ESIMENE RAAMAT
NÕIDUSE EMAND
I
Isegi südasuvel oli Tintagel tontlik paik; Igraine, krahv Gorlois' emand, vaatas üle neeme avamerele. Ainiti udu ja hägu silmitsedes mõtiskles ta, kuidas ta üldse teada saaks, millal öö ja päev on võrdse pikkusega, et uusaastapüha pidada. Sel aastal olid kevadtormid ebatavaliselt rängad; ööl ja päeval kajas kantsi kohal meremüha, kuni ükski mees ega naine selles magada ei saanud ja isegi penid niuksusid kaeblikult.
Tintagel . . . endiselt leidus neid, kes uskusid, et selle kantsi rajas pika merre ulatuva tirbi kaugema otsa kaljurünkadele Ysi iidse rahva võluvägi. Krahv Gorlois naeris selle peale ja ütles, et kui temal oleks osake nende nõiavõimu, kasutanuks ta seda, et hoida merd aasta-aastalt rannajoonele peale tungimast. Nelja aasta vältel pärast Gorlois' mõrsjana siia tulemist oli Igraine näinud, kuidas maa, hea maa, Kõmri merre pudeneb. Musta kalju pikad haarmed, teravad ja rünkalised, sirutusid kaldalt ookeani. Kui päike paistis, võis see olla ilus ja särav, taevas ja vesi niisama kiiskavad kui kalliskivid, millega Gorlois ta üle kuhjas päeval, kui ta mehele rääkis, et kannab tema esimest last. Aga Igraine'ile polnud kunagi meeldinud neid kanda. Juveel, mis praegu tema kõril rippus, oli talle antud Avalonis: kuukivi, mis vahetevahel peegeldas taeva ja mere sära; aga tänases udus paistis isegi kalliskivi varjutatuna.
Udus kandusid helid kaugele. Igraine'ile, kes seisis tirbil ja vaatas tagasi maa poole, näis, et ta kuuleb hobuste ja muulade samme ja häälekõla -- inimhääli, siin eraldatud Tintagelis, kus ei elanud kedagi peale kitsede ja lammaste, ja karjuste ja nende koerte, ja kantsi daamide, koos paari teenijanaise ja mõne vana sõduriga, kes neid valvasid.
Pikkamisi pöördus Igraine ja läks kantsi tagasi. Nagu ikka, tundis ta selle varjus seistes end tillukesena nende igivanade kivide virna kõrval pika merre ulatuva tirbi otsas. Karjased uskusid, et kantsi ehitas Vana Rahvas Lyonnesse'i ja Ysi kadunud maadelt; selgetel päevadel, ütlesid kalurid, olid nende iidsed lossid kaugel vee all näha. Kuid Igraine'ile tundusid nad kaljutornidena, iidsed mäed ja künkad, mattunud igavesti pealetungiva mere alla, mis praegugi järas kaljusid otse kantsi all. Siin maailma lõpus, kus meri otsatult maad õgis, oli kerge uskuda lääne üleujutatud maid; liikus lugusid vägevast tulemäest, mis plahvatas kaugel lõunas ja ujutas seal üle suure maa. Igraine ei teadnud ise, kas ta uskus neid lugusid või mitte.
Jah, kindlasti kuulis ta udus hääli. See ei saanud olla metslaste rüüsteretk mere tagant ega Erini kasimata kallastelt. Ammu oli möödas aeg, mil ta pidanuks võõra heli või varju pärast võpatama. See polnud tema abikaasa, krahv: too viibis kaugel põhjas, võideldes sakside vastu õlakuti Ambrosius Aurelianuse, Britimaa Ülemkuningaga; tema oleks sõna saatnud, kui ta kavatsenuks tagasi pöörduda.
Ja Igraine'il polnud vaja karta. Kui ratsanikud olnuks vaenulikud, oleksid valvurid ja sõdurid tirbi maapoolse otsa kindlustuses, kelle krahv Gorlois sinna oma naist ja last kaitsma paigutas, nad peatanud. Nendest mööda tungimiseks läinuks vaja tervet sõjaväge. Ja kes saadaks sõjaväe Tintageli vastu?
Kunagi oli aeg -- meenutas Igraine ilma kibeduseta aeglaselt kantsihoovile astudes -, kui ta oleks teadnud, kes tema linnuse poole sõidab. Nüüd oli selles mõttes vähe kurbust. Pärast Morgaine'i sündi ei nutnud ta enam isegi kodu taga. Ja Gorlois oli tema vastu kena. Mees rahustas teda ta esialgses hirmus ja vihas, andis talle kalliskive ja kauneid asju, sõjasaaki, ümbritses teda daamidega, kes teda teenisid, ja kohtles teda alati nagu võrdset, välja arvatud sõjanõu pidades. Ta poleks saanud rohkemat tahtagi, kui ta just poleks abiellunud mehega Hõimude seast. Ja selles ei antud talle valikut. Püha Saare tütar pidi tegema nii, nagu oli parim tema rahva jaoks, ükskõik, kas see tähendas ohvrisurma minekut või oma neitsilikkuse loovutamist Pühal Laulatusel või meheleminekut sinna, kus seda arvati liidusidemeid kinnitavat; nii oligi Igraine teinud, abielludes romaniseerunud Cornwalli krahviga, kodanikuga, kes elas Rooma kombel, kuigi Rooma oli kogu Britimaalt läinud.
