Esimene peatükk
Oli tipptund ja liinibuss rahvast puupüsti täis. Jan komposteeris pikka kasvu mehe kaenla alt kätt läbi surudes talongi ja pressis end bussi tagumisse otsa akna alla seisma. Talle meeldis vaadata, kuidas sõidutee bussi alt välja voolas ning jalakäijad koos ümberkaudsete majadega kaugenesid. Iga peatusega jäi reisijaid järjest vähemaks ja varsti hakkasid ka istekohad vabanema. Jan valis välja rahuliku olemisega vanema meesterahva ja sättis ennast tema kõrvale. Mõnda aega vaikisid mõlemad, siis pöördus mees uurival pilgul Jani poole:
«Töölt?»
«Töölt,» vastas Jan väsinult.
«Ammu?»
«Kümme aastat.»
«Tülpinud?» rohkem nentis kui küsis kõrvalistuja.
«Kohutavalt!»
«Aegajalt peab kõike muutma, muidu läheb eluisu ära,» ütles mees lõpuks ootamatult pika lause.
«Kõike?» ei saanud Jan aru.
«Kõik muutub ükskord niigi. Siis, kui sa enam ei jõua. Parem on ise muuta.»
Jan ei mõistnud päris täpselt, mida mees silmas pidas. Tal oli juba kümme aastat päevast päeva olnud naine, töö ja kodu. Kokkuvõttes oli see ju õnn! Vähemalt oleks pidanud olema. Tülpimus tülpimuseks, aga tema ei kavatse küll päeva pealt kõike jätta ja uuesti alustada.
«Selle üle peab mõtlema,» vaatas Jan mehele otsa ja märkas tolle silmis ebatavaliselt tarka ja kelmikat, samas metsikut ja ükskõikset pilku. Justnagu oleks mees elu käest peksa saanud ja samas oma saatuse üle naernud.
«Võibolla ongi juba hilja,» poetas vana mokaotsast ja tõusis, et taaruda bussi tagaakna juurde. Ka Jan tõusis, sest järgmises peatuses pidi ta väljuma.
«Näe!» osutas mees peaga akna suunas. «Sa vaata, kui kiiresti kõik taganeb!»
Buss peatus, Jan hüppas eelviimaselt astmelt üle rentsli, vaatas poolkõõrdi üle õla tagasi ja nägi vanamehe muigel nägu.
«Poo ennast üles, kui tahad!» nähvas ta endamisi ja tõstis tibutava vihma eest nägu varjates jopekrae ninaotsani üles.
Kuuskümmend üks sammu väravani, kaksteist tagaukseni, neliteist trepiastet ja viimased viis uksekellani.
«Kes seal on?» kostis seest täiesti võõras mehehääl.
«Mi-mina olen! Jan muidugi.» Asi võttis Jani kogelema. Oli kuulda jutupominat ja mõne hetke pärast avanes uks. Sellel seisis matsakas, karvase rinnaga, dressipükste väel keskealine mehemürakas.
«Millega saan teid aidata?»
«Ma, ma peaksin siin nagu elama!» oli Jan jahmunud.
«Huvitav küll,» sügas mees oma karvast kõhtu, «kus kuradi kohas siis mina viimased kümme aastat elanud olen?»
Jan piilus ukse vahelt sisse ja tõepoolest -- tapeet oli teine, mööbel oli teine ja lõhnadki olid hoopis teised. Nende peres igatahes kasse ei olnud.
«Oi, andke andeks! Ma siis vist ikka tõesti eksisin! Veelkord, palun vabandust!» Ta taganes midagi mõistmata trepini ja kuulis veel seljatagant öeldavat:
«Võtke heaks!»
«No on ju sama trepp!» Ta jõudis alla ja seisis keset õue. «Täpselt! Kõik on sama! See on minu maja!» Igaks juhuks läks ta väravast välja ja vaatas hoone eestpoolt üle.
«Siiski, kardinad meie akende ees on teised ...»
Üle tee lähenes naaber esimeselt korruselt -- kena mutikene, kes igal võimalusel Janiga suhelda püüdis, mis siis, et Jan alati midagi ettekäändeks tuues käest ära libises.
«Tere, tädi Alma!»
«Tere, jah!» vastas see võõrastavalt ja seiras möödudes Jani altkulmu. Õue sisenedes sulges ta isegi värava ja kadus rutates majanurga taha.
«Tohoh!» ei saanud Jan enam millestki aru. «Kas ma olen valesse aega sattunud? Või hoopis mõnda teise dimensiooni?» Ta astus kiiruga üle tänava, istus kõnniteeservale maha ja hakkas käsipõsakil oma endist kodu ja selle ümbrust uurima.
«Mis kuradi jama see on? Nii ei saa lihtsalt olla! Ma ei maga ju!» Ta näpistas ennast käsivarrest, raputas pead ja lõi lõpuks lahtise käega vastu põski. Võõrad kardinad olid ja jäid tema akende ette.
«Aitab!» otsustas ta lõpuks ja seadis sammud lähima telefoniputka poole.
«Tsau, ema!»
«Tere, Jan-poiss!»
Jan oli õnnelik, et keegi teda vähemalt äragi tundis.
«Ema, ütle, kus ma elan?»
«Nalja teed või? Kui sa joodik oleksid, saaksin aru, aga ...» Ta viivitas veidi ja justkui taipas:
«Läksite tülli? Noojah. Viskas su välja? See nüüd küll tema moodi pole!»
«Ema, ütle mulle mu aadress, palun! Või oled unustanud?»
«Kummeli 246,» tuli vurinal. Siis lisas ta veidi solvunult:
«Mul ei ole veel skleroosi, kallis poeg. Ja kui see nüüd nali oli, siis on sul küll veidrad naljad viimasel ajal!»
«Ära solvu, ema! Tegin lihtsalt pulli! Võtsime sõpradega siin ühe õlle ... Okei, pean nüüd minema. Eks ma astu läbi, kui aega saan. Tervita papsi!»
«Mida?!» kostis ärev ja ehmunud hääl teises otsas, aga Jan oli jõudnud juba toru hargile panna.
«Millest selline reaktsioon?» mõtles ta endamisi ja astus pikkade sammudega tagasi bussipeatusse.
Ta oli küll hakanud viimase kahe aasta jooksul rohkem viina võtma ja ega need tülidki kodus tulemata jäänud, aga välja polnud teda veel visatud. Oma treialitööga teenis ta piisavalt, et naise rahaarmastust rahuldada ja niimoodi lapsega koos lihtsalt kaduda -- seda ei uskunud ta Evest iialgi.
Bussi oodates jalutas ta veelkord oma majani ja tagasi. Kardinad olid endiselt võõrad.
«Ah et mina elan hoopis linna teises otsas? No me veel vaatame seda asja! Kui ma hulluks olen läinud, siis pole ju hullu midagi. Mõtlemine näikse korras olevat ja küll me selle mälukesegi paika paneme!»
Talle tükkis naer peale, kui ta kujutles, et Eve kuuleb pealt tema sellist eneselohutamist.
Buss oli peaaegu tühi. Ainult tagumises otsas istus üksik vanem meesterahvas ja vaatas kaugenevaid maju.
«See on ju seesama targutaja!» tundis Jan mehe seljatagant ära ja taarus meremehekõnnakuga läbi tühja vahekäigu.
«Tere jälle!» alustas ta sedapuhku ise. «Muutuski, näe!»
«Misasi?» tegi mees võltsmõistmatu näo.
«Kõik muutus! Korraga!»
«Kuda nii?»
«Kuda, kuda ... Jõle kähku ja jumala vaikselt.»
«Nagu kõige suuremad asjad või?» muheles vanamees.
«Mismoodi?»
«Kähku ja vaikselt, muidugi,» jätkas mees muhelemist.
Jani hakkas tema muhelemine lõpuks häirima ja ta küsis otse:
«Olete mõni sule sappa saanud eluteadlane või?»
Vanamees ei solvunud sugugi. Ta vaatas jällegi kaugenevaid maju ja sõnas rahulikult:
«Ma esindan lõhet inimliku igatsuse ja maailma julma vaikimise vahel.»
«Mis mõttega te jama suust välja ajate?» läks Janil nüüd juba hari punaseks.
«Ängistusest ja rahutusest, kallis laps. Inimese mõte on eelkõige tema igatsus.»
Jan ei osanud enam midagi kosta. Ta vaatas samuti kaugesse punkti kokkujooksvat majaderida ja küsis nagu lepitust otsides:
«Kas see taganemine kunagi lõppeb ka?» ja osutas tagaaknale.
«Järgmises peatuses,» vastas vana ja tõusis, et taas akna juurde kakerdada.
«Sinu peatuses,» lisas ta pead pööramata.
Tummana astus Jan bussist välja ja luges majanurgale naelutatud tumesiniselt tahvlikeselt:
«KUMMELI TEE».
Tahtmatult tõi ta esile naeruturtsatuse, surus käed sügavale taskutesse ja vaatas bussile järele nagu oleks see olnud tema viimane side reaalse eluga.
«Noo teate, poisid!» ühmas ta omaette. «Nalja saab!»
Majanumbreid loendades jõudis ta lõpuks kahekümne neljandani ja astus ärevusega kahekordse puumaja välisuksest sisse. Miskipärast kergitas ta korter kuuele kuuluva postkasti kaant, kontrollides, kas seal pole midagi sees.
«Küll inimene harjub ikka kõigega ruttu!» viskas Jan ise enda üle nalja. «Siin on minu postkast, näe! Siin on minu kodu! Mõtet naiseni arendades jõudis ta korteri number kuus ukse taha ja tardus.
«Naine? Minu?»
Ehmatusega taipas ta asjade võimalikku pööret ja jäi kuulatama. Toas mängis televiisor.
«Kurat, kõht on tühi!» tuletas too koht ennast korinaga meelde ja Jan tõstis otsustavalt käe kellanupu juurde.
Teine peatükk
«Jan, kallis!» langes jumala võõras naine Janile kaela. «Kuhu sa ometi täna nii kauaks jäid? Koolist helistati, et õpetaja Raag unustas 6B lastevanemate koosoleku ära. See toimub nüüd nädala pärast. Pole hullu -- sul oli tõepoolest viimastel päevadel palju rabelemist. Võta nüüd lahti ja tule sööma! Ma hoidsin kana soojas. Signe läks naabri- Merikesega kinno.»
Jan ei jõudnud isegi suud lahti teha, kui tal jope seljast võeti ja sussid jalga pandi.
«Einoh,» mõtles ta endamisi, «ega sellisel kohtlemisel muidugi viga ei ole, aga mis kuradi koolist ta räägib?»
«Su ema helistas ja ütles, et sa ajasid läbi telefoni veidrat juttu. Olevat isegi kadunud isa tervitanud. Mul on tunne, et peaksid nädalavahetusel lihtsalt lebama ja puhkama.»
«Kõht on pagana tühi!» arvas Jan heaks kõigepealt esmased asjad korda ajada.
«Tule, kallis, ma söödan sul kõhukese täis!»
Huvitav, mis ta nimi võiks olla -- arutles üleöö kooliõpetajaks saanud treial -- ja mis aine õpetaja ma olen? Kes on Signe ja millal isa ära jõudis surra?
«Kuidas sul täna muidu päev läks? Kas see võrukael Tiit ka midagi kokku keeras?»
«Tead, ma olen nii väsinud ...»
«Hea küll, hea küll! Ma ei päri rohkem! Homme pean kindlasti arsti juures ära käima. Neliteist nädalat saab täis.»
Jan jättis tahtmatult mälumise järgi ja vaatas väsinud silmadega vakstu ruudulist mustrit. «Mm!» püüdis ta kuidagi reageerida ja neelas suutäie tervelt alla.
Mu niiöelda-naisel on siis niiöelda teine laps tulemas -- arutles ta endamisi edasi -- ja mina olen nüüd kooliõpetaja, kes unustab ära lastevanemate koosolekuid, selle, kas isa on elus või mitte ning lõppude lõpuks astub töö käigus jumala vabalt ühest elust teise ja tagasi, unustades sealjuures ühe neist täiesti. Nüüd hakkas ta taipama. See siin on tema ise ja kõik muu on samuti päris. Ta on lihtsalt üle töötanud ja tahtis alateadvuses pageda teise ellu, lihtsama ameti peale ja üldse ... Sisendus oli niivõrd tugev, et see teine elu tundub nüüd tegelikkusena ja tegelik väljamõeldisena. Amneesia? Sellega on raskem lugu. Ta ei mäletanud isegi oma naise tegu ja nägu, rääkimata nimest.
