I
«Mäng!» ütles üldiselt inimesekujuline tulnukas, kes oli palunud end hüüda nimega, mis kõlas umbes nagu Ghoarhl.
«Ja ultimaatum!» ütles president.
«Ja ultimaatum!» nõustus tulnukas. Kuigi ta ulatus keskmist kasvu presidendile ainult nabani, kõlas tema hääl nii, nagu hoiaks ta kogu Maad sihikul. Ja see oli muidugi täiesti vihastamapanevalt ja ümberlükkamatult tõsi. Tulnukate, kelle nimi kõlas umbes nagu ngrefrid, laevastik oli ilmunud kuskilt kosmose sügavusest, pühkinud taevast kõiki satelliidid, tulistanud mängeldes alla nende vastu suunatud raketid ja lennukid, hävitanud nagu muuseas paarkümmend tuumariikide sõjaväebaasi ning nüüd rippusid nende lahingulaevad paarisaja meetri kõrgusel iga riigi kohal.
«Ma ei saa aru,» ütles president. See oli muidugi kõige targem asi, mida ta selles olukorras öelda sai.
«Kuna teie planeedil puudub tsentraliseeritud valitsus,» alustas tulnukas ja tema hääles oleks ka halva tahtmise juures võinud põlgusenoote kuulda, «siis otsustasime me pidada läbirääkimisi Ameerika Ühendriikide, kui planeedi võimsaima riigiga. Meie ultimaatum kõlab nii: te kas mängite meiega või me hävitame teid! Minu arvamust mööda on teie valik üsna lihtne. Muidugi võite te keelduda, kuid ma loodan siiski, et te meid mängulõbust ilma ei jäta.» Saadik muigas ja sellesse muigesse koondus hetkeks kogu universumis leiduv sadistlik lõbu.
«Miks, kuradi pihta, te meid siis lihtsalt ei hävita?!» hüüdis igasugust etiketti rikkudes vahele staabiülemate komitee esimees kindral Powers.
«Härra kindral!» ütles Ghoarhl ja seekord kõlas tema hääles sügav solvumine. «See on nii teie, maalaste, moodi -- mõelda, et me oleme mingid sõjakad barbarid, kes tahavad ainult tappa ja vallutada.»
Tulnukas lõpetas oma pisikese käe ainsa liigutusega hõredad protestiavaldused ja jätkas:
«Meie filosoofia on lühidalt selline: kui mingil liigil on õnne, siis on ta väärt elama ja arenema. Kui tal õnne pole, siis tuleb ta hävitada, et teistele liikidele, kes võiksid temast õnnelikumaks saada, ruumi teha. Just sel eesmärgil sõidab meie laevastik juba tuhandeid aastaid maailmaruumis. Me otsime mõistusega liike ja paneme oma õnne nende vastu proovile. Muidugi on ka selliseid,» Ghoarhl vaatas Powersile otsa, «kes ei taha vabatahtlikult mängida, ja üritavad meie vastu jõudu kasutada. Nendetaoliste pärast olemegi me hambuni relvastatud ja just sellepärast sooritasime need väikesed jõudemonstratsioonid, mis teile nii suurt muljet avaldasid. Ja selline on meie ettepanek, kordan ma veel üks kord: mäng või kohene hävitamine. Võtke või jätke!»
«Te teete siis ettepaneku...» alustas president pikaldaselt, nagu hakkaks Kongressi ees kahetunnist kõnet pidama.
«Just nimelt, härra president,» katkestas kärsitu tulnukas. «Me valisime välja ühe lihtsa mängu, selle nimi, kui ma ei eksi, on blackjack. Me valime alati vastasele tuttava mängu, me ei taha endale mingeid eeliseid. Me kutsume ühe teie liigi esindaja enda vastu blackjacki mängima. See ei pea just teie riigi kodanik olema, aitab sellest, kui ta vaieldamatult inimene on. Kes meie poolt mängib, ei oma teie jaoks mingit tähtsust, aga mul on alust arvata, et see au antakse mulle.» Siinkohal ajas tulnukas end hetkeks puhevile. «Seitsme päeva pärast -- see peaks olema täiesti mõistlik aeg parima mänguri leidmiseks -- kohtume siinsamas ja paneme oma õnne kaalule. Ja nüüd siis kõige tähtsamast: kui meie võidame, siis hävitatakse teie liik Maa pealt. Ainult inimesed, teisi liike me ei puutu, sest kunagi võib mõnest neist välja areneda õnnelikum tsivilisatsioon, kelle üle galaktika võib uhke olla. Kui te ei usu, et me seda suudame, siis oleme rõõmuga nõus teie kahtlused kummutama. Mõne tähtsusetu linnakese elanikkond võibolla, New Yorgi või Los Angelese...» tulnukas muigas jälle. «Aga see selleks. Kui võidate teie, siis aurustame me oma laevastiku ja teid ei ähvarda enam miski. Kas...»