Ta raputas mantli õlgadelt; hoovis oli soojem, lõikavast tuulest eemal. Ja siis, kui udu keerles ja hajus, seisis hetkeks tema ees üks kuju, tekkinud udust ja vinest: Viviane, Järveemand, Püha Saare emand.
«Õde!» Sõnad värelesid, ja Igraine teadis, et ta polnud neid valjusti hüüdnud, vaid ainult sosistanud, käed rinnale kerkimas. «Kas ma näen sind tõesti siin?»
Nägu oli täis etteheidet, ja sõnad tundusid müüridetaguses tuules minema kanduvat.
Oled sa Nägemisest loobunud, Igraine? Või oma vabast tahtest?
Sellest ebaõiglusest tabatud Igraine andis vastu: «Sina olid see, kes käskis, et ma pean Gorlois'le minema . . .,» aga õe kuju oli varjudesse varisenud, polnud seal, polnud seal olnudki. Igraine pilgutas silmi: üürike ilmutus oli kadunud. Ta kiskus mantli ihu ligi, sest tal oli külm, jäiselt külm; ta teadis, et nägemus oli võtnud oma jõu tema enda keha soojusest ja elust. Ta mõtles, Ma ei teadnudki, et ma suudan ikka veel niimoodi näha, olin kindel, et ei oska . . . ja siis värises ta, teades, et isa Columba loeb selle Kuradi kätetööks ja tema peaks seda pihtima. Tõsi, siin maailma lõpus olid preestrid leebed, aga ülestunnistamata nägemust käsitletaks kindlasti ebapüha asjana.
Ta kortsutas kulmu; miks peaks ta omaenda õe külaskäiku Kuradi tööks lugema? Isa Columba võis öelda, mida tahtis; ehk oli tema Jumal temast targem. Mis, mõtles Igraine itsitust alla surudes, polekski nii raske. Küllap oli isa Columba hakanud preestriks sellepärast, et ükski druiidide kool ei võtnud enda hulka nii rumalat meest. Jumal Kristus paistis mitte hoolivat, kas inimene on rumal või mitte, kuni too mõistis oma missat pomiseda ja pisut lugeda ning kirjutada. Temal, Igraine'il endal, oli rohkem kirjatundmist kui isa Columbal, ja ta rääkis soovi korral paremat ladina keelt. Igraine ei pidanud end kõrgelt harituks; tal polnud vastupidavust, et Vana Usu sügavamat tarkust uurida või minna Saladustesse sügavamale, kui ühel Püha Saare tütrel täiesti hädavajalik. Ometi, kuigi ta oli igas Saladuste Templis teadmatu, võis ta romaniseerunud barbarite seas mängida haritud emandat.
Väikeses hooviäärses kambris, kuhu ilusa ilmaga paistis päike, ketras tema noorem õde Morgause, kolmeteistaastane ja õitselepuhkev, seljas värvimata villane avar kodurüü ja õlgadel vana kopitanud mantel, ta kogus loiult rippuva kedervarrega oma ebatasast lõnga võnkuvale rullile. Põrandal tule juures veeretas Morgaine vana kedervart ringi nagu palli, vaatas ebaühtlase silindri juhuslikke radu, tõukas seda pontsakate näppudega siia-sinna.
«Kas ma pole juba küllalt kedranud?» kaebles Morgause. «Mu sõrmed valutavad! Miks pean ma kogu aeg ketrama, ketrama, ketrama, nagu oleks ma mõni teenijanaine?»
«Iga daam peab ketramist õppima,» manitses Igraine, teades, et see on tema kohus, «ja sinu lõng on häbiväärselt kord õhuke, kord jäme . . . Su sõrmedest kaob väsimus, kui sa neid tööga harjutad. Valutavad sõrmed on märk sellest, et sa oled laiselnud, sest nad pole tööst karastunud.» Ta võttis Morgause'ilt rulli ja kedervarre ja pööritas seda hooletu ergusega; jõnksuline lõng tasanes tema kogenud sõrmede all täiusliku jämedusega niidiks. «Vaata, selle lõngaga saab kududa, ilma et süstik kinni jääks . . .» ja äkki tüdis ta käitumast nii, nagu pidanuks. «Aga nüüd võid kedervarre ära panna; külalised on enne pärastlõuna keskpaika siin.»
Morgause vahtis talle otsa. «Ma ei kuulnud midagi,» ütles ta, «ega ühtki sõnumiga ratsanikku!»
«See ei üllata mind,» vastas Igraine, «sest mingit ratsanikku polnudki. See oli Ilmutus. Viviane on siia teel, ja Merlin koos temaga.» Toda viimast ei teadnud ta isegi, enne kui selle välja ütles. «Nii et sa võid Morgaine'i amme juurde viia, ja panna selga oma pidurüü, see safraniga värvitud.»
Morgause pani kedervarre innukalt käest, aga peatus ainiti Igraine'i vaadates. «Minu safranikarva rüü? Minu õe pärast?»
Igraine parandas teda teravalt. «Mitte meie õe pärast, Morgause, vaid Püha Saare emanda ja Jumalate Sõnumitooja pärast.»
