Topisetegija

«See juhtus aastaid tagasi,» võttis koloner Harper jutuotsa üles.

«Grupp, mille koosseisu mind oli arvatud, viibis salajase ülesandega ühes Ladina-Ameerika riigis. Millises nimelt, pole oluline. Ametlikult olime me konsultandid, mina aga olin missiooni arst.

Elasime väikese küla lähistel mägede jalamil. Mäed on mind alati paelunud ja polnud ime, et sellises kohas elades kasutasin ma iga vaba hetke mägedes kolamiseks. Ühel sellisel retkel kohtasingi ma Leóni.

León oli segavereline indiaanlane, kes elas üksinda tillukeses onnis. Ta nägu oli pruun ja kurruline nagu mäed, millede keskel ta elas. Muud nime kui León ei teadnud ta endal olema, ka ei mäletanud ta täpselt, kui vana ta oli. Ühtegi dokumenti tal polnud ja nii jäigi ta kõigile Leóniks. Topisetegija Leóniks.

León oli kütt. Kütt ja topisetegija. See oli ainus, mida ta oskas ja oskas ta seda tõesti hästi. See oli töö, mis teda toitis. Kui ma teda esmakordselt kohtasin, sihtis ta oma päevinäinud püssiloksuga mägilammast. Üks ettevaatamatu liigutus minu poolt ja lammas oli läinud. Ta tõusis. Ta ei sõimanud mind, ei teinud etteheiteid, kuid ta silmis oli miski, mis pani mu tema jahi ärarikkumise pärast piinlikkust tundma.

Külas peeti Leóni veidrikuks. Ta oli erak, kes tuli mägedest alla vaid topiseid müüma ja oma varusid täiendama. Topiseid müüs ta linnas turistidele. «Halb, halb,» porisesid külaelanikud ta topistest rääkides ja pöörasid pea kõrvale. «Pole hea. Jumalad pahandavad.»

Loomulikult tegi selline jutt mind uudishimulikuks ja ootamatu aje sunnil palusin Leónilt luba ta topiseid vaatama minna. Ta oli nõus. Rohkem sõnagi lausumata pööras ta ringi ja hakkas astuma ning mul ei jäänud muud üle, kui talle järgneda.

Onn, milles León elas, asus tuulte eest varjatud lõhastikus väikese astangu veerel ja sealt avanes suurepärane vaade. Ronisin ühe kaljunuki otsa, kust tuul mind kätte sai ja vaatasin ringi. Taevas, erksinine, nagu seda ainult mägedes näha võib, näis olevat veelgi kõrgemale tõusnud, seevastu paksud ja pehmed pilved olid peaaegu käeulatuses. Kõikjal kõrgusid mäed. Lõputud ahelikud, pilviriivavad tipud... See oli ülev ja aukartustäratav vaatepilt, mis lõi hinge kinni. Pilt, mis minusugusel urbaniseerunud inimesel seostub rooflöödil mängitava «Kondori lennuga». Tuul rebis mu rõivaid. Tundus, et veel veidi ning pruugib mul vaid käed laiali sirutada, kui ka mina suudan kondorina õhku tõusta. Kujutlesin end astangult alla liuglemas, laiskade spiraalidega kõrgust kogumas ja mägede kohal hõljumas... Ei puudunud palju, et oleksingi käed laiali ajanud, nii tõetruu oli illusioon.

León tõi mind maa peale tagasi. Ta tõi onnist topised; onni sisse polnud ta mind lasknud. Ta samme kuuldes heitsin ma viimase pilgu lummavale vaatele, tunnetades selgemini kui kunagi varem looduse saladuslikku võimu, tema tumma üleolekut inimesest. Siis pöörasin ma ümber, hüppasin oma nuki otsast alla ja ahhetasin jahmatusest. Olin muidugi kuulnud, et León on osavate kätega, kuid midagi sellist, mida ma nüüd nägin, polnud ma küll osanud oodata.

León seisis, räbaldunud õlgkübar näpu vahel, ja tema jalge ees ilutses grupp müütilisi olendeid, ebardeid, ma ei tea, keda. Kummardusin neid lähemalt uurima. Seal oli sarvedega jänes; tiivuline sisalik, kes meenutas tillukest nahktiibadega draakonit; kaheksa jalaga koer; kolme pea ja linnujalgadega madu ning valge varss, kellel oli sarv nagu ükssarvikul. Kuigi ma olin kindel, et León on need «imeelukad» ise kokku pannud, ei avastanud ma ka hoolikal uurimisel sellest mingeid jälgi. Ma olin vapustatud. Minu ees seisis krimpsus mehenäss, kes oli loodusele väljakutse esitanud; kes üritas looduse saladuslikku võimu murda, temast ise üle olla! Ta oli tõesti suurepärane meister!

