«Vanaisa, jutusta meile veel üks lugu,» nurusid lapsed laua taga istuvalt vanaldaselt mehelt.
«Juba jälle?» imestas vanamees oma lastelaste ettepaneku üle ning lisas siis mõtlikult: «Alles eile rääkisin ma teile killukese oma seiklusrikkast noorusest.»
«Jah, me teame seda,» tunnistasid lapsed arglikult, «kuid sinu lood on nii põnevad.»
«Kas te ei arva, et peaks ka pisut vahet pidama. Õues on nii kaunis päev, minge parem nautige seda natuke,» pakkus vanaisa, kuigi teadis, et lapsed teda nii kui nii kuulda ei võta.
«Öelge, mida ma siis teile räägin, kui kõiki mu jutte kuulnud olete,» küsis vanamees jälle lapsi vaadates. Tegelikult polnudki nad enam lapsed selles mõttes, nagu tema neist kogu aeg mõelnud oli, vaid juba üle kümne aastased teismelised, kellel on oma arusaam ning mõistmine suurest ja laiast universumist, kus nad elavad. Nende kehad olid küll veel noored, nagu ka nende vaim, kuid juba piisavalt tugevad, et võtta enda õlgadele natuke kohustusi. Aeg lendab mõõtmatult kiiresti ning varsti on nad juba täiskasvanud. See käib kähku, eriti veel siis, kui sa oled oma armastatud lähedastega koos. Ning vanameest läbis mõnus soojalaine, kui ta meenutas oma ammust ja jäädavalt kadunud lapsepõlve. Jah, see läheb ruttu.
«Aga ega me igavesti lasteks jää,» laususid noored, näidates üles pisut tulevasest elutarkusest vanaisale, kes heietas veel õnnelikult oma mälestusi.
Mõne lühikese hetke pärast tõstis vanamees oma unistava ning natuke nukra pilgu ja lausus: «Olgu siis nii. Teie tahtmine sündigu, sest tõepoolest on jäänud järele vähe aega, ennem kui te oma kodupesast lahkute, et universumit ise avastada.»
«Igatahes lugu, mida ma teile kohe pajatama asun, pole mitte minust ega mu noorusaja ning varase meheea vempudest ja kangelastegudest, vaid ühest mu tuttavast. Aga ma hoiatan teid, et see jutt on kohati sünge ja täis surma, kuid te paistate juba nii vanad olema selliste ilmingutega toimetulekuks.
Tema nimi oli Patric Spears. Ma tundsin teda juba üsna kaua, kuid erilist läbikäimist mul temaga ei olnud. Tegelikult pean ma tunnistama, et me eriti ei meeldinud teineteisele.
Välimuselt oli ta üle keskmise ilus. Pikka kasvu, laiade tugevate õlgadega, hea rühi ning mehiste, jõuliste näojoontega, mida ilmestasid karmid hallid silmad ja süsimust juuksepahmakas nende kohal.
Kuid tema iseloom oli vastupidine välimusele või hoopis just seda kinnitav. Ta oli ülbe, arrogantne, isekas, edev ja üldse väga enesekeskne inimene. Igatahes vähemalt algul.
Me käisime koos Impeeriumi Täheakadeemias, kust saime eeskujuliku sõjaväelise hariduse, tema jalaväelahingutaktika mina aga kosmoselavade juhtimise alal. Kuid siis läksid meie niigi nõrgalt seotud teed lahku. Tema tegi edukalt karjääri ning pälvis rohkelt kuulsust, samal ajal kui mina seiklesin läbi otsatu universumi.
Ma ei tea, mitu aastat ja mitu sõda oli möödunud sellest hetkest, mil ma lahkusin Impeeriumi võimsatest Relvajõududest ning otsustasin üksinda ilmaruumis rändama minna, kui me jälle kohtusime. Saatus oli pillutanud mind ja arvatavasti ka teda läbi galaktika, ilma et oleks lasknud meil leida kohta, kus lõplikult paigale jääda.
Tegelikult polnudki see kokkusaamine minu meelest nii juhuslik, pigem nagu ammu määratud kohtumine. See toimus kuskil Impeeriumi hiiglasliku territooriumi äärealadel, kuskil nimetus kohas, kuskil nimetus baaris.
Ma mäletan, et istusin üksinda kahtlast värvi, kui see üldse värv oligi, laua taga ja mõlgutasin omi mõtteid. Mulle ei läinud üldse korda elu minu ümber, kuid järsku vaatasin ma ringi ja nägin teda mustavast varjust hämarasse valgusesse astuvat. Ta sammus otse minu juurde, istus sõnagi lausumata toolile minu vastas ja pärast üürikest vaikimist hõikas baarmani ning tellis omale ühe joogi.
