Morituri te salutant

1. Lootus

LAMONTI samm oli nõtke ja kuulmatu. Ta liikus aeglaselt nagu hiiliv kiskja; pilk heledatest silmadest ei vaadanud ühessegi konkreetsesse punkti, vaid püüdis võrdse kontrolli all hoida kogu vaatevälja -- jändrikke puid, tihedaid põõsatutte ja korrapäratuid künkamügaraid. Ta polnud veel päriselt harjunud sellega, mida kutsus endamisi oma uueks, kuuendaks meeleks ja mis ei kujutanud tegelikult midagi muud kui ta noorde, võimsasse kehasse istutatud veteranivaistu. Teadvusesiirdest oli möödas vaid mõni nädal.

Ta kohanes kiiresti ega üllatunud enam oma välkkiirete reaktsioonide üle, mida ajuti näisid juhtivat hoopis kellegi teise lugematuis võitlusis treenitud kogemused. Nii see ju oligi, ehkki need instinktid sulasid üha enam kokku tema enda noore võimega neid kasutada, muutusid ta teadvuse koostisosadeks. Praegu ütlesid nad talle, et hädaoht varitses otse siinsamas.

Õieti polnud selle mõistmiseks ta uusi võimeid vist vajagi, jätkunuks puhtalt endagi omadest, mis tal olid ka kuu aja eest. Retke alg- ja lõpppunkt olid täpselt paika pandud ja viimane neist juba lähedal. Kuna rünnak ei saanud toimumata jääda, polnud selle teostajatel enam palju valikuvõimalusi. Nagu tal endalgi marsruudi valikul. Siin oli teda märksa lihtsam oodata, kui arvata ära ta liikumisi distantsi keskel. Aga see vähendas tunduvalt üllatusmomenti.

Nii elementaarset tõika oleks Lamont sama täpselt taibanud ka kuu aega tagasi. Tuli aga suuresti kahelda, tundnuks ta siis vaistlikult, kus konkreetselt varitsus ootas. Praegu tajus ta seda kogu olemusega, peaaegu haistis, nagu oleks vastased enne peitupugemist kreosoodis püherdanud. Ja vaid see eelnev äratundmine võimaldas tal näha põõsaoksa, mis ei kiikunud just päriselt tuule suunas ning ebaloomulikku kühmu, mis teisal lisandus madalast õhtupäikesest tekitatud puutüvevarjule. Ta oli juba nende vahel ja loomulikult polnud neid ainult kaks.

Lamont otsustas kiiremini, kui jõudis end selleks teadlikult käskida. Mõõk endiselt tupes, sööstis ta äkitselt vasakule, tühjendades samaaegselt arbaleti põõsa suunas. Vali plaks kinnitas, et nool tabas märki. Maha viskudes lennutas Lamont laskeriista tagantkätt sinnapoole, kus puu varjust välja hüpanud varitseja ta suunas võrgu heitis. Arbalett ja võrk kohtusid õhus ja see takistas tublisti viimase lahtirullumist, mis päästis kiiresti kõrvale veerleva Lamonti võrgu alla jäämast. Hetk hiljem oli ta juba jalul ning ründas mõõgaga varitsejat, kes püüdis kiiruga vöölt taprit vallandada. See teda ei päästnud. Raevukas hoop rohelisse näokattesse paiskas mehe tombuna pikali ja põõsaist kerkinud ülejäänud kolme ründajat tervitas Lamont juba näoga nende poole. Nood tungisid kallale üheaegselt ja üritasid teda sisse piirata, kuid keegi nende seast ei suutnud Lamonti otserünnaku ees kindlaks jääda ja edasine oli Lamontile juba puhas mõnu.

«Küllalt, võllaroad!» peatas neid paari minuti pärast vali hääl, «Kas te õhtule minna enam ei kavatsegi?»

Künka tagant välja veerenud džiibist astus maha lühike, aga päratute õlgadega lanista Gregorius. Pead katva sombreero all nägi ta ruudukujuline keha välja nagu hiidseene jalg. Tegelikult oli ta nimi hoopis Csele, kuid klubi president Radell oli hakanud oma lanistat kutsuma Gregoriuseks ja nüüd ei nimetanud teda enam keegi teisiti, ta ise kaasa arvatud.

Võitlejad pistsid hingeldades mõõgad tuppe ja eemaldasid kaitsemaskid higistelt nägudelt. Põõsast, mida Lamont oli kostitanud arbaletist, ronis välja pihtasaanu, tömpunud otsaga nool käes. Punetav märgistusvärvi laik ta kaitsekostüümil tähistas tabamuskohta. Lamont märkis endamisi rahuloluga, et see paiknes õnnestunult ribide vahel. «Tapetud» võrguheitja oli istuli tõusnud ja üritas ilma erilise eduta kiivri küljest näokatet eemaldada.

«Tubli töö, Eric!» patsutas Gregorius Lamontile õlale. Et sinnani küündida, pidi ta käe peaaegu täielikult välja sirutama. «Ma ei tea, kuidas sa seda teed, aga sa lähed iga päevaga järjest paremaks. Ilma plastpantseriteta poleks siin peale sinu enam keegi püsti.»

Võrgumees jättis kinnikiilunud näovarju lõpuks rahule ja tõmbas selle ära tükkis kiivriga. Siis sülitas ta katkiste huulte vahelt murule kaks hammast.

«Halastaja taevas!» ägas lanista hämmastunult. «Läbi kaitse, Eric! Sel moel ei leia ma sulle varsti enam ainsatki sparringupartnerit.»

«Tühiasi,» irvitas võrgumees vastuseks, «Need olid juba nagunii proteesid, härra lanista.»

«Paari nädala pärast sa seda enam tühiasjaks ei pea,» pomises Gregorius oma nina alla. «Laske jalga, võllaroad, tänaseks on kõik. Eric, sõida minuga kaasa, boss tahab sind näha.»

«Kas ta vaatas pealt?» küsis Lamont.

Gregorius noogutas. «Kogu õhtupooliku. Sa ju tead, kuidas ta selle asja küljes on.»

Lamont teadis. Tegelikult oleks ta tahtnud küsida, kas treeningut jälgis ka keegi teine, aga ei söandanud. Aus lanista oleks pidanud lihtsa, kuigi üliperspektiivika gladiaatori huvi Rona Radelli vastu millekski majesteedisolvamise taoliseks.

«Ma peaksin enne dušši alla saama,» ütles ta selle asemel. «Lehkan vist higist nagu hobune.»

«Ta tahtis sind kohe, kui me lõpetame,» jäi Gregorius endale kindlaks.

«OIgu siis pealegi, Greg,» pidi Lamont nõustuma. «Sõidame.»

«Head õhtut, härra lanista,» soovisid lahkuvad gladiaatorid. «Head õhtut, Lamont.»

Gregorius pomises midagi vastuseks ja nad ronisid džiipi, lanista rooli taha, Lamont ta kõrvale.

*

CAESAR Radell istus oma paleed meenutava, kuigi tagasihoidlikult villaks kutsutava elamu poolkinnisel terrassil, kuhu ikka veel paistis all lausmaal juba pimedusse mattunud metsade taha loojuv päike. Tervet külgseina täitev stereoekraan, mis peale ametlike programmide võis soovi korral edastada paiku omaniku eravaldustest -- sealhulgas gladiaatorite õppepolügooni --, oli välja lülitatud. Radelli uhkejooneline, hilisele keskeale ainult vähehaaval ja vastutahtmist alistuv nägu oli mõtlik.

Kui Lamont terrassile juhatati, tõusis peremees nähtava heameelega ja astus tulijale mõne sammu vastu. Ta oli peaaegu niisama pikk ja massiivne kui noormeeski, ehkki aastad hakkasid ta õlgu juba längu vajutama.

«Tere õhtust, mu poiss, mul on hea meel sind näha.»

Lamont surus ettevaatlikult talle ulatatud kätt ja naeratas pisut ujedalt. Lahke vastuvõtt valmistas talle rõõmu.

«Vabandage mu väljanägemist. Gregorius ütles, et tahtsite näha mind kohe.»

«Töö on elus kõige tähtsam,» ütles Radell. «Tööriideid ei maksa kunagi häbeneda. Võta istet.»

Nad istusid laua äärde korvtoolidesse. Radell vajutas mobiilpuldi lülitile ning andis käsu serveerida jooke.

«Kuidas sa ennast tunned?» küsis ta, kui teener oli eemaldunud.

«Järjest paremini, härra Radell. Ka Gregorius kinnitab, et lähen iga päevaga paremaks.»

«Ma ei mõelnud päris seda,» ütles Radell. «Mitte füüsilist külge. See on sul kogu aeg hea olnud ja läheb nüüd tänu soohunt Lennoxi kogemuste siirdele järjest ülima poole. Vaatasin täna, kuidas sa nende viiega toime tulid. Briljantne! Ja need ei olnud mingid nannipunnid. Sinust tuleb võitleja, nagu veel keegi pole olnud. Aga oma küsimusega ma mõtlesin muud. Kuidas on ballastiga? Sellega, mis läbi psühhofiltrite paratamatult kaasa imbus?»

«See ei sega mind,» ütles Lamont, pilk sõrmede vahel hoitaval klaasil puuviljakokteiliga.

«Aga see on olemas,» nentis Radell, «ja sellele tuleb silma vaadata.»

«Ei midagi hullu,» kinnitas Lamont kergelt. «Doktor Leuner testib mind igal hommikul ja õhtul. Ja tema arvab samuti. Sel nädalal lubas ta mul juba kodus ööbida.»

«Ma tean doktor Leuneri arvamust,» noogutas Radell. «Saan temalt regulaarselt ettekandeid. Paraku kubisevad need meditsiinilistest terminitest, millest ma suurt midagi ei taipa, ja kui ma neid seletada lasen, jääb mulje, et ma ei kuula mitte aruannet, vaid olen astunud meditsiiniteaduskonda. Tahaksin kuulda, mida sa asjast ise arvad -- seda enam, et dr. Leuner on mu palgal ja ma kardan, et ta võib rääkida mulle ainult seda, mida arvab mind kuulda tahtvat.»

«Ka mina olen teie palgal,» naeratas noormees.

«Jutt ei käi aga mitte sinu tööst, mu poiss. Kuidas sa oma palga välja teenid, nägin just äsja sellelt ekraanilt. Ja see ületab kõiki lootusi. Aga ma tahan teada, mis tunne sul on.»

«Noh, see on võib-olla natuke ... kummaline,» sõnas Lamont ettevaatlikult. «Õigemini -- harjumatu. Umbes nii, nagu ujuks kusagilt esile pilte mõnest unenäost. Midagi, mida ma mäletan, aga pole tegelikult läbi elanud. Ja nende piltidega kaasnevaid tundeid. Vahel on raske oma ja võõraste vahel vahet teha. Aga ma ei vaevagi end sellega väga. Nüüd on nad ju mõlemad minus. Mul on lihtsalt natuke täiustatud minevik. Need pildid ja tunded, mida ma selguse mõttes võõraiks nimetan, on tegelikult üsna ähmased. Enamasti. See võõras osa ... see nagu hõljuks uduste tompudena mööda teadvust ringi ja otsiks alles õiget kohta, kuhu paigale jääda. Mu oma mälestused on nagu kronoloogilises kartoteegis. Kui midagi meenub, tean alati, millal see oli. Juurdetulnutest aga võib igaüks ilmuda kord koos lapseeaga, teine kord hoopis kõrvuti möödunud aastaga. Just nagu vaataksin ühe silmaga niisama ja teisega läbi binokli, kusjuures binokli võimsus suvaliselt muutub.

Aga sellega tuleb toime. Olengi juba harjunud. Ja vajalike kogemustega on veel lihtsam -- need ei ole mitte pildid nende omandamisest vaid lihtsalt oskused ja võtted. Alateadvus ja keha tunnistasid nad omaks. See on nagu magades õpitud keel -- oskus on olemas, aga selle omandamisest ei mingit mälestust. Kui tahaksin neid kellelegi edasi anda, peaksin nad esmalt ise oma kehalt ära õppima.»

Radell kuulas teda keskendunult, pilk silmapiiri taha vajuva päikese viimasel serval. Kui Lamont lõpetas, rüüpas ta jääkuubikutega klaasist lonksu viskit ja vaatas noormehele läbi hämaruse teravalt otsa.

«Nii et see siis ei häiri ega sega sind? «küsis ta aeglaselt.

«Üldse mitte, isegi huvitav on,» kinnitas Lamont häält lõbusaks tehes.

«Vaata, Eric,» ütles Radell veel aeglasemalt ja vaiksemalt. «Ma tahan teha sinust maailmameistri.»

Lamont tundis kurgus pitsitust. Siiani polnud sellest veel kordagi juttu olnud.

«Ma lootsin, et te seda kord ütlete,» lausus ta kähedalt.

«Sul oli taipu seda ära arvata,» noogutas Radell tunnustavalt. «See on hea. Lihased üksi ei maksa palju. Ma teen sinust maailmameistri. Kuni tänaseni ma veel kahtlesin, kuidas see kõik pöörab. Lootsin, aga kahtlesin. Nüüd olen otsustanud.»

Lamont ei söandanud tekkinud pausi midagi öelda. Radell ilmselt ei oodanudki seda.

«Sa oled muidugi korduvalt instrueeritud,» jätkas ta. «Dr. Leuner pidi tegema seda uuesti, kui su koju lubas. Aga ma kordan veel kord: mitte keegi ei tohi kuulda teadvusesiirdest, mis me sulle tegime. Mitte keegi, isegi mitte Gregorius, teistest rääkimata. Ainult meie kolm -- sina, Leuner ja mina. Ja muidugi vana Soohunt, kelle tajud me sinu jaoks dubleerisime. Kui ta loomulikult üldse taipas, mida tehti. Tema teadvus jäi ju endiseks. Aga tema pärast ma ei muretsegi. Täideviimata surmaotsus ripub tal pärast kõiki neid aastaid ikka veel pea kohal ja teeb ta kuni lõpuni kuulekaks. Niisiis, pea meeles, ainult meie kolm ja ei keegi muu.»

«Enesestki mõista, härra Radell,» kinnitas Lamont. «Ma ei räägi seda kellelegi. Ainult...»

«Ainult?» küsis Radell.

«Selles ei oli ju midagi lubamatut?»

