ENERGEETIKAUURINGUTE INSTITUUDI juht Warren Aronson põrnitses vaevumärgatavat jälge töölaua marmorplastist kattematerjalil. Jälje oli jätnud laual lebanud klaaskera. Kera, ja temast kiirguv, filtrist vandlikarva värvitud kahkjas valgus, mis alles hiljuti oli modernselt sisustatud kabinetti täitnud, pani mehe tema karjääri raskeima probleemi ette. Poolt- ja vastuargumente vaagiv mõte sõitis lastest käima unustatud mänguvedurina lõppematut ringi. Veel oli tema võimuses midagi muuta.
Warren pööras väsinud pilgu laual vedelevale dokumendikaustale. Selles kaustas peitus inimajaloo suurimaid müsteeriume.
-
1998. AASTA KEVADTALVEL läbis maailma teadusajakirju sensatsioon: jaapanlaste finantseeritud uurimislaboris olid loodud valgustid, mis ei vajanud energiaallikaid. Juba igas vallas inimaju varjutama kippuv üliarvuti XENOPHON oli aastaid juurelnud võimaluse üle leida odavamaid ja ohutumaid energiaallikaid... ja saanud vastuse. Artiklis kasutatud nimetus -- igavesti hõõguvad kerad -- jäi avastusele pidama kui rauatükike tugevale magnetile -- kiirelt ja jäävalt. Plahvatuslikule uudisele järgnes aga vaikus. Sõnum jooksis komeedina läbi massiteabe ja samamoodi ka kadus, jättes endast vaid petliku, aegamisi kustuva helenduse. Ajaks, mil teade ilmus veel vaid kolkalehtede veidrusveergudel, olid Ühendriikide teadusladvikus juba kasutusel superuurimisprogrammid. Avastuse sünnikohana mainitud labor asus Ühendriikide territooriumil ja Aronsonil polnud kuigi raske taotleda USA valitsuselt strateegiliselt tähtsa avastuse riikliku kontrolli alla võtmist. Valguskerad jäid koos energeetikainstituudi 12. uurimislaboriga sissepoole murdmatut vaikusemüüri. Järgnesid aastad täis uurimistööd.
-
MURRANGULISEKS sai aasta 2001. Kerad sattusid samasse ritta hamburgerite, PC-de ja päikeseautodega; kujunesid uue ajastu, teaduse ja tehnika võidukäigu sümboliteks. Musta huumorina mõjus vaid asjaolu, et ehkki kerad kiirgasid valgust sadades miljonites korterites, kontorites, tehastes -- kõikjal Lääne tsivilisatsiooni algrakukestes, ei teadnud õieti keegi, mida see uus energia enesest kujutab. Ta lihtsalt oli. Tavainimesed ei vaevanud ennast küsimusega, mille kallal piinlesid paljude maade helgemad pead. Tavainimene tervitas õide puhkevat uut imelist elu ja harjus sellega. Tõtt-öelda ületas tema mõistuse ka enamik kodumasinate tööprintsiipe.
Kord valminuna ei vajanud kera enam laadimist, remonti ega väljalülitamist, isegi ei teatud, kuidas seda teha. Kera sisse peidetud ülijuhtidest võrgustik aktiviseerus pärast teatud kindlat energialööki ja jäi siis tööle.
-
KERADE TOOTMINE laienes kiiresti. Päikesepatareide abil sai valgust muundada teist liiki energiaks, eelkõige põhjas, kus enamiku aastast upitas päikeseketas end vaid veidi üle silmapiiri. Rohelised joonistasid mahajäetud tuumajaamad lilleaasadeks ja Alaska igitalves lõid tähepilvedena särama sajad uued odava energiaga köetud ja valgustatud väikelinnad.
-
WARREN MÄLETAB seose esmakordset selginemist. See oli üks neist unistest laupäevaõhtutest, mil teaduslinnak suikus letargiasse. Lõppenud olid harvad akadeemilist atmosfääri veidigi elustavad külaskäigud. Warren luges, nagu tavaliselt, enne uinumist ja ühtlasi kuulas, nägu huvitatust teesklemas, abikaasa vaiksehäälset juttu. Keral tema magamistoas oli kollakasroheline filter, mis toonis meeleolu rahulikuks ja lootusrikkaks. Sealt tulvav valgus meenutas Warrenile tema osa inimkonnale uue keskkonnasäästliku ja odava valguse käikuandmisel. Tal oli põhjust rahul olla.
Julia keeras oma kassilikku pead, kissitas veidi valguse ees ja jätkas vaikselt: «Smith'ide vanaema ei surnudki. Arstid prognoosisid kindlat lõppu, tema organism pidi olema vähki otsast otsani täis, aga tema elab. Veider, kas pole?»
Veider oli pigem see, et Warren tundis end äkki häirituna. See oli hetk, mil tema teadvuses hakkas tööle häirekell: midagi on valesti! Midagi oli jäänud kahe silma vahele, see miski pirises vastiku kärblasena alateadvuses, sundis end pingutama... Ja siis ta taipas.
