Otsing

Eemalt paistis liginev teerist täpselt samasugune, nagu neid bõliinades ikka kirjeldatakse. Või õigemini -- täpselt samasugune, nagu Aljoša Popovitš oli neid oma elu jooksul juba küllalt näinud. Põdravõik hobune aeglustas teelahkmele jõudes sammu. Ehkki ratsu oli kehalt sama turd kui tema sadulas istuv peremees, oli pikk teekond läbi steppide ja rägalaante ta üpris võhmale võtnud. Sabaga tüütuid parme peletav loom aimas üürikest puhkust ja kui teda lahutas kolmeharulisest teeviidast veel mõni samm, ei pruukinud Popovitšil ratsmeist tõmmatagi. Põdravõik peatus ja langetas pea, et ahmata

«Vanaisa, jutusta meile veel üks lugu,» nurusid lapsed laua taga istuvalt vanaldaselt mehelt. «Juba jälle?» imestas vanamees oma lastelaste ettepaneku üle ning lisas siis mõtlikult: «Alles eile rääkisin ma teile killukese oma seiklusrikkast noorusest.» «Jah, me teame seda,» tunnistasid lapsed arglikult, «kuid sinu lood on nii põnevad.» «Kas te ei arva, et peaks ka pisut vahet pidama. Õues on nii kaunis päev, minge parem nautige seda natuke,» pakkus vanaisa, kuigi teadis, et lapsed teda nii kui nii kuulda ei võta. «Öelge, mida ma siis teile räägin, kui kõiki mu jutte kuulnud olete,» küsis

«See juhtus aastaid tagasi,» võttis koloner Harper jutuotsa üles. «Grupp, mille koosseisu mind oli arvatud, viibis salajase ülesandega ühes Ladina-Ameerika riigis. Millises nimelt, pole oluline. Ametlikult olime me konsultandid, mina aga olin missiooni arst. Elasime väikese küla lähistel mägede jalamil. Mäed on mind alati paelunud ja polnud ime, et sellises kohas elades kasutasin ma iga vaba hetke mägedes kolamiseks. Ühel sellisel retkel kohtasingi ma Leóni. León oli segavereline indiaanlane, kes elas üksinda tillukeses onnis. Ta nägu oli pruun ja kurruline nagu mäed, millede keskel ta elas

Ma jäin auto alla. Oli sügis, üks neist tüüpilistest uduvihmastest hilisõhtutest, kus inimesed kas tulevad baaridest või uitavad niisama väljas või teevad midagi veel jaburamat. Näiteks keelduvad peale lärmakat sünnipäevapidu sõbra juures ööbimast ning otsustavad, et niiske ja soe ilm on paras paarikilomeetriseks matkaks koju, et pead selgitada. Mina niimoodi talitasin, midagi head see kaasa aga ei toonud, sest, nagu juba ütlesin, jäin ma auto alla. Tänav oli tegelikult täiesti vaikne, tatsusin tasakesi keset seda ning imetlesin vaikselt ning uniselt sumisevat linna, seda, kuidas laternad

Tuul uitas hantide mahapõletatud küla ahervaremetes, puhudes tuhka laiali. Handid olid ilmutanud kahetsusväärset sõnakuulmatust ja kangekaelsust. Nad ei tahtnud kohaleilmunud vene sõjasalga korraldusi täita, ei tahtnud uutele isandatele karusnahkades andamit tuua, ei tahtnud isakest tsaari oma valitsejaks ja käskijaks tunnistada. Sellise jultumuse eest vajasid nad loomulikult õpetust. Lisaks küla mahapõletamisele poodi veel paar meest teistele hirmuks metsaserva üles. Selle peale olid handid metsa laiali põgenenud, kuid pole viga, ega nad sinna igaveseks jää. Selliseid mõtteid mõlgutas noor

Seisan tund aega bussipeatuses, hääletan harvu möödasõitjaid aga keegi ei võta peale. Roostetunud sedel tulbal teatab, et aastat kümmekond tagasi oleks ma juba kolme bussi peale saanud. Istun seljakotil, suitsetan. Buss on punane «Ikarus», ajab bensiinivingu sisse ja läheb tee peal kaks korda katki kuid viib kohale. Magama jään alles kuskil Risti kandis. Tallinnas ärkan. Sajab vihma, suus on kuidagi paks, tuleb meelde, et pole söönud juba üle ööpäeva. Seisan bussijaama ees ja mõtlen, kas võtta takso, minna trammiga või süüa üks kotletiga kukkel. Möödasõitev tumedate klaasidega «Audi» pritsib

Külajutud on halastamatud ja põhjalikud. Mida täpselt ei teata, mõeldakse juurde ja see läheb paljus täppi. Eitedel on terav silm, mis tabab ühest ettevaatamatust liigutusest ära selle, mida varjata taheti. Neid ära petta on -- peaaegu -- võimatu, see nõuab liiga palju enesevalitsemist ja ebainimlikku järjekindlust. Moorid on uskumatult uudishimulikud. Nad ei pea paljuks südaöösel naabri aknast sisse piilumas käia, kui on arvata, et sealt midagi uut näha võib. Kunagi ma arvasin, et külanaised teavad kõigist kõike. Paadisadama ja poesaba sosinad jäid mu meeltesse kinni nagu sõnumid varjatud

«Andersen, korista see neetud hävitaja mu sabast ära! Mul endal ei õnnestu temast kuidagi lahti saada,» käskis komandör Carter. «Jah sir. Asun kohe asja kallale,» tuli kiire vastus. Natukese aja pärast kuulis Carter Anderseni rõõmsat hõiset, mis märkis probleeme tekitanud vastase põrmustamist. «Hästi tehtud,» kiitis ta kasinalt, kuna oli lahingust liiga haaratud. «Pole tänu väärt. See valmistas mulle ülimat rõõmu,» ütles Andersen tagasihoidlikult ja Carter nägi teda juba uuele vaenlase hävitajale lähenemas. Andersen on hea sõdur. Muidu nii tavaline ja vaikne, ei paista millegi erilisega välja

Arvab ema ära tundvat oma lapse kauge itku, seistes kääpail neil, kesk veretavat kanarbikku. Hoone on püsinud sealsetel rannakaljudel lagunenuna ja eraklikuna pea niikaua kui ajalugu mäletab. Õieti polegi päris selge, kas on üldse tegemist hoone või hoopis millegi muuga. Nende kühmlike ja meeletute müüride nimetamine hooneks õigustab end niisama vähe kui tömp meenutab teravat. Too mustja kelmega kaetud sopiline ehitis pole ei rõhutatult kõrge ega ka piisavalt avar, et omada ühegi tuntud tsivilisatsiooni templi või kultuskoha otstarvet. On kaheldav ka ehitise kunagine sobivus ühegi mõistusliku