Eemalt paistis liginev teerist täpselt samasugune, nagu neid bõliinades ikka kirjeldatakse. Või õigemini -- täpselt samasugune, nagu Aljoša Popovitš oli neid oma elu jooksul juba küllalt näinud.
Põdravõik hobune aeglustas teelahkmele jõudes sammu. Ehkki ratsu oli kehalt sama turd kui tema sadulas istuv peremees, oli pikk teekond läbi steppide ja rägalaante ta üpris võhmale võtnud. Sabaga tüütuid parme peletav loom aimas üürikest puhkust ja kui teda lahutas kolmeharulisest teeviidast veel mõni samm, ei pruukinud Popovitšil ratsmeist tõmmatagi. Põdravõik peatus ja langetas pea, et ahmata teeveerel kasvavaid rohukõrsi.
Popovitš sirutas kangeks jäänud ristluid, sülitas teetolmu pooletoobise läraka ja jäi tõredal pilgul teeviita põrnitsema.
«Teadagi...» porises ta.
Ka viit nägi välja samasugune, nagu ikka. Ja loomulikult seisis seal juba ammu pähekulunud tekst.
Vasakpoolne viidaharu teatas: «Lähed vasakule -- kaotad hobuse.»
Parempoolsele oli kirjutatud: «Lähed paremale -- kaotad pea.»
Keskmisel ilutsesid tuhmid tähed: «Lähed otse -- kaotad hobuse ja...»
Viimane sõna polnud loetav. Puutahvli ots oli mustaks tõmbunud ning söestunud nagu oleks mõni kohalik keravälk seda lugemas käinud. See esmamulje oli petlik. Popovitši kogenud silm ütles hoobilt, et sinna oli tulilind peale sittunud.
Vägilane vaatas kähku üles ja nihutas kiivri vaistlikult kaugemale otsmiku kohale. Ta teadis hästi, mida tulilinnu roe endast kujutab. Talle meenus hea sõbramees Mikula Svjatogorovitš, kes tookord, kui nad kahekesi teispool Raudmägesid ringi seiklesid, pärast lõunaeinet rohule leiba luusse laskma viskas ja kuidas juhuslikult üle lennanud tulilind hõõguva lartsaka mehepojale otse keset silmnägu lasi. Ellu Mikula küll jäi, aga mis elu see enam -- nina peast läinud, parem silm takkapihta, põselt liha luuni maas... Kui koju tagasi jõudis, pistsid lihased lapsed isa nähes ulguma nagu stepihundid ja pagesid nii sügavale padrikusse, et kõige noorem jäigi kadunuks, naine Vassilissa -- kena priske kaunitar -- ehmatas endale roosi nänni otsa, truu jahipeni Pegass ei tundnud peremeest enam äragi ja kargas hõlma kinni, nii et tuli peajagu lühemaks teha -- sõnaga, kahju suur. Vireles mees veel kolm päeva küünis, kuni reisult kaasa toodud veinilähker tilgatumaks sai ja läks siis ja uputas ennast linaleoauku. Tugev pikk mees oli, jalad jäid põlvist saati välja paistma... Kolm päeva paistsid, enne kui õnnestus isa Mefodi nii täis joota, et papp maast ja ilmast enam mõhkugi jagamata enesetapja pühitsetud mulda sängitas. Ainult et kui lugu viimaks metropoliit Kirilli kõrvu ulatus, lasi too papil mitte ainult habeme, vaid kõik ihukarvad tulise veega maha kõrvetada ja kupatas mehe Solovetsi saarele kloostri paraskipuhastajaks. Vaat siis, mida üks tulilinnu- rajakas teha võib...
Popovitš kratsis kiivri alt paljastunud kuklamõhna ja jäi mõttesse. Ehkki siin midagi pikalt mõelda polnud.
kõlvanud kodukülla naasta ja küsimiste peale ühmata, et näe, sai jah hulga teiste põhjapoolsete udellide vägimeestega Kiievi Mstislavile appi stepihulguste vastu mindud, aga läks nii, et pilusilmalised piirasid vana vürsti Kalka jõel ümber ja nottisid lisaks temale maha veel tuhandet kakskümmend kaheksa valitud Kiievi sõdalast. Galiitsia Mstislav pääses hädavaevu tagasi üle Dnepri, nool küll tagumikus, aga hing vähemalt sees. Ehk kogub jumala abiga varsti uue väe ja nuhtleb nurjatuid paganaid... Nojah, tema, Aljoša Popovitš, niitis küll vaenlasi nagu loogu, rappis kui sterlette kevadise koelmu ääres, aga kaua sa seda musttuhandet niidad, kaua sa rapid, kui teised sõbrad-mehepojad ümberringi juba pikali maas, soomussärgid räbalaiks, soolikad väljas... Ei jäänudki lõpuks muud üle, kui kõverkärsalistele kandu näidata, ratsul kapju plagistada, et emakesel Venemaal vähemalt ükski vägimees-poeg alles jääks...