Selle kätte saanud ning ühe pisikese lonksu võtnud, alustas ta lihtsalt ja ilma pikema sissejuhatuseta.
«Mina olen Patric Spears ja see on minu lugu,» lausus ta mulle kui võhivõõrale ning pärast oma klaasi kummutamist tilgatumaks, jätkas rahulikult: «Sellest on nüüd möödas vist juba paarkümmend aastat, kui ma lahkusin Täheakadeemiast ja sain kätte ohvitseripaberid.
Juhuse läbi sattusin ma ka kohe lahinguväljale, teenides seal ära oma esimesed loorberid. Ja siis tulid mitmed sõjad järgemööda nagu vältimatud õnnetused. Mu kuulsus üha kasvas, mis tõi ka kaasa kindla tõusu ametiredelil.
Ma ei mäleta mitmes relvakonflikt see mulle juba oli, sest olin lõpetanud lugemise mõnekümne peal, kuid auastmeks oli mul kolonel. Nagu sa tead, on see päris hea auaste ja ma võin julgusega öelda, et ma olin küllaltki arvestatav isik, paljude jaoks sõjakangelane, kuid kuulsusrikas sõjaväelasekarjäär ei oma keskset kohta sündmuses, mis muutis mu elu igaveseks.
Selleks hetkeks, mil käsilolev lugu aset leidis, olin ma sõjaväes teeninud juba kümme aastat. See on kindel, sest jäi ka viimaseks teenistuses.
Aasta talletus mu mällu kindlalt, sest siis oli meie suur ja võimas Impeerium pidevalt tülis mõnega oma arvukatest naabritest. See oli aeg täis konflikte. Ausaltöeldes polnud ma kogu oma sõjaväelase elu jooksul nii palju sõdinud, kui siis. Ma polnud ka kaotanud nii palju sõpru ja alluvaid, kui sellel aastal, sest iga hukkunu asemele tekkis uus, kes nagu arvata võis, langes omakorda surmale saagiks.
Selline kaotuste hulk andis lootust kiireks tõusuks kõrgemale ja nii õnnestus mul, kes ma olin veel aasta alguses kapten, saada koloneliks.
Mida rohkem kõrgemaid ohvitsere suri, seda tähtsamaid ülesandeid ma sain, kuni ühel päeval otsustati anda mulle oma väeosa ja usaldati siis sellega rünnaku korraldamine ühele planeedile.
Kuna ma olin olnud ennem pidevalt erinevates väeosades, siis algul ma kartsin, et operatsioonist ei tule midagi välja, kuid kiiresti saavutasin ma kontrolli oma meeste üle, kuigi see ei tulnud austusega, vaid hirmuga.
Ja ühel sellisel rünnakul see juhtuski, kuigi sel korral polnud mina vägede ülemjuhataja.
Peale kuuajalist üürikest rahuaega, mida tegelikult ei saa päris niimoodi nimetada, kuna varjatud sõjategevus kestis ikka, puhkes Impeeriumil uus avalik sõda Sotsialistlike Planeetide Liiduga. Põhjuseks olid mingid tühised piiriäärsed planeedid ja kohe konflikti alguses oli selge, et edu on meie poolel. Vaidlusaluste alade hõivamine kulges plaanipäraselt, pealetungid sujusid oma tugeva ettevalmistuse tõttu hästi ja Vägede ülemjuhatus oli igati rahul. Kuni hetkeni, mil jõudis üks kummaline ja üsnagi kahtlane teade Impeeriumi laiahaardelise Salateenistuse kõrvu.
Sotsialistlike Planeetide Liidu armee oli oletatavasti loonud ühele planeedile mingis sektoris, mille tähistust ma enam ei mäleta, sest see pole üldsegi oluline, uurimiskeskuse, kus arendati välja tõenäoliselt väga ohtlikku relva.
Kuigi kõik oli nähtavasti täiesti salastatud, jõudis mingi kindlatel allikatel põhinev kuuldus ikkagi meie agentideni ja sealt edasi Imperaatori endani, kes otsustas otsekohe tegutseda.
See sektor ei paiknenud Impeeriumi territooriumi ääres. Isegi mitte selle lähedal, kuid juhid olid võtnud riski trotsides nõuks ikkagi rünnata.
