Otsing

Logisevad kruvid «Micky, Micky, mida kuradit sa seal jälle solberdad?» Professor Mecate vangutas etteheitvalt pead, jälgides, kuidas Mick Taylor voolikute abil tosinast pudelist erinevat karva vedelikke mikserisse kokku lasi, segamini segas, maitses, pead raputas ja veel üht-teist lisas. Tal olid kõrvaklapid peas ja ilmselt oli muusika nii valjuks keeratud, et Mecatel ei õnnestunud endale tähelepanu tõmmata. Lõpuks tõstis Mick pea, silmas professori tursket šokolaadikarva kogu ja pakkus talle tummalt tulemust maitsta. Too imes paar lonksu. «Õudne soga. Aga kes sinu eest tööd teeb?» Mick vaatas

Ma ei mäleta täpselt, oli see reedel või laupäeval, aga tagantjärele ei oma see enam erilist tähtsust. Mäletan vaid, et oli sügis. Lehed langesid ja ilm oli ilus. Lebasin rohus ja vahtisin pilvi. Linnud ja rohutirtsud laulsid hümni. Oli selline amoraalne tunne -- mina lahkun, aga teised jäävad. Jah, naljakas. Vaevalt on lahkumine kellelegi kunagi amoraalsusega seostunud. Minul seostus. Tundsin kohustust, et pean jääma, samas igatsesin lahkuda. Meeleheite dilemma! Võibolla selles ongi kogu probleem! See on vaid tagantjärele tarkus. Üks on kindel, päev mil ma surin ei muutnud minu jaoks midagi

«Ei, aga siiski, mu armas Hutchinson,» sõnas McMoran süngelt, «kas te liiga kindlalt ei väida, et saavutades surematuse minetab inimene inimlikkuse. Olen nõus, et kõik humaansed mõõdupuud ainult surelikkuse raamides kehtivad, kuid usun siiski, et rääkides tundmatust fenomenist, pole õige see hindamiseks tuntud taustsüsteemi projitseerida. Kas te ei leia nii?» «Teoreetiliselt on teil kahtlemata õigus, professor,» nõustus Hutchinson. «Kuid arvestagem, et inimesest, kui asjast iseeneses pole ühtegi käsitlust, kus tema surelikkus ei ole tunnetuse aluseks. Inimene on inimene ainult siis, kui ta

«Sellest ajast saadik olen ma puhanud, rahus ja õnnes, perekonna ning sõprade seltsis.» Nii lõpetasin oma jutustuse seitsmendast merereisist, ning pöördusin Hindbadi poole: «Noh, mu sõber, ja mida arvad sa nüüd? Oled sa kunagi kuulnud inimesest, kes oleks minust rohkem kannatanud ja rohkem imelisel kombel surmast pääsenud? Kas mitte ei tohiks ma nüüd tõesti nautida kerget elu, sest olen ma ju selle ära teeninud?» Pakikandja Hindbad suudles mu kätt ja vastas: «Isand, tõepoolest olete te näinud kohutavaid õnnetusi. Ja ma olen veendunud, et kui kellelgi maailmas on õigus muretule elule, olete see

Vabasta närvid ja sure Elu tõkkeks hirm liiga tume Uks sulgus viimse matuselise järel. Lucia jäi tooli seljatoest kinni hoides seisma, oskamata tükk aega enesega midagi peale hakata. Korraga ei suutnud ta enam seda tühjust taluda, langes rinnuli köögilauale ning puhkes ohjeldamatult nutma. Esimene kord kahe viimse päeva jooksul oli ta üksinda. Alles nüüd taipas Lucia, et üle- eelmisel hommikul auto alla jäänud ema ei tule enam tagasi. Sebivad, hädaldavad ja nutvad naabrinaised, kes tüdruku meelest teda kõikjal ümbritsesid, ei andnud talle mahti midagi mõelda ega tunda. Nad muretsesid

Kuu Ordu Sisukord Chadise päevik Chadise päevik Chadise päevik Proloog Suur ruum uppus hämarusse. Üks seintest tõusis poolviltu tahapoole kaldudes, nii et lagi oleks olnud palju suurem põrandast, kui siin vaid oleks olnud selgeid piire nende vahel, ja peaaegu kogu selle kumera pinna võttis enda alla ümmargune aken -- või õigem oleks öelda illuminaator, sest selle taga oli kosmose must põhjatus ja ruumi kogu valguse moodustas aknast paistva Maa sinakas helendus. Mees illuminaatori ees ei pööranud pead, kui uks kõrvale libises ja teine kogu koridorist tulvavas valguses ruumi uuris. «Doktor

Veronica, jah, Veronica on see, kes ajab meile kõigile hirmu nahka oma juttude ja ähvardustega maailma peatsest lõpust. Kui teda uskuda, siis on nii, et tee aga endale ots peale- homme on maailma lõpp. Veronica ei oska korralikult eesti keeltki, aga kui ta räägib, siis nii rabavalt, et jää või uskuma! Veronica elas oma sõnade järgi Kreekas, aga Jumal teda teab. Tal on ilusad mustad patsid ja ta on usklik. Veronica usub iga sõna, mis on piiblis. Olgu siis nii. Minu arust ta muud ei teegi, kui peab meile epistleid. «Maailma lõpp väga lähedal, inimesed peab hea olema,» ütleb ta. Ei, mina ei usu

Ühel varajasel sügispäeval, kui Mira jälle kööki astus, märkas ta, et külmkapi uks oli kahtlaselt irvakil. Alguses ei märganud Mira midagi erilist selle juures ning pani süü kassi arvele, kuid pilgu uuesti üle kraami libistades tundus, et midagi on nagu puudu. Midagi, mis oli kindlasti külmkapis margariini kõrval seisnud, kui Mira hommikusööki lõpetas. «Moos on läinud!» plahvatas tüdrukul järsku tõde kogu oma õuduses silmade ette. «Õunamoos, kodunt saadetud õunamoos, viimane purk. Oh, mis juhtus, mis küll toimunud on?» Mira vaatas kassi ning siis uuesti külmkappi. Kodulooma süüsse ei oleks

«Ja nüüd lapsed -- voodisse!» Hele sõbralik hääl tungimas välja tasases õhtutuules lehvivate kardinate vahelt, tuues muige avatud rõdu rinnatisele toetuva mehe huultele. Kõrge lämbe lõunamaa taevas kummumas pea kohal, järskudel kaljunõlvadel päikesest hõõguvad kivid, kolletanud magnooliad ja mullalappidel palmid. Nagu kaja vastas sellele madalam bariton teisest majatiivast: «Björn, Anna -- öelge oma nõbudele head ööd ja -- magama!» Õielehed, närbunud ja pruuniks kuivanud rohi. Basseinis pinisemas uppuv putukas. Edasine vajus protestikisasse, mis nagu merelained lõid vastu vanemliku hoolitsuse