«Kallis,» püüdis ta ääriveeri juttu alustada, «mul on tunne, et seekord vajan ma psühhiaatrilist ravi.»
«Issand,» tuli nutuvõre ümber naise suu, «ma arvasin, et see ükskord juhtub! Mu süda aimas! Juba tookord, kui sa jõe ääres poole hommikuni edasi-tagasi jalutasid ja koduteed ei leidnud. Juba tookord ütlesid arstid, et sellise koormuse juures võivad taolised häired korduda. Oh, issand! Nüüd on see siis käes! Tule pealegi ära sealt koolist! Küll me midagi välja mõtleme! Kallikene! Oh, issand, issand!»
Jani hakkas see vanainimeselik halamine ära tüütama. Ta toppis viimase kartuli vägisi sisse ja tegi ettepaneku:
«Hommik on õhtust targem. Läheks täna ilusti tuttu ja homme on äkki kõik omal kohal?»
«Hea küll, kallis! Kuidas sa ainult soovid! Tahad ehk unerohtu?»
«Ei mingit rohtu!» oli Jan kategooriline. «Ütle parem, mis su nimi on?»
Naise tumepruunid silmad värvusid mustaks ja suu vajus pisut paokile. Ta neelatas suhuvalgunud sülje alla, köhatas hääle puhtaks ja lausus justkui esimesel tutvumisel:
«Agnes, Agnes Raag. Neiupõlvenimi Kasemets.»
«Ahah,» ei osanud Jan muud kosta, «väga meeldiv!» Ta läks otsejoones esimesse ruumi ja sattus sahvrisse.
«Kus meil magamistuba on?» püüdis ta võimalikult rahulikult üle õla küsida.
Agnes Raag, neiupõlvenimega Kasemets, tihkus juba nutta ja mees otsustas ise oma abieluvoodi üles otsida. Vaadanud elutoas ringi ja kiitnud mõttes heaks raamatute valiku riiulis, pehme mööbli vastupidava riide ja värviteleri asukoha akna suhtes, avas ta ühe kahest kõrvutiasetsevast uksest. Tavaline magamistoamööbel, volangidega kardinad ja pehme ülepõrandavaip jätsid küll hubase, aga liiga tavalise mulje. Ta võttis riidest lahti, loopides need põrandale laiali ja viskus jahedasse laia voodisse.
Magada, ainult magada -- oli viimane mõte ja läbi une tundis ta veel, kuidas soe alasti keha ennast tema vastu lusikaasendisse surus.
Vastu hommikut, kella viie paiku, ärkas Jan košmaarse unenäo peale üles. Ta oli istuli hüpanud ja vaatas ringi, mõistmata, kus ta on. Tavaliselt aitas sellistel puhkudel uuestiuinumine, aga seekord oli kõik liigagi reaalne. Tema kõrval lebas blond naine, kellel ta oma püstikargamisega teki poolenisti pealt ära oli tõmmanud.
«Ilus küll teine, aga mitte oma,» pidi ta vastandlikke tundeid tunnistama. «Kui nüüd äkki hakataksegi iga jumala päev uusi naisi jagama, mismoodi ma ennast siis nimetama pean, kui nende kõigiga magan?»
Ta sikutas Agnesele teki peale ja läks kobamisi kööki, et suitsu teha. Naine maigutas läbi une suud ja keeras külge, nii et tagumik paljaks jäi.
Janil oli ülikooli ajal -- mis tal pooleli jäi -- paar korda ette tulnud võõras kohas ärgata, aga pikapeale meenus alati, kus ta võõrustajaga tutvunud oli. Sedapuhku oli asi keerulisem. Ta sulges köögiukse ja pahvis pliidi alla suitsu. Evega oli tal kümneaastane poeg. Nad olid küll viimasel ajal ülepäeviti tülitsenud, aga kokkuvõttes polnud asi siiski nii hull, et peast segi keerata. Või ei eksisteerinudki Evet ja poega üldse? Sel juhul on asjad ikka päris täbarad küll! Hommepäev tuleb psühhiaatri juures ära käia, see on kindel. Ja muidugi töökoht üle kontrollida. Mõlemad töökohad.
Keegi kobistas esikus. Köögiuks avanes ja selle vahelt piilus sisse umbes kümneaastase tüdruku padjanägu, mida kroonisid pulstis blondid juuksed ja valguse käes kissitõmbunud silmad.
«Tsau, Jan!»
«Tsau! Miks sa mind Janiks kutsud?» oli värske issi üllatunud.
«Ise sa ju rääkisid, et see on täitsa kihvt. Kui sa ei taha, eks ma siis enam ei kutsu.»
«Ma tegin nalja! Lase aga käia!»
«Pissihäda tuli,» lisas Signe ärkamise põhjenduse ja kadus ukse kriuksudes peldikusse.
Jan kuulas öövaikuses sorinat ja imestas ikka ja jälle unenäo reaalsuse üle. Ta viskas koni pliidi alla, kustutas tule ja hiilis seinu kobades tagasi Agnes Raagi juurde. Märganud täiskuu valguses paljast tagumikku, ei saanud ta vastu panna ja hakkas seda õrnalt mudima. Kord oli neil Evega juttu olnud, mis kütuse peal mingi masin töötab ja Eve oli naljaga pooleks küsinud Janilt, et mis kütuse peal tema töötab. Jan oli siis mõttesse jäänud ja vastanud siiralt, et vist kepi kütuse peal. Kui ta Evele sama küsimuse esitas, ei osanud see midagi vastata.
Praegu aga mudis ta võõrast tagumikku, mis oli väidetavalt dokumentaalselt talle vormistatud. Sügav hingamine lakkas ja läks tasapisi üle mõnumõminaks.
«Kallis, kas uks on vahepealt kinni?» küsis Agnes poolsosinal ja keeras ennast selili.
«Just panin. Käisin köögis suitsu tegemas ja panin enda järel kõik uksed kinni. Isegi sahvri oma.»
«Tule siia, mu nupuke!»
Kolmas peatükk
«Sellist meil ei tööta,» öeldi resoluutselt ja pandi toru hargile.
Veider hämarolek hinges asendus õudusega.
Helistanud mõnedele sõpradele, tegi Jan kindlaks, et kõik tema praeguse elu minevikus oli toimunud enamvähem samuti, nagu ta mäletas, ainult Eve asemel olevat kogu aeg olnud Agnes ja poja asemel tütar. Ja elukoht -- see oli kümme aastat olnud Kummeli teel. Kõige raskem oli kooliõpetajaküsimus. Kunagi oli ta küll kavatsenud selleks saada ja isegi praktikal olnud, siis aga otsustanud treialiõpilaseks hakata -- puhtalt materiaalsetel kaalutlustel. Kuidas saab olla sisendus nii reaalne ja ulatuslik -- terve elu?
Jutustanud psühhiaatrile loo ära, veendus ta veelkord, et tema juhtumi puhul on tegemist üleloomulike jõududega. Psühhiaater ei osanud toimuva kohta mitte midagi põhjapanevat öelda. Ei esimesel vastuvõtul ega ka viiendal. Kuna ta otsustati uuringute ajaks haiglasse paigutada, nimetas ta kohtumisi arstiga ülekuulamisteks. Mida rohkem ta enda kujutletavast elust jutustas, seda enam jäi arst mõttesse ja nõudis veel. Kui ta oleks oma jutustuse paberi peale pannud, oleks juba pisifaktidest saanud paksu raamatu. Psühhiaatrit takistas järeldusi tegemast tõik, et kogu seda faktide hulka suutis Jan ilmeksimatult ülima täpsusega korrata. Isegi väga hea mäluga kirjanik poleks oma romaani kõiki faktilisi peensusi niimoodi üksühele mäletanud.
«Teie juhtum on tagasihoidlikult öeldes harukordne,» püüdis ta asjale kuidagimoodi läheneda. «Minu praktikas pole sellist veel ette tulnud. Konsulteerisime siin kolleegidega ja leidsime, et vajate põhjalikumat uurimist teaduslikul tasemel.»
«Issand, mis mu eraelust siis saab? Kuigi see pole minu oma, on see siiski elu! Kui ma hakkan laborirotiks, jään sellestki ilma!»
«Teie juhtum on niivõrd ainulaadne, et sellest võib arstiteadusele ja kogu inimkonnale tervikuna kasu olla. Antud fenomeni mõistmine võib saada põhjalikuks teaduslikuks läbimurdeks!»
«Ma lähen ju niimoodi hulluks!» ahastas Jan ja mõistis korraga situatsioonikoomikat. «Päriselt, ma mõtlen.»
Psühhiaatri ilmest käis õrnaimatava virvendusena üle naeratus ja ta pani käe Jani käele:
«Enam hullemaks ei lähe, ma luban. Pealegi ei isoleerita teid ühiskonnast ega kodust. Te pole kaugeltki ohtlik ja ravi ei vaja te ka mitte. Vähemalt arstiteadusele senituntud ravi küll mitte.»
«Mis saab mu tööst?» tundis Jan huvi.
«Uuringute ajal saate keskmist palka. Väljaspool seda võite tunde anda.»
«Aga ma ei oska!» kraaksatas Jan.
«Olete te midagi kuulnud näiteks Riemannist, ma mõtlen Bernhard Riemannist?»
Eneselegi ootamatult vastas Jan soravalt:
«19. sajandi saksa matemaatik. Tegeles kompleksmuutuja funktsioonide geomeetrilise teooriaga, milles ta kasutas Reimanni pindu. Tema oli see sell, kes esitas funktsioone trigonomeetriliste ridadena ja pani paika Riemanni integraali mõiste. Einoh, N-mõõtmeliste kõverate ruumide teooria, mis avas hiljem uue perioodi geomeetria arengus -- see on kah tema jagu. Selle teooria peale ju Einstein oma relatiivsusteooria üles ehitaski. Tohib paberit ja pastakat paluda?»
«Aitab ehk?» peatas teda arst. «Olete nüüd vist ise ka veendunud, et teil on matemaatiline haridus?»
«Issand, ma ei lõpetanud ju!»
«Minu andmetel lõpetasite küll.»
«Mul oleks üks palve.»
«Kuulan.»
«Tahaksin koju. Kasvõi sellesse uude. Ma ei suuda siin enam olla. Ma lähen tõepoolest hulluks. Peaksin põhjalikult tutvuma oma niiöelda uue minevikuga, uue perega, uute töökaaslastega ja üldse.»
«Hea küll, ma korraldan selle. Homme. Niikauaks on mul siin teie uue mineviku põhikava. Olge lahked!» Ta ulatas Janile õhukese toimiku. «Ja veel. Tõde on kusagil olemas. Varem või hiljem ...»
«Hea küll, hea küll,» tõrjus Jan ja lonkis tagasi palatisse.
Tuul loopis pabereid ja lahtised uksed-aknad plaksusid tõmbusest vastu seinu ja piitasid. Seintelt oli krohvi maha kukkunud ja lagedest koorus värvi. Pikas koridoris, mis oli mehekõrguselt siniseks värvitud, oli mahajäetuse hingus, millest surus end läbi veel elada tahtmise püüe. Köögiuksele nõjatus umbes neljakümne viie aastane brünett naisterahvas, kelle näkku oli vajutatud võit õeluse, kurjuse ja kättemaksuiha üle iseendas.
«Jah, eile viidi pliit ära. Süüa pole enam nagunii. Poiss nutab, aga küll me midagi välja mõtleme!»
Jan tundis kurgus kipitust.
«Kas laearmatuurid kadusid ammu?»
«Nädalapäevad tagasi.»
«Ma olen siis nädal aega ära olnud?»
«Kaheksa päeva.»
Jan lõi jalaga maas vedelevaid pabereid ja tõstis siis ühe üles. Leht oli pärit tema päevikust. Ta luges:
«Täna tundsin ma sügise lõhna. Peatusin vihmast läikival munakiviteel ja sügis puhus mulle näkku. Esimest korda elus haaras mind tunne, mis oli hulga võimsam ja melanhoolsem lahkumisvalust.» See oli kirjutatud üle kahekümne aasta tagasi, ometi valdas teda praegu sama tunne.
