Aadressil http://www.art.tartu.ee/~lemmit/add/ asub AD&D teemaliste juttude kodulehekülg, mille sünni põhjustas noorkirjanike järsk buum rpg.dragon listis. Aprillikuu «Algernoni» juhtkirjas, mis käsitles ulmeressursse Eestis, oli link sellele saidile. Sealt ma ta leidsin. Olen AD&D juttude lehekülge jälginud nüüd juba mitu kuud.
Juttude keskmine tase jääb alla mitte ainult «Mardusele», vaid «Algernonilegi». Ometigi avaldanuks AD&D juttude paremiku ilmselt mitte ainult «Algernon», vaid ka «Mardus», kui nad vaid sinna oleksid saadetud.
Viimase «Stalkeri» valimistel AD&D jutud ei kandideerinud, sest sait on loodud tänavu. Tuleva aasta «Stalkeri» valimisnimekirjas peaksid nad aga olema, mitte et sinna «Stalkerit» tulema hakkaks, vaid põhimõtte pärast.
Jutte saab ka hinnata. Täheldasin, et panen BAASi ja AD&D juttudele umbes ühesuguseid hindeid -- vahe on ainult selles, et AD&D jutte hinnatakse 10- pallisüsteemis... Minu hinded paistavad teiste seas välja, sest mõnegi teise arvustaja hindamisskaala algab 6-st. Üsnagi mittemidagiütlevale jutule pannakse 10, nagu oleks tegemist maailma (või Eesti) klassika varasalve mineva teosega.
AD&D ei tähenda veel ilmtingimata ulmet, kuid neil on suur ühisosa. Kõik jutud saidil pole ka AD&D. Selles seisneb erinevus «Algernonist», mis mitteulmet ei avalda. Teine erinevus on see, et autorid võivad oma jutte ise parandada, neist kirja- või stiilivigu välja ajada. Mõni jutt on ka üldse kaduma läinud (ja mitte alati halvimad). Samuti on võimalik ebameeldivaid kommentaare ära kaotada (seda kasutatakse õnneks vähe). Kui mõni jutt väga põhjaliku uuenduskuuri on teinud, visatakse teinekord kõik selle jutu vanad kommentaarid minema. AD&D juttude autorite kiituseks peab ütlema, et nad on usinad oma juttudest uusversioone tegema.
Kuna AD&D juttude autorid on esindatud ainult varjunimega, ei hakka ma kellegi kodanikunime mainima. Varjunimed on ühesõnalised, ükski ei koosne ees- ja perenimest.
Tekste on nii eesti- kui inglisekeelseid. Reeglina võib väita, et mida rohkem keegi inglise keeles kirjutab, seda nõrgem ta kirjanikuna on.
Räägin ainult parematest või tähelepanuväärsematest juttudest. Kuna valiku teen oma maitse järgi, on täiesti võimalik, et mõni teine hindab hoopis neid jutte, mis minu vaatluse alt välja jäävad, nagu on võimalik ka vastupidine -- et mõni minu poolt mainitav jutt teistele absoluutselt ei meeldi.
Lembit
Lembit (keda ei tohi ära segada saidi omaniku Lemmituga) on noorkirjanike vaimne isa. Oma põhimõtte kirjanduses sõnastas ta ise nii: «Ilukirjanduses, eriti fantasyþanris, on autori üks tähtsamaid eesmärke luua lugejale visuaalne pilt oma fantaasiast.» Sellepärast on asi, mida ta kõige tähtsamaks peab, «et pilt kogu aeg silme ees oleks». Aeg-ajalt kurjustab ta teiste autoritega: «Pilt ei tule silme ette!» Oma juttudes on tal pilt alati silme ees, seda ta oskab.
«Tundmatu sõdur» räägib sõdurist, kes kohe sõja alguses langeb. Hästi on edasi antud tema kangelassurma ja üldse sõja mõttetus. AD&D küll, aga ulme mitte. Minu silmis on see kogu saidi parim lugu, mida sellise sisututvustuse põhjal vahest ei oskaks arvata.
«Tomberti pärandus» koosneb tegelikult kahest jutust, mis ühise nime all ilmuvad. Maag Manivald Tombert on surnud ja kuuldavasti jätnud kogu oma maise vara metsa sees asuvasse lossi. Seikleja Valp palgatakse kõiki Tomberti raamatuid ära tooma, palgaks kõik ülejäänu peale raamatute, mis Tomberti lossis leidub. Esimeses osas rändab Valp metsas, kus teda ründavad inimsööjad koletised ogred. Teises osas jõuab Valp lossini, mida valvab hiidämblik.