Minu küsimuse peale, mis töövahendeid ta kasutab, vaatas León mind hetke imestunult, kergitas siis oma võidunud pontšo serva ja näitas teravaksihutud pussi. «Ja kõik?» oli minu kord üllatuda. Ei, selgus, et põhiliselt kasutab ta veel nõela ja loomakõõlustest niiti. Ma ei tea isegi, miks, aga ma kutsusin ta enda poole, öeldes, et mul on asju, mis võivad ta töö lihtsamaks teha. Ta noogutas ja korjas oma topised kokku.

Ma olin oma kutse juba unustanud, kui ta kolme päeva pärast ootamatult minu juurde sisse astus. Mõtlesin algul, et ta on haige, kuid ta raputas pead. «Doktor kutsus,» sõnas ta. Siis mulle meenus. Tõstsin oma arstiriistad lauale ja ladusin laiali. Selgitasin talle nende otstarvet ja pakkusin lõpuks, et ta võib endale valida, mis tal vaja on. Ta katsus üht-teist kaaluvalt käes, proovis teravust ja valis lõpuks ühe suurema ja ühe väiksema skalpelli, pintsetid ja kerge luusae. Sõnagi lausumata astus ta välja, tuli siis tagasi ja asetas mu ette lauale sarvedega jänese topise. «Aitäh,» kohmas ta ning marssis mu vastust ära ootamata minema.

Silmitsesin jänest mõtlikult, püüdes otsustada, mida sellega teha. Ühest küljest väljendas León sellega oma tänu ning kahtlemata oli tegu väga omapärase ja eksootilise kingitusega. Teisest küljest polnud mul sellise asjaga õigupoolest midagi peale hakata. Ohkasin ja tõstsin topise ukse kõrvale põrandale. Sinna jäi see õige mitmeks päevaks, kuni see end mulle väga ebameeldival kombel meelde tuletas.

Juhtus see umbes nädala pärast. Mul oli olnud väsitav päev ning ainus, mida ma ihkasin, oli korralikult välja puhata. Nagu kiuste oli uni öö otsa rahutu; mitu korda ärkasin mingite painajate peale. Kõige võikam neist jäi mu mällu selgelt, nagu oleksin vaadanud filmi.

Lamasin oma voodis, kammitsetuna mingist halvaendelisest eelaimusest. Ma ei osanud seda oma ärevas unes selgemalt määratleda, kuid teadsin, et midagi kohutavat on kohe- kohe juhtumas. Tundsin mingit ebamäärast süütunnet, mõistmata samas, miks. Sellel oli seos millegagi, millega olin end tahtmatult sidunud, ja jõududega, mida ükski inimene polnud võimeline mõistma. Pinge kasvas, üritasin end asemelt lahti rebida, kuid ei suutnud. Ma teadsin, ma tundsin, et miski läheneb. Midagi suurt ja painavat; midagi nii võimsat ja kohutavat, et ainuüksi sellele mõtlemine täitis keha värinaga. Tundsin, kuidas higi pooridest välja pressib ja võika aeglusega mööda keha voolab nagu müriaad külmi sajajalgseid. See oli nüüd lähedal, väga lähedal. See oli ukse taga. Ja uks avanes. Sisse astus suur tume kogu, suurem kui mu hirmust piinatud aju suutis tajuda. Ta vari kõrgus laeni, täites pool tuba. Õudne sarviline vari.

Siis süttisid eredad tuled, mis sundisid mind hetkeks silmi sulgema. Neid uuesti avades avastasin ma, et ei lamanud mitte voodis, vaid operatsioonilaual. Mu käed ja jalad olid rihmadega laua külge kinnitatud ning ma sain vaid jõuetult rabeledes jälgida, kuida suur kogu aegamisi lähenes. Lõpuks astus ta valguse kätte ja ma nägin, et see oli hiiglaslik sarvedega jänes -- samasugune, nagu Leóni kingitud topis, ainult et määratult suurem. Jänese silmad hiilgasid punakalt, kui ta skalpelli tõstes minu kohale kummardus. Üritasin karjuda, kuid kõri oli nagu kinni nööritud. Ta muigas minu rabelemist jälgides, paljastades oma teravad hambad, ning tegi siis järsu lõike.

