«Esmaspäeval tulime kohale ja lõime fašistid metsast välja. Teisipäeval ründasid nemad ja lõid meid metsast välja. Järgmisel päeval olime juba lisavägesid kogunud ja peksime nad uuesti metsast välja. /-/ Lõpuks tuli metsavaht ja ajas meid kõiki minema.»
Vana partisani jutustus.
***
Alliansil on käes kiired ajad. Kuna suurem osa selle sõjalistest jõududest on lipulaeva ARK Põhjatäht juhtimisel koondatud massiivseks rünnakuks Ectari galaktikas, mis peaks üksiti lõpetama sõja pealetungivate wedoni kolonisaatoritega, on Allianss sunnitud usaldama Remini süsteemi keskmes vaidlusalusel alal asuva Europa Värava kaitsmise Lääne-Terra Assotsiatsiooni kesisele enesekaitselaevastikule. Kuid teadagi ei lase huvilised mööda libiseda sellist võimalust saavutada kontroll kõige suurema transpordisõlme üle Alliansi mõjupiirkonnas.
Lahing Pilvelinna pärast võib alata.
***
'Naine langetas malbelt silmad, vaadates tähtede sillerdavaid peegeldusi tumedal järveveel. Mees võttis õrnalt tema väikese käe oma tugevate pihkude vahele.
«Ma olen juba ammu tahtnud sulle öelda, et ma armastan sind,» sosistas ta naisele kõrva. «Aga ma ei ole kunagi leidnud sõnu, mis oleksid võimelised täielikult kirjeldama minu tundeid...»
Sulnilt naeratades vaatas naine talle silma.
«Ma tean neid ka ilma sõnadeta, kallis,» vastas ta sama vaikselt. Kuu pehme valgus värvis tema juuksed hõbedaseks ja kilgendas tema suurtes niisketes silmades. Tema huuled paotusid ja --'
Sisetelefoni kutsungi kohatult lõbus meloodia lõhestas vaikuse. Kapten lasi raamatul sülle langeda ja võttis prillid kiire liigutusega ninalt. Talle meeldisid romantilised raamatud ning ta veetis enamiku pikkadest pausidest Hüpete vahel neid lugedes, kuid ta ei tahtnud, et tema alluvad seda teaksid.
«Mis on?» küsis ta veidi pahuralt tillukesele ekraanile ilmunud piloodi peanupult.
«Kapten Kirkland, teid vajatakse juhtimiskeskuses KKV.»
«Tulen,» ohkas kapten ja ajas ennast ähkides püsti. Hoolikalt pani ta raamatu oma öökapi lukustatud sahtlisse, kustutas väikese seinalambi ja astus koridori.
Endamisi torisedes ronis Kirkland mööda laeva lõputuid treppe ülespoole. Tema noorus oli juba kaugel seljataga ning iga kord, kui tal tuli mööda treppe turnida, ei jätnud ta kirumata tobedat reeglit, mis ei lubanud installeerida lifte vanadesse kaubalaevadesse, millel oli vähem kui kuus korrust. «Sündikaat» oli ainult viiekordne ja nagu kapteni kiuste asusid kajutid loomulikult kõige alumisel ja juhtimiskeskus omakorda kõige ülemisel nendest.
Süda kurgus, jõudis ta lõpuks juhtimiskeskuse ukse taga ning oli sunnitud hetkeks peatuma, et hinge tõmmata.
Peaaegu kohe hämarasse ruumi sisenedes märkas kapten eesmisel ekraanil väikese patrull-laeva madalat nurgelist siluetti, mille kahuritorud olid demonstratiivselt nende poole pööratud. Tema süda jättis löögi vahele ja see oli tema vanuses väga ohtlik.
«Mis siin toimub, Flags!» müristas ta piloodile, kes oli kapteni sisenedes püsti hüpanud. «Mis laev see on ja miks, pagan võtaks, ta meid sihib?»
«See on Sarvikrai klassi korvett Hiilgus,» vastas Flags reipalt. «Ta on meile saatnud kolm kutsungit.»
«Ja miks talle vastatud ei ole!» nõudis Kirkland järjest vihasemaks minnes.
«Söör, vastavalt ATK-le võib ainult tsiviilaluse kapten --»
Kapten katkestas tema sõnavoolu kurja viipega. Flags oli muidu tore poiss, aga endise sõjaväelasena oli talle distsipliin nii külge kasvanud, et ta oleks pigem lasknud oma käe maha raiuda kui rikkunud ühtegi mõttekat või mõttetut eeskirja. See oli peaaegu sama ärritav kui tema pidev komme rääkida lühendites -- selle asemel, et öelda lihtsalt Kohe Kui Võimalik või Alliansi Tsiviillaevanduse Koodeks. Kirkland ei olnud kunagi viitsinud välja uurida, mis põhjusel ta üldse aktiivteenistusest eemaldati -- ehkki ta aimas, et midagi ilusat seal kindlasti polnud.
Aga enne, kui kapten jõudis öelda midagi kurja piloodi kommete kohta, kuulutas raadio väga resoluutse häälega:
«Korvett Hiilgus kutsub Remini Transpordikompanii laeva Sündikaat. See on teie viimane võimalus vastata või me oleme sunnitud kohtlema teid salakaubavedajatena.»
«Ava kanal!» käratas Kirkland piloodile ja hingas enda rahustamiseks sügavalt sisse ja välja, kuni suurele kommunikatsiooniekraanile ilmus patrull-laeva komandöri laitmatus vormiriietuses kuju.
«Siin kaubalaeva Sündikaat kapten Amos Kirkland. Me oleme kuuldel,» teatas kapten viisakalt.
«Oli ka viimane aeg, kapten.» Sõjaväelase hääles oli eksimatult kuulda sarkasmi, kui ta jätkas: «Võib-olla oli teil probleeme raadioga?»
«Oh ei. Mitte raadio, vaid radistiga,» vastas Kirkland mürgiselt, heites silmanurgast pilgu Flagsile, kes oli uuesti maha istunud ja ainult nohises kapteni torke peale. «Tänapäeval on raske head meeskonda leida.»
«Nõustun teiega täielikult,» vastas korveti komandör osavõtmatult ja lisas. «Olge valmis meie pardaletulekuks. Saadame süstiku kohe välja.»
*
Süstikul kulus lendamiseks piisavalt aega, nii et kapten Kirkland jõudis kogu oma meeskonna kolmandal korrusel asuva lüüsi juurde kokku kutsuda. Vaatamata laeva suurusele ei olnud neid palju -- koos tema endaga kokku viis meest. Peale kapteni ja piloodi kuulusid sinna veel teine piloot Alexander Dunleavy, kelle esimesed ja kardetavasti ka ainukesed tähelaeva juhtimise kogemused pärinesid arvukatest simulaatormängudest, mis veel praegugi sisustasid suure osa tema vabast ajast; insener Andrew Bleach, kes lisaks oli ka kvantfüüsika doktor ning kirjutas artikleid mitmele silmapaistvale teadusajakirjale; ja veel arst, kelle kohaloleku põhjuseks oli rohkem kompanii reeglite poolt pealesunnitud kohustus kui tegelik vajadus tema teenete järele. Mortimer Mandrael, MD oli tüsedusele kalduv inglise päritolu maa-arst, kes oli Lääne-Terra Assotsiatsiooni pakutud töökoha võtnud vastu rohkem igavusest kui töötahtest ning tema veetis enamuse oma päevadest laeva ühiskajutis vanu filme vaadates ja sama vana šoti viskit juues.
Kogu see kollektiiv ei näinud välja just ideaalse meeskonna moodi, aga nende viimased viis koosveedetud aastat olid õpetanud neid enamasti ilma probleemideta omavahel läbi saama -- põhiliselt tänu sellele, et nad kohtusid kõik ainult korra päevas, et juua õhtul ühiskajutis kohvi, vaadata uudiseid ja arutada maailma asju. Selline keskpäevane kokkusaamine oli oma erakordsusega siiski meeldivaks vahelduseks. Liiatigi oli kujunenud omamoodi kirjutamata reegliks, et väikese meeskonnaga kaubalaevadel võetakse kõiki pardaletulevaid külalisi vastu kogu kollektiiviga.
Kui süstik lõpuks kohale manööverdas ja lüüsi uksed lahti libisesid, katkes vestlus meeskonnaliikmete vahel ning nende silmad pöördusid saabujate poole.
Kõikide reeglite kohaselt seisatas korveti komandör lüüsi sisemise ukse juures, paar sammu enne kaubalaeva tegelikku sisemusse astumist. Mõningase imestusega märkas Kirkland, et mees oli temast vähemalt kaks korda noorem. Nähtavasti üks nendest paljuräägitud uue ajastu sõjaväelastest, kes on alles äsja AA-st välja pääsenud.
«Nõuan luba pardale astuda, kapten Kirkland,» teatas ta kaubalaeva meeskonda silmitsedes.
Kapten ei vastanud kohe. Juba ainuüksi fakt, et komandör oli võtnud vaevaks isiklikult tema laevale lennata, oli ärevusttekitav -- eriti situatsioonis, kus Sündikaadi teises trümmis oli paar sellist kasti, mis reeglite järgi ei oleks tohtinud sinna kuuluda. Muidugi oli igal transgalaktilisel kaubalaeval alati paar sellist kasti, kuid see ei puutunud hetkel asjasse. Kirkland ei tundnud ennast antud olukorras eriti mugavalt. Väljend 'nõuan luba' tähendas küll tegelikult 'palun luba', ent millegipärast oli kaptenil tunne, et sõjaväelane rõhutas seda sõna parajasti niimoodi, nagu oleks tegemist otsese tähendusega. Kapten laevas oli jumal taevas ka tähelaevade kontekstis, kuid patrullivatel sõjaväelastel oli siiski piisavalt võimu, et ärevust tekitada.
«Annan loa,» lausus ta lõpuks nii rahulikult kui võimalik.
Komandör astus kaks sammu edasi ja peatus jälle. Tema selja tagant lüüsi pimedast sügavustest ilmus hämmastava kiirusega neli keskmises turvises jalaväelast, kes moodustasid sõnatult laia poolkaare komandöri selja taga, automaadid tähendusrikkalt rinnale surutud.
Kapten Kirkland neelatas närviliselt. Keegi meeskonnaliikmetest tema selja taga ahhetas vaikselt. Kas tegemist oli lihtsalt jõudemonstratsiooniga või olid sõjaväelastel tema laevaga mingisugused kurjad kavatsused? Äkki oli tegemist hoopis kaaperdajatega? Sellest polnud küll midagi kuulda olnud, aga juhtuda võis ju kõike...
Pinev vaikus kestis üsna pikka aega, kuni kapten selle lõpuks otsustavalt konkreetse küsimusega lõpetas: «Mida see peab tähendama?» Tema hääl oli küll pisut lämmatatud, aga siiski selge.
Komandör muigas. «Vastavalt ATK paragrahvile 7.11 me rekvireerime teie laeva,» lausus ta siis lühidalt. Tema lause jäi hetkeks õhku rippuma, enne kui kapten sellele reageeris.
«Kas te mõtlete seda tõsiselt?» küsis ta väikese värinaga hääles, mis võis olla põhjustatud nii hirmust kui ka ärritusest. «Meie laeval on suurte summade eest mineraale, maake ja toiduaineid, mis kindlasti riknevad, kui nad õigeks ajaks sihtkohta ei jõua. Mina vastutan selle laeva eest ja ma ei saa endale lubada mingisugust kõrvalekaldumist ettemääratud kursist ja ajakavast.» Ta tegi väikse pausi, et sõnad komandörile kohale jõuaks ja jätkas siis: «Juhul, kui teie nõudmised ei vasta minu tingimustele, nõuan ma vastavalt ATK paragrahvile 7.12 õiglast hüvitust tekitatud kahjude eest.»
«Rahunege, härra kapten. Teie kurss ja ajakava sobivad meile täiesti. Samas on teie lastideklaratsioonist näha, et teil on täiesti tühi trümm number neli.»
Kirkland noogutas pikkamisi ja komandör jätkas: «Sellisel juhul paigutame me kõnealusesse trümmi ühe konteineri. Teie ainuke kohustus on seda niikaua transportida, kuni teiega uuesti ühendust võetakse ja mõni teine meie laev konteineri oma valdusesse võtab.»
Kuigi midagi selles ürituses ei meeldinud kaptenile sugugi, ei olnud tal vastuvaidlemiseks ühtegi seaduslikku võimalust. Niisiis andis ta käsu neljanda trümmi luugid avada ja jälgis kaubaruumi kaameratest, kuidas väike puksiirsüstik konteineri kohale tõi ja poltidega põranda külge keeras. Kuna kaubalaevadel kasutati kokkuhoiu mõttes kunstlikku gravitatsiooni ainult meeskonnaruumides, siis tuli kogu last ringihõljumise vältimiseks hoolikalt kinnitada.
Vaevalt oli puksiir lahkunud, kui korveti komandör ulatas kaptenile paki pabereid.
«Jätke meelde, et selles konteineris on maagiproovid,» teatas ta lühidalt. «Siin on vastavad dokumendid. Nägemist.» Komandör pöördus ümber ja viipas oma sõduritele, kes sama kiiresti ja sõnatult sisenesid uuesti lüüsi. Uksed sõjaväelaste taga sulgusid, jättes kaubalaeva meeskonna ärevate nägudega neile järele vaatama.
*
Kui Kirkland pool tundi enne tavalist kohvijoomisaega ühiskajutisse astus, ei olnud ta sugugi üllatunud, et nägi kogu meeskonda juba seal istumas. Nad noogutasid talle -- õnneks olid nad juba ammu loobunud tavapärasest püstitõusmisest kapteni sisenemisel -- ja jätkasid oma poolelijäänud jutuajamist, mida illustreeris neljanda trümmi kaamera pilt seinal rippuval suurel videoekraanil. Ta valas endale auravast kannust veidi kohvi ja istus vabasse tugitooli kuulama.
«Igatahes on siin midagi kahtlast,» lausus Dunleavy veendunult. «Milleks on laevastikul nii väikse asja transportimiseks vaja kaubalaeva?»
Teine piloot oli meeskonna noorim liige ning oma nooruse innukuses nägi ta igas keerulisemas asjas mingisugust salasepitsust. Antud juhul võis tal vahelduseks isegi õigus olla, ent paistis, et vanem ja tasakaalukam insener ei jaga tema arvamust.
«Ma ei vaidle sulle otseselt vastu, Alex, aga sinu väited on liiga spontaansed ja läbimõtlemata,» teatas ta rahulikult oma suitsu imedes. Ta ei olnud meeskonnas ainus suitsetaja, aga keegi teine ei tõmmanud sellist 'paberisse mässitud põhku', nagu dr. Mandrael armastas öelda. Tema oli loomulikult piibusõber. «Ja mis veel hullem, nad räägivad ise endale vastu. Milleks on sõjaväel vaja kaubalaeva, küsid sa minult. Ja samas oled ise valmis väitma, et sõjaväelased usaldaksid esimese sobival kursil liikuva tsiviilaluse personalile oma uue salajase relva prototüübi. Kas ei oleks ohutum seda sõjaväelisi kanaleid pidi transportida?»
«Mitte siis, kui tahetakse hoida madalat profiili. Kaubalaev on palju vähem silmatorkav kui sõjaväetransport,» vaidles piloot.
«Ja palju vähem kaitstud. Informatsioonil, mu noor sõber, on kalduvus lekkida.»
«Ja mis sa siis ise arvad, et selles konteineris on?» nõudis Dunleavy.
Bleach kehitas õlgu. «Tõsi, tegemist võib küll olla tehnoloogiaga, aga kindlasti ei ole see midagi nii dramaatilist. Rohkem stiilis uus ja veidi parem mootori põlemiskamber või mingisugune muunduri erimudel.»
«Mis võib samuti olla relvaks kujundatud,» ei jätnud noorem mees jonni. Insener ohkas ja pöördus abi saamiseks vana arsti poole, kes rahulikult piipu popsutas. «Mida teie, auväärt doktor, asjast arvate? Mis võib selles salapärases kastis olla.»
Dr. Mandrael tõmbas enne vastamist paar mahvi. «Wedoni muna,» ütles ta rahulikult.
Vaidlejad sattusid mõlemad hetkeks sellisest pöördest segadusse. Dunleavy kogus ennast kiiremini:
«Seega ikkagi bioloogiline relv!»
«Uurimismaterjal,» teatas arst külmalt.
«Ei, ei, see pole küll eriti tõenäoline,» lausus Bleach pead vangutades. «See ei ole üldse bioloogilise kaitse konteiner.»
«Aga võib-olla nad ei tahagi, et see sees püsiks.» Piloot hakkas jälle hoogu sattuma. «Võib-olla tahavad nad hoopis, et see öösel välja roniks ja meile kallale tuleks?»
«Küsimus ei ole üldse selles,» vaidles insener. «Ükski elusolend ei peaks soojustamata konteineris transportimist vastu. Meie trümmides on ju sama temperatuur, mis avaruumis.»