«Muidugi ei ole,» noogutas miljonär. «Aga võib saada. Sa tead, kui halastamatu võitlus käib tipu ümber. Oled seda pisut maitsnud. Meie meetodis ei ole midagi keelatut. Keegi pole selle peale lihtsalt tulnud. Ja ma ei tahagi, et niipea tuleks. See teeb asja meile lihtsamaks. Õpetajad annavad oma kogemusi õpilastele üle kõigil aladel. Selleks on kümneid meetodeid. Meie oma on praegu parim, kuna see on kõige uuem ja otsene. Milleks seda välja lobiseda?

Aga asjal on veel ka teine ja palju ebameeldivam külg. Kui sinust saab võitja, on konkurendid nõus kasvõi musta maagia appi võtma, et sinust lahti saada. Meie meetodis ei ole midagi seadusevastast vaid niikaua, kuni pole seadust, mis seda keelaks. Kes ütleb, et Kutseliste Gladiaatorite Liiga ei keelusta seda enamuse survel otsekohe, kui see avalikuks tuleb? Mina küll mitte. Nad on iga kell nõus meetodit ka enda jaoks maha matma, et ainult vabaneda edumaaga favoriidist kasvõi nendeks paariks hooajaks, mil nad seda ise kasutama õpiksid. Viimane ei ole just päris lihtne, seda enam, et psühhotranslatsioon pole veel ametlikult tunnustatud. Muide, see teeb keelustamise veel kergemaks. Asjasse saab segada kõikvõimalikke muid riiklikke ja rahvusvahelisi institutsioone -- kaasa arvatud need, kes näeksid hea meelega terve Liiga enese ärakeelamist, kuna inimesed ei kiirusta oma raha tooma mitte nende närtsinud klassikutega kontserdisaalidesse, vaid eelistavad gladiaatoriareene. Neile oleks see muidugi tänuväärt võimalus jälle vahtu üles keerutada. Kokkuvõttes võiksin siis mina hüvitamatult maha matta assigneeringud sellesse projekti, sina aga oleksid eluks ajaks mängust väljas, sest psühhoülekandest pole võimalik puhastada ja nad keelaksid sul võitlemise.»

«Ma ei aimanudki, et jää on nii õhuke,» pomises Lamont ebamugavustundega.

«Ainult mõni aasta,» kehitas Radell õlgu. «Siis on meetod juba nii laialdaselt sisse imbunud, et seda ei õnnestu enam ära keelata. Praegused pisarpühad põhjendused ei tule kellelgi enam meeldegi. Ja nagunii oleme meie selleks ajaks esimestena oma osa profiidist juba võtnud. Kuid sinnani on saladuse hoidmine esimene reegel.»

«Kas mu järsk arenguhüpe ei või tekitada kahtlusi?» muretses Lamont.

«Las kahtlevad! Võitjaid kahtlustatakse alati ja meeleldi. Sellest pole lugu, kuni ei teata, milles just asi seisab. Sa polnud veel kuigi tuntud, kui mulle silma hakkasid, aga piisavalt perspektiivikas. Summat, mille klubi sinu omandamise eest välja ladus, sa tead. Tühja koha eest seda ei küsita ega ka maksta. Aga iga anne vajab aega ja lihvi, enne kui särama lööb. Siis võib hüpe olla täiesti plahvatuslik. Just nagu nüüd sinul. Uus favoriit hämmastab algul alati, selles ta võlu seisnebki.»

«Mõistan, härra Radell,» ütles Lamont. «Ma olen valmis.»

«Oleme kokku leppinud. See on sinu suur šanss. Kuu aja pärast hooaeg stardib. Vii end selleks ajaks maksimumi lähedale. Lasin Gregoriusel sulle enne paar väiksemat võitlust otsida. Ta vist juba rääkis. Neil ei pruugi end kuigi tugevalt välja panna. See on vaid tunnetuse kontroll. Võitlus plastpantseriteta on alati midagi hoopis muud kui treening.»

«Jah, Gregorius juba rääkis neist töödest.»

«Hüva. Anna siis pihta! Ma hoian pidevalt kontakti.»

Ta kergitas end istmelt ja surus püstihüpanud Lamontil audientsi lõpu märgiks kätt.

*

LAMONT lahkus täielikus joovastuses. Lõpuks oli see tõepoolest teostunud, Radelli poolt sõnaselgelt välja öeldud. Klubi tervikuna ei tähendanud palju; Radell oligi klubi -- nii nagu Louis XIV oli kunagi olnud Prantsusmaa. Ja seesama Radell oli andnud talle nüüd oma õnnistuse.

Juba mitu aastakümmet -- sellest peale, kui taassündinud gladiaatorlus, mis pidi maha laadima masside allasurutud verejanu, oli kõrvale tõrjunud kõik teised vaatemängud -- polnud spordis lugupeetumat tiitlit kui gladiaatorite maailmameistri oma. Avanenud perspektiivide, kuulsuse, auhinna- ja reklaamisummade eufoorias ei tulnud Lamontile meelde isegi Rona Radelli olemasolu selles majas, enne kui neiu talle hallis ise vastu sattus. Kohtumine tõi Lamonti pilvedest pooleldi alla, olles vist ka ainus asi maailmas, mis seda praegu teha suutis.

«Teil oli täna ilmselt edukas päev,» naeratas neiu vastuseks gladiaatori tervitusele.

«Mitte just väga halb,» nõustus Lamont tagasihoidlikult ja ainult ta ise teadis, kui raske see tal oli.

«Ärge salatsege,» naeris Rona säravvalgeid hambaid välgutades. «See paistab teil ju näost. Isa ütleb ammu, et olete meie klubi parim ja varem või hiljem saadakse teist veel kuulda.»

«Kui nii, siis loodetavasti varem,» avaldas noormees vaga lootust. Ta peaaegu ei teadnud, millest neiuga jutles. Nõnda juhtus see alati, nii et hiljem ei suutnud ta kunagi meenutada muud kui vaid Rona ühtaegu õrna ja isemeelset nägu, mida raamisid tumedad kiharad, ning hiigelsuuri sügavhalle sireenisilmi.

«Kas isa teid õhtusöögile ei palunud?» küsis neiu lahkuma valmistudes.

«Nendes riietes?» viitas Lamont häbelikult oma treeningurõivastele.

«Teil on ju veel aega. Kui ta ei kutsunud, teen seda ise.»

Ahvatlus oli tohutu. Õnnevihm näis aina edasi sadavat. Lamont oli ka varem siin majas külalisena lauas istunud. Harva, tõsi küll, aga vahel soosis Radell mõnd klubi paremat võitlejat seesuguse kutsega. Ühel neist Caesar Radelli õhtusöökidest kohtaski vastselt klubile ostetud Lamont Ronat. Ja oli esimesest pilgust pimestatud.

Tegelikult oligi see suuresti Rona «süü», tüdruku enda teadmata muidugi, et Lamont nõustus minema riskile psühhotranslatsiooniga. Ta polnud niisugusest asjast varem kuulnudki ja see hirmutas teda. Ta polnud kuigi veendunud, kes või mis ta pärast niisugust töötlust veel olla võis. Ent see oli ainus kiire tee tippu. Ja Rona kõrvale. Muidu kulunuks tal selleks aastaid ja kes ütleks, et ta üldse pärale jõuaks. Ta riskis. Võis vaid oletada, teinuks ta seda ka üksnes auahnusest.

Nüüd aga kutsus Rona teda ise. Otsekui head tuttavat. Kui võrdset. Sellest võis peapöörituse saada.

Kuid ta suutis jääda realistiks. Oma lahkumissõnades oli Caesar Radell käskinud Lamontil anda pihta tööle, mitte tema õhtueinele. Ja ammugi mitte ta tütrele.

«Kahjuks on see mul täna täiesti võimatu, preili Radell,» nentis ta kahetsusega. «Töö ja režiim, Vahest mõni teine kord,» lisas ta lootusrikkalt.

«Kahju,» ütles ka Rona, aga ta silmade otse riukalikust sätendusest küll erilist pettumust välja ei saanud lugeda.

Gladiaator mõistis, et tüdruk nägi teda läbi ja ilmselt narritas. Ja ta vandus endale, et saab neil õhtusöökidel igapäevaseks külaliseks. Võrdsena. Ta raiub tee selleni läbi veriste areenide, sammub vajadusel üle laipade.

Ronaga hüvasti jätnud, laskus noormees mööda Radellide villa luminestseerivate külgbarjääridega välistreppi all ootava öö poole.

LAMONTI terramobiil tuiskas õhtusel maanteel vaid pisut kiiremini kui lubatud kakssada viiskümmend kilomeetrit tunnis. Vastutulevad liikurid ilmusid ja kadusid nagu hallutsinatsioonid. Kõrval, aeglasematel sõiduradadel samas suunas kohmerdajad tundusid viimaseid samme komberdavate tõbistena. Tee treeningbaasist linna kahanes seesuguse tempo juures veerandtunnini.

Lamont ei rutanud kuhugi. Talle lihtsalt meeldis kiire sõit pärast väsitavat päevatööd. Ja nüüd võis ta taolist masinat endale juba lubada. Ta oli tõusmas, kiirelt nagu rakett. Juba esimestel Grand Prix etappidel -- nimetus oli üle võetud ammu hingusele läinud vormelisõidult - - sai temast Liiga suurüllataja. Kaks etapivõitu neljast oli alles teist hooaega osaleva tundmatu puhul sensatsioon.

Ta polnud veel kedagi tapnud. Gladiaatorid tegid seda üldse nii harva kui võimalik. Kutsesolidaarsus ühendas isegi vaenulike klubide liikmeid. Tapeti vaid siis, kui see osutus möödapääsmatuks, vahel ka isiklikust vihavaenust, muidu meenutas areenitöö mingil määral keskaegseid rüütliturniire.

Teine lugu oli grupivõitlus. Seal ei saanud mõnikord enam valida, eriti kui olid vähemusse jäänud. Tõelisteks veresaunadeks võisid aga kujuneda vaid kaks korda aastas stereoekraanide ees hulluvatele sadadele miljonitele esitatavad maiuspalad -- massilahingud avamaastikul, kus osales kuni pool tuhat ja enamgi osavõtjat. Nende põhihulga moodustasid sõjasulased -- palgata origladiaatorid, keda vikat nende oskamatuse või nõrkuse tõttu ohtralt niitis. Viimased sattusid oma haletsusväärsesse seisundisse vabatahtlikult, surmamõistetud kurjategijate hulgast, lootes niisugusel moel oma elupäevi pikendada. Muidugi said ka nemad väljaõpet, sest nendegi tublidusest sõltus neid omavate klubide edukus. Kuid liiga sageli polnud neil lihtsalt piisavalt füüsilisi eeldusi ning nende armuaeg kestis esimese osavõtuni relvastatud kokkupõrkest. Tõsi, mõned võllaroad pidasid vastu kaua ja küpsesid vanadeks vilunud taplejateks. Nemad olidki kõige halastamatumad nagu lõksus kiskjad. Peale oma elu neil millegi eest võidelda polnud. Ning üksikud nende hulgast jõudsid hea õnne korral küpseda tõelisteks meistriteks ja teenisid vanusepiiri ületamisel kuni loomuliku surmani palgatute oriinstruktoritena.

Vabad profid aga kogusid punkte -- vastavalt võidetud vastaste reitingule. Punktid olid kõik. Nende järgi määrati võitlejate edukus edetabelis. Need võimaldasid ka laveerida ja vastast valida -- eriti hooaja lõpusirgel ja isegi ebasobivast areeniväljakutsest keelduda sobivama kasuks, kuigi selgest kaotusehirmust keeldujad võisid end peagi tänavalt leida.

Lamont oli jõudnud tõusta selle hooaja liidriks. Napilt küll, sest ka eelmise hooaja võitjal, valitseval maailmameistril oli kaks etapivõitu. Edumaa andis Lamontile puhas võit tohutu kõrge reitinguga eelmise hooaja kolmanda üle. Tollest sellist sel aastal enam vaevalt võitlejat sai. Kui üldse kunagi. Ja seda kõike võlgnes Lamont psühhotranslatsioonile vanalt Soohundilt.

Soohunt Lennox oli just üks neist raudsetest veteranidest, kes kavatsesid elada ja elasidki oma loomuliku lõpuni ka pärast surmaotsust. Kakskümmend aastat oli ta ori-gladiaatorina surmale trääsa näidanud pärast seda otsust ja ainult taevas teadis, kui kaua kosmosepiraadina veel enne seda. Juhtus ta pajatustes peituma ainult veerandki tõtt, siis pidi too hämar minevik olema õige kirju. Nüüd, kuuekümneselt oli ta juba viis aastat võitlemisea ületanuna üks paremaid instruktoreid. Ta armides keha polnud enam kaugeltki see, mis enne, kuid isegi nüüd võis ta nii mõnegi treenitava ka plastpantserite kaitsele vaatamata kabuhirmu ajada.

Kõik selle oli Lamont omandanud üheainsa ööga psühhotranslaatori all. Ilma aastate ja haavadeta. Ärgates ei saanud ta isegi aru endas toimunud muutusest. Ent see ilmnes kohe, kui tal tuli tegutseda -- iga päevaga lõi see üha enam välja. Kogemused ja oskused, mida ei suutnud anda mingi treening, said ta noores, võimsas kehas kohutavaks jõuks. Asi ei seisnud ainult võitlemises -- see peitus mingis alalises valmisolekus kõigi üllatuste vastu ja ta ei pidanud end selleks üldse pingutama. See oli nüüd tal loomuses.

Siis, aegamööda hakkas tulema ka muu. Esialgu märkamatult. Ei saanud ju pidada kummaliseks unede nägemist, mis on sageli kummalised juba iseeneslikult. Lamontile tundus ainult, et nüüd on nad veidrad kuidagi võõralt. Need otsekui polnud tema unenäod.

Dr. Leuner rahustas teda. Tegu sai olla vaid tühise psühhofiltritest läbiimbunud mäluballastiga, translatsiooni paratamatu kaasnähuga. Siis aga jõudis see ballast ka ärkvelolekusse. Ajuti, kuigi mitte sageli, tabas Lamont end mäletamas pilte, mida ta ei saanud mäletada.