Tundsin, kuidas kõht rebenes ja soolikad välja valgusid ja leidsin järgmisel hetkel, et ei lamagi enam laual, vaid istun oma tööruumi põrandal ukse kõrval ja jänes ei lõigu mind mitte skalpelli, vaid oma teravate sarvedega.

Mingi ootamatu kolin sundis mind soolikaid peoga kinni hoides püsti hüppama. Kuulatasin. Jah, polnud kahtlust, keegi oli tööruumis. Aga kus, kurat, ma siis ise olin?

Vaatasin ringi. Seisin oma voodi ees, käsi kõhul olematuid soolikaid kinni hoidmas. Niisiis olin näinud vaid und. Kuid kolin oli ehtne. Ja kostis edasi. Haarasin revolvri ja tormasin töötuppa, ilma et oleksin midagi selga tõmmanud, kuigi külm higi, millest mu keha kleepus, pani mu värisema. Vaevalt olin ma ukse paotanud ja ruumi sisenenud, kui miski mulle küljelt jalgadesse tormas ja mu maha paiskas. Jõudsin kukkudes ukse kõrval nagis rippuvatest arstikitlitest kinni haarata ja see mu ilmselt päästiski. Langemise hoog aeglustus ja ka kukkumise suund muutus veidi. Prantsatasin millelegi otsa ja tundsin küljes kõrvetavat valu. Ajasin end vandudes püsti ja panin tule põlema.

Lihahaav, mitte eriti sügav ja ka mitte ohtlik, fikseerisin automaatselt. Desinfitseerisin haava, sidusin nii hästi kui sain ja vaatasin siis ringi, et selgitada, mis oli juhtunud.

Nojah, aken oli paokil. Ilmselt olin selle ise lahti unustanud ja mõni külakrants oli juhust kasutades uurimisretkele tulnud. Ruum oli kaunikesti segamini. Hommikul tuleb koristama hakata, mõtlesin nördinult; sel hetkel olin liiga väsinud, et seda tänamatut tööd ette võtta. Palju enam huvitas mind see, mis mulle selle valuliku haava lõi. Minu mäletamist mööda polnud toas midagi teravat või ohtlikku.

Läksin tagasi ukse juurde ja taipasin.

Seal ta seisis, tillukesed nõelteravad sarved verised. Leóni kingitud topis. Mulle meenus unenägu. Neetud! Kas jänese silmis välgatas tõesti mingi punakas helk või mulle ainult tundus nii? Millegipärast tundsin topist vaadates kummalist kõhedust. Mõistmata isegi, miks ma seda teen, toppisin ma jänese rutakalt steriliseerimistanki, sulgesin selle kindlalt ja peitsin kappi. Sellega hakkama saanud, hingasin kergendunult ja läksin magama.

Sellest ööst alates nägin aeg-ajalt kummalisi unenägusid, millede sisu ma meenutadagi ei taha, ning mis lõppesid alles siis, kui ma olin topise Leónile tagasi viinud. Käisin tema juures üldse päris tihti ja avastasin, et ta on suurepärane informaator. Vaatamata sellele, et ta ei paistnud kellegagi suhtlevat ja käis vaid kord kuus topiseid müümas ja oma varusid täiendamas, teadis ta kõike, mis ümbruskonnas toimus. Kord, kui ma jälle tema poole läksin, näitas ta mulle uhkusega oma viimast topist -- tiibadega ahvi. Olin tõsiselt üllatunud ning pärisin, kust ta ahvi sai. Selgus, et hiljuti oli lähikonnas üks rändtsirkus etendusi andnud. Mina polnud sellest muidugi midagi kuulnud. Tema aga, vähe sellest, teadis ka seda, et neil oli üks pärdik ära surnud ning ta oli käinud ja selle endale kaubelnud.

Ta paistis uhke, kuid mind see ei petnud. Ta oli närviline, võpatas aeg-ajalt ja heitis kartlikke pilke onni poole, kus ta oma topiseid hoidis. Kui ma pärisin, mis lahti on, kehitas ta õlgu ja väitis, et kõik on korras.

Paaril järgneval nädalal oli mul kiire ja ma ei näinud Leóni kordagi. Seejärel kutsuti mind tagasi Ühendriikidesse ning ma unustasin topisetegija kummalise käitumise. Naastes ootasid mind aga ärevad uudised.

