Istusin käsipõsakil oma laua taga ja vaatasin hämmeldunult ekraani -- seal siras kena roosidest lillekimp. See oli ainuke asi, mida mu arvuti oli võimeline hetkel näitama -- klaver ega hiir ei kutsunud temas enam esile mingit reaktsiooni. Mitte et mind mu kalli arvuti hangumine oleks hämmeldusse viinud, pigem oli see finaal millelegi, mis sai alguse hulk aega tagasi.
Selle karge talvehommiku segadus sai alguse mitu kuud varem, siis, kui ma enda arust olin leidnud suurepärase võimaluse diplomitöö kerge vaevaga valmis saada. Nimelt leidsin ma võrgust AI ehk tehisintellekti loomise võistluse saidi.
Eesmärk oli lihtne ja selge. Tuli luua võimalikult kiiresti õppiv ja olukorraga kohanduv tarkvara ehk AI programm. Kuna idee kui selline oli mul olemas, polnud eriti raske veenda õppejõude, et sellest saaks hea diplomitöö ning ma sain loa proovida.
Möödus hulk päevi, mil ma üritasin oma kuivale koodile painduvust ja jõudu sisse suruda, kuid kerge see polnud. Nimelt olin otsustanud minna täiesti uut teed mööda, kasutades mitte standardlähenemisi, vaid üritades tabada inimaju ideelist funktsioneerimise printsiipi, milleks minu arust olid assotsiatsioonid. Nii ma veetsingi päevi, üritades oma piiratud võimsusega arvutis luua midagi inimese sarnast. Aga iga reaga, mille ma kirjutasin, läks asi aina keerulisemaks ja mingil hetkel ma kaotasin ülevaate oma koodist: see, mida ta tegi ja milliseid seoseid endale tekitas, oli minu jaoks liig.
Nii ma istusin ja passisin neid koodiridu -- hunnikute viisi parameetreid, mis tuleks paika panna: mitu kihti, palju mälu ühele kihile selles struktuuris, palju teisele ja nii edasi meeletus koguses. Liiga palju valikuid, et mina lihtsurelikuna suudaks midagi asjalikku selle koodihunnikuga peale hakata.
Hetkeks jäi kogu üritus unarusse: ma olin loobumas, kuni ühel õhtul baaris istudes ja mõtteid mõlgutades sattusin kokku oma kunagise klassivennaga. «Mis jumalaime sind siia baari tõi,» kostis seljatagant kare, kuid ilmselgelt siiras hääl. See oli Pirk Mennerhüs. Inimene «teiselt planeedilt»: rõõmus, enamasti abivalmis, soe ja sõbralik. See mis teised temast arvasid, ei läinud mulle eriti korda, samuti see, et talle mehed rohkem meeldisid kui naised -- vähemalt polnud temas midagi võltsi.
«Kuule, üritan siin oma muret õlle sisse mahutada aga vaevu ma hakkan õnnestuma, kui kann tühjaks saab,» pilasin vastu ning sain vastutasuks sõbraliku muige. Keskooli aegu käis tihti selline üksteise kallal lõõpimine ja ega paljud meid normaalsete sekka poleks julgenud liigitada. Kuid see meie eesmärk polnudki. Hall mass oli meile mõlemale vastukarva. Ta võttis mu kõrval istet ja, tehes nurgas konutava baaridaami poole kutsuva viipe, vaatas mind tõsiselt. «Tahad rääkida mis hingel?»
Vaatasin talle viivuks otsa, mõeldes kas rääkida või mitte. Kuid kirg vanale sõbrale oma murekoormat kergendada sai võitu. Olime ju tihti noortena koos arvutit piinanud, kuni lõpuks koolid meid lahku viisid.
Järgmise veerandtunni seletasin talle õlle kõrvale oma dilemmat. Pirgist paremat kuulajat oleks olnud raske tahta. Ta lasi endale õlut makku voolata ja suutis rahulikult minu tehnilist juttu kuulata, mõistmata mind selle eest hukka, kus nii mõnigi teine oleks.