«Pisut rikastatud minevik,» nentis dr. Leuner muretult. Lamont võttis selle väljendi heameelega omaks ja kasutas seda vestluses Radelliga juba ise. Lõppude lõpuks mäletas ta küllalt pilte üpris sugestiivsetest hüpnofilmidest, mida polnud samuti tegelikult läbi elanud. Häiris vaid olukorra ootamatus ja uudsus.

Hirmu tundis ta tegelikult millegi muu ees. Lamont oli alati tahtnud saada tšempioniks või -- jäädes realistiks -- vähemalt väga kõrgelt koteeritud võitlejaks. See oli ta ainus šanss elus läbi lüüa, omandada lugupeetud positsioon ühiskonnas. Ja nüüd oli see šanss enneolematult kasvanud. Ta kartis seda liigse kaeblemisega ära rikkuda. Kui Radell temasse usalduse kaotab, jääb ta lihtsalt mängust välja ning see oli võrdväärne hukkumisega. Eriti nüüd, mil ta tundis Ronat.

Radelli küsimustele vastates vähendas ta oma elamuste tähtsust algusest peale. Üsna varsti hakkas vaikima ka dr. Leuneri puhul. Nimelt seisis tal meeles Radelli konstateering, et Leuner võib tema palgal olles kalduda rääkima rohkem seda, mida arvab oma leivaisale meeldivat. Kust võis Lamont teada, millal Radelli lootused asenduvad kahtlustega ning Leuner avastab, et teda on hakanud huvitama projekti pahupool?

Kumbki neist ei saanud Lamontilt kuulda, et võõrad mälestused süvenesid, et talle viirastus ajuti, nagu poleks ta enam päriselt ta ise ja nagu elaks tema sisemuses veel keegi, kes küll vargsi, aga järjekindlalt esile tükib.

Olgu, otsustas ta: kõik nägid vaid, et ta võitis ja muud ei pidanud nad ka nägema. Muu polnud üldse tähtiski. Tee oli nagunii lahti ainult ettepoole. Kuni ta võidab areenil, ei kohuta teda miski.

Linna piirides alandas Lamont kiiruse seal nõutavaks ja tundis hetkeks, et on peaaegu seisma jäänud. Tal polnud õhtuks kindlaid plaane. Tühi korter ei ahvatlenud igatahes millegagi. Tegelikult vajas ta seltsi -- kohta, kus võinuks anonüümselt ja pingevabalt lõbutseda või lihtsalt tantsida. Paraku polnud tal lootustki selles iga teise kombel kaasa lüüa. Ta oli liiga tuntud. Kohe oleks ta muutunud üldise tähelepanu objektiks. Ja olnud seejuures ikkagi üksi. Kasvõi mõnes voodis.

Ootamatult tundis ta endale täiesti mitteomast soovi juua. Kas see polnud taas midagi tollest võõrast, ehmus Lamont. Ei, süüdi pidi olema üksindus ja hooaja kasvav pinge. Pealegi ei saanud joomisest juba vormi huvides praegu juttugi olla. Maksimaalselt klaasike veini, mitte rohkem.

Aga kõigepealt pidi sööma. Lamont teadis üht kõrvalist baari, mida oli külastanud juba kaua. Loomulikult tunti teda ka seal, aga kuna seda tehti juba siis, kui ta oli veel Eikeegi, polnud asi nii tülikas. Otsustanud, roolis Lamont sinnapoole.

*

KUI ta läbi ripatskardinaga ukse hämarasse baariruumi ilmus, tervitas teda sedavõrd lärmakas «Hei-hoo, Eric!», et pimedat olnuks raske veenda baari pooltühjuses. Igalt poolt sirutuvaile kätele hoogsaid tervituslakse jagades liikus ta laudade vahelt leti poole, hinges tunne nagu võõrsilt koju jõudnul. Seegi koht polnud vaba iidolihullusest, kuid need olid vähemalt ta semud endistest aegadest, kellele ta tähendas ka lihtsalt elusat inimest, üht nende hulgast. Ta oleks võinud saada siin iga tüdruku, keda tahtis, ja tolle poiss poleks isegi väga pahandanud. Aga ta ei teinud seda iial, sest ka tema oli nende semu. Baarimehel surus ta kätt ning kui ta enne endale söögi valimist kogu kambale ühe napsi välja tegi, ähvardas veel õieti vaibumata tervituslärm baari taas ilma laeta jätta.

Saanud kelleltki vastu õlga lajatuse, mis murdnuks noore hobuse selgroo, pööras ta ringi ja möiratas nüüd juba ka ise rõõmust: «Villard! Don!»

Kaks blondi hiiglast tammusid ja trampisid teineteise ribisid muljudes leti ees ning jagasid vastamisi müürilõhkujalikke rõõmuobadusi, saateks ümbritsev vaibumatu kära.

«Don, sa vana hulgus! Kui mitu aastat?!»

«Vähemalt neli, Eric.»

«Ja kus siis?»

«Eks nii Maal kui taevas. Rohkem küll ikka üleval. Hakkajal mehel kosmoses igavaks ei lähe. Kuule , kus me rahus rääkida saame? Siin ei tule sellest küll midagi välja.»

«Kui sa otse ülevalt oled,» muigas Lamont, «siis võib-olla sa ei tea, et siinse ubriku rahu on parim, mida selle linna avalikud kohad mulle võimaldavad. Aga me saame minu poole minna. Ainult sööme enne. Mul pole kodus midagi peale jookide ja neidki hoian üksnes külaliste jaoks -- keda ma sinna ei lasegi.»

«Ära mind nüüd nii metslaseks ka pea, Eric. Muidugi olen ma sinust kuulnud. Läki siis pealegi sinu poole, nii ei tunne su baarikapp end vähemalt täna orvuna.»

Ning Villard irvitas riukalikult, nagu ta oli osanud juba siis, kui nad põnnidena vastastikku ninasid veriseks lõid ja hiljem igavest sõprust vandusid.

*

«Sa pole just väga koduse eluviisiga,» nentis Villard kohe, kui nad Lamonti kõrgeklassilisse, aga pööraselt laokil üürikorterisse jõudsid.

«Passijanaist pole ma veel otsinud, need aga, keda ma siia toon, ei hooli koristamisest,» irvitas Lamont ja saatis külitsi ees vedeleva järi jalahoobiga toanurka. Nad prantsatasid kõrge tagusega tugitoolidesse ja pajatasid tuba siuglevasse vikerkaarde mähkiva kolormuusika saatel oma tähtsamaid uudiseid. Baarikapp ei tundnud end päris kindlasti orvuna, kuna ta sisu kuivas nagu allikas kõrbelõõsas, ent Villardi ihulikku ega vaimset stabiilsust ei paistnud see eriliselt kõigutavat.

Üht pani Lamont lõpuks tähele: sõbra kunagine ülekobrutav jutusoon oli muutunud palju vaoshoitumaks, tema poolt räägitu näis aga jätvat ta viimastesse aastatesse märkimisväärseid lünki. Gladiaator ei rutanud nende kohta küsimusi esitama, vaid ootas. Seda ei tulnud tal kaua teha.

«Tegelikult ei kohanud ma sind täna sugugi juhuslikult,» ütles Villard pärast järjekordset napsi muutunud tooniga. «Jõudsin baari just enne sind, kuna teadsin, et tuled sinna sööma, kui oled linnas.»

«Imelik, kuidas sa sellest teada said, kui ma alles pool tundi enne ärasõitu isegi ei teadnud, kas ma mitte baasi ei jää.»

«Mulle teatati, kui sa lahkusid,» ütles Villard lihtsalt. «Ootasin seda mitu päeva.»

«Mida sa sellega öelda tahad?» muutus Lamont äkki umbusklikuks.

«Vaid niipalju, et huvi sinu vastu on tõepoolest väga suur,» sõnas Villard tasa.

«Ära ainult räägi, et kavatsed hakata gladiaatorivõistluste kihlveokorraldajaks,» heitis Lamont valvsust kaotamata nalja.

«Kuula mind nüüd kord ka tõsiselt,» ütles Villard talle ainiti otsa vaadates. Ka jutt tuleb tõsine. Ma räägin sinuga praegu nagu vana Soohunt Lennoxiga.»

«Kust pagan tead sina Soohundist?!» jahmus Lamont .

«Igatahes teadsin ma temast juba ammu enne sind.»

«Kuid ta on juba veerandsada aastat gladiaator, seejuures orisulane, mitte mõni areenitäht. Meie sinuga õppisime siis alles käima, kui ta sinna topiti.»

«Sa ei taha ometi öelda, et sa ei tea, kes oli Lennox enne seda» venitas Villard irooniliselt.

«Mis põrgut see minu asi peaks olema?» imestas Lamont kahtlustavalt.

«Ja nii ütleb mulle vana Soohunt Lennox?» küsis Villard muigega. «Bravo!»

Lamonti ilme oli karm ja ähvardav nagu enne areeniheitlust, kuid ta ise selle taga täielikus segaduses. Polnud raske arvata, mida võidi tahta igalt vähegi edukalt tegutsejalt atraktiivalal, mille ümber keerlesid kihlvedude hiigelrahad, ja mida neile tasuks pakuti. Kokkuleppevõistlused olid niisama vanad kui need aladki. Tal tuli vaid kedagi võita mitte nii veenvalt, teha mõni ootamatu viik...

Tõsi, Don oli sõber. Aga teisalt -- seda lihtsamalt ta ligi pääses. Mida muud võis taoline jutt siis tähendada? Aga kuidas võis ta teada Radelli, Leuneri ja tema saladust? Teadis Soohunt siiski, mida temaga tehti? Ja oli see siis praegu šantaaž?»

«Mida sa mõtled, nimetades mind Lennoxiks?»

«Seda, et sa ju oled Lennox, Eric,» ütles Villard. «Oled küll Lamont, aga Lennox ka. Sul on tema mälu. Kui kaua sa mõtled mind veel eksamineerida? Näed ju isegi, et ma tean.»

«Kuidas?» kõlas Lamonti küsimus vaikselt nagu mahakukkunud herne kõpsatus.

«Juhus, raha ja kellegi soov seda saada,» kehitas teine õlgu. «Esmalt muidugi juhus nagu alati. Aga mu ammune huvi Soohundi vastu aitas juhusel tulla just minu juurde.»

«Ja nüüd sa leiad, et šantaaž on parim vahend vana sõprust soojendama,» ütles Lamont kibedalt.

«Šantaaž?» jahmus Villard. «Nüüd jälle ei taipa mina midagi. Kas see, et ma tulen kosmosest ja otsin spetsiaalselt sind, ei ütle sulle veel küllalt?»

Nad mõlemad põrnitsesid teineteist täielikus arusaamatuses.

Villard kogus end kiiremini.

«Hüva,» ütles ta aeglaselt. «Kontrolli siis edasi. Räägin nii, nagu poleks sul millestki aimu, ehkki sa, taeva päralt, peaksid olema ammu aru saanud. Lennox oli oma aegade andekaim piraat. Mina ajan sedasama äri. Mida põrgut sa arvad mind siis seal üleval tegevat, kindlustuspoliise tembeldavat või? Aga ma pole veel pooltki nii hea kui Lennox. Nüüd oled sina Lennox. Sinul on võimed, minul jälle vahendid nende rakendamiseks. Me vajame teineteist nagu öö ja päev. llma teiseta pole kumbagi olemaski.»

Lamont silmitses sõpra kaua ja uskumatult.

«Sa oled siis piraat,» sõnas ta lõpuks. «Ja tahad, et ka minust saaks piraat? Et ma jätaksin siin kõik oma väljavaated ja tuleksin sinuga taevas teab kuhu, kurat teab mis tuuli tallama? Mõtle peaga, Don!»

«Ma ei taha, et sa saaksid. Sa juba oled. Mõtle sina oma Lennoxi mäluga!»

«Aga mul pole seda, «ütles Lamont.

Nüüd oli Villardi kord uskumatult vahtida.

«Mis sul siis on?»

Lamont rääkis talle. Ta ei varjanud vana kaaslase ees midagi, mitte vähimatki üksikasja.

«Näed nüüd, mis mul on,» lõpetas ta. «Ja seda kavatsen ma kasutada. Sind ma aidata ei saa.»

«See tuleb siis märksa aeglasemalt,» pomises Villard pettunult« «Aga ta ärkab sinus,» lisas ta palju lootusrikkamalt. «Kõik märgid ju näitavad, et ta ärkab üha rohkem ja rohkem. Küllap ta peab üleminekušokist jagu saama või midagi muud sihukest, aga see on ainult aja küsimus.»

Lamont raputas pead. «Ma ei usu. Aga kui see ka tõsi peaks olema, vabanda, vennas, minul on teine tee. Ja vähemalt mulle parem kui see, mida sina pakud.»

«Seal jääd sa alati teiste ripatsiks,» nentis Villard põlglikult. «Nad on su teinud ja nad muudavad su ka olematuks, kui tahavad. Kas sa üldse tead, milliseid varandusi Radell sinu pealt kokku kraabib? Sa oled ainult tema võidusõiduhobune, traavel, kelle peale saab teha kõrgeid panuseid -- eriti seni, kui oled veel üllataja. Oled suurepärane hobune, ma ei vaidle, aga ikkagi ainult hobune. Head tõelist traavlit hellitatakse. Tema eest kantakse hoolt ja talle antakse suhkrut. Patsutatakse. Kui ta kapjadega nuga ja kahvlit hoida oskaks, kutsutaks teda peremehe lauda söömagi -- igatahes kindlamalt kui džokit. Aga kui hobune on oma töö teinud, kui ta on ära aetud, siis lastakse ta maha. Saa aru, vanapoiss, Radelli juures oled sa vaid hästimakstud tapaloom. Mina pakun sulle võimalust olla ise oma peremees.»

«Et lõpetada nagu Lennox,» pilkas Lamont.

«Lennox reedeti,» urises Villard süngelt. «Meie sinuga teineteisele seda ei teeks. Ma võiksin võtta ju vana Lennoxi enda, kasvõi ta Radelli juurest ära röövida, kuigi ta on vana, tüütu ja riukalik, Aga ma ei saaks teda iial usaldada. Sind saaksin. Sellepärast vajangi vaid niisugust Lennoxit, kes oleks ühtaegu ka minu sõber Eric. Sind võtaksin ka vaid su enda pärast. Ära arva, ma kontrollisin sind kogu tänase õhtu. Sa oled sa ise. Ka sa ise.»

