Sisukord
-
1. Uneparandaja
Indrek Hargla
Härra Orkus ronis raskel sammul trepist üles, nahast portfell surutud kaenla alla, hingeldades ja astmeid loendades jõudis ta oma korterini ja surus siis kõrva vastu ust. Ta kuulatas teraselt ning ta näole tekkis kahetsusrõõmus naeratus. Kõik oli täpselt nii nagu arvas. Härra Orkus vajutas kellanuppu ja vali plärin täitis koridori. Ta ootas. Mitte midagi. Uuesti lasi ta kella -- seekord pikemalt ja nõudlikumalt. Ikka mitte midagi. Nüüd törtsutas lausa paaniliselt -- üks pikem helin, kaks lühikest, ent uks jäi suletuks. Hoopis naabriuks avanes ning Glorie kärbatanud ämm pistis higist leemendava pea välja. Härra Orkus näitas talle keelt.
Ta veetis koridoris terve tunni, mille jooksul tiristas ohjeldamatult oma korteri uksekella, suitsetas ja kui nälg liiga talumatuks muutus, surus käe taskusse, koukis sealt võtmed ja avas ukse.
Mary magas diivanil. Magas ja norskas. Diivani olid nad saanud härra Saddorilt mõned päevad tagasi võlgu, sest Mary magas viimasel ajal nii palju, et abielu-, väli-ja külaliste tarbeks mõeldud lahtikäivast voodist talle enam ei piisanud. Unenäoaparaadi klapid olid Maryle meelekohtadele vajutatud, suu lahti ja tekk köögikitlis keha peal.
«Kroaannnnh,» norskas Mary. «Krrrrrooannnhh.»
«Issand Jumal,» mõtles härra Orkus. «Issand jumal!» ja lülitas unenäomasina voolu välja.
«Krrrrhhh,» tegi Mary unes pahaselt ja ärkas. «Sina või, Orkus?» küsis ta.
«Mina?» hüüatas härra Orkus. «Kas sina küsid, kas mina?»
«Mina või?» Mary polnud veel ikka päriselt ärganud. Või kui oli, siis ainult peaaegu.
«Mina?» küsis härra Orkus peale pikka vaikimist vastu. Äkitselt tundus talle, et selles peitubki kogu abieluõnne saladus ja lahendus. See, mis talle tundus, tundus päris tabav, ainult et tähendus jäi talle arusaamatuks «Mina? Mind ei ole olemas. Sinu jaoks ei ole. Mina ei ole mina, mina olen keegi teine! See seletab ju kõik, kas pole?»
Ja härra Orkus läks kööki kohvi keetma.
«Täitsa segane,» pomises Mary, «päris lolliks läinud.» Härra Orkus keetis kohvi valmis aga ei joonud seda. Ta ei hakanud seda ka Maryle pakkuma, hoopis avas oma kohvri ja kehakinnitamise asemel parandas meelt. Poole tunni pärast oli ta meel palju parem. Ta mõtles, kas ei peaks veel xeroffide bloore parandama, kuid hetkel näis parandatud meelest küllalt.
«Mary,» kutsus ta hellalt oma naist. «Mary!»
«Mh?»
«Mary, miks sa pead niipalju magama? Maailmas on ju nii palju huvitavat, sa magad selle kõik maha, ei märkagi, mis meie ümber toimub.»
«Meie ümber on unenägu,» vastas naine ja haigutas.
«Aga ei ole,» vaidles härra Orkus innukalt vastu. «See kõik on reaalne. Niipalju ilusat on meie ümber...»
«Ilus on sinu jaoks alt Glorie, küll ma juba tean,» kähvas Mary.
«Ta pole alt, ta elab otse meie kõrval,» vaidles härra Orkus vastu, ent hammustas siis kohmetunult huulde.
«Ta elab meie all korteris,» kinnitas Mary. «Ja võibolla elab ka meie kõrval, üleval ja sinu unenägude maailmas. Sinusuguse johmaka jaoks võib ta olla korraga kõikjal ja igal pool.»
«Mary, miks sa pead...»
«Head ööd, Orkus. Ma lähen nüüd magama.»
«Oota!» Meeleparandusest sündinud kaastunde voog polnud ikka veel üle läinud. «Magame koos!» hüüatas härra Orkus. «Lähme, ma heidan sinu kõrvale, vaatan ka seda unenägude masinat, lähme reisime koos... sinna kus ta tavaliselt käid ilma minuta.»
«No mida sa käid peale nagu uni,» kähvas Mary, tahtis veel midagi öelda, kuid härra Orkus avas kiiresti kohvri ja enne kui Mary jõudis midagi öelda, oli ta meel parandatud.
«Oh, mu jumal,» kiljatas ta parandatult. «Issand Kristus!»
«Ja saatku ta meile...mmmmm.... mõnusaid unenägusid,» mõtiskles härra Orkus valjusti. «Lähme nüüd tuttu.»
Nad nägid koos unes, kuidas nad magavad planeedil, mille nimi on Kroaan ja mille nimi tuleb sellest, et seal kõik «krroannnhh» häälitsedes norskavad. Seal ei tehtagi muud, kui magatakse ja vaadatakse unenägusid. Mary ja Orkus nägid unes, et nad on kroaanlased ja näevad unes, kuidas nad pole mitte kroaanlased, vaid Mary ja Orkus planeedil maal.
Nad magasid kaua ega ärganud ka selle peale, kui naabermaja Glorie lasi kella, et soola laenata.
Nad magasid ja ei ärganud ka siis, kui keegi teine kella lasi. Keegi teine lasi pikalt kella ja koputas, hüüdis siis lukuaugust: «Hei, härra Orkus, ega sa mu naist kuskil näinud ei ole? Glorie't, tead ju küll? Räägitakse, et ta on -- kuidas see nüüd oligi -- omnipresentne.»
«Jabur,» ohkasid samal ajal kaks Glorie't koridoris, kes trepimademel juttu puhusid. «Mingu magagu ennast välja. Oh, neid mehi küll!»
Härra Orkus ja Mary nägid aga unes, et nende uni on kõvasti paranenud sellest ajast, kui koos magama heitsid.
Võibolla -- mõtles härra Orkus läbi une -- oleks pidanud me abiellumise algusest peale koos magama. Võibolla isegi enne riidest lahti võtma. Võibolla... aga edasi ei jõudnud ta enam mõelda, sest kroaanlased ärkasid ja hakkasid ohjeldamatu innukusega bloore parandama.
Kui nad lõpetasid, heitsid nad jälle magama. Kroaanlasedki tundsid, et nende uni on oluliselt paranenud.
2. Ainult üks küsimus
Veiko Belials
See juhtus...
Tegelikult polegi tähtis, millal see juhtus. Piisab, kui öelda, et taas olid kätte jõudnud ärevad ajad. Taas rippus kogu teadaoleva Universumi kohal hävingu vari; taas olid Hävitajad asunud laastamisretkele, kasutades ära Tworhi planeedi sõjardite omavahelist armutut võimuvõitlust ja transgalaktilist sõda vanade tsivilisatsioonide vahel.
Sellel tillukesel tolmusel planeedil ei teatud midagi Universumit ähvardavast kaosest, mis seekord oli lähemal kui kunagi varem; nagu ka Universumis ei teatud seda unist maailma, mis asus kaugel eemal kõigist tuntud täheteedest ja suurtest tsivilisatsioonidest. Vaid vähesed, väga hulljulged, meeletud või meeleheitel seiklejad teadsid teed siia ning polnud pareminihoitud saladust kui marsruut Maale, sellesse vaiksesse peidupaika.
Mina olin üks neist, kes teadsid saladust. Ma olin hulljulge, meeletu ja meeleheitel. Mis tähendab, et ma olin hädas ja vajasin varjupaika. Mis omakorda tähendab, et ma olin Maal. Ma ootasin.
