Haisev intellektuaal, mõtles Albert. Kõik peab tal olema teistmoodi kui ausatel inimestel. Isegi viinavõtmist tuleb segada muinaskraami oksjoniga. Käime korra ära ja kõik, teada puha, kuidas see käib. Pool tundi juba istutud ja lõpust pole haisugi.
Hubertit tema mõtted ei häirinud. Suu innust lahti, jälgis ta oksjonipidajat, kes diskori kombel sõnade esihäälikuid rõhutades sitta saia pähe välja pakkus.
«Kapp, ei, kummut, eee... jaa, vana kummut, väga vana kummut, võiks öelda, muistne,» kiitis see harjusk.
Huberti erutust oli lihtsalt vastik vaadata. Mees näris küüsi ja koogutas edasitagasi, nagu oleks tal häda kallal. Albert vaatas kõrvale. Algul ringisaginud intellektuaalide parv oli kõvasti hõrenenud, ainult kaks tüüpi veel istuski kohal. Üks neist siples Hubertiga samasel viisil, teine oli siin ilmselt samadel alustel kui Albert isegi. Ta ei paistnud õnnelik olevat.
«Alghind, mis ta ongi,» podises harjusk kummuti küljest hinnalipikut otsides, «jah, jaajaa, ttervelt kkümme kkrooni!»
Kümme krooni! Viis senti oleks kah palju olnud arvas Albert. Ent juba olid Hubert ja teine intellektuaal püsti ning kiljatasid korraga midagi arusaamatut. Harjusk sattus segadusse. Seni polnud tal õnnestunud müüa midagi peale paari vanade tuhvlite, mille pärast kolm karvast peaaegu kaklema oleksid läinud.
«Kaksteist!» kiljatas Hubert.
«Kolmteist!» kajas tema võistleja.
Ühe krooni kaupa jõudsid nad kolmekümne kroonini ja jäid siis teineteist põrnitsema. Harjusk oli vaikseks jäänud ja uuris hämmastusega kummutit, nagu tahtes teada saada, mis selles võluvat on. Sedasama oleks ka Albert tahtnud.
Ta sikutas Hubertit varrukast ja küsis:
«Mis kuradi pärast sul seda risu vaja on?»
«On vaja,» sisises Hubert ja vaatas teda tigedalt, aga mõistvalt -- kust võikski sihuke juhm nagu Albert kõrgemaid asju mõista.
Pakkumine jätkus, kõhklevamalt ja vihase pilguvahetamisega. Kui hind oli ennast juba kergitanud neljakümne viiele kroonile, tuli võistlev intellektuaal Huberti juurde.
«Jäta järele, mees!» ütles ta vihaselt ja viskas juuksed silma pealt kõrvale.
«Nelikümmend seitse!» hüüdis Hubert võidukalt.
«Mees, ma ütlen sulle, jäta järele, see ei lõpe sulle hästi,» vingatas teine intelligent ja hüüdis «Viiskümmend!»
«Viiskümmend kaks!» räuskas Hubert uhkelt. Teine intelligent kiunatas ja läks oma sõbra manu tagasi.
Kuuekümne krooniga sai Hubert kummuti lõpuks endale. Uhke nagu kukeke, maksis ta harjuskile raha, rebis mööblitüki hinnalipiku küljest ja patsutas seda.
«Kas ta pole kena?»
Murega märkas Albert, et on selle jama jooksul jumala kaineks saanud. Pea valutas ja kuri tunne kippus peale.
«No ja milleks sul teda vaja on?» küsis ta. Hubert lõi käega.
«Stiilne, noh. Ah, sa ei saa niikuinii aru.» Ei saa, siis ei saa, mõtles Albert. Niikuinii nõuab Hubert nüüd, et Albert aitaks teda selle risu kojutoimetamisel. Tema aga, noh, niikuinii aitab. Hea süda sees, mis teha.