«Kas sa politseisse ikka teatasid?» küsis Jan naisterahvalt, kelle nime ta ei teadnud.
«Ei. Ükski riiklik ametkond ei võta sinu saatuselt midagi tagasi.»
«Saatust ei ole,» ütles Jan vaikselt, aga veendunult. Ta astus kööki ja vaatas katkikistud juhtmestikku. Kohal, kus oli asetsenud elektripliit, oli sein värvimata jäänud. Maas vedeles jahu ja kruupe -- ilmselt oli kappidest alkoholi otsitud.
«Tubadesse ma vist parem ei vaata?» pöördus ta brüneti poole.
«Kuidas soovid, ma koristasin juba ära,» vastas naine ja kadus susside lohisedes lähima ukse taha.
«Kas ma käin tihti niimoodi ära?» hõikas Jan talle järele.
«Kas sul on sedapuhku mälukaotus või?» hõikas naine vastu.
Jan sisenes ruumi, kust hääl tuli ja tundis korraga, et siin on ta küll kunagi viibinud. Kuigi riiulile, kus pidi seisma televiisor, oli joonistunud tolmuvaba nelinurk, tundis ta toas ennast koduselt. Sektsioon ja pehme mööbel asetsesid täpselt nii, nagu tema oleks need paigutanud.
«Jah, mul on sedapuhku mälukaotus,» lausus ta rahulikult ja istus tugitooli. Kui nad olid vähemalt viis minutit vaikinud, leidis Jan, et peab minema. Kuhu?
«Kus ma tavaliselt ära käin?» püüdis ta juttu teha.
«Eks ikka seda elu otsimas, millest sa unistanud oled,» tuli lõpuks vastus.
«Ja on selline siis olemas?»
«Arvestades sellega, et sa kakskümmend aastat järjekindlalt siia tagasi satud -- ilmselt mitte.»
«Kas meil lapsi ka on?»
«Ah, ära viitsi!»
«Palun!» tegi Jan anuva grimassi.
Naine vaatas kogu selle aja kohta, kus oli asunud televiisor ja pärast minutilist pausi keeras lõpuks pead:
«Sa ei teegi vist nalja?»
«Ei,» püüdis Jan veenev olla. Asi on naljast väga kaugel!»
«Näe!» ulatas naine talle sektsioonkapi riiulilt fotoalbumi. «See siin on su esimene elu.»
«Aga praegune?»
Tülpinud ilmel ulatati talle veel kolm albumit.
Jan süvenes vaatamisse. Luitunud pargipingil istus Eve, põlvedel umbes kolmeaastane poiss. Pulmapildid, sünnipäevad, matused. Eve siis ikkagi oli!
«Mul on esimesest abielust poeg?»
«On. Peeter. Abielus, aastane tütar.»
Jõudnud kolmanda albumini, küsis Jan:
«Sinuga on meil ka poeg?»
«Õige. Ja enne sind oli mul neid kaks.»
«Kus meie poeg praegu on?»
«Saatsin ta sinu vanemate juurde. Saab vähemalt kõhu täis.»
«Kas mu isa on siis elus?»
«Miks ta surnud peaks olema?»
«Ma lihtsalt ...» Jan takerdus ja lõi käega: «Äh!»
«Aga Agnes? Kas sa Agnese-nimelisest oled midagi kuulnud?» asetas Jan albumid lauale. «Selline blond, nutikas ja pehme?»
«Sul on neid nii palju olnud, et ma nimesid enam ei mäletagi.» Naise ilme väljendas täielikku ükskõiksust.
Jan võttis järjekorras teise albumi uuesti kätte, kangutas pulmapildi nurkade seest välja ja luges:
«Jan ja Kati, 10 tk.»
«Kati!» pöördus ta mesimagusal häälel naise poole, tundes tillukest uhkust, et sai teda nimepidi kõnetada, ilma et oleks pidanud seda küsima. Kati võpatas ja vaatas kulme kergitades mehe poole.
«Kati! Kas me lahku minna oleme proovinud?»
«Me pole ju sisuliselt kunagi abiellunudki!» vastas naine ja kergitas ühe suupoolega muiates kulme.
«Ahsoo!» Jan sügas kukalt ja mõtles, mida kuradit nüüd ette võtta. Ta ei teadnud, kuidas oli siia sattunud ja kui kauaks. Lõpuks ei olnudki see ju nii oluline! Elus teed veel suuremaid lollusi ja mõttetusi. Näiteks hoiad kümne küünega aastaid lagunevat abielu koos, valetad iseendale oma võimekust, usud illusioone ja alahindad aja kulgemise kiirust. Kas siis ongi oluline, kuidas sa kuhugi satud. Ah, et ei saa minna sinna, kuhu sa ise tahad? Nagunii lähed valesse kohta! Õiget ju pole olemas. Nüüd vähemalt keegi naljavunts näitab talle, kui kutsikale, kõik kohad ette ära, kuhu pissida ei tohi -- nina sisse ja jalaga tagumikku.
«Kus me elame?» püüdis ta võimalikult rahulikult uurida.
«Kaks korda oled sa ennast poonud, kolm korda hullu mänginud, neli korda litsid majja toonud, üks kord veene läbi lõigata ähvardanud, kaks korda suguhaigusi kinkinud ja nüüd on siis järg mälukaotuse käes?» Paistis, et Katile valmistas see kõik lõbu.
«Hea küll, ma vaatan aknast välja!» oli Jan leplik ja läks akna juurde. Kui ta kardinad eest lükkas, avanes talle pilt viie ja üheksakordsetest majadest.
«Uau! Los Angeles?»
Kati oleks nagu kergelt sulama hakanud:
«Sa ei oska inglise keeles komplimentigi teha!»
«You are so beautiful!» proovis Jan.
«Huvitav, vanasti ütlesid sa ainult «nice».» Jah, Kati hakkas tõepoolest sulama.
«Mul on vist ajuvähk,» lausus Jan. «Viimane ots.»
«See viimane ots on sul eluaeg olnud! Pane parem uksele uus lukk ette, ma ostsin siin mingisuguse.»
Neljas peatükk
Jan nägi unes, et oli ümbritsenud end ringikujulise kivimüüriga. Parajalt nii kõrgega, et üle vaatama ega servast kinni haarama ei ulatunud. See on kaitse kurjuse eest -- oleks talle nagu meelde tulnud. Ta kõndis ringiratast piki müüri ja tundis end väga turvaliselt. Esialgu. Siis hakkasid tulema eksistentsiaalsed küsimused. Mida teha omaenda kurjuse ja headusega? Milleks üldse teha? Kelle jaoks?
«Prosniiss, dorohoi! Tvoja ootseret staavit koofe!»
Jan kargas voodist üles nagu oleks katapulteerunud ja vahtis hämminguga punapäist pannkooginäoga slaavi tõugu noort naist, kes käsipõsakil hajevil pilguga oma reitevahet sügas.
«Ili povtoorim?»
«Noo, kurat! See oli liig! Vene keelt purssivast ukrainlannast oligi veel puudus!»
«Tõ u mene jediini, tilki tõ!» ümises pannkook ja ajas jalad laiali.
Jan pages palja tagumikuga uksest välja ja sattus silmitsi matrjoonat meenutava lihava kuuekümnendates naisterahvaga.
«Jan-sõnok!»
Jan kattis häbeduse kätega ja taganes tagasi tuppa. Punapea tegeles masturbeerimisega ja ta silmad olid kinni.
Riided -- mõtles ta palavikuliselt -- kus on riided?
«Tshervoonnu ruutu ne shukai veetsheramõ ...» ümises oletatav abikaasa ja ei teinud tast väljagi.
Särk on tooli peal, püksid selle all. Äh, pesu pole vajagi! Sokid paistsid voodiserva alt välja ja diplomaadikohver -- ilmselt oli see ikkagi tema oma -- seisis ukse kõrval. Jätnud kõik nööbid kinni panemata, pages ta esikusse ja avas tuttava liigutusega -- mis teda ennastki imestama pani -- snepperluku ja keeras kaks korda alumist võtit. Kaks trepiastet korraga, välisuks ja vabadus! Kolmanda üheksakordse maja nurga taha keeranud, tõmbas ta esimest korda hinge. Asetanud diplomaadikohvri igaks juhuks jalgade vahele, otsis ta püksitaskutes suitsu ja tikku. Oli. «Stolitshnaja.»
«Mida kuradit?» ei suutnud ta ikka veel toibuda. Leidnud esimese pargi, istus ta pingile ja võttis diplomaadikohvri põlvedele. Selles oli vene pass tema nimele, paarsada rubla raha ja autojuhiload. B,C,D,E kategooria! Siis veel miskipärast paar rulli bussipileteid ja paks võtmekimp. Passi vahel olevalt töötõendilt sai ta teada, et töötab kolmandas autobussipargis bussijuhina. Selline saatus siis sedapuhku? Miks ka mitte? Ja üldse! Mida ma põgenen? Kuhu? Mille eest? Praegu lähen kodumaale, saan tuttavaks mõne sõbra naisega, löön kiilu vahele, elan seitse aastat patja närides ja jätan ta tükkis lapsega maha. Ons see parem? Ja nagunii visatakse varsti jälle mõne mulatitari kaissu ...
Jan püüdis vene keelt purssides möödakäijatelt välja uurida, kus asub bussipark number kolm ja seigelnud mõne aja linnatranspordiga, astus veendunud ilmel valvuriputkasse. Luugi eest mööda marssides tekkis tõrge.
«Proopusk!»
Jan jäi lollil ilmel mutikesele otsa vahtima ja too -- ilmselt vana tuttav -- vangutas mõistvalt pead:
«Eeh tõ! Opjat zabõl! Pjaanitsa porshiivi! Stupai, stupai!»
Kui bussijuht, siis bussijuht ...
Jan kuulis tagantpoolt lähenevaid tuttavaid lohisevaid samme ja vaatas üle õla. Isa! Siin!
«Sa küsisid ju endale vaba päeva!» ütles isa, nagu oleksid nad alles eile lahku läinud. «Läksid Oljaga tülli või?»
«Sai, jah, pisut ...»
«Pole hullu! Kui tahad, tule sõida minuga kaasa! Teen õlle välja!»
«Liaz»-tüüpi bussi ronides mõtles Jan, et on tüdinud korrutamast oma mälukaotusest. On vist aeg hakata harjuma.
«Kurat, sai eile pisut üle võetud, pea lõhub nagu oleks hammasrataste vahel.»
«Sa hoia oma Oljal rohkem silma peal! Ma saan aru, et ta sul rohkem nii hüppelauaks on, aga loll kah kui küla rääkima hakkab ...»
«Kurat, ta on nümfomaan!» püüdis Jan sõna sekka öelda.
Isa köhatas veidralt, nagu oleks kurku tõmmanud ja vaatas aknast välja.
«Eks nad kõik ühed litsid ole!»
Jupp aega sõitsid nad vaikides ja Jan püüdis mõistatada, kas isa on tema Oljaga maganud või ei ole. Talle tundus miskipärast, et on.
«Ja ema?» küsis ta ettevaatlikult.
Isa jäi tõsiseks ja oleks äärepealt peatusest mööda põrutanud.
«Puhkuse ajal käime kindlasti ära! Viime lilli ja korrastame ka pisut.»
Janil tuli kananahk ihule. Ema on surnud?!
«Kurat, see aeg ka läheb nii kiiresti, et ...Kolm aastat juba vahele jäänud!» ohkas isa.
Jan võttis järgmises peatuses õlle ja süvenes linnaga tutvumisse. Ukraina suuruselt teine linn -- Harkov. Ehtne nõukogude suurlinn -- sadade hektarite kaupa uusi elamurajoone, trammid, trollid, metroo. Miilitsad ja joodikud igal tänavanurgal.
Saabus lõpppeatus ja isa küsis Janilt:
«Täna pulli teeme?»
«Nagu alati!» oli Jan päri.
Isa võttis mikrofoni, pani istumise alla ja laskis täisvõimsusega salongi käraka peeru.
«Konetshnaja!» ütles ta viisaka ja isegi malbe häälega mikrofoni ning tegi Janile silma:
«Hahhollidele see meeldib!»
Einoh -- mõtles Jan -- kui nii siis nii! Ta rüüpas õllepära ära ja pani suitsu ette. Vigurivänt see paps -- tuleb välja!