Minu nimi võis olla näiteks Simpson. Jah, miks mitte? Kõlab igatahes päris mõistlikult. Marek Simpson. Veel parem! Ma usun, et nii see oligi.
Niisiis, ma olin Marek Simpson. Ma olin täiesti tavaline inimene.
See juhtus ühel ilusal suvisel päeval. Jalutasin mööda kuumusest õhkuvaid kivitänavaid, kui mu juurde astus neiu mikrofoniga.
«Vabandage, palun,» ütles ta. «Raadio noortesaade. Meil on Teile ainult üks küsimus. Vanasti oli kombeks küsida, mida inimesed võtaksid kaasa üksikule saarele. Ajad on edasi läinud ja meid huvitab, mis oleks need kolm eset, milleta Te ei läheks tundmatule planeedile?»
Võpatasin, nii ootamatu oli see küsimus, kuid jäin siiski mõttesse.
Jah, mis need oleks?
«Nagu ikka,» vastasin lõpuks. «Esiteks -- oma 36. tehislik digitaalmina. Teiseks -- mikrosensor. Ja loomulikult molekulaarpihusti.»
Neiu turtsatas ja pomises midagi, mis kõlas nagu «Lollid naljad...». Siis ta pöördus ja peatas järgmise mööduja ning tuul kandis minuni sõnad: «...ainult üks küsimus...»
Kehitasin õlgu. Huvitav, kuhu ma läksingi, kui ta mind peatas?
Siis meenus see mulle; ma sõitsin linnalähedasse metsa ja otsisin üles lagendiku, kus 0.05 Cantori murdühiku pärast pidi materialiseeruma mu maandumiskapsel.
Ootamine oli lõppenud.
3. Pengringeerion
Indrek Hargla
Puud seisid tummalt.
Ma olin Olematuses ja korraga Olemises, kõik oli kaetud raske Mittekuskilolemise vaabaga. Ümberringi valitses Kõiksus ja Hoomamatu Lõpmatus. Olin Kunagi, Kuskil, Eikuskil.
Ma olin pärale jõudnud. Lõpuks. Aga see oli vaid Algus. Pika Tee Algus.
Ta oli siin, Tema, keda ma olin nii kaua otsinud, Kõikjalt ja Alati.
Universumi Teadvus -- UT. Olin tulnud Teda otsima, sest ainult tema võis vastata minu küsimusele, Ainsale ja Igavesele.
Nüüd. Nüüd võis ta vastata. Ta kükitas minu ees, silmad punnis ja jõllitas otsa. «Oli asja ka vä?» küsis UT.
Oo, mul oli.
«Ma tahtsin lihtsalt küsida,» alustasin ma kohmetunult aga ta katkestas mind.
«Te kõik tahate küsida, Pengringer.»
«Sa tead mu nime?» karjatasin. Olin UT Teadmistest vapustatud. Olin üleni higine. Vapustatud. Nüüd. Jah, ma olin.
«Muidugi, sul on ju nimesilt rinna peal,» pugistas ta peenikest naeru.
Ta oli nii läbinägelik, nii võimas, ta teadis kõike!
«See pandi mulle Väravas,» vastasin. «Meile. Kõigile. Pandi.»
«Nad peakski teile kõigile seal väravas panema,» ohkas UT. «Hästi, tee kiiresti. Mis sinul siis oli?»
Puud ei seisnud enam tummalt. Nad olid muutunud varjudeks. Ja varjud said tiivad.
Ma ei suutnud ikka veel rääkida.
«Ma ütlesin, tee ruttu!» kärkis UT. «Ma panen varsti kontori kinni, näed isegi.»
Ma nägin. Kogelesin. Otsisin sõnu. Leidsin. Need Ainsad ja Õiged, mida olin nii kaua Otsinud.
Ma ütlesin: «Mina ollin üxjaggo aigga möttelennud kuni härewus töusis ülle minno; kohhutaw arrosaamatuse laine lõi loksu ja minna...»
«Misasja sa jahvatad nagu Valdeko Vende. Öeldi sulle -- tee ruttu! Kas sa ei saa inimesemoodi rääkida, mis? Ütle, mis see oli, mikspärast sa tulid. Olemise Mõte, Helesiniste Liivade... seesamunegi, Õhtuse Tõe Allikas, Vanaema Suured Hambad? Igasuguseid jaburdusi tullakse küsima, tead küll. Nii et küsi otse ja kähku!»
«Wahest on kohhutaw hirmos ja koledusline küsümus minno pähhe kerkinud, et...»
«Pengringer!» käratas UT. Tema hääl kõlas Ähvardavalt.
Kogusin ennast. Pole lihtne seista Universumi Teadvuse ees, kes võib näha Sinu Hinge Sopini.
«Ma tahan teada,» kogelesin siis, «et mis asi on filosoofiline ulme?»
«Iihhii,» itsitas UT. «Kas sa mõtled, et filosoofiline ulme iseenesest või katse kirjutada filosoofilist ulmet?»
«Eee... mõlemat,» arvasin, kuigi mu aju ei jõudnud Temaga samal kiirusel töötada.
«Hästi,» sõnas UT ja vaatas Kella. «Sa said oma küsimuse välja öelda, sa see on juba Suur Asi.»
«Misasi?»
«Suur, ma räägin, Asi. Mõlemad Suure Tähega, mõistad?»
Ma vist noogutasin, kuigi teadsin, et enam Ammu ei jõua mu mõte Temaga sammu pidada. Nüüd. Enam. Ei jõua. Hämardus. Öö tõusis üle kõige.
«Nii et filosoofiline ulme, hmmm,» kortsutas UT kulmu. Ma ei teadnudki, et tal on. Kulmud. «Kui me räägime katsest, tuleb käsitlus jagada kaheks osaks. Esimeseks Osaks ja Teiseks Osaks. Ehk teisisõnu -- tuleb eristada alustatud ja lõpuleviidud katset. Üldjuhul loetakse alustatud, ent siis hüljatud katset kirjutada filosoofilist ulmet, suhteliselt ohutuks üleastumiseks. Need katsed hüljatakse tihti tänu kõrvalise isiku sekkumisele, kuid sinu puhul vist ei sekkunud keegi, on nii?» Ta hääles kõlas Kaastunne. Veel kõlas.
Ma raputasin pead. «Ei, ei sekkunud. Vastupidi, mind õhutati...»
«Katset lõpule viima, jah, ma tean. Sul oli ju kaaslane? Oli? Ära löö silmi maha, ma ei nõua ju, et sa ta reedaksid. Mis sa arvad, et minu eest saab üldse midagi varjata?»
«Ei.»
«No näed siis. Ühesõnaga -- lõpuleviidud katse kirjutada filosoofilist ulmet -- juhul, kui see on ebaõnnestunud -- ma mõtlen, et lõpetatud katse on ebaõnnestunud, ent ometi valmis tehtud... Hei, jõuad sa ikka jälgida? Väga hea... et see katse on üldjuhul kuritegu mingis kindlas taustsüsteemis buumistaadiumis olevaks kuulutaud ulme vastu. Arusaadav?»
Temas kõneles Õhtuse, ei Öise -- sest Öö oli tõusnud juba üle kõige -- Tõe Allikas.
«Kui me aga räägime filosoofilisest ulmest, kui niisugusest, siis räägime jälle kahest asjast. Ühest Asjast ja...»
«Teisest Asjast?» pakkusin ma ebalevalt.
«Justnimelt!» hüüatas UT. Peaaegu et rõõmsalt. «Ja mõlemad Suure Tähega, eks ole. Niisiis Üks Asi on filosoofia ning mul on väga hea meel, et sind just minu -- UT -- juurde juhatati, mitte kõrvalkabinetti, tolle diletandi Edasijõudnud Pengringerite Abistaja juurde, sest tema seda käsitleda ei mõista... Kuhumajäingi... Ahah! Ja Teine Asi on...»
