Seisan tund aega bussipeatuses, hääletan harvu möödasõitjaid aga keegi ei võta peale. Roostetunud sedel tulbal teatab, et aastat kümmekond tagasi oleks ma juba kolme bussi peale saanud. Istun seljakotil, suitsetan. Buss on punane «Ikarus», ajab bensiinivingu sisse ja läheb tee peal kaks korda katki kuid viib kohale. Magama jään alles kuskil Risti kandis. Tallinnas ärkan. Sajab vihma, suus on kuidagi paks, tuleb meelde, et pole söönud juba üle ööpäeva. Seisan bussijaama ees ja mõtlen, kas võtta takso, minna trammiga või süüa üks kotletiga kukkel. Möödasõitev tumedate klaasidega «Audi» pritsib mu veelombist veel märjemaks. Tramm jääb peale. Hakkan Tartu maantee poole astuma aga jään peaaegu rohelise kaubiku alla. Juht tõstab põlastavalt akna tagant keskmise sõrme. Vanasti oleks näpuga oimukohale koputatud. Enne «Keskturu» peatust annab keegi mulle oma pileti, vaatan andjale mõistmatuses otsa. Siis taipan -- pean rohelise lipiku mulgustama ja tagasi saatma. Mul endalgi pole ju piletit. Annan lipiku kohmetunult tagasi, haaran poriselt põrandalt seljakoti ja trügin turult tulnud mammide hordi vahelt trammist välja. Ikka sajab veel vihma. Hakkan Gonsiori tänava poole astuma. Ma elan seal.
*
Mulle oli meeldinud Ervini maja. Talu nimi on Raunoja, kant ümberringi Piiriniidu. Kaansoosse on siit viisteist kilomeetrit. Üha kitsamaks kiskuv kruusatee lõppeb õuel. Lähemad naabertalud jäävad kilomeetri kaugusele. Maja seisab väiksel künkal, läänekaarde avaneb Kuresoo; itta -- kuhugi tiheda metsaviiru taha jääb Lemmjõgi. Maja on tõesti vana. Hallikaks tõmbunud palgid, kunagi kollaseks värvitud eeskamber, aknaraamidki mõned suved tagasi valgeks võõbatud. Maja on täpselt selline, nagu ette kujutasin. Tervitamine läks meil ruttu, kui ta imestunud oligi, ei näidanud seda välja. Kutsus sisse ja alles toas ütlesin, mille pärast tulnud olin.
«Intervjuud?» pahvis Ervin Aaviko siis mõtlikult sigaretti. «Kellel seda huvi oleks lugeda? Pole ma ju mõni porminent ega president.» Ometi sillerdas ta kortsunud näos kerge meelitusesarnane rahulolu.
«Kui ma juba siin olen -- küllap on ka lugejaid. Lihtne maainimene on praegu...üldsusele väga huvitav.» Oleksin peaaegu öelnud, et müüv kaup.
«Just, just. Nagu väljasuremisele mõeldud liik vä? Et keda varsti üldse enam ole.»
Ma ei tahtnud talle öelda, et ilmselt on tal õigus. Kuigi sõna väljasuretamisele määratud, oleks vast õigem olnud. Aga lugejat tuleb rabada. Kui kümne numbri esikaanel on järjest pildid edukatest ja rikastest ning jutud nende armuelust või edenemisest villaehitusel, siis kontrastiks mõjuks ju üks «Priimaga» vanamees soode ja rabade vahelt väga hästi. Muhelev nägu laugaste taustal kaanepildiks ja puha. Nii olid nad toimetuses arvanud. «Me ei kirjuta hädistest proledest ega ühelehma dinosaurustest,» oli Gita mulle öelnud. «Nad pole in. Otsi mõni ekstravagandist üksik hunt. Parem, kui tal nüüd sitasti läheks aga ta uute olude üle eriti ei viriseks, valimised on tulemas, mõistetakse valesti, tead isegi...»
Teadsin küll.
Ervin Aaviko sobis meile. Sõjaveteran, luuletaja, üksik hunt, maa sool, fantaseerija. Ta sobis kuradima hästi.
Nüüd tonksas vanamees minu seljakotti, suskas suitsukoni pliitaukse vahelt sisse ja küsis: «Kaugele te's autoga jõudsite? Kibaru teest vist mitte kaugemale?»
«Ma tulin bussiga. Ja mingid kümme kilomeetrit vist jala. Tahtsin puhata.»
Ja ma olin puhanud. Paremini kui Küprosel.
Mõne aja pärast jutustab Ervin mulle diktofoni oma elu lugu.