«Kes see viimane kavaler nüüd Oljal oligi?» tegi ta näo, nagu oleks nime unustanud.
«Kolkat mõtled?»
«Ei-ei! See teine ...»
«Serjoga?»
«Ei, see imeliku nimega ...»
Isa pomises omaette kuus-seitse nime läbi ja siis lõi ta nägu särama:
«Tarass, Tarassik!»
«Jaa-jaa! See sittus ka nagu tõhk!» tuletas Jan nagu meelde. «Kuhu, kurat, ma sattunud olen?» mõtles ta järjest kasvava ärevusega. «Aga kui ei saagi siit enam minema?»
Bussiaknale koputas raevukalt keegi vanamammi ja vehkis rusikaga. Isa keeras aknaklaasi alla ja kabiini paiskus kordumatu folkloor. Ilmselt oli mammi igapäevane reisija ning oli asjast õieti aru saanud. Ka isa paistis temaga harjunud olevat. Lahing lõppes slaavipärase vennastumisega, mammi pisaratega, mälestustega rindepäevilt, mil ta noor ja ilus medõde oli olnud ja isa viimsete lubadustega.
Kui mammi oli lahkunud, keeras isa valjuhääldaja nupu põhja ning kordas tehtut maksimumvõimsuse ja naudinguga. Jan kiikas igaks juhuks salongi. Seal istus noor valgepäine tütarlaps ja tihkus ohjeldamatult nutta.
«Isa,» vaatas Jan manitseval pilgul vallatlevat papsi, «sa sittusid meie hariduse täis!»
«Meil pole seda ju eriti palju!» lohutas isa kardinate vahelt salongi piiludes. «Sa vaata, mida nemad meiega teevad!»
Sõitnud veel ühe täisringi linnale peale, läks ta oma ukraina-kodu lähedal maha, lonkis majade vahel ja otsustas siis, et täis kõhuga sujuvad asjad paremini. Sest milleks see inimene siin ilmas ikka elab? Nonii. Sinine värv eksisteerib selle pärast, et olla sinine, päike kasvõi sellepärast, et paista. Aga mina? -- arutles Jan -- kas sellepärast, et olla mina? Kui mul enam oma «mina» ei ole? Siis tuleb olla lihtsalt sellepärast, et olla. Ja olla saab ainult toitu näost sisse ajades. Kõik ülejäänud on kas tulenevad või tuletatavad toimingud. Mõtetest ei viitsi ma üldse rääkida ...
Sellele arutlusele toetudes viisid ta jalad teda ise Olja kööki boršitaldriku taha.
Ta helpis punast peedisuppi ja seiras altkulmu köögikappides sorivat naist.
«Jesh, jesh, milenki tõ moi!» poetas punapea ja pillas suhkrukoti maha. Seda tõstes ajas pliidilt põrandale panni ja panni tagasi asetades lõi pea vastu kapiust ära.
«Spatt!» ütles Jan, kui oli söömise lõpetanud ja pugenud mööda koridoris ringiveerevast matrjoonast, läks tuppa ja heitis voodisse.
Viies peatükk
Ta ärkas autorataste klobina peale munakiviteel. Aken oli avatud ja sellest kasvas sisse kreegipuu. Jan tõstis jalad üle voodiserva põrandale ja need sattusid automaatselt pehmetesse tuttidega toasussidesse.
«Ahah,» nentis ta ainult ja tõusis, et napsata puu otsast paar kreeki. Need olid veel pisut heledavõitu ja hapud. «Suvi,» konstateeris Jan ja vaatas aknast välja. «Kõrge esimene korrus, puumaja, mäenõlv, munakivitee,» fikseeris ta olukorda. Vastas asetseva samasuguse kahekorruselise amortiseerunud elamu seinal nägi ta tahvlikest: «Nõlva». Eestimaa. Hea seegi!
Tuba, milles ta ärkas, ei sisaldanud muud, kui riidekappi, puhvetikappi kahe rea raamatute ja kahe suure sahtliga, vanaaegset voodit ja kahte ümmarguse põhjaga tooli. Telekat ei olnud, oli ainult vanaaegse disainiga 60ndatest pärit VEF-raadio. Põrandal oli sinine kaltsuvaip ja seinas luitunud kollane tapeet, mis voodi kohalt oli mustaks kulunud.
«Poissmehekorter?» imestas Jan ja vaatas käsi. Sõrmust ei olnud! «Jeeee!» kraaksatas ta täiesti õnnelikult. «Ma olen vaba!» Keegi koputas seina peale. Astudes ettevaatlikult mööda seina äärde tekitatud õllepudelite merest, avas ta toaukse. Ninna lõi kopituse lehka. Naaberukse vahelt piilus sassis peaga nuustikut meenutav vanamammi, jälgis teda veidi aega etteheitval pilgul ja sulgus siis sõnagi lausumata oma pimedusse tagasi. Kostis mitme luku klõbinat.
«Ahah,» nentis Jan taas. «Noojah.»
Naasnud tuppa, heitis ta pilgu puhvetikapi tagaseinaks olevasse mõranenud peeglisse ja istus põrandale -- ta polnud vanem kui kakskümmend. Miks ei sattunud ta oma tudengiaegsesse tuppa? Miks pidi ta kolama mööda võõraid elusid? Või mööda tema enda elu tundmatuid stsenaariume? Või ehk mööda võimalikke stsenaariume? Või mööda soovitud stsenaariume? Või soovimata? Või ... Jan oli puntras. Kas teda karistati või anti hoopis võimalusi? Või näidati võimalike eluteede mõttetust, see tähendab õpetati mitte otsima unistuste saatust, see tähendab leppima olemasolevaga? Missugune neist siis oli see olemasolev? Kas praegune, Eve-, Agnese-, Kati- või Olja-minevik? Kõige enam mäletas ta Eve-minevikku. Samas aga tundus talle, et kõikides ülejäänutes oli midagi kohutavalt tõepärast. Ta oleks justkui nad lihtsalt unustanud, meelega mälu tahaplaanile surunud.
Akna tagant kostus vile. Ta upitas ennast üles ja puges kreegioksa alt läbi. All kõnniteel seisis kursusekaaslane ülikoolipäevilt -- noor, nagu ta siis oli.
«Tuled ka või?» küsis ta pead kuklasse ajades.
«Kuhu?» tegi Jan unise näo pähe, nagu oleks ta magamast üles aetud.
«Lugemissaali muidugi!»
«Oota, viskan ürbid üle!»
«Okei, tee siva!»
Jan tõmbas tooliseljalt teksad jalga, pusa selga ja otsis silmadega toas ringi. Puhvetikapil vedeles võti ja selle kõrval kile sees tudengipilet, kuhu vahele oli topitud igasugu muid pabereid. Hiljem sorteerin -- mõtles Jan ja vajutas juba linki. Jõudnud välisukseni, märkas ta tuttavat postkasti hoolikalt maalitud numbriga «6», millest ulatus välja «Postimees».
«Kurat, «Postimeest» siis veel polnud ju! Oli «Edasi»!» Ta avas välisukse ja vastasmaja seinalt luges selgesti: «KUMMELI TEE». Kursusekaaslasest ja kreegipuust polnud jälgegi. Ta otsis läbi kõik taskud, aga üliõpilaspiletit ega toavõtit ei leidnud. Aitab! See läks juba liiale. Ta seadis sammud bussipeatusse ja otsustas ära käia valede kardinatega akna juures. Asjasse peab hakkama selgust tooma -- tegi ta otsuse.
Astunud bussi, läks ta torudest haarates tagaakna juurde, pöördus ümber ja otsis silmadega kummalist vanameest. Igas peatuses vaatas üle kõik sisenejad, aga meest nende seas polnud. Ega tulnudki. Kui Jan harjunud kohas välja hüppas, tundus, justkui oleks ta silmanurgast tuttavat figuuri märganud. See sisenes esiuksest. Kuni Jan reageeris, olid bussiuksed sulgunud ja ainuke, mida ta teha võis, oli jälgida tagaaknale ilmuvat tuttavat kuju. Jan pistis jooksu, aga see peatusevahe oli nagu kiuste üks pikemaid. Jõudnud järgmise kvartali nurgani, ta loobus. Hingeldades pöördus ta tagasi ja seadis sammud vale kardinaga tuttava akna poole.
Kardinad olid valed. Lootusetu tülpimusega kõmpis ta tagasi bussipeatusse ja jäi ootama. Sealt ta lõpuks tuligi -- kollane ja koorma all ägisev. Teekond teekonnas -- mõtles Jan. Ehk ongi asi bussis? Issand, kuidas ta enne selle peale ei tulnud?! Tuleb lihtsalt tööle sõita ja teekonda uuesti alustada. Nii ta tegigi. Sõitis tehase väravasse, jooksis valvuriputkani, avas ukse ja seisatas jahmunult -- talle vaatas vastu Harkovi bussipargi number kolm tõre mutike, kes otsemaid kraaksatas:
«Proopusk!»
Kõik kordus täpselt sama stsenaariumi järgi, nagu eelmisel korral ja Jan keeras otsa ringi. Väljudes ei olnud ta enam Ukrainas. Ta oli oma tehase väravas. Meeleheites jooksis ta bussipeatusse ja hüppas algava vihma käes ühelt jalalt teisele, olles kannatamatusest närvis. Väike kollane teekond suures kirevas teekonnas ilmus nurgatagant välja ning Jan soris taskutes, leidmaks talonge. Talle sattus pihku midagi suuremat ja ehmatusega tõmbas ta välja üliõpilaspileti.
Psühhiaatriahaiglas ärgates tundis Jan ära tuttava palati ja isegi kaks patsienti, kes siia temast eelmisel korral maha jäid, olid samad.
«Te pole kusagil käinud,» lausus raviarst rahulikult. «Teie unenäod tunduvad teile lihtsalt liialt reaalsetena.»
Jan ei julenud vaielda. Ta kartis siia jäädagi. Ma olen skisofreeniasse haigestunud -- oli ta juba peaaegu kindel. Vanast peast!
«Tõestage, et ma olen ärkvel ja ma olen nõus hakkama laborirotiks,» ütles ta naljatlevat tooni matkides ja jäi arstile küsiva veiderdajanäoga otsa vaatama.
«Kõik teie meeled töötavad,» ütles psühhiaater teda suurte selgete silmadega vaadeldes. «Unes seda ei esine. Sellest piisab?»
«Kas ma koju saan?» küsis Jan.
«Kasvõi kohe,» ei viivitanud doktor vastusega.
«Ma siis lähen?»
«Eks te siis minge! Riided saate õe käest, teatan ette.»
Jan tõusis, et lahkuda. Kui ta oli juba uksel, hõikas arst järele:
«Millal olete valmis alustama?»
«Paari päeva pärast ehk,» poetas Jan ja astus pikka roheliseks värvitud seintega koridori. Ta ei olnud endas sugugi kindel. Ta ei olnud enam milleski kindel.
Väljas sadas peenikest uduvihma. Jan tõmbas pea õlgade vahele ja marssis kiirel sammul bussipeatusse. Jälle kollane -- tegi ta tähelepaneku, kui buss käänaku tagant välja ilmus. Kas siis muud värvi linnatransporti enam polegi? Ta komposteeris pileti ja taarus tagaakna poole. Korraga märkas ta tuttavat figuuri. Tema! Kiiruga istus ta vanamehe kõrvale.
«Kas teie teete seda minuga?» küsis ta teretamata.
«Teen ja ei tee ka.»
«Miks? Miks just minuga?»
«Ma teen seda kõigiga, aga vähesed mäletavad toimunut.»
«Milleks?» püüdis Jan mehe pilku.
«Ikka müüri lõhkumiseks,» vastas vana rahulikult. «Sellesama ringikujulise müüri, mille sa unes ja ilmsi enda ümber ehitasid.»
«See oli ainult unes,» vaidles Jan.
«Ilmsi ka. Selle sees sa nüüd keerledki.»
«Aga ma ei taha enam!» Jan võttis mehel varrukast kinni ja pigem anus kui nõudis:
«Lase mind tagasi, palun! Ma muudan ise kõike, ma muutun ise!»
«Seda ma ju teengi -- otsin müüri sees nõrku kohti, püüan teda hajutada.» Vanamees viipas tagaakna poole:
«Vaata!»