«Ulme?» tegin ma veel katse kaasa mõelda.
«Suurepärane! Hämmastav, tubli, Pengringer, tubli!» Ma Punastasin.
«Et on siis Kaks Asja,» rääkis UT edasi. «Ja nende ühisosa moodustabki filosoofilise ulme. Lihtne, on ju?»
Olin tumm ja rabatud. Hädavaevu suutsin noogutada. Siis kogusin end. «Tuleb välja, et ulme ja filosoofia ühisosa ongi filosoofiline ulme. Ja kui puudub üks, puudub ka teine.»
«Tuleb küll nii välja,» noogutas UT lõbusalt.
«Aga kuidas seda leida? Ühisosa?»
«Ah, kuidas leida? See on ju hoopis teine küsimus? Sa tulid ju küsima, et mis on filosoofiline ulme, mitte kuidas seda leida? Anna andeks, aga minu tööaeg on nüüd läbi. Väiksed napsid, telekas, mingid mõnusad seebikad -- ka UT peab puhkama. Nii et pane end uuesti järjekorda ja tule kunagi uuesti. Ciao!»
Ei, hüüdsin ma mõttes. Ära mine, ei, veel mitte.
Aga Ta kergitas juba Kaabut ja kadus -- Kunagi, Kuhugi, Eikuskile.
Ma polnud jälle saanud vastust oma Küsimusele, jälle olin ma Üksi Lõpmatus Mitteolemises. Ja siis sain minna arro, et pimmedus on tiiwad sanud ja tema hirmus needus on walla pääsenud, jälle otse minno peale on tema langenud, jälle seesamma öudne saatuseline needus, et minna mitte ialeski omma küsümusele wastust ei saa. Köik, mis ette on kuulutatud, sab üxkord ka töe sisse saama.
Ma sain aru, et olengi päriselt Pengringer ja see needus oli mind alati saatnud. Igavene. Lakkamatu ja Lõppematu Pengringerite needus.
4. Kes tapab kassi, peab surema
Veiko Belials
«Ei, aga siiski, mu armas Puntch,» uras Irvik süngelt, «kas te liiga kindlalt ei väida, et saavutades surematuse minetab kass oma loomalikkuse. Olen nõus, et kõik animalistlikud mõõdupuud ainult surelikkuse raamides kehtivad, kuid usun siiski, et rääkides tundmatust fenomenist, pole õige see hindamiseks tuntud taustsüsteemi projitseerida. Kas te ei leia nii?»
«Teoreetiliselt on teil kahtlemata õigus,» nõustus Puntch. «Kuid arvestagem, et kassist kui asjast iseeneses pole ühtegi käsitlust, kus tema surelikkus ei ole tunnetuse aluseks. Kass on kass ainult siis, kui ta sureb. Sureb küll üheksa korda, kuid ikkagi sureb. Ehk teisisõnu -- surematut kassi pole olemas. Ja kui leidukski keegi surematu, kassile kõigi tunnustega vastav isend, siis poleks meil tema surematust arvestades õigust teda kassiks pidada.»
«Kõtt, päevavargad!» sisistas Kitty. «Kus nüüd tulid filosoofid välja.» Kõutsid tõmbasid kõrvad lidusse.
«Valgel on mure, aga nemad teoretiseerivad siin kassi kui niisuguse olemusest! Muidusööjad!» ei suutnud vöödiline, emaliku olemisega angoora rahuneda. «Kasu on teist sama palju kui hiiremustast!»
***
Igal linnal on omad lõhnad, teadis Pan. Lõhnad täis hurma, salapära ja peibutust. Lõhnal, mida ta siin tundis, polnud ei seda, teist ega kolmandat. See polnud Pariisi muretu vahukoorelõhn, Müncheni vorstikeste asjalik parfüüm või Moskva nukrutsev paplivaigune pliinide ja hapukoore aroom. See polnud ka Roomale ainuomane pitsa ja marmori lõhn, kus purskkaevude rõskus seguneb ajastute väärika suursugususega, hangib endale mozzarella peene ja terava alltooni ja paiskab sulle lõpuks ninasõõrmeisse Kapitooliumi karge hõngu. Ei, siin seda kõike polnud. Aga see polnud ju ka linn. See oli üksik mahajäetud häärber keset laanekolgast ning siin lõhnas vaid kopituse ja mahajäetuse järele.
«Niisiis?» nentis ta nurruvalt, vaadates ootusrikkalt oma kutsujale, vanale siiami kassile Sultanile, otsa.
Too ohkas.
«Niisiis...» kordas temagi ja silmitses Pan´i. Kas too, äärmiselt tagasihoidlike maneeride ning kikkis vurrude ja nirginäoga kass on tõesti võimeline neid aitama? Vana Rääbakas oli nii öelnud ja Vana Rääbakat Sultan uskus. Ta vaatas veelkord uurivalt Pan´i poole.
Pan oli väga silmatorkamatu kass -- väike, vesihalli sileda karva ja valgete «sokkidega». Selline püüab kuskil pudupoes või antikvariaadis vaikselt hiiri, mitte ei tee seda, mida Vana Rääbakas väitis teda tegevat.
«Vaadake,» alustas Sultan ettevaatlikult. «Ta on Poola päritolu, vähemalt nii väidab ta ise, ning sellepärast meeldib talle, kui tema poole pöördudes kasutatakse nime Pan,» meenusid Vana Rääbaka sõnad, ning ta lisas: «Pan. Üks meie ühine tuttav väitis, et teil on eee... teatavaid võimeid.»
Hall kass noogutas.
«Ega ma äkki liiga pealetükkiv pole, kui ma pärin, kuidas...» ebales Sultan. «Mitte et ma teie ellu kuidagi sekkuda tahaksin, aga mõistate, ma näen teiesugust esimest korda...»
«Eksortsistiks sünnitakse,» vastas väike kass. «Meid on välja valitud. Ja arvestage, me ei tee imet. Me kasutame vaid neidsamu vahendeid, mida ka jõud, kellega me võitleme. Keegi ei tea, kes oli esimene eksortsist. Me oleme alati olemas olnud; olnud siis, kui tärkav ristiusk üritas omi püha tekste kokku seades kujutada Põrgut ja Saatanat iidsete Egiptuse ja Babüloonia salateaduste motiividel ja oleme ka nüüd. Egiptuses kummardati meid kui jumalaid, ristiusk põletas meid kui nõidu. Meie tegelikku olemust ei mõistnud aga kumbki. Egiptlased uskusid meisse, kirik usub omaenda usku. Eksortsistid ei usu midagi, meil pole selleks õigust.
Eksortsistid on nii vanad, et meil polegi enda jaoks õiget nime ja nii me kasutamegi kreekakeelsest exorkizein'ist tuletatud eksortsisti, mis on sajandite vältel suupäraseks ja mugavaks kujunenud. Ex tähendab 'välja', horkizein 'loitsuga köitma' ja tuleb sõnast horkos -- 'loits'.
Esimesed eksortsistid ei omanud tehnikat. Neil olid ainult teadmised ja võimed. Aga aegapidi maailm areneb. Üks reegel, üks oskus või võte on aga eksortsistidele alati omane olnud. 'Väljaloitsija' peab pakkuma oma hinge või ihu töödeldavale energiale. Ja edasine sõltub juba õnnest, oskusest ja... vahest ka tehnikast. Eksortsist ei tee imet, ta on harilik kass. Ja kassina on talle omane enesealalhoiuinstinkt. Kuid kui kass kasutab seda niikaua kui võimalik, siis eksortsist niikaua kui vajalik.
Nii et ei midagi üleloomulikku. Rääkige parem, miks te mind kutsusite.»