«Te hävitate ennast ise!» hüüatas Powers uskumatult.
«Muidugi mõista! Pole mingit mõtet mängida, kui panused pole võrdsed. Paraku ei ole meil planeeti, kuid kogu meie rass, kogu meie vaimne ja materiaalne vara, asub meie laevade pardal. See peaks panused minu arvates igati võrdsustama. Ja ärge solvake meid kahtlusega, et me seda ei tee -- seni pole me teile andnud alust arvata, nagu ei täidaks me oma lubadusi. Nüüd lubage mul jätkata küsimusega, mille tahtsin esitada, enne kui mind segati: kas tingimused on teile arusaadavad?»
Lausa kuuldava vaikuse katkestas lõpuks riigisekretär:
«Te ei saa ju teha niisugust ettepanekut, härra Ghoarhl! See pole lihtsalt aus!»
«Aus!» hüüatas tulnukas. «Teie liik nüüd küll erilise aususe poolest silma ei paista, seepärast ärme seda küsimust üldse üles tõsta! Aga kui see juba nagunii jutuks tuli, siis veel üks pisike märkus: ärge püüdke mängus sohki teha! Meie sensorid on väga tundlikud ja paljastavad selle igal juhul. Ja juhul, kui meil tekib kasvõi pisikene kahtlus, et te ausalt ei mängi, hävitatakse teid kohe! Valemängijatega meie tegemist ei tee!»
Tulnukas keeras kannapealt ringi ja marssis sirgeselgselt Valgest Majast välja, purskkaevu juurde, kus ta laev teda juba ootas.
II
«Mis kurat see siis nüüd oli?» küsis president veerand tundi hiljem, kui kriisikomitee oli keldrisse operatiivnõupidamiste ruumi kogunenud.
«Tõenäoliselt tahavad nad meiega mängida, härra president, mängida nagu kass hiirega,» vastas presidendi teaduslik nõuandja, hiilgava mõistusega füüsik Davidson.
«Mängida!» sülitas president selle sõna suust nii, nagu oleks tegemist kärnkonna või vähemalt senati eesistujaga.
«Jah, mängida. Noh, blackjack ise on küllaltki lihtsakoeline õnnemäng, mis põhineb tõenäosusel, nagu teisedki sarnased mängud,» seletas Davidson. «Aga ma kardan, et kui nad niisuguse ettepaneku tegid ja oma rassi panuseks pakuvad, siis on neil alust optimismiks. Ghoarhli sõnul on nad juba aastatuhandeid teel, järelikult pole nad seni veel kaotanud, oletades muidugi, et nad ikka ausalt mängivad. Kui te minu arvamust teada tahate, siis on nad õppinud tõenäosust enda kasuks pöörama.»
«On see võimalik?» küsis president.
«Paar päeva tagasi ei pidanud me ka seda võimalikuks, et saart nagu Okinawa on võimalik mikrosekundiga õhuks ja päikesevalguseks muuta!» märkis admiral Wheeler, vihjates USA sõjaväebaasi ja kogu Okinawa saare hävitamisele, mida oli ise lennukikandjalt pealt näinud ja mis teda ikka veel sügavalt vapustas.
«Hüva, härrased,» lausus president püsti tõustes ja end kandadelt varvastele kõigutades, mida tegi enne iga tähtsamat otsust. «Kui meie sõjaväejuhid on veendunud, et me neist relva jõul jagu ei saa,» siinkohal silmitsesid kõik ruumis viibivad tähtsad Pentagoni ninad üksmeelselt kallist põrandavaipa, «siis peame vaenlast lööma õnnemängus. Jumal ja tema õnn olgu meiega! Tööle, härrased!»
III
Järgmise viie päeva jooksul tehti ära nii mõndagi. President nimetas ametisse hasartmänguministri ja värbas tööle tõenäosusnõuniku, kelleks sai matemaatikageenius Lewis Bogarth. Tema juhtimise alla anti vastmoodustatud Tõenäosusbüroo, mille ametnikke võis ära tunda kaardipakist ühes ja pihuarvutist teises käes. Üle kogu riigi vahistati eriliste probleemideta (sõjaseisukorra tõttu oli kodanikuõigusi piiratud) USA suurimad hasartmängurid ja küüditati nad Washingtoni. Teiste riikide poole pöörduti tungiva nõudmisega saata parimaid kaadimängijaid, valemängijad kaasa arvatud. Lisaks võeti üldmobilisatsiooni seaduse alusel teenistusse hulgaliselt amatööridest blackjackimängijaid, samuti täielikke algajaid.