*
Gonsiori tänava maja trepikojas lõhnab kassikuse järgi ja välisukse kõrvale oli mingi uus soomekeelne sirgeldis tekkinud. Postkastis on neli kirja ja kaks arvet. Ronin teisele korrusele, pusin kolme luku kallal üle viie minuti. Ma pole kunagi lukkudega hästi läbi saanud. Korteris on vihmasest ilmast hoolimata lämbelt palav ja umbne, avan kõik aknad ja lasen tuppa tänavamärga ning väljaheitegaaside vingu. Võtan seljast kõik märjad ning porised riided ning lartsatan nad kööki pesumasina ette. Tuleb tahtmine kõik kapid läbi tuulata ja kuid pesemata hilbud korraga pessu toppida. Telefon hakkab helisema. Mobiil, kuskil sügaval seljakotis. Lasen tal Beethovenit edasi piiksuda, endal otsustavat ilmet ette manades lähen kappidesse tuhnima. Märjad sokid jätavad vaibale inetuid jälgi, kisun nad jalast, tundes krestomaatilist vajadust pesema minna. Kui vannitoa ukse avan, tuleb meelde, et shampoon ja muud isiklikud hügieenitarbed on asja Beethovenist tühjaks pigistatud ja nüüd abitult piiksuva mobiiliga kõik ühes seljakotis. Ma polnud Raunojal kumbagi kasutanud. Ikkagi tuleb enne kott lahti pakkida ja riided pesumasinasse panna, kui ise vee alla saan. Võibolla olen uhke, et ei lase nõiaringil tekkida. Vean seljakoti kööki, partsatan taburetile ja tunnen meeletut nälga. Bussijaama putka kotletisai tiirleb silme ees. Külmetuskapist leian hallitamismõtteid mõlgutava hernesupi, kuivanud riisipudru ja kolm konservi -- sealiha zhelees, turisti eine ja sprotipasteedi. Sügavkülmas on pakk pelmeene, kalapulgad, ja kotitäis Euroopa Liidu maitsevabu herneid. Kartulikorv laua all on tühi. Lükkan kalapulgad hernega mikroahju ja kõmbin elutuppa tagasi. Teleri ees laual valgendab midagi harjumatult. Kirjad. Need, mis olid postkastis olnud. Ma polnud isegi vaadanud, kellelt nad on. Vajun diivanile ja rebin esimese ümbriku puruks. Kiri koos postkaardiga Lilianilt Portugalist. Postkaardil mingi kuurordi vaade. Kogu jutt, mida ta pidas vajalikuks mulle kirjutada polnud kaardile ära mahtunud. Ta kirjutas oma hääbunud tunnetest ja mul on piinlik seda lugeda. Nagu oleks lugenud võõra inimese kirja võõrale inimesele.
Mobiil piiksub jälle. Ma pole ikka veel pesu pesema hakanud. Tõusen püsti ja lähen seljakotti ründama. Midagi hakkab veel piiksuma. Mikroahi. Kalapulgad on tulikuum pudi ja herned plahvatades võreakna rohelise plögaga kokku määrinud. Löön ahjuukse kinni, lülitan lained välja, hakkan taldrikut otsima. Kui kapiukse avan, tungib tolm ninna ja aevastan. Nii tugevalt, et löön pea vastu lauanurka. Midagi säriseb. Väljalülitamise asemel olin ahju grilli peale keeranud. Tõstan kollakasrohelise kärssava plöga taldrikule ja küünitan käe kaljapudeli poole. Seda ei ole. Ma pole täna kalja ostnud. Ma pole täna kalja ostnud... Kurat, miks ma täna kalja ei ostnud! Ja mul on janu. Baarikapis on vast vähemasti toonikut. Ei ole, on vaid dzhinni ja viskit. Vajun diivanile, viskipudel käes. Las kalapulgad jahtuvad, üks naps kulub mulle ära. Ei, enne sööma ei hakka, kui pesu on pesema pandud. Ei, kõigepealt käin ise dushshi all ära. Viski kõrvetab kurku ja plahvatab sisemuses nagu herned mikroahjus. Maomahlad tõstavad mässu ja saadavad mu kukele. Tegelikult saan aru, et mul on kõht lahti ja ei tule meelde, kas see juhtus nüüdsama või kaua aega tagasi. Lähen peldikusse ja silmitsen istudes oma pesemata paljaid jalgu. Raban poti kõrvalt mingi ajakirja ja hakkan lugema. Varsti taipan, et see on mu enda lugu ja ajakiri kolm kuud vana. Kõht ei ole enam lahti. Isu ka ei ole. Viskit ei taha enam. Suitsu tahan. Pakk jakitaskus sai bussipeatuses tühjaks. Kodus rohkem ei ole. Kui kuskil on, siis seljakoti põhjas, seal, kus pesemisvahendid, must pesu ja mobiil, mis jälle piiksub.
Teine kiri on emalt Hummulist. Tal ei ole telefoni ja ta armastab kirjutada. Loen selle läbi ja ainus, millest aru saan, oli see, et pean vist varsti jälle puhkust võtma ja bussijaama minema. Arveid ma ei loe, neid tuleb maksta mitte lugeda, nii on lihtsam. Ninna tungib grillitud herne ja kalapulga lõhn. Ma ei saa seda ilma pealejoomata süüa. Lasen kraanist vett ja rüüpan ühe sõõmu. Kloori maitset on, vee maitset mitte. Joon viskit peale ja olen hoobilt kempsus tagasi. Sedapuhku loen oma vana artikli läbi. See on ühe endisest pankurist, nüüdsest poliitikust. Loen aeglaselt, kaks korda ja vaatan pilte peale. Nüüd tuleb. Tualettpaberit muidugi pole aga pühin ajakirjaga. Tahan veel lugeda. Leian riiulilt August Sanga. Lehitsen senikaua kuni pilk külmub otsitule. Kuis oleks kui üksteise süles /nüüd laukasse upume/suvel pinnale saadame üles/siis hälliva kupu me. Panen raamatu kinni ja mõtlen, et Hummuli buss läheb homme varahommikul aga tõenäoliselt jään ma täna õhtul haigeks ning helistan mobiililt tööle. Enne tuleks see muidugi laadima panna. Ka seljakott tuleks tühjaks rookida. Ja pesu pesema panna. Pesema -- või veel -- ma pean ise pesema minema! Aga shampoon on kotipõhjas. Istun põrandale ja loobin koti tühjaks. Leian sigaretipaki ja süütan ühe. Kõht annab tunda, et tühjalt ta suitsu ei talu. Aga kalapulgad ei ärata enam isu. Äkki välja sööma minna? Pesemata? Ei, kohe pesema! Kus on shampoon? Koban käega mahakallatud hunnikus ja pihku satub diktofon. Selles on lint, millel Ervin Aaviko räägib oma elust ja armastusest. Ja ma pean sellest kahe päeva pärast loo tegema. Sest selle eest makstakse mulle raha. Ja mitte millegi muu eest. Seni veel mitte. Ja ma lähen elutuppa, võtan suure lonksu viskit, viskan pikalt, kerin linti ja hakkan kuulama.
