Tuul uitas hantide mahapõletatud küla ahervaremetes, puhudes tuhka laiali.
Handid olid ilmutanud kahetsusväärset sõnakuulmatust ja kangekaelsust. Nad ei tahtnud kohaleilmunud vene sõjasalga korraldusi täita, ei tahtnud uutele isandatele karusnahkades andamit tuua, ei tahtnud isakest tsaari oma valitsejaks ja käskijaks tunnistada. Sellise jultumuse eest vajasid nad loomulikult õpetust. Lisaks küla mahapõletamisele poodi veel paar meest teistele hirmuks metsaserva üles. Selle peale olid handid metsa laiali põgenenud, kuid pole viga, ega nad sinna igaveseks jää.
Selliseid mõtteid mõlgutas noor bojaarivõsuke Aleksei, kelle tsaar oli määranud põhja, Obi jõe ümbruskonda vallutusretkele saadetud sõjasalga pealikuks. Oma osa selles määramises oli kindlasti Aleksei isal, õukonnabojaar Fjodoril, kes oma poega tsaarile pidevalt ja pealekäivalt soovitas. Aleksei ise polnudki sellest aust teab mis vaimustatud; retkega seotud ebamugavused ei meeldinud talle sugugi. Palju etem oleks olnud koduses Moskvas rahulikult edasi istuda, pliine ja pirukaid süüa, kalja või midagi kangemat peale rüübata, elust mõnu tunda. Paraku nõudis tsaar ka kõigilt bojaarisoost inimestelt teenistust ja parem siis juba retk põhja, kui näiteks lõunasse tatarlaste vastu või koguni läände, Liivimaa raudmeestega sõdima. Just ühel Liivimaa-sõjakäigul oligi Aleksei lihane vanem vend Boriss jätnud oma luud-kondid mingi veidra nimega linna (Revel või?) müüride ette võõrasse mulda. Aga mis teha -- isakese tsaari kindel tahtmine vene võimu igasse ilmakaarde laiendada nõudis ohvreid.
Praegust sõjaretke pidas Aleksei tegelikult üpris ohutuks. Nende tee viis hõredalt asustatud aladele, kus jõgede kallastel asusid laiali pillatud üksikud külad väikesearvulise, halvasti relvastatud ja rahumeelse elanikkonnaga. Siin polnud karta tõsist vastuhakkamist, ägedaid lahinguid ega suuri ohtusid. Küll aga olid need alad rikkad haruldaste ja kallihinnaliste karusnahkade poolest, mis tõotas vene kaupmeestele edaspidi suurt tulu. Sestap oli tsaar koguni lubanud (küllap bojaar Fjodori kehutusel), et määrab Aleksei edu korral vallutatud alade vojevoodiks. Vaat see oleks juba tõesti midagi ihaldusväärset. Selle ameti peal võiks kerge vaevaga rikkuse kokku kraapida ja Matrjona käe ära teenida...
Ilus Matrjona oli bojaarisoost kaupmehe tütar, kellesse Aleksei oli lausa armetul kombel armunud. Ehkki kaupmeheametit, mida Matrjona isa pidas, ei peetud kõrgestisündinule sugugi väärikaks, oli see mehe põhjatult rikkaks teinud ning pannud tema tütre ühele tavalisele bojaarihakatisele kõrgelt ülalt alla vaatama. Just Matrjona tõttu oli Aleksei jagu saanud vastumeelsusest selle retke suhtes ja äratanud temas indu isakest tsaari usinalt teenida. Edu korral olid uhked pulmad Moskvasse tagasi jõudes kindlustatud.
Sõjasalgaga oli kaasas ka Matrjona vend Semjon, kes oma isa ülesandel pidi lähemalt tutvuma kohalike olude ja karusnahkadega. Lisaks määrati nii öelda vaimuliku toena salga juurde papp Serafim, kes võlgnes selle ebameeldiva ülesande pahandustele Moskvas. Nende põhjuseks oli Serafimi liigne armastus vägijookide vastu, mis hakkas tal juba segama jumalateenistuste pidamist. Lõpuks leidsid kirikuisad, et on parem, kui alailma purjus papp teenib jumalat põhjamaa metsade sügavuses ega töllerda Moskva kirikutes õigeusklike silme all.