Majad ja jalakäijad kaugenesid justkui kiirluubis. Jan vaatas küljeaknasse -- kõik möödus normaalkiirusel. Heitis pilgu esiaknasse -- maailm lähenes aegluubis.
«Meeltepete,» tegi ta järelduse.
«Enesepete?» muigas vana.
«Noh, mis siis nüüd edasi?» ei jätnud Jan vanamehe varrukat rahule.
«Edasi on sinu peatus.»
Jan oli hetkega püsti, hüppas mõtlemata ja astmeid kasutamata bussist välja, maandus veidi viltu ja käis käpuli. Tõustes seletas ta silm hämaras vaid viie ja üheksakordseid maju. Valetas, raibe! Järgmine kord võtan ta endaga kaasa! Mingist tuttavast sisetundest juhatatuna astus ta sisse lähimasse halli majamürakasse, sõitis liftiga kolmandale korrusele ja vajutas linki. Uks oli lahti. Pikka mehekõrguselt siniseks värvitud koridori kostus muusikat. Jan võttis jope seljast, riputas selle seinakapi nupu külge, lükkas kingad harjunud kohale peegli all ja hiilis valgusetriibu poole.
«...tulen siis kui lumi maas ...» lauldi raadios.
«... või kui sirel õitseb taas ...» ümises Jan ja astus tuppa ilmel, mida esineb mitu päeva kodust ära olnud meestel.
Televiisorit ei olnud ikka veel. Kati lebas lahtitõmbamata kušetil ja luges raamatut.
«Issand, nii hea ja rahulik oli elada. Tead, sa võiksid sinna tagasi minna, kust sa tulid.»
«Ma ei saa,» tegi Jan nutuse hääle, «mul on müür ümber.»
«Nonii, sedapuhku siis ära pööranud. Mis sa järgmisel korral välja mõtled? Ükskord saab su ärajoodud fantaasianatuke ju otsa?»
«Ma ei ole enam ammu tilkagi võtnud,» oli Jan solvunud. «Igatahes selles peatuses mitte.»
«Hahaa!» tegi Kati, ilma et oleks naernud. «Lubage naerda! See kuradi lits ei viitsi sulle enam viinagi osta! Aga sa mine oma Siiri juurde tagasi, too vähemalt jootis sind!»
Jan oli tupikus. Kes oli Siiri? Ah, ons sel üldse tähtsust ...Ta istus kušetiservale ja tegi juttu:
«Uus telku oleks vaja osta. Ja külmkapp. Ja koridori armatuurid. Ja ...»
«Sina ei suuda endale isegi sokke jalga osta!» kobatati raamatu tagant. «Vaata, et sa oma litsidega hakkama saad!»
«Kas me ei teeks ehk voodit lahti?» Jan vaatas Kati poole anuval pilgul. Lõpuks langetas naine raamatu, näitas Janile täispikka keelt ja leebus:
«Kui sa neljateistkümnendat korda tagasi tulid, mõtlesin, et aitab. Peale kolmekümne seitsmendat hakkasin juba harjuma ja kui ma sulle päris ausalt ütlen, siis praegu -- vist mõnesaja mõnekümnenda ajal -- on mul sind täitsa hea meel näha.»
«Kui nüüd paar võileiba ka saaks ...» püüdis Jan tekkinud olukorda maksimaalselt ära kasutada.
«Viimast korda elus!» koputas Kati iga sõna ajal
mehele sõrmega rinnale ja kadus kööki.
«Kohvi ka!» hõikas Jan järele.
«Pliiti ei ole!» tuli otsekohe vastus.
Õigus küll -- meenus Janile.
«Tee spiraaliga!» karjus ta uuesti.
«Tee käega!» tuli vastus.
Kui Kati kohvi ja võileibadega tuppa jõudis, magas Jan sügavalt.
«Siga!» tegi naine kokkuvõtte.
Kuues peatükk
Müür oli koomale tõmbunud ja ähvardas nüüd kägistava rõngana ümber Jani sulguda. Hirm, mis Janist õhkus, põrkus otsekohe tagasi ja võimendus, lisandudes järjest juurdetekkivale hirmule. Jan hakkas karjuma ja peagi tundis ta higipiiskadega kaetud maakivide külma hingust.
«Ma hakkan inimestesse uskuma!» möirgas ta täiest kõrist ja rabeles veelgi enam oma hullumeelses klaustrofoobilises õuduses.
Läbimärjana avas ta silmad ja vaatas Agnesega tõtt.
«Kallike, tahtsin sind just äratada. Sa tõmblesid ja vähkresid kohutavalt.»
Jan sulges uuesti silmad ja tundis, et keerleb ümber enda telje. Külm hingus oli ikka veel lähedal ja ta sirutas käed laiali. Sõrmed põrkusid valusasti vastu kive ja silmi avades vaatas talle otsa Olja.
«Dorohoi tõ moi!»
Jan pigistas laud kõigest jõust kinni ja sõna otseses mõttes surus ennast unne tagasi.
«Jediini tõ moi!» kõlas justkui läbi udu kaugusest. Jan lendas läbi pika tunneli, mille lõpus paistis valgus. Ta prantsatas käpuli murule ja tagasi vaadates ei näinud enam mingit tunnelit. Ümberringi oli taas müür ja kõrgel selle kohal sinas lapike taevast. Ma ei saagi siit välja -- arutles ta palavikuliselt. Siiski, kas polnud see tema enda ehitatud-kujutletud-mõeldud? Ta võttis hoogu ja virutas jalaga vastu väljaulatuvat kivi. Mitte midagi ei juhtunud. Korranud katset teises suunas, loobus ta ettevõtmisest ja istus maha. Kurat -- vandus Jan ja sülitas vastu seina -- ma olen sisse müüritud! Pikkamööda hakkas pilt lainetama ja ta ärkas. Akna tagant kostis mööduva bussi müra ja koridoris paugutas keegi uksi. Jan tõusis voodist valede kardinatega korteris ja astus kiiresti akna juurde. Kardinad olid õiged! Ta toetas mõlemad käed aknalauale ja nägi vastasmaja ees kõnniteeserval istumas ei kedagi muud kui iseennast! Teisik hõõrus silmi, näpistas ja peksis end vastu põski. Lollakas -- muigas Jan mõrult. Mina igatahes olen kodus.
«Supp on pliidil, tulen hiljem. Eve.» Kiri oli jäetud köögilauale, nagu alati. Kalendrisse vaadates fikseeris Jan oma eksirännakute alguse päevale järgneva päeva. Siis korraga ta tardus. Üle selja jooksis külm judin ja mõne hüppega oli ta akna juures. Kõnniteeserval ei istunud kedagi. Uni? Mis muud ...
Oli laupäev ja treipink puhkas. Kaks vaba päeva -- see oli just see, mida Jan vajas. Magama ta enam jääda ei kavatsenud. Lõpuks ometi oli ta lähtepunktis tagasi. Tuleb tegutseda!
Bussipeatuses ei olnud ühtegi inimest. Jan kõndis rahutult edasi-tagasi ja üha rohkem hakkas teda see inimtühjus häirima. Siiamaani ei olnud möödunud isegi ühtegi autot. Üldse oli kuidagi liiga vaikne. Laupäev laupäevaks, aga mingisugune liikumine peaks ju ikkagi olema. Buss ju möödus aknast, kui ta ärganud oli. Jan jooksis halba aimates tagasi enda maja ette ja vaatas üles. Kardinad olid õiged.
Buss keeras nurga tagant välja ja mootorimüra kostus nii valjult pikas majadekoridoris, et Jan tõmbus lausa kössi. Pidurid vilistasid läbilõikavalt ja avanes ainult tagauks. Jan komposteeris taskust leitud üksiku talongi ja astus bussi etteotsa, et juhiga paar sõna vahetada. Kui ta aknast välja vaatas, pidi ta istuli kukkuma. Esiaknas taganesid majad pöörase kiirusega. Ta vaatas küljeaknasse ja seal toimus sama. Tagaaknas sama. Kas siis buss tõmbub kokku?
«Mis toimub?!» küsis ta väriseva häälega bussijuhilt. Talle vaatas otsa tuttav vanamees ja kostis oma muheda muige saatel:
«Põgenemine seisvast ajast.»
«Aga ma olin ju kodus tagasi!»
«Seisvas ajas,» nentis mees.
«Pea kinni!» karjus Jan.
«Ma ei saa seda peatada,» ütles vana resoluutselt.
«Pea kinni või ma ...»
Vanamees tõusis rooli tagant ja istus esimesele istmele akna all.
Midagi ei juhtunud. Akende taga kaugenes maailm järjest suureneva kiirusega. Jan ronis juhitooli ja püüdis rapsida rooliga siia-sinna. Ta vajutas kõigest jõust piduripedaali, aga mingit muutust ei järgnenud.
«Räägi!» seisis ta vanamehe ette.
«Miks?» küsis see.
«See puudutab otseselt mind!»
«Ise oled süüdi!» muigas vana taas.
«Milles?»
«Põgened elu eest unistustesse, ajad maailma toimumise seaduspärasused sassi.»
«Ise ju ütlesid, et kõike tuleb enne muuta, kui see ükskord ise valuliselt muutub. Ja mina ainult mõtlesin selle peale. Ma ei jõudnudki veel midagi muuta.»
«See, mis toimub praegu sinuga, toimub tavaliselt ikka nendega, kes käega löövad.»
«Mismoodi?» Jan puuris oma pilgu mehe tumedatesse silmadesse.
«Kui loobud kergekäeliselt vastuhakust, annad hetkele järele ja hakkad seda hetke eluks venitama. Valetad endale niikaua, kuni ükskord saab sinu unistus sinust tugevamaks. Siis hakkab suur teekond väikse teekonnaga trikke tegema, sest tema toimumise seaduspärasustele on püütud kaigast kodaratesse lükata.»
«Kas siis see kollane buss ongi väike teekond?»
«Ei, see on lift ühest teekonnast teise. Kuidas kellelgi. Mõni sõidab peldikuga ringi.» Vana muheles jälle, nagu oleks talle midagi meelde tulnud. «Mul oli üks juhus ...» Ta ei suutnud jätkata ja kukkus naeru pugistama. «Noormees armus ära naisesse ajakirja kaanelt. Hiljem, juba abielus olles, hoidis ta ikka veel seda ajakirja alles ja aegajalt käis ennast peldikus rahuldamas, ajakiri näpus. Ta ei saanudki oma unistusest lahti ja nii juhtuski, et kui konflikt tegelikkuse ja unistuse vahel suurele teekonnale jalgu hakkas jääma, lennutati ta tükkis peldikuga lõhesse.»
«Mis lõhesse?» küsis Jan.
«Lõhesse inimliku igatsuse ja maailma julma vaikimise vahel,» vastas mees endastmõistetavalt.
«Kas see on midagi vastuolu taolist tahtmise ja saamise vahel?» Jan oli sedapuhku süvenenud.
«Enamvähem.»
Jan vaatas enda ümber ja märkas, et kokkutõmbumine oli aeglustunud.»
«Kas me lendasime läbi lõhe?» vaatas ta küsivalt vanamehe poole.
«Jah,» vastas see ükskõikselt.
«Aga taoline mõiste on ju ainult teoreetiline?»
«Mina, näiteks, pean teadvust mateeria üheks eksisteerimisvormiks. Mõte on mõjutuste juhuslik või sunnitud asjaolude kokkulangemine. Täpselt nagu muhk otsaees. Teatud tingimustel läheb mateeria lihtsalt ühest olekust teise, teadvuse ja tihedama ainekontsentratsiooniga mateeria vaheline piir ületatakse. Nagu aur muutub veeks ja siis jääks.»
«Aga seda pole veel avastatud ju ...» julges Jan kahtlustada.
«Avastatud pole veel õieti midagi,» ohkas mees. «Enamus maailma olemusest jääbki inimkonna poolt avastamata. Ta ei õpi iialgi isegi ennast tundma, rääkimata ümbritsevast.»
Jan oli veidi aega nõutu ja proovis uuesti:
«Nii et kujutlus on siis materiaalne nähtus?»
«Jah. Nii uskumatu kui see ka ei ole. Ainult teises olekus.»
Lolli juttu ajab -- mõtles Jan ja arvas, et pigem on ta ikka veel mingis unetaolises seisundis, hüpnoosi all või skisofreeniahaige.