Loomulikult pidi kogu operatsioon toimuma täiesti varjatult, sest vaenlane ei tohtinud meie kavatsustest midagi teada. Nõukogu valis välja kolm pataljoni ja andis need kindral Brosnani alluvusse, kes oli määratud rünnakut juhtima. Ka minu rühm, keda minu nime, mis tähendab mingis iidses keeles oda, järgi «Odadeks» kutsuti, kuulus kindrali väikese väe hulka.
Operatsiooniks eraldati ka veel kaks kergeristlejat, mis pidid eskortima kolme meie transpordilaeva. Kindlasti ei oleks nendest ristlejatest erilist kasu olnud vaenlaste raskete lahingulaevade, mida kartis isegi meie võitmatu laevastik, vastu, kuid avastamisohu tõttu saateks suuremaid kaitsealuseid ei antud.
Viis päeva pärast Nõukogu rünnakuotsuse kinnitamist, tehti meile selgeks operatsiooni läbiviimiskava ja öeldi, et kogu Impeeriumi tulevik on meie koredates kätes. Ja siis saadeti meid teele: kehvasti varustatult, kuid rohkete lootustega.
Jõudes vahejuhtumiteta õigesse sektorisse, andis meie juht kindral Brosnan meestele käsu valmis olla. Lõplikuks sihtmärgiks oli lähedal asuva päikesesüsteemi kolmas planeet.
Selle orbiidile saabudes üllatas meie väheseid jõude SPL kaks tugevat raskeristlejat. Üks meie kaitsjatest löödi peaagu kohe rivist välja, teine aga jätkas vapralt võitlust ning õnnega pooleks suutis ta tulise võitluse käigus hävitada ühe vastase ja vigastada selle kaaslast, kuid seda enam taganema lüüa ei õnnestunud ning peale vihast, kuid ebavõrdset heitlust pidi meie laev ise tugevate kahjustuste tõttu taanduma. võitjaks jäänud ristleja hävitas ära ka ühe transportlaeva, kuid kahel ülejäänul läks korda tervelt maanduda.
Nagu näha, olime jäänud üllatusmomendist ilma ja vastased ilmselt ootasid juba.
Kohe kui me planeedile kindlalt jala maha saime, tabas meid tihe vastaste suutükituli. Lahkuvad transpordilaevad pääsesid küll minema, kuid see oli nende vigastusi arvestades suur juhus.
Pähe sadava mürsurahe all hukkusid mõnedki tublid mehed, kelle hulgas olid nii kindral Brosnan kui ka tema adjutant. Õnnetuseks hukkus ka teist pataljoni juhtinud kolonel Coqe.
Sellega jäi siis juhtimine minu hooleks ja kõigepealt tahtsin ma oma mehed turvalisemasse kohta viia. Vaatamata meid vasardavate pommide rohkusele, püsisid kaotused minimaalsed, sest vastased ei suutnud millegi pärast meie täpset asukohta kindlaks määrata.
Veidi maad edasi liikunud, plahvatustest ohutusse kaugusesse pääsenud, jõudsime väikesesse nõkku. Seal andsin ma meestele natuke puhkust ja saatsin ühe skaudirühma meie positsioonidest paremale, teise vasakule uurima olukorda.
Järgnes tulemuste ootamise paus, mille vältel silmitsesin mehi enda ümber. Nähtu ei meeldinud mulle, sest märgata võis sõdurite moraali langust ning ma saatsin kõigile ohvitseridele sõna minu juurde ilmuda. Aga ka saabujate näod ei ilmutanud erilist jumekust, kuid sõda on sõda ja ma käskisin neil teha ükskõik mida, peaasi et see tagaks meeste võitlusvaimu tõusu.
Järsku taipasin, et luurajad pole tagasi tulnud. Et oma süvenevates kahtlustel kindel olla, saatsin veel mõne mehe ümbrust vaatlema, kuid ka neid õnnetuid ei näinud ma enam kunagi.
Selge oli see, et taganeda polnud võimalik, arvatavasti kummalegi poole kõrvale tõmbuda ka mitte ning üle jäigi ainult edasi minek. Võib olla ei oodanud vastased seda, võib olla aga ootasid, risk oli igal juhul vältimatu. Pealegi oli kindralil olnud ennist otserünnak kavas ja kuigi olukord oli teine, kõlbas tema plaan ka mulle.
Nii me liikusimegi kiirmarsiga vastase positsioonide poole. Ma lootsin, vist isegi palvetasin, et meil õnnestub neist esimese korraga läbi murda ja kohe ka Uurimiskeskus hävitada, sest pikemaks võitluseks poleks mehi enam jätkunud.