Aleksei käsu alla antud sõjasalk, mis koosnes sajakonnast lihtmehest ja paarist väiksemast pealikust, oli liikunud Moskvast maad mööda kuni mingi jõeni, mis teadjate kinnitusel pidi suubuma suurde Obi jõkke. Seal ehitati valmis kaks lotja, kuhu kogu salkkond koos varustusega ära mahtus -- muuhulgas ka üks kerge suurtükk, mis oli neile kaasa antud, et kohalikud elanikud venelaste vägevusest paremat aimu saaksid. Lotjadega olid nad sõitnud mööda jõgesid allavoolu, hantide asualadele, suurte metsade keskele, sinna, kus nad praegu olid.
Paaris ettejuhtunud jõeäärses külas hantidele esimest õpetust andnud, leidsid nad lõpuks sobiva paiga, kuhu rajada tugipunkt, et hakata sealt oma võimu ümbruskonna üle laiendama. Alekseil oli juba valmis plaan, kuidas tõrksaid hante sõnakuulmisele sundida. Ta kavatses võtta küladest pantvangideks nende lapsi. Küllap metslased siis mõistlikumaks muutuvad ja hakkavad uutele isandatele karusnahku kokku kandma. Ühtlasi võis lapsi kasutada mitmesugustel töödel, nii et asi tõotas tulu korraga kahes suhtes.
Kõigepealt aga oli tarvis rajada korralik kindlus, kus end turvaliselt tunda. Esialgu oli valmis saadud ainult üks vägevatest palkidest tare, milles seadsid end sisse Aleksei ise, kaupmehevõsu Semjon, papp Serafim ja mõlemad väiksemad ülemused. Palktare oli tõesti kindel ehitis, paksude seinte ja tugeva uksega, mida sai seest põikpuude abil sulgeda, ning üheainsa väikese aknaavaga, millest ükski inimene ega metsloom poleks naljalt läbi mahtunud. Lihtsõjamehed elasid seni veel lageda taeva all.
Ehitustöö kõrval polnud meestel mahti tähelegi panna, et veetase jões oli tunduvalt alanenud ja pooleldi kaldale tõmmatud lodjad pea üleni kuivale jäänud. Kogu sõjasalga ühisel jõul oleks need küll jälle vabasse vette saadud, ent hetkel puudus selliseks ponnistuseks vajadus. Jõeäärsed külad ei pakkunud Alekseile enam erilist huvi -- kõigist neist, mis seni paljaks röövitud ja maha põletatud, oli leitud vaid häbiväärselt tühine kogus karusnahku. Oli päevselge, et sellise piskuga isakese tsaari ega Matrjona soosingut ära ei teeni. Kohevat kulda tuli otsida mujalt ja Aleksei aimas teadvat, kust. Obini viivate harujõgede ääres oli ta kuulnud sealsete poolmetsikute, ehkki nime poolest ristiinimestest vene küttide suust jutte, et hantidel olevat sügaval metsas salajased peidupaigad, kus nad oma karusnahku hoiavad. Teati isegi kirjeldada, millised need hoidlad välja näevad -- maapinnast kõrgemal, vaiadel asetsevad palkaidad, mis mõnevõrra meenutasid kardetud nõidade Baba-Jagaade kanajalgadel taresid.
Need kuulujutud ei andnud Alekseile rahu. Ta tundis selle suure lõputu metsa ees küll tõsist hirmu, kuid talle oli selge, et neid aitu peab ta ise kaasa otsima minema. Kui saata sõjamehed omapead ja nad mõne leiavadki - - no ega nad lollid ole, et sellest ette kandma tulevad. Või kui tulevadki, siis on kõige paremad nahad juba enne sisse vehitud. Ei, nii tähtsat asja ei võinud teiste hooleks usaldada.
Ühel hommikul võttis Aleksei lõpuks südame rindu, kamandas neli sõjameest endaga kaasa ja suundus tihnikusse. Mõni aeg pärast laagrist lahkumist kostis kusagilt metsasügavusest nende kõrvu kauge trummi nõrk põrin. Aleksei, kes pelgas, et tegu võib olla handi sõjameeste kogunemisega, võttis kärmelt suuna sellest helist kaugemale -- olgugi nende metslaste odadel ja nooltel vaid luust otsad, aga kui neid ikka väga palju lendama hakkab... Korraks kaalus ta isegi laagrisse tagasipöördumist, kuid otsustas siis ikkagi maakuulamist ettevaatlikult jätkata. Küllap peavad paganad seal lihtsalt mingit kombetalitust, kutsuvad oma puuslikke appi, rahustas ta end. Ei saa teie puuslikud vene raua ja väe vastu! Ja küll me need teie varaaidad ka varsti kätte leiame...