Kogu see kirju seltskond koguti Valgesse Majja ja pandi omavahel blackjacki mängima. Kuna ilmad olid soojad, siis taoti päeval kaarte Valga Maja muruplatsidel, ööseks aga koliti hoone all asuvasse tuumavarjendisse, mis tuhanded mängijad lahedasti ära mahutas. Mängijate ümber kiibitsesid mustades ülikondades Tõenäosusbüroo ametnikud, kes vahetpidamata tõenäosusarvutusi tegid. Kui tähtaeg, mis võis kergesti tähendada ka inimeste kui liigi hävitamist, ei oleks ähvardava kiirusega lähenenud, oleks olukorda võinud pidada vägagi koomiliseks.
Tulemused aga osutusid samal ajal täiesti masendavateks. Leiti, et paadunud mängurite ja amatööride võiduprotsendi vahel pole peaaegu mingit erinevust ning ka algajate grupp ei jäänud eriti palju maha. Viit parimat mängijat hoiti FBI eriüksuse valve all valitsusele kuuluvas turvamajas, et nad iga hetk varnast võtta oleksid, kuid ka neile ei pandud erilisi lootusi. Või nagu dr. Bogarth end oma alluvate ringis väljendas: «Nende hulgas pole kedagi, kelle võidu peale ma kasvõi näruse viie sendi peale riskiksin kihla vedada!». Veidi pehmemas toonis väljendas ta seda arvamust ka presidendile, kes selle peale loomulikult vaimustusest just ei kiununud. Kokkuvõtteks -- väita, et tegemist oli paanikale lähedase meeleheiteseisundiga, oleks olnud äärmiselt pehmelt öeldud.
«Te ei vaja mängurit!» ütles üks USA ja kogu maailma kõvemaid blackjackihaisid Donald Triumph viienda päeva õhtul talle südant puistama tulnud Bogarthile. «Suured mängurid võivad küll suurelt riskida, kuid ega nad sellepärast rohkem võida. Vahel nad võidavad ja vahel kaotavad, vahel neil on õnne, vahel mitte. Kui kõik, mis te mulle nendest tulnukatest rääkisite, tõsi on, siis ei saa me endale lubada riski ühegi tavalise mängijaga välja minna. Me vajame imemeest, sellist, kes kogu aeg, või peaaegu kogu aeg võidaks -- vajame õnneseent!»
«Ja kust, kurat, me sellise välja võtame?» küsis Bogarth lootusetult.
«Noh, ühte sellist ma juhuslikult tean ja kui ta veel elus on, siis võiksime teda peaaegu et kasutada ja ...»
Bogarth kargas püsti, nii et tool toa teise seina lendas:
«Kes ta on? Kus ta on? Ja miks, pagana pärast, te mulle temast alles täna räägite?!»
«Kui teie küsimustele järjekorras vastata, siis mina tundsin teda ainult hüüdnime järgi -- Õnneseen Carter. Mis puutub sellesse, kus ta on, siis minu arvates pisteti ta föderaalsüüdistusega kahekümneks aastaks Folsomisse. Sellepärast ma kardangi, et ta võib juba surnud olla, kuna selles paigas pole just üleliia tervislik kliima. Ja Õnneseen Carteri peale tulin ma alles täna, kui te mulle tõenäoliselt viski mõju all olles hunniku tulnukatesse puutuvaid riigisaladusi reetsite. Selline see Ameerika on,» jätkas Tiumph filosoofiliselt, «mehed, kes võiksid maailma päästa, mädanevad vanglas, presidendi ümber tungleb aga karjas perselakkujaid, kellest keda kuraditki kasu pole!»
Tõenäosusnõunik, kes nähtavasti ei pidanud viimast repliiki endale määratuks, oli selle ajaga juba telefonini jõudnud ja taotles kohest otseühendust presidendiga.
IV
Õnneseen Carter, kelle kodanikunimi oli Carter Mellow ja vanginumber 21 408, lebas poolkülitsi Folsomi riigivangla õuel ja sülitas verd. Ta lõualuu valutas, üks silm oli peaaegu kinni paistetanud ja käega ribisid kobades oletas ta, et heal juhul on katki ainult paar-kolm tükki.