Hubertiga võistelnud intellektuaal ootas neid tänaval. Ilma oma sõbrata. Albert kadestas seda meest, kel oli oidu jätkunud jalga lasta.
«Mees,» ütles intelligent Hubertile. See laskis oma otsa hoiatamata maha, nii et kummuti jalg Albertile vastu säärt lõi.
«Müü see kapp mulle,» ütles intelligent. Läheb pikale, mõistis Albert ja surus käed tasku.
«Milleks?» pillas Albert üleõla. Intelligent läks põlema.
«Mees, ära näita oma ebaintelligentsust! Milleks sinule see kapp? Sinusuguste jaoks on sektsioonkapid. Hea mutrivõtmeid hoida ja kõik, antiik on ikkagi eliidi rida...»
Nüüd hakkas Hubert vastu vaidlema, mõlema hääled läksid aina valjemaks ja kõrgemaks, sõnu oli võimatu eristada, kostis vaid arusaamatu mölin. Läheb pikale, mõistis Albert ja laskis jalga.
* * *
Kolm päeva ei näinud ta Hubertit. Iseenesest oli see meeldiv, kaua sa jõuad sihukese heietusi kuulata. Ometi jäi midagi nagu kripeldama, no mille kuradi pärast on inimesel risu vaja? Niigi polnud Huberti pool varsti enam kuskile istuda ega astuda. Toole jagus, aga need kõik pidid olema enamvähem Tutanhamoniaegsed ja hoolega hoitud. Tõsi, vähemalt ühe sellise põhja alt oli Albert kunagi avastanud sildikese «Mööblivabrik «Krasnõi stoljar» imeni Rozõ Ljuksemburg». Aga see võis olla sinna hiljem kleebitud, nagu Hubert arvas. Praht igal juhul.
Hubert jooksis talle keset tänavat sülle, ise salkus, räsitud ja viimase võimaluseni närvis. Albert ootas etteheiteid oma ärakadumise pärast, aga imelikul kombel ei alustanudki Hubert sellest.
«Tead sa,» pahvatas Hubert ja uuris siis Albertit, nagu tahtes veenduda, et see on ikka see, kellena esineb.
«Ei tea,» vastas Albert lahkelt.
Hubert pungitas silmi ja vaatas meeletu pilguga enda ümber. Siis kummardus ta Alberti kõrva juurde ja sosistas:
«Minu kapp!»
Albert oli tükk aega vait. Ilmselt oli Hubert lõplikult ära pööranud.
«Mis sellega siis on?» küsis ta. Albert kummardus uuesti tema kõrva juurde. «Seesama kapp,» rääkis ta kiiresti ja aegajalt üle õla vaadates, «seal, selle sees, sahtlites, panin ta paika, koju, tead, Ingemar tuli, läksime liiku tegema, kaks ööda kodus ei olnud, tulin tagasi, seal, sahtlites, elab midagi,» ta peaaegu karjus, niipalju kui see sosistades võimalik on, ja mudis Alberti hõlma.
«Lutikad või?» küsis Albert arusaamatult. Tundus, nagu tahaks Hubert kallale karata. «Elab, saad sa aru! Midagi elab seal, kes, ma ei tea, pole näinud, ainult käsi, elab!»
«Laiba ostsid või? See ei mahu ju sihukesse.» Hubert haaras tal rinnust ja raputas. «Kas sa, juhm, ükskord aru saad...» Ta laskis lahti ja rahunes äkki.
«Tule kaasa, ma näitan sulle,» ütles ta nõudlikult.
Hubert oli muu kolu koomale tõmmanud ja kummuti aukohale seadnud. Seal see seisis, otse ukse vastas, sisse astudes kõigepealt näha ja nägi välja niisugune, et isegi lutikas mõtleks kolm tundi, kas tasub sellist logu eluasemeks valida.
