehvib endiselt maade kohal, kuhu Allahi sõna pole veel jõudnud. Ma rääkisin, et veel pole saabunud ajad, mil meie peaksime väärusu kummardajatega tegemist tegema. Ma rääkisin Harun Al-Rašidile -- igavene rahu olgu tema nimega -, et targa valitsejana on ta teinud ainuõige otsuse, pöörata enda sisse ja usinamalt mõtiskleda Quranist, kutsuda Bagdadi tarkuseteadlasi, poeete ja ehitusmeistreid üle kogu maailma -- ka kreeklaste seast -, et Bagdadist saaks majakas, mille vaimuvalgus heidab säravat helki üle maailma ja et otsijad hinged ise meie poole pöörduksid. Et kaliifi lõputu tarkus on ette näidanud õigeusklike valitsejale ainsa tee: otsida tõde Allahi sõnast, otsida ilu maailmast ja inimesest, ega mitte veel mõelda selle jagamisest maadega, mis selleks valmis pole.
Harun Al-Rašid kuulas mind ära ja ütles: «Tõde ise kõneleb sinu suu läbi ja veel ühe asja olen ma teada saanud. Et selles maailmas saab naine tõusta valitsejaks ainult siis, kui on meeletult ilus, kuid ka sellest pole palju abi, sest võimul püsimiseks peab ta muutuma koletiseks ja tõstma käe ka omaenda lihast ja verest lapse vastu. Kui aeg pole veel küps meie ja õhtupoolse maailma vaheliseks läbikäimiseks, siis pole aeg ka veel küps naisterahva võimuks. Kas saame me süüdistada inimest asjades, mille põhjused ainult kõigekõrgemale teada on?»
Ja siis, sõbrad, naasesin ma oma naiste juurde, kahetsedes, et kingitusi on mul neile kaugetest maadest sedapuhku väga vähe, ning siis sain ma ka teada teener Ahmedi käest, et minu noorim ja südamele kõige kallim naine Banhassir oli mulle salaja truudust murdnud. Kuid vale tuleb alati välja ja nüüd tean ma paremini kuulata esimeste naiste Fatima ja Zulfija keelitusi, kui nad hoiavad mind tagasi kaugetele maadele rändamast, sest nende südames leegitseb tõeline armastus oma mehe vastu. Ja nende keelitusi olen ma ka kuulda võtnud, elades külluses ja rahus siin Bagdadis, et teie meeli jutustustega lõbustada ja seda teen ma senikaua, kuni saabub kõigi rõõmude lõpetaja, perekondade lahutaja, paleede lammutaja, surnuaedade ehitaja ja haudade seadja. Ja olgu me tänud Elavaga, kes ei sure mitte ja kelle kätes on kõigi nähtavate ja nähtamatute maailmade valitsemine.
november-detsember 2001