Kunagi oli saidil veel kolmaski Lembitu jutt, mis aga ära kaotati: tammest maailma lõpus. Haavatud rüütli viimaseks sooviks enne surma on jõuda nimetatud tamme juurde. Jõuabki. Kuidas öeldagi, pärast seda saab rüütel osakeseks maailmakõiksusest. Minule üsna meeldis selle jutu filosoofia, kuigi lühiduse tõttu ja ka muidu polnud jutt nii hea kui kaks eelmist.
RoheLohe
RoheLohe juttudele on omane mõnus huumor, mis seab tema jutud teiste noorkirjanikega võrreldes paremasse valgusesse.
Jutu «Kirstuavaja Gunnar» (pealkirjast on ka teisi variante) kangelane hoopleb kõrtsis purjus peaga, et avab läheduses oleva lossi keldris kirstu, mida keegi pole veel suutnud lahti teha. Kuidas nüüd lubadust pidada? See pole õigupoolest ulme, küll aga AD&D. Siin avaldub RoheLohe huumor ehedaimal kujul.
«Viimne unistus» räägib vanamehest, kes tuleb pärast pikki aastaid kirikusse, kus ta viimati lapsena käis. Ta avastab, et kirik on maha jäetud, kuid tema kunagine hiilgus on veel näha. See ei ole ei AD&D ega ulme, kuid meeleolu on õnnestunult edasi antud.
RoheLohe ulmelised jutud «Elric» (saidilt kadunud), «Kercpad» ja «Elfriide» ei ole tõsiselt võetavad lõpu puudumise pärast. On näha, et kui algusele vääriline lõpp taha tuleks, oleks need kohe head jutud.
Sanctus
Sanctus on tüüpiline algaja kirjanik normaalsete ideede ja kohutavate loogikavigadega. Midagi analoogilist on Veiko Dievese «Lohekütid» «Algernonis». Osa jutte on tal kogemata ilma loogikaapsudeta välja kukkunud ja neid kannatab täiesti lugeda.
Sanctuse juttudest soovitan eelkõige «Rüütel Gaelanit». Et saada Särava Südame Õilsaima Ordu paladiiniks, peab rüütel Gaelan minema manama mausoleumis elava vampiiri Lianhi. Jutt on ilmsete Pratchetti mõjudega ning huumor on vapustavalt hea.
«Eric» on ulme ainult ääriveeri. Eric elab üksinda metsas ega näe teisi inimesi. Ta peab ennast enam-vähem metsakuningaks ning sellisena võtavad teda ka metsa loomad. Tavalisi lapsi tal muidugi pole, kuid potis kasvatab ta mändi, kes on talle nagu poja eest (männi kasvatamine potis on eriti keeruline, sest mänd on väga valgusnõudlik). Detailid on paigas, näiteks täikoloonia Ericu habemes (väga usutav).
«Rahnumetsa kollid» saab plussid jõhkruse eest, mida tavaliselt sellistes lugudes nii palju ei ole, ja supermehelikkuse vältimise eest: Valdemar ei löö kõiki pahalasi üksinda mättasse, vaid piirdub sõprade vabastamisega, taibates, et enamast ei käi tal jõud üle.
Sander
Sander (mitte segamini ajada «Algernonist» tuntud Sandritega) on kõige produktiivsem sellel saidil. Tavaliselt on Sandri jutud pikemad kui teistel noorkirjanikel. Paar tükki kõlbab temagi lugudest mainida.
«Funny old man» jutustab, kuidas maeti meest, keda eluajal kõik ainult naljakaks vanameheks hüüdsid. Vahele pikitakse tagasivaateid peategelase kokkupuudetest vanamehega. Matusemeeleolu on täiesti olemas. Ometigi ei saa seda täielike õnnestumiste kilda kanda, sest peategelased, kuigi kirjade järgi 35- aastased, mõtlevad ja käituvad nagu 15-aastased.
«The story of sir Roberts» on arvustajate meelest Sandri parim lugu ning sellega tuleb vist nõustuda: paremat kahjuks pole. Järvesaarel lossis elab luukere, kes oma eluajal oli söör Roberts. Täiskuu ajal on ta kardetav, aga muul ajal suhteliselt ohutu ja isegi heasüdamlik.
Jutus «News» on kohati täitsa head huumorit, aga sagedamini kohtab lapsikusi ja üle poole jutust on põhiliini suhtes ülearune.
Lõpetuseks
Kristjan Sanderi järgi saab ülilühilugusid hinnata ainult kahtemoodi: viis ja üks. Sellest lähtudes võib mõnele ülilühiloole AD&D juttudes juba viie ära panna, pikematele veel mitte. Kuid mõnigi AD&D juttude autor jätab mulje, et juba paari aasta pärast saab temalt täiesti normaalseid lugusid lugeda. On hea, et algajail on koht, kus nad saavad oma kirjatöid avaldada ning nende kohta ka kriitikat, mis peaks ju olema edasiviiv jõud.
21. november 2001