Carter oli narkomaan Rodriqueze, kolmekordse mõrvari Sully ja laibarüvetaja Nickiga kaarte mänginud ning loomulikult võitnud. Esimeselt oli ta võitnud kaksteist «laksu» kokaiini, teiselt kaheksa täiskomplekti tätoveerimisnõelu ja kolmandalt tema järgmise kahe kuu toiduportsud.
«Et ma ka ilmaski ei õpi!» oigas Carter, kelles sel hetkel oli tõepoolest raske õnneseent ära tunda, läbi verest läikivate hammaste. «Ma ei tohiks kogu aeg võita, lihtsalt ei tohiks!»
Nojah, loomulikult olid tema partnerid teda sohitegemises süüdistanud ja talle kolmekesi kitli peale andnud. Seda oli temaga kuueteistkümne vangla-aasta jooksul juba korduvalt juhtunud, ometi läks ta ikka ja jälle mängima, võitis ikka ja jälle ning sai sellepärast ka ikka ja jälle peksa.
«Ma vihkan neid kõiki! Jah, just -- kogu seda kärnast inimkonda!» mõtles Carter vähimagi üllatuseta. «Ma pole kohanud ühtki inimest, kes vähegi austust vääriks, rääkimata sellest, et ta minusse hästi suhtuks, ja tõenäolist ei kohta enam kah! Raisad! Lurjused! Närakad! Mida te minu heaks üldse teinud olete?! Mida te minuga teinud olete!?»
Tema sünged mõtisklused katkestas plekine tärin valjuhäälditest, mis pärast sissejuhatavat röhatust kõikjal vangla territooriumil sisse lülitusid:
«Vang number 21 408, ilmuda otsekohe C-bloki sissepääsu juurde! Kordan: vang number 21 408, ilmuda otsekohe C-bloki sissepääsu juurde! Kordan: vang ...»
«21 408 olen ju mina!» krõpsatas Carteri vanas segipekstud peas ja ta ajas end aietades püsti. «Püha kurat, nüüd on ülemad kah kakelusest kuulda saand! See tähendab kartserit, vana, see tähendab kartserit...»
Omaette edasi pobisedes komberdas ta kaasvangide kahjurõõmsate pilkude all C-bloki ukseni, avas selle ja pigem kukkus kui astus sisse. Suur oli tema üllatus, kui tavaliste valvuritürpides gorillade asemel tormas tema juurde kamp sõjaväevormis mehi (kõige madalama auastmega sell kandis majori õlakuid, jõudis ta oma ainsa nägeva silmaga registreerida), haaras tal käsist ja jalust kinni, tõstis õhku ning tassis ta jookstes vangla peavärava poole.
V
«Miks, põrgu pärast, peaksin ma teid aitama?» küsis Carter. Tal olid ikka veel vanglariided seljas, kuna hävituslennuki, mis ta rekordiliselt lühikese ajaga Washingtoni tõi, pagasi hulgas ei olnud vahetusriietele kohta ette nähtud.
«Inimkond, härra Mellow! Te olete meie viimane lootus! Te võite päästa inimkonna -- iga inimolendi planeedil Maa!» mesitses asepresident Tusk. Libeda jutu ja administratsiooni parima väljapressija maine tõttu oli just tema valitud Carteriga läbirääkimisi pidama.
«See teie inimkond on mulle ikka palju head teind küll!» turtsus Carter vastuseks. «Riik pistab mu valesüüdistusega trellide taha, sõbrad ütlevad end minust lahti, mu naine teeb rahaks kõik, mis võimalik ja laseb seejärel jalga ning mu pojad ei taha isa tundagi! Selle teie inimkonna pärast ei laseks ma poolt peerugi!»
«Tore, et ma teis ei pettunud, härra Mellow!» naeratas asepresident oma veatut naeratust, kuid tema hääl kõlas nüüd nagu hambavalus rästiku sisin. «Vaatame seda asja siis teise nurga alt. Kui tulnukad meid mängus võidavad ja inimkonna hävitavad, siis surete ka teie, kuigi minul isiklikult on küll raske teid inimsoo osaks pidada. Kui meie võidame, siis hoolitsen ma selle eest, et te saate karistuse riigireetmise eest ja kükitate oma näruse elu lõpuni Folsomis. Mis tähendab seda, et te ei saa kasutada oma sulitempudega kokku aetud raha. Te kindlasti mäletate, et ükski hageja ei saanud teilt sentigi tagasi, kuigi nõudeid esitati kokku vähemalt 30 miljoni eest. Järelikult on see raha teil kuhugi ära peidetud. Kui te meiega koostööd teete, siis vabastab föderaalvalitsus teid ennetähtaegselt vanglast ja mitte keegi ei hakka tulevikus teie elu segama. Võtke oma miljonid ja tehke nendega seda, mida teie pisike räpane hingeke ihaldab. Niisiis, te kas surete, mädanete vanglas või panete oma õnne siiski inimkonna eest kaalule, tasuks vabadus ja 30 miljonit. Minu arvates pole teil siin midagi valida!»
