zvjozdolote)
Oli kord Universum. Ja selles Universumis kosmoselaev. Kosmoselaev oli õige tilluke. Kõigest Mount Wilsoni mäe kõrgune ja sedagi siis, kui jätta arvestamata mäe tipule rajatud observatoorium. Kellele sellist vaja on?
«Soomuse peaks paksema tegema,» ohkasid inimesed.
«Ja mootor...»
«Ja et saaks läbi poole Galaktika ühe tankimisega!»
«Meteoriiditõrje kahurit oleks vaja...»
«Võimsat, hästi mitme toruga...»
«Ja kajutid. Nagu kanakuut!»
«Kasvuhoone peaks suurema tegema.»
Konstruktorid kratsisid mõtlikult kuklaid. Siis noogutasid.
Ja kosmoselaev hakkas kasvama.
Peagi kasvas kosmoselaev Mount Everesti suuruseks, arvestamata sealjuures alpinistide poolt mäe tipule torgatud lippusid.
«Ja sellegipoolest on mootor liiga nõrk,» turtsatas keegi.
«Ja soomus on nigel.»
«Ja kütusevaru liigväike.»
Konstruktorid kratsisid kuklaid. Ja noogutasid.
Kui kosmoselaeva all hakkasid murduma tektoonilised plaadid, viidi laev maalähedasele orbiidile. Ja kui laeva gravitatsiooniväli hakkas tekitama tõusulaineid, sama kõrgeid kui Tadz Mahali tempel (arvestamata sealjuures templi kupleid), viidi laev veelgi kaugemale. Kuid ikka oli kosmoselaev liiga väike -- kõigest sama suure massiga kui Kuu, kui jätta arvestamata meteoriidid, mis sinna tulevikus kindlasti kukuvad.
«Tugevusvaru ei kõlba kuradilegi...,» ütlesid inimesed.
«Ja kiirenduskarakteristikud! Kandejõust ma parem üldse ei räägi...»
«Kahju, ehitusmaterjalidest on puudus.»
«Aga milleks meil planeedid on?»
Konstruktorid noogutasid.
Siis noogutasid veelkord.
Ja noogutasid veel palju-palju kordi.
Ning kasvas kosmoselaev suureks-suureks. Sama suureks kui kogu Teadaolev Universum, arvestamata loomulikult seda pisitillukest osa, mis ääre taha jääb. Kõik olid rahul! Tähelt tähele sõidutati reisijaid laevasisisese liftiga.
Alguses oli lift tilluke...
© 1998
Tõlkinud Avo Nappo.
Avaldatud autori loal.