Otsing

N. linnakesse käis Müürisadamast vana buss korra päevas. Kogu sõidu ajal polnud päike end kordagi näidanud ning iga kord, kui taevasse vaatasin, võisin näha vaid hallide pilvelaamade piirjooni nihkumas tugeva tuule tõukel, mitte kordagi aga ei õnnestnunud mul olla tunnistajaks muutusele selle nukra taeva värvides. Juba Müürisadamas olin näinud, kuidas öö saabudes läks kõik sujuvalt hämaramaks, kuni mind ümbritses pilkane pimedus; hommik seevastu oli pikaldane tulema ning võttis kaua aega, enne kui vaevumärgatavast hahetusest hall päevavalgus sai. Praegu oli jälle õhtu ja siin- seal surus udu

Omaette elama asumist olin plaaninud juba ammu. Tegudeni jõudsin aga sügisel, kui olin lõplikult aru saanud, et vähemalt selleks õppeaastaks jään veel kindlasti ülikooli. Minu sellekohast otsust aitasid langetada suvel eitava vastuse saanud vahetusüliõpilase taotlus ning teadmine, et parem on ikka kõrgharidussüsteemis sees olla ja tudeerida maailma kõige mõttetumat eriala kui pooleli jäänud haridusteelt tundmatusse vette hüpata. Seda enam, et mu eraäriga tegelev kasuisa oli meelsasti nõus mu ettevõtmist rahaliselt toetama, projekti kogu mahus, toonitas ta erialast kõnepruuki tarvitades

Sinkjasmust taevas rippus madalal, ilm oli lämbe ja tuuleta. Kivise kõnnumaa piiril, kus kohtusid Kuulinna prügimägi, linnatagune tühermaa ning madalad kaljurahnud, lösutas petlikus hauavaikuses suurem metalse väljanägemisega rahn. Korraga vaikus katkes nagu lõigatult ning tühermaad täitis ühtäkki erinevate helide ja häälte võigas kakofoonia. Rahnu tagant manööverdas välja väikese maja suurune tank, samaaegselt algas taamal prügimäe kaugemas nurgas tulistamine. Lühikesed rabedad valangud vaheldusid granaadiplahvatustega, keegi röögatas ebainimlikult, tankiroomikute all krigises metalliprügi

Proloog See pole mingi jutustus. Kõik sedasorti meenutused algavad tavaliselt tõdemusega, et jutustaja on juba vana. Võivad alata ka kirjutaja esimese selge lapsepõlvemälestusega, millele siis vähimagi häbitundeta erilist tähendust püütakse külge pookida. Aga nagu juba öeldud, pole käesolev mingi lugu või jutustus. Ma ei pane neid sõnu kuhugi pärgamendilehele kirja ega jutusta neid enda ümber kogunenud seiklusjutuhuvilistele imaginaarsetele poistele. Ma lihtsalt mõtlen nendele oma nooruses aset leidnud traagilistele sündmustele, nii et kõige õigem oleks pidada seda lihtsalt meenutuseks või

Ta oli alles väike. Hommikul oli ta veel väiksem. Ta lootis, et on õhtul suurem, kui praegu. See praegu oli päev, südapäev. Täna oli võrdlemisi igav päev. Läbi udu mäletas ta, et enne tänast oli olnud veel palju päevi. Ühed nimetasid neid päevi eilseks, üleeilseks ja üleüleeilseks, teised ütlesid aga esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ja nii edasi. Tema ise nimetas neid lihtsalt päevadeks, mis olid enne tänast päeva. Üldiselt olid need päevad sama igavad, nagu tänane päevgi. Päeva nimetas ta tänaseks ainult sellepärast, et teised käskisid tal nii teha. Muidu oleks ta öelnud lihtsalt see päev. Ega

Hea lugeja. Palun alandlikult vastu võtta see ilmselt väheväärtuslik kirjatükk. Loodan, et teie kommentaarid ja kriitika aitavad edaspidi midagi paremat luua. Krahv oli surnud. Tema laugude tagant paistsid hallid, määrdunud klaasi meenutavad silmad. Riided lipendasid kerges tuules ning hõredad juuksed ei suutnud varjata juba sinakaks tõmbunud pealage ning sügavat haava pea paremal küljel. Võimas hoop oli purustanud tundmatuseni kõrva ning naha alt paistsid koljuluu killud. Kõrval lebas lõhkirebitud õhuke must jahipaun, mille sisu oli välja kistud ja vedeles ümberringi nõrgas tuules liikudes

Õhtu oli tuuline ja kõle. Raekoja platsil tundus, et tuul puhub minust lihtsalt läbi, jahutades maha iga minu keharaku. Alles siis, kui ma «Tristian ja Isoldes» kohvitassi ääres maha istusin ja esimese lonksu tulikuuma jooki rüüpasin, hakkasid mu ihuliikmed vaikselt üles sulama. Keskpäeva paiku oli mu mailipostkasti maandunud üks kummaline kiri. Esialgu arvasin ma, et see on kellegi nali, kirja allosas olev kinnitus «see ei ole nali» mind eriti ei veennud. Kiri ise oli selline: Tere! Mul oleks teile pakkuda informatsiooni, mis teid kindlasti huvitab. Kohtume kell 18.00 Raekoja platsil, baaris

Oli täiesti tavaline päev. Vibalik vanamoodsa kaabuga kahekümnendates noormees sõitis hommikusel tipptunnil 9ndal liinil kesklinna tööle. Ta sõitis sama bussiga samal ajal iga päev, kuid juba bussi sisenemisest oli see tänane täiesti tavaline päev talle millegipärast veidralt eriline tundunud. Ta vaatas hajameelselt ringi: samasugune täistopitud, kitsas liinibuss nagu igal teiselgi päeval, samasugune rüselemine ja tõuklemine inimeste sisenemisel ja väljumisel, samasugune kaasreisijate müksude peale vihastamine -- ei midagi teistsugust, tavalisest kõrvalekalduvat. Järsku nägi ta endast vasakul

1 Taevas kiskus vägisi vihmale. Õhk oli juba niiske, linnud olid vakka jäänud. Ainult jõudu koguv tormituul kõigutas kuuskede latvu. Leevi pastlad olid kulunud ja üks pael kippus alalõpmata parema jala alla jääma. Suurräti siilusid koomale tõmmates kiirustas tüdruk läbi hämarduva metsatuka. Hakkas tibutama. Lõpuks silmas ta soopervel tulukest. Ta on ikkagi kodus, mõtles Leevi ja lisas sammu. Lävele jõudnud, lõhestas taevast piksenoole saatanlik helendus. Kõu jäi ukse taha. «Ah, sa ikka tulid,» ütles Leida moka otsast ja viskas silgupea kassile laua alla. «Tulin. Sa vist kutsusid,» vastas