Laagrisse trummipõrin ei kostnud -- see asus liiga kaugel. Ometi võttis seal hommiku edenedes võimust mingi seletamatu ärevus ja äng. Sõjamehed konutasid loiult lõkkeasemete ümber või kraaklesid tigedalt mingite tühiasjade pärast. Papp Serafim, kes oli hommikust aega arvestades veel suhteliselt kaine, sülitas, raputas asja eest, teist takka rusikat lagendiku serval voolava allika poole, mille kõrval seisnud puusliku venelased kohe peale siiajõudmist olid pilbasteks raiunud, ja kuulutas üpris kuraasikalt, et õige varsti roogib ta paganausu, ebajumalate kummardamise ja nõidumise siitkandist kõige armutumal kombel koos juurtega välja. Papi sõjakas esinemine teenis ümberkaudsetelt meestelt vaid paar nõustuvat mühatust ja pahane Serafim otsis seepeale viinalähkrist suuremat mõistmist. Laagri kohale laskus rõhuv vaikus, mingi nimetu ähvarduse ebamäärane, kuid painav eelaimus.
Mis polnud kaugeltki petlik.
***
Sügavas metsas väikesel lagendikul talitas juba hommikust alates vana handi šamaan. Lagendiku serval, suurte kuuskede all, seisis vajadel väike palkmaja, just selline, nagu venelaste kuulujuttudes. Kuid selles ei olnud mitte karusnahad, vaid... karukolbad.
Jahipidamisest ja kalapüügist elatuvad handid küttisid muuhulgas ka karusid. Kuid karud olid nende jaoks pühad loomad, kellesse suhtuti erilise lugupidamisega ning kelle auks peeti mitmeid kombetalitusi. Enne jahileminekut paluti karult luba teda küttida ja kinnitati, et talle ei peeta jahti lihtsalt niisama, vaid vajaduse sunnil. Jahti alustati alles siis, kui šamaan oli karu vaimult küttimiseks loa saanud. Kui karu oli tapetud, korraldati lepituseks karupeied, kus paluti karu hingelt tapmise pärast andeks ja selgitati veel kord, et teda ei tapetud lõbu pärast, vaid tarbeks. Kõigi hantide poolt aegade jooksul kütitud karude kolpasid aga hoiti väärikalt alal sellistes vaiadel majakestes, mis asusid pühapaikade juures. Selles aidas siin oli karukolpasid juba üle saja.
Nüüd kandis vana šamaan kolbad ükshaaval aupaklikult hoonest välja ja asetas lagendikul ringikujuliselt maha. Kui kõik kolbad olid välja toodud, astus šamaan ringi keskele ning alustas oma trummi põristades monotoonset laulu, mis jutustas karude vaimudele siia ilmunud uustulnukatest, kellele miski polnud püha. Välimuselt sarnanesid nad küll inimestele, kuid nende teod ei olnud küll inimeste moodi. Nad ei austanud jahipidamise seadusi, ei austanud üldse loodust. Oma laagri ümbruse olid nad lühikese siinviibimise jooksul jõudnud juba põhjalikult ära reostada. Metsaserval voolavas puhtas allikas, mida handid pühaks pidasid ja kust sissetungijad joogivett võtmas käisid, pidid nad iga kord ilmtingimata ise jalgupidi sees trampima. Nad olid jõudnud juba tekitada kaks metsatulekahju, mis ebasoodsa tuule ja õigel ajal alanud vihma tõttu küll suuremat kahju tegemata iseenesest kustusid. Oli aga selge, et kui need sissetungijad siia jäävad, hävitavad nad peagi kogu maa.
Ärgake, pühade loomade vaimud, loitsis vanamees. Aidake meid, kes on teid alati austanud ja meeles pidanud, sõnus trumm. Aidake meid ja oma elavaid hõimlasi, kaikus vastu taevas, aidake päästa mets ja maa, kus seni on ikka jätkunud ruumi nii teie kui meie jaoks...
Maapinnalt kerkis udu, tõusis üha kõrgemale, lõi kobrutama ja varjas karukolbad vana šamaani pilgu eest. Vanamees pigistas kähedaks tõmbunud kurgust viimased loitsud ja tema trummi hoidev käsi langes rammetult alla.