Morgause vaatas maha mustrilisele põrandale. Ta oli pikk, kogukas tüdruk, just naiseks sirgumise ja küpsemise hakul; paksud juuksed olid punakad nagu Igraine'il endalgi ja nahka täpitasid tedretähnid, ükskõik, kui hoolikalt ta seda ka petipiimaga leotas ja rohunaiselt selle jaoks leotisi ja ohutisi nuias. Kolmeteistaastasena oli ta juba niisama pikk kui Igraine ja tõotas veelgi pikemaks kasvada. Ta võttis Morgaine'i pahuralt sülle ja kandis minema. Igraine hõikas talle järele: «Ütle ammele, et ta lapsele pidurüü selga paneks, ja siis võid sa ta alla tuua; Viviane pole teda näinud.»
Morgause porises midagi turtsakat selle kohta, et ta ei taipa, miks ülempreestritar peaks seda jõnglast näha tahtma, aga ta ütles seda nii tasa, et Igraine'il oli vabandus sellest mitte välja teha.
Tema oma kamber kitsa trepi ülemises otsas oli külm; seal ei tehtud tuld muidu kui südatalvel. Kui Gorlois ära oli, jagas ta voodit oma teenijanaise Gwennisega, ja mehe pikaleveninud eemalviibimine andis talle õigustuse Morgaine ööseks oma voodisse võtta. Mõnikord magas seal ka Morgause, lõikava külma eest ühiste karusvaipade varjus. Suur abieluvoodi, baldahhiiniga, kardinatega tuuletõmbe vastu, oli kolme naise ja lapse jaoks liigagi ruumikas.
Gwen, kes oli vana, tukkus nurgas, ja Igraine hoidus teda äratamast, heitis seljast argise, värvimata villase kleidi, ja viskas kiirustades ülle oma uhke kleidi, mille kaelust kaunistas siidlint, kunagine Gorlois' laadakink Londiniumist. Ta pani sõrme paar väikest hõbesõrmust, mis ta oli saanud väikese tüdrukuna . . . nüüd läksid need ainult kahte kõrge väiksemasse sõrme . . . ja riputas kaela ümber merevaigust kee, mille Gorlois oli talle andnud. Rüü oli värvitud roostekarva ja selle juurde kuulus roheline pealistuunika. Ta leidis oma nikerdatud sarvkammi ja asus seda läbi juuste tõmbama, istus pingil ja tiris kammi kannatlikult läbi juuksepusade. Teisest kambrist kuulis ta valju kisa ja järeldas, et amm kammib Morgaine'i juukseid ja tüdrukule ei meeldi see. Kisa vakatas järsku ja ta oletas, et Morgaine sai vaigistava laksu; või ehk, nagu mõnikord juhtus, kui Morgause heas tujus oli, võttis Morgause ise kammimise üle, oma nutikatesse, kannatlikesse näppudesse. Nimelt sellepärast teadis Igraine, et noorem õde võiks tahtmise korral päris hästi kedrata, tema käed olid kõiges muus nii osavad -- kammimises, kraasimises, jõulupirukate tegemises.
Igraine palmitses juuksed, kinnitas need kuldse klambriga pealaele ja pistis mantlivoldi külge oma hea kuldsõle. Ta vaatas ennast vanast pronkspeeglist, mille õde Viviane oli talle pulmadeks andnud, mis öeldavasti oli toodud lausa Roomast endast. Rüüd kinni nöörides teadis ta, et tema rinnad olid jälle samasugused nagu kunagi varem: Morgaine oli juba terve aasta võõrutatud, ja need olid ainult natuke pehmemad ja raskemad. Ta teadis, et oli tagasi saanud oma vana saleduse, sest sellest kleidis oli ta abiellunud, ja nüüd polnud paelad põrmugi pingul.
Tagasi tulles pidi Gorlois jälle teda oma voodisse tahtma. Kui mees teda viimati nägi, oli Morgaine alles rinnal, ja krahv andis järele naise palvele, et ta võiks last edasi imetada läbi suveaja, mil nii paljud väikesed lapsed surid. Ta teadis, et mees oli rahulolematu, sest laps polnud igatsetud poeg -- nood roomlased arvasid oma põlvnemist meesliinis, mitte mõistuspäraselt ema kaudu; see oli narr, sest kuidas võinuks ükski inimene iial täpselt teada, kes on mõne naise lapse sigitaja? Muidugi, roomlased tegid suure kära muretsemisest, kes nende naistega magavad, ja panid nood luku taha ja luurasid nende järele. Mitte et Igraine oleks valvamist vajanud; üks mees oli küllalt kole, kes tahaks teisi, võib-olla veelgi hullemaid?
Aga ehkki Gorlois kibeles poega saama, oli ta leebe, lubades naisel Morgaine'i oma voodisse võtta ja edasi imetada, püsis temast isegi eemal ja magas öösiti oma riietajanaise Ettarri juures, et Igraine uuesti ei rasestuks ja tal piim kinni ei jääks. Ka mees teadis, kui paljud lapsed surid, sest nad võõrutati enne, kui nad õppisid liha ja kõva leiba närima. Jahukördiga toidetud lapsed olid haiglased ja suviti polnud sageli kitsepiima, isegi kui nad nõustusid seda jooma. Lehma- või märapiimaga toidetud lapsed hakkasid tihti oksendama ja surid, või said kõhulahtisuse ja surid. Nii oli mees Morgaine'i ema rinnale jätnud, lükates sellega soovitud poega vähemalt pooleteise aasta võrra edasi. Selle eest, vähemalt, jäi Igraine alati Gorlois'le tänulikuks ega kavatsenud kaevelda, ükskõik kui kiiresti mees ta nüüd raskejalgseks teeks.