«Ei ole,» ütles vana korraga. «Sa ei maga ega ole haige.» Ta ohkas sügavalt ja lisas:
«Kui villand on mul nendest inimestest!»
«Kas sa polegi siis inimene või?» Janil hakkas juba pea valutama.
«Muidugi pole!» tegi vanamees tülpinult kulmudega ülesallaliigutusi. «Ma olen lihtlabane kujutelm. Mateeria sunnitud vorm teadvuse olekus.»
«Kes sind sundis?» püüdis Jan vastu pidada.
«Sina, issand hoia!»
Nüüd hakkas Janil koitma. Aga ainult koitma, sest tema ajukene ei suutnud seda kõike lihtsalt korraga vastu võtta. Umbes niisamuti, nagu juhtus mõtisklemise juures lõpmatuse üle.»
«Ma pean mõtlema.» Pomises ta tasa ja istus vanamehe kõrvale.
Liikumine akna taga lakkas ja buss peatus. Oli kuulda kingakontsade klõbinat astmetel. Keegi sisenes! Jan pööras pead ja nägi, et buss täitus naistega.
Kui kõik istekohad olid täis, hakati vahekäigus üksteisest mööda pressima. Ta vaatas küsivalt vanamehe poole, aga see oli märkamatult esiuksest lahkunud. Jan vähemalt oletas nii.
«Kas tohib?» vaatas pikk blondiin kelmikalt Janile otsa.
«Olge lahked!» Jan nihutas ennast aknapoolsele istmele ja püüdis meenutada, kus ta seda naist näinud oli. Telekas? Mingis ajakirjas? Lauljanna? Miss?
«Kas sa ei tunne mind enam ära?» küsis blondiin malbelt.
«Oleks nagu ... ma ei tea,» kogeles Jan ja punastas kergelt.
«Haapsalu, viis aaa hoiakuga piiga. «Meil on poeg. Peeter.» Eve -- tundis Jan ennast ebamugavalt.
«Eve! Kus sa olnud oled? Ma ei saa ja ei saa enam koju!»
«Ma murdsin sulle truudust,» lausus Eve silmi langetades. «Siis sa lihtsalt kadusidki ära.»
«Kuidas sina siia said?» küsis Jan ülejäänut kõrvust mööda lastes.
«Ka mina eksisin valikuga,» vastas Eve ja trügis tagasi oma kohale.
Siis silmas Jan Katit, veidi tagapool seisis Agnes ja otse teisel pool vahekäiku Olja.
«Ma ei hakka vabandama, aga ilmselt oleme siin kõik koos sellepärast, et keegi teist ei vasta minu sisemise moraalikoodeksi normidele,» püüdis Jan kõigile korraga midagi öelda. Buss rõkkas naerust.
Jan lõi käega ja ootas, kuni viimane hele hirnumine tagumises otsas lõppes.
«Tõstke käsi, kes on patust puhas ja nõus minuga koos siit välja astuma ja uut elu alustama?»
Maad võttis täielik vaikus, mis mõjus kurjakuulutava kontrastina eelnenud palaganile.
«Mina,» kostis kusagilt küljepealt arglik mahe hääl ja akna alt tõusis püsti nääpsuke pikkade heledate juustega neiu. «Aga ma ei saa.»
«Miks siis?» küsis Jan.
«Mind ei ole olemas.»
Seitsmes peatükk
Vihma valas nagu oavarrest. Jan seisis kangi all ja seiras vihmavarjudega ja varjudeta möödujaid. Mõni oli juba nii läbimärg, et ei kiirustanud enam. Lonkis lihtsalt ja vabalt kätega vehkides ja tundis rõõmu looduse stiihiast üleolekust.
«No on alles sadu!» raputas kangi alla pagenud näitsik juukseid.
«Teie?» tundis Jan ilmeksimatult ära neiu bussist. Neiu, keda polnud olemas.
«Mina,» vastas tütarlaps justkui süüdlaslikult.
«Teid ei ole ju olemas,» tögas Jan.
«Kõik on olemas, mis kuidagimoodi on,» tuli kohe vastus. «Unistused on ju olemas?»
«Mitte niivõrd ...» kogeles Jan. «Unistused ei täitu.»
«Unistused on reaalsus, nende täitumise soov on abstraktne mõiste. Inimesed ehitavad endale müüri ümber omaenda lootusetusest, pettumistest ja kibestumistest ning arvavad, et väljaspool nende kujutelma enam midagi polegi.»
«Einoh ...» Jan oli segaduses.
«Mina olen sinu unistus, näe! Siin ma olen -- märjavõitu küll, aga olen.»
«Mida me nüüd peale hakkame?» Jan läks täiesti endast välja.
«Ah, et nüüd ei oska midagi peale hakata?» pilkas Unistus -- Jan nimetas teda automaatselt niimoodi.
«Võta mind kõigepealt kaissu, siis vii koju ja tee minuga kõike, millest unistanud oled!»
«Mul pole ju ikka veel õiget kodu. Olen nagu transiitreisija,» hädaldas Jan.
«On küll,» vaatas neiu kelmikalt meest ja võttis tal ümbert kinni. Nad ruttasid teineteise vastu liibudes taksopeatusse ja neiu ütles aadressi: Päikese.
«Mina sellist tänavat ei tea,» teatas Jan.
«See ei olegi tänav, see on kohanimi. Seal on see kodu, millest sa juba enne Evega abiellumist unistanud olid,» naeratas Unistus.
Nad peatusid linna lähedal elevandiluukarva maja ees, mis asus maanteest umbes poole kilomeetri kaugusel metsa sees.
Jan maksis oma viimastest säästudest arve ja nad seisatasid korraks marmorpostidega värava ees.
«Uau!» tegi Jan.
«See on sinu tehtud!» märkis Unistus. «Sa ju joonistasid isegi projekte ...»
«Ega ei mäleta küll!» vaidles Jan.
«Sa unistasid, et saaksid ja jõuaksid seda kõike teha, aga selle asemel hakkasid hoopis müüri ehitama. Valetasid endale mugavusest elu kokku ja nähes, et see pole see õige, ei viitsinud aus olla ja kõike muuta.»
«Eks sa proovi ise!» sai Jan pahaseks. «Ega ma ei saa kogu maailma naisi läbi sõeluda, kuni ükskord sinutaolise leian. Pealegi ei usu ma unistuste täitumisse mitte üks teps!»
«Aga siin ta on! Võta!»
Janil tuli higi otsaette. Ta avas jalgvärava ja astus õuele.
«Ei, see pole minu jagu!» pöördus ta teda muigega seirava Unistuse poole. «Mina tahan ise teha!»
«Sa oledki selle ise teinud!»
«Palja fantaseerimisega?»
«Palja fantaseerimisega.»
Jan avas majaukse ja astus eeskotta. Kõik oli viimase peal. Ainuke, mis teda häiris, oli disharmoonia mööbliesemete ja kõige muu vahel, mis suurt neljakandilist tuba täitis. Vana nikerdatud puhvetikapi kõrval lebas maas kuhjaga automudeleid täis pappkast, volangidega kardinatele oli kinnitatud hulk rinnamärke ja medaljone, kušeti kohal rippus kaks kitarri, millede tagune sein oli üle kleebitud pornograafiliste fotodega. Akna all seina najal seisis lastejalgratas ja arvutilaual kõrgetesse virnadesse laotult raamatusari «Seiklusjutte maalt ja merelt».
«Mis jama see on? Siin on ju koos minu lapsepõlv ja noorus!»
«Ja täismeheiga minu näol,» täiendas Unistus. «Teeks ühe kähkuka? Ah?»
«Kas sa pilkad mind?» vaatas Jan esimest korda oma unelmale näkku.
«Mitte sugugi!»
«Ma olen rööpast väljas,» vabandas Jan.
«Sa oled juba ammu rööbastelt maas,» tegi Unistus tähelepaneku.
Kõrvaltuba oli maast laeni täis elektroonikat. Telerimängudest helisalvestusstuudioni. Laual lebas kontrastina vana hiina taskulamp.
Jan istus arvuti taha, lülitas selle sisse ja puuris pilgu ekraanil olevatesse ikoonidesse. Nende alt luges ta kirju: «Äri», «Laulusõnad», «Midi», «Laulud», «Net», «Matemaatika», «Romaanid», «Novellid», «Luule», «Kirjavahetus», «Raamatupidamine», «Pedagoogika», «Psühholoogia», «Soft», «Helisalvestus» ...ekraanil oli kokku mõnikümmend tegevusvaldkonda.
«Jah,» ohkas ta, «selle kõigega tahtsin ma tegelda. Nüüd ei tea ma isegi, kes ma olen.»
«Sa oled allaandnu, väejooksik, luuser ja variser,» naeratas Unistus säravalt. «Aga mina seda ei arva. Seda arvad sa ise. Minu jaoks oled sa Isand ja Looja.»
Jan vajutas noolekesega ikoonile «Romaanid» ja ette lõi WEBi-lehekülg pika pealkirjade tulbaga. Talle hakkas teiste seast silma pealkiri «Unistus». Kui ta topelt hiireklõpsuga faili avas, vaatas talle vastu puhas ekraan. Mitte ühtegi sõna?»
«Kas toon sulle söögi tuppa?» kostis köögist.
«Ma võin sinna ka tulla!» hõikas Jan vastu.
Uks avanes ja talle serveeriti kandikul pidulik, rohkete garneeringutega kaunistatud lõuna.
Jan sonkis kahvliga taldrikus ja uuris edasi arvutis leiduvat teemaderingi.
Kõik failid olid tühjad.
«Mis jama see on?» küsis ta uksel seisvalt Unistuselt.
«Kõik su unistused on täitunud,» vastas näitsik. «Sa oled igal alal saavutanud oma parima. Oled tunnustatud pedagoog, loetud kirjanik, mängitud helilooja, edukas ärimees ja hinnatud psühholoog.»
«Ahsoo?» Jani mõte oli igatahes kinni jooksnud.
Sel ööl realiseerusid kõik tema seksuaalsed fantaasiad. Pruukis tal ainult mõelda ja piigasid tekkis juurde, tuli väsimus -- nunnutati unele. Mitte keegi ei öelnud: «Phäh! Ja oligi kõik või?»
Jan sõi, magas ja korraldas orgiaid. Umbes kuu. Siis tekkis inimlik igatsus. Sihitu. Püüelda polnud enam kuhugi.
Ühel õhtul tellis ta takso. Ütles valede kardinatega akende aadressi ja uinus tagaistmele magama.
«Oleme kohal, sõbrake!» raputas juht Jani õlast.
Jan ronis autost unesegasena välja, pani suitsu ette ja vaatas ringi. Teisel pool teed seisis Unistus, tolmumantel üle käsivarre rippu ja pea ühele poole kallutatud. Heledad pikad juuksed lehvisid juhusliku tuuleiili käes ja silmis oli tal kutsuv tuluke.
Jan pomises midagi «Sorry!»-taolist ja pistis läbi hoovide jooksu. Kaks korda kukkus käpuli, korra jooksis vastu puud. Teinud paraja ringi, jõudis ta üle aedade ronides enda valede kardinatega kodu õuele, võttis kolm astet korraga ja oligi ukse taga. Kella laskmata vajutas ta lingile. Uks oli lahti.
«Eve!» hõikas Jan kingi jalast võttes ja tormas vastust ootamata tuppa. «Eve!»
Suur tuba, köök, lastetuba, magamistuba ...
...voodis lebas võõras mees.
Kogunud ennast veidi, küsis Jan peale mõningat vastastikku põrnitsemist viisakalt:
«Andke muidugi andeks, aga ma otsin Eve Raagi.»
«Ta pole enam Raag,» vastas mees toonil, mis kõlas nagu: «Ma ei tule siit välja!»
«Ja kes ta siis on?» matkis Jan teda järele.
«Ja kes teie olete?» tegi mees prokuröri häält.
«Mina olen Jan Raag,» hoidis Jan stiili. «Ja teie igatahes magate minu voodis!»
«Mina magan oma naise voodis!» Mehe hääles oli tunda veendumust.
«Ah, sa kurat!» said Janil sõnad otsa. «See on minu korter! Kuhu siis mina minema pean?»
«Sina mine persse!» oli mees juba kõigeks valmis.