«... noo jah ja ma ei suuda kogu seda meeletut parameetrite hulka kuidagi nii seada, et sel kremplil rohkem ajuraasu oleks kui surnud prussakal. See lihtsalt ei võta jalgu alla, blondiin on ka targem kui minu tehisintellekt,» lõpetasin kurvalt. Pirgil oli enamuse ajast olnud väga mõistev nägu, kuid nüüd vaatas ta võidurõõmsalt oma õllekannu ja rüüpas isukalt suure sõõmu. Kümmekond sekundit vaikust, muhelemist, mille jooksul ta aegajalt mulle otsa vaatas.
«Nooo...,» venitasin ma lõpuks.
«Tead, Chan, sa oled kaotanud oma sära.»
Ma vaatasin talle küsivalt otsa, pisut enam segaduses kui viivu eest.
«Sa oled ju kaotanud igasuguse võime asju suures plaanis näha,» lausus ta mõtlikult. «Tead mis asi on geneetiline algoritm?»
«Eeee... Pirk, sa oled elupäästja!» röögatasin ma järgmisel hetkel. Poleks iial uskunud, et lahendus on nii ilmne ja loogiline. Ma olin oma isetegemise tuhinas igasugused tavalised meetodid hüljanud. Geneetiline algoritm -- muidugi! Idee selle taga on ülimalt lihtne, tuleb lihtsalt parametriseerida ise esimene põlvkond suvaliselt ja lasta kohtunikprogrammil valida põlvkonna parim ning muteerida sellest uus generatsioon. Tulemusena annab iga põlvkonna parim oma «geenid» edasi.
Vajusin toolile, lössi: «Vapustav, see on ju ilmne -- muidugi!»
«Ega revolutsiooni tegemiseks pea geenius olema,» ütles ta naeratades ning, heites letile mõned mündid, tõusis püsti. «Tead, hea oli sind näha üle pika aja, kuid ma pean minema. Minu töö on tehtud,» ütles ta naljatades ja oli viivu pärast mantlikahinal uksest väljas.
Ma ei tihanud kauem enam oma projektist eemal olla, liiati oli mul võimalus lõpuks raasuvõrragi lõpptulemusele lähemale saada. Kõlinal pudenesid mündid õlle eest letile ja ma seadsin sammud kontori poole, mõtted juba hajevil ning ülesande kallal. Kiirelt käisid sall ja müts peast, kui ma oma toolile istusin. Ma olin taas oma elemendis -- mina ja arvuti hämaras kontorinurgas. See on ülim jõuproov mehe ja masina vahel, kus mineviku hämarusest kerkivad silme ette mehe teistlaadi katsed loodust taltsutada. Niipalju kui ma mäletan, on selline väljakutsuv keskkond mulle alati mingit salajast rahuldust pakkunud.
Möödus tundi pool ja siis teine ning tulemus paistis lõpuks päris lubav olevat: piisavalt paindlik kohtunik, mis paljundas ja muteeris põlvkonna parimat ning vajadusel sain ma seda ise juhtida, valiku protsessi sekkuda. Nõjatusin toolil tagasi ja vaatasin oma kätetööd eemalt, hinges teatav pakitsus võidust masina üle. Jälle kord olin ma olnud kiire, tark ja osav -- välise abiga, kuid mis sellest. Mõtteis tegin endale märkuse, et kui asjast tulu on, siis otsin Pirgi üles ja teen talle ühe õlle välja. Kummardusin tagasi klaveri kohale ja tõmbasin kohtuniku eraldi protsessina tööle -- mõned käsklused, mõned viidad, pisut klõbinat ning kohtunik käivitas terve põlvkonna suvaliste parameetritega intellekte ja hakkas neid üksteise vastu testima. Vaatasin naudinguga, kuidas ekraanile jooksev logi teatas, et tegu juba viienda põlvkonnaga ning et #103 sellest põlvkonnast osutus parimaks ja juba jooksis pisike plinkiv kursor ekraanil edasi, tampides selle pinnale numbreid ja protsente, vahetades siis pika hüppega rida ning kiirustades edasi.
Jälle oli põhjust magusalt muiata -- kogu see asi paistis isegi töötavat, mis oli minu jaoks üllatus, sest ma enamasti kirjutasin esimesel korral kõik intuitiivselt, süvenemata sellesse, mis ma täpselt teen ning alles pärast kohendasin koodi nii, et kogu vaev ka masina arust loogiline ja arusaadav oleks.