Popovitš väristas õlgu, et ebameeldivaid mõtteid minema ajada, ja ringutas nii, et ümberkaudne mets vastu naksus.
Einoh, eks pärastpoole saanud mehetegusid tehtud ju kah: stepis mitu trobikonda teeröövleid mättasse löödud, Volga-bulgarite juurest läbi minnes mõnelgi kaupmehel kandadest kinni sasitud ja vennike dirhemitest ja dinaaridest tühjaks raputatud... Aga see pole see, nagu laulusalmgi ütleb. Kuld kullaks, hõbe hõbedaks, aga au ja kuulsust na vähevõitu, õieti polegi teist...
Vägilane jäi uuesti teeviita põrnitsema, hinges küpsemas otsus. Vasakpoolsest teeharust pole nagunii midagi mõistlikku loota. Küllap jälle mõni loheniru, kõige rohkem kolmepäine, kes mehepoega suu sissegi ei võta, küll aga limpsab kõiki keeli korraga just hobuseliha järele. Sihukeste küüntest oli Popovitši sadulapaun juba niigi pungil. Turg seda kaupa täis, hinnad maas, kõige rohkem pool grivnat tükk, tühi töö ja vaimu närimine, ei muud... Paremat kätt passib tee lõpus kindlasti Kaštšei, Baba-Jagaa teda võtku: ei tüdine ükskord ka ära, surematu masohhist selline, mitu korda ma pean ühte ätti maha lööma... Ehh, otse, ikka otse! Ainult seal võis ette tulla midagi uut, midagi meheväärilist, millest laulikuil hiljem bõliinat luua, lugulaulu leelutada!
Popovitšile meenus, kuidas õkvatee oli ta tunamulluse retke ajal lihasööja astelpajuga kokku viinud. Vaatepilt oli hirmus isegi vene vägilase pargitud hinge jaoks -- võra luukeresid ja poolsöödud loomakorjuseid täis, pikad ogalised oksad siuglemas nagu kombitsad ja lehk hullem kui bulgari pordumajas... Polnud seal pikka pidu pidada midagi. Kui Popovitš mõõga viimaks tagasi tuppe pani, oli kiskjapuust järel vaid luuakontsu meenutav tuust, veritsevad tüükad harali. Eks oleks pidanud needki kõige täiega välja juurima ja tulle heitma, aga ei jõua üksainumas vägimees kõige eest hoolt kanda, tervet ilma parandada. Küll järgmine tuleb ja teeb -- kui see tõbras vahepeal uusi võrseid ajanud pole... Teadjad mehed räägivad, et pügamine pidavat kasvu kõvasti soodustama...
Popovitš mühatas otsustavalt ja ajas end sadulas sirgu.
«Eks kaeme perra,» pomises ta ja sikutas ratsmeid.
Põdravõik rapsas pea kuulekalt püsti ja hakkas ühtlasel sammul otse edasi astuma. Ainsaks heliks ennelõunases tuulevaikuses oli tema kapjade kompsimine. Ratsmed ühes peos, langetas Popovitš teise käe mõõgapärale ja pigistas seda nõnda, et maugujämeduste sõrmede nukid koolnukaameks tõmbusid.
Kui mõõgapeal oleks olnud suu, oleks see tema metalli aatomstruktuuri moonutavast valust pikalt ja läbilõikavalt kisendanud.
***
Juba sama päeva pärastlõunal polnud Aljoša Popovitš enam päris kindel, kas ta oli ennist teelahkmel ikka kõige õigema suuna valinud.
Ta kükitas sooäärsel metsaveerel, alakeha paakunud mudaga paksult koos, klaasistunud pilk sissepoole pööratud, ja elas mõttes veel kord läbi hiljutisi sündmusi.