«Loodan, et sul on õigus vaid esimeses,» märkis Lamont. «Ei, Don, kuidas see ka ei pööraks, piraadi staatus lihtsalt ei sobi mulle.»

«Nojah,» irvitas Villard. «On ju veel too hallisilme lollipüünis -- Rona Radell. Sa usud, et kõlbad ta papa hobusena tema kõrvale paremini.»

Lamonti ainus käeliigutus pühkis nende vahel seisva laua nõudest puhtaks.

«Temast me ei räägi.»

Kuid Villard oli samast puust ja kannatas ähvardava pilgu kulmugi liigutamata välja.

«Ma ei tahagi rääkida temast,» heitis ta külma rahuga. «Ainult tsipakese ajaloost. Tuhat aastat tagasi vallutasid ristisõdijad Konstantinoopoli ja tegid seal tõeliselt puhta töö. Hullemat röövlibandet polnud vist vanadest roomlastest peale kokku saadud. Olen kuidagi kuulnud, et Caesar Radell põlvneb samuti kellestki sealolnust ja koguni uhkeldab sellega. Neist põlvneb kogu nimekam aristokraatia. Pärastpoole on nad tegutsenud enam-vähem samal viisil, ainult meetodid on aja jooksul pisut muutunud.»

«Mis see kõik minusse puutub?» urises Lamont.

«Mõtle, Eric-poisu,» soovitas Villard südamlikult.

Lamont pahvatas äkki naerma ja tõi uued joogid.

«Aitäh, et kutsusid, Don. Aga mul ei ole tuhandet aastat aega.»

«Sa võid alati ümber mõelda,» arvas Villard joviaalselt.

Klaas mahla ja klaas viskit kõlksatasid laua kohal kokku.

LÕPUKS oli see käes. Nad kumbki ei saanud teineteisest enam mööda vaadata. Hooaja viimaseks etapiks oli Lamonti ülekaal punktides juba sedavõrd ahistav, et eelmise ja ka kolme varasema hooaja konkurentsitu valitseja Lasse Hamrin, hüüdnimega Tyrannosaurus Rex pidi auahne rivaaliga kas ise mõõga ristama või end võitluseta lööduks tunnistama. Teda ei aidanud isegi tavaline võit, ükskõik kui ülekaalukas see ka polnuks. Lamonti võis pjedestaalile tõusmast takistada vaid surm ja nii pidi nende -- massimeedias juba ette kümnendi duelliks ristitud -- kohtumine kujunema surmavõitluseks.

Kihlveod jagunesid nelikümmend kuuekümne vastu Lamonti kahjuks, kuna lisaks areenide elava ajaloo staatusele põhines Tyrannosaurus Rexi kuulsus veel ka sellel, et ta oli punktisummaga eest läinud konkurenti tappes jõudnud tiitlini juba kaks korda varemgi. Siiski leidus teravpilkseid vaatlejaid, kes kinnitasid, et kui eelnenud kordadel hoidusid Tyrannosauruse purustava käe eest viimase võimaluseni kõrvale vastased, siis nüüd oli ebaharilikku ettevaatust üles näidanud maailmameister ise. Päevaks aga, mil kauaoodatud kohtumine kätte jõudis ja kogu elanikkonna alates ontlikest koduperenaistest kuni lühipuhkuse võtnud taskuvarasteni stereoekraanide ette aheldas -- rääkimata juba otse areeniloožides istuvatest VIP-idest --, selleks päevaks oli ažiotaaž tõusnud astmeni, kus enam keegi millelegi päris kindel olla ei võinud.

Vastased seisid tribüünidest ümbritsetud areenil kirka sügistaeva all, teraspantserid üll ja kiivrivisiirid juba alla tõmmatud, oodates heeroldi kolmandat pasunaheli. Hamrini kilpi ehtis valgele põhjale maalitud must ründav tyrannosaurus, Lamonti võitlusvapp kujutas mõõgast lõhestatud südamega lõvi. Mõlemad olid mõeldud vastast hirmutama, kuid veel enam tegelesid sellega visiiripilude vahelt sähvivad metsikud pilgud, mis näisid ristudes sädemeid löövat juba enne, kui tapritele selleks voli anti.

Lamont sundis end hingama sügavalt ja rahulikult. Aeg endast looma välja lasta polnud veel küps, see oleks tähendanud vaid asjatut energiakulu. Tema teadvuses mühises enneolematute tajude ning võõraste piltide keeristorm. Teadmata kust kerkis vaimusilma ette purustatud kosmoselaeva tontlik vrakk. Kohe asendus see blasterilaskudes murduva terasuksega, mille kõrval väändus kuulmatuks karjeks avatud suuga pardaohvitser. Lamonti sõõrmed haistsid võõra, olematu vere lõhna ja sel hetkel ei teadnud ta enam täpselt isegi, kes ta oli. Heeroldi märguanne jõudis temani otsekui läbi summutava kile; siis mõistis ta, et aeg on käes ja lasi keeristormil end kaasa viia.

Vaid mõne sammuga üle tandri jõudsid nad selle keskel vastamisi ning põrkusid kokku nagu kaks rammipalki, tribüünide kisa pea kohal laineina kokku löömas. «Kompimiseks» polnud aega. Tyrannosaurus katsus murda noort Lamontit marulise rünnakuga, viimane oma kümme aastat vanemat vastast nooruse sitkusega. Siiski oli kumbki teist areenil piisavalt näinud, et mitte loota võitu juba esimestel minutitel. Seda võinuks tuua vaid juhus.

Aga juhus tuli. Lamont tõrjus kilbiga Hamrini taprihoobi ja virutas erakordse jõupingutusega vastu, lootes purustada vastase kilpi või põrutada vähemalt tuimaks seda hoidvat kätt. Ent kaval Tyrannosaurus põikles kilpi üldse tarvitamata poolpöördega kõrvale ja Lamonti enese üksnes õhku tabanud löök viis lööja tasakaalust välja. Hamrini tapper polnud uueks löögiks veel tõusnud, aga ta tõukas Lamontit kogu oma raskust appi võttes kilbiga, nii et noormees kukkus ja tribüüne läbis vapustatud ahhetus.

Vajanuks Hamrin vaid võitu, oleks ta selle praegu tõenäoliselt saanud. Kuid ta vajas enamat. Punktivahe oli liiga suur ja elusana oleks Lamont tiitli võitnud isegi täna kaotades. Kartes vastast üksnes võitlusvõimetuks muuta, raiskas Tyrannosaurus esimese löögi kilbile, et muuta Lamonti kaitse enne otsustavat hoopi olematuks. Viimast anda ta aga enam ei jõudnudki. Raudrüüs otse võimatu havihüppega viskus Lamont talle jalgadesse ning rebis Tyrannosauruse pikali. Mõne viivu vältel veerlesid nad raskelt hingeldades üle teineteise, siis viskusid üheaegselt eemale, et haarata oma sõjariistad, ja kõik algas uuesti.

Taas järgnes hoop hoobile. Tribüünid ulusid metsikult nagu verd haistev hundikari. See oli levinud juba ka muidu nii väljapeetud VIP-ide loožidesse. Mängu olid pandud hiigelsummad. Kestva kisaorkaani varjus jäi Lamont ainsaks, kes kuulis Tyrannosauruse täiest kõrist karjutud ähvardust: «Ma sain su kätte, jõnglane, ja nüüd saan lõplikult!»

Lamont vastas taprihoobiga, mis kiskus vastase kilbist killu ning tekitas isegi suurema jõu kaotanult õlakaitsele mõlgi. See oli Tyrannosauruse saatuslik eksitus, et ta pidas oma vastast alles andekaks algajaks. Kui ta sellest aru saama hakkas, oli juba liiga hilja. Veel kunagi polnud vana Soohundi külm, kaalutlev raev Lamonti kehas selliselt võidutsenud. Ta ei sattunud enam ühessegi püünisesse, vaid kavaldas ise veel edukamalt. Ükski ta löökidest polnud antud huupi, nad kõik teenisid läbimõeldult ja sihikindlalt ainsat eesmärki -- rammida Hamrini kaitse pilbasteks. Ning vanem mees hakkas väsima. Tema kilp tõusis järjest töntsimalt, jõudes vaevu vastu selle pihta langevale löögisajule. Kümme minutit hiljem polnud tribüünidel võitjas enam kahtlust. Nüüd avas Soohunt-Lamont kogu võitluse jooksul esmakordselt suu ja paiskas kõigile Hamrini öeldud pilgetele vastuseks üheainsa sõna: «Loobu!»

Kuid Tyrannosaurus Rex ei olnud loobuja. Nähes oma olukorda iga minutiga üha halvenevat, võttis ta ette meeleheitliku avantüüri. Ta viskas kilbi kõrvale ja haaras taprivarrest ka teise käega. Hoopide võimsus kasvas nüüd kohutavaks, kuid ta ise võis end Lamonti omade eest päästa vaid põigeldes. Tõsi, esimese sööstu ajal polnud Lamontil nende andmiseks mahti. Ta üksnes taganes, püüdes Hamrini kirve igal langemisel kilpi pisut tagasi anda, et löögijõudu vähendades säästa nii kilpi kui käsivart. Tyrannosaurus tiirles nagu hullumeelne derviš. Pööreldes sai iga hoobi langemine uue alguseks, nii et Lamontile näis, nagu püüaks teda põrmu taguda terve taprite tuulispask. Ent ta ei kaotanud hetkekski külma verd. Soohundi vähemalt nelikümmend välilahingut kahekümne aasta jooksul seisid siin koos temaga ega lasknud tal pead kaotada. Kui vaid kilp vastu peaks! Soodne juhus ei saanud jääda tulemata.

See ei jäänudki tulemata. Tõrjunud tagasi terve raevunud röögatustest saadetud löögiseeria, viskus Lamont äkki kõrvale. Juba rutiinselt tema kilpi purustavale Tyrannosaurusele oli see täielikuks ootamatuseks ja ta kaotas tasakaalu just samal viisil nagu Lamont võitluse algul. Lamonti tapper raksas vaid üheainsa korra, aga see oli võimas ja halastamatu löök. Turvisest oli vaid niipalju abi, et küljest raiutud käsi omateed ei lennanud. Kõigepealt kukkus tandriliivale sõjakirves, siis prantsatas sinnasamasse Tyrannosaurus Rex, kunagine võitja, viies Lamonti kinnikiilunud tapri endaga kaasa.

Kõrvulukustav kisa muutis õhu peaaegu tahkeks. Näis, et seda mööda on võimalik taevani ronida nagu mööda redelit. Heitnud langenule uuriva pilgu nägi Lamont-Soohunt, et too oli veel teadvusel. Visiiripilude tagant vaatasid talle vastu pärani silmad, katte alt välja ulatuv suu aga vormis järjekindlalt ühtesid ja samu sõnu, mida Lamont mõistis üksnes huulte liikumise järgi: «Tapa! Tapa mind!»

Uhke Tyrannosaurus ei tahtnud lahkuda oma elu viimaselt areenilt kaotajana. Surm olnuks talle praegu tõeliseks halastuseks. Lamont-Soohunt vaatas ekstšempionile kalgilt silma ning raputas sõnatult pead. Astunud pika sammuga üle võidetu keha, tõstis ta publikut tervitades võidu märgiks mõlemad käed.

*

RIIETUSRUUMIS valitses joovastus. Langeti üksteisele kaela. Caesar Radell, juuksed sarvis ja lips viltu ees, surus higist nõretava Lamonti oma rinnale ja ulatas talle siis hiiglasliku, šampanjaga täidetud võidukarika, «Joo, Eric! Sa oled selle ära teeninud!»

Lamont neelas suurte sõõmudega kihisevat veini, kuni see ähvardas ta sõõrmeist välja pursata, ja surus siis karika Radelli kätte tagasi: «Joo, Caesar! See on nüüd tehtud!»

Kõik jõid. Karikas käis ringi ja seda täideti üha uuesti. Vahepeal asetas lanista Gregorius selle kummuli oma päratu kolba otsa ja tantsis lühikesi jämedaid jalgu pildudes kankaani.

«Pese end kähku puhtaks ja pane riidesse!» karjus Radell Lamontile otse kõrva, et end vähegi kuuldavaks teha. «Lennuk ootab. Kohe pärast pressikonverentsi kihutame minema. Gregorius saab siin ka üksi väed juhitud. Tunni aja pärast oleme minu villas. Seal pühitseme.»

*

RADELLIDE villas pühitseti võitu tõepoolest väärikalt. Kui eralennuk majatagusele maandumisrajale laskus, ootas seal juba hulgaliselt klubi funktsionääre ja prominentsemaid aktsionäre abikaasadega. Radell ning Lamont ehiti tammelehtedest võidupärgadega ning käesurumised ja õlalepatsutused ei tahtnud lõppeda.

Laud oli kaetud terrassile, mis jahedat sügisilma arvestades oli välisõhust sedapuhku läbipaistva seinaga eraldatud. Üks toost järgnes teisele ning joodav voolas ojadena. Pärast pidulikku einet muutus terve maja peoareeniks.

Ning siis, oma suurima triumfi päeval avastas Lamont ootamatult, et tunneb end äkki võõra ja ülearusena. Ja tühjana. Algul püüdis ta end veenda, et see pole muud kui normaalne tagasilöök pärast jõudmist ihaldatud sihile. Ja vein. Alkohol ei olnud talle kunagi soodsalt mõjunud. Aga ta teadis, et ajab endale puru silma.

Joogiklaas sõrmede vahel, lonkis Lamont mööda maja, viisakas naeratus näol nagu mask. Ühe oma tõotuse oli ta täitnud. Ta oli selles majas nüüd igapäevane külaline. Veel kahe aasta eest poleks keegi neist mukitud daamidest ja elegantsetest härradest talle pilkugi heitnud. Nüüd teda kõnetati, joodi tema terviseks ning patsutati õlale. Ikka ja jälle patsutati talle õlale ning kusagilt teadvuse umbsopist kuulis ta Don Villardi häält vaikselt irvitamas: «Head hobust hellitatakse. Tema eest kantakse hoolt ja talle antakse suhkrut. Patsutatakse

Lamonti keel ei osanud kuuldavale tuua seltskondlikku vadinat. See oli loodud vormima tarvilikke sõnu. Vastates ta takerdus, ütles ülipüüdlikusest mitmeid kohatusi ja tundis end viimaks julgena veel üksnes vaikides nagu häbelik plika kloostrikoolist. Kuid talle naeratati. Täna anti talle kõik andeks. Sest ta oli tõepoolest suurepärane traavel.