Albert läks joonelt kummuti juurde ja tõmbas kaks kõrvuti asetsevat sahtlit lahti. Neis polnud midagi.
«Noh, kus see elanik siis on?» küsis ta Huberti poole pöördudes.
See oli jäänud uksele seisma ning vahtis vaheldumisi kummutit ja teda, silmad pungis. Tema jalg lõdises ja käsi väänas linki.
«Ega teda niimoodi ei näe,» sosistas Hubert ja laskis lingust lahti. Ettevaatlikult, nagu kartes millelegi peale astuda, tuli ta Alberti kõrvale, vaatas korraks sahtlitesse ja lükkas need siis kinni. Seejärel haaras ta Albertil varrukast ja vedas ta vastasseina, peegli juurde. Ta lükkas ukse laiemalt lahti, vaatas korraks peeglisse ja siis välkkiirelt kummuti poole.
«Nii,» ütles ta lõpuks ja ohkas sügavalt.
No ei näinud Hubert hea välja. Tal oli ilme, et kardab koledasti, aga tahab ka. Segane lugu.
Hubert tegi suu lahti, nagu kavatseks seletama hakata, aga mõtles siis ümber.
«Vaata peeglisse,» ütles ta kuutõbise häälega ja pöördus ise sedasama tegema.
Albert vaatas. Paistis kummut -- Hubert lükkas teda õlast, et paremini näha oleks, paari mööblitüki nurgad, Huberti viimse võimaluseni kurnatud nägu, päikeselaik põrandal ja -- kõik. Mitte midagi. Albert tahtis juba küsida, milles asi seisab, kui märkas, et kummutiga juhtub midagi.
Alguses ei saanud arugi, mis just. Peegel polnud ka muidugi suurem asi. Ta tahtis ümber pöörata, Huberti värisev käsi haaras tal õlast ja hoidis paigal. Albert vahtis peeglisse edasi ja taipas siis: sahtlid olid avanemas. Väga aeglaselt nihkusid need ettepoole, jäid korraks kinni, olidki nii lahti, et oleks mahtunud käe sisse pistma. Albert kuulis, et Hubert hoiab hinge kinni. Veel kord tahtis ta ümber pöörata, aga Huberti sõrmed litsusid ennast õlga ja Albert ei tahtnud rabelema hakata.
Sahtlid liikusid veel laiemale, nõksatasid irvakile, ja siis hakkas neist midagi kerkima. Albert tõmbas sügavalt hinge, mingid mügarapundid aina tõusid, siis nägi ta -- need olid käed, kuivetud, pruunikad, kõõlused naha all paistmas, juba olid näha ka käsivarred, sõrmed hakkasid liikuma, rusikasse ja jälle lahti, kahe sahtli vahelt, kust midagi ei saanud tulla, isegi kui see miski oleks olemas olnud, kerkis veel midagi, seekord lillakat, ja äkki oli kõik kadunud. Hubert oli ümber pööranud.
Albert hingas välja. Ka tema oli hinge kinni hoidnud. Õlg valutas, ta hõõrus seda.
Nad olid tükk aega vait, siis toetas Hubert selja vastu seina ja vajus põrandale istuma. Albert kükitas tema kõrvale maha.
«Nägid?» küsis Hubert.
Albert noogutas. Rääkida ei suutnud. Kummut oli nagu ennegi, sahtlid kinni ja tühjad, vaatamatagi teada. Tal oli pöörane hirm selle mööblitüki ees, oleks tahtnud olla siit nii kaugel kui võimalik. Samas soovis ta sahtlid lahti tirida ja sisse vaadata. Ta teadis kindlalt, et ei julge seda teha ja kindlasti teeb. Ainult istub veel natuke ja siis.
Hubert oli juba tükk aega rääkinud. Vist.