Kui baasist lahkudes oli kokku kuussada sõdurit, siis selleks ajaks oli meie arv kahanenud kuskil kolmesaja piirimaile. Suurema osa, nimelt terve pataljoni kaotuses oli süüdi ühe transpordilaeva hävimine, kuid ausalt öeldes oli meid juba alguses naeruväärselt vähe. Kuna ma ei teadnud isegi vastase ligikaudset suurust, siis ei tulnud mulle pähe ka mõte, et äkki polegi meil lootust.
Varsti märkas eelsalk vaenlase esimesi tugipunkte ja nende taga põhikindlustusi ning sellest mulle kohe teatanud, andsin ma käsu viivitamata rünnata.
Tormijooks kulges nagu ette nähtud. Minu üksused sooritasid vajaliku läbimurde otse enda ees laiuvast vastase kaitseliinist ja et edu kiiresti ning võimalikult hästi ära kasutada, suundusime me Uurimiskeskust vallutama. Kunagi oleks olnud seda raske tunnistada, kuid praegu enam mitte: selgus, et meid oldi lihtsalt lõksu püütud.
Ma ei oska arvata, kuidas õnnestus vastastel end nii lühikese ajaga nii tugevasti ära kindlustada nõlvakutel, mis ääristasid meie peamist rünnakusihti. Kuigi mulle tundusid need künkad kohe algul kahtlasena, eirasin ma kõiki taktika reegleid ja ei saatnud meeste vähesuse tõttu sinna kedagi luurele. Igatahes oli vaenlane sinna paigutanud nii kergekahureid kui ka miinipildujaid ning osavalt nende vahele mahutanud jalamehed.
Kui me jõudsime vastase positsioonide taha Uurimiskeskuse esisele täiesti tühjale lagendikule, langesime külgedelt tugeva tule alla.
Pooled mehed said kindlasti kohe hukka, sest meil puudus varjumise võimalus, kuid ellujäänutele, nii palju kuid neid oli, andsin ma loa taganeda. Nii me siis taandusime küllaltki korrapäratult joostes ja jõudsime esimeste küngasteni, mis oleks meile pakkunud katet otsese mürsuvihma eest, kui major Simmons märkas juhuslikult ühte peidus lamavat vaenlase sõdurit.
Meil polnud enam kuhugi minna, sest kõikjal passis surm oma üliterava vikatiga, niisiis otsustasime uuesti tormirünnakuga varitsejatele tuule alla teha. Me teadsime, et vastane on otse ees ja see oli meile eeliseks, kuna nemad ei osanud seda arvata.
Mehed tulistasid jooksu pealt ning iga nende tabamust tähistas piinarikas valukarje, kuid kahjuks nagin ma ka mõnda oma poissi langemas, aga üldiselt püsisid meie kaotused mõistlikkuse piires, kui sellises olukorras mõistlikkusest saab üldse rääkida.
Meid oli alles jäänud veel umbes sada meest, kellest kaks kolmandikku moodustasid minu «Odad». Ma tundsin kergendust, et neid oli nii palju ja et me olime lõpuks jõudnud peitu pugeda. Kuid ma teadsin, et asi kauaks nii rahulikuks ei jää. Selle mõtte kinnituseks hakkasid taas tööle vaenlase raskesuurtükid.
Nüüd plahvatasid pommid palju täpsemalt, kui eelmine kord ja ka rohkem mehi langes ning enamus neist läks kas taeva või siis põrgu (sinna kuhu nad minema pidid). Sel hetkel olin ma kindel juba kindel, et mu šansid edule on kas väga väikesed või siis täiesti olematud.
Põhimõtteliselt olime ikka veel piiramisrõngas ja uut läbimurret kuhugi poole polnud ka erilist mõtet enam sooritada, sest asusime läbinisti vaenlase kontrolli all oleval territooriumil. Abivägesid polnud ka kusagilt loota ja meie endi ära toimetamine pidi plaani kohaselt aset leidma nädala pärast. Nii siis oli meie saatus määratud.
Selle kinnituseks ründasid meie niigi nõrka kaitset veel ka vastase ründehävitajad, mis tulid arvatavasti orbiidil triivivalt ristlejalt ning tegid selle maa tasa.
Minul ja major Simmonsil vedas vist ainukesena, sest me asusime veidike eemal küngaste vahel, kuhu pommide purustavad lööklained eriti ei küündinud. Pärast kõrvulukustavat kõminat ronisin ma kõrgendiku räsitud harjale, et hinnata olukorda. Vaade, mis mulle avanes oli täiesti õudne, jälk, kuid mitte esmakordne.