Lamont tabas end võidujärgsesse riietusruumi tagasi ihkamas. Vaid seal oli ta olnud rõõmu ehe ja mööndusteta osaline. Ta tahtnuks sinna jäädagi, kasvõi juua end koos meeskonnakaaslastega hooaja lõpu ja võidu puhul silmini täis. Siin ei tundnud ta end vabalt. Ainult miks siis, pagana pihta? Viimastel kuudel oli tal tulnud piisavalt seltskonnas viibida, et tunda end seal kindlalt. Mis temaga äkki täna lahti oli?

Pingutusega hajevil mõtteid koondades püüdis Lamont end analüüsida. Ja leidis selle, mida oli oma sisimas niigi teadnud -- ning püüdnud kohkumusega eitada. See ei olnud tema, kes tundis end kohmakalt. See oli vana Soohunt Lennox. Nii nagu teda areenil olid juhtinud Soohundi instinktid, külm raev ja maailmapõlgus, nii talutas teda nüüd käe otsas vanamehe kahekümne viie aastane orjapõlv. See tõrjus kõrvale ta enese maailmataju, asus ise sellesse ja moonutas seda. Ning kuidas ta ükskõik millist kaasvestlejat ka ei tituleerinud, dikteeris alateadvus tegelikult ikka ainult ühtainsat pöördumist: kodanik ülemus.

Seda endale tunnistanud, kiskus Lamont end vabaks. Kuid see nõudis jõudu, pidevat katkematut pingulolekut. Ta ei olnud päriselt ta ise, ta pidi ennast mängima. Ja see tegi kohmakaks.

Ta tahtis siit ära, üksindusse -- kuhugi, kus oleks võimalik ennast jälle tükkhaaval kokku panna. Aga ta ei saanud. Tal tuli olla siin, võtta vastu õnnitlusi ja naeratada, naeratada... See üksi poleks teda kinni hoidnud. Ta oli end täna piisavalt eksponeerinud, küllap antaks andeks ka see tema viimane kohatus -- varane lahkumine. Kui ta poleks vaid tahtnud ...

Rona Radell, kes esines kogu õhtu külalislahke perenaise rollis, oleks nagu läbi paljundaja lastud. Tema öömusti lokke ja halle silmi jätkus kõikjale -- ning ühtlasi polnud teda kusagil. Kordagi ei suutnud Lamont tabada neidu piisavalt intiimses atmosfääris, et tõsisemalt rääkida. Talle tundus koguni, et tüdruk teda väldib. Ometi oli kõnelus hädavajalik.

Lamontil oli kõrini võltsromantikast, määratlematusest ja ebakindlusest nende suhetes. Iga kord, kui ta mõnes juhuslikus hotellis hommikuhämaruses Rona juurest minema hiilis, tundis ta end nagu suurilmadaamile «teenuse» osutanud toapoiss, keda vahelejäämise korral ootab vallandamine. See pidi lõppema! Paraku see peaaegu oligi lõppenud, ainult mitte nii, nagu Lamont oli oodanud. Poolteise kuu eest sõitis Rona ette hoiatamata Los Angelesse. Nüüd oli ta küll tagasi, kuid valmis iga hetk sõitma Pariisi. Ja see polnud mitte Rona, kellelt Lamont seda kuulis.

«Mina pidasin monogaamseid taotlusi seni rohkem naiste pärisosaks,» oli Rona naernud sel ainsal korral, mil Lamontil õnnestus juhtida jutt nende tulevikule. Ja midagi muud ta Ronalt täienduseks ei kuulnudki.

Omas ta siis lisaks Caesari võistlustraavli staatusele ka Rona juures vaid mängukanni kohta? Ta oli tänu oma võitudele lootnud seista Rona kõrval võrdsena. Nüüd oli ta maailmameister, aga kuristik, mille neiu nende vahele jättis, haigutas sügavamalt kui kunagi varem. Äkki seepärast, et ta ei mahtunud nüüd enam kuuleka toapoisi osasse ning võis muutuda tülikaks? Ta varitses Ronat talveaias ning tiris neiu peaaegu väevõimuga ühe palmi varju, tundes end seejuures juba ette lööduna. Aga mida kuradit oli talle muud teha jäänud?

«Ja mis see peaks tähendama?» küsis Rona irooniline, täiesti rahulik hääl, mis röövis viimase kübeme Lamonti niigi teeseldud enesekindlusest. «Muide, sa teed mulle haiget.»

Lamont vabastas häbistatult tüdruku randme ning unustas ainsa sekundiga kogu oma hoolikalt kavandatud sõnavõtu. Lisaks oli ta kurk rääkides abtult kähe: «Me pole enam ammu näinud. Sa olid kogu aja lennus ... ja mina ka. Me peaksime kohtuma. Üürisin meie vanas motellis numbri. Saad sa täna tulla? Või homme...»

Rona hääl oli sarkastiline: «Sa oled vist arust ära. Kuidas ma peaksin maailmameistri seltskonnas oma inkognito säilitama?»

Ja miks peaksid sa seda üldse säilitama?» küsis Lamont.

«Sest ma ei armasta komplikatsioone,» naeratas tüdruk armsalt.

«Kui mu tiitel on ainult komplikatsioon,» vandus Lamont,» siis võtku teda kurat!»

«Kuule, see on ju sinu leib,» ütles Rona tõsiselt.

Tal oli õigus. See oli Lamonti leib. Ja mitte tema, Rona Radelli oma. Lamont tundis end paikapanduna. Kuristik nende vahel laienes ületamatuks.

«Pealegi sa ju tead, kuidas sinuga on,» lisas neiu. «Ma mõtlen -- mis nad sinuga tegid.»

Nüüd oli see välja öeldud. Rona teadis! Ja ei aktsepteerinud. Või kasutas seda üksnes ettekäändeks, mis tegi sama välja.

Rona vaatas teda veidi aega, ei külmalt ega halvakspanevalt, lihtsalt vaatas -- mitte kui inimest, meest, vaid pigem nagu nähtust. Siis, nähes, et jahmunud Lamont enam midagi ei ütle, pööras ta selja ning läks kiirete kõpsuvate sammudega minema.

Lamont vaatas talle järele ega teinud ainsatki liigutust. Kes ta siis nüüd õigupoolest oli? Või mis?

«Ah siin sa end peidadki,» äratas Caesar Radelli hääl ta tardumusest. «Kogu see melu on väsitav, eks? Pole parata, täna oled sa ühisomand. Ega see hullem ikka ei ole kui areenil. Lähme, nad tahavad sind kogu aeg silma all näha. Kohe algavad stereos uudised ja meie oleme seal nagunii sees.»

Radelli käsi laskus Lamonti õlale ja patsutas teda. Noormees võpatas. Hetkeks näis talle, et tema sisemusest vallandub vulkaan, siis lõtvus ta uuesti ja lasi end, Radelli käsi endiselt õlal, tagasi külaliste juurde talutada.

VAIMULIK ei näidanud millegagi, et Lamonti vaenulik hoiak teda häirinuks. Neis kitsastes kivikongides oli ta ilmselt kohanud igasugust suhtumist ja tema silmavaade väljendas vääramatult oma kohust täitva inimese rahulikku kindlust.

«Variser,» mõtles Lamont vihaselt.

«Su koorem on ränk, mu poeg,» ütles vaimulik tasa. «Aga Jumal ei unusta kunagi neid, kes Tema omad on. Ma tulin, et tuua sulle kergendust.»

«Kas tõesti?» rõõmustas Lamont. «Siis saad ehk organiseerida siia kasti õlut ja ühe priske libu?»

«Sul on valus, mu poeg,» naeratas vaimulik visa kaastundlikkusega, «ja sa tunned hirmu ja ebakindlust. Sellepärast trotsidki. Aga see ei ole sina, see on vaid su hinge hiilinud maailma kurjus, mis enda pärast väriseb. Pööra talle selg, loobu trotsist ja juba sellest üksi läheb kohe kergemaks.»

«Huvitav,» imestas Lamont. «Ei tea, mis mulle pärast seda veel alles jääks?»

«Sina ise,» tuli vastuseks. «Sinu hing puhtana ja vabana Issanda palge ees. Ristilöödu on meie kõikide patud ammu lunastanud. Sa pead talle vaid hinge avama ja enda omi siiralt kahetsema.»

«Kena,» arvas Lamont. «Aga sel juhul peaks see olema minu ja Lunastaja vaheline eraäri. Mida veel sina siit tahad?»

«Tahan sind selles aidata, mu poeg.»

«Sa ütled, et inimene on jumala looming,» arutles Lamont pilklikult. «Oletame. Kirik seevastu on igatahes inimese loodud. Ja nüüd tahad sa, et mina, kes ma olen Jumala looming, painutaksin pea inimese loomingu, kiriku ees?»

«Tõsi,» nõustus vaimulik leebelt. «Kirik on inimlik institutsioon. Aga see vahendab sinu teed Jumala juurde.»

«Kuradi mugav on olla selle asevalitseja, kes end iial näolegi ei anna!» irvitas Lamont. «Tõmba uttu, papi!»

Lamont raputas pead, et nägemusest vabaneda. See ei olnud tema. See oli Lennox -- kunagi ammu, pärast surmaotsust pihtimast keeldumas. Aga ta mäletas seda nii täpselt, kõigis üksikasjades, et võõras mälestus mõjus märksa selgemini paljudest ta enda omadest. Või mida tähendas siin õieti sõna «võõras»? Kõlbas seda enam üldse tarvitada? Võõras oli ehk ainult asjaolu, et Lennoxi mälestused allusid talle palju halvemini kui ta isiklikud, olid sõnakuulmatumad. Alles eile ütles ta oma sünniaasta asemel masinlikult Lennoxi oma. Kui kaua võis aega võtta, et ta ka nimetaks end Lennoxiks ega märkaks isegi parandada -- kuna peakski end temaks?

Nägemused, nägemused, nägemused -- tontlikud ja painavad nagu unenäod ilmsi. Nad tulid luba küsimata millal aga tahtsid ja ähvardasid reaalsuse enda alla matta. Eriti unetutel öödel. Aga ka päeval. Ja kusagil nende nägemuste taga näis olevat veel miski, mida Lamont ei näinud või ei julgenud näha, aga tajus -- miski, mis ainult ootas, et kord tulla ja uputada nagu tammi tagant valla pääsenud vesi.

Ning mida arvata mõtteaukudest, täieliku pimeduse momentidest teadvuses, mil ta nagu kahe tooli vahele istunu kummalegi pihta saamata tühjusesse prantsatas? Kes juhtis teda siis? Või raevuhoogudest -- lõksupüütud kiskja meeleheitepursetest, mis võisid vallanduda tühisemalgi põhjusel? Täna oleks ta ühe ori-gladiaatorist sparringupartneri äärepealt tapnud. Lennox ei võinud oma orjaseisuses endale eales midagi säärast lubada. Kuid tema, Lamont oli vaba. Ja maailmameister. Tundus peaaegu, et alles tema kaudu avanes vanale piraadile õige väljund.

See kõik tähendas pinget, pinget, pinget. Ning Lamont ei teadnud, kui kaua suudab ta sellega veel toime tulla. Dr. Leunerist polnud abi, vaevalt et ka kellestki teisest. Ta ei saanudki ilma end reetmata kellegi teise poole pöörduda. Nad võisid ta ebanormaalseks tunnistada ja tee areenile oleks suletud. Samal põhjusel ei usaldanud Lamont ka Leunerit -- Radell võis hakata muretsema oma renomee pärast. Lamont oli üksi. Õigemini -- kahekesi.

Ta rüüpas džinnipurgi tilgatumaks ja lennutas täpse viskega prügikasti. Tühi kest kolksatas vastu oma eelkäijaid. Õieti oli niisugune asi baasis lubamatu, aga ta vajas seda. Tegelikult seisis tal riidekapi nurgas ka pudel «Jim Beami» -- mitte enam päris terve. Kes julgeks tema järel nuuskida? Ta oli maailmameister. Ja hooaja alguseni jäi veel küllalt aega. Ta oleks meelsasti rüübanud veel ühe džinni, aga tal polnud siin rohkem. Võib-olla sõita täna linna ja lubada endale pisut pidu?

Kiire koputus vastu privaatgarderoobi ust ajas Lamonti plaanitsemised sassi.

«Kes kurat seal on?» urises ta tujutult, ehkki teadis isegi, et peale Gregoriuse poleks keegi teda tülitada söandanud.

«Vabanda, Eric, aga boss tahab sind näha,» ütles lanista ukse vahelt.

«Radell,» imestas Lamont. «Ma alles päeval nägin teda.»

«No ma ei tea,» kehitas Gregorius õlgu. «Ju siis on midagi uut. Ta olevat sulle helistanud, aga sa ei võtnud vastu.»

«Mul jäi mobiil liikurisse,» nentis Lamont end püsti vinnates ja leidis, et telefonidest kaugemal on elu märksa rahulikum. Seekord siis mitte. Huvitav mida vanamehel õhtusel ajal veel asja peaks olema? Lamont kaalus, kas juttu ei annaks telefonitsi maha pidada. Tal polnud mingit lusti eksponeerida Radellile oma džinniaure. Aga ei, nii ülbeks ei saanud ka minna. Kui klubi president ta juba enda juurele kutsus, polnud see ilmselt telefonijutt. Olgu -- nagunii oli vana selle aja peale ka ise midagi rüübanud.

Kui nad õue astusid, kuuldus kõrvalt, ori- gladiaatorite paviljonist kumedat lärmi ja mürtsatusi. Lamonti küsiva pilgu peale Gregorius muigas: «Paistab, et nad ristivad seal uustulnukat. Kui ta selle peale ainult hinge ei heidaks. Iga jumala kord klobivad nad uue tereütlemise käigus laatsaretti ja kakluses jääb too süüdi veel pealegi.»

Sel momendil prahvatas üks aken kildudeks ja mees, kes koos raamidega välja lendas, ilmutas väga vähe soovi veel üles tõusta. Näis sedamoodi, et ta käsi oli murtud.