«Meil siin sünnivad viimasel ajal imelikud asjad,» vastas Sultan. «Valgel oli pesakond. Viis kena kassipoega. Nad uputati. Mitte ei uppunud, vaid just uputati. Kotiga. Ja eelmise täiskuu ajal leidsime surnud Sabatu. Mitte et kellelgi temast eriti kahju oleks olnud, aga loomulik see surm ei olnud. Ja ükski loom seda ka ei põhjustanud. Ta oli... poodud. Mõistate isegi, et sellised asjad teevad murelikuks.»
Pan noogutas.
«Inimene?» päris ta vaikselt. «Selle pärast te mind ju ei kutsuks?»
«Ei, inimesi siinkandis ei ole,» nõustus Sultan. «Pole olnud juba aastakümneid, kui pärimusi uskuda. Ja see meile muret teebki.»
Pan mõtles veidi.
«Palju siin kasse elab?» uuris ta.
«Häärberis umbes kakskümmend,» loetles Sultan. «Keldri varemetes veel neli-viis; paar tükki hulgub ümbruskonnas ja kümmekond pesitseb metsavahimajakeses, siit umbes paari tunni tee kaugusel.»
«Midagi kahtlast kellegi käitumises ei ole märgatud?»
Sultan vajus mõttesse.
«Ega vist. Kui just Tonti mitte arvestada.»
«Tonti?» Pan vedas silmad vidukile. «Nimesid ei panda niisama. Igal nimel on oma aura, oma põhjus, oma niiöelda lugu. Mida see Tont endast kujutab?»
«Üksik hulkur,» kräunatas Sultan põlglikult. «Must nagu tont, sealt see nimigi. Vasak kõrv lõhki rebitud. Salalik, kellegagi ei seltsi, tige. Ühesõnaga -- röövel!»
«Millal Valge pesakond uputati,» muutis Pan ootamatult teemat.
«Eee... mõned nädalad tagasi. Mis siis?»
«Niisiis jälle täiskuu ajal...» nentis Pan.
«Nii jah,» pidi ka Sultan nõustuma.
«Kas te olete kunagi Tonti täiskuu ajal näinud?»
Sultan vangutas pead.
«Vist mitte. Aga kindlalt ei julge väita. Teda välditakse. Ja kui keegi teda näebki, siis üritab seda kohe unustada. Ta on häbiplekk, nuhtlus!»
«Kus ta elab?»
«Kes seda teab? Hulgub siin-seal...»
Pan vajus mõttesse.
«Ma jään siia,» teatas ta lõpuks, kui oli otsusele jõudnud. «Vähemasti järgmise täiskuuni.»
«Te mainisite juba mitmendat korda täiskuud,» näugus Sultan murelikult. «Ega te ometi arva, et liba...»
Pan vaatas talle silmade kiisates tähelepanelikult otsa.
«Ei, ma ei pea silmas haigust, mida tuntakse humantroopia nime all, kus kass kujutab ette, et on inimene. Mitte sedasorti libainimest pole vaja teil karta. Ma pean silmas tõelist kehamuutjat, kassi, kes täiskuu ajal muutub inimeseks.»
***
«Kõige lugupidamise juures, Puntch... Kuidas saaksime me väitlusesse tuua praktilise aspekti?» tegi Irvik nõutut nägu. «Rakenduslik filosoofia on üldse teema, mida me oleme jõudumööda vältinud... Lisaks on meie käsitluses osaline ka teatav metafüüsiline või esoteeriline moment, milliste juures praktika kriteeriumina on veelgi küsitavam kui filosoofias...»
Kitty peletas Puntchi ja Irviku minema ning silmitses kaastundlikult väikest halli kassi. Too oli nii habras, nii haavatav. Ja nüüd tahtis ta minna üksi koletise vastu, sest oli täiskuu ja liba pidi taas ilmuma.
«On see ikka ohutu?» muretses ta.
«Eksortsistid, mu kallis, on pisut erinevad teistest kassidest - meil on surmasoov tahtlikult ja teadlikult välja arendatud, meie vaim on alati valla, et teistpoolsuse kurjust endasse aheldada ja ta seal tappa,» nurrus Pan ja hakkas oma kasukat lakkuma. «Loomulikult ei ole see ohutu.»
«Sultan, kas me ei saa midagi teha?» Kitty oli lootust kaotamas.
«Ei. Las Pan teeb, mida ta tegema peab, ja loodame, et see õudus täna öösel lõpeb.»
***
Pan vaatas kuud. Suur ümmargune ketas kumas madalal metsa kohal ja Pan lausa tundis selle tõmmet. Ta teadis hästi, kuidas see kehamuutjale mõjub. Ta otsis varjulise koha lagendiku veerel ja keskendus.
Eksortsismi üks põhireegleid nägi ette, et Kuri Vaim tuleb välja manada, pakkudes manaja hinge otsekui boonuseks ja teenustasuks. Hiljem peaks siis manaja muidugi Vaimu petma ja oma hinge «tagasi varastama». Pan teadis, et just selles trikis ongi eksortsistide töö kõige raskem osa. Mõned tema endised kolleegid polnud sellega hakkama saanud ja tulemused olid üpris kurvad... Kehamuutjate ja libadega oli asi aga veelgi komplitseeritum. Teinekord tuli manajal hinge asemel välja pakkuda hoopis oma keha, ja see siis hiljem «tagasi varastada».
Pan otsustas mõlemaks variandiks valmis olla. Ta sirutas ennast, näugus mõttes Diodoruse passiooni, lasi vaimu vabaks, sirutas end veel ja veel ning vaatas siis väikest halli keha, mis põõsa all lebas. Ta seisis põõsa kõrval ning ta alasti keha hingas öö jahedust. Seisnud mõnda aega, et uue kehaga harjuda, pööras Pan end ringi.
«Kes tapab kassi, tahtlikult või mitte, on määratud surmale,» pomises ta ning nägi siis Teda.
Kuuvalgus täitis metsa, valas oma õõvast helki üle lagendiku, segunes lõhnade ja tunnetega. Ta oli tõepoolest lähedal, seisis seal, kus rada viis metsa ja puud sulasid hämarusega ühte. See oli suur mees. Tema nägu Pan ei seletanud, kuid kehakujult langev kuuvari võimendas mehe piirjooni veelgi. Ta seisis keset rada, tagumised jalad kõverdatult ja tugevalt maha surutud, keha oli vibutunud ettepoole, tugevate õlgade alt sirutusid käed võimsalt ette. Pea oli kuu poole püsti, suu avatud. Mees naeris.
Pan vaatas lummatult kuuvalgel naervat ilusat meest ja ilus ta oli, seda tuli tunnistada. Pärimustes on inimest alati kujutatud pisut juhmakana, kes kavaluses alati kassile alla jääb. See on pigem enesekompensatsioon hirmust võimsama ees. Inimestesse on suhtutud hirmuga, ärevusega, kurjaootusega. Inimest on kardetud, tema jõudu ülistatud, talle on omistatud üleloomulikke võimeid. Hirmust on tõuget saanud ka kassinimese ehk libainimese müüt, mis sündinud kunagi hallil ajal. Kuid põlatud pole inimest kunagi. Rohkem on inimene siiski pälvinud austust ja lugupidamistki. Aga inimest ei põlata... Kaksjalg, valgesilm, karvutu, silevillem - kui palju kentsakaid nimesid on kassisuu inimesele andnud. Kõike ikka selle nimel, et inimest mitte asjata välja manada. Inimese nimetamist kardeti, selle nime maagilisse toimesse usuti. Sest uskmatuse hind võis olla ränk.
Pan teadis seda. Tema uskus. Uskus nagu iga eksortsist juba sajandeid oli uskunud. Sest juba sajandeid kestis Suur Jaht kujumuutjatele. Ammu olid möödas ajad, kus inimene kassidele ohtu kujutas, kuid kujumuutjad -- libainimesed olid endiselt surmavalt ohtlikud.