Ettarr sai endale tollest käigust kõhu ette ja käis kekutades ringi; kas temast pidi saama Cornwalli krahvi poja ema? Igraine ei teinud tüdrukust väljagi; Gorlois'l oli teisigi sohipoegi, kellest üks viibis praegugi koos temaga sõjaisand Utheri laagris. Ent Ettarr jäi haigeks ja nurisünnitas, ja Igraine'il oli piisavalt vaistu jätta Gwenilt küsimata, miks too selle sündmuse puhul nii rahulolev välja nägi. Vana Gwen teadis Igraine'i täieliku meelerahu jaoks taimedest liiga palju. Ühel päeval, otsustas ta, lasen tal mulle täpselt rääkida, mida ta Ettarri õlle sisse pani.
Ta läks alla kööki, pikad seelikud kiviastmetel lohisemas. Morgause oli seal, seljas parim rüü, ja ta oli riietanud Morgaine'i safranikarva värvitud pidukleiti, nii et laps paistis tõmmu nagu pikt. Igraine võttis ta sülle, hoidis teda mõnuga. Väike, tume, hapra kehaehitusega, nii peeneluine, et tundus käte all pehme linnukesena. Kust see laps küll oma välimuse sai? Tema ise ja Morgause olid pikad ja punapäised, maakarva nagu kõik hõimude naised, ja Gorlois, kuigi tõmmu, oli roomlane, pikk ja sale ja kullininaga; karmistunud aastatepikkustes lahingutes saksidega, liiga täis oma rooma uhkust, et ilmutada erilist õrnust oma noore naise vastu, ainult ükskõiksus oli tal varuks tütre jaoks, kes tuli poja asemel, kelle naine pidanuks talle sünnitama.
Aga Igraine tuletas endale meelde, et nood rooma mehed pidasid võimu oma laste elu ja surma üle oma jumalikuks õiguseks. Leidus paljusid, kristlasi või mitte, kes oleksid nõudnud, et tütart üles ei kasvatataks, nii et naised oleksid kohe vabad neile poega kinkima. Gorlois oli tema vastu hea, mees lubas tal oma tütre alles jätta. Võib-olla, kuigi Igraine ei uskunud mehel suuremat kujutlusvõimet olevat, teadis too, mida tema, naine hõimurahva hulgast, oma tütre vastu tunneb.
Jagades korraldusi külaliste vastuvõtmiseks, keldritest veini toomiseks ja liha küpsetamiseks -- mitte jänest, vaid head viimase tapmise lammast -, kuulis ta hoovilt ehmunud kanade kaagutamist ja lendlemist ja teadis, et ratsanikud olid üle tirbi tulnud. Teenrid paistsid hirmul olevat, aga enamik neist oli leppinud teadmisega, et emandal on Nägemisvõime. Ta oli seda teeselnud, kasutades kavalaid oletusi ja paari nippi; oligi hea, et nad tema vastu aukartust tundsid. Nüüd mõtles ta, Võib-olla on Viviane'il õigus, võib-olla on see mul alles. Võib-olla ma ainult arvasin, et see on kadunud -- sest noil kuudel enne Morgaine'i sündi tundsin ma end nii nõrga ja võimetuna. Nüüd olen ma jälle mina ise. Minu ema oli oma surmatunnini vägev preestritar, kuigi ta tõi ilmale mitu last.
Aga, vastas talle tema mõistus, ema sünnitas need lapsed vabaduses nagu hõimunaisele kohane, oma valitud meestele, mitte orjana mõnele roomlasele, kelle tavad andsid mehele võimu naiste ja laste üle. Kärsituna viskas ta need mõtted peast; oli siis sellest lugu, kas tal oli Nägemisvõime või see ainult näis nii, kui see tema teenreid korralikult ohjes hoidis?
Ta läks aeglaselt välja hoovi, mida Gorlois endiselt aatriumiks nimetas, kuigi see ei sarnanenud sugugi villale, kus mees oli elanud, kuni Ambrosius temast Cornwalli krahvi tegi. Igraine nägi, et ratsanikud tulevad sadulaist maha, ja tema pilk otsis kohe üles ainsa naise nende seas, naise, kes oli temast väiksem ja enam mitte noor, riietatud mehetuunikasse ja villastesse kaatsadesse, mantlitesse ja sallidesse mässitud. Nende silmad kohtusid üle hoovi tervituses, kuid Igraine läks ja kummardus kohusetundlikult pika, sihvaka vana mehe ees, kes parajasti kondise muula seljast maha tuli. Too kandis bardi sinist rüüd ja üle tema õla rippus harf.
«Ma ütlen sulle tere tulemast Tintageli, isand Sõnumitooja; sina paned õnnistuse meie katuse peale ja austad seda oma kohalolekuga.»
«Ma tänan sind, Igraine,» ütles kõlav hääl ja Taliesin, Britimaa Merlin, druiid, bard, pani käed näo ees kokku, sirutas need siis õnnistuses Igraine'i poole.