Kuna asepresident oma võitu ette nautides sigari süütas ja rahulolevalt silmad sulges, siis ei võinud ta näha veidrat välgatust Carteri silmis, enne kui viimane pea langetas.
«Teil on õigus, sir,» ütles ta vaikselt. «Siin pole midagi valida.»
VI
«See ei meeldi mulle!» ajas president vastu. «Mees mõisteti ju süüdi kui valemängija. Kui ta peaks tulnukate vastu mõne triki tegema, on meiega kohe lõpp!»
«Ta mõisteti süüdi kaudtõendite alusel, sir,» vaidles asepresident Tusk vastu. «Keegi pole kunagi kindlalt tõestanud, et ta valemängija on.»
«Milleks siis kakskümmend aastat türmi? See on ju ikka üsna kõvasti soolatud!»
«Noh, kõigepealt keeldus ta raha tagastamast. Mitte ükski kasiino, pokkeri- ja blackjackiturniiride korraldaja ega hipodroom, kes talle süüdistuse esitas, ei saanud talt midagi tagasi. Teiseks ei tunnistanud ta end kunagi milleski süüdi, käitus kohtus väljakutsuvalt, solvas vandemehi ja sai eeluurimisvanglas kaksteist noomitust. Pealegi tahtis kohtunik Sweeney, kes tema protsessi juhtis, Kongressi pääseda ja selleks sobis Carter talle ideaalselt. Valemängija, kes teiste higi ja vaevaga teenitud raha oma räpasesse taskusse ajab! Poliitiliselt kaval käik, teate küll.»
«Hea küll, Harry, rääkisite mu pehmeks!» kõhistas president oma rabedat kuiva naeru. «Tooge oma imelaps sisse!»
Kui ikka veel vanglariietes Carter presidendi ihukaitsjate poolt Ovaalkabinetti eskorditi, oli seal kõik juba demonstratsioonmänguks valmis. Suure mahagonist kaardilaua taga istus tõenäosusnõunik Lewis Bogarth, kes pidi olema Carteri esimene vastane. Tema taga tunglesid ülejäänud üheksateist mängijat, kes olid välja valitud parimate seast. Igaüks pidi mängima Carteri vastu viis partiid, kokku siis täpselt sada.
Carter räntsatas tugitooli, valugrimass näol. Ta oli peaaegu veendunud, et ribid seekord imekombel katki ei ole, kuid valu tegid nad ikka päris põrgu moodi. Siis niisutas ta oma parema käe nimetissõrme ja pöialt süljega ning mäng läks lahti.
«Uskumatu! See on lihtsalt uskumatu!» hüüdis Bogarth poolteist tundi hiljem. Tema silmad särasid. Carter oli võitnud 92 partiid sajast.
«Kui härra Mellow oleks nii lahke, siis võiksime ehk veel proovida,» pakkus president, kes juhtunut veel päris hästi uskuda ei suutnud, kuigi ta nägu hiilgas juba õnnest nagu pehkinud puu.
Uued kaardid, uued vastased, uued mängud. Seekord võitis Carter 93 partiid. Ja kolmandast sajast koguni 95.
«Kui härra Mellow nüüd ütleks, millist varustust ja personali ta edasiseks harjutamiseks vajab, siis võiksime ta Marriotti hotelli luksnumbrisse saata,» pani asepresident pärast Carteri kolmandat triumfi ette.
«Kas sa, kanapea, põle veel aru saand, et mul põle vaja harjutada,» mörises Carter. «Aga hotellijutuga olen nõus -- ma pean välja puhkama. Saatke sinna paar putlit parimat shoti viskit! Ja paar litsi kah, kui te neid kõiki juhuslikult kaudtõendite abil puuri põle pistnud!» lisas ta.