Mees astus edasi. Nüüd nägi Pan ka tema nägu ja võpatas. Ta tundis seda nägu, neid verd täisvalgunud silmi, ärarebitud kõrva ja armi, mis üle põse jooksis. Talle oli antud võimalus; nüüd ei tohtinud eksida. Mees astus veelgi lähemale. Ta naeris. Pan astus talle vastu.
***
Mees istus metsaserval. Tal oli nirginägu ja kikkis vuntsid. Ja ta oli alasti. Ta silitas angoorat, kes ta süles end mõnusasti kerra oli tõmmanud. Vana siiami kass istus tõsise ilmega tema kõrval.
«Nüüd on see möödas,» ohkas mees. «See oli Le-Ming, kõige nurjatum ja õelam kujumuutja. Me olime teda juba aastaid jahtinud.
Mul õnnestus Le-Mingi energeetiline püsivaim välja tõmmata. Selleks tuli kasutada Faurby retriiverloitsu ja veel mõningaid trikke. Le-Ming seestus minusse, ta inimkeha kaotas oma vaimu ja muutus tühjaks kestaks. Ka tema side Tondi kehaga katkes ning ma arvan, et Tont lihtsalt ärkas kusagil põõsa all ja jooksis metsa, teadmata midagi sellest, mis temaga juhtus. Igal juhul pole ta enam ohtlik. Ta võib küll olla vastiku iseloomuga ja riiakas, kuid mitte mingil juhul kujumuutja. Enam mitte.
Le-Mingi püsivaim oli aga minu sees ja mul tuli ta Mura menetlusega tappa. See on õnnestunud vaid 1735. aastal Jaapani kassil Mural. Ja ainult üks kord. Teisel korral see ei õnnestunud ja Mura tuli tappa. Le-Ming - meie kujumuutja - on aga väga vana, kaval ja tugev. Ka mina pidin mängu panema kõik oma võimed ja tugevuse. Mida tugevamalt rünnata, seda rohkem vastane kannatab. Siin tuleb mängu üks paradoks. Ma blokeerisin oma meeled Daremberg- Rufinuse kontrapassaadiga ja purustasin siis Le-Mingi tajud nii võimsalt, et ta minu sees otsekui minestusse langes. Pange tähele - kujumuutja püsivaimu ei saa surmata väljaspool keha, see on väga oluline. Ainult eksortsist saab kujumuutja tappa oma kehas, kuid selleks peab kujumuutja reageerima. Le-Ming oli aga liiga nõrk. Toibumiseks läinuks talle vaid veerand tundi, ei rohkem. Siis aga poleks mind enam olemas olnud. Te oleksite pidanud maid jagama kujumuutja Pan´iga...
Aga oli ka teine võimalus... Kujumuutjat saab tappa igas füüsilises kehas. Loomulikult koos selle kehaga. Et tema füüsiline keha -- Tont -- oli läinud, jäi mul üle vaid üks võimalus -- mu enda keha, mis eemal põõsa all lebas. Mu side kehaga oli alles ja ma kandsin vektorloitsu kasutades Le-Mingi teadvusetu püsivaimu oma kassikehasse. Ja tapsin ta siis koos sellega.
Nii on lood, Sultan,» ohkas mees veel korra. «Kes tapab kassi, peab surema. Iidne mana. Ka mina tapsin kassi. Ja surin. Kassina.
Kass näugus kurvalt.
«Ära kurvasta,» lohutas mees kassi. «Mu võimed on endiselt alles. Ma olen ikka veel eksortsist. Pealegi,» muigas ta, «ma näen Kurja nagu kassinagi. Ja mul on minu üheksast elust endiselt kaheksa alles, mis eksortsisti ametit arvestades on suurepärane pagas. Ja mul on... nälg. Tont võtaks, kõigi allesjäänud kaheksa elu suurune.»
Ta pani silmad kinni.
«Kui saaks nüüd golabki'sid. Keerad kergelt hapendatud kapsalehtede sisse hakkliha, seeni, sibulat; sõlmad õrnalt niidiga kinni, keedad...» sõnas ta unistavalt. «Või pierogi kapusta z grzybami... Või placki kartoflane -- kartulipannkooke - kuidas nad mõnusalt hamba all krõmpsuvad, kui neile hapukoort peale määrida ja süüa... Oh... Barszsz; seenesupp klimpidega; hapukapsad seentega; kolme sorti pirukad; keedetud karpkala; heeringas hapukoorega; kluski - kartuliklimbid; vanilliga teekoogid; kompott kuivatatud fruktidest; nalesniki - pannkoogid juustuga; magus rosinaleib... Mmmm...»
Ta avas silmad.
«Ma pean minema,» sõnas ta. «Ma pean süüa saama. Aga mul pole nime... Ja riideid. Pan -- nii ma ennast vist nimetasin?»
Ta tõusis ja pani Kitty ettevaatlikult maha, sügades teda veelkorra kurgu alt.
«Grrrrr,» nurrus kass.
«Grr?» pomises mees vurre siludes. «Pan ja Grrr? Grpowski. Pan Grpowski. Jah. Pan Mieczislaw Grpowski. Mulle kuluks ülikond ära. Selline hall, silmapaistmatu. Aga kõigepealt sokid. Valged sokid. Jah.»
Ning ta hakkas astuma, jättes kassid endale nukralt järele vaatama.
5. Kord kuult (The Order from the Moon)
Indrek Hargla
Ääremärkus EUÜ'lt: Tegemist on ühe esimese asjana Eesti ulmes, millel on oma poliitiline programm ja selgelt tajutavad mõjutused Heinleinlt ja Strugatskitelt, kui neil kunagi üldse midagi ühist on olnud. Igasugused mõjutused muust nõukogude ulmest -- kirjutatud ja kirjutamata -- on juhuslikud.
Ta lebas selili lilledes, karikakrad higiste kaenlaaluste alt õilmitsemas, meelespeade magus lõhn sõõrmetes, pääsukesed madalalt üle aasa lendlemas. Meeletu loodusehoovuste voog tulvas läbi ta keha, andis jõudu, energiat. Ta hingas sisse, peatus veidi, kohendas asendit -- ootas. Ta teadis, et kohe, kolme nanosekundi pärast tuleb Kuu pilve tagant välja ja siis saab ta uuesti alustada. Hetked ratsutasid raudlennukitena üle ta keha, ootushetked, magusad ja valusad.
Siis sõudis taevasse Kuu.
Ta sulges silmad, keskendas jõu, vaatas kumavat sirpi, ahmis iga selle ähmaselt aimduvat kraatrit rakkudesse, igatses, manas silme ette selle, mida teadis olevat kraatritest allpool, seal kuhu ei ulatu jobude silmad.
Kuu.
Täheke!
Vibalik tütarlapsekeha, miniseelikus, vallatu, kuulõhnaline, vaevalt koolipingist -- kuigi seal polnud ta kunagi käinud -- raius end tema meeltesse, kondised sääred, alles tärganud rinnakesed. Nüüd! Kohe! Täheke, sa oled siin! Ta alustas taas.
«Totu!»
«Äh?»
«Totu?! Sa jälle...»
«Ma ainult korraks...»
«Sel pole mõtet! Seda ei too kunagi tagasi. Mis on olnud, on olnud. See on minevik, unusta see!»
«Aga ma ei saa...»
«Totu!» Taibu lausa karjatas ta nime. «Lõpeta! Püksid üles! Topi sisse, nii, lukk kinni! Sa lootusetu romantik, tulla siia aasale unelema ja onaneerima, kui meil on käsil Ordu ülesehitamine. Kas sa ei mäleta, mida sa pidid tegema?»
«Prundile kvanthüdraulika termoaatomi tensorite integraale seletama, aga...»
