Oli hommik, 24. juuni, kui meie härra Povski ärkas ja taipas, et kätte oli jõudnud jaanipäev. «Jaah, tääna ongi siis jaanipäev,» venitas ta endamisi käsi ringutades ja veel hetkeks voodis end sirutades. Ta oli seda päeva oodanud pikisilmi, juba jõuludest saadik. Oodates oli ärevus temas kasvanud päev-päevalt ja kuu-kuult. Nüüd kuis see hetk oli kätte jõudnud, oli hing üllatuseks hoopis rahulik. Jõuluaegsed sündmused ei olnud tal siiski meelest läinud. Nii palju oli juhtunud...
***
Armas jõuluaeg. Pehme lumi oli peale pikka sügist lõpuks kinni katnud nii porise maa, kui ka määrdunud puud-põõsad ning pruuniks kärbunud suvise rohu. Tuult peaaegu polnud ning külmagi oli parasjagu, nii umbes kaks-kolm kraadi. Ühesõnaga peaaegu ideaalne jõuluilm, mida võib kohata nii postkaartidel kui ka filmides kuid mitte eriti tegelikus elus. Niisiis oli härra Povski just toast välja astunud ja sammus rõõmsal moel poe poole. Tööpäev oli lõppenud ja inimesed suundusid kodudesse. Tunda oli üldist rahulolu -- lõpuks oli jõuluaeg kätte jõudnud. Vastutulijate nägudelt peegeldus Povskile heameelt ning ta naeratas möödudes neile. Keegi ei pidanud teda sellepärast imelikuks, sest tundus et kogu linnas valitses rõõmus meeleolu. Ta sammus edasi, kuid kaua tal käia ei tulnud, sest peagi jõudiski Povski nurgapealse poe juurde ja sammus kulunud kivitreppi mööda üles. Talle meeldis see pood. Hoolimata oma kohatisest räpasusest ja lagunenud sisustusest oli see siiski väike, armas ja kodune. Siin olid alati samad müüjatädid ning sama valik kaupa. Võrreldes suurte kaubakeskustega oli see pea olematu, kuid leiva-saia ja vorstijupi võis siit alati osta. Samuti oma lemmikjooki -- magusat õunaveini võis siit saada ja see oligi meie hr Povski tuleku eesmärk.
«No tere-tere,» hüüdis Povski sisse astudes kahele müüjale. Üks neist, matsakas viiekümnendates mammi sinakaslillas lillelises kitlis, upitas parasjagu piimapakke klaasuksega külmkapi alumisele riiulile panna ja hüüet kuuldes pööras end ümber. Paraku lõi ta selleäkilise pöördega oma laia tagumiku leivariiuli vastu.
«Tere-tere jah. Mis sa tuled siia korralikke inimesi ehmatama. Näed nüüd tagumikul sinine plekk peal,» hüüdis tädi vastu.
«Ei tea, kas ikka on. Vaatame järele, võibolla ei olegi,» hõikas Povski kavalal naerunäol vastu. «No hea küll, ära väga pahaks pane, jõuluaeg ju. Tule mulle külla, annan sulle valurahaks paar lonksu head õunaveini.»
«Ah, ära jama,» ütles mammi vastu ja tatsas leti juurde, kus teine kõhnem ja veidi määrdunud valge põllega müüjatädi kogu seda nalja pealt vaatas. Nüüd sai ka tema vestlusesse sekkuda «Mida siis teile pakkuda. Ega ometi seda tavalist?» küsis ta naerdes.
«Seda kindlasti, oma armsast Kuldsest Õunast ma ei loobu,» vastas Povski ja nõjatus mugavalt letile. Küll pisut kaugemasse nurka, et mitte segada teisi kliente. «Ärgem nüüd kiirustagem. Jõulud on käes ja laskem asjadel rahulikult edeneda. Puhume juttu ja tunneme end mõnusalt...»
***
Väljas oli juba täiesti pime, kui Povski rõõmsal meelel poest väljus ja kodu poole sammus. Tuju oli veelgi parem kui enne. Ta tundis rõõmu nende toredate poetädide üle, kellega sai mõnusalt juttu ajada ja kes ei olnud uhked ega virisejad. Käe otsas kandis ta vana ja võidunud riidest kandekotti. Poeskäigu tulemusena oli seal pudel õunaveini ja söögiks veidi vorsti-leiba. See tõotas head kõhutäit ja mõnusat jõuluõhtut. Talle meeldis jõulude ajal üksi olla. Erilisi sugulasi-sõpru tal polnud, kellega peaks kindlasti kokku saama ja jõuluõhtu sisustamisega vaeva nägema. Seetõttu võis ta rahulikult koju sammuda teades, et miski tema rahu ei häiri. Tuju ei rikkunud ka kerge komistamine poetrepil, mistõttu jalg nüüd juba sulama hakkava lörtsi sisse sattus ja vesi üle kalossiserva läigatas. Sokk sai märjaks ja korraks ta ka ehmatas, kuna tundus, et teda oleks nagu tõugatud. Samas ümberringi vaadates ei näinud ta kedagi läheduses olevat. Paari meetri pärast oli aga vahejuhtum unustatud ja Povski sammus reipalt kodu poole.