Kohustus selleks korraks täidetud, lendas Igraine oma poolõe juurde ja oleks temagi õnnistuse alla kummardunud, aga Viviane kummardus ja takistas teda.
«Ei, ei, laps, see on perekondlik külaskäik, hiljem on küllalt aega mind austada, kui sa just pead . . .» Ta pigistas Igraine'i enda vastu ja suudles teda suule. «Ja see on sinu laps? Kerge on märgata, et temas on Vana Rahva verd; ta näeb välja nagu meie ema, Igraine.»
Viviane, Järve ja Püha Saare emand, oli tollal kolmekümnendates eluaastates; Järve iidse preestrinna vanima tütrena järgnes ta selles pühas ametis oma emale. Ta tõstis Morgaine'i sülle, kiigutas teda lastega väga harjunud naise kogenud kätel.
«Ta on sinu moodi,» ütles Igraine, üllatunud, ja taipas siis, et oleks pidanud seda varem mõistma. Aga viimati nägi ta Viviane'i nelja aasta eest, ja ka siis oma pulmas. Nii palju oli juhtunud, ta oli nii palju muutunud sestsaadik, kui hirmunud viieteistaastane tüdruk anti temast rohkem kui poole vanema mehe kätesse. «Tulge ometi saali, isand Merlin, õde. Tulge sooja.»
Teda ümbritsenud mantlitest ja sallidest vabana oli Viviane, Avaloni emand hämmastavalt pisike naine, mitte pikem suurekasvulisest kaheksa- või kümneaastasest tüdrukust. Oma mitmekordselt vöötatud avaras tuunikas, noaga vöökohal tupes, ja laiades villastes pükstes, mille sääred olid mähitud paksudesse sääristesse, tundus ta tillukesena, täiskasvanu rõivastesse riietatud lapsena. Tema nägu oli väike, tõmmu ja kolmnurkne, laup tumedate juuste all madal nagu varjud kaljude jalamil. Ka tema silmad olid tumedad ja pisikese näo jaoks suured; Igraine polnud varem märganudki, kui väike ta õde oli.
Teenijanaine tõi külalistekruusi: sooja veiniga segatud viimased vürtsid, mille Gorlois talle Londiniumi turgudelt saatis. Viviane võttis selle pihkude vahele ja Igraine pilgutas vaadates silmi: liigutus, millega ta kruusi võttis, tegi ta äkki pikaks ja aukartustäratavaks; see võinuks olla Pühitsetud Sümbolite püha karikas. Viviane haaras selle käte vahele ja tõstis aeglaselt huultele, pomisedes õnnistust. Ta maitses jooki, pöördus ja asetas selle Merlini pihkudesse. Mees võttis selle tõsise kummardusega ja pani suule. Igraine, kes oli vaevu Saladustesse pühendatud, tundis kuidagi, et ka tema on osa sellest kaunist rituaalsest pühalikkusest, kui ta omakorda külalistelt kruusi võttis, veini maitses ja pidulikud tervitussõnad lausus.
Siis pani ta kruusi ära ja hetketunnetus kadus; Viviane oli ainult väike väsinud olemisega naine, Merlin pelk kookuvajunud vanamees. Igraine juhatas mõlemad ruttu tule äärde.
«Tänapäeval on Suvemere kallastelt siia pikk tee,» sõnas ta, meenutades, kuidas tema seda rändas, värskelt mõrsjaks tehtud, hirmunult ja vaikselt vihates, võõra abikaasa saatjaskonnaga, kes esialgu oli ainult hääl ja öine õudus. «Mis sind kevadetormidega siia toob, mu õde ja mu emand?»
Ja miks ei võinud sa tulla varem, miks sa jätsid mu ihuüksi õppima naiseksolemist, kandma last mahajäetuses ja koduigatsuses? Ja kuna sa varem tulla ei saanud, miks sa siis üldse tuled, kui on liiga hilja ja mina olen viimaks alistumisega leppinud?
«Vahemaa on tõesti pikk,» ütles Viviane tasa, ja Igraine teadis, et preestritar oli lisaks lausutud küsimusele kuulnud ka väljaütlemata sõnu, nagu ikka. «Ja ajad on ohtlikud, laps. Aga sa oled nende aastatega naiseks kasvanud, isegi kui need olid üksildased, niisama üksildased kui eraldatuse aastad bardi kasvatuses -- või,» lisas ta meenutava muigevirvega, «preestrinna kasvatuses. Kui sa oleksid valinud tolle raja, oleksid leidnud, et see on niisama üksildane, minu Igraine. Jah, muidugi,» ütles ta leebemaks muutuval ilmel käsi alla sirutades, «sa võid mulle sülle tulla, pisike.» Ta tõstis Morgaine'i üles, ja Igraine vaatas imestuses; tavaliselt oli Morgaine pelglik nagu metsjänes. Pooliti haavunud, pooliti taas vana nõiduse võrku langenud, jälgis ta, kuidas laps Viviane'i süles rahunes. Viviane paistis peaaegu liiga väike, et teda kindlalt hoida. Haldjanaine, tõepoolest; naine Vana Rahva hulgast. Ja tõesti võis Morgaine ühel päeval väga tema moodi välja näha.