Udu voogas rahutult ja hargnes siis üksikuteks tihedateks pilvedeks, mis kolpade juurde maha laskusid ning omandasid kärmelt karude piirjooned. Veel veidi, ja hirmuäratavad olendid -- valgest läbipaistmatust udust kiskjad, peade asemel kolbad -- kerkisid üksteise järel maast lahti ning suundusid hääletult metsa, anastajate laagri poole, jätmata endast rohule ainsatki jälge.
***
Keskpäeva paiku lõi venelaste leer valvurite hädakisa peale sipelgapesana kihisema. Pärani silmi, risti ette lüües, vahtisid mehed seninägematut ilmutust. Kolmest küljest valgusid metsast välja kohutavad peletised. Nende suured karukujulised kehad näisid koosnevat tihedast udust, mille küljes eendusid irevil hammastega karukolbad. Osa peletisi liikus jõekaldale ja seda mööda edasi, piirates laagri ka sealtpoolt ümber, kusjuures see kõik toimus täielikus vaikuses. Jahmatus ja hirm olid venelaste teovõime halvanud ja nad sagisid hädaldades sinna-tänna nagu peata kanad. Vaid mõned südikamad saatsid aeglaselt, kuid sihikindlalt liginevate lummutiste poole nooli ja püssikuule, mis aga lendasid udukogudest lihtsalt läbi, tegemata neile mingit kahju.
«Kus on papp! Astugu saatana sigitistele vastu!» karjuti läbisegi. Serafim rüüpas julgustuseks viinalähkrist paar mehist lonksu, lõi risti ette, haaras ühte kätte ikooni ja teise ripsuti, kamandas ühe sõjamehe enda kõrvale pühitsetud vee astjat kandma ja astus värisevate põlvedega koletistele vastu. Kuid tema palved, manamised, ikooniga vehkimine ja veepiserdamine ei heidutanud lummutisi põrmugi, vaid nad liikusid häirimatu rahuga üha lähemale. Seda nähes viskas papp pühad esemed maha ja lippas pika ürbi lehvides palktare uksest sisse. Talle järgnesid kaupmehepoeg Semjon ja veel kümmekond lähedalolijat. Teiste nina ees löödi raske uks paukudes kinni ja riivistati seestpoolt põikpuudega. Väljajäänute hädakisa, palveid ja sõimu ei tehtud kuulmagi.
Selleks ajaks oli kummituskarude ring juba sõjameesteni jõudnud ning monstrumid alustasid hävitustööd. Nende kihvad murdsid meeste luid, rebestasid liha, purustasid koljusid. Vastusirutatud odad ja mõõgad ei teinud põrgulikele uduolenditele rohkem häda kui nooled ja püssikuulid ennemalt. Raksatas venelaste ainuke suurtükk. Juhuse tahtel tabas kuul täpselt ühe lummutise kolpa ja purustas selle kildudeks, mispeale udust karukogu hoobilt haihtus. Kuid see jäigi suurtüki ainsaks lasuks. Enne, kui sõjamehed jõudsid tuletorusse uue laengu toppida, olid mitu karu kohal ja tegid meeste kallal puhta -- õigemini verise -- töö. Nähes, et just kolbad on hirmutiste nõrk koht, oleksid venelased võinud ehk veel vastu hakata ja oma raskete berdõššidega nii mõnegi pealuu purustada, kuid enneolematu hirm oli sõjamehed nii pehmeks küpsetanud, et neist polnud enam mingit asja. Meeleheitel jooksid nad röökides ringi, suutmata enda päästmiseks midagi ette võtta.
Näost lubivalgetena, värisedes ja risti ette lüües kuulasid tarre peitunud mehed väljast kostvat metsikut lärmi. Karjumine, röökimine, surmaeelne hädakisa, appihüüded, rõve vandumine, palved, harvad püssipaugud -- kõik see äratas taresolijates meeletu soovi põgeneda ükskõik kuhu. Paraku olid ainsaks pääsemislootuseks hoone jämedad palgid, tugev uks ja aknaava tillukesed mõõtmed. Väljast kostev lärm sumbus nüüd kiiresti -- ilmselt kahanes elavate arv väga ruttu.
Äkki suruti kitsukesest aknast sisse kohutav karukolp, jõledad kihvad ammuli.
