Paate ei olnud näha. Päev hakkas lämbuma, päike valmistus end merre uputama, papagoide muidu nii kõrvulukustav kisa muutus kõrvadele juba talutavaks, aga paate polnud ikka veel näha. See ajas närvi mustaks.
Või tegelikult -- paadid siiski paistsid. Tumedad mügarikud lebasid silmipimestavalt valgel kaldaliival otsekui kuivama riputatud tondinahad ja turritasid oma tõrvatud tääve palmide poole. Olid seal nagu suured surnud varesed. Ei liigutanud, ei kraaksunud, ei püüdnudki lendu tõusta ega lähemale tulla. Koos meeste ja rikkaliku noosiga mõistagi. Ainult lebasid, ajasid laevalolijaid ilmaasjata närvi.
Kapten Manuelo oleks pidanud juba ammu midagi ette võtma, aga ei osanud peale ringitormamise tühjagi teha. Sõimata oskas ka, kõiki, kes silmaulatusse sattusid. Väga vängete sõnadega pealegi. Tõmbas niigi tobuvõitu jungale koguni läraka vastu võidunud juustega kukalt. Ega junga sest hoobist targemaks saanud, jäi vaat ehk lollimakski, sest löök oli tugev küll. Pani poisi töinama.
Nojah, ja paadid, nagu öeldud, vedelesid ikka valgel rannaliival.
«Kuradi kohihärgade kari!» pomises kapten vihaselt. Rohkem nii omaette, mitte väga valjusti. Ja mitte väga ropusti. «Raa otsa sihukesed kuivama tõmmata, siis saab asja klatiks, ega muidu.»
Ning äigas jungale, kes ettevaatamatult jälle jalus komberdas, veel ühe tutaka.
Päikesekannikast oli tükike alles taevaserval, kui vahtijad kaldal viimaks sagimist märkasid. Päris agarat sagimist. Midagi laaditi lodidesse, lodid nügiti vette. Aerud hakkasid kiikuma. Päike kukkus merre.
Manuelo marssis kajutisse ja taipas suutäie rummi neelata. Raade poole ta enam ei vaadanud. Ega sõimanud üldse, isegi mitte ropusti.
Kui esimene paat parrast tonksas, haukas kapten parajasti teist rummilonksu. Aga jõudis Juani, oma parima mehe tulekuks siiski tekile tagasi. Parimaid naisi tal laevas polnud ja mis seal ikka.
«Mida kuradit!» ütles ta, sest närvid olid täitsa läbi. «Kohihärgade kari või mis?»
«Jäta nüüd,» manitses parim mees, Juan nimeks. «Mis sa tühja ...»
«Kari jah,» ei jätnud kapten jonni. Tema sõna pidi alati peale jääma, sellepärast.
«Vaata parem, mis tõime,» tegi Juan teist juttu. «Ega siin poisikestega tegemist ole.»
Ei tea miks, aga isegi junga jättis nüüd löristamise järele ja pühkis oma tatise nina särgisabasse puhtaks. Polnud temagi enam poisike.
Manuelo astus sammukese ettepoole. Juan küürutas üle reelingu, hakkas paadisolijatelt träni vastu võtma. Junga tundis end juba peaaegu mehena, aga särgi pesemine talle muidugi ei meeldinud. Oli targematki teha.
«Vaata nüüd,» õpetas parim mees oma kaptenit. «Sa pole sihukest värki näinudki. Unes kah mitte.»
Juan võttis ühe kastikolaka õrnalt sülle ja pani hellalt maha.
«Kassa näed!» kiitles ta.
Manuelo vaatas ega saanud mõhkugi aru.
«Kullast või?» küsis ta veidi totakalt. Vähemalt talle endale tundus, et totakalt.
«Mis kullast? Misasja sa sogad? Kesse´s kullast lap-tope teeb!»
«Lap-tope? Ahsoo ...»
Manuelo ei mäletanud tõesti, kas kuningas käskis tal lap-tope varuda või ei. Kullast oli juttu, seda võis ta vanduda. Aga need lap-topid ...
«Noh?» ergutas parim mees. «Noh?»
«Ah et lap-topid, ütled sa? No olgu peale, mis seal enam ... Aga kuld, kus see on? Või vähemalt hõbe? Kus need on?»
Juan tundis ennast hetkeks veidi ebamugavalt.