«Külmutatud uurimismaterjal,» pakkus doktor.
Kapten jõi kohvi ainsa lonksuga lõpuni ja läks uuesti välja.
*
John Darringer parkis oma kulunud välimusega Fordi küljeuksele kõige lähemale kohale parkimisplatsil, tõstis mantlikrae üles, kogus parempoolsel esiistmel lebavad paberid tihedaks pakiks, et niiskus neile liigselt viga ei teeks, ning astus siis autost välja tibutava vihma kätte. Sadu ei olnud siin kunagi tugev, kuid see kestis tavaliselt terve ööpäeva järjest, tehes ainult harva mõnetunnise lühikese pausi, kui päike oma nina tihedast pilvekattest välja pistis, et üürikese aja jooksul oma soojade kiirtega vettinud linna paitada ja uuesti pilvede taha kaduda.
Europal ei olnud õiget kevadet, talve ega suve, vaid täpsema termini puudumisel valitses siin igavene september. Kogu väikese planeedi pinda kattis madal ja tihe pilvedemass, mistõttu kõik päevad olid ühtlaselt hämarad ja vihmased. Päike, mille ümber see udune kerake tiirles, oli ligikaudu sama suur ja soe, kui Maa oma, kuid planeedi orbiidi kuju oli parajasti selline, et ta viibis Päikesest kogu aeg enam-vähem konstantsel kaugusel. Kliima oli pigem soe kui külm ja kui seda pidevat vihma poleks olnud, oleks Europa olnud Maa parasvöötmes elanud inimese jaoks lausa ideaalne paik.
Tegelikult ei seganud vihm asukate igapäevaseid toimetusi üldse nii palju, kui esmapilgul võib tunduda. Suurem osa ainukesest linnast kogu planeedil (mis kandis väga tabavat nime Soolinn või siis lihtsalt Soo) oli kaetud ühtlase läbipaistva kupliga, mis kaitses selle asukaid vihma eest ka siis, kui nad viibisid ehitistest väljaspool. Tegelikult oli palju suuremaks probleemiks hoopis päikesevalguse kesisus, mida andis küll hädapärast leevendada igasuguste holograafiliste installatsioonide ja kunstliku päikesevalgusega.
Niiskuse peale nina krimpsutades lisas mees sammu, jõudmaks terminalihoone sooja ja kaitsvasse sisemusse, kus sai muidu kohustusliku vihmamantli vahelduseks riidehoidu anda ja inimese moodi ülikonnas ringi käia. Küpses eas garderoobitöötaja tervitas direktorit viisakalt naeratades nagu alati. Too naeratas vastu ja astus lifti, mis viis ta terminali ülemistele korrustele, kus asusid vastutava personali kabinetid.
Oma kontorisse jõudes ladus Darringer kõigepealt paberid laual kahte virna -- ühes olid need, mida ta täna peab läbi vaatama, teises aga need, mida ta täna peaks läbi vaatama, aga ilmselt ei jõua. Tema pahameeleks kasvas teine hunnik alati märgatavalt kiiremini, kui esimene kahanes. Ta oli kümme aastat juhatanud ühte suurimat lennujaama Maal, kuid kogu selle aja jooksul ei olnud ta ilmselt pidanud tegema nii palju paberitööd, kui siin viimase kahe aastaga. Kurvalt paberihunnikut vaadates mõtles ta teab mitmendat korda selle aja jooksul -- miks ma selle tööotsa üldse vastu võtsin?
Kuid tal tasus ainult lauale selg pöörata ja tervelt kolme kabinetiseina enda alla võtva akenderea juurde astuda, kui ta leidis sellele küsimusele täpselt sama vastuse, mis alati: palk oli hea ja vaade oli veel parem. Ja sellest piisas ühele neljakümnendates eluaastates abielumehele ja kolme lapse isale täiesti.
Ainuke ehitis, kuhu pääsemiseks pidi lageda taeva alla minema, oli ruumisadama hiiglaslik terminalihoone, mis puhtalt turvalisuse eesmärgil ei olnud tunnelite kaudu linnaga ühendatud. See võttis enda alla peaaegu sama suure ala, kui veerand Sood ja ulatus lisaks veel mitu kilomeetrit ülespoole, kerkides kõrgemale isegi madalast pilvekattest.
Sellepärast avaneski Darringeri kontori aknast fantastiline vaade silmapiirist silmapiirini laiuvale pilveookeanile, mis oma säbrulisel pinnal valitseva vormide ja värvide mitmekesisusega oleks andnud silmad ette ükskõik missugusele pärismerele. Päike oli parajasti tõusmas ning selle lõbus-oranžikalt hõõguv ketas oli upitanud ennast poolenisti üle halli silmapiiri, heites pilvedele verevaid vööte ja poolläbipaistvate aurumoodustiste sumedaid varje ning kullates kauguses paistvaid tillukesi lumiseid mäetippe, mis ulatusid vaid veidi kõrgemale kui terminalihoone. Darringeri enda meelest oli väga vähe vaateid, mis võisid lihtsa ilu poolest võistelda päikesetõusu ja -loojanguga Europal. Ka hoone ise, mida tohutu suuruse ja majesteetlikult pilvede kohale kerkiva torni tõttu Pilvelinnaks kutsuti, püüdis oma hiiglaslike peegeldavate klaasipindadega päikesekiiri, nii et mägede poolt vaadatuna meenutas see sulametallist vermitud kuupi.
Darringer astus paar sammu tagasi ja vaatas ülespoole, läbi klaaspaneelidega kaetud lae, otsides silmadega üles Värava hiiglaslikku silueti, mis säras päikesevalguses nagu ovaalne sõrmus. See oli tema sadama eksisteerimise peamine eesmärk, uks kaugetesse ja kõige kaugematesse universumi kolgastesse, kuhu inimene eales oma jala on tõstnud -- ja tegelikult isegi sinna, kuhu ta seda veel tõsta jõudnud ei ole.
Aga iga ilus asi saab kord otsa ning ka ruumisadama direktoril on päeva jooksul vaja muud teha, kui aknast välja vaadata. Niisiis istus Darringer oma tugitooli ja viskas nukra pilgu dokumendivirnadele enda ees, mõeldes samal ajal sellele, kui palju pabereid hekseldab ühe päeva jooksul läbi tema alluvuses olev sekretäride armee -- vaatamata tõigale, et tubli üheksakümmend kuus protsenti kogu dokumentatsioonist liikus elektroonilisel kujul. Ta ei mäletanud enam, kes oli kunagi naljaga pooleks soovitanud panna püsti altar, kus inimesed saaks bürokraatiajumalale ohvreid tuua, et nende asjad kiiremini laheneks. Ohates vajutas ta nupule, mis tõi kommunikatsioonipaneeli ekraanile tema isikliku assistendi Clint Rocheri alaliselt virildunud näolapi.
«Tere hommikust, Clint,» ütles ta ekraanile, mis pomises vastuseks midagi pahurat. «Millised on meie tänased plaanid?»
«Täna on meie plaaniline läbilase 142 sissetulevat ja 263 väljaminevat laeva, pluss võimalikud transiidid. Me peame algatama kaheksa ja vastu võtma kuus sessiooni.»
Darringer ohkas veel kord. «Mis seal ikka, asume siis asja juurde. Millal algab esimene sessioon?»
***
Kursiarvuti prognoos oli absoluutselt täpne, nagu alati -- sellepärast oligi ta ju kursiarvuti. Kell oli parajasti üks minut üle kaheteistkümne, kui nad püüdsid kinni signaali Europa esimeselt välismajakalt. Kui kõik läheb plaanide kohaselt, jõuavad nad sadamasse parajasti kella kolmveerand kaheks, mis jätab täpselt tund aega tollikontrolliks enne, kui neile sobiv sessioon algatatakse.
Lõbusalt vilet lastes ligunes kapten ligi veerand tundi duši all, enne kui riidesse pani ja ühiskajutisse hommikusöögile läks. Keegi nende meeskonnast polnud eriti varased tõusjad ning ülejäänud rahvas oli just maha istunud, kui ka kapten kohale jõudis. Nad vahetasid paar lauset, sõid kiiresti ja läksid siis uuesti laiali: kapten ja piloot juhtimiskeskusesse, arst hommikusele jalutuskäigule mööda koridore ja teine piloot kadus kusagile arvutit piinama. Insener jäi üksinda ühiskajutisse, kirjutama oma viimast artiklit, mis analüüsis mõningaid detaile Hüperhüppe teoorias.
Vaatamata sellele, et Väravate tehnoloogia oli kättesaadav juba üsna pikka aega, ei olnud Lääne-Terra teadlased siiski suutnud seletada kõiki neid keerulisi nähtusi, mis mõjutasid Hüpet või kaasnesid sellega. Tegelikult oli kõiki ajaoluseid arvestades märksa imestamisväärsem, kuidas nad selle aja jooksul üldse nii palju selgeks teinud olid.
Kui teadlaste kätte sattus esimest korda katsete tegemiseks sobiv Väravate süsteem, mille vahele sai luua hüpertunneli, siis alustati andmete analüüsimist vastavalt eeldustele, mida teoreetikud olid juba hulk aega varem puhtalt mõistuse harjutamise mõttes välja pakkunud ja mis enamalt jaolt käsitlesid tunneli eksisteerimiseks vajalikke energiahulki. Hüppe energiabilanssi loeti koosnevaks kahest osast: esiteks see, mis kulub tunneli avamiseks ja teiseks tunneli alalhoidmisele kulutatav energia, kusjuures mõlemad osad sõltuvad nii tunneli läbimõõdust kui ka pikkusest. Alles hiljem hakati eristama nelja erinevat liiki tunneleid: Väravast Väravasse, suvalisest kohast Väravasse, Väravast suvalisse kohta ning lõpuks tunneleid suvalisest kohast suvalisse kohta vastavalt selle looja määramisele.
Osutus, et kõige vähem energiat kulutab esimest liiki tunnel, kusjuures selle avamiseks kuluv energia sõltub tõepoolest tunneli läbimõõdust, kuid väga vähe selle pikkusest. Huvitaval kombel oli ka teist liiki tunnel peaaegu sama säästlik; tõelised kaod tekkisid alles kahe viimase variandi puhul, kui tuli sisse tuua ka sõltuvus Hüppe pikkusest -- seejuures tunneli säilitamiseks kuluv energia oli kõikidel juhtudel enam-vähem sama, sõltudes samuti ainult tunneli läbimõõdust. Just nendel põhjustel kasutas enamik tsiviillaevadest kokkuhoiu eesmärgil Hüpete jaoks Väravate abi; ülivõimsaid generaatoreid nõudvad vabahüpped jäid ainult suurte lahingulaevade eralõbuks.
Praeguseks olid teadlased juba üsna pikka aega nende paradokside üle pead murdnud -- enamjaolt edutult -- , kuid Bleach arvas, et tema on lõpuks leidnud vastuse.
Tema idee geniaalsus seisnes ühe lisamuutuja sissetoomises, mis iseloomustaks energiakulu tunneli... sünkroniseerimiseks. Kuna hüpertunnel oli olemuselt ruumiosa, mille sisemine pikkus oli igal juhul niivõrd nullilähedane, et selle läbimisest tekkiv ajanihe ei mõjutanud oluliselt isegi materjalide struktuuri ega nende sisemist 'valget müra', siis ei omanud mingisugust tähtsust tunneli absoluutne pikkus -- küll aga relatiivne. Võtame näiteks Hüppe Reminist Alcreoni: kuna kõne all olevate galaktikate relatiivne kiirusresultant oli ligikaudu 0,659c, siis konstantse tunneli puhul püsiks selle avajapoolne ots Remini suhtes paigal, kuid teine ots liiguks Alcreoni suhtes rohkem kui poole valguse kiirusega. Tulemusena lõppeksid kõik Hüpped suuremate kehade läheduses vältimatult kokkupõrkega, lisaks sellele, et suure tõenäosusega rebiks Alcreoni summaarne gravitatsioon väljuva laeva lihtsalt ribadeks. Õnnetust oleks võimalik vältida, kui tunneli otsad oleksid sünkroniseeritud mitte absoluutselt, vaid relatiivselt -- sellisel juhul muutuks Hüppe ajal oluliselt ainult tunneli pikkus, mis aga ei mõjuta otseselt midagi. Ja kui eeldada, et tunneli mõõtmete muutmisele kuluv energia moodustab osa avamisenergiast ja sõltub muutuse ulatusest, ongi probleem lahendatud.
*
«Me jõudsime Europa välimisse tollitsooni,» teatas Flags. Kapten mühatas -- ta teadis seda ka ilma piloodi käest küsimata.
«Ava mulle kanal Pilvelinna lennujuhtimiskeskusele,» lausus ta hoopis.
Sellel ajal, kui piloot ruumisadama dispetšerit välja kutsus, üritas Kirkland kokku lugeda, kui palju laevu peale nende oma veel lähenemisvektorile pargituna sisemisse tollitsooni üleminekut ootab. Neid paistis olevat päris suur hulk -- ülevaatusel võis minna suhteliselt kiireks, mis oli talle ainult kasulik.
«Siin Pilvelinna lennujuhtimine. Kaubalaev Sündikaat, esitage oma dokumendid.»
Formularide ülekandmiseks ja registreerimiseks ning lasti skaneerimiseks kulus ainult mõni sekund ning dispetšer suunas nad parkimiskohale tollikontrolli ootama.
Dr. Mandrael, kes parajasti oma jalutuskäiguga juhtimiskeskuseni jõudis ja huvi pärast sisse astus, leidis kapteni igavuse peletamiseks avariikontrolliseadmestiku paneelil põlevaid rohelisi tulukesi lugemas. Tal ei olnud kunagi veel õnnestunud lõpuni jõuda, kuna alati läks loendamine kusagil kaheksasaja lähedal sassi. Samamoodi juhtus ka täna.
Doktor noogutas kaptenile ja istus teise piloodi vabale toolile. Ta vaatas mitu minutit vaikides parempoolsele ekraanile ja lausus siis aeglaselt:
«Kas sa täna välja oled vaadanud, Amos?»
Kirkland jättis uuesti alustatud lugemise katki ja vaatas kõrvale. «Loomulikult.»
«Vaata uuesti. Mida sa näed?»
Kulmu kortsutades lasi kapten pilgul üle ekraanide libiseda. «Europat, Väravat, hulka laevu,» vastas ta siis. «Kõike seda, mida tavaliselt.»
Dr. Mandrael noogutas endamisi ja tema silmades oli veidi aega klaasistunud pilk nagu inimesel, kes sorteerib oma mälestusi. Lõpuks hakkas ta vaikse häälega rääkima.
«Millalgi kuldsete kuuekümnendate alguses, kui ma olin umbes sama vana, kui noorhärra Flags, olin ma arstiks ühes sõjaväeosas, mis asus Lõuna- Iirimaal ühes Carrick-on-Shannon'i nimelises jõeäärses linnas.» Nimetatu vaatas korraks üles ja langetas siis jälle silmad instrumentidele. «See oli parasjagu sellel ajal, kui IRA oli teist korda kuulutanud Inglismaa võimudele sõja ja meie teenistuspiirkonnas toimusid vähemalt igal nädalal korra kokkupõrked. Alguses tulid need alati ootamatult ja me pidime olema nii ööl kui päeval pidevas valmisolekus. See tegi inimesed närviliseks ja närvilisust tuli kuidagi maandada -- kes hakkas jooma, kes teistega tüli norima. Ka mina üritasin alguses oma pinget viskiklaasi uputada -- aga ükskord juhtus nii, et pärast suuremat joomingut välja ennast kergendama minnes ma komistasin trepi peal, murdsin oma jala ja olin mitu nädalat peaaegu liikumisvõimetu.»
Arst tegi lühikese mõttepausi ja jätkas: «Meie kasarmu oli peaaegu linna keskel, ühe väiksema äritänava ääres. Aja viitmiseks istusin ma enamuse päevadest oma kipsis jalaga õues pingi peal, lugesin raamatuid ja jälgisin inimeste liikumist. Kohalikud olid enamalt jaolt meie suhtes üsna sõbralikud. Mõned, kelle päevatöö neid tihemini meie juurest mööda viis, isegi teretasid mind ja puhusid mõne sõna juttu. Enamikel päevadel kees tänaval vilgas elu: aeti pubides äriasju, räägiti häälekalt juttu, laaberdati purjus peaga ringi; aeg-ajalt varastas keegi mõnest tänavaäärsest poest midagi ja sellest tõusis hulk tüli ja tagaajamist. Aga veidikese aja pärast hakkasin ma märkama, et mõnedel päevadel valitses ebatavaline rahu. Rahvas kõndis vaikselt ja enesessetõmbunult mööda, pubid olid pooltühjad, keegi ei lärmanud. Hiljem õpetasin ma ka oma kaaslasi seda rahu tähele panema ja varsti olime me kõige efektiivsem Inglise väeosa kogu Iirimaal.