Igal pool vedelesid hooletult laibad. Nendest õnnetutest, kes asusid just plahvatuste epitsentreis või neist ainult mõni meeter eemal, ei olnud midagi muud järel peale suitsevate tükkide. Ülejäänud hukkunutest suurem osa oli põlenud, isegi tundmatuseni söestunud. Mõned surnud aga lebasid näiliselt täiesti tervetena maas, nagu puhkaksid nad ennem või peale väsitavat rännakut. Meeste tegelikule seisukorrale vihjasid ainult peenikesed vereojad nende ninadest, kõrvadest ja suletud laugude vahelt. Kuid minu suureks imestuseks rebestasid õhku mõned väga jubedad ja meeleheitlikud karjed. Nähtavasti oli kuskil veel mõni haavutu, aga nende heaks ei suutnud ma enam midagi ära teha, isegi kui see oleks olnud võimalik.
Pilku tõstes nägin ma vaenlase sõdureid lähenevat, kes lahkusid oma kohtadelt, et lõpetada meie mõttetu rünnakukatse.
Teine hävitajate laine tabas mind täiesti ootamatult. All nõos, kus ma ennist olin olnud, lõhkes mitu pommi ning lööklaine paiskas mind suure kaarega vallilt minema. Kohta, kuhu ma maandusin, ei mäleta, sest kaotasin juba õhulennu ajal teadvuse.
Kui ma silmad avasin, nägin ma kõrgel laiuvat rahulikku ning selget sinitaevast ja pead pöörates kiviklibu enda ümber. Ma proovisin oma ülejäänud tuikavat keha liigutada, kuid ei suutnud, sest olin tugevasti põrutada saanud. Suigatasin jälle õndsasse unne ja kui ma taas ärkasin, nägin ma üleval lõputus mustuses kahte kuldselt helendavat kuud.
Mul polnud aimugi, mis oli pärast plahvatust toimunud ning ma mõistatasin, kus ma sel hetkel olla võiksin. Ma vist imestasin, et miks vaenlased mind sinna lihtsalt vedelema jätsid, kuigi olin ju kõige kõrgem ohvitser, kes elus.
Proovisin istuli tõusta ja see kord saatis mind edu. Uurisin jälle ümbrust, kuid põhjalikumalt ning märkasin, et asun kõrgendikust, kus me varjusime, paarisaja meetri kaugusel põhjas, ühes madalas augus.
Mu pea ja kogu keha valutas põrgulikult ja kui ma püsti tõusta üritasin, kukkusin kohe kõhuli. Kuna käimine ei tulnud veel esialgu kõne alla, otsustasin roomata küngasteni ja vaadata, mis seal on.
Roomamine läks küll ülimalt vaevaliselt ning aeglaselt, kuid kui ma lõpuks kohale jõudsin, nägin et kõik oli juba korda tehtud ja ainukesed jäljed võitlusest olid kraatrid. ma ei osanud arvata, kui kaua ma teadvuseta veetsin, kuid seal nii moodi istudes ja mõtiskledes, muutus mu peavalu väljakannatamatuks ning pilt kustus mu ees.
Ärgates panin kohe tähele, et ma ei viibi enam samas kohas, kus olin minestanud. Ja ka päike oli kõrgel taevas.
Tõusin püsti ja vaatasin ringi. Eemal silmasin ma umbes tosinat vormis kogu. Hakkasin tahtmatult nende poole komberdama ja minu suureks kergenduseks selgus, et tegemist on Impeeriumi sõduritega. Ma olin ülimalt õnnelik, sest oli veel ellu jäänuid peale minu.
Kui ma pidevalt komistades edasi sammusin, märkasid mehed mind ja tulid mulle vastu. Nendega kokku saades taipasin, et ei tunne nende nägusid ära, kuid see oli ka loomulik, kuna minu alluvuses on paljud mehed teeninud, ilma et oleksid kunagi minu silma alla sattunud. Neid natuke aega vaadanud, nägin ma ka, et neil puudusid oma üksuse eraldusmärgid ning auastmete tähistused. Kuid siis ei tundunud see üldse imelik, sest märgid võisid tormilise põgenemise käigus ära rebeneda või tõmbasid mehed ise need vangilangemist kartes vormilt. Igatahes sarnanes mu enda räsitud välimus nende omale.
«Mina olen kolonel Patric Spears,» alustasin ma juttu, «kuna olen veidike segaduses, siis tahaksin, et te igaks juhuks tutvustaksite mulle end ja viiksite olukorraga kurssi.»