«Nad ei oska üldse kukkuda,» vangutas Lamont pead, «ja see on seda halvem, et too pole mingi uustulnuk.»

«Sinine sarvik!» sajatas lanista ebameeldivalt üllatatuna ja tormas kõigest väest ukse poole. «See on nüüd küll juba kurat teab mis.»

Lamont irvitas ja kiirustas talle järele. Nagu röövlooma tõmbas teda sinnapoole, kus võideldi.

Paviljoni avaras koridoris veerles inimkehade segadik, millest välkus ainult rusikaid ja saapataldu. Kui Gregoriuse valjud röögatused mehed laiali ajasid, tundis Lamont löömingu epitsentrist kerkiva kuju ära. Samal ajal kui vanad olijad lanista viha eest laiali jooksid, jäi uustulnuk pisut vankudes paigale. Ta huuled olid katki, vasak silm paistetas kiiresti üles ning juuste alt nirises verd üle laupa ehtiva kõrvaldamatu orjamärgi.

«Kahju, et katkestasid,» irvitas ta hingeldades Lamonti suunas. «Me hakkasime just-just tuttavaks saama.»

«Tõbras!» käratas Gregorius. «Kaklus juba esimesel õhtul! Viis päeva ainult vett ja leiba, et aru pähe tuleks.»

Lamonti sõrmed sulgusid ta õla ümber tugevasse haardesse. «Pea veidi hoogu.»

Ning siis nägi aus lanista pärani silmadega, kuidas gladiaatorite taeva säravaim täht ning kurjategijast ori teineteist kaelustasid.

«Rõõm näha, Don, kuigi mitte siin.»

«Saatus on riukalik,» muigas Villard mornilt. «Aga ma proovisin ta vähemalt järele.»

«Lase jalga, Gregg» heitis Lamont üle õla. «Süüdi võid kuulutada tolle õhulenduri, keda sa kahe aastaga isegi kukkuma pole õpetanud.»

Kui sõbrad kahekesi jäid, vaatasid nad pikalt teineteisele otsa.

«Nii et ka sinul ei vedanud,» nentis Lamont lõpuks.

«Mida sa mõtled selle «ka» all?» küsis Villard.

«Pikk lugu,» ohkas Lamont. «Pärast räägime. Praegu pean Radelli juurde minema. Hea, et sa vähemalt siia sattusid. Homme vaatame, mis ma sinu heaks teha saan.»

«Ära näe vaeva,» ühmas Villard. «Mul on praegu üsna ükskõik, on mu küljealune vatist või puust.»

«Uhke,» irvitas Lamont. «Ei taha võlgu olla? Jäta. Me mõlemad oleme teineteisele juba niipalju võlgu, et tegelikult ei võlgne me enam ammu mitte midagi.»

*

LAMONTILE öeldi, et peremees on oma kabinetis ja kui gladiaator sinna sisse astus, nägi ta klubi presidenti paberitega ülekuhjatud laua taga. Radell noogutas sõbralikult ja viipas Lamonti istuma. Sirgeldanud hoogsa käega mõned resolutsioonid, tõstis ta pea ja silmitses noormeest mõtlikult. Siis asetas ta käe kõige paksemale paberikuhjale ja nentis nähtava vastumeelsusega: «Klubi rahaline olukord valmistab mulle tõsist muret.»

Lamont tegi kerge kahetsust väljendava žesti. Ei olnud tõenäoline, et temalt neis asjus nõu võidi küsida. Tal oli õigus.

«Me arutasime seda probleemi täna aktsionäride nõukogus,» rääkis Radell väikese ebamugavustundega hääles, «ja jõudsime üksmeelsele järeldusele, et klubi aitab vee peal hoida ainult kiire ja tõhus finantssüst. Et kohe asja tuuma kallale asuda, siis tuleb klubil muuhulgas teha mõningaid loobumisi võitlejate osas. Teiste sõnadega: nõukogu otsustas loovutada sind «Neoonvälgule».»

Lamont silmitses teda jahmunud pilgul. «Sa teed nalja, Caesar!»

«Paraku mitte,» raputas Radell pead. «Sa tead, et mul on sellest kuradima kahju, aga siin pole midagi parata. Klubi on äriline ettevõte, omavahelised suhted ei loe siin midagi. Isegi kui ma riskiksin arutult ja investeeriksin klubisse oma isiklikud vabad summad, ei oleks sellest ikka veel küllalt. Aga sa tead, kui kõrge on sinu hind Liigaturul pärast viimast hooaega.»

«Nii et vana traavel läheb siis müüki,» nentis Lamont hapult, «Nojah, ega minul siin ju midagi kaasa rääkida ei olegi.»

«Ära võta seda nii traagiliselt,» soovitas Radell osavõtlikult. «Sa ei kaota midagi. Su viieaastane leping kehtib «Neoonvälgus» edasi. Enamgi veel, sulle makstakse üleminekutasu. Alles aasta eest oleksid vaid seda üksi terveks varanduseks pidanud. Ja oma suhteid reklaamikompaniidega tead ise minust paremini.»

Lamont oleks meelsasti teada tahtnud, kuidas klubi nii üleöö äkki kitsikusse sattus, aga ta mõistis küllalt hästi, et teda neisse probleemidesse ei pühendata -- eriti nüüd, minejana. Ja mis see muutnud oleks? Tema arvamusel polnud tõepoolest mingisugust tähtsust. Arutanud mõnda aega klubivahetuse jooksvaid üksikasju, surus Lamont üle laua Radelli pehmet, aga raudse haardega kätt ja soovis head õhtut.

Mis siis ikka, arvas ta süngelt. Küllap oli isegi parem, kui ta sellest majast kaugemale saab.

Vaevalt minut hiljem sai ta aru, et lahkumine võis olla küll parem, aga ikkagi neetult piinarikas. See juhtus siis, kui ta nägi Ronat välistrepil vestlemas Carl Aroni, hiljaaegu klubile muretsetud perspektiivika noore gladiaatoriga, ja mõistis, et oli kõigele vaatamata ikka veel lootnud.

Ta lähenes paarile ükskõikset ilmet näole manades, tervitas vaoshoitult ja surus alla valusa tukse, kui ta pilk neiu omaga kohtus. Hetkeks valdas teda kummaline tunne, et ka Rona vaade väljendas sedasama valu. Kuid see pidi olema eksitus. Või teadis Rona juba ta lahkumisest? Aga mis siis sellest?

Aronile, oma potentsiaalsele järeltulijale klubi esinumbrina ei pööranud Lamont peaaegu üldse tähelepanu, tajus vaid uduse kõrvalnähuna aukartuse ja kahjurõõmu segu teise hoiakus. Võib-olla teadsid nad juba tõesti. Ta ise kippus ikka viimane olema, kes endasse puutuvat kuulda sai.

Tegelikult pidanuks ta enne lõplikku lahkumist Aronit hoiatama, seda enam, et dr. Leunerit nähti ringi liikumas jälle tavalisest sagedamini. Kuid ta teadis liiga hästi, mida ta ise niisugusest hoiatusest veel aasta tagasi oleks arvanud. See oleks paistnud ainult vaenuliku maailma järjekordse salanõuna tema tippupürgimise vastu. Nüüd läks ajalugu lihtsalt uuele ringile.

Lamont viskus terramobiili juhiistmele otsekui merehädaline päästepaati ja võttis paigalt seesuguse kiirendusega, nagu kavatseks kihutada otse pilvedesse.

TA tuli teadvusele püstijalu ning tajus ähmaselt, et uni see küll ei olnud, millest ta ärkas. Lihased krampusid pingest ja kopsud ahmisid õhku nagu pärast rasket võitlust. Jahmunult silmitses ta segipööratud tuba ja selle kaugeimas nurgas kössitavat võhivõõrast tüdrukut. Tüdruku riietus oli enam kui napp ja tema pärani silmadest vaatas vastu õudus. Lamont avastas, et ta ise polnud samuti riides, hotellituba tuli aga tuttav ette -- see kuulus talle. Sõrmenukid olid marraskil ja veritsesid.

«Mis lahti on?» küsis ta, tajudes oma häält mureliku ja hädisena. Tüdruk ei vastanud, kuid aegamööda hakkas ta vaade elustuma.

«Kes sa oled?» usutles Lamont ebakindlalt. «On sinuga kõik korras?»

«Jah.» Tüdruku hääl oli veel möödumata hirmust kähe. «Ma...ma ei saanud üldse aru, et sa purjus oled, kui me tulime...Kuule, ma lähen nüüd.»

«Jajah,» pomises Lamont ja istus voodile. Pea lõhkus julmalt valutada. Tüdruk hakkas kiiresti oma riideid kokku korjama.

«Mis ma tegin?» küsis Lamont kumedalt. «Ma ei mäleta midagi.»

Tüdruk heitis talle kiire närvilise pilgu, nagu tahaks veenduda, kumb on ohutum, kas rääkida või vait olla. Lamonti raske vaate all püüdis ta valida neutraalsemat väljapääsu.

«Ei midagi erilist -- algul. Aga siis sa justkui arvasid, et siin on veel keegi. Sa käsutasid kedagi ja peksid seina ja karjusid midagi abordaažist.»

Öölind oli nüüd riides. Lamont leidis oma rahakoti ja surus talle pihku mõned pangatähed. «See on takso jaoks. Vabanda, ma poleks pidanud nii palju jooma.»

Tüdruk libises uksest välja nagu vari. Ilmselt suure kergendusega.

Lamont neelas paar tabletti peavalu vastu, varises tugitooli ja kõigutas end rütmiliselt edasi-tagasi. Kell näitas alles hilist õhtutundi. Tähendab, nad ei saanud tulla siia kuigi ammu.

See oli jälle üks neist tühikutest, mil ta käitumist juhtis otsekui keegi teine. Viimasest kahest tunnist ei mäletanud ta vähimatki, otsekui oleks tõepoolest rängalt joonud. Hea et tüdruk nii arvaski. Kui ikka arvas, sest voodisse olid nad kõigi näitajate järgi ilmselt jõudnud, temal aga ei tohtinuks olla lõhnagi. Küllap mängis öölind hirmust komöödiat, et teda kuni oma pagemiseni rahulikuna hoida. Teda -- ohtlikku märatsejat.

Kuulujuttudest polnud ilmselt pääsu, Aga olgu -- küllap need levisid juba niigi. Ei saanud jääda ju lõpmatuseni märkamatuks, et temaga pole kõik korras, ükskõik kui ekstsentriliseks maailmameistriks teda ka ei peetud.

Ta oli kadunud mees, mõtles Lamont endamisi, absoluutselt kadunud. Nii kadunud, et ei leidnud ennast enam isegi. Ja homme seisis ees võitlus. Minna maastikulahingusse niisuguse enesetundega...

Peavalu andis tablettide mõjul järele. Ta kaalus pisut ja neelas ka ühe uinuti. Oli alles lugu! Solkida oma reaktsioone võitluse eelõhtul! Aga see oli kõige vähem halb, mis ta teha sai. Voodisse pugedes murdis Lamont pead, kas Radell oli ta müünud sellepärast, et ta teadis...

Uni ei tulnud. Ta ainult lõtvus pisut ja leidis, et on nagu põgenik, kes pärast tahtmatut pimedust püüab pääseda tahtlikkusse. Teadvuseloleku valgus kõrvetas talumatult.

Kui telefon helises, ei maganud ta ikka veel. Neetud! Et ta ei olnud ka taibanud seda välja lülitada! Lamont tahtis helistajat ignoreerida, aga kutsung tirises järeljätmatult nagu unevastane vandenõu. Et seda välja lülitada, kergitas ta end uimasena vankudes asemelt, aga leidis siis, et võib nüüd kõne niisama hästi juba ka vastu võtta ja tõstis toru hargilt.

«Ma kuulen.»

Väike ekraan aparaadil, millele oleks pidanud ilmuma kõneleja nägu, jäi muutumatuks. Nähtavasti ei tahtnud helistaja, et tema kujutist oleks võimalik keskjaamas identifitseerida. See muutis Lamonti tähelepanelikumaks. Tasane, aga selge hääl kuularist virgutas teda veel enam. Hääl kuulus Ronale.

«Eric? Kuula. Sa ei tohi homme võidelda, sind tapetakse. Jää haigeks, korralda autoavarii või tee mida tahad, aga ära võitle.»

«Selleks me ju areenil käimegi või kuidas?» küsis Lamont. Ta ei olnud Rona häält enam mitu kuud kuulnud ja muutus saadud vapustusest ülesaamiseks instinktiivselt irooniliseks.

«Ma ei tee nalja,» ütles naine, toonis mure ja ärevus.

«Kust sa tead? Oled äkki selgeltnägija?»

«Ma ... ma ei teagi. Aga ma tean, et isa ei eksi kunagi. Kõik peavad sind endiselt favoriidiks, aga nüüd tegi tema tohutud panused sinu vastu, Carl Aronile. Ja ta mängib mitte ainult su kaotuse vaid ka surma peale. Ega sa ei ole kuulnud midagi märgusõnadest?»

Lamont oleks peaaegu tigedalt naerma hakanud. Vaat milles asi seisis! Preili muretses Carl Aroni, oma selle hooaja lelu pärast. Ja jumala eest, selleks oli tal ka põhjust. Võis tõesti tunduda ahvatlev teda, Lamontit areenilt minema peletada. Ainult see oli ju totter. Kas homme või mõni teine kord -- kunagi pidid nad Aroniga nagunii kohtuma. Seda naiste loogikat küll! Muidugi, ta võis loota, et punktisuhe muudab mingi aja jooksul kohtumise mõttetuks...

«Mis on märgusõnad?» käis Rona peale.

«Kust mina tean,» urises Lamont. «Ja ära selle Aroni-poisi pärast niiväga pabista. Ma ei tapa iial kedagi, kui just ei pea.»

«Loll!» särtsatas Rona hääl nagu kõrvakiil. Toonist aga jäi mulje, justkui oleks ta selle ise saanud ja ühendus katkes.

Lamont lülitas telefoni väija, võttis kõike kuradile saates veel teisegi tableti ja heitis uuesti pikali. Vähemasti üks oli talle nüüd selge: Radell teadis täpselt, kuidas asjalood temaga on. Lamont oli hästi teinud, kui ei usaldanud Leunerit. Paraku tundis doktor teda vist paremini kui ta ise.