León oli kadunud. Ta oli käinud mind mu äraolekul otsimas ning temaga rääkinud ohvitseri sõnul oli ta kas maani täis või peyote* mõju all. Ta oli olnud erutatud ja millegi ees ilmselgelt hirmul. Ta oli rääkinud midagi unenägudest ja sellest, et mina teadvat...

León ei joonud. Olin ise talle mitmel korral piiritust pakkunud, et teda jutukamaks muuta, kuid ta oli alati keeldunud. Peyote..? Noh, ei tea...

Aga unenäod? Muutusin tähelepanelikuks. Mulle meenusid košmaarid, mida olin näinud, kuni sarvilise jänese topis minu pool oli.

See ei meeldinud mulle. Tundsin, kuidas juuksed kuklal kirvendama hakkasid.

«Mida ta ütles?» nõudsin tollelt ohvitserilt. «Sõna-sõnalt!»

Mees pidas mind ilmselt veidi napakaks, sest ma läksin tõsiselt närvi ega jätnud enne, kui sain Leóni segasevõitu jutust lõpuks päris korraliku ülevaate.

«Jumalad pahandavad!» oli ta öelnud. «Ma olen läinud liiga kaugele.» Edasi järgnes tema painajalike unenägude kirjeldus, mille ohvitser minu jaoks suure vaevaga taastas.

Nagu ma aru sain, oli León näinud kogu aeg ühte ja sama und. Ohvitseri kirjelduse põhjal oli see midagi sellist: León lamas oma asemel, uks avanes. Hirm. Palju hirmu. Sisse astus mitu suurt tumedat kogu. Nende varjud kõrgusid laeni, täites terve onni. Siis süttisid eredad tuled ning ta avastas, et ei lama mitte asemel, vaid millelgi altarisarnasel. Ruum oli tohutu suur, selle seinad ja lagi näisid kaduvat lõpmatusse. Ta käed ja jalad olid rihmadega altari külge kinnitatud ning ta sai vaid jõuetult rabeledes jälgida, kuida suured kogud aegamisi lähenesid. Lõpuks astusid nad valguse kätte ja ta nägi, et need oli hiiglaslikud loomad, müütilised loomad, jumalikult ilusad ja jumalikult kohutavad. Nad nägid välja samasugused, nagu ta enda tehtud topised, ainult et määratult suuremad. Seal oli Sarvedega Jänes, Tiibadega Ahv, Ükssarv, Draakon ja Sulismadu. Taas hirm; kohutav, loomalik hirm nagu aimus sellest, mis peagi juhtub. Nende silmad hiilgasid punakalt, kui nad lähemale kummardusid. Neil olid noad, skalpellid, luusaed... Pead kõrvale pöörates nägi ta surnud eeslit, krokodilli ja delfiini, mis lebasid väiksematel altarisarnastel alustel. Ta taipas, mida see tähendab ning hakkas karjuma. Olendid vaidlesid seni, kas teha kentaur, kalasabaga vetevana või krokodillipea ja -sabaga sisalikmees. Lõpuks jõudsid nad otsusele. Nad muigasid tema rabelemist jälgides, paljastades oma teravad hambad, ning üks neist tegi järsu lõike.

Selle peale ta tavaliselt ärkas.

Tundsin, et ma värisen ja saatsin ohvitseri minema. Mul oli tarvis veidi üksi olla, et end koguda. Teadsin nüüd, et León oli olnud kaine. Ta oli olnud segaduses ja hirmul ning see oli ka täiesti arusaadav. Mulle meenusid taas nähtud unenäod. Need olid liiga realistlikud, liiga jubedad, et neid unustada.

León aimas, et ka mina olin neid näinud, seepärast tuli ta minu juurde. Pealegi olin ma arst. Kahjuks ei aidanud kumbki neist faktidest mul juhtunut mõista. León oli kadunud. Enne kadumist oli ta korduvalt näinud painajaid, mis meenutasid mu enda unesid, mida ma nägin, kuni üks Leóni valmistatud topistest minu pool oli. Tundsin, kuidas juuksejuured taas kirvendama hakkasid. Ilmselgelt oli kogu lool mingi seos topistega, kuid milline? «Jumalad pahandavad,» oli ta öelnud. Meenus kummaline süütunne, mida olin oma unenägudes tundnud ning arusaamatu seos jõududega, mida ükski inimene polnud võimeline mõistma. Meenus, millisena ma olin Leóni tema hüti juures näinud -- krimpsus mehenäss, kes oli loodusele väljakutse esitanud; kes üritas looduse saladuslikku võimu murda, temast ise üle olla!