*
«Ma olen siitkandi mees. Vanavaar ostis kunagi Allika talu päriseks. Nüüd see juba soo all. Vabariigi aegu ma hästi ei mäleta, liiga poisike veel ja mis neist poisikeste tegemistest ikka heietada, teid ju huvitab rohkem poliitika aga vat seda kohe mitte ei mäleta. Eks elati ja oldi nagu ikka. Ja mis siin kolkas ikka mäletada ongi? Kunagi olid parunid, kupjad ja kehvikud, siis said kupjad paruneiks, kui vabariik tuli. Vene võimu aegu aga hakkasid kehvikud kupjaiks. Ja nüüd on kõik, kel vähegi raha, ise parunid. Ostis siit Viljandi poole üks linnasaks vana mõisahoone ära ja...tahab nüüd volikokku ja kuhu veel...» (siinkohal olin diktofoni seisma pannud). «Mind võeti neljakümne esimesel sõjaväkke; läksime siit kõik noored poisid, nagu me olime -- algul Tallinna, sealt rongiga Leningradi, hiljem sai Siberis oldud, siis Korpusesse. No nüüd räägitakse, et valel poolel võitlesime -- hoopis fritsu munder tulnuks selga tõmmata, Vene külasid maha põletada ja partisanide perekondi üles puua. Et siis oleks nagu Eesti eest võideldud või nii...»(taas oli lindistuses katkestus, polnud mõtet linti raisata materjali peale, mille toimetaja niikuinii välja kärbiks). «...rohkem sõjaväega sõditud. Hullud ajad olid muidugi, aga Eestisse tagasi ikka jõudsime. Kui vahest Korpuse-poistega kokku saime, siis ikka meenutasime, mida tollal uskusime või lootsime. Ega seegi lihtne ole, iga inimene saab vanemaks ja mõtleb mõne asja peale hiljem teisti. Noh, siis oli aga püss käes ja siht selge -- ikka Eesti peale edasi ja kuradi sakslane maalt välja. Ega muu vist polnudki tähtis. Minu üksusest polegi enam kedagi elus, üksi olen jäänud. Ja ega enam kokku tulla ei tohi ka -- keelavad ära. Valel pool ju sõdisime... Aga peale sõda oli muidugi raske. Ei teadnud keegi, kes oma, kes võõras. Mina sülitasin kõigele ja katsusin, et kodukohta tagasi saan. Piiriniidule jõudsin alles aga neljakümne seitsmendal. Ema oli õnnekombel elus, isal lõikasid metsavennad neljakümne kuuenda augustis kõri läbi. Räägiti, et kolme mehega hüpanud selja tagant peale. Üks hoidis kätest, teine jalgadest ja kolmas nüsis pussiga. Laskemoon oli otsas aga tappa näe, oli ikka tarvis. Nüri puss olevat olnud. Mille eest? Arvati, et läheb kolhoosi, poeg Korpuses kah veel pealekauba. Sellega, kes lõikas, oli isa kunagi Vabadussõjas koos võidelnud, isegi tema elu päästnud, räägiti. Ma oleks muidugi ise ja oma kätega...aga metsavend uppus neljakümne kaheksanda kevadel sohu. Uppus või uputati, kes seda teab. Kolhoos aga loodi, mina läksin sinna juba isa mälestuse pärast ja tööd oli tarvis teha, kus sa muidu saad. Ei lubata üksi tööd teha, mis siis ikka, teeme kampas koos. Esimesel koosolekul kohtasin Krõõta. Oli just teine maaparanduse lõpetanud ja siia saadetud. Eks ikka soolt põllumaad ära võtma. Rabaröövliteks kutsuti maaparandajaid meil siis. Sooserval võsas me esimest korda kokku olimegi. Mõlemil jalgrattad kraavis lenkstangipidi koos, nagu meie rohuski. August Sangal on veel selline luuletuski...tead? Las juuste lõhnavas paisus/peidan õnnest hõõguva pea/Meil kahel on üksteise kaisus/siin raba servalgi hea. Oli kevad ja minu pea ikka huugas ja hõõgus õnnest päris kõvasti. Sügisel läksime paari, hakkasime seda maja ehitama, töötasime...»
*
Saan teada, et kolhoos oleks neile ka mõnd muud varjualust pakkunud, aga nemad hakkasid kohe oma maja ehitama. Ja sooserval asuv Raunoja lihtsalt oli kõige sobivam koht. Krõõt olevat alati tahntud raba lähedal elada. Ta küll rikkus sood, aga armastas teda, rääkis Ervin.