VII
Ajal, mil Õnneseen Carter viski ja kompleksivabade tütarlaste seltsis aega surnuks lõi, arenesid asjad omasoodu. ÜRO tahtis kogu ettevõtmisele käppa peale panna, väites, et on ainus organ maailmas, mis võiks kogu inimkonda esindada, kuid ei saavutanud muidugi tuhkagi. USA riigisekretär teatas kindlalt, et kuna tulnukad pidasid läbirääkimisi Ühendriikide valitsusega, siis peab mäng toimuma Ühendriikide territooriumil. Pealegi olevat tulnukas USA-d juba külastanud ja veendunud, et tal on seal turvaline olla. Mida riigisekretär sellega mõtles, jäi muidugi arusaamatuks, kuna Ghoarhli turvalisust poleks tõenäoliselt suutnud ohustada ka kogu maailma ühendatud relvajõud, aga see selleks. Ameeriklased jäid peale ja mängupaigaks määrati Valge Maja Ovaalkabinet, mis selleks puhuks pisikeseks Las Vegaseks muudeti. Mängu toimumisajaks määrasid pedantsed tulnukad keskpäeva, sest just sel ajal seitse päeva tagasi oli Ghoarhl Valgest Majast lahkunud.
Tulnukatega peeti mitu sideseanssi, mille käigus pandi täpselt paika ka mängu reeglid. Kuue 52-kaardilise kaardipakiga mängitakse kümme partiid. See, kel pärast kümmet partiid on rohkem võite, ongi mängu üldvõitja. Kui mängud peaksid 5:5 viiki jääma, mängitakse 11. mäng, mis on otsustav. Kuna kaks mängijat mängivad üksteise vastu, siis ei kehti kasiinoblackjacki reeglid, mille puhul diiler peab teatud kindla numbrikombinatsiooni puhul passima või siis juurde võtma. Samuti jäeti ära duubeldamine ja splittimine. Kumbki mängija saab algul kaks kaarti, mis asetatakse lahtiselt lauale. Siis võib esimesena kaardid saanud mängija kaarte juurde küsida või passida. Juurdevõetud kaardid pannakse samuti lahtiselt lauale. Pärast seda, kui esimene mängija on öelnud «pass», st, ei taha enam kaarte juurde, või end lõhki võtab, on järjekord teise mängija käes. See, kes esimeses mängus esimesena kaardid saab ja seega ka esimesena kaarte juurde võib küsida, määratakse kindlaks loosi teel. Sama tehakse ka 11. mängus, kui asi peaks nii kaugele minema.
Palju probleeme tekitas diileri küsimus. President keeldus selge sõnaga tulnukast diilerist, väites, et kuna mäng toimub nende territooriumil, peab tehniline personal olema kohalik. Tulnukad väitsid omakorda, et kuna inimesed on emotsionaalselt väga ebastabiilsed ja mäng käib liiati veel nende hävitamise peale, siis ei suuda keegi neist oma ülesannetega hakkama saada ja võib mängu farsiks muuta. Lõpuks otsiti ühest Vegase kasiinost välja blond ja sale Agnese-nimeline diiler, kelle IQ võrdus umbes tema kehakaaluga. Kui talle selgitati, et peab kaarte kätte andma mängus, mille kaotuse korral inimkond koheselt hävitatakse, oli tema ainsaks reaktsiooniks küsimus, kas ta saaks oma honorari kohe pärast mängu lõppu kätte, kuna tahab Washingtonis shoppama minna. Tulnukad korraldasid talle täieliku aju-uuringu ja jäid samuti rahule, olles sunnitud tunnistama, et isegi nende kõige rumalam robotitüüp on Agnesega võrreldes tõeline geenius.
Teine suur probleemidering oli seotud ajakirjandusega. Algul tahtis Valge Maja ajakirjanduse üldse ukse taha jätta, väites, et kogu maailm saab mängu lõpptulemusest nagunii nii või teisiti kohe teada. Alles pärast seda, kui USA juhtivad meediakompaniid olid ähvardanud kasutada kõiki oma ressursse inimeste mässule õhutamiseks ja valitsuse kukutamiseks, andis president järele. Ta leidis, et pole midagi hullemat sellest, kui sind võetakse pukist maha päevake enne inimkonna tõenäolist hukku. Kuid Valge Maja jäi kindlaks nõudmisele, et ajakirjanike arv ei tohi ületada sadat inimest, välisreporterid kaasa arvatud. Kuna soovijaid oli ligikaudu 77 000, sai presidendi pressiesindaja Ralph Emerson hakkama hiilgava naljaga. Põhjendusega, et sellise kaliibriga õnnemängu juurde pääsemiseks peab ka ajakirjanikul õnne olema, korraldas ta päev enne mängu suurejoonelise loosimise, kus 77 000-st kandidaadist 100 tükki välja valiti. Tulemused olid muidugi halenaljakad, sest näiteks CNN ja Reuters jäid valitute seast välja, sisse pääses aga üks Senegali teleoperaator, kes, nagu selgus, ei teinud vahet kaameral ja mikrolaineahjul. Üksteise süüdistamist ja kohtussekaebamist oli igatahes palju, sest ameeriklased ei raatsinud isegi paar tundi enne vägagi tõenäolist maailmalõppu oma rahvuslikust harrastusest loobuda.