«Ei sa siit läbi mahu, põrgusigidik,» mõtles Semjon, unustades paraku, milliste olenditega neil tegu oli. Järgmisel hetkel kukkus karukolp tare põrandale ning aknast voogas sisse tihe udupilv, mis kolba kõrvale laskus ja hakkas kohe uuesti võtma karu piirjooni. Peagi tõusis lummutis üles ja ligines meestele. Aknaavasse ilmus veel teinegi karukolp.
Õudusest nõrkenult vajusid õnnetud hinged põrandale maha. Mõned võtsid oma saatuse vastu metsikult röökides, mõned suurest hirmust ilmselt juba minestanult. Võbisev Semjon lömitas nurgas, käed kõrvadele surutud, et mitte kuulda jõledat rudisemist ning raksumist, mille saatel tema kaaslaste pealuud karukihvade all pähklikoortena purunesid. Omaenese kolju rõginat oli ta ühe silmapilgu vältel siiski sunnitud kuulma.
«Issand heida armu, päästa oma sulane, oi job tvoju matt!» kriiskas meeleheitel papp Serafim, kui järg temani jõudis. Kuid Issandal oli ilmselt muud tegemist. Veidi aja pärast ei olnud palktares ega kogu laagris enam ühtegi hingelist, kõikjal vedelesid ainult moonutatud laibad.
***
Aleksei, kes koos oma nelja sõjamehega oli pidevalt kõhedust tundes terve hommikupooliku metsas tulutult ringi luusinud, otsustas, et selleks korraks aitab. Ehkki tühjade kätega tagasi minna polnud põrmugi meeldiv, oli bojaaripoeg laanes ringitrampimisest juba rampväsinud ja iga oksapraksatuse või linnuhuike peale ihule kerkinud hirmuhigist läbimärg. Põrgusse need karusnahad, kui ainult omaenese naha siit padrikust tervelt välja ja palktare lavatsile kuivama saaks...
Paraku polnud sellel soovunelmal täituda antud. Ettenägelikult maha jäetud teemärkide abil laagrile liginedes kuulsid nad juba eemalt kohutavat lärmi ja püssipauke, mis viis meeste mõtted ennist kuuldud kurjaendelisele trummipõrinale ja hantide arvatavale rünnakule. See oletus osutus siiski ekslikuks. Kui mehed olid puude ja põõsaste varju hoidudes metsaservale hiilinud, avanes nende ees eelkirjeldatud kole vaatepilt.
Hirmust lõdisedes vaatasid maadevallutajad veidi aega lagendikul käivaid tapatalguid, pöördusid siis nagu käskluse peale ja lidusid nii kiiresti kui jalad võtsid tagasi metsa varju. Alles siis, kui hing lõplikult rindu kinni jäi, vajusid nad õhku ahmides maha. Kulus tükk aega, enne kui lõõtsutamine järele andis ja mõtlemisvõime tagasi tuli. Koos sellega saabus ahastus.
Nad olid vaid viiekesi keset otsatut, võõrast ja vaenulikku põlislaant, mis kubises kõikvõimalikest ohtudest. Neil ei olnud varustust ega toitu. Mõte hiljem laagripaika tagasi minekust lootuses, et põrgupeletised on sealt ehk lahkunud, ajas õudusjudinad peale. Ja õigupoolest ei oleks neil laagrisse naasmisest mingit kasu olnudki, sest mõlemad lodjad istusid ju jõepõhjas kinni. Ainult viiekesi ei oleks nad mingi juhul suutnud rasket lotja vette lükata ja -- kui see olekski mingi ime läbi õnnestunud -- vastuvoolu mööda jõge üles aerutada. Ainsaks pääsemislootuseks jäid nende endi jalad. Hulk aega hädaldades ja soigudes maas istunud, ajasid nad end lõpuks siiski püsti ja hakkasid astuma lõuna suunas, hinges nõrk lootussäde, et nad sellest hirmsast metsast siiski välja jõuavad.