-
STATISTIKA KINNITAS imetaoliste ellujäämiste ja kerade kasutuse laienemise seost. Mida rohkem veeres konveierilindil ühetaolisi, usaldustäratavalt ümaraid valgusallikaid, seda rohkem kaotasid võimu elu ja surma seadused. Esialgsele eufooriale järgnes peagi masendus ja siis õudus. Surmahirmust sai eluhirm. Vanadusest kärbunud ei lahkunud siitilmast, vaid jäid hingitsema kusagile piirimaile; liiklusõnnetuste ja katastroofide ohvrid ei surnud kohutavatesse haavadesse, jäid eksisteerima mädast ja korbatanud verest rüüdes, õudse ja vastiku märgina elu igavikulisusest. Usuhullude kähedaks karjutud kõridest välja paisatud süüdistus levis, võttis hoogu ning kandus tulvaveena laiali: «Kerad on saatanast!» Uued masinapurustajad haarasid terasvardad, pesapallikurikad, kangid, relvastusid tulirelvadega ning asusid taas sajanditevanusesse tegevusse -- kurjust sisaldavaid masinaid hävitama. Täpse hoobiga tabatud kera purunes valju sisina ja praginaga tuhandeks killuks, väljapaiskunud auru ja valgusesambad keerdusid, väänlesid, moodustasid ennenägematuid kujundeid ja kadusid siis halavate ja nuuksuvate häälte koori saatel. Kadusid... viies kaasa ka purustaja hinge. Isegi kui kuul leidis oma sihtmärgi väljalennutatuna inimgrupi selja tagant, suri vaid tulistaja. Uued kuuldused sosistasid, et hukkunud kerapurustajate hinged viib kaasa saatan ise. Hävitajate read hõrenesid kiiresti ja põhjalikult. Ratsionalism ja terve mõistus olid läbi teinud pöörase inflatsiooni. Kui valguskerad suudavad peatada surma, miks ei või siis purustajate eksistents jätkuda põrgus. Uute kerade tootmine lakkas, kuid peatus ka hävitamine. Püsima jäi väljakannatamatu ja õudne status quo. Inimkond oli üle astunud nähtamatust ja ometi kaljukindlast rajajoonest.
-
VALITSUSE KORRALDUSEL moodustatud erikomisjon maadles probleemipuntraga; ärajoodud tsisternitäied kohvi, sigaretituhamäed ja 16 infarkti komisjoni töösse kaasatud juhtivate teadlaste ja poliitikute ridades ei toonud aga lahendust lähemale. Versioonid mahtusid laia vahemikku jumala vihast kuni teooriani kõrgemates dimensioonides asetsevatest aegruumimullidest surnud hingede jaoks, mis nüüd energiakaotusest sulgunud. Omajagu oli ka keradest lähtuva salakiirguse pooldajaid. Võrdselt tõestamatuks jäid nad kõik, pikemaks analüüsiks puudus aeg. Nädala lõpuks jõuti peaaegu üksmeelsele järeldusele, et asja uurimisele rohkem aega raisata ei tohi ning kõik kerad tuleb hävitada. Lihtsa ja selge plaani -- projekt EX -- surusid läbi tegudeinimesed Pentagonist. Juhiks ja vastutajaks pandi inimene, kes oli valguskeradega kõige rohkem seotud -- Warren Aronson. Ta oli vastsündinu tugevaks hoolitsenud ja pidi nüüd monstrumi tapma.
-
ÜLE MAA kõlavad rahvusviisid, marsihelid ja paatoslikud kõned viisid piinatud rahva otsekui vaenlast haistnud sipelgapere tardunud, vaoshoitud pingest tukslevasse valmisolekusse, mis märguandest kasvab rünnakuks. Ja märguanne tuli. Inimesed liitusid inimniredeks, need kasvasid tänavatel voogavateks inimjõgedeks, mis kõrvaltänavatest jõudu kogununa paisusid inimamazoonaseks. Igal sammujal oli süles üks või kaks kiirgavat kera, jaaniusside rongkäiguna liikus protsessioon üha edasi. Ümber suurte transpordisõlmede tekkisid mäslevad, kobrutavad keerised. Rahulikult asetati hirmuäratavad kandamid ootavale platvormile ja loovutati koht järgmisele. Autod, rongid, laevad, lennukid vedasid päevast päeva, ööst öösse kerasid neile määratud viimsetele puhkepaikadele. Aeglaselt ja kindlalt kasvasid inimtühjades paikades tärganud helendavad hiigelpüramiidid.
Vaikselt hakkasid kuulijõed kuivama niredeks ja siis tilkadeks. Viimaks olid elu ja surma võtmed ka kaugemaist kolgastest leidnud tee kõnnumaale kasvanud kuhilatesse.
