Otsing

zvjozdolote) Oli kord Universum. Ja selles Universumis kosmoselaev. Kosmoselaev oli õige tilluke. Kõigest Mount Wilsoni mäe kõrgune ja sedagi siis, kui jätta arvestamata mäe tipule rajatud observatoorium. Kellele sellist vaja on? «Soomuse peaks paksema tegema,» ohkasid inimesed. «Ja mootor...» «Ja et saaks läbi poole Galaktika ühe tankimisega!» «Meteoriiditõrje kahurit oleks vaja...» «Võimsat, hästi mitme toruga...» «Ja kajutid. Nagu kanakuut!» «Kasvuhoone peaks suurema tegema.» Konstruktorid kratsisid mõtlikult kuklaid. Siis noogutasid. Ja kosmoselaev hakkas kasvama. Peagi kasvas kosmoselaev

Olla võiksime teadjate põlvkond Koduks süvakosmose sfäärid Vanemaiks üliajude fond Lasteks steriilsuse käärid Automaat seisis tänavanurgal. Vaevalt inimesest kõrgemad, näisid neli halli metallseina ometi määratu põlgusega alla vaatavat. Ilmetu kabiin, üks kümnete linnatänavaile paigutatute hulgast, valitses sisenejate tuleviku üle. Võimalik, et nad tulid paari minuti pärast välja ning jätkasid igapäevaelu. Veel tõepärasem, et nad ei väljunud. Kohast, kuhu nad siirdati, ei kõneldud avalikult ega heameelega. Just seepärast ei söandanud ma putkasse minna. Liiga paljud mu sõpradest olid läinud

Nii, tangud said, tähtaja ületanud pett on, mis veel? Kõndisin mõtlikult mööda müügisaali, lükates enda ees ostukäru. Muide, käru võtsin ma alati, kuigi teadsin, et mul pole võimalik seda kunagi täita. Raha nappis juba viimased viis aastat sedavõrd, et teinekord olid jäänud isegi kliid ostmata. Antud hetkel oli jäänud veel viis vaba krooni ning soovisin antud summat võimalikult rentaablilt kulutada. Ekslev pilk jäi korraks peatuma šokolaadiriiulil ning tahtmatult tõusis kurku meeldiv aisting. Kui äkki..., ei, ei ma ei saanud sellist asja endale lubada. Pidin ostma ainult eksistentsiks

Päiksesüda, sajusüda, võrdselt tuld ja jääd, salatugev, salasügav tormis helkiv hääl, tuulekallim, tuulekallim muutumatuks jääb. Eredas keskpäevapäikeses paistis see maa noorena. Siinsed paksud metsad peitsid peaaegu täiesti üksikud sillutamata teed, mis tillukeste külade käputäit ühendasid, ja ainsa kivimüüridega sadama läheduses liikuvad laevad hoidsid oma valged purjed hoolega ranniku ligi. Aga nüüd puudutas päike laineid ja pani Mayergeni mäeaheliku lumised tipud vase ja verena kumama. Rühmiti läksid külamehed oma lihtsatest kaevandustest ja kivistelt põllulappidelt koju, ja Darhay linn

Eemalt paistis liginev teerist täpselt samasugune, nagu neid bõliinades ikka kirjeldatakse. Või õigemini -- täpselt samasugune, nagu Aljoša Popovitš oli neid oma elu jooksul juba küllalt näinud. Põdravõik hobune aeglustas teelahkmele jõudes sammu. Ehkki ratsu oli kehalt sama turd kui tema sadulas istuv peremees, oli pikk teekond läbi steppide ja rägalaante ta üpris võhmale võtnud. Sabaga tüütuid parme peletav loom aimas üürikest puhkust ja kui teda lahutas kolmeharulisest teeviidast veel mõni samm, ei pruukinud Popovitšil ratsmeist tõmmatagi. Põdravõik peatus ja langetas pea, et ahmata

«Vanaisa, jutusta meile veel üks lugu,» nurusid lapsed laua taga istuvalt vanaldaselt mehelt. «Juba jälle?» imestas vanamees oma lastelaste ettepaneku üle ning lisas siis mõtlikult: «Alles eile rääkisin ma teile killukese oma seiklusrikkast noorusest.» «Jah, me teame seda,» tunnistasid lapsed arglikult, «kuid sinu lood on nii põnevad.» «Kas te ei arva, et peaks ka pisut vahet pidama. Õues on nii kaunis päev, minge parem nautige seda natuke,» pakkus vanaisa, kuigi teadis, et lapsed teda nii kui nii kuulda ei võta. «Öelge, mida ma siis teile räägin, kui kõiki mu jutte kuulnud olete,» küsis

«See juhtus aastaid tagasi,» võttis koloner Harper jutuotsa üles. «Grupp, mille koosseisu mind oli arvatud, viibis salajase ülesandega ühes Ladina-Ameerika riigis. Millises nimelt, pole oluline. Ametlikult olime me konsultandid, mina aga olin missiooni arst. Elasime väikese küla lähistel mägede jalamil. Mäed on mind alati paelunud ja polnud ime, et sellises kohas elades kasutasin ma iga vaba hetke mägedes kolamiseks. Ühel sellisel retkel kohtasingi ma Leóni. León oli segavereline indiaanlane, kes elas üksinda tillukeses onnis. Ta nägu oli pruun ja kurruline nagu mäed, millede keskel ta elas

Ma jäin auto alla. Oli sügis, üks neist tüüpilistest uduvihmastest hilisõhtutest, kus inimesed kas tulevad baaridest või uitavad niisama väljas või teevad midagi veel jaburamat. Näiteks keelduvad peale lärmakat sünnipäevapidu sõbra juures ööbimast ning otsustavad, et niiske ja soe ilm on paras paarikilomeetriseks matkaks koju, et pead selgitada. Mina niimoodi talitasin, midagi head see kaasa aga ei toonud, sest, nagu juba ütlesin, jäin ma auto alla. Tänav oli tegelikult täiesti vaikne, tatsusin tasakesi keset seda ning imetlesin vaikselt ning uniselt sumisevat linna, seda, kuidas laternad

Tuul uitas hantide mahapõletatud küla ahervaremetes, puhudes tuhka laiali. Handid olid ilmutanud kahetsusväärset sõnakuulmatust ja kangekaelsust. Nad ei tahtnud kohaleilmunud vene sõjasalga korraldusi täita, ei tahtnud uutele isandatele karusnahkades andamit tuua, ei tahtnud isakest tsaari oma valitsejaks ja käskijaks tunnistada. Sellise jultumuse eest vajasid nad loomulikult õpetust. Lisaks küla mahapõletamisele poodi veel paar meest teistele hirmuks metsaserva üles. Selle peale olid handid metsa laiali põgenenud, kuid pole viga, ega nad sinna igaveseks jää. Selliseid mõtteid mõlgutas noor