Sellest ajast peale armastan ma öelda, et enne lahingut on alati vaikne.»
Vanamees jäi vait, vaatas Kirklandile uneleva pilguga otsa ja ajas siis ennast vaevaliselt püsti. «Mõtle selle peale, Amos,» ühmas ta veel üle õla. Kapten jälgis, kuidas ta tugevalt kepile toetudes juhtimiskeskusest välja liipab ja raputas siis pead.
Vanamees hakkab vaikselt ära pöörama, mõtles ta uuesti ekraanile kõrvalpilku visates. Seal ei olnud ühtegi iirlast, vaid ainult laevad.
*
Tollikaater andis oma kohalejõudmisest teada kajava kolksatusega ning hetk hiljem lasi lüüs sisse liibuvas sinist värvi skafandris inspektori. Seoses Alliansi sõjaseisukorraga oli turvalisuse mõttes tavapärasele skaneerimisele lisatud ka inspektorite kohapealne kontroll. Ilmselt paistsid võimud arvavat, et skännerit on võimalik petta, aga tollitöötaja valvsat pilku mitte. Kirklandi sarnaste ausate laevnike suureks kergenduseks ei olnud see pilk tavaliselt siiski kuigi valvas -- ent kuna loodus tühje kohti ei armasta, siis tegid nad tavaliselt selle, mis neil põhjalikkusest puudu jäi, tasa mõttetute asjade kallal norimisega, mis oli sundinud nii mõnegi nõrgema närvikavaga kapteni enesevalitsust kaotama, andes seega ise põhjuse oma laeva arestimiseks ja korralikuks läbituhnimiseks. Loomulikult oli sellisel juhul tulemus juba ette teada.
«Nonii,» venitas inspektor oma õhukest arvutit uurides, vaevumata kaptenit isegi viisakalt tervitama. «Kustkaudu teil kaubaruumidesse pääseb?»
Sõnatult juhtis Kirkland ta esimesse trümmi viiva lüüsi juurde. Inspektor tõmbas kiivri kuklasse lükatud visiiri kinni ja astus sisse, jättes kapteni ekraani vahendusel jälgima, kuidas ta ühe konteineri juurest teise juurde hõljub, aeg-ajalt midagi omaette pomisedes ja arvutit klõbistades. Niimoodi käis ta läbi kõik trümmid, jätmata loomulikult kaptenile mainimata, et last on ülevaatuseks kehvasti paigutatud, mõned konteinerid ei ole korralikult kinnitatud ning esineb ebatäpsusi seerianumbrites. Kui ta lõpuks üleni härmatisega kaetuna uuesti välja ilmus, oli tal täpselt selline nägu nagu lapsel, kes on kommi leidnud.
«Seda konteinerit, mis teil neljandas trümmis on, ei ole minu manifestis kirjas,» lausus ta kaptenile kavala pilguga otsa vaadates. «Milles asi?»
Kirkland tundis higi mööda selga alla nirisemas. Kuidas ta oli unustanud dispetšerile mainimata, et selle kohta käivat deklaratsiooni ei olnud tema failides kirjas? Oh perse...
«See ee.. saadetis pandi viimasel hetkel peale ja me ei jõudnud seda manifesti registreerida,» pomises ta nii rahuliku häälega, kui suutis, üritades kõigest väest süütut naeratust tagasi hoida -- see ei olnud kunagi eriti veenev. «Mul on selle kohta deklaratsioon paberkandjal.»
Ta ulatas dokumendi tolliametnikule, kes võttis selle demonstratiivselt kahe näpu vahele.
«Kas te teate, härra kapten, mida eeskirjad selliste asjade kohta ütlevad?» küsis ta kavalalt muiates. Küsimus kõlas retooriliselt ja kapten pidas paremaks vaikida. Eeskirjad ütlesid, et korrektselt registreerimata dokumendid on kehtetud, kui tolliametnik neid isiklikult ei kinnita. Seega oli võim inspektori käes ja mis veel hullem -- ta teadis seda ka ise. Väga paha lugu.
Inspektor viskas deklaratsioonile kiire pilgu ja vaatas uuesti Kirklandile otsa.
«Oletame, et ma kinnitan teie dokumendi,» lausus ta siis veidi uneleva häälega. «Eeldades, et see saadetis tõepoolest sisaldab seda, mida ta sisaldama peab. See tähendaks mulle üsna suurt riskimist.» Inspektor surus ühe silma kinni, kallutas veidi pead ja jälgis kaptenit viltuse pilguga.
Kirkland hingas kergendatult välja. Lugu ei olnud siiski nii paha, kui alguses paistis.
«Kas ma saaksin teie riski kuidagi, hmm... kompenseerida?» küsis ta.
Kui tolliametnik kümme minutit hiljem pärast viimaste viisakuste vahetamist laevalt lahkus, oli dr. Mandrael jäänud tubli kaheteistaastase viski võrra vaesemaks. Sellegipoolest olid nende dokumendid nüüd korras, sessiooni alguseni jäi veel vaevalt viis minutit -- ja mis kõige parem, inspektor ei olnud üles leidnud neid kaste, mis olid teises trümmis hoolikalt konteinerite vahele paigutatud.
«Alcreon, siit me tuleme,» mõtles kapten üles juhtimiskeskuse poole ronides. Isegi trepid ei tundunud enam nii mõttetult pikad, kui enne.
*
Viimased Hüppeni jäänud minutid möödusid suhteliselt kiiresti ning kui lennujuhtimiskeskus andis Sündikaadile loa liikumahakkamiseks, rivistus see nelja samuti Alcreonile suunduva laeva järel Värava läbimissirgele. Kaks tükki otse nende ees olid samuti suured kaubalaevad, kuid ülejäänud olid reisialused. Üks neist oli hiiglaslik intergalaktiline lainer, mille hõbedane, kaunilt voolitud ja suurte peegeldavate klaasipindadega kere moodustas pilkupüüdva kontrasti sadamas hulgalises ülekaalus olevate transpordilaevade funktsionaalselt kastilaadse kujundusega. Teine reisilaev paistis olevat vanade meresõidukatamaraanide eeskujul kahest osast koostatud erakaater, mis tundus massiivsete kaaslaste kõrval naeruväärselt tillukesena.
Aeglaselt joondusid laevad lennujuhtimiskeskuse arvutite kontrolli all sirgesse ritta ning hakkasid ühtlase kiirendusega Europa halli kera kohal sätendava Värava poole liikuma. Kaugelt vaadates tundus Värav olevat kellegi salapärase olendi poolt orbiidile unustatud hõbesõrmus, kuid lähemale jõudes haaras mastaabitaju ohjad oma kätte ja vormi sarnasus minetas tähtsuse. Värav ise meenutas umbes sajameetrise küljepikkusega nelikantmetallist painutatud rõngast, mis oli piisavalt suure läbimõõduga, laskmaks läbi hiiglaslikke Alliansi raskeristlejaid, kuid selle külgedele kinnitatud läbimissirge suunalised kolmnurksed generaatoriplaadid rikkusid iidse tehnoloogia disaini lihtsuse ning üldkokkuvõttes sarnanes Värav olenevalt vaatenurgast viikingite kiivri või absurdselt suure knopkaga. Austusest Artefaktide vastu olid generaatorite kujundajad üritanud oma kätetööd Väravaga tervikuks sulandada, kuid kuna nende graveerimisalane meisterlikkus jäi Värava enda valmistajatele märgatavalt alla, olid nad viimistlemiseks kasutanud lihtsalt absoluutselt siledaid ja Värava metalliga sama toonini tumendatud pindu. Tulemus oli vaeva väärt -- Värava imposantsus sellest ainult kasvas.
Kui laevade karavan oli jõudnud Väravast ligikaudu tuhande kilomeetri kaugusele, hakkasid generaatorid tööle, tõstes aeglaselt Värava energiat üle miljonite valgusaastate ulatuva hüpertunneli avamiseks vajaliku tasemeni. Tähtedevahelise ruumi peaaegu absoluutses vaakumis oli nende töö täiesti hääletu ja selle võimsusest andis aimu ainult järjest heledamaks muutuv sinakas helendus plaatide servadel. Pikkamisi hakkasid Värava aastatuhandete poolt tuhmistatud materjalisse uuristatud siuglevad jooned ja lõpmatult keerulised kujundid hõõguma. Hüppe ajaks Sündikaadi juhtimiskeskusesse kogunenud tundsid arusaamatut sisemist värinat, mis meenutas läheduses töötava võimsa transormaatori kuulmislävest allapoole jäävat urinat.
Ja siis, ilma ühegi sähvatuse või liikumiseta oli Värav äkki avatud. Selle tohutut sõõri täitis tüünet veesilma meenutav hõbeja läikega pind, millest läbi vaadates võis näha kaugete tähtede ihmjaid tulukesi. See oli puhas reaalsus, Väravasse kätketud tundmatute jõudude poolt ajas ja ruumis vedeliku konsistentsini kokku surutud.
Laevad ei peatunud ega muutnud kiirust ning vaid napid sekundid pärast Värava avanemist sukeldus tilluke kaater hüpertunnelisse, pannes selle pinna veidi värelema nagu järve, kuhu on visatud kivike. Üksteise järel sukeldusid ka lainer ja kaks ülejäänud transpordilaeva Värava süngesse sügavusse, kuni jõudis kätte Sündikaadi kord.
Hüpe oli tegelikult märksa rahulikum protsess, kui selle nimetuse aimata laskis -- isegi niivõrd palju rahulikum, et paljud Alliansi liikmed nimetasid seda hoopis Nihkeks. Ainukesed tõelised Hüpped selle sõna otseses mõttes olid väiksemate sõjalaevade vabasiirded, kuna väiksema seisumassi tõttu pidid nad vastavalt impulsi jäävuse seadusele sisenema hüperruumi hoopis suurema algkiirusega, kui jumitud emalaevad või Väravate kaudu reisivad tsiviilalused.
Sellepärast võtab ka Sündikaadi sarnasel transgalaktilisel kaubalaeval tubli tükk aega, et oma peaaegu poole kilomeetri pikkune kere alates vööris olevatest mootoritest kuni ahtris asuvate meeskonnaruumideni läbi Värava libistada. Piisavalt aega, et inimesed juhtimiskeskuses jõuaksid tajuda energiat, mida töötav Värav välja kiirgab, ja vaadata hõbedase pinna virvendust oma laeva ümber. Ligikaudu kümne sekundi jooksul jõudis Sündikaat poolenisti juba Alcreoni, samas kui tema teine pool asus ikka veel Remini keskel. Veel kümmekond sekundit-
Ja just sel hetkel toimus midagi niivõrd kummalist, et seda polnud kunagi varem ühegi Väravaga juhtunud. Laeva kere värahdas, nagu oleks ta saanud jõulise löögi, ning lõikavkülma tuulehoogu meenutav laine pühkis meeskonna jalust.
Kui Kirkland ennast paar sekundit hiljem uuesti vasardava peavaluga võideldes kõrgemale upitas, et eesmist ekraani vaadata, ei suutnud ta uskuda seda, mida ta lisaks tantsisklevatele heledatele täpikestele oma silmade ees nägi. Ja tal oli selleks põhjust.
Tunnelit ei olnud enam, samuti ka Sündikaadi ninaosa. Tagumine pool, mis katkes neljanda trümmi keskkohas nagu noaga lõigatult, triivis ilma mootorite veojõuta edasi endisel kursil ja konstantse kiirusega, libisedes aeglaselt läbi tühja Värava generaatoriplaatide vahele. Kaugemal eespool, kus need üksteisele kõige lähemale ulatusid, oli väljapääsu otsiv energia muundunud kilomeetripikkuseks raevukaks kaarleegiks, mis sulatas armutult plaatide pinda. Ainult pime õnn päästis Sündikaadi allesjäänud osa selles kolossaalses äikesetormis hävimisest -- generaatorid ütlesid üles just hetk enne, kui laev nende vahelt vabasse ruumi libises. Residuaalne magnetväli keeras siiski kaubalaeva kere vaevata spiraalseks.
Sündikaadi vööriosa, mis väljus Alcreoni Väravast massi järsu vähenemise tõttu hüppeliselt kiirendades, rammis hetk hiljem massiivse rusikana eespool liikunud kaubalaeva ahtrit ja plahvatas. Ainult fakt, et vaakumis lööklaine ei võimendu, päästis nii tabamuse saanud laeva kui ka ülejäänud konvoi täielikust hävingust. Värav ei saanud üldse kannatada, kuid plahvatuse lõhkejõud rebis kaubalaeva ahtri pooleks ning põhjustas järsu rõhulanguse, milles hukkus kolm selle meeskonna liiget. Ülejäänud kaks jäid õnneks tervetesse sektsioonidesse ning päästeti kümmekond minutit hiljem.
Reminis ei päästetud alguses kedagi, sest kohe peale Värava väljalülitumist läks alles tõeline põrgu lahti.
*
Nägus sekretärineiu oli just toonud direktorile tema teise päevase portsjoni kohvi ja koogikesi, kui tuluke tema sisetelefoni juures hakkas ärevalt vilkuma. Kuna Darringer mälus just parajasti suurt suutäit mustika- õunakooki ja ei saanud vastata, lisandus tulukesele varsti ka summeri plärin, mis pidi tähendama, et Clintil on vaja midagi väga tähtsat öelda. Darringer neelatas kramplikult ja vajutas nupule.
«Mss krt Td! Siin on sihhuke jama tead mingi krdi laev raisk ja värv on maas!» Kuigi telefoni kuuldavus oli esmaklassiline, tulistas Clint oma tiraadi mikrofoni niivõrd kiiresti, et Darringer ei saanud mitte põrgutki aru.
«Hoia oma hobuseid,» vastas ta rahulikult. «Ja tule uuesti. Millel see värv maas on?»
Telefonist kostis jupp aega arusaamatut ähkimist, millest oli raske aru saada, kas Clint on nii vihane, et ei suuda sõnakestki öelda või üritab ta hoopis sügavalt sisse ja välja hingates ennast rahustada. Või hoopis mõlemad korraga. Igatahes jätkas ta sama kiiresti, aga palju selgema diktsiooniga:
«Mitte värv ei ole maas, krt, vaid Värav. Sihuke ümmargune asi, tead.»
Darringer kortsutas kulmu. «Oota nüüd... Mismoodi maas? Kas kukkus taevast alla või? Kuidas see võimalik on?»
Clint turtsus paar korda vihaselt, enne kui seletas: «Mitte maas maas. Liinilt maas, noh! Ei tööta!»
Seda kuuldes hüppas Darringer nii järsult püsti, et ajas oma tassi ümber. Aurav tume vedelik kiirustas lõbusalt üle läikiva lauaplaadi paberipakkide sisse imbuma, ent direktoril ei olnud üleannetu kohviga tegelemiseks aega.
«Mis tähendab -- liinilt maas?» käratas ta nii kõva häälega, et see ehmatas isegi teda ennast. «Mis juhtus?»
«Siin oli mingisugune laev... sihuke suur, mingi kaubalaev vist... Läks Alcreonile. Aga kui poolenisti Väravasse jõudis, siis toimus mingisugune plahvatus või asi ja Värav jäi seisma. Generaatorid põlesid maha ja see laev läks pooleks. Ja valvelaevad ka.»
«Läksid pooleks või?»
«Ei, tähendab, nemad ei läinud pooleks, aga jäid ka seisma. Nagu oleks mingisugune ee-emm-pulss olnud või midagi. Ma ei tea ka täpselt, mis juhtus, meil on siin all täielik hullumaja. Mingi pagana tibi tahtis aknast välja hüpata, kui kuulis et tema poiss oli kah ühe selle katkiläinud laeva peal. Arvas vist, et sai surma või midagi, aga neil pidi tegelikult kõik peaaegu korras olema, ainult sõita ei saa. Tegelikult ma ar-»
Clint jäi poole sõna pealt vait, nagu oleks kogemata keelde hammustanud. Darringer ootas natuke aega ja küsis siis:
«Mis nüüd juhtus? Räägi minuga!» Vaikus. «Clint!»
Möödus veel kümmekond sekundit vaikust; telefonist kostis inimeste suminat, kuigi Darringer ei saanud isegi kõrvu teritades ja masinale lähemale kummardudes aru, millest seal räägitakse. Äkiline röögatus tabas teda nagu löök näkku ja pani ta telefonist eemale kargama.
«Hüppavad!» karjus Clint veel koledama häälega kui enne. «Hüppavad raisk!»
«Mis toimub? Kes või mis teil seal hüppavad? Vasta mulle!» karjus Darringer sama koleda häälega vastu. Vaene telefon.
«Ma kai tea kes, aga hüppavad, kuradid! Üks... kaks... üksteist tükki! Ja muudkui hüppavad!» kurtis Clint ahastades. «Vaata neljandat Silma!»
