Otsing

Estrada 41. Ardaman; kell 20.04 Estrada surus hääletu laserpüstoli aeglaselt kabuuri tagasi. Ta käsi värises, silme ees hüplesid endiselt kaks luukollast sarve, mille omaniku oli odoorlaeng eemale peletanud. Kaks sarve... okkaline neljajalgne keha, hirnatuse ja rögisemise vahepealne häälitsus, mille kuularid oli veelgi võikamaks võimendanud. Ma jõudsin, ma jõudsin reageerida, mõtles Estrada. Tema reaktsioon oli olnud ülikiire, aastatepikkuse treeningu tulemus. Kuid siiski oli ta teinud esimese liigutuse valesti. Püstolit haarates oli ta pöidlaga lülitanud sisse laserrezhiimi, sõrmed kippusid

Aasta 2120 lend Mehed kohtusid helkivast terasest koridoris. Raskepärasema olemisega, turd ja põhjamaiselt hele ebamäärases vanuses tegelane oli pöördunud liftiuste avanemise hääle peale ja selle asemel, et edasi minna, ootama jäänud. Pisut kõhnem kergelt jaapanipärase välimusega mees oli samuti teise kohe ära tundnud, nii et ta suunurkades võbeles kerge naeratus, kui ta nõrgale gravitatsioonile iseloomulikul pikasammulisel hõljuval kõnnakul lähemale astus. «Hau, Kent,» ütles ta peatudes kahe meetri kaugusel teisest. Ta ei noogutanud ega pakkunud kätt. «Tere, Tamaco.» Teine mees naeratas ka

Karl seisis kitsa mägiraja alguses ja kõhkles. Ta oli plaaninud teha vaid lühikese jalutuskäigu, kuid nüüd tundus talle millegipärast, et peab selle raja tingimata lõpuni käima. Seal kuskil ootas teda miski. Ta pidi seda nägema. Ta teadis juba, et läheb, kuigi kõhkles veel. Kobamisi tegid jalad esimese sammu. Ta andis tundmatule kutsele järele ja astus rajale. «Mis minuga on?» imestas ta. «Ma ei taha ju minna! Mul on ammu aeg naasta motelli.» Hämmeldunult jälgis ta oma jalgu, mis teda mäest üles kandsid. Pikapeale hakkas ta märkama, et tunneb ümbrust. See hirmutas teda. Ta polnud neis mägedes

Lood, mida mulle pole jutustatud Navsegda krestom nad Mletshnõm Putem Protjanetsja Vshivõi Put Aleksandr Galitsh «Koroleva Materika» Autori märkus: kõik selles loos esinevad inimesed, olukorrad ja sündmused on täielikult, algusest lõpuni välja mõeldud. Igasugune sarnasus või ühtelangevus on puhtjuhusliku iseloomuga. See on üks hästi vana lugu... Esimesed ülestähendused olevat leitud juba Babüloonia savitahvlitel. Vanas-Roomas aga, nagu kinnitatakse, liikunud isegi mitu versiooni. Igatahes, oli asi nii või teisiti, alates ajast, mil ühed inimesed hakkasid teisi inimesi kinni panema, ilmus

Barbaros lükkas oksa imetasakesi eemale ja astus kassilikult nõtke sammuga üle kahtlasena tunduva prahihunniku. Mets ja selle alune võsa oli heleroheline ja taevas sini-sinine. Mis saaks sellisel päeval viltu minna? Mitte midagi. Sellepärast olidki nad valinud just selle päeva. Barbaros peatus, ajas end aeglaselt sirgu ja tõstis käe kõrgele peakohale, ajas kolm sõrme püsti, tegi randmega päripäevapöörde, surus käe rusikasse, tõstis püsti ühe sõrme, siis veel teisegi ja tegi randmepöörde vastupäeva. Ülejäänud neli hargrivis meest noogutasid sõnatult ja tegid, mis kästud. Barbaros liikus koos

Hommikuudu voogas pikkamisi tagasi linnatagustesse, tukkuma lõpututesse soolasoodesse. Vaadates, kuidas tumedalt taevastkraapiva linnasilueti 30-ndast korrusest kõrgemad aknad süttisid rida realt esimeste päikesekiirte peegeldusist, tundis Manga väsimust. See polnud öisest vahikorrast - ta oli läbinud igakuised meditsiinikontrollid, lasknud taastada kulumiskahtlusega detailid - väsimus polnud kehaline. Ei röövinud jõudu ka teenistuse pinge. Vaid ta vaim oli liigselt klammerdunud, krambistunud. Rahuliku, ühtlase voolu asemel valitsesid teadvust keerised, võrendikud, takerdumine. Tihti ei

Aknast avanes vaade sammaldunud kividele, lahel oli parasjagu sügistuult ja lained loksusid vahutades randa. Ma ei kuulnud loksumist; restorani aknad olid suletud, kuid nad ei sulgenud mu meelte ees mere lõhnu ja hääli. Mulle meeldis see pilt, oma uue suvila aknast hakkan ma nüüd kogu aeg merd nägema. Hämardus, tibutas kergelt vihma. «Kuningas Christeri mõõga» terrass oli klaasseintega, meri siinsamas. Tüüpiline lõunarootsi linnalähedane restoran -- avar, piinlikuseni puhas, hubane; mälestusmärk üleelmisel kümnendil seda maad tabanud kõigelubatusest... «Ma ootan kedagi,» ütlesin kelnerile.

Jalakaallee lõppes ja paistma hakkas Victoria-aegne elumaja. Susan seisatas. Selline oligi siis Arlington Hall, vanaonu Benjamini pärandus. Suur punastest tellistest hoone oli üleni luuderohtu kasvanud ja seisis väärikana kesk tillukest metsistunud parki. Susan astus edasi. Lehed ta jalge all sahisesid vaikselt. Ta avas raske tammepuust ukse ja sisenes majja. Jah, just sellisena oli ta seda ette kujutanud. Kroonlühtrid, mõned vanaaegsed maalid, nikerdatud käsipuudega pöögist trepp ja kamin, kindlasti kamin. Kõik see oli siin olemas ja see valmistas talle headmeelt. «Huvitav, miks onu kunagi