«Miks sa just minu juurde tulid?» küsis ta. Olime juba sina peale läinud. «Ma pole just siitkandi kõige osavam lootsikumeister. Kunagi küll proovisin, ent nüüd ostan omad ikka Jõesuu meeste käest.»
«Keegi tuli välja valida,» olin pisut nõutu, kuid vastasin ausalt.
«Sa siis ikka teadsid mind?» uuris Ervin edasi.
Ülikoolikaaslane soovitas, tahtsin öelda, aga millegipärast ei öelnud. Roomas Kingu -- ikka veel kampsunis paadunud filoloog, ikka veel käib kassettmakiga suviti mööda külasid, ikka veel Karlovas ahiküttega kahetoalises. Naine õpetab koolis laulmist, kaks last. Jah, Roomast nägin juhuslikult Tallinna linna vahel, ütlesin, mis toimetusel plaanis, küsisin nõu, tegin kolm kannu välja. Roomas oli Raunojal eelmine suvi, kirjutas pärimusi üles. Ja tema arvaski, et Ervin võiks meie kaanepildi jaoks just paras nägu olla. Ma ei tea, miks ta nii arvas, sest meie ajakirja ta ei loe. Aga tal oli õigus.
«Ma vist tean, miks sa minu juurde tulid,» arvas mu võõrustaja nüüd. «Tolle pärimustekoguja pärast.» Ervin ajas ennast püsti ja hakkas laualt toidukraami kokku korjama. Praetud kartulid keeduvorstiga, minu toodud viinerid ja salatid, hapukapsas, must leib. «Läksin eelmine suvi liiga jutukaks. Too oli selline laadna olemisega poiss, muudkui päris ja päris. Võtsime poolikugi jutu kõrvale. Pea läks soojaks? Et vana inimene ei oska enam oma lõugu koomal hoida!» Kartulid said kaane peale ja koos muude produktidega nurgas undavasse ja urisevasse külmikusse. «Ja lobisesin lolli peaga välja,» parastas Ervin enda peale edasi.
Kehitasin õlgu ja pühkisin laualt leivapuru. Aimasin, miks Ervin enda peale tige oli. See oli ilmselt seesama asi, miks Roomas vanameest fantaseerijaks oli nimetanud.
«Tule, lähme sood vaatama,» ütles Ervin. Soo on kohalike jaoks ikka midagi sellist, mida peab linnamehele näitama, seletama ja lahti rääkima. Õhtune udu laotas ennast üle künka, tegi hingamise raskemaks, õhu paksemaks. Allpool läks uduloor veelgi tihedamaks, me oleks olnudkui sumbses udumeres sõudval laeval. Udumäe kuningas, mõtlesin -- just selline pealkiri võiks artiklile tulla. Ervin pani käe mulle õlale. Võpatasin.
«Ära kirjuta minust, kirjuta soost. Tema on vanem ja targem, kui mina. Jääb siia alles ka peale mind. Minust ei jää midagi alles.»
«Sinust jäävad luuletused alles,» arvasin. Roomas oli neid terve kaustikutäie ümber kirjutanud, lootis, et ehk suudab välja anda. Lubas neid toimetada ja raamatusse valima hakata.
«Kui nii võtta, jääb igast inimeset mingi sehkendis maha. Aga paber põleb. Soo ei põle.» Astusime läbi tiheda udusombu künkast alla, jalge all lirtsus.
«Kui me sinust loo teeme, jääb midagi veel alles. Inimesed loevad seda, saavad teada, mäletavad.» Võis kõlada ebaviisakalt. Aga mõlemad me teadsime, et 79-aastat Ervinit pole enam kauaks. Ent soo oli teda heas vormis hoidnud.
*
«Nad hakkasid maad parandama,» räägib hääl diktofonilt edasi. «Nii nad seda nimetasid. Paljude arvates oli see rohkem maa lõhkumine. Noh, Andres ja Pearu ju tegelesid ka selle asjaga? Aga need Järvamaa sood on ka rohkem käest lastud võsastikud. Õiged sood on meil siin. Naljakas, et siin pidi Krõõt ilma Andreseta hakkama saame, eks? Töötasime. Krõõt uuris sood ja joonistas kraave, mina masinapargis. Kuivendati, raiuti, õgvendati. Aga soo ei andnud seda andeks. Ma ei tea, miks ta viiekümne seitsmendal just Krõõda välja valis. Või miks nemad valisid... Krõõt oli siis 32- aastane ja ilus nagu üks naine üldse olla võib.»
*
«Siit algab soo, ära edasi astu, kukud sisse!»
Ma ei näinud mingit sood, oli vaid udune jalgealune, piimjas laotis ees, mida õhtukaarest palistas tume metsaviirg. Jalg lõi vastu kändu. Vandusin. Oli juba üsna hämar ja ma ei saanud hästi aru, miks mind sellisel kellajal oli toodud sood vaatama. Ent rabaserval mõistin, et sealt õhkav hingus annab meeltele samapalju kujutlusi kui vaatamine.
«Rõske, mis?»
«On küll. Kas tervisele ei hakka?»
«Arstid soovitasid kuivema koha peale kolida küll.»
«Miks sa ei lähe siis? Soo hoiab kinni?»
Ervin seisatus hetkeks. «Hoiab küll. Midagi on veel. Tule, ma näitan sulle oma hauda!»