Kas siis selles oligi asi? Loodus, Jumalad, mingi tundmatu kõrgem jõud -- ükspuha, kuidas seda nimetada? Jõud, mille mängureegleid topisetegija oli rikkunud? Jõud, mis oli liikvele läinud, et Leónile ja kõigile, kes tema enda ja tema loodud topistega kokku olid puutunud, koht kätte näidata? Oli see kättemaks mehele, kes seadis end kõrgemale Loodusest; kättemaks inimesele, kes arvas, et võib olla Jumal, olla veel enamgi kui Jumal?

Kui see nii oli, siis oli topisetegija tõsises hädas. Otsustasin Leóni onnis ära käia, et asjasse veidigi selgust tuua. Leóniga rääkinud ohvitseri sõnadest ilmnes, et pärast topisetegija kadumist polnud seal keegi käinud -- meie rühmast teadsin mina ainukesena, kus see asub; külaelanikud aga hoidsid lihtsalt eemale ega julgenud sinna minna.

Mäed mõjusid mulle hästi, nagu olingi arvanud. Kristallselge õhk, tuul, vabadus... Ürgne puhtus ja puutumatus. Mõistsin korraga, miks paljud iidsed kultuurid oma jumalad just mägedesse elama olid pannud. Jah, mägedes oli tõepoolest midagi jumalikku... Ebamäärane äng taandus, juba ma muigasin oma ärevuse üle. Kütti poldud pikka aega nähtud? Paljugi, mis. Oli näiteks jahiretkele läinud. Või topiseid müüma...

Jõudsin astangule, kus seisis Le&oacuteni hütt. Peatusin. Seal oli vaikne. Tahtmatult tõmbusin kössi ja vaatasin ringi. Tahtmine muiata oli millegipärast kadunud. Selle asemel meenusid sarvilise jänesetopise punakalt helkivad silmad ja verised sarved ning haav küljes hakkas tuikama. Ängistav vaikus mõjus kuidagi pahaendelisena. Meenus tunne, mida olin hetkeks kogenud, kui ma siin esimest korda käisin ja kaljunukil seistes looduse suursugusust nautisin. Tunne, et mingi ürgne jõud ümbritseb mind koos mägedega. Jah, mäed olid jumalikud. Kuid see ei tähendanud ainult jumalikku ilu. See tähendas ka jumalikkuse teist poolt -- mäed võisid olla ka ähvardavad, sünged, halastamatud. Hõikasin Leóni, kuid tuul kandis mu hääle minema ning uuesti hüüda ma millegipärast ei söandanud.

Seisin veel hetke. Teadsin, et varem või hiljem pean ma onni sisenema, muidu muutub olukord naeruväärseks, kuid ma ei suutnud end selleks sundida. Lõpuks tõmbasin revolvri ja selle külmast metallist otsekui julgust saades astusin edasi.

Onnis oli hämar. León polnud mind siia kordagi sisse lasknud. Ootasin, kuni silmad harjusid ning vaatasin huviga ringi. Nagu ma olingi oodanud, oli siin kõikjal topiseid. Ka León oli siin. Tundsin, kuidas mul soolikad sõlme läksid ning tormasin välja.

Mulle meenus unenägu, mida León oli näinud.

Ta lamas millelgi altarisarnasel. Ruum oli tohutu suur, selle seinad ja lagi näisid kaduvat lõpmatusse. Ta käed ja jalad olid rihmadega altari külge kinnitatud ning ta sai vaid jõuetult rabeledes jälgida, kuida suured kogud aegamisi lähenesid. Lõpuks astusid nad valguse kätte ja ta nägi, et need oli hiiglaslikud loomad, müütilised loomad, jumalikult ilusad ja jumalikult kohutavad. Nad nägid välja samasugused, nagu ta enda tehtud topised, ainult et määratult suuremad. Seal oli Sarvedega Jänes, Tiibadega Ahv, Ükssarv, Draakon ja Sulismadu. Nende silmad hiilgasid punakalt, kui nad lähemale kummardusid. Neil olid noad, skalpellid, luusaed...

Nad olid vaielnud, kas teha kentaur, kalasabaga vetevana või krokodillipea ja -sabaga sisalikmees.

Nad olid otsusele jõudnud.

Nad olid teinud kentauri.»

_______________________

* peyote -- lad. Laphophora Williamsii, hallutsinogeense mõjuga mügarkaktus