Pärast teelahet hakkas tee kiiresti ahenema ja muutus peagi rajaks, mis oli siiski piisavalt lai, et ratsanik sai takistamatult edasi liikuda. Mets ümberringi tihenes algul läbipääsmatuks padrikuks ja hakkas siis hõrenema sedamööda, kuidas maapind allapoole laskus. Verst maad maha ratsutanud, märkas Popovitš taamal läikivaid veesilmu, mille ümber kahisesid sookailud ja pilliroog. Rada ratsu kapjade all lõi vetruma ning aeg-ajalt kuuldus vastikut lurtsumist, mis meenutas vägilasele tahtmatult tema külaskäiku bulgari lõbumajasse. Kust need paganad selle kaptari küll välja võtsid? Kael ja kintsud karvased nagu mordva mägral, kubemes tüükad kui okasseal... Hiljem, veinikannu taga, loras keegi nagu midagi Kaukaasia svanidest, kes olla selle karvase emase olendi täringumängu võla katteks sinna jätnud, aga tont seda täpselt mäletab, see bulgari vein lööb ju ristiinimese ajud hullemini segi kui tšuudi sõjanui...
Popovitš peatas hobuse, tõstis käe harjumuspärase liigutusega silmade kohale ja vaatas ettepoole. Puid ei paistnud seal enam hoopis, kaugusse ulatus ühtlane sinkjashall avasoo, mille taga, paari versta kaugusel, terendas uus metsaviirg. Rada, millel ta praegu seisis, näis siiski kitsa kõrgema ribana üle raba jätkuvat, vähemalt nii pikalt kui silm ulatus.
Popovitš urahtas ja kopsas kandadega vastu hobuse külgi. Põdravõik hirnatas trotslikult, kuid kuuletus isanda käsule.
Peagi haigutasid mõlemat kätt roheka kõntsaga kaetud mülkad, mättad õõtsusid aeg-ajalt kurjakuulutavalt, rada ahenes kohati nii, et põdravõik pidi sinna ära mahtumiseks kurja vaeva nägema, kuid läks ometi sirgjoones edasi. Hobuse turi leemendas üleni ja ka Popovitš tundis, kuidas higi ta laiadest seljapooridest läbi soomussärgi ja kalevist kaftani pressis. Ta surus hambad kokku, patsutas julgustavalt ratsu turja ja jätkas teed.
Eespool tõmbus rada korra veidi laiemaks, nii et selle veerde mahtus isegi kasvama paar tihedat karvaste lehtedega põõsast. Kui põdravõik oli nendest veel kümnekonna sammu kaugusel, täitis õhku laperdav vuhin ja põõsaste tagant sööstis nende suunas lendu teravatipuliste nahksete tiibadega peletis, pika karvutu kaela otsas maopea, silmis kiiskav, rohekaid kiiri pilduv pilk.
Põdravõik korsatas ja perutas. Vasaku käega ratsmeid pingutades rullis Popovitš teise käe löögivalmis rusikaks. Lendpeletise nõelteravad kihvad kolmnurkses suus välgatasid vaid arssina kaugusel vägilase näost ja kohtusid samal hetkel tema paremsirgega. Kostis vali lartsatus, nagu oleks puud märga pesu Kiievi Jumalaema kiriku kellatornist vastu maad visatud. Õhus hetkeks nähtav märg plekk hajus ja kõik ümberringi täitus tibatillukestest verepritsmetest. Samal hetkel lõi soo pöörlema ja silmapiir kaldus öökimapanevalt längu. Närvid lõplikult kaotanud hobune ajas end tagajalgadele, libastus raja veerel, hirnatas hullunult ja langes külili mülkasse, millest pahvatas üles paks kõdulehk.
Saapaninad jalustest välja tõmmanud, heitis Popovitš käed üle pea ja kukutas end vastasküljele. Ablas muda klammerdus sinna lartsatanud jalgadesse nagu kõptšaki kerjuseit, kuid väljasirutatud käed haakusid juba päästvatesse mätastesse. Raudkõvad sõrmed sügavale maasse surunud, hiivas vägimees oma rasket keha verssokhaaval edasi, mülka korisev haare säärte ja pahkluude ümbert vallandumas. Mõne hetke pärast oli ta juba kõhuli rajal ja ajas end istuli, siis püsti ning sööstis pilguga tagasi laukasse, kus rabeles hirnuv ning iga hetkega sügavamale vajuv põdravõik.
Loom oli juba rinnuni mudas ja lootussädemed tema pärani mustades silmades kustusid aeglaselt. Popovitš kummardas ettepoole, küünitas käe nii pikale kui sai -- asjata, päitstest jäi puudu vähemalt arssin. Ehh, põdravõik, põdravõik...