«Ja Morgause, kuidas temal on läinud sestsaadik, kui ma ta aasta eest sinu juurde saatsin?» küsis Viviane, vaadates üles safrankollases rüüs Morgause'i poole, kes pahuralt tule kõrvale varjudesse hoidus. «Tule ja suudle mind, väikeõde. Ah, sina kasvad pikaks nagu Igraine,» lausus ta, tõstes käed embama tüdrukut, kes tuli varjust, tusane nagu pooleldi väljaõpetatud kutsikas. «Jah, istu sinna mu põlve äärde, kui tahad, laps.» Morgause istus põrandale, toetas pea Viviane'i sülle, ja Igraine nägi turtsakates silmades pisaraid.
Me kõik oleme tal pihus. Kuidas võib tal meie kõigi üle niisugune võim olla? Või on asi selles, et tema on ainuke ema, keda Morgause üldse teab? Ta oli täiskasvanud naine, kui Morgause sündis, ta on meile mõlemale olnud nii ema kui õe eest. Nende ema, kes oli tegelikult lapse saamiseks liiga vana, suri Morgause'ile elu andes. Samal aastal, varem, sünnitas ka Viviane ise lapse; tema laps suri ja Viviane võttis Morgause'i imetada.
Morgaine oli sügavale Viviane'i sülle pugenud; Morgause toetas siidist punapead vastu Viviane'i põlve. Preestritar toetas lapsukest ühe käsivarrega, teine käsi aga silitas sirguva piiga pikki, siidjaid juukseid.
«Ma oleksin sinu juurde tulnud, kui Morgaine sündis,» ütles Viviane, «aga mina olin samuti rase. Ma sain tol aastal poja. Ma andsin ta ammele, ja ma arvan, et tema kasuema võib ta munkade juurde saata. See naine on kristlane.»
«Kas sind ei häiri, et lapsest kasvatatakse kristlane?» päris Morgause. «On see naine kena? Mis poisi nimi on?»
Viviane naeris. «Ma andsin talle nimeks Balan,» ütles ta, «ja tema kasuema pani oma poja nimeks Balin. Neil on ainult kümme päeva vanusevahet, nii et kahtlemata kasvatatakse neid nagu kaksikuid. Ja ei, mind ei häiri, et temast kasvatatakse kristlane, tema isa oli seda, ja Priscilla on tubli naine. Sa ütlesid, et tee siia on pikk; usu mind, laps, nüüd on see pikem kui ajal, mil sa Gorlois'le mehele läksid. Võib-olla mitte pikem Preestrite Saarelt, kus võrsub nende Püha Kibuvits, aga pikem, hulga pikem Avalonilt . . .»
«Ja sellepärast me siia tulimegi,» teatas Merlin äkki ja tema hääl oli nagu hiiglasliku kella kumin, nii et Morgaine tõusis järsult istukile ja hakkas hirmust nuutsuma.
«Ma ei saa aru,» ütles Igraine äkitselt rahutust tundes. «Kindlasti asuvad need kaks lähestikku . . .»
«Need kaks on üks,» lausus Merlin, kes istus väga sirgelt, «aga Kristuse järelkäijad on otsustanud öelda mitte seda, et neil ei tohi olla ühtki Jumalat peale nende Jumala, vaid et ühtki teist Jumalat peale nende Jumala pole olemas; et tema üksinda tegi maailma, et ta valitseb seda üksinda, et tema üksinda tegi tähed ja kõik loodu.»
Igraine tegi ruttu püha märgi kaitseks jumalateotuse eest.
«Aga nii ei saa olla,» jäi ta kindlaks. «Ükski ainuke Jumal ei saa kõiki asju valitseda . . . ja kuhu jääb Jumalanna? Kuhu jääb Ema . . .?»
«Nemad usuvad,» sõnas Viviane oma voolaval madalal häälel, «et Jumalannat ei ole, sest naisalge, ütlevad nad, on kõige kurja alge; naise kaudu, ütlevad nad, tuli Kurjus siia ilma; neil on mingi fantastiline juudi muinasjutt õuna ja mao kohta.»
«Jumalanna karistab neid,» ütles Igraine rabatuna. «Ja ikkagi andsid sa mu ühele neist naiseks?»
«Me ei teadnud, et nende jumalateotus on nii kõikehõlmav,» vastas Merlin, «sest meie ajal on olnud muudegi Jumalate järgijaid. Kuid nemad respekteerisid teiste Jumalaid.»
«Aga mis on sellel pistmist Avaloni tee pikkusega?» küsis Igraine.
«Nii jõuamegi oma külaskäigu põhjuse juurde,» ütles Merlin, «sest, nagu druiidid teavad, on inimkonna usk see, mis kujundab maailma, ja kogu tõelust. Kaua aega tagasi, kui esimesed Kristuse järgijad meie saarele tulid, teadsin ma, et see oli võimas pöördepunkt ajas, hetk, mis pidi muutma maailma.»
Morgause vaatas vanamehe poole üles, silmad aukartusest ümmargused.
«Kas sa oled nii vana, auväärne?»
Merlin naeratas alla tüdruku suunas ja lausus, «Mitte omaenda kehas. Aga ma olen palju lugenud tolles suures saalis, mis pole siitilmast, kus on kirjas Kõigi Asjade Ülestähendused. Ja lisaks elasin ma siis. Need, kes on selle maailma Isandad, lubasid mul tagasi tulla, aga teises lihalikus kehas.»