Sõdurid silmitsesid mind ja ma tabasin midagi veidrat endas. Mul oli selline tunne, et need sõdurid olid kuidagi minuga väga lähedalt seotud. Ma uurisin neid hoolikamalt, püüdes meenutada, kas ma neid päris kindlasti pole kohanud. Kuid pidin pettuma.
Ma tõdesin, et mehed on väga sarnased. Kõik kolmteist (see oli nende täpne arv) olid nagu vennad, ei pigem erinevates keskkondades elanud kaksikud ja ainus, mis neid teineteisest eristas, olid nende näoilmed.
«Mind kutsutakse Teadjameheks,» ütles üks.
«Mind Isekaks, mind Õnneseeneks, mind Edevaks, mind Kurvameelseks, mind Heaks, mind Jumalaks, mind Kuradiks, mind Filosoofiks, mind Visionääriks, mind Ülbeks, mind Vapraks,» laususid nad, kui ühest suust.
Need olid küll imelikud nimed, kuid ma olin valmis uskuma, et nad on mingil määral õiged, sest igas üksuses antakse meestele igasuguseid kummalisi hüüdnimesid, mis peaks kuidagi iseloomustama nende kandjaid.
«Sõduritest pole rohkem ellujäänuid kui ainult meie. Pärast hävitajate rünnakut puhastasid vaenlase üksused nõlvad surnuist ja lahkusid siis oma neetud Uurimiskeskusesse. See võis olla kuskil kolm päeva tagasi,» ütlesid nad korraga. Kõik nende mõistatuslike meeste käitumises vihjas sellele, et nad tundsid teineteist läbi ja läbi ning usaldasid piiritult.
«Me ei tea, mida te kolonel teha tahate, kuid aega on veel neli päeva, enne kui transpordilaevad meile järele tulevad, kui muidugi üldse tulevad. Seega on meil piisavalt aega, et operatsioon kohusetundlikult lõpuni viia,» sõnas mees, kes kutsus ennast Vapraks.
Ja kuna see oli täpselt minu mõte, siis ma nõustusin nendega ning nad palusid mul, kui auastmelt kõrgemat, juhtimine üle võtta, kuigi paistis, et seda pole vaja. Meie vahel oli juba tekkinud kõikemõistmise purunematu side.
Ühiselt võtsime esmaseks eesmärgiks vangistada mõni vaenlase sõdur ja ta üle kuulata ning alles siis edasisi plaane teha.
Peale pikka päevamarssi jõudsime taas nende saatuslike küngasteni, kus meid alguses hävitavalt löödi. Seal asusime kohtadele ning jäime varitsema.
Saabus õhtu. Suur punane päike loojus ning maale laskus pimedus. Möödus umbes tund, kui Filosoof märkas esimesena paremalt lähenevat patrulli. Valgusvihkudest, mis tulid nende püssidel asuvatest lampidest, võis järeldada, et mehi oli viis.
Visionäär ütles, et me võime vaenlased küll lõksu püüda, kuid eriti kerge see olema ei saa ning ta selgitas meile oma kavalat plaani. Sõnatult olime kokkuleppinud selle sobivuses.
Patrulleerivad sõdurid sammusid aga rahulikult edasi. Mehed ei võtnud oma ülesannet kuigi tõsiselt, kuni Edev püsti kargas ning suurt kära tekitades jooksu pistis, püüdes sellega nende uinuva tähelepanu.
Vaenlased asusid otsekohe teda jälitama, ise kisades, et põgeneja seisma jääks. Kuid Edev ei kuuletunud neile ning jätkas oma sihitut põgenemist, mistõttu sõdurid tule avasid. Kahjuks olid nad nii ametis Edeva lõksu püüdmisega, et ei pannud tähele, kui nad ise lõksu langesid. Kolm meest sai kohe surma, neljas langes meie täpsetest laskudest veritseva käe ja jalaga lõikavalt röökides maha ning ainult viimane sõdur jäi vähima vigastuseta. Kuid ega meil rohkem vaja polnudki.
Hirmunult rääkis mees meile kogu informatsiooni, mida ta teadis Uurimiskeskuse kohta. Selgus, et kohalviibiv garnison oli üle tuhande pealine, kaasa arvatud ohvitserkond ning kõik olid hästi varustatud. Kuna me ei teadnud, mida saadud vangiga peale hakata, otsustas Julm ilma pikemalt mõtlemata ta maha lasta. Keegi ei olnud vastu, sest see tundus olevat ainuke õige võimalus.
