(The Cats of Ulthar)
Kõneldakse, et Ultharis, mis asub teisel pool Skai jõge, ei tohi keegi kassi tappa ja ma usun seda täiesti, kui ma vaatan toda, kes nurrudes tule ees istub. Sest et kass on salapärane ja lähedane veidratele asjadele, mida inimene ei suuda näha. Ta on antiikse Aegyptuse hing ning Meroe ja Ofiiri unustatud linnade lugude kandja. Ta on džunglite valitsejate hõimlane ja iidse ning pahaendelise Aafrika saladuste pärija. Sfinks on tema nõbu, ja nad räägivad ühte keelt. Kuid tema on veelgi muistsem kui sfinks ning mäletab asju, mis sfinksil on ununud.
Ultharis, enne seda kui linnakodanikud keelasid kasside tapmise, elasid vana talupoeg ja tema naine, kellele valmistas rõõmu oma naabrite kasse lõksu püüda ja surmata. Miks nad seda tegid, ma ei tea, kui välja arvata, et paljud vihkavad kassi häält öös ja arvavad pahatahtlikult, et kassid peaksid jooksma vaikselt õhtuhämarais aedades. Aga mis iganes see põhjus ka polnud, see vanamees ja tema naine tundsid mõnu iga kassi, kes nende onni lähedusse tuli, kinni püüdmisest ja tapmisest ning mõnede ööpimedusest kostuvate häälte järgi kujutlesid külaelanikud, et tapmisviis oli erakordselt omapärane. Kuid külaelanikud ei arutlenud neid asju vanamehega ega ta naisega -- harjumuspärase ilme tõttu nende kortsus nägudel ja sellepärast, et nende väike hütt oli peidetud unarusse jäetud aia nurgas laiutavate tammede alusesse pimedusse. Tõtt öelda, kui palju seda imelikku paari kassiomanikud ka ei vihanud, oli hirm ometi suurem, ning selle asemel, et kohelda neid karmilt kui tooreid tapjaid, kandsid nad hoolt, et ükski kallitest lemmikutest ja hiireküttidest ei eksiks üksildase hüti juurde hämarate puude all. Kui hooletuse tagajärjel oli mõni kass puudu ja peale pimeduse saabumist oli kosta hääli, kurtis kaotaja võimetult oma häda või lohutas ennast Saatuse tänamisega, et see polnud mõni tema lastest, kes nõnda kadunuks jäi. Sest et Ulthari elanikud olid lihtsad inimesed ning ei teadnud kust kassid algselt pärinevad.
Ühel päeval sisenes Ulthari kitsastele munakivisillutisega tänavaile karavan kummaliste ränduritega Lõunast. Tõmmud olid nad ja erinesid teistest ringirändavaist rahvaist, kes küla kaks korda aastas läbisid. Turuplatsil ennustasid nad hõbeda eest saatust ja ostsid kaupmeestelt kirevaid helmeid. Mis maalt need rändurid pärit olid, ei osanud keegi öelda, kuid neid nähti andumas kummalistele palvetele ja nad olid oma vankrid kaunistanud veidrate figuuridega, milledel olid kassi-, kulli-, oina- ja lõvipead ning inimese keha. Ning karavani juht kandis peaehet kahe sarve ning kummalise kettaga nende vahel.
Selle ebahariliku karavani seas oli väikene poiss, kellel polnud ei isa ega ema, vaid ainult tilluke kassipoeg, keda hellitada. Katk polnud tema vastu lahke olnud, kuid siiski oli jätnud talle selle väikese karvase olevuse leevendamaks tema muret ning kui keegi on veel väga noor, leiab ta musta kassipoja mängudest suurt kergendust. Nii see poiss, keda tõmmud rändurid kutsusid Meneseks, naeratas hoopis rohkem kui nuttis, kui ta istus ja oma nõtke kassipojaga veidralt maalitud vankri trepil mängis.
Rändurite Ultharis peatumise kolmandal päeval ei suutnud Menes oma kassipoega enam leida ja kui ta turuplatsil valjult nuuksus, rääkis keegi külaelanikest talle vanast mehest ja tema naisest ning häältest, mis öösel kostusid. Ja kui ta kuulis neist asjust, andis tema nuuksumine ruumi meelisklusele ja lõpuks palvetusele. Ta sirutas oma käed päikese suunas ja palvetas keeles, mida ükski külaelanik ei suutnud mõista; ehkki külaelanikud ei üritanudki eriti mõista, sest nende tähelepanu oli enamuses hõivanud taevas ja kummalised kujundid, mida pilved moodustasid. See oli väga kummaline, sest kui väikemees esitas oma palvet, tundus seal vormuvat ähmaseid ja ebaselgeid kujutisi eksootilisist asjust; hübriidsed olendid kroonitud sarvedega palistatud ketastega. Loodusel on rikkalikult selliseid illusioone avaldamaks muljet elavale fantaasiale.