Ma ei saanud algul aru aga Ervin pöördus ümber ja hakkas mööda ainult temale nähtavat raba veert kulgevat rada astuma. Kahe künka vahele jäi orumõhn, mida raba polnud veel endale allutanud. Aga võitlus käis. Hämaruses nägin teise künka otsas suurt leinakaske. Ervin rühkis hingeldades mäest üles. Künkal, kase all, oli veel üks küngas. Kääbas õieti.
«Siin on minu haud,» ütles vanamees. «Siin, Krõõda kõrval, ja ei kuskil mujal. Selle kase me kahekesi koos istutasime ja siia me jääme.»
See oli tõesti haud. Roomas polnud mulle seda rääkinud. Ju ta siis ei teadnud.
«Krõõt...puhkab siin?»
«See oli tema soov. Mitte surnuaiale, kiriku manu, vaid siia soo ja kodu lähedale. Seal, kus on talle oluline... Ta rääkis mulle sellest, kui kase istutasime.»
Seisime kaua Krõõda haual ja Ervin ei rääkinud enam midagi. Ja ma ei tihanud küsida ka, kuidas tema noor naine siis soos oma otsa leidis. Udu hakkas künkas üles ronima ja hauakääbest enda alla mähkima.
«Raunojat tulvavesi eriti üle ei ujuta. Päris uputus jääb siit mõni verst lõuna. Aga ega Lemmjõgi kedagi hellita. Kui ikka kevadel vesi tuleb, siis hoia piip, prillid ja kõik, mis sulle iganes kallis on. Noh, harjub ära muidugi ja armsaks saab ka. Vanasti sai ka taliteed sõidetud... Aga viiekümnenda seitsmenda mais mõõtis Krõõt maad uue kuivanduskraavi jaoks. Oli üksi soos, mina maja juures. Ta polnud kuigi kaugel. Kuulsin, kuidas ta karjus... Inimene ei karju kui ta laukasse upub. Tavaliselt. Ta hüüab. Hüüab appi. Ja Krõõt teadis, et ma olen lähedal, et ma kuulen teda. Ja ta oleks mind nimepidi hüüdnud. Ja ta ei uppunud laukasse, vaid karjus. See polnud appikarje, et Ervin, upun, aita. See oli midagi muud. Ja poleks uppunud ka, ise ja niisama, Krõõt tundis sood. Ta ei kutsunud mind appi. Ta karjus hirmust ega uppunud. Suri südameatakist. Oli varisenud lauka kõrvale rohule. Kui ma kohale jõudsin, ta enam ei hinganud. Vasak jalg oli põlveni laukaveega koos ja saabas läinud. Sõrmedega hoidis noorest kasest kinni ja oli endale küüned küljest rebinud. Laugas mullitas veel...»
*
Selle rääkis Ervin linti järgmisel õhtul, kivistunud näoga ja kalgil ilmel. Mulle tundus, et kohe hakkab ta nutma, ent eksisin. Ma ei teadnud, kas Ervin on seda veel kellegile rääkinud või miks ta seda praegu tegi. Mingi põhjus pidi tal olema. Mõtlesin, kuidas tal õnnestus naine siia matta. Ametlikult tuli ju ka tol ajal surnud ikkagi kalmistule sängitada. Küllap mängis siin oma osa ka Raunoja kolkalikkus, soe kevadilm ja ka Krõõda soov saada maetud kodutalu lähedale, soo külje alla. Kui kääpa kõrval seisin, tahtsin seda Ervinilt küsida, ent kui suu avasin ja kopsudesse õhku tõmbasin, puudutas mees mu õlga ja pomises väga vaikselt: «Tss!» Arvasin, et ehk ei taha mees naise haual rohkem kõnelemisega rahu rikkuda. Alles hiljem mõistsin, et Ervin oli midagi väga teraselt kuulatamas. Või kuulamas. Ja siis saatis ta mu üksi tagasi. Ütles, et raja leian ma üles, maja aknas põleb tuli ja tema ise tuleb mõne aja pärast järele. Ma läksin ja isegi leidsin köögiaknast kumava tule järgi raja üles. Enne, kui ma kriuksuva eesukse avasin, kuulsin mingit häält. Hääl tuli hauakünka poolt, kostis mõned viivud läbi uduse õhu ja vaibus. Nagu oleks olnud mingi rögin või röhatsus. Aga täpsemalt ma ei saanudki aru. Liiga lühike oli olnud see häälitsus. Algul kirjutasin selle kurikuulsate soohäälte arvele -- laukad pidi ju ikka kummalisi helisid kuuldavale tooma. Aga võibolla oli see hoopis metssiga. Hiljem kuulsin seda häält veel, otse enda ees ja isegi nägin, mis seda kuuldavale tõi. Astusin kööki ja katsusin oma olemise ilma peremeheta mugavamaks teha. Aga enne, kui Ervin tagasi jõudis, olin juba magama jäänud.
*
Ma olin Raunojal seitse päeva, kuigi loo jaoks jätkunuks ka paarist. Ent aega mul oli ja ma ei kiirustanud. Toimetus oli andnud mulle nädala, et jõuaksin ka igaks juhuks lõuna poole minna ja paar päeva koduses Hummulis puhata. Puhata! Lugu tahtsid nad, Gita, see tähendab. Aga ma ei läinud Raunojalt kuhugi.