Tuginedes õnnetu sõduri ülestunnistusele, koostasime täpse kava Uurimiskeskuse hävitamiseks ning asusime siis seda ellu viima.
Meil läks korda kogu meeskonnaga täiesti vigastamatult jõuda Uurimiskeskuse suure peahooneni, kuigi ainult korra teel olles kohtusime vaenlase patrulliga, kuid selle likvideerisime probleemideta. Ning peale õndsat und magavate valvurite kõrvaldamist, pääsesime me ka majja sisse.
Uurimiskeskuses sees olles tegi Teadjamees ettepaneku võtta uus vang, et teada saada koht, kus asub nende labor ning relvaladu, kuna peale kergete käsirelvade polnud midagi võimsamat vaenlasele vastu panna.
Õnn või miski muu soosis meid jälle ning meil läks korda üks pahaaimamatu sõdur kinni nabida ja rääkima sundida. Temalt saime me ka kõik vajaliku teada.
Koostöö meie meeskonnas sujus suurepäraselt ja iga mööduva minutiga märkasin ma seda paranevat. Tuli see siis meie suurest sarnasusest või hoopiski millestki muust, kuid kerge vaevaga jõudsime relvalaoni. Seal aga läks juba tõsiseks madinaks, mis oli ka alarmi käivitamise põhjuseks. Nüüd teadis vaenlane meie kohalolust.
Kahjuks sai just seal surma ka esimene meie hulgast. Hukkunuks osutus Edev, aga kuidas see kurb sündmus täpselt aset leidis, ma ei näinud, nagu ei märganud seda ka keegi teine, kuid järsku tundsin ma, et teda ei ole enam ning mu kaaslaste hetkeline kõhklus tunnistas sama.
Siiski murdsime me lattu ja varustasime ennast kõige vajalikuga. Sinna jätsime ka esimese taimeriga plasmapommi, mis oli seatud kümnele minutile. Nii palju või vähe aega oli meil jäänud laborini jõudmiseks, sinna teise pommi paigaldamiseks ning siis põgenemiseks.
Laborisse pääsemiseks tuli meil pidevalt võidelda. Vaenlase ülekaalukad väed valgusid meile kogu aeg kaela nagu mürisev lumelaviin kõrgmägedes, kuid kuidagi suutsime neid tagasi hoida ning eemale peletada. Lõpuks kohale jõudes olime täiesti läbi ning lisaks sellele olime kaotanud järgmised sõbrad Ülbe ja Julma. Ka nemad langesid järku, ilma et keegi oleks seda tabanud.
Imelik oli, et me ei leidnud laborist midagi sellist, mis oleks viidanud salarelvale. Me mineerisime ruumi plasmapommidega ära, et olla kindel kõige tähtsa/vähem tähtsa hävimises ning sättisime taimeri neljale minutile.
Ja siis tormasime me minema. Meie ainukeseks eesmärgiks oli tervelt pääseda välja hoonest, mis kohe pidi muutuma leegitsevaks põrguks. Aga see õnnestus meil õige napilt, kuna põgenemisteel kohtasime üksusi, kes püüdsid meid takistada.
Vaenlase sõdurid, kellel polnud mingit aimu pommidest, kindlustasid end igasse ruumi, mis jäi meile ette. Nende tugev kaitse ja vaprus viisid meid meeleheitele ning arvatavasti poleks me Uurimiskeskusest välja murdnud, kui poleks meie pool olnud üllaid, kuid vältimatuid eneseohverdusi. Kõigepealt hukkus Kurat, kes viskus esimest tugevat takistust kohates tulistades selle peale, avades meile nii väikese akna, mille me ka ära kasutasime.
Järgmisena läks vabatahtlikult surma Kurvameelne. Ta kihutas koha poole, kus pesitsesid vaenlased, koondas kogu nende tähelepanu endale. Sõdurid ei saanud kohe aru, mis toimub ja see oli neile õnnetuseks. Nad tulistasid ehmunult ja sihtimata Kurvameelset, kuid ei tabanud ning tal läks korda tappa paar vastast, ennem kui langes ise mitmest lasust tabatuna. Kuid juba olime meie kohal, et kätte maksta sõbra kaotuse eest.
Lõpuks jõudsimegi välja. Selja tagant kostus vaenlase ärev kisa ning kui ma jooksu pealt korra taha kiikasin, nägin kuidas paarsada meest meile järgneb. Kui kõmakas käis, viskusime lööklainest kõik pikali, kuid ennem sain ma ikkagi pihta ning mu selga läbis tugev valuhoog.