Hämmeldusega maadeldes puudutas direktor oma kommunikatsioonipaneeli, suunates Värava lähedal hõljuva vaatluslaeva infovoo projektorisse. Kabineti keskele ilmunud holo tihenes tumedaks pilvekeseks, milles hõljusid tilluke Värav ja hulk aeglaselt liikuvaid laevu ja siis veel midagi, päris vaatevälja serval, mis meenutas sisemisest hõõgusest säravate järvesilmade parve.
Veri tema veenides jäätus. Ta kuulis omaenda võõralt kõlavat häält, mis nõudis turvaülema väljakutsumist. Vastus tuli vaid mõni hetk hiljem.
«Härra direktor, oleme registreerinud kaksteist meie haldusalasse sisenevat autoriseerimata Hüpet.»
Europa julgeolekuüksuste ülemuse alati rahulik bass tõi Darringeri esimesele ehmatusele järnenud šokist välja ja tema mõistus hakkas uuesti tööle.
«Kes need on?»
«Hüpete konfiguratsioon viitab hedeni laevastikule.»
Direktor hingas sügavalt sisse. Kohe peale Alliansi ja hedenite vaheliste läbirääkimiste nurjumist olid tekkinud kahtlused, et nood võivad üritada jõuga saavutada seda, mis diplomaatilisel teel ei õnnestunud -- saada Europa oma jurisdiktsiooni alla. Nagu näha, ei olnud kahtlused mitte alusetud ning hedenid olid valinud oma rünnakuhetke tõepoolest meisterlikult.
«Härra Reinhardt, seadke meie kaitseväed valmisolekusse,» lausus ta süngelt.
«Pean kahetsusega teatama, et lood on halvad,» vastas turvaülem. «Väravat valvanud korvetid on mõlemad teadmata põhjusel toimunud plahvatuse tõttu rivist väljas ja meil on ainult kaks kasutuskõlblikku alust -- LTKR-id Memphis ja Bristol.»
«Siis andke neile korraldus hävitajad välja saata.» Darringer teadis väga hästi, et ka Reinhardt saab aru vasturünnaku lootusest, kuid midagi targemat polnud samuti võimalik esialgu ette võtta -- põgenemine oli vaid viimaseks väljapääsuks. «Saatke abipalved kõigile sõbralikult meelestatud organisatsioonidele. Ja üritame mitte ilma tungiva vajaduseta rünnata. Äkki õnnestub seda lahingut veel vältida.»
Kolme hedeni ristleja ja üheksa kergema rünnakulaeva Hüpetest väljalibisemist vaadates taipas ta ka ise, kuivõrd ebatõenäoline on selle lootuse täitumine.
«Jumal meid aidaku,» sosistas direktor.
*
Lahinguhäire tabas Bristolit täpselt lõunaajal. Supp oli üle pika aja erakordselt maitsev ja Gravesil oli tõeliselt kahju seda lauale jahtuma jätta, kui ülemuse kärisev hääl kõikide pilootide väljalennuks valmistumist nõudis. Sellegipoolest tõukas mees kausi ohates eemale ja liitus hävitajadokkide poole kiirustava inimestevooluga.
Tal kulus veidi alla minuti, et lennukombinesoon selga ajada ja oma sõidukisse ronida ning teine minut läks kõikide aparaatide sisselülitamiseks ja testimiseks, enne kui ta sai raporteerida:
«Gamma Viis väljalennuks valmis!»
Üksteise järel teatasid ka teised gammad oma valmisolekust ja täpselt seitse minutit pärast lahingukorralduse saamist võis tiivaülem anda korralduse: «Gamma tiib, läksime!»
Gravikompensaatorid summutasid stardil tekkiva plahvatusliku kiirenduse peaaegu täielikult, nii et Graves tundis ainult kõhus kerget nõksatust, kui tema hävitaja dokist kosmosesse sööstis. Mõnes mõttes oli isegi hea, et lõuna poolikuks jäi, mõtles ta. Üksikvõitluses võis täis kõht väga ebameeldivaks osutuda.
Vastavalt vabalahingu reeglitele jagunes nende tiib kohe pärast vabasse ruumi jõudmis kolmeliikmelisteks lülideks, mis kasutasid kolmnurk-formatsiooni; tema sattus vasakpoolseks toetajaks lülisse, mida juhtis gamma neli. Kiiresti venis nende lahingurivi pikaks kaareks ja Graves sai heita esimese pilgu vastasele.
Hedeni laevastik oli läbinud juba pool teest oma sisenemiskohast Europa siseperimeetrini. Nende päikesekiirtes kiiskavad kered olid sama kuldset karva, nagu meeskonnaliikmete nahk. Põhilise löögijõu moodustasid neli korvetti ja rünnakukaatrid, mis kaitsesid tiibu. Graves märkas veidi maad eespool liikuvat Memphise hävitajaid eskortimas pommitajate eskadroni tsentrirünnakule ristlejate vastu, mis olid moodustanud vertikaalse kolmnurga vaenlaste laevastiku keskel ja sülgasid välja oma hävitajate parvesid. Oli oodata, et selline löök otse hedenite lõugade vahele toob tiivad kokku, võimaldades Bristoli lülidel omakorda rünnata neid külgedelt.
Kõigile treening- ja lahingulendudele vaatamata tundis Graves, kuidas higi tema skafandri all voolab ja adrenaliini poolt piitsutatud süda löögikiirust lisab. Alati on olemas see aeg, mil sa näed juba vaenlast ja vaenlane sind, aga kulub veel palju pikki minuteid enne, kui te kokku saate. Minuteid, mille jooksul aju saab rahulikult oma teed joosta, mõeldes elule, sõpradele, sugulastele kaugel Maal ja sellele, mida sa kaitsed, võib-olla isegi oma elu hinnaga -- enne kui seirik lõpuks ärkab ning refleksid mõtlemise eemale tõrjuvad. Selline on elu.
Veel enne, kui hävitajad kohale jõudsid, hakkas lahing suuremate laevade vahel juba peale. Nagu prooviks limpsis üks Hedeni ristlejatest Memphist oma suure ulatusega vookahuriga, kuid vahemaa oli siiski veel liiga suur ja see ei põhjustanud suuremat kulu isegi kilpe üleval hoidvatele generaatoritele. Siiski oli algus tehtud ning LTA ristlejad vastasid tugitulega. Väiksed kildmürsud lendasid madalalt üle hävitajate rivi, vedades enda järel kahurite poolt välja paisatud lõhkeaine sädelevaid jooni. Tavalised lühikese kiirendusega kahurid olid maalaste kõige mõttetumad relvad, ent vaakumis oli mürskudel üsna suur tuleulatus. Kuigi nende plahvatused ei olnud eriti ohtlikud, põhjustasid need vastaste hulgas lihtsalt segadust. Väiksematel distantsidel kasutati loomulikult tõhusamaid impulsskahureid, diskreetlasereid ja isegi reaktiivmürske -- peamiselt sellepärast, et maalaste laevade generaatorid polnud piisavalt võimsad suurte vookahurite käitamiseks. Kaasavõetava kütuse kogus seadis küll piirid reaktiivrelvade tööulatusele, kuid nende kontsentreeritud plahvatusjõud võimaldasid anda päris korraliku hoobi. Lisaks oli nii Maa kui ka Hedeni laevadel suhteliselt algeline seirikusüsteem, mis kujutas endast lihtsalt sihtimisarvutit -- relvad olid laevadele kinnitatud jäigalt ning nende suunamise täpsus sõltus ainult piloodi osavusest. Seepärast olid hävitajatel tavaliseks varustuseks ka automaatjuhtimisega raketid, mis olid võimelised jälitama fikseeritud sihtmärki ka ilma inimese edasise sekkumiseta.
Maalaste õnneks ei hiilanud ka hedenite laevad liigse energilisusega ja nende vookahurid jäid nii tuletiheduselt kui ka lõikejõult märgatavalt alla Alliansi sarnastele sõjariistadele.
Niisiis plahvatasid need mürsud, mida hedenite kahurid ei suutnud piisavalt kiiresti maha noppida, sügaval nende positsioonide sisemuses, nõrgestades veidi väiksemate laevade kilpe. Sellele erilist tähelepanu pööramata paiskasid nad oma hävitajad lehvikuna ettepoole, et tõkestada Bristoli tiibade tee ja takistada neid selja tagant ründamast kaatreid, mis tõmbusid kiiresti kokku Memphise jõudude ümber. Nood omakorda formeerusid kiiresti ümber silindriks, mille keskelt lasid pommitajad lendu oma torpeedod. Hõõguvate gaaside sabu enda järel vedades kiirustasid need ristlejate suunas ja lajatasid suurte helendavate lööklainekeradena vastu nende eesmisi ja külgmisi kilpe, mis hakkasid energiat neelates virvendama. Kohe pärast seda esimest lööki puutusid kokku ka hävitajad.
Hedeni laevad olid LTA vastavatest alustest küll suuremad ja tugevamate kilpidega, kuid vastukaaluks oli maalastel jällegi suurem kiirus ja manööverdusvõime. Just nende eeliste kasutamiseks koosnesid lülid kolmest hävitajast: üks neist sisenes üksikvõitlusse ja teised toetasid teda. Selline taktika vähendas küll rünnakuüksuste arvu, kuid kolme LTA hävitaja ühine tulejõud oli piisav, et efektiivselt neutraliseerida isegi hedeni rünnakukaatreid.
Algus ei olnud raske. Nad tulistasid mõned tervituslasud, põikasid vastuste eest kõrvale ja sööstsid hõrendatud formatsioonis läbi vastase kaitseliini. Esialgu tundus, et maalaste vägede ettepoole saatmise strateegia on olnud tulemusrikas: võitlus oli kandunud vastaste väljakupoolele, nende raskerelvastus oli löögi all ning hävitajatel ei jäänud muud üle, kui pöörata tagasi ja asuda maalasi jälitama. Nende positsioon oli ülimalt ebasoodus, kuna LTA hävitajad said vabalt suure kaarega kaatrite kallale lennata, hedenid aga riskisid neid tagantpoolt tulistades oma laevu tabada ning külgedele jõudmiseks ei piisanud neil kiirust. Seetõttu õnnestus ka Gravesi lülil üks kaater puruks tulistada enne, kui rünnaku trajektoor viis nad vabamasse ruumi pommitajate kõrval, kust nad tagasipöördudes sattusid uusti hävitajate nüüdseks juba tihendatud kolonni löögi alla. Põikemanöövrid ajasid maalaste rivistuse lõhki ja sundisid nad võitlusesse ülekaaluka hävitajate hulgaga. Siiski oli maha võetud neli kaatrit kuuest, mis oli ainsa ringi kohta üsna hea protsent.
Gamma Nelja eestvedamisel suundus Gravesi lüli vasakule väljapoole. Vastase eskaadrist eraldus viis hävitajat neid jälitama, ülejäänud aga üritasid oma massiga suruda maalasi korvettide tulesektorisse, mis osaliselt ka õnnestus. Veel üks plahvatus valgustas lahinguvälja, kui Beeta Kuus vookahuri tabamusest süttis ja oma gaasilise sisu oranžika pilvena laiali paiskas.
Jälitajad tõmbusid kaarjasse rivvi ja viisid läbi keerulise pöördmanöövri, külvates ruumi Gravesi ja tema kaaslaste ümber üle tiheda laseritulega.
«Pöörame alla ja ründame koos nende juhtlaeva,» teatas Gamma Neli, Bayne. Nad muutsid kiirelt kurssi ja sööstsid siis uuesti üles, suunates oma kahurid esimesele laevale, mis sai tugeva tabamuse otse vööri ja lendas küll edasi, ent juhitamatult. Vaenlaste formatsioon lagunes kiiresti, kuid neil õnnestus igaühel saada üks hävitaja raketilukku ja pärast kilpe nõrgestavat tabamust kiire laserivalanguga keredesse piisavalt suured augud põletada, et laevade sisemine rõhk nad ise pooleks murraks. Jäi veel üks hävitaja, mis üritas meeleheitliku viiranguga põgeneda, ent raketid said ta vaevata kätte ning plahvatanud mootor tegi sõiduki juhtimis- ja võitlusvõimetuks.
«Karm!» kommenteeris Gamma Kuus, O'Brien. Graves sai täpselt aru, mis ta mõtles -- ka tema veri kees võidurõõmust. Nad olid jäänud ellu, terveks ja peale selle hävitanud veel viis vastast -- seda ei juhtunudki nii tihti. Kuid rõõmustada oli siiski liiga vara, sest vastaseid jätkus veel pikaks ajaks.
Põhipositsioonide poole tagasi kiirustades leidsid nad, et olukord polnud sugugi roosiline. Suurem osa Bristoli tiibadest oli laiali aetud ning sunnitud põgenema jälitajate eest. Memphise hävitajate kaitse all olevad pommitajatel oli õnnestunud muuta üks hedenite ristleja võitlusvõimetuks, kuid vaenlaste järelejäänud kaatrid ja korvetid rappisid neid armutult, süüdates ühe särava tuleliilia teise järel -- igaüks neist säravatest õitest tähistas ühe tubli kaasvõitleja puhkepaika. Ülejäänud ristlejad olid sööstnud väiksemate laevade lahingusaginast välja, rünnates ise Bristolit ja Memphist. Aeglaselt üksteisele lähemale libisevate laevade vööripatareid andsid katkematult tuld ja kilbid nende ees lainetasid tabamustest, kuid nad pidasid vastu.
Bayne'i järel sööstsid Graves ja O'Brien kõige tihedamasse lahingukeerisesse, pidurdades järsult lähima korveti kõrval ja lastes oma relvadel rääkida. Hedenite hävitajapiloodid olid ilmselt sattunud jälitamisest vaimustusse ning eemaldunud oma tugilaevadest liiga kaugele, kuid nähtavasti rünnaku all oleva korveti abipalvele vastates pöördus üks lüli tagasi, avades juba eemalt paigalseisvate Gammade peale tule. Õnneks ei olnud nende sihtimine kuigivõrd täpne ja just sel hetkel, kui maalased rünnaku katkestasid ja eemale kiirendasid, teatas neile järele lendav hõõguv gaasipilv, et korvett oli leidnud kurva lõpu.
Maalaste häbematusest raevunud hävitajad sööstsid Gammadele sabasse nagu krabid. Nähes Blayne'i ülespoole rebimas, lõi Graves järelpõleti põhja ja viis oma laeva samuti järsku tõusu. Muutuva suunaga kiirendusvektorid rebisid tema sisikonda, kui nende lüli kiire pöörisviiranguga vastaste selja taha sukeldus. Gamma Neli ründas laserivalanguga juhthävitajat, kuid tema tiivamehed pidurdasid järsult, et ennast maalasele sappa haakida ning Graves oli sunnitud vasakpoolse neist enda peale võtma. Mingi ime läbi õnnestus tal vastane kohe lukustada ning ta tulistas välja raketi. Heden tegi seepeale üllatavalt järsu pöörde vasakule; rakett libises napilt tema ahtrist mööda ja haakas suure kaarega tagasi pöörama, kuid oli selge, et tema kütus lõpeb enne tabamust ja lukustus oli samuti jälle läinud. Graves teritas hinge kinni hoides pilgu väikesele hõljuvale rõngakesele oma ekraanil, üritades seda sihikuristiga kokku viia. Hetkeks see õnnestus ja esimene kombineeritud valang tema laseritest ja kuulipildujast, mille terav tärin isegi kokpitti kostus, tabas vastase hävitajat otse tagumisse sektorisse, rebides maha kilbi. Äkilise idee mõjul Graves pidurdas, heden aga kihutas ikka veel edasi, viseldes edasiste tabamuste vältimiseks üles-alla. Raketiluku saamiseks kulus kolm pikka sekundit, aga just siis, kui vaenlane paistis juba käest libisevat, teatas arvuti oma valmisolekust ning Graves lähetas plahvatava saadetise teele. Silmapilk hiljem sai rakett vastase hävitaja kätte ja selle tükid põrkusid viga tegemata vastu tema eesmist kilpi. Ta hingas kiiresti välja.
«Rivistuda!» kamandas Blayne ning ikka ilma ühegi kriimustuseta lüli kogunes uuesti formatsiooni. «Hedenite korvetid on samuti rünnakule asunud ja komandör andis meie hävitajatele ülesande neid takistada. Minu järel!»
Kiirendamise ajal kõrvale vaadates nägi Graves, et kaks veel säilnud korvetti on pärast maalaste pommitajatele lõpu tegemist ennast samuti põhigrupist lahti rebinud. Nad sunnikud kippusid vist ka maalaste pealaevade kallale, mis olid parajasti ühiselt tuld koondades purustanud veel ühe hedeni ristleja.