*

ÜKSHAAVAL kontrollis Lamont isiklikult oma meeste varustust ja valmisolekut. Selleks ei olnud enam õiget tarvidust, ta oli seda juba teinud, ent nii sai ta kõige paremini turgutada ori-gladiaatorite vankuma kippuvat vaimu. Neid oli kolmkümmend nahkvammustes ja pottkiivritega jalameest. Enamus oli lahingus juba käinud, kuid leidus ka rohelisi algajaid, kellelt eelseisev surmaoht viimasegi värvi näost röövis. Veel kuulus salka kaks ratsameest, profid nagu Lamontki ning ainsana tugevates rüütliturvistes.

Väljaastumine oli juba kaks korda udu tõttu edasi lükatud. See hajus aeglasemalt, kui ilmajaam lubas. Üle maailma oma stereoviisorite ette tardunud vaatajaskonnal ei tohtinud aga nägemata jääda ükski veretilk ega ainuski surmagrimass kahe coca-reklaami vahel.

Stsenaarium tundus järjekordselt tobe, kuid sadade miljoniteni küündivale publikule läks niisugune asi hästi peale ja žürii kinnitas selle. Tänane etendus kandis nime «Kuldvillaku röövimine». Lamonti ülesandeks oli tungida oma salgaga -- või vajadusel kasvõi üksipäini -- läbi vaenulikest salkadest kontrollitava territooriumi «pühasse tsooni» ja Kuldvillak endale saada. Tuli ta sellega toime, oli võit tema ja ta klubi päralt, jäi eesmärk saavutamata, pühitses edu vastaspool.

Lisaks Lamonti salgale jahtisid Kuldvillakut veel nelja klubi samasugused rühmad, kuid nende stardipaika ja plaane teadis Lamont niisama vähe kui nemad tema omi. Oli vaid kindlaks määratud, et juhul kui kaks või enam neist salkadest olude sunnil kaitsjate vastu ühinevad ja koos võidule jõuavad, lähevad punktid jagamisele - - mis polnud just kõige soovitavam, ehkki loomulikult parem kui hoopis kaotajaks jäämine.

Veel keerulisemaks muutis olukorra tõik, et erinevalt hästiinformeeritud kommentaatoreist, kes kümnetes keeltes publikule seletusi jagasid, puudus osavõtjail ka vastase kohta igasugune eelteave, Nii tõotas asi parajat segadust, kus said otsustavaks salgajuhtide intuitsioon ja hetkeotsused, ja esialgu oli selge ainult niipalju, et teravaid elamusi ihkavad massid oma kodudes või ühisekraanide ees ei pidanud pettuma.

Lamont tundis end suhteliselt hästi. Öösel oli ta lõpuks ikkagi magama jäänud ning hommikuse roidumuse hajutas nüüd lõplikult võitlusärevus. Kogu aja, ärkamisest saadik kummitas ta mõttes küsimus, mis siis ikkagi toimus. Kui palju oli Rona sõnades tõtt, kui palju väljamõeldist? Sest päris tühjale kohale ei oleks tüdruk oma lugu osanud ehitada.

Muidugi võis Radell talle praegu kasvõi kaelaluu murdu soovida. Tahtis ta ju kindlasti teha maailmameistriks ka oma uut esinumbrit -- et müüa see võib-olla taas kümnekordse vaheltkasuga. Paar-kolm korda võis niisugune trikk välja tulla küll. Lamont seisis tal nüüd loomulikult ees. Mees-mehe võitluses polnud Aronil palju lootust. Kuidas Leuner tema kallal poleks ka nõidunud, jäi Lamontile ikkagi ta aastane edumaa. Hoopis teine asi oli üldlahing avamaastikul nagu täna. Sellistes juhtus igasuguseid üllatusi. Kas ei võinud siis olla, et Radell andis Aronile käsu Kuldvillak kuradile saata ning jahtida hoopis teda, Lamontit? Rona aga kuulis seda omakorda Aronilt ja lõi selle kohtumise ees kartma? Jah, see võis nii olla -- sama hästi kui kümmet muudki moodi. Valmis pidi ta olema nendeks kõigiks. Kuid kas polnud ta seda siis alati?

Taevas pea kohal oli juba selgelt sinine ja kõrgemale tõusev päike kooris niitudelt ja metsasaludelt viimased udulinikud. Korraldusmeeskonna sagimine ennustas kohe kõlavat algussignaali. Lamont istus juba sadulas, kiivrivisiir alla tõmmatud, ning -- hoides raudkindas käega üles suunatud teravikuga piiki -- silmitses läbi vaatepilude salga jaoks kavandatud liikumissuunda, mis pidi hoidma neid liig varaste üllatuste eest.

Sel hetkel koputas keegi vastu ta põlvekaitset. Lamont vaatas alla ja nägi korraldajavormis meest midagi tema poole küünitamas.

«Paluti teile vahetult enne starti edasi anda.»

Lamont toetas piigi hoidjasse, võttis pakutu vastu ning uuris imestusega pihkupandud eset. See oli tükk katki käristatud mängukaarti --pool risti ässast -- ning rohkem ei midagi. Ka tagaküljel polnud näha ainsatki sõna või märki.

«Kes selle saatis?» küsis Lamont arusaamatuses.

«Ta ei öelnud,» vabandas mees siira teadmatusega.

Veel enne, kui Lamont midagi täiendavat jõudis küsida, kaikus õhk pasunahelidest ja tühiasjadele polnud enam aega. Haaranud piigi uuesti kätte, ajas Lamont hobuse liikuma. Kummalgi käel järgisid ta eeskuju mõlemad ratsuritest kaaslased. Jalaväelased järgnesid pooljoostes, silmis meeleheitlik otsustavus võidelda välja eluõigus veel pooleks aastaks.

Viie minuti pärast sisenesid nad esimesse metsasiilu, läbisid selle ja peatusid teises servas vaatluseks. Ees avaneval uuel, metsatukkadest hakitud lagendikul ei paistnud ettearvatult ühtki elusolendit peale lindude. Isegi kui mõni vaenulik eelsalk end siin varjas, püsis ta vaikselt peidus. Küsimus oli, kuidas vältida lõksu halva nähtavusega puuderägas, ühtaegu aga hoiduda end eksponeerimast lagedal vastase piilureile ja liikuda seejuures piisavalt kiiresti, et mitte anda vaenlasele aega enda ümber varjatult jõude koondada. Määratuna stsenaariumi järgi aktiivsemaks pooleks, oli Lamonti salk praegu selgelt halvemas seisus, kuna nemad pidid edasi liikuma ja end sellega varem või hiljem paljastama. Loodetavasti hiljem.

Üks Lamonti ratsanikest osutas küsivalt madala lookleva oru poole. Viimase põhja mööda võis üsna märkamatult üle lageda pääseda. Kas see polnud aga liiga läbinähtavalt etteaimatav?

Lamont noogutas ebakindlalt ja andis märku edasi liikuda. Täiesti ootamatult oli temaga midagi lahti, ta ei mõistnud ainult, mis nimelt. Just nüüd, mil kogu juhtimise vastutus lasus tema õlgadel, ei suutnud ta üldse keskenduda. Kõik ta kaalutlused mattis enda alla totter ja mõttetu saadetis, pooleksrebitud risti äss, mis poleks tohtinud enam meeleski olla. Silmi kinni pigistades nägi ta seda hõljumas enda ees. Ta mäletas seda kaarti, ainult kustkohast?

Siis talle meenus. See kaart... See oli teda jälitanud ja ähvardanud juba ta esimestes õudusunedes pärast psühhotranslatsiooni. Mitte ainuski kord ei olnud ta suutnud vaadata, mis peitus selle taga. Sest ta ei kannatanud seda välja. Ning korraga Lamont taipas, mis temaga praegu toimus. Tal oli hirm -- nii pöörane hirm, et seda oli algul raske isegi ära tunda. Niisugune hirm, mille eest oleks tahtnud pugeda maa sisse nagu vihmauss päikese eest. See halvas. Ta ei suutnud mõelda enam millelegi muule, kõige vähem salga juhtimisele.

Siiski! Üht ta suutis! Kuna see haakus otseselt ta hirmuga. See oli äratundmine. Rona oli temalt küsinud, mida tähendab märgusõna. Märgusõna? Ta polnud sellele küsimusele üldse tähelepanu pööranud, alludes nagu idioot oma haavunud kahtlustele. Nüüd ta teadis, mida see tähendas. Ta oli selle saanud.

Äkitselt, nagu välgu sähvatuses nägi ta kõike päevselgelt. Detailid haakusid ketiks ja manasid Lamonti silmade ette kogu skeemi. Odava hinna eest oli Radell ostnud tema, perspektiivika algaja oma klubile. Seal tegi Leuneri eksperiment temast võitja. Ta hakkas sisse tooma suurt raha -- endale ja veel palju kordi rohkem neile. Siis müüdi ta maailmameistrina terve varanduse eest. Ning nüüd, mil ta oli konkurentsitu favoriit, pidi tema jahmatav langemine vapustama kogu kihlveoturgu peale nende, kes ainsaina seda ette teadsid -- Radelli ja Leuneri -- ning võimaldama viimastel lõigata Eric Lamonti nime kandvalt põllult kolmas ja kopsakaim saak. Selleks polnudki palju tarvis, üksnes tilluke, Leuneri siirdatud psühholüliti ta teadvuses, mis käivituks esimese sisseprogrammeeritud signaali -- näiteks pooleksrebitud ristiässa -- peale, vallandaks piduritest ta aju hirmutsentrumid ja muudaks ta teovõimetuks tombuks.

Polnud enam üldse imelik, et Leuner tema «ballasti» millekski ei pidanud. Ta oli määratud elama üksnes järgmise hooajani.

Nüüd oli lülitus tehtud. Just praegu, maastikulahingus, mil tema hukkumine tekitaks küll üllatuse, kuid ei ärataks kahtlusi. Ja ta tundis uppuja jõuetu õudusega, et tal pole sellele millegagi vastu hakata.

*

LAMONTI rühma kohtumine ründava varitsussalgaga ilmus ekraanidele kohe pärast «Aggiroli» külmkapireklaami. Hästifokuseeritud mikrofonisüsteem tõi praktiliselt kadudeta publikuni prahvatava sõjakisa, mis järgnes ründajate noolesajule, ootamatult tabatud ohvrite hädakarjed ning kokkupõrkavate kilpide mürina. Kuigi vastased olid arvult peaaegu võrdsed, röövis ootamatus Lamonti salgalt vähimadki šansid. Neid löödi, suruti taganema, pillutati laiali ning sõtkuti armutult jalgade alla. Üks ta ratsaproffidest langes haavatuna, teisele heideti võrk peale, ta kisti sadulast alla ja võeti vangi. Vaevalt kaks minutit pärast rünnaku algust pagesid salga jäänused laiali nagu hajuv aurupilv. Lamont ise kappas lahinguvälja maha jättes juba kaugel, kummagi jaluse külge klammerdunud meeleheitlikult jooksev sõjasulane -- kõik, keda tal oli õnnestunud oma sõjaväest endale säilitada.

«See ei ole lihtsalt võimalik» märatses «Neoonvälgu» president finišitribüünil, mis ümbritses poolringina võitluse eeldatavat lõpp-punkti, sammast, mille külge oli kinnitatud sädelevast tehiskiust Kuldvillak.

Hiiglaslik ekraan näitas ta jahmunud silmadele, kuidas peaaegu kaotusteta ründajad sorteerisid kiiresti vange, haavatuid ja langenuid.

«See ei ole võimalik! Need närukaelad ju ei püüdnudki vastu hakata! Ma saadan nad kõik eksekutsioonivanglasse tagasi!»

Ilma igasuguse üleminekuta kadus lahinguväli ekraanilt ja asendus tohutusuure õnneliku neiunäoga.

««Dorby» hügieenisidemed on parimad,» sädistas ta oma õnne põhjust ka ülejäänud maailmale.

«Ja Lamont!» korskas «Neoonvälgu» president nagu haavatud hobune. «Ta juhtis neid nagu skaudirühma rohelisse. Mis kurat! Ta ei juhtinud neid üldse! Ta peab olema kas maani täis või hulluks läinud.»

«Ta on lihtsalt omadega otsas,» kuulutas Caesar Radelli prohvetihääl. «Küps. Tühi kest. Kohe pannakse talle käpp peale ja siis järgneb nekroloog. Kelner, šampanjat!»

Reklaam lõppes ja pilt kujutas jälle põgenevat Lamontit. Mõlemad sõjasulased suutsid jalustest kinni hoides temaga ikka veel sammu pidada, kuid nägid sealjuures välja rohkem surnud kui elus. Taha vaadanud, veendus Lamont, et teda ei jälitata, ja aeglustas hobuse jooksu. Polnud päris selge, kumb kumba üleval hoidis, kas raudrüü teda või vastupidi. Iga hetk olid nad jõudmas ainsasse loogilisse pelgupaika -- metsa kaitsvasse varju.

Vaevalt esimeste puude vahele jõudnud, prahvatas põgenike ümber taas sõjahüüd ja tüvede tagant viskusid nende peale uued varitsejad, õhus hargneva võrgu alt päästis Lamonti välkkiire sadulast mahahüppamine, kuid nii kaotas ta hobuse ning põgeneda polnud enam lootust. Tema relvitud sõjasulased langesid teineteise järel purustavatest hoopidest ja Lamont jäi vähemalt kümne piiraja keskele üksi.»

«Kõik!» kuulutas Radell ja tõstis pokaali. «Mälestagem suurt võitlejat!»

*

LAMONT oli tõesti omadega läbi. See, mis temas veel igast küljest sadavaid hoope tõrjus ja vastu pani, ei olnud ta ise. See oli vaid ta raudrüü kvaliteet ja vana Lennoxi sitkus, niipalju kui ta vaim seda sisaldas, lisaks asjaolu, et tihedasti peale rõhuvad vastased üksteist segasid. Kuid see kõik ei saanud teda kaua aidata nagu puutüvi, mis ta selga kaitses, ei saanud tema eest võidelda. Sest oma sisimas -- ta teadis seda nüüd -- oli ta hävinguks valmis.

Ootamatu ajapikendus jahmatas teda niisama palju kui ta vastaseid, ent viimastele oli üllatus märksa destruktiivsema iseloomuga.