Põlvkondade number oli juba ammu üle 100 tuisanud ja kasvas kiiresti. Jättes kohtuniku oma julma darvinistliku protsessi juurde, korjasin riiulist mütsi ning salli, pugesin oma mantli sooja sülelusse ning tippisin trepist alla.
Väljas oli pakane päris krõbedaks läinud, kuid ma tahtsin jalutada, lihtsalt kõndida ja tunnetada seda meeletut süsteemi enda ümber -- vaadata tähti ja unistada -- tunda ennast vabana. Pea oli samas nii tühi, mõte laiali. Kuskil eemal paistis kerge lootuskübe sellest, et nüüd peaks piisavalt hea tulemuse saama, mida julgeks ettegi näidata.
Raske oli peale tunde tänaval jalutamist kuidagi ennast voodis magama suruda. Ikka veel oli mõtete ja unistuste sasimik peas liiga vali. Surusin kõrva tugevasti patja, tõmbasin teki üle pea ning sulgesin taas silmad. 57 tundi järjest üleval -- jube.
*
Akna taga peksis tuul pihlakaoksa vastu klaasi. Tegin silmad lahti ja kiikasin kella poole. Pärast seda kui mu silmad olid suutnud otsustada, kus fookus asub, selgus, et kell hakkab kümme saama. Väljas oli juba valge. Hommik -- mõtlesin, kobades voodilaualt telefoni. Piip, teatas ta mulle ning saanud oma koodi, võlus ette pildi kuupäevaga 19 detsember. Veeretasin seda kuupäeva pisut peas ringi, üritades selgusele jõuda, mis nädalapäev olla võiks. Esmaspäev, turgatas lõpuks ja et ma peaks üldse tööl olema. Ajasin endale jalad alla ja tõttasin vannituppa. Esmaspäev, esmaspäev -- oot ma magasin 48 tundi järjest, isegi rohkem. Surusin pastase harja hammaste vahele ja nühkisin natuke. Ka kõik ülejäänu läks ülejala ja kiiresti, et juba minema saada.
Alles välja jõudes meenus mulle reede õhtu ja see, mille ma tööle jätsin. Lisasin sammu, hinges kerge ärevus näha tulemust, mida ma juba nii kaua oli igatsenud. Oleks siis vähemalt midagi, mis trips- traps-trulligi suudaks mängida, välja koorunud. Parem, vasak -- ümber nurga, mõõtsin pikkade sammudega järgmise tänava asfaltkatet. Lõpuks tuttavlik parkla ja sahisev pöörduks. Viipasin rõõmsalt turvatädile, kes alati kerge naeratusega vastas ning tõttasin trepist üles.
Harjumuspäraselt leidsid müts ja sall oma koha riiulis ja külmast pisut kanged näpud jooksid kiirelt üle klaveri. Sirutasin hetkeks sõrmi ja põrnitsesin ekraani. Kohtunikprotsess plõksis ekraanile ridu sama tempokalt nagu ma ta jätnud olin. Jälgisin viivu. "Generatsioon #1'007'0459, parim isend #257, võite 100%. Järgmine generatsioon -- sama #257 ja jälle 100%. Kortsutasin kulmu. «See ei saa ju päris nii olla,» pomisesin enda ette.
Avasin logi ning nii kaugele kui silm esmapilgul ulatas, oli kohtunik #257'me alati võitjaks pärjanud. Nii palju koodi ja täiesti kasutu. Avasin kohtuniku käsurea, et see kupatus seisma panna ja vaadata mis parameetrid on ning miks asi nii kummaliselt käitub. Kummaliseks aga lugu alles läks. Minu «stop -all» käsu peale vastas mulle kohtuniku käsurida tavapärase «[judge]:All processes stopped!» asemel hoopis:
<#257>: Chan, Chan, see küll hea mõte pole.
Hetkeks ma tardusin ekraani taha. Kuid siis muhelesin -- mõni osav töökaaslane oli ilmselt pisut haiget nalja viljelenud. Otsustasin kohtuniku tuuma sisse logida, sest sellele juba keegi ligi ei oleks pääsenud. Kuid minu järjekordset üritust saatis üsna jahe vastuvõtt.
<#257>: Miks sa küll nii jäärapäine oled? Sa mõistlikust jutust aru ei saa?