Juba sama öö hakul kahanes nende seltskond märgatavalt. Pimeduse saabudes olid nad väsinute ja näljastena väikesel metsalagendikul laagrisse jäänud, lõkke üles teinud ja kaks meest läksid lähedal vulisevast ojast kiivritega vett tooma, et keeta viletsat õhtusööki mingitest juurikatest, mis nad olid maa seest välja kraapinud. Äkki hakkas pimedusest kostma huntide lõrinat ning veetoojate appihüüdeid. Ilmselt olid mehed ringihulkuva hundikarja peale sattunud. Aleksei ja kaks ülejäänud sõjameest, Jefim ja Vassili, kükitasid hirmust kangetena lõkke ääres ja kuulasid pimedusest kostvat märulit, mis ei kestnud enam kuigi kaua. Kogu öö piiras neid pimeduses hõõguvate hundisilmade sõõr, kuid õnneks olid mehed jõudnud koguda küllalt lõkkepuid, et tuld põlemas hoida, ning aoajal läks hundikari oma teed. Kui oli juba päris valge, söandasid mehed kaaslaste saatust uurima minna. See oli selgemast selgem: oja ääres vedelesid ainult mõned järatud kondid, verised riideräbalad ja paar eset, mille hundid olid ära põlanud. Kirudes jätkasid ellujäänud oma teekonda. Aleksei püüdis mitte mõelda sellele, mis saab siis, kui nad varem või hiljem jõuavad mõne suurde Obi suubuva harujõeni. Bojaaripoeg ei osanud ujuda ja ta kahtles sügavalt, kas kaaslased tema ületoimetamisega jändama hakkavad. Nüüdses olukorras ei maksnud tema kõrgestisündinu seisus enam poolt grivnatki.
Keskhommiku paiku hakkas Jefim ootamatult oigama, hoidis kätega kõhtu kinni, kiskus kõverasse ja vajus varsti krambihoogudes pikali. Varahommikul oli mees pehmest ojakaldast mingi priske ning mahlase juurika välja sikutanud ja selle teistega jagamata kähku nahka pistnud. Nüüd oli tagajärg käes, ilmselt oli tegu mürktaimega. Kaamete nägudega vaatasid kaaslased Jefimi agooniat pealt. Kui mees viimaks väänlemise lõpetas ning vagaseks jäi, lõid Aleksei ja Vassili laiba kohal risti ette ja läksid edasi, jättes matusetalituse huntide ja röövlindude hooleks.
Pärastlõunal kaotas Aleksei ka oma viimase kaaslase. Kui nad üht ererohelise samblaga kaetud välu ületasid, hakkas kümmekond sammu eespool kõndinud Vassili äkki sõna otseses mõttes maa alla vajuma. Tõenäoliselt oli tegu kinnikasvanud metsajärvega, mille reetlik pind nüüd sõjamehe raskuse all järele andis. Aleksei põrkas tagasi nagu oleks teda tulise rauaga kõrvetatud ja jäi vajuvat kaaslast jõllitama, suu töllakil. Ta vahtis tardunult, kuidas appi karjuv Vassili vajus sisse vööni, siis rinnuni, kaelani, ja mõni hetk hiljem meenutas teda veel ainult samblas mustendav poriauk.
Neljakäpukile laskunud Aleksei taandus tagurpidi ohutusse kaugusse, upitas ennast siis uuesti püsti ja hakkas jubedast välust suure kaarega ümbert ringi komberdama. Nüüd, kus ta oli ihuüksi jäänud, ründasid hirm ja ahastus teda kümnekordse jõuga. Talle näis, nagu varitseks iga puu taga mõni hunt, iga suurema põõsa varjus mõni kummituskaru. Oh õnnetust, oh häda, mida kõige hirmsamas unenäoski nähtud pole!
Taas metsasügavusse sukeldunud, ei jaganud Aleksei enam õieti, millises suunas ta läheb. Ta ei teadnud, kas ta oli läbi padriku edasi tuikunud mõni minut või tund, kui jõud hellikutest jalgadest, mille luud-lihased juba ammu valutada lõhkusid, äkki viimseni kadus ning mees vajus haleda oigega ühe jändriku männi alla istuma. Jääkski õige paigale, pöörles huugavas peas mõte, kärvaks siiasamma, et ainult ei peaks enam lontsima mööda neid paganatemaa padrikuid, äranõiutud laasi. Kuradile kõik, sihuke väsimus, tukun veidi siin mätta peal, saagu mis saab...