«Lähme välja!» kiunatas Jan, tiris vastasel teki pealt ja tardus. Ümber mehe oli klammerdunud kabuhirmus kangeks tõmbunud Unistus -- juuksed silmadel ja pilk nagu nurka aetud metsloomal.
«Kas ...» kogeles Jan, «kas su nimi ei olegi Unistus?»
«Ma olen Eve!» vastas väriseval häälel heledajuukseline ja tema silmad läikisid niiskelt. «Ma olen abielus.»
«Aga kus siis minu Eve on?» rohkem anus kui küsis Jan.
«Ma tõesti ei tea!»
«Jan vaatas toas ringi -- kardinad olid teised, vaip oli tumedam, öölamp teistsuguse kupliga.
«Ma siis ei elagi siin?» pöördus ta ahastades Unistuse-Eve poole.
«Sina elad Päikesel ju!»
«Sel juhul sinuga ju?» Jan tundis, et pea hakkab ringi käima.
«Jah.»
«Aga mida sa siis siin teed?»
«Abielus olen.»
Sõnagi lausumata astus Jan uksest välja, peatas takso ja palus ennast Kummeli teele sõidutada. Raha oli tal nüüd palju -- ta oli ju kuulus -- ja ainuke, mis talle hinge ei mahtunud, oli tõdemus, et unistus võib peale hülgamist litsiks osutuda. Nii lolli tõdemust polnud ta veel kogenud.
Arve makstud, tormas ta teisele korrusele, laskis kella ja kui uksele ilmus Agnes, kamandas justkui ohvitser:
«Asjad kokku ja ruttu! Me läheme siit ära!»
Agnes, kes oli äsja pead pesnud, ei saanud millestki aru.
«Okei, seletan!» istus Jan kööki maha ja rääkis rahutult maha segase loo:
«Ma üürisin meile edaspidise ostuvõimalusega maja. Linna lähedal, looduskaunis kohas. Pane hädapärased asjad kokku ja lähme sinna. Telekas, nõud, kodumasinad -- kõik jättis pererahvas meile ja ise kolisid nad üleüldse välismaale sugulaste juurde, kus neil on kõik olemas ja nii edasi. Vot.» Ta tõmbas veidi hinge ja siis tuli meelde: «Kus Signe on?»
«Õpib,» vastas Agnes mehe jopet käest panemata.
«Las võtab õpikud kaasa! Meil on kiire!»
«No, kuidas arvad ...» Agnes kadus tuppa ja mõne minuti pärast olid nad pampudega koridoris.
«Nii,» kustutas Jan pliidi alla suitsu ja tellis telefoni teel takso.
«Alles!» Jani süda puperdas, kui ta eemalt hallikat maja märkas. «Olge lahked!» tegi ta kohale jõudes autoukse lahti ja aitas pere koos kompsudega välja.
Kui ta näoga maja poole pöördus, vajus tal alumine mokk rippu. Värav oli täiesti roostes, seintelt koorus värvi ja aknad olid sisse pekstud.
«Pole midagi,» püüdis ta optimistlik olla, «selle kõik teeme korda!»
Signe peitis ennast poolenisti ema selja taha ja piidles sealt väga umbusklikult puukuuri sisselangenud katust.
«Aga astuge edasi! Seest on kõik viimase peal!» kutsus Jan ja lükkas jalgvärava kaebliku ja läbilõikava krigina saatel lahti. «Vähemalt viimati oli ...» lisas ta veidi vähem veendunult.
Avanud välisukse, hakkas esimesena silma uhkelt pea püsti keset koridori lebav julk.
«Ah, sa raisk!» ei osanud Jan enam kusagilt optimismi otsida ja astus üle junni. «Marodöörid!»
Suures toas oli kassikuse hais, puhvetikapp hallitas ja lakke oli jalajälgi tehtud. Ta tormas oma töötuppa ja jäi, hing kinni, ukseavasse seisma. Kuvari ekraan oli kärbsemustast täpiline ja kitarridel keeled katki. Ta ei viitsinud enam vaadata ja istus arvuti taha. Ilusate nimedega folderid olid täis! Ta avas faili nimega «Unistus» ja luges:
«Ma pean tunnetama lõhet inimliku igatsuse ja maailma julma vaikimise vahel ...» Ta oli seda juba kuulnud!
«Tulge edasi!» julgustas Jan Agnest ja Signet. «Maja on ammu omapead seisnud -- siin tuleks veidi korda teha!»
«Külm on!» kaebas Signe. Tal oli blüüž-karu kaenla all ja vaade võõrastav.
«Pole hullu!» mängis Jan reibast pereisa. «Kohe toon puid ja paneme ahju kütte!» Ta väljus ja seadis sammud kuuri poole. Sissekukkunud katuse alt halge koukides sattus ta jällegi oma paarikümne aasta vanuse päeviku vettinud lehele:
«Kahel inimesel ei saa olla ühte unistust ...»
Saanud süle täis, viskas Jan halud katkise rauaga pliidi ette ja läitis suitsu. Agnes küüris juba koridori ja küsis üle õla:
«Miks sa just selle maja valisid?»
«See on mu ammune unistus,» vastas Jan ja lisas endamisi: «Oli, vist.»
Kaheksas peatükk
Müüri oli tekkinud lõhe! Päris korralik lõhe, millest käsi läbi mahtus. Sellest tungis sisse inimeste halbu ja häid emotsioone, valu ja rõõmu. Kõik see segunes Janis ja tekitas tuttavat ärevust. Ta jooksis avaramaks nihkunud ruumis edasi-tagasi nagu õue jalutama viidud koer ja tõi esile huilgeid, justkui oleks teda jääkülma vette kastetud. Siis astus ta prao juurde ja pistis käe läbi selle. Kellegi tillukesed sõrmed haarasid tal pöidlast. Janil ei olnud isu kätt ära tõmmata. Ta nautis protseduuri, mil moel seda õrnalt edasi-tagasi kõigutati ja sikutati. Kuidas võis nii juhtuda, et ta oli ennast kaitsnud nii ilusa asja eest?
Korraga soojad sõrmed kadusid ja keegi sülitas häälekalt tema pihku tubli läraka. Jan tõmbas käe kähku ära ja raputas seda jälestusega, aga röga ei tulnud kuidagi lahti. Ta hõõrus peopesa vastu muru ja püksitagumikku, avastades imestusega, et pükse polegi jalas.
Agnes oli teda juba pikemat aega äratanud, kui ta lõpuks rannet raputades silmad avas.
«Kas sina sülitasid mulle pihku?» vaatas Jan unesegasena ringi.
«Sina ise, kallis!»
Jan tõmbas püksid jalga ja läks välistrepile suitsu tegema. See, mis ta nüüd nägi, teda miskipärast enam ei üllatanud -- puukuur oli täielikult kokku varisenud ja hõredaks roostetanud värav hingedelt murdunud.
«Unistus sureb ...» nentis ta ainult ja sülitas hallaga kaetud rohtu. Jalutanud puukuurile tiiru peale, laskis ta majaseina pihta vee välja ja kui välisust avada tahtis, jäi talle link pihku.
«Kurat!» vandus Jan ja hõikas tütart:
«Signe! Ole pai, tee issile uks lahti!»
Seest kostus jalgade müdinat, siis metalne klõpsatus ja lõpuks kakerdamise ja kukkumise heli -- Signele oli samuti link pihku jäänud.
«Einoh, taga targemaks!» torises Jan hommikujaheduses õlgu võdistades ja läks lähima akna juurde. Akent aga polnudki enam. Ta jooksis majale tiiru peale
ja kui jõudis ukseni, polnud ka seda enam.
«Agnes!» karjus ta täiest kõrist. «Signe!» Justkui kusagilt tünnist kostis naise ja lapse vastuhõikeid. Jan toetas tugevasti mõlemad käed vastu seina ja tõukas. Maja andis järele ja langes kaebliku raginaga kokku. Pööningule kogunenud tolm lõi Janile pahvakuna näkku ja rusude vahelt tõusis lendu imekombel ellujäänud tuvi.
«Appi! Inimesed surevad!» karjus ta abitult enda ümber ja tundnud, kui lootusetu see on, püüdis ennast rahustada mõttega, et võibolla polnud Agnest ja Signet olemaski. Ta istus keset hoovi vedelevale vettinud pakule ja koostas hauakirja:
«Maetud võõra unistuse alla. Aamen!»
Kerget sörki lastes, et mitte külmetuda, jõudis ta välja suurele maanteele ja hakkas linna poole liikuma. Nagu kiuste, polnud mitte ühtegi autot näha. Isegi bussi mitte. Isegi tema suurt ja kollast lifti inimliku igatsuse ja looduse julma vaikimise vahel.
Miskipärast polnud Jan ahastuses. Mingi veider kergendus oli, mille pärast ta pisut ebamugavust tundis. Taamal paistis linna siluett ja Jan lisas sammu. Kuhu ta tõttas? Kes teda ootas? Teda, kellel polnud isegi unistust enam mitte?
Tunnikese pärast jõudis ta linna piiri ja otsis silmadega bussipeatust. Käsi taskutesse toppides avastas ta tõsiasja, et mitte sentigi raha polnud enam alles. Raha oli kadunud koos unistuse ja aupaistega.
Peatuses pingil kössitas vanamees. Jan ei teinud teda esiotsa märkamagi, aga kui mees teda kõnetas, pöördus ta järsult ringi. See oli sama vanake!
«Buss läks ära!» ütles vanake tülpinud ilmel. «Alati jään ma maha, kui unistused surevad!»
«Sa pole ju inimene!» ühmas Jan. «Sa pidid ju minu kujutelm olema?»
«Mis siis? Kas vahet ei ole?»
Vana nuuskas pöidlaga nina ja jätkas kaugusse vaadates:
«Mina elan oma elu nii või teisiti. Sina proovi omaga hakkama saada! Ütle, kas kujutelm on või ei ole?»
«No on,» leppis Jan.
«No vot!» ahvis mees Jani intonatsiooni. «Ela siis ise ja lase teistel elada!»
Jan oli vanamehe targutustest juba nii kurnatud, et lõi käega ja küsis suitsu.
«Kas kujutlused suitsetavad?» muigas vanamees ja koukis taskust välja Jani lemmikmargi -- «Marlboro».
«Kes bussiga sõidab?» küsis Jan.
«Ise sõidab,» tuli loomulikult.
«Ahjaa ...»
«Ta ei allu isegi kujutluse reeglitele,» lisas mees.
«Kas kujutlusel on reeglid?» uuris Jan.
«Aga kuidas siis muidu! Sa ju kontrollid oma kujutelmi?»
«Tundub, et viimasel ajal mitte ...»
«Kui saaksid, kontrolliksid. Praegu aga käitud nende järgi, sest tahad Kati juurde sõita.»
«Kust sa tead?»
Vanamees naeris laia suuga:
«Püha müristus! Kes siis veel teab?»
«Miks ma sinna sõidan?»
«Sest tema on ainuke, kes sinusse lõpuni usub.»
«Aga tema on ju ka väljamõeldud stsenaarium?»
«Kõik on väga suhteline -- kujutelm saab tõelisuseks ja tõelisus mälestuseks, mis on jälle ikkagi kujutelm. Tõelisus on vaid hetk kahe kujutelma vahel. Tunneta seda ja sa ei unista enam kunagi!» Vana koogutas ennast igaveses rahulolekuseisundis edasi-tagasi ja ainuke, mida ta viitsis tõsise toimekusega teha, oli suitsupahvimine. Mõne hetke vaikinud, lisas ta korrektselt hääldades:
«Kunagi sa taipad, et Kati oli su kõigist stsenaariumidest kõige tõelisem.»
Buss tuli. Nad sisenesid tagauksest ja jäid jällegi kaugenevaid maju vaatama. Need hakkasid järjest kiiremini liikuma ja peagi olid neist näha ainult pikad triibud, nagu fotoaparaadiga aegvõttega öiseid autotulesid pildistades. Sama toimus ka ees ja küljepeal.
«Kas siis Kati elab seisvas ajas?»
«Sinu äraolekute ajal enamalt jaolt küll.»
«Kust sa tead, et ta praegu seal on?»
«Ma tean, sest ma olen kõikjal, kus ma tahan. Ma olen kujutlus.» Vanamees istus esimesele ettejuhtuvale istmele ja viskas jala üle teise.