«Mitte mingit aga! Kas sa pead mind juudiks või! Prunt lesib seal sada sammu eemal lilledes ja muudkui annab kätele voli ja sonib mingisugusest Pipist. Sa oled siin kõik oma romantikaga lolliks ajanud. Saa ükskord aru -- sinu Täheke jäi Kuule. Me tõime sealt kaasa midagi palju väärtuslikumalt, kui erootilised unelmad. Sinu Täheke, koos oma siredate säärte ja seeliku alt välkuvate trusssiku... Ei! Sa ei lase enam pükse maha, kas kuuled! Ma keelan selle! Tootttuuu! Uu!»
Viimaks ta kuuletus, kuigi see oli nii raske.
«Tule minuga kaasa!» käskis Taibu.
«Hästi, Taibu.»
«Ära kutsu mind nii. Ma ei ole Taibu, olen Judge. Ma olen Judge, jäi meelde?»
«Jäi küll, Taibu.»
«Oooeeh,» oigas Taibu ja kohendas prille, «kuidas me sinusuguste tolgustega küll Ordut üles ehitame?»
Nad möödusid terastest lennukitest, hõbedaläikelistest raudlindudest. Kõik võinuks olla ka teisiti, teadis Totu.
Ühe lennuki aatomstraadi neutronkanali kompressiooniveski generaatori ees istus Plint; istus ja luges raamatut. Taibu prilliklaaside tagant lahvatas äike, jäsemed tõmbusid krampi, kuid ainult hetkeks. Pikad soonilised sõrmed rebisid inseneri õliste käte vahelt raamatu. Taibu röökis: «MIDA SA LOED!»
Plint polnud Judge'i iial sellises raevuhoos näinud. Ta tahtis midagi öelda, kuid hakkas kogelema.
«Mida?» röögatas Taibu. «Sa arvad, et ma olen mõni patsifist või? Sotsialist vä?»
«Eeeii,» jõudis punastav Plint pomiseda.
«Kaks on romantikud, kolmas loeb... seda!» Vihakiunatuste saatel rebis Taibu raamatust lehti välja, tallas seda mustade lakk-kingade alla. «Mida sa loed! See on okse, see tuleb ära hävitada, see on sõnnik, kõnts, mõistad? Saast, saast ja veelkord saast, Saast suure algustähega, SAAST igas tähenduses ja kontekstis. Niimoodi tuleb sellega teha!» Lehed kattusid poriga, kägardusid kingade raevukate tallumiste all. «Hädaoht! Õudus, ideoloogiliselt keelatud kirjandus -- ja sina, sina loed seda? Kuidas sa julged? Oh, ma teadsin kohe, et sellistega Ordut ei tee, neetud proletaarlane...»
«Kõike muud, aga mitte seda, Taibu,» pomises kohmetu Plint.
«Ära kutsu mind nii!» karjus Taibu. «Sa loed NÕUKOGUDE ulmet. Munn! Selline lektüür -- sest marakanniväärseks kirjanduseks seda ei saa ju pidada -- tuleb sulle vastu pead puruks taguda, tuumatalves põletada. Hakkida väikesteks tükkideks, üle valada kuivatatud samaväärse ainega -- mõistad, millest ma räägin, sa hädine prole -- ja siis lik-vi-dee-ri-da. Korda, silp-silbi haaval!»
«Likv-iid-eri-da,» kordas Plint kartlikult.
«Seda ma arvasin!» röökis Taibu edasi. «Sa ei oska isegi silbitada. Kas sa peast arvutada oskad? Oskad, ah, könn? Arvuta kohe -- palju on ruutjuur kümnest?»
«Sada millegagi,» kogeles Plint.
«Sada?! See on kolm koma kuusteist, looder! Sa ei oska isegi oma sõrmi kokku lugeda. Sinu kätte ei tohiks isegi põrandakaltsu usaldada, mutrivõtmest rääkimata. Lähed peedile!»
Nad jätsid õnnetu Plindi oma sõrmi kokku rehkendama ja Taibu vedas Totut edasi. «Meid on vähe järele jäänud,» seletas ta tee peal. «Vähe neid, kes on näinud ja mõistavad. Näita Plindile ja Prundile korra Kuud ja nad ei saa ikka millestki aru, seiklejavaimu on neil samapalju kui kasekännul. Lollide saarel on nende paras koht ja sinna ma nad viin...»
«Ma tahaks ka...»
«Vait! Meil tuleb kohe koosolek ja sinul on seal ettekanne. Räägid meie Ordule Kuul nähtu ja kogetu vabastavast mõjust; räägid, kui uhke tunne on olla inimene relvaga, teada, mis on vabaduse ideaal. On sul relv?»
«Ma just... Sa ju ütlesid, et lukk kinni ja....»
«Totu!» oigas Taibu. «Ma räägin ju sulle sellest relvast, millega saab tappa jobusid. Blasterist! Unusta oma Täheke, ta oli patsifist, aga selliseid pole meile tarvis. Ainult ideoloogiliselt karastunud Ordu -- see tähendab parimad meie seast, kes peeretavad astroloogia ja üleloomuliku peale, kes suudavad peast arvutada ja teavad, et Ganymedese atmosfääris on kõik loogiline; et peale loogika pole üldse muud mitte midagi olemas -- ainult need võivad kanda relva ja olla ühiskonnaks juhtivaks jõuks. Räägi neile, Totu, sa olid Kuul, sa nägid, räägi!»
«Ma ei tea, mida rääkida.»
«Näh, siin on kõne. Loe see ette.»
Koosolek ei olnud rohkearvuline. Totu nägi siin oma kaaslasi kuureisist, teiste seas ka Pontsut, kes oli Ordu kasarmus, kus nad kõik pidid nüüd elama, kõvast alla võtnud ja habeme kasvatanud. Totu ise seisis koos Taibuga terasraketi hõbedasel kroomitud rauast tõukuri paneelil. Ta tundis end uhkelt ja oleks ülevusest isegi pisara poetanud.
«Räägi!» käskis Taibu.
«Sõbrad,» alustas Totu, kobas paberit, kissitas silmi ja alustas taas. «Sõbrad ja orduvennad jobud, kes on siia...»
Läbi kohalviibijate käis ähvardav pahameelepomin.
«Anna siia!» sisistas Taibu. Ta rebis kõne Totu käest, tõukas ta eemale, luges. «Sõbrad orduvennad!» hüüatas Taibu paatoslikul häälel. «Sõbrad orduvennad! Jobud, kes on siia meie ridadesse pugenud, on nüüdseks kõik saadetud hiidpeedifarmi paranduslikele töödele. Neil pole õigust meie seas viibida, meie Ordut naeruvääristada. Meie oleme eliit -- meie oleme näinud Kuud, tema õilistavat palet, meie teame, mis on vabadus! Meil on raketid, meil on kaalutus, meil on blasterid. Me viime läbi kiire revolutsiooni! Me kukutame Päikselinna haleda humanitaarsotsialistlik-kommunistliku diktatuuri...»
Taibu küll tahtis kõnet edasi lugeda, ent erutusest hakkas ta sõnu segamini ajama ja läks üle kiirkeelele, mille oli kuukate kõnet kuulates ise loonud. See oli keel, milles puudusid tarbetud sõnad; mille ehitus oli ise niivõrd loogiline ja lubas väljendada n astmes neliteist korda rohkem sisukaid ja inimväärseid mõtteid, kui jobude tavaline laterdamine.
Taibu sattus hoogu, ta suust pritsis tatti ning ta ei pööranud tähelepanu, et keegi temast enam ammu aru ei saa. Totu hiilis vaikselt paneelilt maha ja astus hilju aasa poole tagasi. Ta ei tahtnud tunnistada, et ei tea, kelle vastu ja mille eest nad õieti võitlema peavad.