***
Aleksei virgus, võpatades ebameeldivast tundest, nagu oleks mingi märg lige elukas teda riivanud, ja kargas jalule. Läheduses polnud kedagi -- peale maapinda katva udu, mis kohati talle rinnuni tõusis ja nõrgas tuulevinus rahutult voogas, meenutades tõepoolest mingit elusolendit. See oli uinaku ajal maast kerkinud ja ta riided rõskeks muutnud. Aeg kiskus õhtusse, ka taevas oli pilvedega kattunud ja metsa kohale laskus ängistav hall hämarus.
Aleksei rehmas käisega üle niiske näo, surus hambad kokku ja hakkas edasi rühkima, hinges uinakust jõudu saanud trots, millest vähehaaval kasvas pime, pilku hägustav raev. Kurat võtku seda isakest tsaari, kes ta selle supi sisse saatis! Ja kurat võtku ka lihast isa Fjodorit, kes kangesti sellele retkele mineku poolt õiendas, et suguvõsale uut au ja kuulsust võita. Siin see au ja kuulsus nüüd on, kooberda mööda metsa nagu ärakaranud holopp! Ja kuradile ka see Matrjona, kes ta tegelikult sisse mässis, asjaga nõusse jääma ahvatles. Kuidas küll volksutas silmi, võdistas musti kulme ja kudrutas mesimagusalt, mihuke tore elu neid ees ootab, kui temal, Alekseil, õnnestub tsaari ees silma paista ja vojevoodiks tõusta! Noh, nüüd on see tore elu siis käes. Neetud nõid sihuke! Tühja tal sellest, et peigmees oma naha turule viis, peaasi, et papake põhjamaa karusnahad oma käpa alla saaks ja rikkust veelgi juurde koguks -- küll siis sealt ka kallile tütreraasule üht-teist pudeneb. Täitmatu lirva!
Bojaaripoeg sülitas tigedalt, purukuiva suu kiuste, tõstis sõgeda pilgu maast lahti ja tardus järgmisel hetkel paigale nagu maasselöödud vai.
Udu oli laiali hargnenud ja tihenevas hämaruses seletas Aleksei silm eespool puudevahes heledamat laiku, mis lasi aimata metsaveert või mõnda suuremat lagendikku ja... kus terendasid ähmaselt mingi ehitise piirjooned.
Mõni hantide metsaküla? Või ehk oli ta juba nii kaugele lõunasse jõudnud, et siinkandis võis pesitseda mõni samasugune poolmetsik taigakütt, nagu neid teel Obi äärde sai vahel kohatud? Tõsi, teisel pool seda suurt jõge ei pidanud neid küll leiduma, aga mine sa tea...
Tasahilju, puupakkudena tuimi jalgu ettevaatlikeks sammudeks seades, ligines Aleksei metsaservale ja piilus ühe jämedama kuusetüve tagant poole silmaga välja.
Ta oli leidnud selle, mida oli otsinud. Oli otsinud, kuid nüüd enam põrmugi näha ei ihanud. Eriti mitte sellisel kujul.
Tema pilgule avanes lagendiku keskel seisev vaiehitis -- kahtlemata üks nondest muinasjutulistest varaaitadest. Kuid seda piirasid kümned ja kümned karukolbad, mis olid lagendiku veerele ringikujuliselt maha asetatud. Sõõr oli peaaegu ühtlane, kolbad asetsesid üksteisest peaaegu võrdsel kaugusel, ainult lagendiku siinpoolses servas haigutas ringis ava, kus oleks jätkunud ruumi veel neljale kolbale.
Püsti kerkinud juuksed turritasid Aleksei higist kleepuva mütsipõhja vastas. Hirm ja ahastus naelutasid ta lõplikult paigale. Ta oli metsas ringi teinud ja uuesti samasse kanti välja jõudnud! Nõiatembud, mis muud! Polnud kahtlust, et siitsamast oligi kostnud too ähvardav trummipõrin, mille saatel need põrguelajad ristiinimeste laagrisse surma külvama tulid. Ja siiasamma olid nad pärast veresauna tagasi pöördunud ning harilikeks karukolpadeks muutunud. Nad kõik -- peale tolle ühe, kelle pealuu kahurikuul oli Aleksei nähes kildudeks purustanud, ja veel...
Neid oli tõepoolest kolm.
Nad ilmusid metsast Aleksei selja taha hääletult nagu tõelised viirastused ja vaid surmahirmus teritunud vaist sundis bojaaripoja hetk enne seda, kui nad temani jõudsid, üle õla vaatama. Kuigi sellest polnud mingit abi. Ainult müts tema peas vajus pulksirgu viskunud juustepahmaka survel ühele kõrvale viltu ning sealt maha ja värvus mõni hetk hiljem üleni punaseks, kui esimese kolba kihvalöök kõri kaelaluuni puruks rebis ning tuiksoonest purskuv veri kaarega alla lahises.