Kodumaja juurde jõudes avas ta värava ja astus hoovi. Ka see oli kaetud pehme lumega, mis juba vähehaaval sulama hakkas. Povski astus lumele, küll hetkelise kahjutundega, et peab ühtlaselt valge lumevaiba oma jälgedega rikkuma. Kuid mõttes palus ta lumelt andeks ja soovis tallegi häid jõule. Nende mõnusate mõtetega astuski ta välisukse juurde. Samal hetkel tundis Povski taas kerget tasakaalukaotust. Enne kui ta tasakaalu hoidmiseks ukselingist kinnigi haarata jõudis oli see tunne aga kadunud. Endamisi kulmu kortsutades ja pead vangutades astus ta trepist üles ja avas oma pisikese korteri ukse. Seal tabas teda jällegi üllatus -- keegi oli toas tule põlema pannud. Kodunt lahkudes võis ta valguse põlema jätta, kuid järele mõeldes otsustas Povski, et tuli sai ikka kustutatud.
«No võibolla ei kustutanud ka,» ütles Povski peale arupidamist endale mõttes ja pani koti köögilauale.
«Tegelikult ikka kustutasid küll,» kuulis ta järsku kedagi ütlevat ja sellepeale läksid ta jalad ehmatusest täiesti nõrgaks. Kotisang potsatas lauale ja Povski ise istus, kobamisi ja peaaegu instinktiivselt, toolile. Teda ehmatanud hääl oli selge ja kõlav ja üldsegi mitte ähvardav. Siiski tundis Povski, kuidas külmad higipiisad laubale tõusid ja süda ärevalt pekslema hakkas. Kurgus tõmbus kuivaks ja keel oli järsku kare kui liivapaber.
«Ee...m...mis...m?» pobises Povski tundes kuidas keel suus vaevalt liigub.
«Ei muud midagi. Tahtsin sind vaid aidata ja ühtlasi ka endast märku anda,» ütles hääl nüüd. Tuppa tekkis vaikus. Hääl nagu oodanuks vastust. Povski polnud aga veel võimeline rääkima. Olukord oli teda kõvasti ehmatanud ja ta otsustas vaikida. Seda küll suuresti ebateadlikult sest selgest mõtlemisest oli asi kaugel.
«No ära nüüd nii ka ehmata. Ega ma mingi pahategija ole. Võin ehk sulle ikka sina öelda. Ah!» Hääletoonist polnudki aru saada, kas see oli küsimus või lihtsalt nending. «Ilmselt olen mingi selgituse võlgu. Ehmatasid vist ikka päris ära?» Viimane oli juba selgelt küsiva tooniga.
«Ei...Jah. Ehmatasin küll» kogeles Povski lõpuks ja tundis, et ärevus hakkab küll tasapisi aga kindlalt järele andma. «Kes sa minuga räägid ja miks kedagi näha pole?»
«Kas sulle meeldib õunavein?» ütles hääl uuesti. Küsimuse toon vastust ei eeldanudki. «Tean väga hästi, et meeldib,» vastas hääl ise. «Vaata, võibolla sa pead seda asja rumaluseks, aga mina olen nimelt Õunaveinivaim.» Siin tekkis väike paus. «Võid seda nii mu nimeks pidada, kui ka lihtsalt eksistentsiks või kuidas te seda väljendategi. Olen sind jälginud juba mõnda aega ja otsustasin nüüd natuke juttu puhuda, sest mul on üks hea mõte, millest mõlemad arvan kasu saame.»
Povski oli juba peaaegu täiesti rahunenud, sest otsest ähvardust ei paistnud. «Nojah, raske uskuda. Poleks arvanud, et vaimud ka tegelikult olemas on. Või on see siiski mingi trikk?»
«No kuule sõber. Mõtle järele. Kes sind siis poetrepil ja välisukse ees tõukas. Et sinuga siin mõnusalt juttu puhuda, pidin ju sulle ennast külge haakima. Ega meiegi elu kerge pole. Tuleb palju vaeva näha, et inimestega suhelda»
«Mida te üldse teete? Või mis teie niiöelda elu mõte siis on?» küsis Povski, nüüd juba mugavalt toolile nõjatudes. «Muideks, kuhu ma sinuga rääkides vaatama pean? Raske on juttu ajada tühja toaga.»