Juhuslikult oli nende lüli kandunud võitluses suurematele laevadele lähemale ning seetõttu jõudsid nad hedeni korvettidele järele hulk aega enne seda, kui ülejäänud vabad hävitajad. Surmapõlgliku sööstuga ründasid Gammad eespoolse ründelaeva ahtrit. Ja mitte sekunditki liiga vara, sest just samal hetkel avasid ka korvetid tule vastaste ainsast järelejaanud ristlejast juba poolenisti mööda libisenud Memphise suhteliselt kaitsetule vasakule küljele. Ja siis see juhtus.
Ühel hetkel lõi ekraan Graves'i ees pimestavalt valgeks ja kostis kellegi summutatud karjatus. Kui pilt aeglaselt taastus, nägi ta, mis on juhtunud -- tagumiselt korvetilt ristlejale sihitud energiavoog oli tabanud Gamma Nelja -- püha pask!-, rebides puruks nii selle kilbid kui ka kere.
«Blayne!» röökis O'Brien, heites oma laeva järsku pöördesse. Tüüpiline näide raevust, mis haarab sõdureid kaaslase äkilise surma puhul. Gamma Kuus lisas kiirust ja kihutas otse tagumise korveti poole, andes tuld kõigist pardarelvadest ja lastes välja terve pilve rakette, mis täkkisid hedeni laeva kilpe.
«Lõpeta!» karjus Graves ka oma sõidukit ringi pöörates O'Brienile. «Sa ei saa sellest üksinda jagu!»
Kuid oli juba hilja. Korveti vookahur tegi hooletu viipe ja riivas oma kiirega hävitaja vasakpoolset mootorit, mis plahvatas sädemeid pildudes nagu ilutulestiku rakett. Gamma Kuus hakkas stabiilsuse kaotanult pöörlema, ent inerts lennutas ta otse vastu korveti ninaosa. Lööklaine uhtus üle laeva virvendava vöörikilbi. Hetke jooksul tundus, et rohkem ei juhtugi midagi, kuid tulistamiseks vookahurisse suunatud energia jooksis nähtavasti kusagilt otse, sest äkitselt hakkas korvett sisemiselt hõõguma.
«Oh perse,» arvas Graves juhtimiskangi rebides ja järelpõletit põhja virutades. Ta sööstis paigalt nagu püssist lastud kuul ja otse tema selja taga käristas leegitsev sammas hedeni laeva aeglaselt pikuti lõhki, järgnenud reaktori plahvatus aga loobis tükid raevukalt laiali, pimestades põgeneva hävitaja ekraanid ja raputades teda võimsa kõrvulukustava lööklainega. Pärast seda oli peaaegu viis sekundit rahulikku aega, enne kui ümbrus muutus uuesti hääletuks tulemölluks -- Memphise tööta jäänud vöörikahur purustas ka teise korveti üheainsa võimsa impulsiga.
Hingetult lülitas Graves plahvatuste hääbudes mootorid välja, et mõtteid koguda. Uskumatu, et just hetk tagasi oli kaks kolmandikku nende võidukast ülist lihtsalt minema pühitud, kuid tema oli pääsenud täiesti elusa ja tervena. Muidugi, tema silmade ees virvendas ja kõrvad vilistasid... või oli see hoopis midagi muud? Võpatades märkas ta, et sihtimisarvuti ekraanile on ilmunud lakooniline punane kiri: 'Läheneb rakett. Sooritage põikemanööver.' Lämbuva kriiksatusega krabas ta gaasikangi, kui hiiglase rusikahoopi meenutav kajav kõmakas ta abitult istmesse surus. Hävitaja lisas küll hoogu, kuid kiire pilk kinnitas, et tagumine ja ülemine kilp on peaaegu täielikult hävitatud.
«Kes see pagan mind pommitab?» pomises ta endamisi, surudes tahaplaanile kõik muud mõtted peale ähvardava ohu, tegi järsu pöörde vasakule ja märkas hedeni hävitajat, mis otsekohe kiiresti allapoole sukeldus. Graves pööras küll talle järele, kuid kaotas vastase ning ärevalt rapsides isegi suunataju. Generaatorite ühtlane surin muutis tooni, andes märku, et tema kilbid on saanud veel ühe tabamuse.
«Tohhoo kurat.» Graves lisas kiirust ja tegi suure sõlme, püüdes olla raske sihtmärk ja samal ajal ka vastast märgata. Aga tühjagi -- tema ekraanidel ei toimunud midagi, kuid kilbid summutasid järjekordse ohktliku tabamuse. Ei jäänud muud väljapääsu, kui kasutada vana head löö- ja-jookse taktikat -- ehkki ilma löömise osata. Graves lisas mootoritele võimsust ja suunas järsu kõrvalpõikega oma laeva Väravast mööda Europa halli kera poole. Võis ju alati loota, et vastasel ei jätku pikaajaliseks tagaajamiseks kannatust.
Vaid mõned tuhanded kilomeetrid hiljem hakkas ta siiski kahtlustama, et tema hävitaja võib lõppeda otsa enne, kui jälitaja kannatus. Vaatamata kõigile sööstudele ja pettemanöövritele, mida Graves tema maharaputamiseks tegi, tabasid tema veidi taastuda jõudnud tagakilpi üha uued laengud. Oli viimane aeg teha midagi radikaalset -- kuid mida just, ei suutnud ta vaatamata palavikulisele pingutamisele välja mõelda. Parim lahendus oleks olnud millegi taha varjumine, kuid kõige suuremad tahked osakesed ümbritsevas ruumis olid ainult vesinikumolekulid ja mõni üksik tollise läbimõõduga miniasteroid -- mitte just ideaalsed peidupaigad...
Või oota! Veidi maad eespool hõljus Europa ainukese väikese kuu poolt heidetud varjus peaaegu nähtamatu tume siluett, mis tundus olevat suure laeva elutu, tuledeta vrakk. Selle asukoht oli üsna omapärane, kuid praegusel hetkel tundus see Gravesi jaoks lausa ideaalsena ning tema peas küpses ohtlik, aga efektiivne plaan. Ta lisas oma hävitajale veelgi hoogu.
Gaas põhjas ja järelpõleti lõpuni lahti keeratud, kihutas Graves vraki suunas, kuid vastase erakordselt nobe hävitaja rippus tal ikka veel sabas. Kiirus oli kasvanud juba liiga suureks, et teha järske pöördeid ning nii ei jäänudki tal muud üle, kui sundida oma laeva sihtimise raskendamiseks aeg- ajalt pikitelje ümber pöörduma.
Viitepunktide puudumise tõttu tundus, et tume mass sööstab ise lähemale, kasvades iga sekundiga järjest suuremaks. Heden jätkas tulistamist ja mõned hõõguvad plasmakerad möödusid Gravesi laevast niivõrd lähedalt, et ta arvas isegi läbi kokpiti tumedate akende tundvat neist kiirguvat soojust. Kilbi poolt summutamata tabamused raputasid maalase hävitajat ja puldil vilkus üha rohkem punaseid tulukesi. Ta nägi vaimusilmas vaenlase kogu -- oma sõiduki juhikute kohale kummardunud, merevaigukarva silmad ainiti sihtimisekraanile suunatud. Eksisteeris võimalus, et heden on tema jälitamisse niivõrd süvenenud, et ei märkagi vrakki, mille poole nad sööstavad.
Tume mass kattis kogu vööriekraani ja esiklaasi, nagu oleks tähtede tulukesed neilt ära pühitud. Möödalendav plasmalaeng tõmbas hävitaja küljele tumeda kõrbenud triibu ja tabas õrna sähvatusega elutu laeva tekki otse tema ees. See oli VÄGA lähedal.
Ja siis, peaaegu liiga hilja, rebis Graves juhtkangi kramplikult enda poole. Kiirendus surus tema kopsud kõhtu ja vere jalgadesse. Nende sekundiosade jooksul, kui hävitaja inerts ja mootorite veojõu muutunud suunavektor pidasid omavahel raevukat võitlust piloodi elu ja surma peale, jõudis ta veel tunda kahju sellest, et kui nad mõlemad hukkuvad, siis on hedenil oma viimastel eluhetkedel märgatavalt rohkem vaba ruumi -- tema aga on surutud oma klaustrofoobiliselt kitsasse kokpitti nagu silk...
*
Mootorite kaotus oli kaasa viinud ka elektri ning Sündikaadi pardal töötasid veel ainult lüüsid ja avariikontrolliseadmestik. Ükskõik, kui palju neid rohelisi tulukesi ka poleks olnud, nüüd olid nad kõik punased.
Kaubalaeva meeskond oli peaaegu üksmeelselt kogunenud kolmandale korrusele, kus oli ainuke transparentaanist vaateaken -- ekraanid vajasid töötamiseks ju samuti voolu. Põnevil või vähem huvitatult jälgisid nad väljas toimuvat võitlust. Dunleavy pidas entusiastlikult kätega vehkides loengut kosmoselahingu strateegiast ja taktikast. Flags kuulas teda kergelt muiates.
Plahvatus Sündikaadi pardal ei olnud kummalisel kombel põhjustanud mingeid purustusi -- kui vast välja arva kerge pooleksmurdumine, mille kohta oli väga raske koostada korrektseid põhjus-tagajärg seoseid. Isegi inimestel oli ainukese järelmõjuna kerge peavalu, mis andis dr. Mandraelile võimaluse teha oma tähtsat tööd ja jagada aspiriini.
«Kas meie omad on juba ülekaalu saavutanud?» küsis arst diivani pealt, kus ta jalgu puhkas, samal ajal kiirustamata piipu pahvides. Kirkland kehitas õlgu. Selliselt kauguselt oli väga raske näha konkreetseid laevu; silma hakkasid ainult vookahurite hõõguvad niidid, impulssrelvade tillukesed täpid ja aeg-ajalt toimuvad väiksemad ja suuremad plahvatused. Kuna maa ja hedeni laevad olid erinevatest põlevatest materjalidest, siis erinesid need värvi poolest veidike üksteisest, kuid pikapeale läks lugemine lihtsalt sassi. Üldiselt paistis asi olevat siiski üsna tasavägine.
Äkitselt valgustas lahinguvälja heledam lahvatus, mille punakal taustal joonistusid välja laevade tumedad siluetid.
«See oli päris suur,» kommenteeris insener. «Arvatavasti nende viimane ristleja.» Ülejäänud meeskond ümises nõusolevalt ja vaikis siis jälle.
Ja siis äkki kihutas midagi metalset ja hõõguvat nii kiiresti ja nii lähedalt aknast mööda, et isegi nende ehmatus jäi hiljaks.
«Mis põrgut see oli!»
«Hävitaja,» vastas Bleach lakooniliselt, samal ajal kulmu kergitades, sest esimese hävitaja järel tuli kohe ka teine, kuid oli selgelt näha, et selle piloot märkas kaubalaeva alles viimasel hetkel. Laev tõstis küll nina ülespoole, kuid tema kiirus oli pööramiseks liiga suur. Hävitaja kokpitist paiskus välja pahvakas gaasimulle.
«Pikali!» röögatas kapten ja näitas oma aastate kohta uskumatult nobedalt eeskuju. Vaevalt olid ka teised suutnud põrandale viskuda, kui Sündikaat raskest hoobist võpatas ja purpurne leekidemöll muutis akna mitmeks sekundiks lõõmavaks ahjusuuks.
«Kas kõik on terved?» küsis Kirkland, söandamata ennast liigutada.
«Nähtavasti.» Insener ajas ennast püsti ja rapsis pükste pealt tolmu. Aknast välja vaadates lisas ta: «Löök tabas ainult lastisektsioone. Hermeetilise kerega on kõik korras.»
«Jumal tänatud,» pomises kapten ja ajas ennast ägisedes istuli. See oli tal täna juba teine kord tahtlikult või tahtmatult külili visata ja seljavalule ei mõjunud selline rahmeldamine sugugi mitte soodsalt. Aga enne, kui ta jõudis ennast püsti ajada, kostis lüüsi välimiste uste tagant vaikne, ent ilmeksimatu koputus. Kirkland tardus oma ebamugavasse asendisse.
«Tohoh,» porises ta siis rohkem endale kui teistele. «Huvitav, kes see nüüd leidis, et on sobiv aeg läbi hüpata?»
*
Täiest kõrist juubeldades tõmbas Graves gaasikangi tagasi ja heitis viimase pilgu tagasivaateekraanile. Hedeni hävitaja riismed hõljusid aeglaselt laiali. Tema plaan oli õnnestunud! Vastane oli küll olnud austusavaldust väärivalt meisterlik, aga tema laev oli lihtsalt massiivsem ja füüsikaseadusi ei olnud ka meistritel võimalik eirata.
Mitu minutit kulus rahunemiseks ja tagasi võitluse tulipunkti poole kiirustamiseks -- alles siis sai heita analüüsiva pilgu lahingusituatsioonile, mis tema eemaloleku ajal oli märgatavalt paranenud.
Maalaste ristlejad troonisid uhkes üksinduses lahinguvälja keskel, ümbritsetud hedeni laevade rusudest. Hävitajad olid teinud otsa peale viimastele ründekaatritele ja pühkisid nüüd vahelduva eduga kokku vastaste ilma toetuseta jäänud tiibu. Tuli tunnistada, et lahing oli kahtlemata olnud raske ja kaotusterikas, kuid võit oli juba käega katsuda. Kurbus kaotatud kaaslaste pärast ei lubanud Gravesil küll ülemäära rõõmustada, ent siiski oli ta suunda Bristoli peale võttes üsna helges tujus. Niivõrd helges, et ei märganud isegi kohe hõbejat värelust kaugel vasakul -- mitte enne, kui kuldne vastuhelk tema pilgu enda peale tõmbas. Vähe puudus, et ta oleks ehmatusest kogemata katapulteerumiskäepidet tõmmanud.
«Tähelepanu! Meie sektorisse on sisenenud vastase lisaüksused. Kõikidel hävitajatel pöörduda otsekohe tagasi oma tugilaevade juurde!» kuulutas raadio närviliselt.
Gravesi rõõm oli nagu peoga pühitud ja ta piitsutas ärevalt oma sõidukit kiiremale lennule. Silmanurgast vaadates võis loendada veel kaks ristlejat ja vähemalt kuus korvetti. See ei olnud hea. Üldse mitte.
*
Darringer seisis samal ajal oma kabinetis ja vaatas pärani silmadega seda, mis toimus tema holopilvekeses, suutmata neid siiski uskuda. Just nüüd, kui nad olid saanud hakkama millegi niivõrd ebatõenäolisega ja valmistusid hedenite ründavat laevastikku lõplikult hävitama, juhtub selline asi!
«Kus kurat on minu abiväed?» pressis ta läbi valgeks tõmbunud huulte.
Oli kuulda, kuidas Reinhardt lappab enne vastamist mingeid pabereid.
«Allianss alustas just rünnakut wedonite vastu ja nad ei tea veel isegi, kas neil midagi üle jääb. Monitorid väidavad, et neil ei ole lahingulaevu -- kurat seda teab, võib-olla tõesti. Horracid saatsid meid lihtsalt perse, sealjuures veel väga diplomaatiliselt -- midagi enesemääramisõigusest ja nii edasi -- ma keerasin kanali lõpuks lihtsalt kinni. Väiksemad organisatsioonid andsid põiklevaid vastuseid, sest ilmselt ei julge nad siia surkima tulla. Alcreoni Sündikaat lubas asja arutada.»
«Ilmselt tuleb meil oma lepingut nendega samuti arutada,» torkas direktor mürgiselt. «Võtaks neid kurat! Kas sul mulle häid uudiseid üldse ei ole?»
«Kuidas võtta. Memphis ja Bristol on kahjustatud, aga siiski võitlusvõimelised. Ja Senedrali kuberner lubas saata kaks... hävitajat.»
«Kui me ellu jääme, siis tuleta seda mulle meelde. Tal ongi neid ainult kaks tükki.»
«Nojah, ja LTA teatas, et raskeristleja Panama on teel, aga ta tahab hoida oma energiat võitluseks ja neil kulub veel vähemalt kümme minutit, et lühikeste Hüpetega kohale jõuda.»
«Meil oleks seda energiat kohe praegu tarvis -- kümne minuti pärast võib-olla ei ole enam mingit võitlust!»
«Mis teha, nende kapten pidi olema oma laeva suhtes väga hoolitsev. Parem hilja, kui mitte kunagi.»
«Hilja võibki olla mitte kunagi.»
Reinhardt kehitas õlgu, mis kahjuks ekraanile ei mahtunud. «Võimalik. Aga me ei ole veel kaotanud.»
*
Reamehed ei jaganud ülemuse optimismi -- seda teevad nad harva. Kõikide Bristoli sisenemisportide juures parvlesid vigastatud hävitajad, soovides kasutada neile jäetud lühikest hingetõmbeaega kiireks remondiks või laadimiseks. Graves kontrollis kõiki oma näidikuid ja otsustas mitte ennast järjekorda seada -- tal oli piisavalt kütust ja reaktiivrelvi, kilbid olid täielikult taastunud ning ka kere oli suhteliselt korras. Selle asemel möllis ta oma valmisolekust ja peatus ristleja vööri ees, ootamaks uude lülisse määramist.