«Need asjad on väiksekesele liiga segased, auväärne isa,» manitses Viviane teda leebelt. «Ta pole preestritar. Merlin tahab öelda, väikeõde, et ta elas, kui kristlased esimest korda siia tulid, ja otsustas, ja sai loa, otsekohe uuesti sündida, et oma töö lõpule viia. Need on Seadused, mida sa ei peagi proovima mõista. Isa, jätka.»
«Ma teadsin, et see oli üks neid hetki, mil kogu inimkonna ajalugu pidi muutuma,» ütles Merlin. «Kristlased soovivad kustutada kogu tarkuse peale nende endi oma, ja selles võitluses pagendavad nad siitilmast kõik saladuse vormid, mis ei sobi nende usu tõekspidamistega. Nad on ketserluseks kuulutanud selle, et inimesed elavad rohkem kui ühe elu -- mille tõde teab iga talumees -- «
«Aga kui inimesed ei usu, et elusid on rohkem kui üks,» väitis Igraine jahmunult, «kuidas nad siis ahastusest pääsevad? Milline õiglane Jumal looks mõned inimesed õnnetuks, ja teised õnnelikuks ja edukaks, kui üks elu olekski kõik, mis nad saavad?»
«Ma ei tea,» sõnas Merlin. «Võib-olla soovivad nad, et inimesed karmi saatuse pärast meelt heidaksid, nii et nad tulevad põlvitades Kristuse ette, kes nad taevasse viib. Ma ei tea, mida Kristuse järelkäijad usuvad või mida nad loodavad.» Tema silmad olid hetke suletud, näojoontes kibedus. «Aga mida nad ka ei usuks, muudavad nende vaated maailma; mitte ainult vaimus, vaid materiaalsel tasandil. Kuna nad eitavad vaimumaailma, ja Avaloni valdusi, lakkavad need valdused nende jaoks olemast. Nad on ikka veel olemas, loomulikult, aga mitte samas maailmas kui Kristuse järgijate maailm. Avalon, Püha Saar, pole enam sama saar kui Glastonbury, kuhu meie, vana usu järgijad, kunagi munkadel kabeli ja kloostri ehitada lubasime. Sest meie tarkus ja nende tarkus -- kui palju sa loodusteadusi tunned, Igraine?»
«Väga vähe,» ütles noor naine rabatuna, vaadates preestritari ja ülemdruiidi. «Mind pole kunagi õpetatud.»
«Kahju,» lausus Merlin,» sest sa pead seda taipama, Igraine. Ma üritan seda sinu jaoks lihtsaks teha. Vaata siia,» ütles ta ja võttis kaelast kuldse võru, tõmbas siis välja pistoda. «Kas ma saan selle kulla ja selle pronksi korraga ühtesamasse kohta panna?»
Igraine pilgutas silmi ja põrnitses mõistmatuses. «Ei, muidugi mitte. Nad võivad olla kõrvuti, aga mitte samas kohas, kui sa üht neist enne ei liiguta.»
«Ja nii on lood ka Püha Saarega,» kostis Merlin. «Preestrid andsid meile tõotuse, nelisada aastat tagasi, isegi enne seda, kui roomlased siia vallutuskatsele tulid, et nad ei tõuse kunagi meie vastu ega aja meid relvajõuga minema, sest meie olime siin enne neid, ja nemad olid abipalujad, ja nõrgad. Ja nad on seda tõotust austanud -- niipalju pean ma tunnistama. Aga vaimus, oma palvetes, pole nad kunagi lakanud meiega heitlemast, et nende Jumal meie Jumalad minema ajaks, nende tarkus meie tarkuse üle valitseks. Meie maailmas, Igraine, on piisavalt ruumi paljudele Jumalatele ja paljudele Jumalannadele. Aga kristlaste maailmapildis -- kuidas ma saaksin seda öelda? -- pole kohta meie nägemusele või meie tarkusele. Nende maailmas on üksainuke Jumal; ta ei pea lihtsalt kõiki Jumalaid vallutama, ta peab tegema nii, nagu teisi Jumalaid polekski, poleks olnudki Jumalaid peale võltside puuslike, nende Saatana kätetöö. Nii et kõik inimesed võivad temasse uskudes selles ainsas elus päästetud saada. Nõnda usuvad nemad. Ja nagu inimesed usuvad, niisuguseks muutub nende maailm. Ja nii triivivad lahku maailmad, mis kunagi olid üks.