Totu möödus Plindist, kes oli oma sõrmede loendamise juures jõudnud viieni; astus kastemärga rohtu, sammus üha edasi, kuni vaid ta uhke sinine kübar õite vahelt paistis. Lõpuks leidis ta armsa koha, viskas selili ja suunas silmad Kuu poole.
«Täheke,» sosistas ta. «Täheke, me tuleme veel tagasi. Kindlasti tuleme.»
Tundus, et Kuu oleks talle vastanud. Kraatrid paendusid heleroosakateks huulteks, mis nukra igatseva naeratuse saatel hingasid: «Siis on pidu?»
«Muidugi!» mõtles Totu vastu. «Muidugi teeme me peo. Ta sõrmed libisesid püksinööbini ja jäid siis peatuma.
«Totu,» sosistas Täheke Kuult. «Ära kiirusta! Sa oled nüüd ordurüütel, sa pead teadma...»
«Ma tean kõike, mida vaja,» vastas Totu kärsitult.
«Ei, oota! Kas sa tead, palju on kuupjuur kolmekümne ühest? Ainult siis sa tohid...»
Totu oigas.
6. Sõber selvas
Indrek Hargla
Seitsmenda kvadraadi selvamets oli täiesti lage, tühi, absoluutselt kõle ja lõpuni tühi inimestest ja konteineritest. Oleks ka imelik, kui seal oleks konteinereid olnud. Ainult puud kasvasid metsas ja nende ümber väändununa kasvas tihedalt alusmetsa. Seal oli veel mustikaid ja rebaseurg ning VSA korporatsiooni eraldusmärkidega turvaüksus. Neid oli kokku kuusteist meest ja kõik nad olid eriti osavalt maskeeritud, kandsid peas männiokstega kaetud kiivreid, nagu olid parimad nende seast teinud juba Rodeesias äpardunud riigipöörde katset äpardunult maha surudes. Nad seisid tühjas ja lagedas metsas puude all rivistunult ja tõmbasid filtrita «Camelit». Veel oli lageda metsa all neli tiibrakettidega veomasinat «Ford», kaks maasturit lahinguvarustusega ja neli «Nautilus»-tüüpi kiirkaatrit. Kui seda mitte arvestada, oli mets lõputult ja täienisti lage ning tühi. Metsa lõpu poole seisvas otsas seisis VSA reindžerite pealik -- turske, helesiniste tinakarva silmadega blondide juustega Läti sõjapõgenik Vil V. Vilards. Ta oli turske, tinakarva silmade ja blondide juustega ja nende pealik, keda kõik mehed piiritult usaldasid ning temast ei lahkunud hetkekski tunne, et kaatrid on metsa alla sattunud mingi eksituse tõttu.
Vilardsi parem käsi hoidis filtrita «Camelit» ja samaaegselt Uzi 33b 65-se kaliibriga miinipildujat, mida ta mõtlikult muiates suhu tõstis, sisse hingas ja siis välja puhus. Vasakus käes hoidis ta Berg-78 tüüpi haubitsat, mis oli olnud tema lahutamatu kaaslane juba Iseseisvussõjas ja veidi varem Konstantinoopoli ristisõjas. Vilards tõmbas sigaretist viimase mahvi ja heitis siis sigareti kuivale samblale, mis siiski ei süttinud. Vilards ei teadnud palju ökoloogiast ega metsahoiust; tegelikult ei teadnud ta suurt palju veel topoloogiast, geodeesiast, geograafiast, matemaatikast, bioloogiast, kvantfüüsikast, ehistikanditest ega ka seda, kuidas selvas saab sammal kasvada. Aga sammal lihtsalt ei süttinud, sest Vilards oli ekspert selvaoperatsioonide alal.
Käel, mis koni oli samblasse heitnud, ilutses näkineiu kujuline tätoveering. Üks teine tätoveering oli Vilardsil veel, see asus selja alaosas, kujutas endast noolega läbilastud südant, ning oli sinna tekkinud mõned aastad tagasi, kui VSA eriturvaüksus oli Vil V. Vilardsi juhtimisel üle piiri Venemaal ja seal kohtunud tutvumisõhtul kohaliku spetsnaziga. Oli joodud palju viina ja mängitud vene ruletti, siis joodud veel viina. Vilards mäletas ähmaselt, et oli tutvunud spetsnazi ülema major Kolja Poljanskiga, turske, armilise kahemeetrise heledate juustega tinakarva pilguga hiiglasega, kes talle üha viina oli kallanud. Hommikul ärgates oligi Vilards avastanud tätoveeringu, tundnud meeletut peavalu ning kirbet paistetust pärakus.
«On meil veel kaua oodata, äh, sheff?» küsis portugaallane Juku, turske süngeilmeline tumedavereline reindžer, ja nipsutas oma filtrita «Cameli» Vilardsi kombel samblasse.
«Mine persse,» pomises Vilards vastuseks ja muigas. Tema mehed teadsid, et see muie ei tähenda midagi head. Ja ei tähendanudki, sest järgmisel hetkel haaras Vilards haubitsat hoidva vasaku käega põuest leegiheitja ja lasi Juku maha. See oli palgasõdurite harilik, ehkki julm komme, kuid oludes, milles nad tegutsesid tihtipeale möödapääsmatu. Lahinguolukorras ei esitata liigseid küsimusi.
Vilards toppis leegiheitja põue tagasi ja suunas keskendunud pilgu puude latvadesse. Kõik VSA üksuse mehed järgisid tema eeskuju. Vilards süütas filtrita «Cameli.» Tema käeliigutuses oli midagi kurjaendelist.
«Hei, Vil,» hüüdis äkitselt üks meestest, turske, ligi kahemeetrise kasvuga heledajuukseline eskimo Francisco. Ta oli salga radist, kes oskas vintpüssi ja pussnuga käsitleda siiski sama osavalt kui kõrvaklappe. «Hei Vil, ma püüdsin midagi kinni! Hobusesitt! See on...»
«See on tina,» märkis Vilards tinasel pilgul, kui küljetaskust haaratud 105-se kaliibrilise Smith&Wessoniga Franciscosse kümmekond auku puuris. «Ma andsin eetrivaikuse käsu ja sina könn tuled siin midagi köbisema. Kitsepask!»
VSA turvaüksusest, millest oli alles jäänud neliteist meest, käis läbi heakskiidupomin. Nad usaldasid piiritult oma pealikku ja teadsid, et ta on üks kõva mees ja niisama suvalisi käske ei anna.
Vilards koukis taskust uue filtrita «Cameli». «Anna tuld, Sven,» pöördus ta enda kõrval seisva ligi kahemeetrise blondi hiiglasest araablase poole, kelle pärisnimi oli Sven S. Svensson.
Araablane kõhkles hetkeks, kuid siis rebis õlalt «Gustav Adolfi» tankitõrjerusika ja suunas selle vilunult Vilardsi poole. Aga pealiku aastasadade pikkuse treenigu tulemusel sündinud reaktsioon oli kiirem. Põuetaskust väljailmunud kuulipilduja «Beachtown» jättis Svenssonist alles vaid kärssava lihatombu. «Mölakas,» kommenteeris Vilards. «Ma tahtsin ju ainult suitsule tuld. Prääks!» pöördus ta kiiresti endast vasemal seisva kahemeetrise turske rõugearmilise pikkade heledate juustega norra palgasõduri Lev ibn Mägi poole. Prääks oli norralase hüüdnimi, mida ainult Vilards võis kasutada, kartmata, et Lev talle sellepärast haiget teeb. Vilardsil oli oma meeste seas tugev autoriteet, kõik teadsid, et ta on kõva mees.
«Prääks!» käskis Vilards veelkord. «Anna suitsule tuld! Härjasitt!»