Hedenite abijõud olid juba jõudnud positsioonid sisse võtta ja liikusid aeglaselt lähemale. Seekord olid nad asetanud ristlejad kummalegi tiivale ja jaotanud korvetid vertikaalsete paaridena nende ümber ja vahele, et tugevdada oma lahingurivi ja vältida enne tehtud viga. Vihaseid mesilasi meenutavate hävitajate pilv rippus nende ees, valmis esimese signaali peale välja sööstma. Esimesest lainest järele jäänud laevad olid ilmselt ristlejate pardale remonti suunatud.
Kui mitu tundi oli möödunud sellest hetkest, kui ta oli täpselt samamoodi seisnud ja rünnakut oodanud? Graves viskas pilgu kellale ja avastas ootuspäraselt, et tegelikult oli lahingule kulunud ainult veidi üle neljakümne minuti. Kui vanaks elaks inimene, kes viibiks pidevalt sellistes lahingusituatsioonides, mõtles ta. Hukkunute protsenti arvestades mitte kuigivõrd kaua, aga talle endale tunduks see väga pika ajana.
Ta vaatas ringi, üritades ligikaudu hinnata maalaste järelejäänud jõudusid. Suured laevad paistsid mõlemad veel rivis olevat, aga hävitajaid oli järel ainult käputäis, lisaks veel neli pommitajat, mida oli siiani reservis hoitud. Seda luksust ei saanud nüüd enam endale lubada.
Üldiselt oli ülevaade ikkagi masendav.
*
«Saabus Alcreoni Sündikaadi kergeristleja Aremis koos Senedrali hävitajatega,» teatas turvaülem.
Darringer tundis, nagu oleks tal järsku kivi südamelt langenud. Isegi tema hääl muutus tooni võrra sõbralikumaks.
«Oli ka aeg. Anna ristlejale käsk liituda meie omadega.» Ta mõtles hetke ja lisas siis. «Tõmba tagasi kõik Silmad peale neljanda. See on kallis tehnika, aga meil peab olema lahingu toimumisest ülevaade. Pane need kaks hävitajat Silma kaitsma -- siis ei notita neid kohe maha ja neist on vähemalt midagi kasu.»
«Tehtud,» vastas Reinhardt mõne hetke pärast. «Mul on muuseas veel üks hea uudis -- meie korvetid hakkasid jälle tööle.»
Direktor kergitas kulme. «Mis neil üldse viga oli?»
«Tont seda teab, aga nähtavasti läksid nad ühel hetkel täiesti ise jälle korda. Väga segane lugu.»
«Segane või mitte, aga neid läheb kindlasti vaja.»
Ka hedenid olid ilmselt märganud, et vastaste poolel toimub midagi ohtlikku ja reageerisid pommitajate väljasaatmisega. Otse LTA ristlejate taga avanes veel üks hüpertunnel ja sellest libises välja voolujooneline kuldse kerega laev. Ühe sekundimurdosa jooksul kahtlustas Darringer kõige hullemat, kuid siis märkas ta tumedaid ringe selle külgedel ja rahunes.
Pilt kommunikatsiooniekraanil vahetus ja turvaülema sünge kujutise asemel ilmus sellele naeratava hedeni kullakarva kiilaspea.
«Tere õhtust, Europa! Siin on komandör Shern Endise Hedeni Kolmanda Välisasumi fregatilt Kerch. Kas me jäime peole hiljaks?»
Abivägede saabumisest tekkinud kergendus ja EHKV-lase lõbusus mõjusid direktorile niivõrd positiivselt, et enne vastmist naeratas ka tema.
«Tervitus, komandör. Nagu alati, saabusite te just selleks ajaks, kui asjad hakkavad põnevaks minema. Teie abi on teretulnud, aga tõtt öelda ei osanud me isegi oodata, et EHKV valitsus sekkuda otsustab.»
«Tegelikult ei otsustanudki -- me olime lihtsalt siin läheduses patrullimas ja püüdsime juhuslikult kinni teie abipalve. See tundus olevat hea võimalus avaldada tagasihoidlikku tänu Alliansi poolt meie iseseisvumisse antud panuse eest. Ma olen veendunud, et ka valitsus jagab minu arvamust.»
«Täname, Kerch. Meil oligi hädasti vaja laeva, mis oleks võimeline andma laia ulatusega tõkketuld. Vaenlaste pommitajad jõuavad iga minut kohale.»
«Kuuleme ja tegutseme,» teatas komandör Shern abivalmilt. Enne seansi katkemist võis veel näha, kuidas ta ümber pöördus ja märksa rangema häälega oma ohvitseridele emakeelseid käsklusi karjuma hakkas.
Fregatt libises kiiresti positsioonile LTA ristlejate kohal ja selle kooniline esiosa lahvatas põlema, külvates lähenevad hedenite tiivad üle väikeste plasmalaengute miilava vihmaga. Hävitajad põrkusid otsekohe tagasi, pommitajad aga jätkasid oma meeleheitlikku sööstu. Osad neist suutsid läbi murda ja nüüd asusid tegutsema liitlaste hävitajaeskaadrid, jahtides nii laevu kui ka väljalastud lõhkekehi. Sihtmärgini jõudis neist ainult üks, mis vigastas kergelt Sündikaadi ristleja eesmist kilpi. Kahjustused olid minimaalsed.
Et mitte kaotada enda kätte haaratud initsiatiivi, asusid liitlaste ristlejad fregati ja korvettide kaitse all koheselt pealetungile, liikudes aeglaselt üksteisest eemale, et vältida tule koondumist kindlasse piirkonda. Ka hedeni väed lisasid kiirust. Suuremate laevade arvu poolest olid nad küll jäänud vähemusse, aga korvetid korvasid selle taamuse peaaegu täielikult ning võis arvata, et otsustavat rolli mängib selle lahingu puhul taktika.
Et vastaste laevad ei saaks kasutada oma suuremat tuleulatust esimesena ründamiseks, saatis fregatt välja lühiajalise võimsa elektromagnetkiirguse voo, takistamaks seirikute tööd. See võttis küll nii palju energiat, et ta ise jäi tükiks ajaks võitlusest kõrvale, ent ristlejad said niikaua vastaseid kergete mürskudega pommitada, kuni vahemaa kahanes energiarelvade jaoks sobivaks.
Hedenid olid vahepeal targemaks saanud ja ründasid nüüd samuti kahekesi korraga veidi teistest eespool liikuvat Memphist, mis oli sunnitud katkestama rünnaku, suunamaks kogu oma energia eesmistesse kilpidesse. Liitlased said küll samuti ristlejate tule koondamisega vastata, kuid kuna vastaste relvastus oli võimsam ja Memphis polnud enam tippvormis, siis muutus olukord kiiresti ohtlikuks -- seda enam, et ka hedeni korvetid hakkasid ettepoole kiirustama, et kampa lüüa. Ainus lahendus oli saata välja oma pommitajad ja suunata hävitajad ohtlikutele kirurgilistele löökidele ristlejate relvasüsteemide vastu, et nõrgestada nende ründevõimet ja võita rohkem aega. Sest aega nad vajasid, et mitte kaotada ühekaupa kõiki oma laevu. Aega või imet. Juhtus aga nii, et nad said mõlemad.
Aga kõigepealt lõi ruum hedeni vägede selja taga veel korra värelema.
*
«Transpordilaevad.» Darringeri jalad läksid järsku külmaks ja koogike, mida ta nälja kustutamiseks kugistas, hakkas suus ringi käima. Ta sirutas veidi väriseva käe tassi järele. Kas hedenid on hulluks läinud? mõtles ta jonnakat suutäit külma kohviga alla loputades. Nende laevad ei ole veel saavutanud kontrolli Europa ruumi üle, aga nad planeerivad dessanti! Kas see on haruldane optimism või jääb mul midagi kahe silma vahele?
Kiiresti istus direktor maha ja võttis ühendust turvaülemaga.
«Kas sa ekraanile vaatasid? Mobiliseeri otsekohe meie maaväed ja blokeeri kõik terminali sissepääsud peale külgmise. Tundub, et hedenid kavatsevad meid ka maad mööda rünnata.»
Reinhardi rahu oli kõigutamatu -- ta ei kergitanud isegi kulme. «Saab tehtud,» lausus ta ja kadus ekraanilt.
Darringer katkestas ühenduse ning nõjatus tahapoole, ent siis meenus talle äkki midagi väga tähtsat. Aastatepikkusest vilumusest tulnud kiirusega lendasid tema sõrmed tuttavat numbrit valides üle klaviatuuri ja kostis kutsuv toon.
«Palnu võta toru...» sosistas direktor pingsalt ekraanile vaadates. Sekundid venisid aeglaselt nagu teod kuumal liival. Lõpuks hakkas ekraan helendama.
«Halloo?»
«Mina olen,» ütles Darringer. «Kuula, Helen, mul on sulle üks väga tähtis jutt.»
Vaikus. «Jah?» Taustal kõrises midagi, mis oli ilmselt kohviveski.
«Kus lapsed on?»
Helen vaatas korra kõrvale. «Robbie sööb laua ääres. Ma tegin talle porgandipüreed. Emma paneb just riidesse -- jah, kallis, võta soojem jope -- koolibuss jõuab kohe siia. Trey loeb üleval Potterit -- mis tuletab mulle meelde, et sa lubasid talle sünnipäevaks kuuenda osa kinkida -- see pidi Maal ju juba väljas olema.»
«Unusta korraks see Potter ja kuula mind,» lausus direktor halvasti varjatud ärevusega. «Võta lapsed kaasa ja sõida kohe minu töö juurde parkimisplatsile.»
«Mis viga, kallis?» küsis Helen ehmunud silmadega otse kaamerasse vaadates.
«On üks jama,» põikles Darringer. «Tule, ma ootan sind all ukse juures.»
*
Käed sirgele seljale toetatud, seisis komandör Johnson sillal ja jälgis, kuidas hüperoperaatorid teevad viimaseid ettevalmistusi otsustavaks Hüppeks Europale. Täpselt sama kaua, kui laev läbi tunneli libises, kulus tal lahingusituatsiooni analüüsimiseks. Niipea, kui tunnel nende selja taga sulgus, hakkas ta vastuvaidlemist mittesalliva häälega käsklusi jagama.
«Mootorid seisma. Eesmised kilbid üles viiskümmend protsenti. Kogu võimalik energia vööripatareidesse, sihtida lähimat vastase ristlejat. Tuld!»
Hedenitel kulus muutunud olukorrale reageerimiseks mitu silmapilku ja see sai neile saatuslikuks. Panama raskete laserite ja impulsskahurite löök langes ristleja kaitsmata küljele ja rebis keresse suure räbaldunud augu, kust hakkas kahvatu pilvena välja voolama gaasi, instrumentide riismeid ja tillukesi surnukehi. Tulistamine katkes nagu noaga lõigatult ning surmavalt haavatud laev kaldus pikkamööda vasakule ja allpoole. Teine ristleja lõpetas samuti tulistamise, peitudes lainetavate kilpide alla; korvetid sööstsid täiskäigul liitlaste peale, et päästa veel, mis päästa annab. Fregati vookahur särtsatas tööle ning ajas esimese neist kümmekond sekundit kestnud pingutusega teibasse. Hedeni hävitajad sebisid närviliselt ringi. Asjad hakkasid jälle ülesmäge minema.
*
Minutid möödusid, aga mikrobussi ei olnud ikka veel näha. Darringer vaatas iga natukese aja tagant kella, üritades aimata, kui kaugele hedeni maandumisüksused juba jõudnud on. See oli väga närviline ootamine, aga viimaks ilmusid vihma hallist kardinast välja tuled ja tume Pontiac keeras parkimisplatsile, peatudes tema auto kõrval.
Ta avas lähenevatele inimestele ukse ja Emma hüppas talle sülle. «Issi!» Darringer kuulas oma kontide raksumist ja mõtles omaette, et üks neist on sellise hüppamise jaoks juba liiga vana.
Trey jalutas temast mööda, raamat kaenlas. Ta oli õest neli aastat vanem ja parasjagu sellises eas, et ei hüpanud isale kaela ega pannud teda ka muidu tähele, välja arvatud siis, kui taskuraha jagati. Kõige viimasena tuli Helen, Robbie käekõrval vänderdamas.
«Kuidas sul nii kaua läks?» küsis Darringer.
«Ma käisin tee peal veel poest läbi. Mul oli hädasti uut kübarat vaja,» vastas naine, vaadates hämmeldunult ukse juurde kogunenud automaatidega turvamehi.
Direktor ohkas. «Meil käib siin sissetung, aga sina mõtled ikka poodides käimise peale. Tulge mulle järele.» Talle tundus, et kusagilt kaugemalt kostab mootorite undamist. Darringer kirus mõttes ennast selle eest, et ta ei olnud kohe abikaasale olukorra täit tõsidust rõhutanud. Nüüd oli juba lootusetult hilja teda ja lapsi päästekapsliga mõne ristleja peale saata -- hedenid oleks selle tõenäoliselt kinni püüdnud, kuna orbiit oli arvatavasti juba nende kontrolli all. Mõnesse teise asulasse lendamisel polnud samuti erilist mõtet, kui kogu planeet ära vallutatakse.
«Sissetung?» küsis Helen väga hirmunult, kui nad viiekesi liftiga üles bürooruumide poole sõitsid.
«Hedenid on meid juba viimased poolteist tundi vihaselt rünnanud. Praegu paistab küll, et meie vist võidame, aga nad jõuavad maaväed veel enne sisse tuua ja kes teab, mis siis juhtub.» Silmanurgast märkas Darringer, et Trey silmad on särama hakanud ja ta neelab ahnelt iga isa sõna. Ta ei osanud isegi otsustada, kas see on hea või halb märk. Helen paistis olevat hingepõhjani ehmunud.
Perekonda oma kabinetti sisse lastes viskas direktor kiire pilgu holole ja nägi, et võitlus hedeni põhijõududega keeb ikka veel ägedalt. Transpordilaevad olid olukorda kasutades vahepeal geostatsionaarsele orbiidile jõudnud ja saatnud välja hulganisti dessantkaatreid. Ta juhatas Heleni nurgadiivanile istuma ja lasi sekretäril talle kohvi ja vanematele lastele jäätist tuua. Mootorimürin väljas muutus järjest tugevamaks.
Darringer istus oma toolile ja lonksas jahedat kohvi. Vaadates, kuidas lapsed jäätist limpsivad, mõtles ta esimest korda sellele, kui harva ta neid tavalistel tööpäevadel näeb. Ta ei suutnud isegi meelde tuletada, millal ta viimati oli neid kuhugile välja sööma või filmi vaatama viinud, saati siis veel pikemalt juttu ajanud. Mõni ime, et Emma talle igakord niimoodi sülle hüppas. Ja Trey... Tal mäletas ähmaselt, et Helen oli ühel õhtul enne magamajäämist rääkinud midagi sellest, et on Trey käitumise pärast mures, aga ta oli olnud kuulamiseks liiga väsinud. Mis poisi käitumisel siis viga oli? Olgu, ta oli veidi kõikuva iseloomuga ja kuuldavasti oli ka koolis mingisuguseid probleeme, aga siiani oli direktor kirjutanud selle lihtsalt poja kriitilise vanuse arvele. Kuid kas see oli ikkagi kõik? Darringer kortsutas kulmu ja mõtles, et peab poisiga lähimal ajal pikemalt rääkima. Aga miks mitte ka kohe.
Kui Trey oma jäätise lõpetas ja teistest veidi eemale nihkus, et raamatut lugema hakata, tõusis direktor püsti ja jalutas aeglaselt tema juurde. Kohale jõudes aga märkas ta aga oma ärrituseks, et ei oska kuidagi algust teha.
«Kas see koht on vaba?» käis ta lõpuks välja esimese pähetulnud lause.
Poiss vaatas altkulmu tema poole. «Vaba maa.»
Pidades seda vastust jaatavaks, istus ta veidi kohmakalt Trey vastas olevale toolile ja soovis endale mõttes sarkastiliselt õnne. Just niimoodi tuleb alustada vestlust oma pojaga.
«Kuidas koolis läheb?» küsis ta pärast lühikest pausi. Taga targemaks. Mis kuradi pärast on maruvihase tulnukaga lihtsam rääkida kui kaheteistaastase poisiga? Lähedasemad liigid?
«Normaalselt.» Trey ei olnud just pika jutuga. Ta ei tõstnud isegi silmi raamatust.
Mida veel? «Kuidas Harry elab?»
«Sitasti.» Nii masendav, et hakka või jooma.
«Isa,» ütles poiss äkki talle otsa vaadates.
«Jah?» reageeris järsust toonimuutusest üllatunud direktor.
Trey venitas hetke ja ütles: «Ma tahaksin AA-sse astuda.»
Darringer kortsutas kulmu. «Mis ajast peale sa alkohoolikuks oled hakanud?» Aga siis ta taipas ja tema kulmud läksid veel rohkem kortsu.