«Pole,» vastas ta lõpuks lihtsalt. «Lap-topid ju ...»
Kapten marssis oma parima mehe ette ja hakkas saapaninaga nodi togima.
«Mis ... Mis selle kuradi värgiga tehakse? Milleks seda vaja on? Tubaka, nagu sa tead, saab maha müüa, kullaga, nagu sa samuti tead, saab elu mugavaks muuta. Aga see siin,» -- Manuelo tonksas varbaga veel kord kolahunnikut -- ,«on ausalt öeldes sihuke ...»
«Oota nüüd, lase ma panen patareid ikka paika ...,» läks parim mees järsku kurguauguni vurtsu täis.
Ta pusis tükk aega kasti külge mingisuguseid vidinaid sobitada, lükkas lõpuks selja sirgu.
«See peab ennast vist natuke aega laadima,» ütles ta ebalevalt.
Kasti üks külg lõi nõrgalt helendama. Kast ise hakkas vaikselt surisema. Ekraanile ilmusid tavatud tootemid.
Manuelo lõi risti ette ja neelatas. Rummipudelisse oli veel sorts vedelikku jäänud, nii igaks juhuks ja see talle just meenuski.
«Loll oled või?» käratas ta pärast veidi nagu pikaks veninud pausi. «Mis ma selle ... kap- topiga ... õige teen? Kuningas lööb mu maha. Ausõna lööb. Ajab võib olla isegi teibasse, et uss sind hammustagu! Kuningas saadab meid maailma otsa kulla järele, meie, kujutad sa ette ... Kap-topid ...»
Manuelo tonksas saapaninaga jälle hunnikut.
«Ja mis, kurat, see siin veel on?»
Juan ajas kaela õieli ja vaatas.
«See on see, noh ... sii-dii-rom. Selle peal pidi kõik kirjas olema. Et kus ja kuidas või sedasi. Vähemalt nii nad ütlesid.»
«Kes -- nad?»
«Need ... atsteegid, noh, või kes nad seal on. Nad ütlesid, et kulda praegu pole, aga võivad riist- ja tarkvara pakkuda. Et Euroopas sihukest kraami nagunii ei liigu. Et neil on mõlaga segada, võtku me aga. Kuningas pidavat rõõmustama. Nii nad igatahes ütlesid, jah.»
«Lollakas!» läks kapten äkki marru. «Need saatana aborigeenid keeravad su ümber sõrme, nagu ... nagu ...».
Ta ei leidnud kohe õiget sõna.
«... nagu säinakala soolika ja sina lased sellel silmagi pilgutamata sündida!»
«Aga nad ütlesid, et satelliidi kaudu ...»
«Vait ole! Vait, ütlen ma! Mitte üks sõna enam!»
Manuelo ajas end kriginal sirgu, tõmbas määrdunud kämblaga kaks korda läbi rasvaste juuste, lükkas rinnakorvi kummi ja hüüdis siis nagu kõri võttis:
«Kõik see kraam jalamaid üle parda! Kõik see kraam!»
Kui mehed noosi vaikides vette loopisid, pöördus kapten kajutiukselt veel kord ringi:
«Laupäeva hommikuks peavad trümmid kulda täis olema! Pilgeni täis! Ja lolluste heastamiseks läheb seesama meeskond,» -- ta sihtis sõrmega läbi pimeduse ebamääraselt reelingu poole -- , «läheb seesama meeskond varavalges maale ega tule sealt enne tagasi, kui käsk on täidetud. Kuningas ootab teilt, pagan võtku, tegusid, mitte rumalusi.»
Uks lartsatas valju pauguga kinni.
Manuelo kobas koiku alt pudelit, tõstis selle suu juurde ning luristas kõhunurka jälle mehise lonksu rummivett.
«Kap-topid ... Rommid ... Mõtelda vaid! Kui isa seda juttu kuuleks, keeraks ennast hauas kummuli ...»
Keegi lajatas jungale pimeduses vastu kukalt. Junga hakkas hädiselt töinama. Parda tagant kostus hingekraapivaid lartsatusi.
Varsti oli laevatekk mittevajalikust kraamist puhas nagu laguunivesi ja väsinud mehed võisid lõpuks magama minna.
Kõik lootsid täiesti tõsimeeli, et uus hommik tuleb vanast õhtust tublisti targem.
BGCOLOR="#F0FFF