Käisin Erviniga mööda soid ja rabasid. Õppisin Soomaad tundma. Vana rattaga väntasin Kõpusse, tõin sealiha, tegime pimedas šašlõkki, võtsime pisut viina, mida tegelikult Ervinil teha ei lubatud. Ma ei pidanud midagi küsima, ta rääkis ise. Ilmselt rohkem kui Roomasele. Roomas oli arvanud, et mees ei koli inimestele ligemale seepärast, et armastas sood ja, et ei suuda majavahetust korraldada. Jah, muidugi ta armastas sood. Niipalju, kui armastatakse oma naise mõrtsukat... Aga Raunojal oli Krõõda haud, sinna maetakse ka Ervin ja sealt ei lähe ta iialgi kuhugi. Ei lähe ka peale surma, sest tema haud jääb majast vaid mõnesaja sammu kaugusele, rohtunud künka otsa, Krõõda haua kõrvale. Mul oli tarvis üksikut hunti ja ma olin selle leidnud. Kas mul oli tarvis ka mõistmist? Kas pidin aru saama ja läbi tunnetama Ervini maailma? Oli Krõõda kalm ainuke, mis teda Raunojal kinni hoidis? Samas, kuhu olekski tal minna? Lapsi neil polnud, õdesid- vendi...- ma ei tea, kuid kes võtaks enda juurde hääbuva rauga? Kes ostakski korrashoitud, kuid ikkagi muust maailmast dramaatiliselt -- eriti kevadeti -- äralõigatud sootalu. Miski hoidis Ervinit Raunojal kinni. Seesama miski, mille mees oli eelmisel suvel jommis peaga Roomasele välja lobisenud, nüüd ohates meenutanud ja mille pärast ma vist tegelikult siin olingi. See miski, mille pärast Roomas oli Ervinit peale teist kannu fantaseerijaks nimetanud.
Sain sinasõbraks talust ittajääva haava, pärna ja tamme salumetsaga, Ervin jutustas, et korjab augusti poole puude alt ravimtaimi, mida moodsaist kemikaalravimeist sootuks rohkem usaldab. Rääkis veel kodukandi ajaloost. Kuulus Leole linnusepaik on siin lähedal. Muistsel priiuseajal olla vallutajate eest ikka soode ja metsade vahele varjule tuldud, eks paljud pagejad laugastesse jäidki. Hiljem tegid samamoodi ka metsavennad... Ervin leidis kunagi rabade vahelt kaks punkrikohta aga pikemalt ta sellest ei rääkinud. Kolmandal päeval tõime metsast kaks korvitäit puravikke. Ma ei teadnuski, et rabarinnakud on kõige parem koht kivipuravike leidmiseks. Ma ei teadnud veel paljuti.
Mõtisklesin Krõõda surma üle. Miks? Kas julgesin endale tunnistada, et kahtlustasin Ervinit naise mõrtsukana, kes nüüd süükompleski põdevana siit enam kunagi ei lahku ja laseb end viimse kohtumõistmise ja lunastuse tarbeks matta naise kõrvale? Millest sellised mõtted? Oli see haigalne ulm, ajakirjanikuparanoia? Katse leida seletus Ervini fantaseerimispuhangutele, millistest Roomas nii sütitavalt rääkinud oli. Ma ei tea. Ma lihtsalt ei saanud uskuda juttu, et noor, eluterve naine sureb laukaäärel hirmust südamerabandusse. Ei saanud aga uskusin. Või ei uskunud?
Kummati oli õhtuti ka oma eluloo Ervinile ära jutustanud. Ta kuulas mind huviga, suunas, esitas küsimusi. Kohati ma ei saanudki aru, kes kellest lugu peab kirjutama.
«Töö meeldib sulle?»
«Töö nagu töö ikka. Aga teenin normaalselt.»
«Loodust armastad?»
«Ma oleks juba üleeile võinud ära sõita...»
«Aga jumalat usud?»
«Vaevalt.»
«Luuletanud oled?»
«Ma olen ju filoloog! Muidugi olen proovinud. Ilmselt pole annet. Filoloogid, kel pole annet hakkavad ajakirjanikeks. Ja teenivad raha.»
«Sa oled siis rikas?»
«Korter kesklinnas.»
«Mida see tähendab?»
«Umbes poolt miljonit.»
«Aga autot sul pole?»
«Ma ei saa juhtida. Silmade pärast, liiga vilets nägemine. Ja pole kunagi proovinud.»
«Raunojal on ilma autota raske. Minu sapakas jäi üheksakümne teise sügisest seisma. Polnud enam raha, et bensiini järele sõita. Kaubabuss ka ei hakanud sellest aastast enam tulema. Polevat rentaabel. Nüüd käin rattaga, või naabertalu mees toob. Aga mul siin oma põllulapp, palju pole vaja. Vanasti oli muidugi lihtsam. Valimas käid?»
«Ikka. Aga sina?»
«Viimati läksin aga ei lastud. No teati, et nende uute poolt ma ei vali ja siis öeldi, et ma pole nimekirja kantud.»
«Kuule, see on ju seaduserikkumine?»
«Aga ma rääkisin sulle, et meil on siin üks kohalik uusparun. Vaat tema keelaski ära. Olevat öelnud, et ma pole rahvuslikult meelestatud. Ja andis mõista, et parem, kui niisugused valimas ei käiks... Kas sina oled aus inimene?»
«Ma olen ajakirjanik.»