Kõigi maade meediaanalüütikud ennustasid mängu ajaks rekordarvu televaatajaid. Oli näiteks teada, et mõned bushmanite suguharud Kalahari kõrbest, paar Austraalia aborigeenide kogukonda ja Patagoonia rannaasulate indiaanlased kavatsesid selleks ajaks lähimasse linna rännata, et seal telepildi vahendusel mängule kaasa elada. Kogu maailmas paigaldati linna keskväljakuile hiiglaslikke teleekraane ja paljud pubiomanikud, kes tahtsid maailmalõpumänguga head äri teha, kuulutasid välja uskumatuid sooduspakkumisi, et publikut mängu toimumisajaks oma telerite ette saada. Üldiselt arvati, et mängu jälgib kogu maailmas vähemalt viis miljardit inimest. Kuigi USA valitsus oli kindlalt teatanud, et teleülekannete ajal ei lubata mingit reklaami ja kui keegi selle reegli vastu eksib, siis ülekanne katkestatakse, püüdis Coca-Cola ikkagi fantastilise 3 miljardi dollari suuruse altkäemaksu eest oma reklaamiklippi läbi suruda. See ei läinud läbi! Selles asjas toetas Valget Maja ka avalik arvamus, kelle arvates ei tohtinud inimkonnale nii tähtsat sündmust reklaamiga labastada.
Ainus rahulik inimene Maal oli viimasel mängueelsel päeval Õnneseen Carter, kellel president isiklikult oli keelanud rohkem viskit juua ja kes veetis oma aega vanade vesternide viisijuppe ümisedes ja lakke sülitades.
VIII
Saatuslik päev jõudis kätte. Kell 11.45 sammus Carter hambuni relvastatud ihukaitsjate saatel mööda Valge Maja koridori Ovaalkabineti poole. Ta oli väitnud, et tal on särgiväel parem mängida, niisiis oli tal lubatud pintsakust ja lipsust loobuda, kuid ta kingad hiilgasid nagu peegel ning oma püksiviikidega oleks ta võinud kellel tahes kõri läbi lõigata. Kabineti uksel oli teda vastu võtmas president isiklikult, kes sirutas käe, et Carteril kätt suruda, kuid siis tuli talle meelde, et kaamerad juba surisevad, ning ta otsustas lihtsate inimeste poolehoiu võitmiseks teha robustse ja omameheliku zhesti. Ta patsutas Carterit tugevasti õlale ja ütles tugeva tunderõhuga:
«Õnn kaalule, vana! Õnn kaalule!»
«Just nii, härra president!» vastas Carter sellise lojaalsusega, mida iga Ameerika Leegioni liigegi oleks võinud kadestada. «Just nii!»
Kaardilaua ääres olid diiler ja teisest uksest sisenenud Ghoarhl juba kohad sisse võtnud. Tulnukas silmitses huviga vastast ja ulatas talle oma pisikese käe. Siis heitis ta kiire tähelepaneliku pilgu ka kingas olevale 312-le kaardile ja diilerile. Arvatavasti jälgisid neid sel hetkel ka miljonid sensorid tulnukate tuhandetel laevadel. Siis Ghoarhl noogutas, andes märku, et kõik on korras. Carter oli palunud mängu kõrvale klaasikese viskit, kuid sai selle asemel karahvinitäie mineraalvett. Ta silmitses seda põlglikult, valas tibakese klaasipõhja ja jõi ära. Ghoarhl oli kõigest keeldunud, märkides, et tahab keskenduda ainult mängule.
Täpselt kell 12.00 kohaliku aja järgi viskas diiler laua kohal õhku 5-sendise mündi. Tuli «kull», mis tähendas, et esimesed kaardid saab Carter. Kaamerad juba töötasid, välklambid sähvisid ja konditsioneeridest hoolimata oli suurem osa saalisviibijaid juba üleni higised. President ja tema kaaskond, kelle hulka kuulusid Ameerika mõjukaimad inimesed, nihkus tasapisi lauale lähemale. Seekord luges ainult poliitiline mõju, raha ei tähendanud tuhkagi. Nii puudusidki saalist isegi mõned USA miljardärid, nende hulgas Bill Gates, kes polnud isegi oma raha eest suutnud pääset hankida. Kohaolijate pinevus aga kerkis haripunkti. Mäng oli kohe-kohe algamas.