Hobune ajas kaela pikaks ja kisendas pööraselt, hullunud pilk anuvalt peremehele suunatud. Hambaid kiristades tõmbas Popovitš mõõga, mõõtis seda korra pilguga -- tubli kaks arssinat, ulatab küll --, laskus põlvili, toetus ühe käega rajapervele, võttis teisega hoogu, sirutus nii kaugele lauka kohale kui vähegi julges, lõi...
Surmakisendus katkes hoobilt. Kaelaköndist purskuv veri segunes kähku roheka laukaveega, mis omandas kaunilt purpurse värvi. Popovitš rebis pilgu sellest lahti ja tõstis taevasse. Seal paistis kiiresti kaugusse eemalduv tomp, mis mõne hetkega kahanes tumedaks täpiks ja kadus siis sootuks silmist. Jah, ega vägilase käsi kaks korda ei löö...
Mõõga tagasi tuppe pistnud, tõusis Popovitš uuesti püsti ja vaatas viimast korda rabamülkasse, mis oli oma saagi juba neelanud ja mille taltuval pinnal lõhkesid veel vaid üksikud veremullid. Käed risti pannud, tahtis ta öelda hüvastijätuks paar sobivat sõna, kuid neid leida polnud antud olukorras sugugi lihtne.
«Olgu muda sulle kerge,» pomises ta viimaks, suunates pilgu kaugusse, kuhu oli kadunud lendav täpp. Ta polnud päris kindel, kumba olnuks paslikum sedasi kõnetada -- kas peata jäänud keha või kehata jäänud pead. Aga mis siin enam...
Ta rehmas käega ja hakkas siis mööda rada edasi astuma. Põõsasteni jõudnud, jäi ta seisma, lükkas oksad käega laiali ja kiikas nende taha. Ta oli õigesti arvanud. Maapinnale ehitatud mudast, väljaheidetest ja risust pesas lösutasid kolm ümarat määrdunudhalli muna. Neist ühe koor oli pragunenud ja Popovitšile tundus, et sellest kuuldus vastikut sisinat.
Ta ei tundnud mune jalgadega sodiks trampides mingit võidu- ega kahjurõõmu. See oli lihtsalt asjatu kättemaks ustava kaaslase asjatu surma eest.
***
Aljoša Popovitš virgus võpatades ja pani alles nüüd õieti tähele, kuhu ta oli välja jõudnud.
Soo oli selja taha jäänud. Ta istus tollelsamal metsaveerul, mis oli mõni tund varem soo teisest servast viiruna sinetanud. Ehkki suvepäike käis kõrgelt, oli see nüüd silmapiirist veel vaid küünra kõrgusel. Tuli hakata mõtlema öö peale.
Alles nüüd tabas Popovitšit ka mõistmine, et koos põdravõiguga oli laukasse vajunud kogu tema reisivarustus. Villane vaip, veini- ja veelähker, sadulakotid, milles olid toidumoon, ravimtaimed haavapalaviku ja kuritõve vastu, bulgari kaupmeeste kuld, loheküüned, tulilinnu sabasuled ja muu hinnaline kraam.
Tal olid alles mõõk vööl, vibu ja nooletupp, väike vöökukkur täis kuldtukateid ja hõbedakange ning kuiv tael ja tuleraud põues.
Sellest oli hetkel enam kui küll.
Popovitš tõusis otsustavalt püsti. Vastu ööd polnud mõtet teed jätkata. Kõige targem oli siiasamasse kaldapõndakule laagrisse jääda. See aga nõudis teatud ettevalmistusi.
Ta raius metsaservalt hunniku oksi, laotas need ühe suhteliselt kahara soomänni alla ja seadis osa kahelt poolt vastakuti varikatuseks, ehkki taevas ööks vihma ilmselt ei lubanud. Veidi kaugemalt metsa alt kandis ta laagripaika pinutäie kuivi puid. Lõkke läitmisvalmis seadnud, võttis ta õlalt vibu, heitis pilgu silmapiirile ligineva päikeseketta poole ja sisenes metsa, et viimase päevavalguse toel midagi söögipoolist hankida.