«Aga ikka ma arvan, et sina oled aus inimene. Oled sa kunagi oma emale valetnud?»
«Vist mitte.»
«Vist või kindlasti?»
«...Kindlasti.»
«Siis sa oled aus inimene. Õige inimene.»
*
Ma ärkasin 16. juuli öösel Ervini maja välisukse paugatuse peale. Nühkisin uniselt silmi. Kell oli kolm öösel, akna taga siras täiskuu ja sain aru, et olen majas üksinda. Kuuvalguses oli näha Ervini kuju, kes peldikust mööda liipas ja soo veere poole suundus. Millegipärast oli tal tarvis keset ööd oma naise hauale minna! Võibolla kahtlustasin ma Ervinit oma naise tapmises, võibolla mitte. Aga ma olin ajakirjanik, sestap ajasin püksid jalga ja jope selga.
Sammusin pisut häbelikult mööda rada, kuni sain aru, et olen sellelt eksinud. Ümberringi valgustas kuu küll tuttavat maastikku aga rada enam ei olnud. Tammusin veidi kohal ringi ja pöörasin ennast vist liiga palju, sest ei teadnud enam kuhu poole minna. Maja võis jääda nii paremale kui vasakule. Ja nii võis ka Krõõda haud.
Kuulsin jälle seda röhatsust.
Aga nüüd tuli see palju lähemalt.
Nüüd kostis see otse mu selja tagant.
Ja millegipärast teadsin kohe, et Krõõda haud jäi mu selja taha.
*
Röhatus oli õudne.
Teisiti ma seda kirjeldada ei oska. Seda ei saanud kuuldavale tuua olend, kel on häälepaelad ja kes valdab artikuleeritud kõnet. Inimene ei oskaks nii häälitseda. Rögin, mis mu ihukarvad tõusma pani ja keha külma higiga kattis, oli ähvardav. Kummatigi, ei tundnud ma selles veel otsest vihjet kallaletungile, pigem hoomasin mingit ehmatusesarnast pettumust, hirmuga segatud viha või jõuetut raevu. Metssiga? Pöörasin ennast väga aeglaselt. Mida ma uskusin ennast nägevat? Tundes mingit ähvardavat ohtu ei mõtle inimene alati tagajärgedele, ta üritab keskenduda vaid sellele ühele ja ainsale hetkele ja olla tugev ainult siis ja praegu, laskmata kujutlusvõimel ennast segada. Ilmselt jõudsin ma mõelda, et metssiga ei ründa kunagi inimest.
Ma pöörasin ennast aeglaselt ümber.
Ja nägin Ervinit.
*
«Ma ei mäleta täpselt, mis aastal see algas,» räägib hääl lindilt, nüüd on ta kähedam ja vanurlikum. «Ma tean aastaid ju alati täpselt, või vähemalt mõne üleujutuse ulatuse järgi. Ja luuletustes pole seda samuti kirjas, sest luule peab olema midagi puhast või ilusat. Sinna ei sobiks seda panna... Vaata, sina tead nüüd, sina oled näinud. Ja ma usun sinusse. Sa oled õige mees. Võta seda nii nagu ma ütlen. Pole hullu, et sa seni mingitest parunitest jutte kirjutanud, sa tead minust paremini, et kauaks sa seda tööd niikuinii ei kanna. Too, kes siin eelmine suvi käis, ei sobi. Tal on naine ja lapsed, ta armastab oma tööd ja usub jumalat. Tema ei sobi. Teda ei huvitanud, mida siin vanasti usuti või räägiti, teda huvitas rohkem kolhoosiaeg ja mis siin siis halba juhtus. Ma ei tea ka kedagi, kes sobiks ja lapsi meil ei olnud. Nii polnud antud ja vahest on nii ka õigem. Ma ei sooviks ühelegi lapsele näha, mis tema vanematega juhtub või juhtuda võib. Ja vaata, minu isa mõrtsukas läks võibolla sinna sammagi ja ma mõtlen sellele alati, kui... Noh, sa nägid ise. Aga nii ma olen otsustanud ja kui sa vastu pole, pärandan Raunoja sulle. Keegi pidi siia tulema, sest minu aeg saab varsti otsa. Ma tunnen ja tean. Ja sa tead, et mul pole mahti kedagi otsima minna... keegi pidi siia tulema ja nägema. Mul oli aega sind järgi katsuda ja ma tean, et sina saad sellega hakkama. Igaüks ei saaks. Paljud inimesed, keda ma tean, ei saaks. Kurat, enamus ei saaks... Mul on vaja kedagi, kes korraldaks, et mindki maetaks Krõõda kõrvale. Mul on küll testamendis kirjas, et maetaks Krõõda juurde aga kui kedagi järgi kaemas ei ole, matavad ikka kalmistule. Aga ütle, kust ma tean, et ta sinna ka järgi ei tule? On mul selleks õigust? Ja mis siis Krõõdast saaks? Kui hinged on olemas, ei annaks Krõõda hing mulle ealeski andeks. Ma näitan sulle tema pilte. Ja mida edasi teha, seda sa tead. Ma ei hakka sind paluma, sa oled ise näinud, kuidas asjad on ja nüüd pead sa otsustama. Röövel peab saama röövli palga.»