«...see ei ole peeglist. Läbi klaasi on ka näha. Mina nägin esimesel korral peeglist, prillid olid ka veel ees ja siis ta muudkui tuli ja tuli, palju kiiremini kui nüüd. Jumal tänatud, et prillid eest sain, muidu polekski enam hinges. Ta -- see -- kardab vaatamist, paljast pilku. Läbi klaasi jääb siis vist pilk nõrgemaks ja ta tuleb välja. Jube, tead, ma pole julgenud kodus olla. Kuus korda olen juba vaadanud. Ei julge, aga ikka vaatad. Täna paistis veel kõige rohkem, pealagi vist ka või mis see oli. Oh, kurat.» Nüüd pidi midagi vastama. Vist. Albert tõusis püsti, tegi viis tohutu pikka, pingutavat ja aeglast sammu üle toa kummutini, avas sahtlid, vaatas sisse. Tühi.
«Sul raha on?» küsisid mõlemad korraga.
* * *
«Mees,» ütles keegi. Albert vaatas üles. Hubert põrnitses juhmilt oma klaasi ega liigutanud.
Sama intelligent, kes oli oksjonil Hubertiga selle tondimööbli pärast võistelnud.
«Mees,» kordas intelligent ja puudutas Hubertit õlast. See pidi äärepealt baaripukilt maha kukkuma.
«Mis sa tahad?» küsis Hubert. «Sada krooni sinu kapi eest,» pakkus intelligent.
«Siinsamas? Kohe?» küsis Hubert vastu ja vaatas Albertile otsa. See kehitas õlgu. Miks ka mitte. Ei, siiski parem mitte. Tuleb veel mingi jama, ehkki, teiselt poolt, ehk ei tulegi.
«Noh?» ütles intellektuaal ja surus sõrmed taskusse.
Hubert võttis suure lonksu ja raputas pead. Neelas alla ja nähvas kähinal üle õla: «Käi põrgu!»
Ostja ei olnudki löödud. Ta võttis sõrmed taskust, kummardus Hubertile lähemale ja ütles: «Ise tead, millega riskid. See oli viimane hoiatus! Niikuinii...» Ta ei lõpetanud ja lahkus.
«Ma pean seda veel kord vaatama,» ütles Hubert tänavalaternasse vahtides. Kell oli umbes kaks öösel, nad olid kõrini viina täis ja purukained.
«Praegu?» küsis Albert. Juuksed ajas püsti. Päevaajalgi oli see piisavalt jäle olnud.
«Ma pean,» kinnitas Hubert. «Vaata, ega me sisse ei lähe. Võtame aiast papi õunaredeli, ronime akna taha ja kaeme sisse.» «Ei ole mõtet,» arvas Albert. Ja siis olid nad Huberti aias, leidsid redeli, toetasid akna alla, ronisid üles, kõikusid, pidid peaaegu alla lendama, vaatasid sisse. Kuuvalgus heitis valkja ruudu põrandale, kummut jäi sellest välja ja kellegi pea sisse. Oli väga vaikne, nad surusid ninad vastu klaasi ja pingutasid silmi. See oli sama mees, teine kapi himustaja, silmad lakke vahtimas, grimass näos. Valkjas ruut nihkus edasi, nähtavaks said lahtimurtud uks ja lamaja ülakeha, millest allpool polnud midagi. Ainult õlad ja pool rinda, edasi ainult räbalad. Huberti okse lödises majaperemehe maasikapeenrasse.
Albert surus käe suule ja ronis alla. Hubert järgnes talle. Nagu kuutõbised tuikusid nad maja ette, uksest sisse, trepist üles. Hubert virutas tule põlema ja toetus uksepiidale. Ikka oma südamekindluse üle imestades läks Albert temast mööda, vaatas kummutit -- sahtlid kinni, nagu poleks midagi olnud, ja kummardus rümba kohale. Surnud intelligent vahtis talle totra ja hirmunud pilguga vastu. Albert ajas ennast sirgu.
«Kontaktläätsed,» ütles ta Hubertile.