Praegu on kaks Britanniat, Igraine: maailm nende Ainujumala ja Kristuse võimu all, ja selle kõrval ja selle taga maailm, kus endiselt valitseb Suur Ema, maailm, mille on elamiseks ja Jumalate kummardamiseks valinud Vana Rahvas. Nii on varemgi juhtunud. Oli aeg, kui haldjarahvas, Särav Sugu, meie maailmast eemaldus, läks üha kaugemale ududesse, nii et nüüd võib ainult mõni rändur veeta öö haldjaküngaste sisemuses, ja kui ta seda teeb, kulgeb aeg ilma temata edasi, ja ta võib pärast ühtainsat ööd välja tulla ja avastada, et kõik tema omaksed on surnud ja möödunud tosin aastat. Ja nüüd, ütlen ma sulle, Igraine, juhtub see jälle. Meie maailma -- mida valitseb Jumalanna ja Sarviline, tema kaasa, maailma, mida sa tead, paljude tõdede maailma -- surutakse aja peavoolust välja. Juba nüüd, Igraine, kui rändur hakkab ilma juhita minema Avaloni Saare poole ega tunne väga hästi teed, ei pääse ta sinna, vaid leiab ainult Preestrite Saare. Enamikule inimestest on meie maailm tänapäeval Suvemere ududesse kadunud. Juba enne roomlaste lahkumist kippus seda juhtuma; nüüd, kui kirikud katavad kogu Britimaa, jääb meie maailm üha kaugemaks. Sellepärast läkski meil siiajõudmiseks nii kaua aega; meile on teejuhiks jäänud järjest vähem Vana Rahva linnu ja radu. Maailmad puutuvad veel kokku ja asuvad teineteise kohal, ligistikku nagu armastajad; kuid nad triivivad lahku, ja kui neid keegi ei peata, on ühel päeval kaks maailma ja keegi ei pääse ühest teise --»
«Mingu aga!» katkestas Viviane vihaselt. «Mina arvan ikkagi, et me peaksime neil minna laskma! Ma ei taha elada kristlaste maailmas, kes eitavad Ema --»
«Aga mis saab kõigist teistest, neist, kes elavad ahastuses?» Merlini hääl oli uuesti nagu võimas tasane kell. «Ei, rada peab jääma, isegi kui see on salajane. Mõned maailma osad on veel ühes. Saksid rüüstavad mõlemas maailmas, aga ikka rohkem on meie sõdalaste seas Kristuse järgijaid. Saksid --»
«Saksid on barbarid, ja julmurid,» ütles Viviane. «Hõimud üksi ei jaksa neid meie randadelt minema ajada, ja meie Merliniga oleme näinud, et Ambrosiust pole siinilmas kauaks ja et tema järglaseks saab tema sõjaisand Pendragon -- kuidas teda hüütaksegi, Uther? Aga siin riigis on paljud, kes ei kogune Pendragoni väkke. Mis ka meie maailmaga vaimus ei juhtuks, kumbki maailm ei pea kaua vastu sakside tulele ja mõõgale. Enne, kui me saaksime võidelda vaimses lahingus, mis hoiaks maailmu veelgi rohkem lahku liikumast, peame päästma Britimaa enda südame saksi leekide laastamistööst. Meid ei ründa ainult saksid, vaid jüüdid, šotlased, kõik metsikud rahvad, kes Põhjast siia rändavad. Kõik paigad, koguni Rooma ise, langevad nende ees; neid on nii palju. Sinu mees on kogu elu võidelnud Ambrosius, Britannia vürst, on tubli mees, aga ta saab nõuda truudust ainult Rooma kunagistelt järgijatelt; tema isa kandis purpurit ja ka Ambrosius ise püüdles keisriks. Ent meil peaks olema juht, kes innustaks kogu Britimaa rahvast.»
«Aga -- Rooma on alles,» vaidles Igraine vastu. «Gorlois rääkis mulle, et kui Rooma Suures Linnas raskustest jagu saab, tulevad leegionid tagasi! Kas me ei või oodata Roomalt abi metsiku põhjarahva vastu? Roomlased olid maailma parimad sõdalased, nad ehitasid Põhja suure müüri, et metsikuid rüüstajaid vaos hoida --»
Merlini häälde tekkis õõnes kõla, mis kajas nagu võimsa kella kumin. «Ma olen Pühas Kaevus seda näinud,» ütles ta. «Kotkas on ära lennanud ega tule enam kunagi Britanniasse tagasi.»
«Rooma ei saa midagi teha,» lausus Viviane. «Me peame saama omaenda juhi, kellegi, kes võiks käsutada kogu Britimaad. Muidu langeb terve Britannia, kui nad meie vastu kogunevad, ja palju aastasadu lebame me varemeis saksi anastajate all. Maailmad ulbivad päästmatult lahku ja Avalonist ei jää mälestust isegi legendis, mis annaks inimkonnale lootust. Ei, meil peab olema juht, kellele saaksid olla ustavad mõlema Britimaa rahvad -- preestrite Britimaa ja udude maailm, mida valitsetakse Avalonist. Kui see ülemkuningas neid ravib - » tema häälde sigines ennustuse selge, salapärane toon -- «saavad maailmad taaskord kokku, maailmaks, kus on ruumi Jumalannale ja Kristusele, pajale ja ristile. Ja see juht rajab meile niisuguse.»
«Aga kust me sellise kuninga leiame?» päris Igraine. «Kes annab meile sellise juhi?»
Ja siis äkitselt tundis ta hirmu, tajus jääd selga mööda alla voolamas, kui Merlin ja preestritar talle otsa vaatama pöördusid, otsekui hoiaksid nende silmad teda liikumatuna nagu väikest lingu kulli varju all, ja ta mõistis, miks hüüti Jumalate prohvetlikku sõnumitoojat Merliniks, Pistrikuks.
Aga kui Viviane suu avas, oli ta hääl väga hell.
Ta ütles: «Sina, Igraine. Sina sünnitad selle ülemkuninga.»