Sel ööl lahkusid rändurid Ultharist ja neid pole seal rohkem nähtud. Ja majaomanikud muutusid rahutuks, kui nad märkasid et tervest külast polnud võimalik leida ühtegi kassi. Iga kolde juurde kuuluv kass oli kadunud; suured kassid ja väikesed, mustad, hallid, triibulised, kollased ja valged. Vana Kranon, bürgermeister, vandus, et tõmmu rahvas oli nende kassid ära viinud kättemaksuks Menese kassipoja tapmise eest ning needis karavani ja väikest poissi. Aga Nith, kõhetu notar, kuulutas, et vana talupoeg ja tema naine olid tõenäolisemad isikud kahtlustamiseks, sest et nende viha kasside vastu oli halvas kuulsuses ja muutus üha jultunumaks. Siiski, keegi ei söandanud süüdistada kummalist paari, isegi kui väike Atal, kõrtsipidaja poeg, vandus, et oli õhtuhämaruses näinud kõiki Ulthari kasse selles vihatud puudealuses aias, kõndimas väga aeglaselt ja tõsiselt ringis ümber hüti, kaks tükki kõrvuti, nagu sooritades mõnd ennekuulmatut loomade riitust. Külaelanikud ei teadnud, kui palju nõnda väikese poisi sõnadest uskuda ja kuigi nad kartsid, et õel paar oli nõidunud kassid surma, eelistasid nad vana talupoega enne mitte sõidelda, kui nad teda kohtavad teda väljaspool tema hämarat ja eemaletõukavat aeda.
Nii läks Ulthar magama jõuetus vihas ja kui inimesed koidikul ärkasid -- vaata! Iga kass oli tagasi oma harjumuspärase kolde ees! Suured ja väikesed, mustad, hallid, triibulised, kollased ja valged, ükski ei puudunud. Väga siledad ja paksud nägid nad välja ning kõlavalt nurrumas rahulolust. Elanikud rääkisid üksteisega sellest loost ja imestasid mitte vähe. Vana Kranon väitis jälle, et see oli tõmmu rahvas, kes nad võttis, sest et kassid ei pöörduks elavana tagasi vana mehe ja tema naise hütist. Aga kõik nõustusid ühes asjas: kõikide kasside keeldumine söömast oma lihaportsjoneid või joomast alustassikest piima oli ülimalt veider. Ja tervelt kaks päeva ei puudutanud siledad ja laisad Ulthari kassid sööki, vaid ainult tukkusid tule ääres või päikese käes.
Terve nädal läks mööda, enne kui külaelanikud märkasid, et videvikus ei paistnud hütist puude all ühtegi tuld. Siis märkis kõhetu Nith, et keegi pole näinud vana meest ega tema naist alates sellest õhtust, kui kassid olid ära. Teisel nädalal otsustas bürgermeister oma hirmust üle saada ja kummaliselt vaikivast eluasemest oma kohuse pärast läbi astuda, ehkki seda tehes oli ta ettevaatlik, võttes tunnistajateks kaasa sepp Shangi ja kiviraidur Thuli. Ja kui nad olid hapra ukse maha murdnud, leidsid nad eest vaid kaks puhtaks järatud inimskeletti muldpõrandal ning hulk ebatavalisi sitikaid varjulistes nurkades roomamas.
Sellele järgnevalt oli Ulthari linnakodanike seas palju arupidamist. Zath, koroner, vaidles pikalt Nithi, kõhetu notariga ning Kranon ja Shang ja Thul külvati küsimustega üle. Isegi väike Atal, kõrtsimehe poeg, kuulati hoolikalt üle ja talle anti kompvek vaevatasuks. Nad rääkisid vanast talupojast ja tema naisest, tõmmude rändurite karavanist, väikesest Menesest ja tema mustast kassipojast, Menese palvetamisest ja taevast selle ajal, kasside tegemistest sel õhtul, kui karavan lahkus ja sellest, mis hiljem leiti hütist hämarate puude alt eemaletõukavast aiast.
Ning lõpetuseks võtsid linnakodanikud vastu selle märkimisväärse seaduse, millest räägivad Harthegi kaubitsejad ja mida arutavad Niri reisijad; nimelt, et keegi Ultharis ei tohi kassi tappa.
Tõlkinud Sander Vahter
BGCOLOR="#F0FFF