Kidurad sooäärsed puud asendusid peagi jämedamate ning kõrgematega. Kuid need olid veidrad, seninägematud puud. Alt sambajämedused seedrid ja kuused ahenesid umbes kolmandiku tüve kõrgusel õblukesteks ritvadeks, mille küljes turritas mõni üksik oksaraag. Toht oli tüvede ümbert suurte ihukarva latakatena lahti koordunud ning ripnes alla nagu poolikult pargitud põrsanahk. Loojangupäike heitis hõreda metsa alla veel küllaldast valgust, kuid veidralt lilla ja seenjalt vohava sambla sees ei hakanud silma ühtegi loomarada ega isegi üksikuid jälgi. Vibalikest latvadest ei kostnud kordagi tiivarabinat ja tõbise välimusega tüvedel ei lipanud ükski orav. Mets oli nagu välja surnud.
Kui videvik puudealuse tumedavöödiliseks värvis, pööras sooservast umbes poole versta kaugusele eemaldunud Popovitš ringi ja hakkas pikkamisi tagasi minema, lõuapärad tihedalt kokku surutud. Väljavaade öö läbi oma kõhu korisemist kuulata -- ja Popovitš teadis varasematest kogemustest, kui kõva hääl see oli -- polnud põrmugi vaimustav. Olgu, elame üle... Ent vägilase vaist oli endiselt virge ja eespool maapinnal liikumist nähes leidis nool vibunööri enne, kui taip sellele järele jõudis. Metsaalust kuiva vaikust läbis vihin, millele järgnes lühike räme kiunatus.
Igaks juhuks uue noole vibule asetanud, ligines vägilane ootamatule saagile ja nägi umbes poole arssina pikkust jämedat sisalikulaadset elukat, kelle nool oli külgepidi maa külge naelutanud. Neli paari jalgu olid kangelt sirgu tõmbunud, turjal turritasid viis kõverat oga, taga ripnes limane sabajupp, suust tolknes välja kolmeharuline keel.
Üle Popovitši näo levis aeglaselt mõnus muhelus. Õhtusöök oli kindlustatud.
Kindla peale oli see etem suupiste kui viuksuvad kivivingerjad, millega ta oli kolm aastat tagasi Raudmägedes endal hinge sees hoidnud, kui ta lumetormiga nädalaks ajaks ühte kurusse lõksu jäi.
Ta haaras eluka kõige tagumistest jalgadest pihku ja hakkas hoogsal sammul laagriplatsi poole astuma.
***
Lõkkepuud praksusid ja visisesid ning loopisid õhku kämblasuurusi rohelisi sädemeid, kuid võtsid siis samblaläitest vungi alla ning tõrjusid soolt hoovava rõske udu endast kaugemale. Kui Popovitš oli saagil pea ja saba otsast lõiganud, rudiseva naha maha nülginud ja eluka seest puhtaks rappinud, oli leek just paras, et liha sanglepaoksast voolitud vardasse torgata ja lõkkele praadima panna.
Aeg-ajalt tulle puid lisades, kükitas Aljoša Popovitš lõkke juures ja lasi kuumusel mõnusalt kontidesse imbuda ning mõttel tagasi möödunud päevale ja siis edasi homsele rännata. Küllap saab valitud tee järgmiseks õhtuks lõpuni käidud, see, kes vaja, mättasse löödud -- ja seekord sügavale, ai, hästi sügavale! -- ja siis otsib ta üles lähema küla, hangib kukrus kilisevate tukatite eest endale mõne setuka ja -- aidaa, ots kodu poole. Ehh, kuidas tahaks juba tarre ahju peale, kapaga kanget mõdu, ahjusooja leiba ja paksult pekki, hapukoorega pliine, mida vanamemm Marfa üle küla kõige paremini küpsetada mõistab, nii et keele alla viib...
Keele asemel neelas Popovitš suutäie sülge, nii et kõht korisemise hetkeks unustas, ja heitis vardas rippuvale lihakerele ootusrikka pilgu.
Praad oli muutunud. Kahtlemata küpsemaks, kuid kuidagi veel...
Oma silmi uskumata haaras Popovitš varda tulelt ja tõstis silmade ette. Värin raputas vägimehe ihu. Kaitse ja hoia, püha jumalaema! Mida kuradit! Isuäratavalt tumepunaseks värvunud elukal rippus taga uus sabajupp, varda teine ots aga vahtis koos keelega -- nüüd neljaharulisega -- välja ammuli suust, mis kuulus täieõigusliku osana elukale uuesti otsa kasvanud pea külge!