Plahvatus oli võimas. Ma ei osanud arvatagi, et plasmapommid võivad sellist kaost põhjustada, kuid kui Uurimiskeskus tükkideks rebenes ja tuhanded betoonikillud igasse ilmakaarde vihisedes laiali lendasid, pidin ma tõdema oma eksimust.
Paarisaja meetri raadiuses ja võib olla kaugemalgi ei jäänud kindlasti keegi ellu. Meil endalgi vedas hullu pööra, et pääsesime napilt hävingust.
Selg põhjustas üha enam piina ja teadvus hakkas vaikselt, aga kindlalt kaduma, kuid uudishimust pöörasin ma pilgu veelkord tagasi. Seal, kus mõne hetke eest kõrgus suursugune hoone, asusid ainult põlevad varemed, mida lõhkusid veel kohati esile kerkivad plahvatused.
Lõpuks oli valu muutunud nii kohutavaks ning talumatuks, et maailm mu silmade ees hakkas keerlema ja tumenema. Kõik läks ähmaseks ning reaalsus kadus käest. Ma isegi ei jaganud enam, kas toimunud sündmused olid tõelised või ainult hullumeelne uni.
Kuid ennem lõplikku pimedust ütlesin ma vist veel midagi. See meenub mulle küll üsna õrnalt, kuid ma sosistasin oma kaaslastele arvatavasti midagi sellist: «Me päästsime täna maailma!»
Nad jõudsid ka veel vastata, kuid see mälestus on väga udune. Nad laususid: «Ei, sina päästsid maailma.»
Siis saabus pimedus, mis vabastas mind meeletust närivast valust.
Kui ma üles ärkasin, olin ma juba transpordilaeva pardal, teel lähimasse Impeeriumi kosmosejaama, et seal oma haavu lakkuda.
Ma pärisin kaptenilt, kas oli veel teisi ellujäänuid, kuid mees eitas seda. Ma ei suutnud öeldut uskuda ning küsisin uuesti, kas ta on selles kindel, aga vastus püsis muutumatuna. Selgus, et nad olid otsinud kogu Uurimiskeskuse läbi, kuid ei leidnud isegi ühtegi surnukeha, keda koju omastele matmiseks viia. See tundus imelik ning nüüd olen ma hakanud kahtlema, kas mu veidrate nimedega kaaslased olid üldse olemas.
Igatahes omistati mulle Impeeriumi kõige kõrgeim autasu ning öeldi, et mind ootab ees veel pikk ja suurejooneline karjäär. Kuid mul polnud enam sõjaväge vaja. Ma olin kaotanud kogu oma edevuse, julmuse, kurvameelsuse ja veel mõned omadused, mis kunagi ammus sundisid mind aega teenima minema. Ma lahkusin ja asusin parema inimesena oma õnne otsima kosmose lõpmatutes avarustes,» lõpetas mu sõber jutu.
Rohkem polnud tal midagi öelda ja maad võttis vaikus. Me silmitsesime tummalt teineteist, mina kaheldes selle uskumatu loo tõelisuses, tema lihtsalt minu reaktsiooni oodates.
Me jäime mõnda aega kokku. Seigeldes ja rännates läbi seni tuntud kosmose, kuni lõpuks jäi ta pidama ühele kenale väikesele sõbralikule planeedile, luues seal idüllilähedase perekonna. Mina aga kihutasin peale üürikest puhkepausi edasi. Ma polnud veel oma kohta leidnud.
Kuid üks asi on kindel: Patric Spears oli muutunud mees, kui ma teda seal kosmosekolkas uuesti kohtasin. Temas oli palju teisiti.
Kahjuks ma ei tea, kas tema jutt vastas täiesti tõele või oli see ainult kerge vale, millegi tähtsama varjamiseks, kuid midagi seal kindlasti oli. Universum on ju suur ja lai,» lausus vanaisa ja vaatas kuidas tema lugu lastele on mõjunud
Nad silmitsesid jutustajat siira imetlusega, kuid nende noorukestest nägudest oli näha, et midagi jäi arusaamatuks. Vanaisa teadis, mis see on ning ta aimas, et ka lapsed, kes tegelikult varsti on juba täiskasvanud, kuid talle ikkagi veel armsad pisipõnnid, hoomasid seda.
Lapsed ei olnud kindlad, kas vanaisa rääkis tõepoolest oma sõbra loo või lihtsalt enda oma, vahetades millegipärast ainult tegelaste kohad.