-
TELEFON Aronsoni laual rebis ta mõtisklused narmasteks. «Teiega soovib rääkida mr. Leuvenhof,» nurrus moduleeritud sekretärihääl. Mark Leuvenhofil oli halb kuulsus ja oma veidruste ja isepäisusega oli ta selle kuhjaga välja teeninud. Meest taluti vaid seepärast, et peale võimatu käitumise olid tal geniaalsed ajud. Halba aimates käskis Warren kõne ühendada. «Ma pean teiega kohe kohtuma! Peatage projekt EX! Ma sain ülitähtsaid andmeid,» hingeldas geenius tavalisest veel astmaatilisemal toonil ta trummikilesse.
«Vabandage mind, aga see on võimatu. Projekti saab peatada vaid president,» Warren heitis kiirpilgu kellale, «ja nüüd vist enam ka tema mitte.»
«Ma tulen kohe sinna!» kõlas vastus peaaegu karjena ja toru visati hargile.
-
ÖISELT JAHIRETKELT urgu pöörduv hunt vaatas imestades valgust, mis varjutas täielikult täiskuud. Vaist ütles talle, et veel peaks kaitsma teda öö must keep, silmad aga rääkisid vastupidist. Ta oli oma jahipiirkonnast kaugele välja sattunud, siinne paik oli eikellegimaa. Pidevalt mürisevad masinad ja üha suuremaks kasvavad helendavad kuhilad olid peletanud nii saakloomad kui kiskjad. Vaid mõni hiir või võsahamster vudis aegajalt üle tundrasambla. Viimastel päevadel oli veomasinate müra vaikinud, juba oli tagasi tulnud esimene julge põder, kes mõtlikul sammul oli kõndinud piki vaikset teed, julgemata seda ületada, ja tunnistanud kaua helenduvat hiigelkuhilat. Tema jälgedes oligi hunt siia jooksnud.
Tokerdanud karv külgedel tõusmas-vajumas, tõmbas kiskja sõõrmeisse tundrahõngu -- midagi oli valesti. Siis tõstis ta närviliselt koonu taevasse ja üle lagendike kõlas küsiv ja hirmunud ulg. Ta kuulatas. Vaikus. Vaikus...
Kaugusest hakkas kostma üha valjenevat lennukimüra. Hirmunult samblavaibal lömitav kiskja jälgis, kuidas lõunakaarde tekkis kiiresti suurenevate täppide ahelik. Nüüd jõudis see temani ja kihutas peaaegu jälgimatu kiirusega tast üle otse kerapüramiidide suunas. Siis jõudis kiskjani ka kümnete temast tuhat korda võimsamate kiskjate reaktiivmootoritest maha jäänud võimukas möire. Hunt ajas end püsti ja vaatas mõõda lennanud hädaohule järele. Lennukid olid jõudnud püramiidi kohale. Tundrat vapustas enneolematu, kujuteldamatu mürin, maapind liikus otsekui elusolend, tulise õhu pahvakud kõrvetasid sammalt ja kidurate vaevakaskede lehti. Pommitajad olid tööle asunud.
-
WARREN ARONSON püüdis mööda vaadata paksule vaibale jäänud porijälgedest. Ent siis ununes pahameel, ununes kõik peale füüsiku jutu. «... Jah, tõesti. Vastus oligi nii lihtne. Ma lasin töödelda kõiki olemasolevaid andmeid keradeloojal-arvutil. See on kokkuvõte, XENOPHONi arvutused tabelina ja graafikuna...» Warren ei vaadanud enam üliarvuti toodetud andmeid. Ta valis kiirustades salastatud numbrit, millele pääses juurde vaid kümmekond EX-projektist osavõtjat. «Jah, härra president. Selge, härra president. Nägemiseni,» ja Aronson asetas toru hargile. Lüüasaanu ilme tema näol kõneles rohkem kui tema sõnad: «Ma ei saanud enam midagi teha, robotlennukid on juba sihtmärgile jõudnud.» Leuvenhof vaatas teda hirmunult. Warrenil käis läbi pea, et esimest korda nägi ta seda meest enesekindluse kaotanuna, mõnel muul ajal oleks see vaatepilt talle rõõmu pakkunud. «Kuid ma ju tõestasin, et ühekorraga hävitamine põhjustab katastroofi. Ainult järkjärguline jätab meile võimaluse pääseda inertsist. Kui me vabastame liigse energiakoguse, liigub pendel teise äärmusesse ja elu ning surma piir kaob. XENOPHON ei eksi. Te hävitate inimkonna,» sõnas Leuvenhof katkeval toonil. Warren sirutas end, süütas sigari ja vastas väsinult: «Ma olen teinud kõik, mis minu võimuses. Edasi jääb meil üle vaid oodata.»
-
TÄNAVALT KOSTEV PAINDUVA PLEKI KRIGIN JA PURUNEVA KLAASI KRIISKAVAD SURMAKARJED TEATASID, ET SADADE HOBUJÕUDUDE VALDJAD OLID SÜDAMEATAKKI VÕI AJUINSULTI SURNUD JUHTIDE HOOLE ALT PÄÄSENUD. PENDEL OLI HAKANUD LIIKUMA...