Kolm tihket udukogu, irevil kolbad nende küljes tõusmas ja langemas, sulasid puu alla maha varisenud inimkogu kohal ühte ja varjasid selle ainsa vaataja silmist.
Vaimajast välja lagendikule tulnud šamaan puuris mõnda aega pilguga lagendiku veerel visklevat udumassi, tõstis siis oma trummi ja alustas selle saatel kõrgeks kriiskeks kerkivat loitsu, mille peale õhk korraks otsekui võpatas ja lagendikku ümbritsevate puude oksad heitunult liikumatuks tardusid.
Ühteliitunud udulaam lagunes aeglaselt neljaks. Kolm udupilve, mille küljes õõtsusid verd tilkuvate kihvadega karukolbad, tulid lagendikule ja peatusid sõõri katkemiskohas. Kolbad laskusid maadligi ja udukogud nende küljes hajusid vähehaaval olematuks.
Neljas udupilv -- kõrgem, kitsam, alt kaheks hargnev -- püsis mõnda aega paigal puualuse punaseks värvunud rohul. Pea selle otsas, juuksed koos nahaga pooleldi maha rebitud, huulteta hambad irevil, silmist tulvamas veri, pöördus kord sinna, siis tänna, nagu endale sihti otsides. Siis liikus kogu paigast ja kadus puude vahele, juba tihedatesse varjudesse mattunud metsasügavusse, mille taha jäid Obi kallas, teisel pool jõge edelas laiuvad laaned ja nende taga omakorda võõrad ning tundmatud maad...
Vana šamaan seisis lagendikul, pilguga jubetise minekut saates. Ta teadis, et kõige hirmsam ja vägevam needusloits, mille esiisad olid talle pärandanud, kuid mida keegi neist läbi aegade polnud seni veel kasutanud, oli mõjunud. Ta teadis, et aja jooksul koordub koltuv nahk kolbalt üleni maha, hüübinud veri pudeneb tükkidena silmakoobastest, lihased ja kõõlused kõdunevad luude ümbert ning vaglad ja kärbsed teevad määnduva aju kallal puhta töö, kuni jääb vaid valendav kolp, millel pole aga määratud puhata viimses rahulas, vaid mida needuse jõud vääramatult edasi sunnib, kuni saatus -- või juhus -- sellele ükskord lõpu teeb.
Ja veel teadis ta, et ei tema ega ükski ta hõimlastest ei näe seda enam kunagi. Mõned teised küll.
***
Võib-olla oli seesama lummutis süüdi selles, et järgnenud aastatel jäid üksteise järel salapäraselt kadunuks kõik Obi läänepoolsete harujõgede ümbrusse siginenud vene röövkütid. Ja üsna ilmselt oli just tema see «põrgupeletis», kes seitse suve hiljem, kui tsaari käsul teele saadetud uus vägi kurikuulsa vojevoodi Vsevolod Krovoljavõi juhtimisel hantide asuala poole liikus, olevat öösel vargsi venelaste laagrisse tunginud ning ligi pooltel meestel une pealt kõrid läbi närinud, enne kui ülejäänud virgusid ja kabuhirmus laiali põgenesid. Ainult tulest ning vasktorudest kümneid kordi läbi käinud vojevood ise söandanud lummutisele vastu astuda, ilma et oleks ristigi ette löönud, ja purustanud tolle pea -- tühjade silmakoobaste ning irevil hammastega koolnukolba -- oma kahepuudase oganuia hoobiga kildudeks. Põrgulise keha olevat seepeale õhku haihtunud ja hiljem ei leitud sellest ainsatki jälge.
Ühtegi ametlikku ürikut selle sündmuse kohta paraku säilinud pole ja eeltoodud kirjeldus põhineb vaid vojevood Vsevolodi suguvõsa pärimustel, mida anti põlvest põlve edasi lookas pidulaudade taga, ees pilgeni viinaklaas ja kausitäis musta kalamarja, mida aastasadu hiljem olude sunnil asendas räim tomatis. Kuid mis ei tähenda sugugi, et see ei võiks olla täiesti tõsi.