«Aga sul üks sigaret on juba ees, Vil...» alustas norralane, kuid ei jõudnud lõpetada, sest Vilardsi püksisäärest imekiiresti väljailmunud ammust lendu lastud nool läbistas ta kõri. Selline oli palgasõdurite seadus -- pealiku käske lahinguväljal polnud kombeks kommenteerida; tihti võisid ebaolulised õiendamised ja vaidlemised viia kriitilise olukorrani, kus terve rühma elud sattusid ohtu ning Vilardsi kui pealiku ülesanne oli seda vältida ning säästa niipalju elusid kui võimalik. Neile maksti ülesande täitmise eest ja kõik, kes ülesande täitmist takistasid, takistasid ka ülejäänud meeste võimalust ellu jääda.
«Kitsekusi,» muigas Vilards ja süütas ise teise filtrita «Cameli».
Samal hetkel lendas puude kohale helikopter. Ehkki helikopter oli mõnesaja meetri kõrgusel, tundis Vilards ära selle eraldusmärgid. Õhusõiduk kuulus konkureerivale korporatsioonile KSA&KSA ning ilmselt oli saadetud siia samal põhjusel, mis VSAgi. Vilards ei teadnud küll täpsemalt, miks VSA oli tema üksuse siia saatnud, kuid tema stiili hulka ei kuulunud üleliigsete küsimuste esitamine. Ülesanne tuleb täita ja mitte pärida miks ja milleks. Ta kamandas endiste komandoste eliitüksust, mitte mõnda skaudimalevat.
Juhituna palgasõdurite kirjutamata reeglitest haaras Vilards tagataskust stingeripilduja «Metamorfoos-hookus- pookus» ja vajutas sihtimata päästikule. Seegi oli pikaajalise lahingukogemuse harjumus, sest kriitilistes olukordades tuleb tihti loota kogemustele ja sihtimiseks pole aega. Kuna nüüdki Vilards ei sihtinud, tabas rakett hoopis tema enda salka, ning kümme meest lendasid vastu puutüvesid veristeks ribadeks. Nad olid sellega harjunud, sest palgasõduri elus tuleb selliseid olukordi tihti ette. Ülesande täitmise nimel pole tähtis mitte ühe üksiku või kümne reindžeri elu, vaid kogu salga ühine ettevõtmine ja ülesande täitmine.
«Lambasitt,» pomises Vilards ja süütas filtrita «Cameli». Missioon oli kujunenud raskemaks, kui ta oli arvanud. Enne oletatava vaenlase mänguilmumist oli kõvasti üle poole tema meeskonnast hukkunud. Seegi oli aga tegelikult osa eliitturvaüksuse rutiinist. Langenud olid end ohvriks toonud ülejäänute ja ülesande täitmise nimel. Nad kõik olid sellise võimalusega arvestanud.
«Vil, ma mõtlesin, et...» hüüdis äkki Vilardsi juurde jooksnud poolakas Chen Tsui Ming -- umbes kahe ja poole meetri pikkune blond mustanahaline hiiglane, turske ja sitke langevarjur, «põdrapask, aga ma mõtlesin, et me tõesti võime nad...»
Tsui Ming ei jõudnud lõpetada, sest enne lajatas Vilardsi saapatald talle näkku, saapatald, mille ette jäämist pole saanud kahetseda ainult need, kes on selle ette jäänud, sest neil polnud enam kunagi võimalust midagi kahetseda. «Mägrasõnnik,» urises Vilards, « või tema tuleb lahinguolukorras mõtlema.»
Olukord oli nüüd muutunud enam kui kriitiliseks; pöörase hooga arenevad sündmused olid Vilardsi lahinguväljale üksi jätnud. Kindlasti polnud tema bossid VSA's sellise asjade käiguga arvestanud. Tegelikult ei osanud nad kunagi asjade tegelikku käiku ette näha; alati ilmus operatsiooni mingi senitundmatu faktor. Vilards teadis, et nüüd tuleb tal loota ainuüksi enda osavusele. Aga ta ei teadis ka, et on kõva mees ja niisamalihtsalt temast keegi võitu ei saa.
Helikopterist aga hüppasid välja rakettplaaneriga langevarjurid ning laskusid oskuslikult metsa peale. Enne kui nad alla jõudsid, olid ohtlikust olukorrast hoolimata ellujäänud Vilards osavalt varjunud puu taha. Ta jäi sinna umbes viieks minutiks, sest niikaua kulus langevarjurite komandöril -- pikka kasvu, heledate juustega tinase pilguga sitkel ja turskel sangaril oma meestele otsa peale tegemiseks. Vilards tundis temas ära ameeriklase, oma endise kaaslase Puunia sõdade päevilt, samuti Balti sõjapõgeniku päritoluga Viljaminas V. Viljardjauskase, oma igipõlise rivaali ja vihavaenlase.
«Mutisitt,» ühmas Viljardjauskas, süütas filtrita «Cameli» ja jäi enda ees lasuvat veresodi põrnitsema. Ta oli kõva mees ja oma meeste seas vaieldamatu autoriteet ega talunud asjata lõualõksutamist, ent nüüd näis ta -- hoolimata et kõik langevarjurid olid surnud palgasõdurile kohaselt ülesande täitmise ja kaaslasete ellujäämise nimel -- kuidagi morn ja tujust ära. Tundus, et temagi polnud sellist asjade käiku oodanud.
«Mitte mutisitt, vaid koprakaka,» mühatas Vilards, kui puu varjust välja astus. Tal oli suus neli filtrita «Camelit», mis palgasõdurite kirjutamata koodeksi järgi ta Viljardjauskasest kõrgemale hierarhiapulgale asetasid; paremas käes haubits ja kuulipilduja ning vasemal miinipilduja ja stingeriheitja. Sihtimata -- sest selleks polnud tal aega, kuna Viljardjauskas hoidis ühes käes õhutõrjekahurit ja teises Kosmoseleegioni blastrit -- vajutas Vilards päästikutele.
Viivu pärast oli Viljardjauskasest alles verine püdel tomp.
«Vaat nii, mutisitt,» muigas Vilards, süütas järgmise filtrita «Cameli» ja kummardus ikka veel häälitseva Viljardjauskase kohale.
«Kurekusi,» ähkis haavatud langevarjur, «me oleksime võinud olla ühel poolel.»
«See on elevandisõnnik, mida sa räägid,» kähvas Vilards. «Sa tunned reegleid.»
«Lambasitt, ma ütlen lambasitt,» ütles verine kägardis. «Anna enne kui sa mulle lõpu teed, üks sigaret. Sa ju tunned palgasõdurite tavasid.»
«Härjasõnnik, siin see on,» lubas Vilards suuremeelselt ja ulatas Viljardjauskasele süüdatud suitsu.
Surev langevarjur tõmbas mõnuga suitsu veresodistesse kopsudesse. «Aitäh, rebasekusi.»
«Hei, oota!» Vilards oli äkki ühel männitüvele kleepunud kehaosal märganud midagi tuttavat. Süüdates veel ühe sigareti, kummardus ta verisele känkrale lähemale. Eksimatult võis eristada kannikatükki ja sellele tätoveeritud noolega läbilastud südant.
«See on sinu jagu raisk või?» küsis Vilards.
«Ja nagu ma aru saan, siis sinu oma samuti,» muigas Viljardjauskas. «Härjasitt, me olime üle piiri Venemaal tutvumisõhtul sealse spetsnaziga... Ma ei mäleta paljut, ropult sai joodud aga hommikuks oli see tätoveering mulle peale kraabitud.»
Vilards noogutas mõtlikult. Siis ulatas ta käe Viljardjauskasele, aitas püsti selle, mis tema rivaalist veel alles oli, süütas talle veel ühe filtrita «Cameli» ning mõistis samal hetkel, et tegelikult on neil mõlemil nüüd üks ühine vaenlane -- Kolja Poljanski -- ning et nad on vaid etturid kellegi suuremas mängus, mis käib kõrgelt üle nende peade.