«Põrguvälgud!» mürises Don Villardi tuttav hääl ja raske oganui prahvatas takistamatult Lamonti ohtlikuima vastase, raudrüüs profi kiivrile, muutes selle ühe hetkega lössiistutud batooniks. «Raiu, Eric! Siin pole palvetund! Mis kuradi maailmameister sa niisugune oled?»

Villardi oganui tõusis ja langes rütmiliselt nagu Mooloki kättemaks, aga nüüd tabasid ta hoobid vaid kilpe ja tal tuli -- olles ilma raudrüüta nagu teisedki sõjasulased -- juba endal mõõkade eest taganeda.

Kuid vana Soohunt Lennox oli vaba. Jah, just Lennox, mitte Lamont, kelle vaim värises hävitavas hirmus omaenese kildude vahel. Lamont ei suutnud enam valitseda isegi oma keha. Ent ta ei suutnud valitseda ka Lennoxit oma teadvuses ja seda taibates andis Lamont talle kergendusega järele. Sest Lennox ei kartnud midagi. Tema vaimus ei peitunud ainsatki lülitit, mis oleks allunud hukutavale märguandele. Seda ei olnud dr. Leuner osanud ette näha.

Lennox oli vaba -- või peaaegu vaba, kui ta ei tahtnud arvestamata jätta teda veel piiravaid kolme-nelja nahkvammustes sõjasulast. Kuid mida tähendas see võrreldes endise ahistamisega kümne vaenlase poolt, keda juhtis temaga võrdväärses raudrüüs proff?

Ta ründas neid nagu lõvi šaakaleid, rabas ühe mõõgahoobiga pikali ning kihutas ülejäänud laiali. Siis tormas ta appi juba haavatud Villardile, kes end viimasest jõust kolme ründaja vastu kaitses. Lähima raius ta kohe surnuks, teise paiskas oimetult maha Villardi nui, kolmas aga torkas just seda hetke kasutades Villardile selga. Kohe pööras ta ümber ja pages väledasti puude vahele nagu ta terveksjäänud kaaslasedki, kuid tegu oli tehtud. Villard seisis mõne hetke nagu järele mõeldes, pillas kilbi ja nuia käest, nõtkus põlvili ja vajus vastu puutüve.

*

«REETMINE!» karjusid finišitribüünil mitmed hääled ja Radelli oma kõlas neist kõige valjemini.

«See oli minu mees, kes Lamonti välja aitas,» seletas ta näost punetades. «Ta oleks pidanud hoopis Lamontit ründama. Ma nõuan, et nad mõlemad diskvalifitseeritaks!»

«Selleks pole mingit alust,» pareeris uuesti lootma hakanud «Neoonvälgu» president välkkiirelt. «Vastavalt põhikirja punktile nr. 34, lõige 2 käitub gladiaator lahinguväljal nagu normaalses sõjas ja neis pole aegade algusest peale suurt muud tehtudki kui reedetud.»

Mõlemad viimse piirini ärritatud härrasmehed pöördusid õiguse saamiseks žürii komissari poole. Kui viimase vastusest õnnestus elimineerida üheksakümmend protsenti diplomaatilist eimiskit, koorus välja umbmäärane arvamus, et võitlejad on lahingu ajal oma käitumises üldiselt vabad ja annavad vastust alles pärast oma klubide juhtkondade ees, mistõttu mõlemad vaidlusalused jäävad praegu õigustesse. «Neoonvälku» vastus rahuldas.

«See orjast nadikael läheb mul juba täna õhtul eksekutsioonivanglasse tagasi,» raevutses Radell oma kohale uuesti istet võttes. Tema halvasti koordineeritud käeliigutusest kukkus poolik šampanjapudel põrandale puruks. Teenistusvalmis kelner tõi lauale uue ja kiirustas jalgade alt kilde üles korjama.

*

LAMONTI hobune oli läinud. Tema otsimiseks ei olnud mahti aega raisata. Õnneks seisis siinsamas puu külge seotuna langenud profi sõjaratsu. Lennox upitas hädapäraselt seotud haavadega Villardi sadulasse, viskas metsa oma reie-, sääre- ja põlvekaitsed ning jooksis hobuse kõrval. Pooleldi meelemärkusetu Villard oli vajunud looma kaelale ja üksnes oigas sõidu raputamisest. Verd ei suutnud vilets side sulgeda, see voolas haavatult sadulale ja sealt hobuse küljele.

Villard rääkis midagi, aga Lennox ei saanud sõnadest aru. Teisel korral ta taipas.

«Võta mind maha, Eric,»palus Villard.

«Nad saavad meid kätte, Don,» tuletas Lennox meelde.

«Võta mind maha ja jäta siia,» nõudis Villard.

Lennox peatas hobuse, tõstis kogu jõudu pingutades haavatu raske keha alla ja asetas samblale. Hetkeks arvas ta, et sõber on teadvuse kaotanud, kuid siis avas see silmad ja vaatas talle täiesti selge pilguga otsa.

«Sa olid hull, et seda tegid,» ütles Lennox ta kohale kummardudes nii pehmelt, kui ta karedaks kuivanud kõri seda lubas. «Nad lasevad su surmaotsuse täide viia.»

Villardi silmi elustas vana pilkav vaade.

«Ei nad jõua,» sosistas ta vaevaliselt ja naeratas nüüd juba ka huultega. «Aga see ... oli vahva. Jälle kord sinuga ... seljad koos nagu vanasti tänavail. Sellele kiusatusele ... oli liiga raske vastu panna.»

«Oleks me need seljad vaid korralikult kokku saanud,» pressis Lennox läbi vastamisisurutud hammaste.

«Ei tantsinud ... ma just kaua nende ... orjapidajate pilli järgi,» sosistas Villard. «Tegelikult üldse mitte...»

Ja oma trotsliku, igihäbematu irvitusega heitis Don Villard hinge.

*

RONA Radell istus üksi koduse stereoekraani ees ja rüüpas juba viiendat kokteili lühikese aja jooksul. Ta nägu, mis veel tunni aja eest oli väljendanud ahastust, ilmutas nüüd ainult troostitut tühjust.

Ta hakkas purju jääma ning suutis ekraanil toimuvat jälgida vaid üht silma kinni pigistades. Rüübanud ära ka selle kokteili, viskas ta klaasi vastu seina kildudeks, lasi pea kätele ja puhkes inetu, ulguva häälega nutma.

*

SOOHUNT Lennox luuras viimase metsatuka servas enne «püha tsooni» ja ta kissis silmapiludest lõõmas vihkamist. Vihkamine oli ta elu, ta jõud ja vaprus. Vihkamine ja põlgus. Kuid praegu ka võidurõõm -- tol Lamonti-nolgil oli tõepoolest hea keha. Kehkenpüks Radell pidi veel kõvasti kahetsema, et selle käest andis. Kui Lennoxil on kübegi õnne, hakkab Radell märkima seda kuupäeva musta raamiga kui oma laostava kaotuse päeva. Seda teeks tema, Lennox juba ainuüksi Lamonti eest -- niipalju oli ta poisile võlgu küll. Aga tal oli Radelliga ka oma arve ja see arve oli pikk. Kui tal on vaid natukene õnne...

Siiani oli seda jätkunud. Samm-sammult, varjatult nagu madu oli ta libisenud mööda maastikku eesmärgi poole, jättes maha neli igaveseks suletud suud. Kasutades sõjasalkade omavahelisi kokkupõrkeid ületas ta tähelepandamatult künkanõlvu ja lagendikke. Üle jõe sumas ta ainult sadakond meetrit koolmekohal käivast lahingust allpool. Ning nüüd oli ta siin, eesmärgi piiril ja ootas, millal oma viimasele positsioonile surutud Kuldvillaku kaitsjad ühinenud ründesalkadega kokku lähevad.

Kogu teekonna vältel oli Lennoxi süda metsikult juubeldanud. Lõpuks ometi oli tal õnnestunud orjusest põgeneda. Ta laupa ei rikkunud enam alandav orjamärk, abaluu alla polnud enam opereeritud raadiomajakat, mis võimaldas otsijail ta asukohta määrata, ükskõik kus ta ka ei viibinud. Ja ta oli vaba! Ning noor nagu kolmkümmend viis aastat tagasi.

Viimased Lamonti tunded olid surnud temas koos Villardiga. Nüüd olid järel ainult Lamonti mälestused -- võõrad ja ükskõikseks jätvad nagu tühine film. Tal jäi üles korjata ainult poisi koht, mille Radell tema jaoks tühjaks oli tapnud, ja seda kavatses ta teha. Ta oli maailmameister. Ja ta näitab neile veel, missugune!

Läks lahti! Üksteist raevuka kisaga julgustades ründas kuldvillaku jahtijate pilveks koondunud mass kaitserinde keskosa, et sellest hooga läbi murda, soomusrüütlid teravikuna kõige ees. Kaitsjate tsenter vankus, kuid pidas vastu ja kohe hakkasid nende parem ja vasak tiib ründajaid ümber haarama. Mõõkade ja taprite kõlin, meeste hõiked ja hobuste võigas hirnumine matsid kõik teised helid enda alla.

Siin nägi Lennox oma võimalust. Ta hüppas aega viitmata sadulasse, väljus puude varjust ja ajas looma galoppi, katsudes lahingust vibukaarena kõverat teed mööda «püha tsooni» piirile jõuda. Selle taga ei tohitud teda enam rünnata.

Esialgu näis, et tal on õnne ja teda ei märgatagi, enne kui on hilja. Siis pudenes kusagilt ta teele kaks ratsanikku, kaheksa kuni kümme sõjasulast kannul jooksmas. Kaitsjad ei olnud siiski nii naiivsed, kui ta oli lootnud. Lennox vandus. Veel pikem kaar oleks ta seisundit ainult halvendanud. Ta võttis suuna otse vastaste peale. Vahemaa vähenes närvesööva kiirusega. Siis põrkasid nad kokku.

Esimese raudmehe niitis Lennox piigiga sadulast, kuigi relva pikk vars seejuures pooleks raksus. Teise ratsaniku piigilöögi juhtis ta kilbiga endast üle ja, omamata sekunditki aega mõõga tõmbamiseks, ajas hobuse talle otsa. Mõlemad hobused ja ratsanikud kukkusid, kuid Lennox, kellele kokkupõrge ei tulnud üllatusena, maandus õnnelikult ja sai esimesena jalule. Vastane, kes oli üht jalga pidi kammitsetud oma alles püstivänderdava hobuse alla, ei olnud tänu turvisele küll viga saanud, aga ei suutnud end ka kaitsta, kui Lennox talle kilbiga lapiti lagipähe lajatas. Õnn, et jalaväelased olid pisut maha jäänud, aga sellele ta mängiski.

Lennox kiskus tupest nii enda kui ka meelemärkusetu vastase mõõga ning tormas sõjasulaste peale metsiku möirge ja kahe mõõgaga. Ta raius end neist läbi nagu vahust. Enamus hüppas kohutava ilmutuse eest, kelles vapi järgi tunti ära maailmameister, lihtsalt kõrvale. Tee oli vaba! Kuid paremas reies tundis ta jooksul teravat valu. Keegi neist nadikaeltest oli osanud sähvata ta kaitsmata jala pihta.

Longates ja hambaid kiristades jooksis Lennox piiri poole. See oli siinsamas, otse käeulatuses. Esimese terava valu mattis enda alla teine, kui ta sääremarja tungis nool. Hetke pärast kuulutasid heeroldid ta puutumatuks. Kuid üle «püha tsooni» piiri viis ta endaga kaasa veel ka teise, läbi turvise selga tunginud arbaletinoole.

Nüüd ei tohtinud enam peatuda, muidu ei saa ta enam iial liikuma. Käigu pealt kiskus Lennox jalast noole välja -- õnneks polnud see kisuline --, üritas sedasama teha ka teisega, kuid selle vars murdus pooleks. Kohutav valutorge oleks talt peaaegu teadvuse röövinud, kuid ta jäi püsti ja hajutas vihkamise jõuga silme ees keerlevaid sõõre.

«Tulen, Radell, tulen!» sosistas ta hääletult, et mitte unustada, mida ta siin üldse teeb.

Tribüünidel ei istunud enam ainuski hing, kui ta mõõka raugakepina kasutades samba juurde komberdas, kõik seisid püsti. Ta ei suutnud eraldada ainustki nägu, ka mitte Radelli oma, kes vahtis teda, silmad pealuust välja tungimas, nagu kummitust, pidades teda Lamontiks. Lennoxil jätkus silmi vaid ihaldatud trofee jaoks.

Ta kiskus selle aasade küljest lahti ja kuulis otsekui kusagilt kaugelt massi ennastunustavat röökimist. Nüüd tuli võidumärk žüriile üle anda, alles siis loeti tegu fikseerituks. See polnud pikk tee, aga Lennoxile tundus, et ta komberdab neid viitkümmet sammu juba sündimisest saadik. Kuldvillak lohises ta järel mööda tolmust maad nagu kalts ja ta pantseri alt tilkuv veri jättis sellele plekke.

Lõpuks oli ta kohal ja ulatas Kuldvillaku üle barjääri žürii esimehele. Mängude lõppu kuulutavad pasunahelid rajasid endale vaevaga tee läbi häälte orkaani. Lennox tõstis kiivrivisiiri üles ja nägi nüüd esmakordselt löödud Radelli halle sisselangenud palgeid. Lamonti noorele higipisarais näole ilmus vana piraadi jäik, halastamatu hundinaeratus. Siis lõi gladiaator vankuma ja kaapas õhust kätega tuge. Viimast leidmata, kukkus ta kogu raskusega tagurpidi liivale, surudes murtud varrega noole kogu pikkuses oma kehasse.

*

SEDA, kuidas neli meest teeninduspersonalist võitja elutu keha ära kandsid, nägid üksnes vahetud kohalviibijad. Kogu maailma ekraanidel imiteerisid samal ajal kaks maniküüritud sõrme käärilõikeid ning siirupine hääl õpetas: «Kui tahate pisut lõõgastuda, valige «Twice»!»


1 Ave, Caesar, morituri te salutant -- «Tere, Caesar, surmaminejad tervitavad sind» (rooma gladiaatorite tervitushüüd keisrile enne võitluse algust)

2 lanista --gladiaatorite õpetaja, gladiaatorikooli pidaja