Otsing

Diobolus superior qui homo est «Moto Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus säilitatava tundmatu autori teosest» Vend Rus oli tulnud Esrumi kloostrisse ühel tuulisel septembripäeval seksti ajal, mil mungad parasjagu esimest einet võtsid. Ta tuli jalgsi, lõunast, järve ja Graestvedi poolt, üle kuppelmaastiku, suur, mehine kogu pikas kulunud ürbis, jalad kammitsetud räbaldunud sandaalidesse ja ilmatuma suur nurgeline kott üle õla; koputas väärikalt, ent paluvalt väravale ja jäi ootama, kuni keegi tema jaoks aega leiab. Tsellaarius Heicko käskis ta sisse lasta, kuulas ära, mis oli mehel öelda ja

Päike läks looja. Pikad varjud näisid läbi metsa hiilivat. Ma märkasin hilisuvise päeva saatuslikus loojanguvalguses rada, mis lookles võimsate puude vahel metsasügavusse. Võpatasin ja kiikasin kartlikult üle õla. Miilid lahutasid mind eelmisest külast... miilid lahutasid mind ka järgmisest. Rajale astudes vaatasin vasakule ja paremale ning kohemaid vaatasin ka seljataha. Ma seisatasin järsult ja haarasin rapiiri järele, kui oksa praksumine andis märku mõne väikese looma liikumisest. Kui see oli loom? Aga rada lookles vaid edasi ja minul tuli seda mööda astuda, sest polnud tõesti mingit muud

Lagunegu tee mu sammude taga. Olgu tuul sind pilbasteks rüüstamas, põletagu päike su fassaadid, uputagu ränk vihm su põllud. Ja et me eal enam ei kohtuks, löögu sind saatan puruks oma rusika jõuga. Rada oli lihtsalt jõle. Kaks sügavat rattaroobast ja nende vahel kitsas umbrohuriba. Moodustis lirtsus öise vihma järel porist ning suundus allamäge. Ideaalsed tingimused kukulinnustuda. Leedal ja Sellal, ehkki seljakottide all küürus ning jalgsimatkast väsinud, oli õnnestunud senini püsti jääda. Bussipeatusest lahutas neid juba kolm kilomeetrit kõndimist mööda suure porikonsentratsiooniga

Kuu, tähed, sputnikud ja komeedid -- tänud selle eest, et suudate vaadata probleeme nii üleolevalt ja helgelt. Inimlikult lootustandvalt. Mees lebas kõhuli sügisasfaltil ja uuris pingsalt maapinda. Tegelikult oli ta kohustatud seda tegema, kuna ta lihtsalt oli kukkunud -- ilma, et ta seda oleks tahtnud. Tumedal maanteel, millel ta parasjagu lebaskles, oli ka paar üksikut lompi. Kõik nad sirasid tänavalaternate valguses ja lõid omapärase öise virr-varri. Mehele pakkus ninaesine lomp enim huvi. Tegemist oli vereloiguga, mis aina kasvas, tänuks mehe ninasõõrmeile, kust lakkamatult tilkus midagi

Pitekantroopused olid noormeest varitsenud kohe pärast lennukimootori seiskamist. Tundmata raha mõistet, ihkasid nad mõistuseta harakatena ta kaelas rippunud kuldmedaljoni. Hurbal võis seda oma täku seljast näha, kuna lamava kogu kõrval kõrbeliival vedeles paar küütlevat, barbaarsete käppade läbi jõhkralt purustatud ketilüli. Jõudnud reetlikult võidetud aadlikust umbes viie meetri kaugusele, pidas jalastunud ratsanik ellujäämisšanssi pea olematuks. Ka Kontinendi suurimad võlurid poleks suutnud reinkarneerida meest, kelle nõrgukest kukalt oli tabanud pitekantroobi kivikirves. Needes jumalaid

N. linnakesse käis Müürisadamast vana buss korra päevas. Kogu sõidu ajal polnud päike end kordagi näidanud ning iga kord, kui taevasse vaatasin, võisin näha vaid hallide pilvelaamade piirjooni nihkumas tugeva tuule tõukel, mitte kordagi aga ei õnnestnunud mul olla tunnistajaks muutusele selle nukra taeva värvides. Juba Müürisadamas olin näinud, kuidas öö saabudes läks kõik sujuvalt hämaramaks, kuni mind ümbritses pilkane pimedus; hommik seevastu oli pikaldane tulema ning võttis kaua aega, enne kui vaevumärgatavast hahetusest hall päevavalgus sai. Praegu oli jälle õhtu ja siin- seal surus udu

Omaette elama asumist olin plaaninud juba ammu. Tegudeni jõudsin aga sügisel, kui olin lõplikult aru saanud, et vähemalt selleks õppeaastaks jään veel kindlasti ülikooli. Minu sellekohast otsust aitasid langetada suvel eitava vastuse saanud vahetusüliõpilase taotlus ning teadmine, et parem on ikka kõrgharidussüsteemis sees olla ja tudeerida maailma kõige mõttetumat eriala kui pooleli jäänud haridusteelt tundmatusse vette hüpata. Seda enam, et mu eraäriga tegelev kasuisa oli meelsasti nõus mu ettevõtmist rahaliselt toetama, projekti kogu mahus, toonitas ta erialast kõnepruuki tarvitades

Sinkjasmust taevas rippus madalal, ilm oli lämbe ja tuuleta. Kivise kõnnumaa piiril, kus kohtusid Kuulinna prügimägi, linnatagune tühermaa ning madalad kaljurahnud, lösutas petlikus hauavaikuses suurem metalse väljanägemisega rahn. Korraga vaikus katkes nagu lõigatult ning tühermaad täitis ühtäkki erinevate helide ja häälte võigas kakofoonia. Rahnu tagant manööverdas välja väikese maja suurune tank, samaaegselt algas taamal prügimäe kaugemas nurgas tulistamine. Lühikesed rabedad valangud vaheldusid granaadiplahvatustega, keegi röögatas ebainimlikult, tankiroomikute all krigises metalliprügi

Proloog See pole mingi jutustus. Kõik sedasorti meenutused algavad tavaliselt tõdemusega, et jutustaja on juba vana. Võivad alata ka kirjutaja esimese selge lapsepõlvemälestusega, millele siis vähimagi häbitundeta erilist tähendust püütakse külge pookida. Aga nagu juba öeldud, pole käesolev mingi lugu või jutustus. Ma ei pane neid sõnu kuhugi pärgamendilehele kirja ega jutusta neid enda ümber kogunenud seiklusjutuhuvilistele imaginaarsetele poistele. Ma lihtsalt mõtlen nendele oma nooruses aset leidnud traagilistele sündmustele, nii et kõige õigem oleks pidada seda lihtsalt meenutuseks või