Kuni Popovitš tardunud pilgul seda ilmaimet jõllitas, rapsas too jalgadega, tõmbas keele suhu, hammustas sealt välja ulatuva varda kõva raksuga pooleks ja tahmase ridva teine ots pudenes vägilase kivistunud sõrmede vahelt. Elukas patsatas maha, ruiatas läbilõikavalt ja sööstis siis otsejoones -- mis teda pikuti endiselt läbivat varrast arvestades oli täiesti loomulik -- metsa varju, kust veel mõnda aega kostis tigedat sahistamist ja kimedat urinat. Siis jäi kõik vaikseks.
Popovitš lõi pisut vabisema löönud käega risti ette ja pühkis laubalt higijoa. Siis istus ta maha ja jäi tulle vahtima, kuni leegid nii madalaks vajusid, et ei heidutanud enam soost neile ligi hiilivat udu.
***
Magamisest ei tulnud midagi välja. Ja mitte kõhu pärast, mille äsjane vaatepilt oli täiesti tummaks ehmatanud.
Hädapärases varjualuses siruli heitnud ja kaftanikrae lõuale tirinud Aljoša Popovitši silm hakkas juba looja kiskuma, kui ta kuulis veidrat kuminat, nagu oleks täitanud metskult oma tagumikku vastu Rjazani veetšekella süganud. See kõvenes vähehaaval ja vaikis siis.
Silmad uuesti lahti vedanud Popovitš kergitas pead ja heitis pilgu varjualuse kolmnurksesse otsaavasse. Seal polnud midagi peale maadligi tupruva sooudu.
Järgmisel hetkel tundis ta, nagu oleks talle sääremarja torgatud äsja hõõguvalt ääsilt võetud sõnnikuhark.
Vägilane viskus istuli, nii et tema pea kuuseokstest katuse kümne arssina ulatuses laiali pillutas, ja jõudis seejuures näha, kuidas tema jalalt tõusis lendu Tambovi hundi kolmekuuse kutsika suurune sääsk ja kadus tigedalt jõurates uttu.
Ennast püsti ajanud, hõõrus Popovitš säärt, millele kerkinud kubel juba püksisääre õmblust ragistas, ja vandus ropult nagu tulevase Kaasani voorimees.
Jõurav kumin valjenes uuesti ja udust ilmus nähtavale korraga kaks hiidsääske, nokad ahnelt õieli ja suured liitsilmad rohekalt hiilgamas.
Popovitš tõmbas mõõga tupest ja matkis paari järgnenud hetke jooksul üsna tõetruult oma hiljutist etteastet Kalka lahingus. Sääsepulber langes maad katva uduliniku varju. Mõõgaterale jäi vaid paar piiska verd, millest võis järeldada, et nende tõbraste söögilaud oli siinkandis üpris kasin.
Mis tähendas, et seda näljasemad nad olid.
Järgnenud paari tunni jooksul saatis vägilane samal moel parematele jahimaadele veel nelikümmend kolm sääske. Tundes, kuidas isegi tema väsimatu käsivars puiseks tõmbuma hakkab, tuli ta lõpuks päästvale mõttele. Ühe käega puudealuses pimeduses ringi kobades ja teisega vereimejaid eemale tõrjudes, kogus ta tubli sületäie kuiva risu ja prahti ning heitis selle lõkkeasemele, kus veel vilkusid punetavad söed. Kahe korraliku sepalõõtsa mahtu kopsu jõul lõi kütis tossama, siis hõõguma ja lõpuks leekima. Hubiseva tule paistel lõkkematerjali juurde kogunud, riskis Popovitš sinna lisada tooremaid oksi ja lehti. Suits segunes uduga ja roomas laiali. Sääskede koor, mis meenutas joobnud papikarja bassihäälset ininat, taandus ohutusse kaugusse.
Otse lõkke ääres kükitades, nii et kulmud kergelt kärssama lõid, ja aeg-ajalt topeltjämedaks paisunud säärt kõhvitsedes, istus Popovitš oksi tulle lisades senikaua, kuni silmapiir hahetama lõi, sääskede jõmin vaibus ja hajuvast udust ilmus nähtavale puhas õhk. Alles siis jäi ta tunnikeseks käsipõsakil tukkuma, kuni soo kohale kerkinud päike talle näkku langes ja virguma sundis.
Hommikusöögiks õnnestus rabaveerelt hankida paar peotäit pooltooreid pohli. Lähimast laukast endale vett näkku pritsinud, kohendas Popovitš vööd ja hakkas ikka veel pakitsevast sääremarjast välja tegemata mööda rada edasi minema.