«Siis sa tead seda ka, kus Eve on?»
«Eve mängib unistust, ainult sedapuhku mitte sulle.»
Jan läks marru:
«Ma tahan sinna!»
«Sina ei ole tema unistus,» lohutas vanamees. «Sina jäid juba tema majja rusude alla.»
«Sellepärast siis ...» tegi Jan näo, nagu oleks korraks kõike mõistnud.
«Kas siis Kati on minu saatus?» küsis ta, et midagi küsida.
«Sinu saatus olen mina,» tuli kiire vastus.
«Kujutelm, mis sõelub seisva ja kulgeva aja vahet?» ironiseeris Jan.
«Võta sult kujutlusvõime ära ja sa ei ela ühte päevagi. Oma elu keerad sa kokku vastavalt suutlikkusele kujutada ette vastuolu inimliku igatsuse ja looduse julma vaikimise vahel, s.o. seda lõhet, mida me praegu läbime. Mina olen selle suutlikkuse kehastus, seega saatus.»
«Sina oled vanamehenäss!» solvus Jan oma saatuse peale.
«Ja sina oled kõige väiksema murdosa kõige väiksemast ajaühikust kestev kübe maailmaruumis!»
Liikumine akende taga oli peatunud. Jan vaatas küsivalt vanamehe poole ja see noogutas:
«Mine ja muuda kõike!»
Jan lõi käega ja hüppas välja. Maandumisel tekkinud kingataldade plaksatusel puudus kaja, olgugi et peatus asus keset betoonmajade nelinurkset kõledat ruumi.
«Tere, mu kallis stsenaarium!» hõikas Jan ukselt.
«Soh?» kostus diivanilt. «Seekord kinokunsti valda?»
«Kas sa tegelikult ka olemas oled?» küsis Jan, kui oli tuppa astunud.
«Mina olengi ju tegelikult sinu ainuke tegelikkus,» vastas Kati ja naeratas, justkui oleks õnnelik, et mehel hakkab mõistus koju tagasi tulema.
«Aga kes siis Eve oli?» küsis Jan.
«Tegelikkuseks teha püütud unelm.»
«Mis kuradi joga te kõik ajate?!» ärritus Jan. «Kõik udutavad ja kaovad ära. Mind tiirutatakse mööda kujutelmi ja mingeid lõhesid ringi. Antakse kõik kätte, et samas jälle ära võtta. Mul on kõrini!»
«Ise oled süüdi: miks sa võtad kohe sealt, kust lihtsalt ja palju saab? Vahel on ehk mõistlikum loobuda?»
«Kuule, sa ajad praegu niisugust jama, et ma hakkan oksele!» Jan matkis öökimist.
«Eve võtsid sa lihtsalt sellepärast, et ta sinuga kohe voodisse tuli. Pärast mõtlesid talle oreooli pähe ja kuu selga.» Ka Kati erutus. «Meie elame sinuga juba kakskümmend aastat ja ma olen sulle ikka veel kujutlus!»
«Kas sa siis pole?»
«Issand, mees, tule ometi maa peale tagasi!»
«Aga me oleme ju seisvas ajas?»
«Jäta ükskord ometi!» Kati võttis televiisori puldi ja vahetas programmi.
Alles nüüd pani Jan tähele.
«Sa oled uue teleka ostnud?»
«See siin on juba viiendat aastat,» vastas Kati tülpinult.
Jan läks kiiruga kööki. Pliit oli paigas. Koridoris rippusid laearmatuurid endisel kohal ja seintelt ei koorunud värvi.
«Kus poiss on?» küsis ta tiiruga tuppa tagasi jõudes.
«Magab, muidugi.»
«Kas ma tööl käin?»
«Sina ja tööl?!»
«Millest me siis elame?»
«Minu palgast.»
«Kurat!»
«Kurat jah!»
Jan kogus mõtteid. Nii -- püüdis ta mingisuguseidki kokkuvõtteid teha -- tegelikult olen ma siis teist korda abielus, mul on kummagi naisega poeg, tööd ma ei tee ja peast olen segi. Miks ma hullumajas ei ole? Kas Agnes oli olemas? Kas ma olen olnud treial või õpetaja?
Ta oli seda kõike pomisenud pooleldi kuuldavalt ja Kati oli istuli tõusnud.
«Jan, kallis!» Naisel olid pisarad silmis. «Sa hakkad tagasi tulema!»
Jan oleks justkui korraks Kati ära tundnud. Ta vaatas toas ringi ja tormas arvuti juurde, mis sektsioonist väljaulatuval laual kutsuvalt ja tuttavlikult ootas.
«Ei! Ainult mitte seda!» karjatas Kati ja viskus mehe juurde.
«Kas mulle kirju on tulnud? Või Emaile?» küsis Jan ennast akna alla seisma sättides. Väljas oli öö. Juba öö? Ta vaatas päranisilmi möödavuravaid autosid, tegi siis akna lahti ja hõikas: «Uouu!»
Kajas! Kajas vastu ja veel kuidas! Värske ja karge õhk lõi pahvakana näkku ja ta hingas seda sügavalt sisse. Siis sulges ta akna, istus tugitooli ja küsis
surmtõsiselt:
«Kaua juba?»
«Peaaegu aasta,» vastas Kati ja põlvitas mehe ette põrandale.
«Ravi?»
«Öeldi, et pöördumatu.»
«Millest see alguse sai?»
«Unistusest.»
Üheksas peatükk
Jan astus valvuriputkasse ja möödus luugist karjuvale vanamutikesele tähelepanu pööramata. Ta läbis territooriumi kiirel sammul ja jõudnud oletatavasti õige bussi juurde, ronis juhiistmele.
Sõitnud väravast välja, võttis ta kursi uute elamurajoonide poole. Neljakümne minuti pärast parkis ta sõiduriista kõrvaltänavale ja seadis sammud kitsa ja kõrge üheksakorruselise maja suunas.
«Dorohoi tõ moi! Gdeezh propadal to?»
Jan palus Oljat kiiresti riietuda ja nad väljusid ämmaga hüvasti jätmata. Naine püüdis käe otsast lahti rabelda, kuid Jan ei andnud järele.
Bussi jõudnud, pani ta Olja enda kõrvale istuma ja võttis kursi tagasi lähtekohta. Valvurimutt vehkis ähvardavalt rusikaga, kuid tõstis siiski tõkkepuu üles.
Jan parkis bussi sinnasamma värava lähedusse ja vedas ikka veel mitte midagi mõistva Olja kättpidi putkasse. Nad väljusid tehase väravas, kus Jan treialina oli töötanud ja sammusid esimesse peatusse.
Bussi sisenedes kakerdas neile vahekäigus vastu tuttav vanamees, niinimetatud saatus ja heitis põlastava pilgu pannkooginäoga punapeale.
«Mis sa sellest litsist solgutad?»
«Tahan talle Päikese testi teha.»
«Päikese lükkasid sa juba hunnikusse,» märkis vana ja itsitas. «Päike ämbrisse!»
«Koht on alles,» vastas Jan ja otsustas pikemasse keskustellu mitte langeda.
Nad väljusid linnaservas, kus vanamees viimati bussi oli oodanud ja seadsid sammud Päikese poole. Peaaegu terve tee ei lausunud kumbki ühtegi sõna. Jan sellepärast, et tal midagi öelda polnud ja Olja ilmselt sellepärast, et ei saanud mitte midagi aru.
Värav oli endiselt mahakukkunud asendis ja varemetes maja ilma märkideta ustest ja akendest.
«Sadiss!» kamandas Jan ja tõukas Olja rusude otsa. Naine hakkas nutma ja otsis komistades kohta, kuhu istuda. Jan vaatas teda ja ootas midagi. Ootas ja ootas, aga midagi ei juhtunud. Siis läks ta puukuuri jäänuste juurde, otsis välja pooliku bensiinikanistri ja hakkas majanurkadesse süüteainet valama. Olja silmad läksid suureks ja ta tõusis, et põgeneda. Tema vasak jalg aga oli rusude vahele kinni jäänud.
Jan tõmbas kiirustades tikku ja juba lahvatas leek. Ta ei hakanud Olja südantlõhestavat karjumist kuulama vaid põgenes otse üle heinamaa maantee suunas.
«Põles Päikesel ära. Aamen!» ironiseeris ta linna poole sörkides.
Vanamees oli jällegi bussipeatuses ja pahvis «Marlborot».
«Noh, mida sa siis nüüd tegema hakkad?»
Janil polnud mingit tuju demagoogiat suust välja ajada ja ta vahtis vaikides kaugusse.
«Arvad, et põletad kõik maha, matad rusude alla ja oled nüüd vaba mees?» ei saanud vana torkimata jätta. «Minust sa ikkagi lahti ei saa!»
«Nemad ei olnud sina!» lausus Jan ja nuusutas oma bensiinist haisvaid sõrmi.
«Nüüd on mul vaid üks peatus, kus maha minna!»
«Müüri peatus,» aasis vanamees.
«Ta peaks nüüd kaduma,» ei pannud Jan aasimist pahaks. «Unistused on surnud ja enam pole neid kaitsta vaja.»
«Unistused ei sure kunagi,» naeratas mees. «Unistused muutuvad, täienevad ... Kasvõi tundmatuseni, aga ei sure!»
«Siis jääb ju müür ka igaveseks?» vahtis Jan saatusele otsa.
«Ka tema muutub -- kord madalamaks ja mõralisemaks, kord kõrgemaks ja paksemaks,» seletas mees.
«Mis kuradi pärast ma siis oma unistusi tapan, kui müür koos nendega otsa ei saa?»
«Kes sul käskinud on?» naeratas vana.
«Ise ju ütlesid, et kõike tuleb muuta!»
«Muuta, mitte hävitada!»
«Aga ma ei taha isegi hõredat ja mõralist müüri, ma tahan välja! Ma tahan vabaks!»
«Siin see konks ongi!» püüdis vanamees seletada. «Sul on inimlik igatsus, aga looduse jätab see külmaks. Ta vaikib. Julmalt. Kui unistused on läbi materdatud, jääb hirm ikkagi. Nii paradoksaalne kui see ka pole -- kui sul enam midagi kaitsta ei ole, oled sa kaitsetum kui kunagi varem. Hirmunud ja kaitsetu on sama mõttetu kui unistusega trotsiv ja müüriga ümbritsetu.»
«Mida kuradit ma siis tegema pean?» oli Jan täiesti segaduses.
«Leppima,» vastas vanake.
«Kellega? Millega?»
«Minuga,» oli vana varmas vastama.
«Sina oled ju minu enda kujutelm!»
«Saatus ongi kujutelm! Praegu sa ju tegeledki sellega, et kujundad mind oma kujutelmades!»
«Nii et ühtpidi pean kõike muutma ja teistpidi iga kord tulemusega leppima?» naeris Jan.
«Lepi muutumise endaga!» võttis vanamees kokku. «Teadvusta arvamuste, väärtuste, unistuste, isegi vastuolude muutumine ja sa ei pea neid tapma ega müüriga ümbritsema.»
«Kas ma siis sellepärast satungi seisvasse aega, et ma ei lepi muutumisega?» küsis Jan.
«Just!» vastas vana ja laiutas käsi:
«Ega nüüd vist enam bussi ei tulegi!»
«Meile?»
«Sulle!» vastas vanamees ja kustutas kinganinaga koni.
«Saaks ometi koju!» vaatas Jan igatsevalt pikka majaderida ja kohe oli kuulda mootorimüra.
Vanake oleks justkui Janiga ühte sulanud. Astunud kollasesse lifti inimliku igatsuse ja looduse julma vaikimise vahel, istus Jan rooli ja põrutas otse lõhesse. Maailm, mis talle igast küljest peale tormas, moodustas tugevama müüri kui see, mille prao vahelt talle pihku oli sülitatud ning ees ootas teda teadmatus -- kõige hirmuäratavam ja kõige kindlam paik universumis.
Kusagil betoonmaja akna taga seisis nina vastu klaasi, vihma laulu kuulatades naisterahvas nimega Kati ja kusagil oli järjekordse mehe külge unistusena klammerdunud Eve. Täitmatu ukrainlanna jagas ennast isade ja poegade vahel ning malbe Agnes ei saanud kunagi aru, miks mees tema juurde tagasi ei tulnud.