*
Ma pöördusin ümber ja nägin Ervinit. Ta seisis kuuvalguses minust mõne meetri kaugusel nägu raevust moondunud, hambad kokku pigistatud, käed randmest kõverdunult selja taha tõstetud. Käes hoidis ta labidat. Ma olin täiesti kindel, et seda polnud ta maja juurest kaasa võtnud. Järelikult oli labidas peidetud kuhugi haua juurde. Labidas oli tal käepidemet pidi peos, löögivalmilt. Taas kuulsin röhatsust. Ja Ervini käed vinnasid labida peakohale. Tema ei rõgisenud. Samal hetkel kui taipasin, et häälitsus tuli kuskilt altpoolt, tundsin, kuidas kaks jääkülma kombitsat haarasid mu säärtest ja tõmbasid. Ma kukkusin peaga märja rohu sisse, jalad endiselt kammitsas, siis kostis tume matsatus ja valurögin.
Jalad oli korraga vabad, ilmselt tegin automaatselt kukerpalli ja olin kiirelt taas püsti. Labidas langes veelkord Ervini vihasisina saatel. Kuuvalgus illumineeris hästi tema kaamet, raevust kissis nägu. Taas kostus matsatus, ent sedapuhku läks see ilmselt märgist mööda ja tabas vaid mätast.
Sest nüüd kerkis ja tõusis maast kuju, mis ilmselt oli mind just jalust rebinud ja vaid labidahoopide tõttu lahti lasknud. See siugles maast üles, kuid mitte minu silmade kõrgusele. See roomas neljakäpukil. Äkitselt tundsin vastikut kõdu- ja mädalõhna ja taas kuulsin võigast röhatsust. Ervin karjatas, sest see miski oli ta pikali põrutanud. Labidas oli maas. Instinktiivselt haarasin varrest ja tõstsin selle üles. Nüüd nägin, et olime hauakünkale üsna lähedal, selle jalamil õieti. Kuu siras korraga väga kirkalt.
Liiga kirkalt...
Mööda küngast roomas midagi üles. Ma ei tea siiamaani, kas kuuvalguses on võimalik värve eristada või mitte. Võibolla on võimalik neid ainult tunnetada. Aga see miski, mis üritas ennast kalmukünkast üles vinnata oli roheline. Ja tal olid mitme meetri pikkused rohelised juuksed, mis sahisesid mu ees rohus kui kümme tuhat mürgist rästikut. Vaistlikult astusin juustele, rabasin labida ja rehmasin sellega täiest jõust rabeleva kogu pihta. Ka röhatsus võib kosta kiunumisena! Midagi pritsis, midagi külma, kleepuvat ja haisvat. Ilmselt oli seegi roheline. Ja midagi, mis paistsid kui lestadega ühendatud küünised lahvatasid läbi õhu.
Sel ööl polnud udu, sest oli täiskuu. Aga ma olen lühinägelik. Ma ei tea mida või keda ma nägin. Aga teadsin, et oleme vaenlased.
«Raiu!» karjus Ervin ja ma raiusin. Raiusin lapiti, mitte serviti. Ei tahtnud, et see, mida raiun saaks surma ja jääks siia hommikuvalgusse avastamiseks. Pidin raiuma ja ainult haavama. Nii oli sellel ööl õige ja oli olnud juba sellest ajast saati, mil kõik algas. On asju, mis peavad jääma öösse ja sinna tagasi, kust nad on tulnud. Ma tabasin teda.
Olend röögatas või röhatses veelkord valust. Ja pöördus siis ümber. Sahinal ja vingudes siugles ta mööda küngast alla, kuid minust külje poole. Ma ei näinud teda veel ikka. Rohi minu ees liikus, need olid kasvudesarnased juuksed, rohust tugevamad, mis selle liikuma panid. Võibolla oleksin pidanud nüüd serviti need juuksed maasse lõikama aga ma ei teinud seda. Sain aru, et olend põgenes. Ja põgenes hauakünkalt eemale, soo poole. Tagasi. Ervin oli korraga mu kõrval püsti, me kuulsime valuröhatsusi ja lirtsuvaid samme laugaste poolt. Järgmiseks tuli mulin, nagu oleks keegi sukeldunud. See oli päris lähedal. Ja siis jäi kõik vaikseks.
*
Lint kassettis lõppeb ja ma avastan, et viskigi on otsakorral, ma ise pesemata, nagu pesugi, kalapulgad hernestega söömata ja kempsus voolab pahinal vesi. Ma lesin oma diivanil Gonsiori tänava korteris, õues on jälle sadama hakanud ja vihm aknalaua märjaks uhanud. Buss Hummulisse läheb homme varahommikul, et sellele jõuda, pean ma kohe magama minema. Ma pean oma emale ütlema, et mõne aasta pärast müün ma oma elamise Tallinna kesklinnas ja kolin Raunoja tallu Soomaal, mille pärandab mulle eruleitnant Ervin Aaviko. Sest ma pean lõpule viima või vähemalt jätkama tema võitlust sookolliga, kes 1957.aastal tuli röövima rabaröövlist maaparandajat, ent ehmatas ta surnuks, kuid ei anna ikka veel alla, vaid käib kaapimas Krõõda hauda, et laip igaveseks soo alla vedada. Ja Ervin Aaviko on nelikümmend aastat oma naise hauda valvanud. Kui sureb ta tema, saavad neist mõlemist rabaröövli ohvrid. Ja seda ei tohi ju lasta juhtuda, eks?
Ma pean minema ja seda oma emale ütlema, sest ma pole talle kunagi valetanud.
November 1999