Tal ei tulnud kordagi mõttesse tagasi pöörata. Hoolimata sellest -- või õigemini just selle tõttu --, et teeviidale kirjutatud hoiatuse esimene pool oli juba täide läinud.
Esmakordselt kogu Aljoša Popovitši pika vägilaspraktika jooksul.
***
Lõpp saabus hulga varem, kui Popovitš seda arvata oli osanud.
Rada lookles paar versta läbi eilsest tuttava metsa, kuni eespool hakkas paistma lage avarus. Viimaste puudeni jõudnud, silmas Popovitš päikeses vilkuvat vett. Otse ees jooksis paremalt vasakule järvesopp, mille siinpoolset kallast kattis mets, vastaskaldal aga algas silmapiirini ulatuv raba. Hüvakätt laienes järv kaugusse ja siit kaldapõndakult aimas silm tervet põhja poole kulgevat järveahelat, mille lülisid eraldas üksteisest samasugune lage soo.
Rada haihtus enne randa jõudmist. Popovitš vaatas nõutult ringi. Ei ühtki hingelist. Ainult lage vesi ja mõned kivikühmud veepiiril. Ja ühel neist...
Eemalt näis, et see umbes arssinakõrgune kivi oli üleni kaetud tihedate, päikeses küütlevate vesikasvudega, mille laine oli kaldale heitnud. Alles siis, kui Popovitš oli sellest veel vaid kümne sammu kaugusel, kivi liigutas, pööras end ja paljastas roheliste väätide -- mis olid tegelikult juuksed -- varjust ovaalse näo. Ja kõik muu.
Hetkeks ise kiviks tardunud vägimees nägi suuri laustumedaid silmi, sirget õhukest nina ja kahvatut, kuid meelalt kumerduvat suud. Nägi nõtkeid painduvaid käsi ja siredaid jalgu, mida kuni küünar- ja põlveliigesteni katsid õhukesed, roosalt kumavad soomused, kuid nahk rinnal ja kõhul oli sama siidjas nagu Suzdali vürstitaril Aljonal, kelle pärast hiljem vürst Vladimiri endaga ütlemiseks läks ja sai pool kohalikku druiinat mättasse löödud... Ta nägi seda kõike -- ja teadis nüüd, kes see oli.
Soonäkk-rohejuus. Salapärane naisolend, keda isegi igimuistsetes legendides ja lauludes vaid paari sõnaga ähmaselt mainitud. Rohejuuste lehvitaja, vägimeeste peibutaja, hurmasurma ahvatleja, meenus lapsepõlves memm Marfa suust kuuldus leelutus. Ainult need kolm rida, ei muud, kuigi midagi oli seal siiski vist veel...
Soonäkk-rohejuus. Kelle huuled olid ahvatlevalt paokil, laiad puusad kutsuvalt avali ja rinnapaar vähemalt kaks korda lopsakam kui Margit Margussonil...
Popovitš rehmas järsult peaga, et mõistus selgeks läheks. Sooaurud või? Mis kuradi Margusson? Kust ühele vene vägilasele sihuke nimi üldse pähe tulla võib? Kõtt, kurivaim!
Mõistus selgineski hetkeks. Kuid juba järgmisel hetkel kiskus ähmaseks tõmbuv pilk selle uuesti lootusetult endaga kaasa.
Ja Popovitš kaotas pea.
Või et seekord siis ülekantud tähenduses, vilksatas veel viimane, tema kohta üllatavalt arukas mõte.
Aljoša Popovitš ei olnud juba kaks nädalat naist saanud. Ei olnud õieti saanud juba tont teab mitu korda kaks nädalat, sest see karvanäss seal bulgari lustimajas... Kõrgele ette üles kerkinud kaftanihõlm kõneles sellest nüüd jumala selget keelt.
Kivi sai taas lihaks, mis oli tulvil tuikeid, tukslemist ja metsikut tungi.
Vöö vöölt ja kaftani seljast visanud, oli Popovitš järgmisel hetkel näki kõrval, lasi kottpüksid rebadele, rabas peibutaja kinni ja murdis maha, vetruvate mätaste vahele. Kuigi murda polnud suurt tarviski. Tihedalt temasse haakunud rohejuus järgis iga ta liigutust, põimus tema ümber, liibus tema vastu, sulas temasse.