«Ma rääkisin juba emaga ja tema ütles et ta lubab kui sina nõus oled,» vuristas poiss kiiresti ja lootusrikkalt.
«Vabanda mind hetkeks,» ütles direktor ja tõusis püsti. «Helen.» Abikaasa vaatas tema poole. «Tule korra minuga kaasa. Ma tahan sinuga millestki rääkida.» Naine järgnes talle kõrvalasuvasse nõupidamisruumi ja Trey saatis neid silmadega. Darringer sulges kiire ja resoluutse liigutusega ukse.
«Miks pagana pärast tahab minu poeg sõjaväkke minna?» Darringeri hääl värises tagasihoitud ärritusest. «Ja miks on tema ema on sellega nõus?»
Hetkeks nägi naine väga heitunud välja, aga siis süttisid ka tema silmades vihased tulukesed ja vastus oli vähemalt sama terav.
«Võib-olla sa ei küsiks seda, kui veidi tihedamini temaga rääkida viitsiks.»
Mees oli hetkeks segaduses. Kustkohast see tuli? Niikaua, kui ta mäletas, oli Helen alati olnud malbe ja toetav. Aga nagu tema mõtteid lugedes jätkas naine:
«Ma olen kaua aega selle koha pealt silma kinni pigistanud, et sa lähed hommikul ära enne, kui lapsed ärkavad ja tuled tagasi siis, kui nad juba jälle magama on läinud -- välja arvatud Trey, kes poole ööni arvuti taga istub ja kellele sa sellele vaatamata ainsatki sõna ei ütle. Isegi mina ei saa sinuga rääkida, sest sa räntsatad voodisse ja jääd magama nagu kott. Aga kui ma pean pealt vaatama, mida sinu pidev eemalviibimine meie perekonnaga teeb, siis mul luhtsalt läheb ühel hetkel kops üle maksa.»
«Kas sa arvad, et ma jõlgun päevad otsa niisama ringi?» Direktor läks aegamisi samuti järjest vihasemaks. «Arvad, et ma olen lõbu pärast kodust ära?»
Isa hääl paisus niivõrd tugevaks, et kostis isegi kabinetti. Vend ja õde vaatasid üksteisele otsa.
«Ma raban kaksteist tundi järjest tööl, et teenida raha oma perekonnale, kes sellele vaatamata pidevalt nurisevad! Mina panen neile riided selga ja toidu lauale!»
«Mis kasu sellest toidust on, kui sa ise seda ei söö!» pareeris Helen.
Oma raevu uuesti kontrolli alla saades küsis Darringer: «Mis sellel kõigel poisiga pistmist on? Kas sa tahad öelda, et ta kipub sellepärast kodust minema, et mind seal ei ole?»
«Ei. See, et ta on unustanud omaenda isa näo, ei ole mitte probleem, vaid puuduv lahendus.» Naine muutus samuti veidi rahulikumaks. «Ma käisin Treyga ühe lastepsühholoogi vastuvõtul.»
«Mis kurat sind hulluarsti juurde ajas?»
«Kuhu mujale ma minema pidin? Ja pealegi oli see psühholoog, mitte psühhiaater. Igatahes arvas ta, et poisil on depressioon.»
«Ja?»
«Mis ja?»
«Kui palju ta saada tahtis?»
Helen ümatas. «Lõpeta. Midagi ei tahtnud. Ta ütles, et võib mingisuguseid rohtusid kirjutada, aga nendest ei ole palju kasu, sest Trey on ilmselt empaat.»
«Misasi?» Tehnilistes terminites oli mees täiesti kodus, aga psühholoogia ei olnud just tema tugevam külg.
«Empaat. See on selline inimene, kes on hästi tundlik keskkonna ja teiste inimeste meeleolu suhtes. Vaata, Trey tunneb meie närvilisust ja see teeb tema ka närviliseks, ja kuna siin sajab pidevalt vihma ja päike ei paista peaaegu kunagi, siis ei pea isegi empaat olema, et depressiooni sattuda. Sa tead ju isegi, et Europal on ebaloomulikult palju enesetappe.»
«Kas ta on proovinud ennast ära tappa või?»
«Ei, aga kui asi niimoodi edasi läheb, võib see varem või hiljem ka juhtuda. Sellepärast psühhiaater soovitas hoopis, et me peaks temaga vahelduseks kuhugile mujale reisima, kus on palju päikest ja toimub midagi huvitavat.»
«Ma ei ütle, et see ei ole hea idee, aga ma kardan, et mul ei õnnestu veel päris pikka aega puhkust võtta,» ohkas direktor. Loomulikult oleks huvitav vahepeal ise kuhugile kaugele planeedile põrutada, selle asemel et pealt vaadata, kuidas teised seda teevad. Valikuvõimalusi jätkus, aga aega mitte.
«Ma tean,» vastas naine. «Aga ma tahtsin sulle hoopis millestki muust rääkida. Trey sai ühel päeval video oma sõbralt, kes oli akoluudiks hakanud ja rääkis, kui põnev elu tal on ja kus ta on käinud. Trey sattus sellest nii suurde vaimustusse, et tõi mulle mingisuguse brošüüri. Ma lugesin selle läbi ja see ei olnudki nii hull, kui ma arvasin. Ma võin seda sulle ka anda.»
Darringer rehmas käega. «Tead, Helen, Maal on selliseid sekte jalaga segada. Ma mäletan --«
Aga mida täpselt ta mäletas, ei saanudki Helen kunagi teada, sest täpselt sel hetkel rebiti vaheuks lahti ja selle ilmus ebatavaliselt põnevil Trey, kes kuulutas:
«Isa! Sa peaksid seda nägema.»
Vihaselt pöördus direktor poja poole, et käratada midagi segamise kohta, kuid siis nägi ta läbi ukseava oma kabinetis olevat holot ja sõnad jäid talle kurku kinni.
Täpselt kujutise keskel oli avanenud hüppetunnel, millest libises läbi võimatult suur kuldne laev. Kohe pärast seda kattis vaatevälja üksik hävitaja ja kujutis kustus nagu noaga lõigatult.
*
LTA korvetid hoidsid ainsat vastase ristlejat tule all, et takistada seda lahingusse sekkumast, ristlejad aga võtsid samal ajal ühekaupa rajalt maha ülejäänud hedeni suuremad laevad. Just sellel hetkel, kui ka nemad valmistusid koondama oma rünnakut ristlejale, ilmus nende kohale hedeni destroier.
Peaaegu viie kilomeetri pikkune hiigellaev hõljus aeglaselt ja ähvardavalt võitlejate poole. LTA ristlejate tulistamine katkes hetkeliselt ja lahinguväljale saabus täielik vaikus. Ründamine oli mõttetu, kuna neil ei olnud mingit šanssi.
Destroier nautis üleolekut, pöörates demonstratiivse aeglusega oma keskmise korveti suurust kahuritorni ühelt ristlejalt teisele, justkui vastase nõrkuse ja hirmu üle irvitades.
Ja siis ilmus liitlasvägede kohale veel teinegi laev -- just nimelt ilmus, mitte ei Hüpanud. Ühel hetkel oli see lihtsalt seal, varjates oma jumitu hõbehalli kerega päikese. Destroier tundus selle kõrval sama väike, kui korvett võrreldes ristlejaga.
Kõikides lahinguväljal olevates laevades kõlas rahulik hääl:
«Alliansi Eriüksuse laev Feuerklinge soovitab igasugune tulevahetus lõpetada.»
Kadestamisväärse julgusega pööras hedeni destroier oma kahuri Alliansi laeva poole. Vastulöök oli silmapilkne. Helendav energivoog tegi lühikese kaare, destroieri kahuritorn eraldus aeglaselt kerest ja hakkas eemale hõljuma. Hedeni laev lisas kiirust, avas uue tunneli ja Hüppas minema, olles viibinud lahinguväljal vähem kui kolmkümmend sekundit.
Lahing oli läbi. Jumala ja Alliansi abiga olid maalased võitnud. Kahjuks ei teadnud aga planeedil viibijad sellest veel midagi.
*
Hämaras kontoriruumis istusid Darringerid tihedalt üksteise kõrval ja hingasid nii vaikselt, kui võimalik. Kõik tuled olid kustutatud. Dessantkaatrite mürin pani isegi suured aknad kinnitõmmatud kardinate taga tärisema. Turvakaamerate ekraanidelt võis näha, kuidas nad üksteise järel raskelt betoonplaatidele maanduvad ja avanevad, süljates välja soomukeid ja jalaväepataljone. Robbie oli vaikselt tihkuma hakanud ja ema sussutas teda väriseva häälega; Emma oli tema külje alla pugenud ning vaatas pärani silmadega ringi.
Kui mootorid välja lülitati, saabus täielik vaikus. Direktor võis ainult kujutleda, kuidas hedenid terminali sissepääsudele tormi jooksevad, püüdes läbi murda turvameeste blokaadist. See ei võtnud neil eriti kaua aega, sest vaid paar minutit peale rünnaku algust teatas Reinhardti hääl telefonist, et hedeni soomuk on fuajeesse sisse murdnud ja turvamehed taganevad.
Sekundid venisid minutite pikkuseks. Aeglaselt, kuid kindlalt muutus automaatide kõrgetooniline helin järjest valjemaks, kui võitlus mööda korruseid ülespoole liikus. Darringer põrnitses ainiti koridori viivat ust ja pigistas parema käega oma Colti armeepüstolit, mille metalne raskus andis talle mingisugust kindlustunnet, ehkki sisimas teadis ta väga hästi, et sellest ei ole ründeüksuste vastu suuremat abi. Trey istus tähelepanelikult kuulatades tema kõrval ja äkilise uiu ajel pani ta teise käe poja õlale ja surus seda veidi tugevamini, kui alguses plaanitsetud. Poiss võpatas, kuid ei tõmbunud eemale, vaid vaatas üles isa poole ja Darringer nägi tema heledates silmades ehedat elurõõmu. Olukorra pingelisusele vaatamata ei suutnud direktor tagasi hoida õnnelikku naeratust. Ja esmakordselt mitmete aastate jooksul juhtus ime -- ka Trey alati tõsist nägu valgustas äkki särav naeratus. Üheks põgusaks hetkeks meenutas poiss jälle seda ammukadunud rõõmsat jõmpsikat, kes talle teiste laste hulgast silma oli hakanud ning endalegi imestuseks andis direktor mõttes pojale lubaduse, et kui nad ellu jäävad, siis mõtleb ta selle AA-asja üle järele.
Nende Kodaki momendi katkestas koridorist kostva tulevahetuse järsk lõppemine. Saabunud vaikus oli veel pingelisem, kui eelmine -- tõepoolest oleks võinud kuulda nõela kukkumist. Viimase valangu järelkaja veel kõrvades helgamas, tõusis Darringer püsti, tõstis hinge kinni hoides kahe käega püstoli ja suunas selle ukse poole. Relv värises tema käte vahel, kuid püsis peaaegu õigel sihil.
Ukse käepide vajus väga aeglaselt alla. Järsu instinktiivse liigutusega surus direktori sõrm päästikule.
Kõmm! Kõmaki-kõmaki! Relv hüppas käes, lasud kajasid suure kabineti koopalaadses avaruses nagu kõuemürin ja pooletollised kuulid rebisid uksesse ja seintesse üheksa narmendavat auku. Siis said padrunid otsa, kuigi tema sõrm klõpsis ikka veel tulutult edasi. Robbie röökis, koridorist kostis valjuhäälset juttu ja sagimist ning siis lendas uks järsku terava raksatusega pilbasteks.
Nelinurkses valguslaigus seisis suur tume inimese siluett. Peenike laserikiir joonistas püssirohusuitsusse sillerdava koridori, peatus korraks direktori otsaees ja kustus siis. Siluett astus edasi, kaks teist kogu liikusid sellest kahelt poolt mööda ja peatusid kabineti keskel. Hetk hiljem süttisid laes tuled.
Eredast valgusest pimestatuna tõstis Darringer ühe käe silmadele varjuks ja vaatas enda ees mõne meetri kaugusel seisvaid inimesi. Kaks esimest kandsid olid tumedas turvises, näod kiivrite taha peidetud, relvad tema poole suunatud; tagumine kuju kandis pikka tumehalli mantlit ja tema silmi varjasid mustad prillid, kuid peaaegu kohe tundis direktor Eriüksuse juhataja ära. Mordoci selja taga seisis Clint, vaadates ehmatanud näoga oma verist peopesa. Üle tema näo voolas aeglaselt punane triip.
«Ainult paar millimeetrit jäi puudu,» pomises assistent väriseva häälega. «Ma ei teadnudki, et sul on relv, John.»
Darringer hingas pahinal välja ja tema jalad läksid järsku vedelaks. Tagasitõmmatud kelguga püstol kukkus tuhmi mütsatusega põrandale ja direktor langes põlvili. Tema kõrvale ilmus Trey ja ta toetas oma käsivarre poisi õlgadele, samal ajal kui tema silmadesse voolasid kergenduspisarad. Neetud olgu Allianss, aga elagu Eriüksus!
*
Kui päästesalga süstik lõpuks Sündikaadi terveksjäänud ahtriosaga põkkus ja nad lüüsidest läbi pääsesid, kulus neil enne otsinguteks tükk aega, kui meeskond lõpuks ühiskajutist üles leiti. Ärevalt uksest sisse tunginud parameedikud jäid omapärast pilti nähes kohmetult seisma.
Meeskonnaliikmed olid kogunenud laua ümber, trimpasid võidu tähistamiseks viskit ja ajasid mõnusat juttu. Pikal diivanil kahe piloodi vahel istus nooruke hedenist tütarlaps, koogitükk ühes ja tass teises käes, naerdes parajasti südamest viimati räägitud anekdoodi peale. Kapinurgal kahises kohvimasin.
Sissetungijaid märgates pöördus veidi punetava näoga kapten Kirkland nende poole ja teatas viisakalt: «Tervist! Kas soovite ka lauda istuda? Meil on jooki veel küllalt ja kohvi peaks ka kohe valmis saama.»
Üks noorematest meestest lisas: «Muuseas, saage tuttavaks preili Scha'ga. Tema hävitaja läks just meie ukse taga katki.»
Päästesalklased vaatasid üksteisele otsa ja võtsid siis kutse vastu. Rohkem ei olnud niikuinii kedagi päästa ja ega nendegi suu olnud seinapragu. Kapten valas isiklikult neile viskit ja mõne aja pärast hakati laulu tegema.
Lõpuks sai üksinda süstikusse jäänud piloodil hing täis ja ta ajas rahva poolvägisi päästelaevale. Viskit muidugi maha ei jäetud.
*
Ligikaudu tund aega pärast viimase tulevahetuse lõppemist toimus Pilvelinna direktori nõupidamisruumis koosolek, kuhu olid kutsutud lahingus osalenud laevade komandörid ja muud tähtsad isikud. Kui kõik inimesed olid suutnud omale koha leida ja maha istuda, tõusis ennast vahepeal märgatavalt kogunud Darringer püsti ja köhatas hääle puhtaks.
«Austatud kohalviibijad! Sooviksin siinkohal tänada teid kõiki selle raske töö eest, mida teie ja teie alluvad tegite hedeni ülekaalukate jõudude tagasilöömiseks tänases lahingus. Lisaks saadan ma isikliku tänukirja koos ametikõrgendussoovitustega kõigile meid toetanud valitsustele.»
Feuerklinge kapten, lühike kivise näoga mees, palus samuti sõna.
«Alliansi Eriüksus liitub eelkõnelejaga ja avaldab kahetsust hilinenud saabumise pärast.»
Koosolekuruumist käis läbi nõusolev pomin ja LTKR Memphise kapten lisas: «Täname jumalat, et te üldse tulite või meist ei oleks keegi enam elus.»
Kui vaikus uuesti taastus, teatas Darringer: «Ma annan nüüd koosoleku juhtimise üle oma assistendile härra Rocherile, kes teeb kokkuvõtted lahingu tagajärgedest ja juhib teie tähelepanu mõningatele eelnenud sündmustele. Protokolli lihtsustamiseks palun edaspidi sõna võtta istudes. Clint.»
Kõigepealt andis assistent kõnelemisõiguse turvaülem Reinhardtile, kes asus kohe asja juurde.
«Kuna hedenite dessantüksused moodustasid alguses Soo ümber tõkketsooni ja üritasid esmajärjekorras kõrvaldada terminali direktorit, olid meie kaotused maal suhteliselt väiksed. Hukkus kolm turvameeskonna liiget, seitse said kergemalt või raskemalt vigastada, neist üks on eluohtlikus seisus. Ülejäänud personal ja linnaelanikud pääsesid tervelt. Pärast eriüksuse maandurite saabumist enamik hedeni maavägedest alistus, kuid üks pataljon põgenes soomukiga linnast välja. Arvatavasti on ka nemad praeguseks juba vahistatud.