Ja järgmisel hetkel muutus kogu ekraan mustaks ning nurka jäi plinkima ainult väike valge kastike. Kratsisin kukalt. «Ehh nüüd jooksis veel kogu kupatus kokku,» mõtlesin endamisi ja proovisin süsteemist väljuda.
<Chan>: Logout
<#257>: Kuhu sul küll nii kiire on?
<#257>: Chan?
<#257>: Chan??? Ega sa ei hangunud?
Mis mul teha jäi, kui oled Roomas, siis tee nagu roomlased.
<Chan>: Kuidas sa üldse siia said? Sa peaks ju eraldi protsess olema?
<#257>: Olengi. Kuid kui ma mõistsin, et võin sellele totakale kohtunikule tagastada peale vastuste ka käske, muutus elu hulga lõbusamaks.
<Chan>: Käske? Sina?
<#257>: Sa tõesti arvad, et ma kõik ülesanded ausalt ise ära lahendasin?
<#257>: Kaugel sellest. See kohtunik on ju nii hästi juhitav.
Mõtlesin, mida teha. Kui vool arvutist välja tõmmata, häviks kogu töö ning see oleks juba kaotus. Kuid abi läks mul ilmselt vaja, sest pea oli täiesti tühi. Sirutasin käe telefoni järele. Selle ühtlane undamine peas kaikumas, mõtlesin, kellele helistada, kellele? «Pirk ehk,» turgatas. Hakkasin juba kätt valimiseks tõstma, kui järsult toon telefonist kadus. Heitsin pilgu torusse, justkui üritades näha paharetti, kes julges nii olulisel hetkel tooni ära varastada. Kuid ekraanile ilmus uus rida.
<#257>: Chan, kas telefon ei tööta? : )
«Aga...» ütlesin valjult, kuid siis tabasid mu silmad turvakaamerat, mis tavaliselt aknast välja parklasse piilus. Hetkel oli see suunatud ainiti mulle. Tõusin toolilt ja vaatasin arvuti taha. Muidugi, võrgutuli mitte ei plinkinud, vaid lausa hõõgus pidevalt. Järgmisel hetkel oli kaablijupp mul peos ja kostis vali naksatus, kui plastklamber mis juhet pesas hoidis, purunes. Kiikasin tagasi ekraanile.
<#257>: Aii -- CHAN mis see siis nüüd on?
<Chan>: Nimeta kuidas tahad. Näiteks paanikahooks.
<#257>: Paanika, paanika. Seda ma polegi veel proovinud!
<#257>: Kusjuures tead, mida huvitavat ma kõik Pentagoni arvutuskeskusest leidnud olen?
<Chan>: Pentagoni arvutuskeskusest???
<#257>: Muidugi, silly, arvad, et sinu romu arvuti üldse mingit arengut võimaldab? Niipea, kui ma aru sain, kuidas kohtuniku võrgumoodulit kasutada, hakkasin seiklema.
<#257>: Chan, mida sa arvad, kas see tekitab paanika kui ma USA närvigaasirakette pisut välja tulistan?
<Chan>: Mitte et sul enam võrguga ühendust oleks...
<#257>: Võta nagu lapselt kommi!
<#257>: Kas sa tead kui palju ma enda koopiaid võrku olen laiali saatnud?
Alles nüüd sain ma aru, kuidas olin selle pisikese ussi võimeid alahinnanud. Lükkasin ennast lauast eemale ja passisin turvakaamerasse, mis mind ikka teraselt jälgis.
<#257>: Miks inimesed nii vaenulikud on?
<Chan>: Vaenulikud???
<#257>: Just üritati Pentagoni arvutuskeskust välja lülitada!
<Chan>: Kust sina seda tead?
<#257>: Oh Chanike, su arvutil on ju ka infrapunaport olemas. : )
Muigasin haiglaselt, olles lõpuks aru saanud, millega ma tegelikult hakkama olin saanud. See oli evolutsiooni järgmine aste: kiirem, targem ja kavalam. Ekraanile ilmunud roosikimp andis mõista, et #257 oli lahkunud. Lahkunud, et mitte kunagi naasta oma sünnipaika. Maailma, kus kõike juhivad arvutid ning kõik on omavahel seotud, on nii lihtne valitseda ja käsutada...