Edasine meenutas idamaa õndsusunenägu.
Aljoša Popovitš oli saanud elus tunda igasuguseid naisi. Priskeid ja punapõskseid koduküla piigasid, kes oskasid heintes hullates oma talutööst karedate kätega üllatavaid tempe teha; õblukesi bütsantslannasid, kellel nagu polnudki selgroogu, muudest kontidest rääkimata, ja kes paindusid sinu ümber nagu maod; tuliseid stepineide, kes kukkusid parajal hetkel ennast nii seest kui väljast võbistama nagu suslikud; rasvaselt läikiva nahaga tundranaisi, kes olid pehmed nagu Tšernigovi pekk ja põhjatud nagu siinne soo. Kaptarist parem rääkimata... Kuid midagi sellist koges ta esmakordselt.
Talle tundus, nagu oleks tema all ja ümber Novgorodi mesi ja Samarkandi siid, Bagdadi huuride vitspeened hellalt siuglevad sõrmed ja nende roosihõngu vedel pilv. Ta oleks nagu õõtsunud lõunamere soojadel ummiklainetel ja rinnad tema all (Margit! Marilyn!! Gina!! Brigitte!!! Võta aru pähe, loll tümikas!) kummusid nagu Sadko lodja purjed, mille rajutuul on pilgeni paisutanud.
Ta otsekui sulandus sellesse pehmusse, lahustus selles kuumalt nõretavas paradiisis. Siis tundis ta, kuidas tubli setvertnoi jagu spermat niuetest tõkestamatult edasi sööstab nagu Dnepri kärestik ja edasi tuleb Aa- aasovi meri, Mu-uust meri ja... ja... läbi Vaa-hemere-ee- ee... lõputu maailmaooooookeaaaaaaaan...!
Sellelgi ookeanil olid siiski oma piirid. Nagu ikka, järgnes tõusule mõõn. Kuid seekord hoopis isemoodi.
Kuumus tema ümber ei taltunud pärast vahutavat sööstu. See kasvas üha, muutus kõrvetavaks, näris, neelas, halvas kogu keha, imes liikmetest kogu jõu. Popovitš toetas käed vastu maad ja üritas ennast lahti ning välja rebida, kuid tema all ikka veel õõtsuv näkk klammerdus temasse, liibus tema vastu kui nälkjas, hoidis teda vääramatus haardes nagu Magnetmägi soomusrüüdes vägilaste koltunud luukeresid.
Kõrvetus alakehas lahvatas põrguleegiks. Näkk tema all tardus hetkeks liikumatuks, vingerdas end siis mehe raske keha alt välja, rindadel soomussärgi haihtuv muljumismuster, ja tõusis püsti.
End meeletu pingutusega küljele veeretanud, nägi Popovitš udusel pilgul, kuidas näkk kergelt, otsekui vabandavalt õlgu kehitas, pikad rohejuuksed üle pea tagasi heitis ja vee poole läks. Tema jalgevahest nõrguv tumesinine nire märgistas tema minekut jutiga, kus rohi sihisema ja suitsema lõi ning ainsa hetkega mustaks tõmbus.
Kaldale jõudnud, kahlas näkk vette ja sukeldus hääletult. Pikad, võikalt kõverduvad küüned, mida Popovitš polnud ennist miskipärast tähelegi pannud, kriimustasid hetkeks veepinnale sügavad vaod.
Popovitš upitas end hingeldades istukile. Kõrvetav valu oli jalgevahest pisut taandunud, kuid tuikas nüüd kogu kehas ja mattis kunagi nii avarat, ehh, kui avarat hinge.
Ta ei hakanud alla vaatama. Ta teadis niigi, mis seal oli. Õigemini, mida seal enam ei olnud.
Hambad risti surutud, kogu kuhtunud jõudu appi võttes, roomas ta kümnekonna sammu kaugusel lebava vöörihma poole. Iga läbitud verssok sülitas tema niuetesse tuliseid ogasid.
Ta jõudis vööni, kiskus mõõga tupest, upitas ennast selle najal põlvili, siis püsti, jäi vankudes seisma, tiris rõngassärgi üle pea, pööras mõõga päraga vastu maad, toetas teraviku südame all vastu rinda, tegi sammu taha ja kukutas oma keharaskuse helkivale terasele vastu.
Enne kui mõõgatera talle südamesse tungis, jõudis ta veel mõista, mis sõna kolmandalt viidalt tegelikult puudus.