Esimese mängu võitis Ghoarhl 19:17. Teine mäng läks viiki 20:20 ja kordusmängus võttis Carter end ühe punktiga lõhki. Kolmanda mängu võitis Carter 21:20. Neljandas läks Ghoarhl lõhki ja võitis siis viienda 21:18. Tehti väike paus, et Carter saaks ühe sigareti tõmmata ja jalgu sirutada. Seis oli 3:2 tulnukate kasuks ja aega oli kulunud 22 minutit.
Kogu mänguaja kostis saalist nii rõõmuhõiskeid Carteri edu puhul kui ahastushüüdeid, kui tal halvasti läks. Soliidsed riigiteenistujad, kes olid välja drillitud aastatepikkuses truus teenistuses, elasid mängule kaasa nagu koolipoisid. Ja kuigi kihlvedude sõlmimine oli riigireetmise paragrahvi alusel keelatud, oli siiski selge, et suurem osa saalisviibijaid oli omavahel kihla vedanud. Tõsi küll, tulnukate võidu puhul pidi kihlveosumma igaveseks välja maksmata jääma, aga ega raha olnud ju ometi peamine! Peamine oli mäng, hasart, põnevus ja adrenaliin, mida see neerupealistest verre pumpas. Umbes samasuguseid tundeid elati üle kogu maailmas.
Kell 12.27 mäng jätkus. Kuues mäng -- 21:18 Ghoarhlile. Seitsmes -- Carter kolme punktiga lõhki. Kaheksas -- Carter võitis 20:19. Üheksas viiki 19:19 ja sellele järgnev kordusmäng Carterile: 21:17. Kümnes -- ja Ghoarhl võttis end kahe punktiga lõhki. Üldine kergendusohe kogu maailmas! Seis oli 10:10 ja inimkond oli saanud veel ühe shansi!
«Te mängite väga hästi! Minu siiraimad komplimendid!» kummardas Ghoarhl pausi ajal Carteri poole. «Te olete väärt, et olla ngrefrid!»
«Uskuge, sir, see oleks mulle liiga suur au!» vastas Carter viisakalt. «Olen ainult inimene, koos kõigi inimlike puuduste ja vigadega.»
Üheteistkümnes ja tõenäoliselt viimane (kui ei tule viiki) mäng algas üldises vaikuses. Tundus, et isegi kaamerad surisevad vaiksemalt. Kõigepealt visati taas loosi ja alustamisõiguse sai Carter. Tema kaks esimest kaarti olid suurepärased: risti poiss ja ärtu kümme! Kokku 20 punkti!
Ghoarhl sai diilerilt poti kuninga ja poti üheksa -- 19 punkti! Ja üldine rõõmurõkatus! Pisikese pausi ajal, mil Carter endale mineraalvett valas ja seda silmnähtava vastikusega jõi, sosistas palavikulise näoga Bogarth presidendile kõrva, aga nii valjusti, et seda kuulsid peaaegu kõik ruumisviibijad:
«Sir, me oleme võitnud! Vanamees passib, Ghoarhl vajaks võiduks kahte punkti, viigiks aga ühte! Kõik ässad on juba maha läinud, nii et üks punkt ei tule kõne alla! Kahtedest on järel vaid üks ruutu kaks, kuid kuna maha läinud on 88 kaarti, on vaid üks võimalus 224-st, et see Ghoarhlile satub! Me oleme...»
«Kaart!» kõlas sel hetkel Õnneseen Carteri selge ja kindel hääl.
«Mida kuradit ta teeb?!» kõlas ruumis Bogarthi metsik karjatus. Tõenäoliselt küsisid seda endalt ka ülejäänud viis miljardit pealtvaatajat.
Ükskõikselt professionaalse liigutusega heitis blond Agnes kaardi lahtiselt Carteri ette. See oli ruutu kaks, mille väljatuleku tõenäosus oli üks 224- st. 22! Vanamees oli lõhki!
«Pass!» kõlas hetk hiljem Ghoarhli hääl. Ja siis: «Tuld!» Aga see ei olnud enam inimestele mõeldud.
Siinkohal tuleb au anda operaatoritele, kes lõpuni oma tööd tegid. Tänu sellele oli kõige viimane asi, mida inimkond nägi, Õnneseen Carteri uskumatult ilge irvitus.