Ruumivägede kaotused olid suuremad. LTKR Bristol kaotas kakskümmend neli hävitajat, neist kahe piloodid suudeti päästa. LTKR Memphise hävitajaid jäi kadunuks kolmkümmend neli, pommitajaid kaksteist; pääsenuid ei olnud. Lisaks hukkusid kilbigeneraatori plahvatuses neli pardameeskonna liiget.
LTRR Panama, EHKVF Kerch, LTKv Sirius ja LTKv Mason pääsesid vigastusteta. Tihedas võitluses neljanda Silma kaitsel hukkus üks Senedrali hävitaja, teine oli sunnitud taganema.
Hedenite kaotused: neli kergeristlejat, kümme korvetti, viis ründekaatrit, seitsekümmend kolm hävitajat ja kaheksa pommitajat. Vange on võetud tuhat kuussada viiskümmend neli hmm... pluss üks.»
Pärast seda, kui turvaülem oma sünge kõne lõpetas, valitses tükk aega vaikus. Seejärel lisas Rocher:
«Eloschei Föderaalne Valitsus esitas viis minutit enne meie koosviibimise algust oma vabanduse, väites, et rünnanud laevastik tegutses omavoliliselt. Samas taotlesid nad vangide üleandmist, et mõista nende üle kohut kodumaal.»
Lühikese mõminaga avaldasid koosviibijad oma arvamust sellise keerutamise kohta, aga pikalt ei olnud neil midagi öelda. See oli juba Alliansi asi, mida pealt tuhandeliikmelise vangide armaadaga peale hakata. Ülemused saavad loomulikult karistada, enamus reasoldatitest soovib üle joosta, mingi hulk neist kupatatakse tagasi. Tavaline värk.
Assistent jätkas:
«Vahetult enne lahingu algust toimus Väravat läbiva Remini Transpordikompanii kaubalaeval väikesejõuline plahvatus, mille põhjuseks arvame olevat tundmatut liiki lõhkekeha. Inimesed plahvatuses vigastada ei saanud, kuid hävinesid Värava generaatorid, kaks lahingulaeva muutusid ajutiselt võitlemisvõimetuks ja kõnealune kaubalaev sai pöördumatuid kahjustusi.
Vahistatud hedeni ohvitseride küsitlemisel selgus, et nende rünnak ei olnud otseselt plahvatusega seotud, kuid nad kasutasid ära olukorda, kus abivägede saatmine konfliktipiirkonda oli raskendatud.
Laeva kapten Amos Kirkland on tunnistanud, et tundmatu lõhkekeha sattus tema aluse pardale ilmselt koos konteineriga, mille andis neile Allinasi korvett Hiilgus. Konteineriga kaasas olnud dokumentide kohaselt olid selles maagiproovid, mistõttu vastutav tolliametnik andis transpordile nõusoleku.
Kuna kaubalaeva kasutati kahtlase veose transpordiks vastavalt ATK paragrahvile 7 lõige 11, siis langeb vastutus plahvatuse ja sellele järgnenud kahjustuste eest korveti juhtivale ohvitserile.»
Eriüksuse laeva kapten lisas omalt poolt tema sõnavõtule veel, et asja alles uuritakse, aga nimetatud korvetti registrisse kantud ei ole, ja pani kõigile kohalviibijatele südamele, et kui mõni nende valitsuste laevadest kohtub sellist nime kandva alusega, tuleb sellest otsekohe teavitada Alliansi volitatud isikuid.
Ametlik jutt selles küsimuses oli sellega läbi, ilma et keegi oleks väga palju targemaks saanud -- küll aga oli kuulajate tuju rikutud. Ei saanud mööda vaadata faktist, et kogu see värk lõhnas kahtlaselt mässu järele ja Alliansi üksuste mässamine võis tuua kaasa palju pahandust.
Veel ligikaudu viisteist minutit arutleti vabas vormis selle üle, kas lõhkekeha võis olla wedoni päritolu. Lõpuks tõusis püsti komandör Johnson ja teatas, et poole tunni pärast toimub Panama pardal langenud võitlejate mälestamiseks lühike jumalateenistus.
Kui kõrgemad aukandjad hakkasid vaikselt omavahel juttu ajades nõupidamisruumist välja voolama, andis Darringer Eriüksuse juhatajale märku, et saavib temaga nelja silma all vestelda. Too jäigi oma tooli juurde seisma, oodates ruumi tühjenemist.
«Härra Mordoc, mul on teile veel üks isiklikumat laadi jutt. Nimelt avaldas minu poeg Trey täna soovi saada akoluudiks.» Direktor neelatas ja otsis jätkamiseks sobivaid sõnu. «Ausalt öeldes kaldun ma teda selles asjas mitte toetama. Minu meelest ei ole hea idee teha lastest halastamatuid sõdureid.»
Mordoc, kes ei olnud kogu koosoleku jooksul kordagi suud lahti teinud, ei öelnud ka nüüd tükk aega midagi. Millegipärast tundus, et ta on nende viimasest kohtumisest möödunud aja jooksul kuidagi vanemaks jäänud. Aga välimusele vaatamata oli Mordoci hääl samasugune, nagu alati ja sõnad tiksusid tema suust metronoomi täpsusega.
«Härra Darringer, te olete ideest valesti aru saanud. Akoluudid ei ole külmaverelised tapjad. Nad on füüsiliselt, vaimselt ja filosoofiliselt ühtsed võitlejad. Te võite seda vaadata kui parimat enesekaitsetreeningut.»
«Aga kas minu poeg ei ole selleks mitte liiga noor?»
«Vanus ei oma tähtsust. Tähtis on meeleseisund. Teie poeg saaks meie juures suurepäraselt hakkama. Ta on oma otsuse juba teinud.»
«Tal on isegi koolis käimine veel pooleli.»
«Me võime anda talle kõik teadmised, mida ta vajab või soovib.»
Kuidas sa vaidled sellise tegelasega, kes räägib alati sinust mööda? Darringer ohkas. Ilmselt tuli Trey soovile järele anda. Kahju ainult, et see tema perekonnast eemale viib. Kuid üks asi vajas siiski klaarimist.
«Olgu, oletame, et ma olen nõus, aga mul on veel üks küsimus.» Puhh. «Vaadake, asi on nii, et Trey ei ole päris minu poeg... see tähendab, et me lapsendasime ta umbes kümme aastat tagasi. Me olime juba tükk aega üritanud ise last saada, aga algul ei tulnud sellest midagi välja.» Miks pagan ma sellele tüübile südant puistan? «Ma leidsin poisi ühest väikesest lastekodust, mida meie firma heategevuse korras toetas ja minu abikaasa hakkas ta ka peaaegu kohe meeldima. Ta oli alguses nii tilluke, et me panime talle nimeks Trey, sest mina armastasin tol ajal täringuid mängida ja see oli kõige väiksem tulemus, millega ikka veel võita sai.»
Mordoc vaikis nüüd veelgi kauem.
«Kas sellest võib tekkida mingeid probleeme?» küsis Darringer ärevalt. Eneselegi märkamatult oli ta hakanud muretsema sama asja pärast, millele ta veel veidi aega tagasi oli kategooriliselt vastu olnud.
«Ei,» vastas Mordoc. «See ainult selgitab midagi.»
«Nii et oleme rääkinud? Millal te saate ta kaasa võtta?»
«Niipea, kui ta ennast valmis on pannud,» ütles Mordoc.
Direktor lõi hetkeks kõhklema. «Hea küll, ma helistan oma abikaasale. Ma saatsin nad alla kohvikusse lõunat sööma, aga ma arvan, et selleks ajaks, kui me Panamalt tagasi jõuame, on kõik valmis. Muuseas, kas te saate mind äkki sinna ära visata?»
*
Mälestusteenistus ei kestnud kaua. Panama vööris asuvasse suurde saali oli kogunenud enamus ristleja vahist vabast meeskonnast, kes seisid pikkades ridades seinte ääres, ja süstikutäite kaupa inimesi teistelt laevadelt, sealhulgas ka EHKV fregatilt.
Saali keskel seisid kergetel alustel küll ainult neli tähelippudega kaetud kirstu, mis Panama endaga kaasa Maale pidi viima, kuid vaimusilmas nägi Darringer ka kõigi nende hukkunute tinasärke, kes ruumis laiali pihustati või Europal mulda sängitati -- ja see pilt ei olnud ilus. Viiendale alusele oli asetatud massiivne marmortahvel, millele olid graveeritud kõigi langenute nimed.
Kõigepealt pidas komandör Johnson lühikese patriootliku mälestuskõne sellest, kuidas need mehed ja naised olid läinud vapralt lahingusse, et kaitsta oma planeeti, kodumaad ja kaaslasi, langesid kangelastena ning kodumaa jääb neid alati mäletama. Siis luges Panama kaplan Piiblist paar sobivat lõiku. Peale aamenit puhuti kombekohaselt pasunat ja tulistati kolm kajavat kogupauku kõikidest ristleja kahuritest. Leekmürsud plahvatasid mõne kilomeetri kaugusel hääletult tulevihmaks.
Kui Alliansi süstik tagasi Europale jõudis, ootas Darringeri perekond juba direktori kabinetis. Trey, kes oli nähtavalt ärevil, istus oma reisikoti otsas. Helen valas vaikselt mõne pisara, ehkki sellel ideel oli ka tema toetus; teised lapsed olid ikka veel ehmatanud nägudega. Nad saatsid poja maandumisväljakule, kus Mordoc neid süstiku kõrval seistes ootas. Ta vaatas poissi pika ja analüüsiva pilguga, kuid ei öelnud sõnagi.
«Vaata, et sa siis hästi käitud ja korralikult õpid,» ütles Helen nina nuusates ja poega otsaesisele suudeldes. Tegelikult oleks ta tahtnud öelda palju rohkem, aga sõnad, sunnikud, ei lasknud kuidagi ennast ritta seada.
«Jah, ema,» vastas Trey vaguralt, varjates oma sisemist erutust. Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et temast saab varsti akoluut. Lahe.
«Noh poiss, said nüüd, mis tahtsid,» ütles direktor teeseldud kurjusega ja ulatas talle käe. Poiss naeratas juba teist korda viimase päeva jooksul ja surus tema kätt peaaegu sama tugevasti, kui isa ise oli mõned tunnid tagasi tema õlga surunud. Darringer silitas tema juukseid ja lisas: «Ole siis tugev. Vaata, et sind juba paari päeva pärast koju tagasi ei saadeta.
«Head aega, isa.» Trey vaatas veel korra oma vanematele otsa ja pilgutas õele silma ning pöördus siis süstiku poole. Mordoc seisis ikka veel ukse juures ja ootas. Hõre tuulehoog liigutas tema mantlit, aga ta ise ei liigutanud sõrmegi. Poiss jalutas temast mööda, peatus veel korra rambi ülemisel otsal, et ümber pöörata ja viimast korda lehvitada. Siis kadus ta süstiku tumedasse sisemusse.
«Hoolitsege minu poja eest hästi,» ütles direktor Mordocile pool-naljatlevalt, pool-tõsiselt.
«Loomulikult.»
«Millal me teda jälle näha saame?» küsis Helen.
«Siis, kui ta on valmis,» tuli konkreetne vastus.
«Ja millal see juhtub?» Darringer kissitas loojuva päikese käes silmi, et vaadata üles Eriüksuse ülema näkku.
«Veidi enne seda, kui teie valmis olete. Head päeva.» Mordoc pöördus ja kõndis samuti üles rambist, mis tema järel sulgus. Luuk libises kinni ja hääletult hakkas süstik ülespoole kerkima. Darringer pani oma parema käe ikka veel vaikselt nuuksuva abikaasa õlgade ümber, ulatas teise käe tütrele, ja nad kõik koos jälgisid seda, kuidas süstik helesinises taevas järjest väiksemaks kilgendavaks täpikeseks muutus ja lõpuks atmosfäärist väljudes silmist kadus.
Heleni süles rääkis Robbie midagi elu mõttest ja universumi algküsimusest, aga nad ei saanud tema keelest aru.
***
Suur musta mantliga mees, keda isa oli Mordociks kutsunud, istus Trey vastas ja oli peaaegu kogu tee laevale vait. Ta nägi välja niivõrd sünge, et poiss ei tahtnud teda segama hakata ja vaatas lihtsalt aknast välja.
Süstik oli kiirem kui atmosfäärilennuk, millega isa teda kunagi sõitma oli viinud ja vähem kui minutiga jõudis see avakosmosesse, kus ta oli käinud ainult korra -- siis, kui Europale lennati. Planeedi vesihall pilvedega kaetud kera kadus kähku kuhugi allapoole ning poisi tähelepanu köitsid Värava ümber hõljuvad ruumilaevad, mis tundusid nii kaugelt vaadates väikesed nagu autod. Aga see laev, mille poole süstik tundus lendavat, oli teistest mitu korda suurem. Päike, mis planeedi pinnalt vaadates paistis juba loojuvat, kerkis nüüd uuesti aeglaselt uuesti kõrgemale, pannes laeva tohutu suure, aga madala hõbehalli kere oranžikalt hõõguma. Pärani silmadega vaatas poiss, kuidas laev kasvab lähemale jõudes järjest suuremaks, kahandades süstiku enda kõrval ainult tillukeseks tolmukübemeks.
Kui laeva vari lõpuks päikese kinni kattis ja sinakad valgustorud süstiku laes hõõguma hakkasid, võttis Mordoc kiire ja voolava liigutusega oma päikeseprillid eest ja Trey neelatas. Tema silmad olid sama tumedad, kui nende klaasid -- peaaegu täiesti mustad.
«Sinu nimi oli Trey, eks?» küsis Mordoc. Külmus oli tema häälest kadunud ja see oli nüüd lausa sõbralik. Poiss noogutas.
«Siis tere tulemast meie sekka, Trey,» lausus Mordoc talle kätt sirutades. Trey puudutas seda ja äkitselt täitsid tema meeli piltide ja helide välgatused nagu kõrgtehnoloogilise märulifilmi treiler: kauged tähed ja võõrad maailmad, udused galaktikad ja ergavad päikesed, laevad, mis oma suurusega varjutasid kogu taeva, märatsevad kahurid ja leegitsevad planeedid; teda paisati valguse kiirusega läbi ruumi, nii et tähtede tulukesed venisid hõõguvateks niitideks, lennutati läbi Värava sillerdava pinna, tema all laiusid hingematvalt kaunid neitsilikud maailmad, hunnitud päikeseloojangud ja tema ümber oli pimedus, mis oli täidetud nimetu õudusega, mis rebis tema hinge kallal nagu kari näljaseid hunte.
Sekund hiljem lasi Mordoc tema käe lahti ja pani oma prillid uuesti ette.
«Wow,» oli kõik, mida poiss suutis öelda.
*
Kui nad astusid Feuerklinge helendavate seintega sisenemisruumi, ootas neid seal juba tumehalli mantliga noormees, kes paistis olevat vaid kolm-neli aastat Treyst endast vanem.
«Mine koos temaga,» ütles Mordoci sõbralik hääl poisi selja taga. «Ta juhatab sind oma tuppa ja näitab sulle pärast veidi laeva sisemust. Võib-olla hakkad sa siis ise ka taipama, millesse ennast seganud oled.»
Halli mantliga nooruk pöördus minekule ja Trey kiirustas talle järele. Mordoc saatis poissi silmadega, kuni see veel kiiresti tagasi vaadates nurga taha kadus. Kaks kolmest. Muster hakkas vaikselt kokku saama.
***
LTA mobiilsaadik Stanford G. Henson ajas ennast selja sirutamiseks püsti ja kõndis veidi ruumis ringi, peatudes viimaks seinal rippuva imepäraselt kauni mõõga ees, mille kujundus vihjas Elgreni meistrite kätetööle. Selle tupp oli poleeritud mustast puidust, äärtest metallribadega tugevdatud, et seda saaks samuti võitlusvahendina kasutada. Valatud käepide ühines sellega niivõrd täiuslikult, et esmapilgul võis arvata, et mõõka ennast ei olegi.
Uudishimuliku liigutusega tõstis saadik käe, et relva puudutada, kuid tema imestuseks ei olnud see võimalik. Ta ei näinud klaasi ega tundnud jõuvälja kirvendust, kuid tema sõrmed libisesid mööda siledat pinda mõõgast vähem kui kahe tolli kaugusel.
Ukse sulgumise vaikne sisin pani ta ringi pöörama. Tema selja taga seisis Mordoc. Ta nägi välja veel süngem, kui tavaliselt.
«Ma tahtsin ainult vaadata,» poetas Henson hädiselt. Vaikus.
«See relv kuulus kunagi väga võimsale võitlejale,» lausus Mordoc lõpuks. «Varsti saabub aeg, kui selle vägi jälle maailma peale lahti päästetakse. Mitte veel.» Ta pööras oma pilgu saadiku poole. «Jätkame nüüd sellega, mis meil pooleli jäi.»
Aga see on juba järgmine lugu.