«No olgu peale. Vaata siis näiteks teise tooli peale. Oletame, et ma istun seal.»
Povski pööras selle peale pilgu üle laua kriimulisele toolile ja tundiski pigem oma keha, kui silmadega nagu istuks keegi seal ja vaataks talle otsa.
«Ega mingit erilist mõtet polegi. Igal asjal siin maailmas on vaimud. Ja vaimud annavad asjadele elu. Muideks vaimud ei teki niisama. Me oleme otseselt teie, inimeste, tehtud. Iga oma mõtestatud tegevusega tekitate te... mingi energia, või umbes nii. Pidevalt kontsentreerudes tekibki sellest lõpuks vaim, mis hakkab oma elu elama. Nii et, teie meile, meie teile. Ah jaa, mida siis meie teile anname. Ega meil palju võimalusi teiega suhelda pole. See on... keeruline.» Siinkohal tekkis jutusse väike paus. Jutustaja tundus kimbatuses olevat. «Ah ma arvan, et raske on seda kõike jutustama hakata. Parem juba otse asja juurde asuda.»
Tuppa tekkis jälle vaikus. Tundus, et vaim ei osanud oma «otse asja juurde asumist» sõnastada. «Ühesõnaga teeks ettepaneku vahetada kohad.» Jälle paus. Vaim ootas kuni ütlus Povskini jõudis. «Usu mind, see on päris vahva. Pakuks umbes pool aastat, kuni jaanipäevani. Siis vahetame kohad jälle tagasi.»
Povski ei osanud selle kohta midagi öelda. Ühest küljest meenutas lugu mingit jaburat janti, teisest küljest oli asi väga huvitav ja samas ka üsna hirmutav. «No ma ei tea,» venitas ta lõpuks välja. «väga ootamatu on see asi. Ma pean natuke mõtlema.»
«Mõtelda pole aega. Seda saan ma teha täna ja ainult täna. Jõuluaeg on selleks kõige parem aeg. Üldenergia seis on praegu kõige parem sellisteks vahetusteks.»
«Üldenergia? Hm! Aga, mis siis jaanipäeval saab?» küsis Povski nüüd. «Kas ma ikka saan jälle siis inimesena edasi elada? Ja üldse, milline see «vaimuelu» välja näeb? On selles üldse midagi huvitavat?»
«Ära muretse. Jaanipäeval ei ole mul muud valikut, kui tagasi vaimuks muutuda ja sinul inimeseks. See juhtub meie tahtest sõltumata, nii või teisiti.»
«Nojah, võibolla küll, kui sa nii ütled. Ma ei ütle praegu ei ega jaa, küsin vaid, et mis me siis kumbki selleks tegema peame, et... vahetuda?»
«Vaata, see asi käib nii...»
***
Niisiis oli hr Povski just voodist tõusnud ja teevee keema pannud. Ta tundis end hästi. Ta teadis et kõik ettevõetu õnnestub. See lihtsalt peab õnnestuma. Teed rüübates vaatas ta väljas säravat heledat päikest mis soojendas hommikust rõskust ning ümises endamisi rahulolevalt. Tundus et tuleb tõeline jaanipäev.
***
Õhtu. Õhk on soe ja niiske. Kõikjal süttivad kõrged lõkked. On jaanipäeva õhtu. Täna puhkeb sõnajalaõis ja suvi saab alguse. Täna armastavad inimesed üksteist. Soojus teeb kõik sõbralikuks ja lahedaks.
Meie armas härra Povski jalutab peoplatsil, kus inimesed on juba mõnusalt õllesed ja isuäratav grill- liha lõhn täidab õhu. Suur lõke ongi süüdatud ja tantsuplatsil tallatakse värsket heina, nagu keegi luuletaja vist ütles. Ta jalutab ja ootab. Nüüd varsti peaks see toimuma.
Ja siis ta tuleb. «Tere, kuidas käsi käib?» kuuleb Povski kellegi häält. Ta ei vasta. Omaette vaikselt muheledes sammub ta edasi. «Tere-tere. Kas sa ei kuule mind?» ütleb jälle keegi. Povski ei vasta. «Hallooo... miks sa ei vasta? Kas sa ei KUULE mind?» hüüab jälle keegi. Hääl on muutunud juba pisut ärevaks. Härra Povski sammub aga rahulikult edasi, ostab müügiletist õlut ja maitsvat liha ning hakkab müüjatega lõbusalt juttu vestma. Häält ta enam peaaegu ei kuulegi. Ta teab, et peagi jääb see hoopis vait.
Jaanipäev kestab...