«Sir, nad ei taha surra. Me aina tulistame ja tulistame neid, kuid nad ikka ei taha surra. Mida me tegema peaksime?» röökis üks reamees ahastades üle lahingumöllu oma kaptenile kõrva.
«Kust kuradi päralt mina seda teadma peaksin. Ma ei saa ise ka sellest sitast mitte kottigi aru. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud mingi haige tõpra kõige hullemasse õudusunenäkku. Kuradi zombid küll! Jätkake tulistamist, mida muud me teha saaksime!» oli kapten ise ka parajas segaduses.
Kuulid niitsid lähenevaid sõdureid maha nagu loogu, kuid püstijääjad rühkisid vihaselt ikka edasi. Mõne aja pärast ajasid ka maha varisenud mehed end jalule ning tormasid tulistajatele vastu. Mõnel neist puudus käsi, teisel jalg, kolmandal hoopiski pool pead, kuid need puudused ei suutnud vaigistada rünnakulaine hoogu.
Isegi aeg-ajalt lõhkevad granaadi ja kusagilt rindejoone tagant lendu lastud üksikud mürsud ei suutnud suurt midagi ära teha, sest praktiliselt kohe peale plahvatust jätkasid värdjalikult moonutatud kehad oma teekonda
«Te ju näete nüüd ise, mis toimub. Me ei suuda neid peatada. Sir, mida me tegema peame?» paanitses noor reamees edasi.
«Tulistage, kurat, mida te siis mõtlesite. Tulistage nii et vähe pole,» karjus kapten hetkeks pead kaotades. Ta polnud kunagi sellises olukorras, kus vaenlased lihtsalt ei sure, olnud ning hirm ja meeleheide võtsid korraks võimust.
Ja surematute armee ei peatunud.
«Aaargh!» hüüatas reamees kapteni kõrval järsku ning vajus maha. Kapten nägi, et kuul oli õnnetu pähe teinud suure augu.
Raevununa suunas ta oma automaaditoru lähenevate zombide poole ning vajutas päästikule. Teelesaadetud tinatükid oleks normaaloludes teinud kindlasti tõhusat tööd, kuid praegu polnud neist peaaegu üldse kasu. Vaenlase hoog ei pidurdunud.
Äkki kuulis ta enda kõrvalt kaevikupõhjast rabelemist ning märkas siis suure ehmatusega, et hetk tagasi hukkunud reamees oli jälle püsti.
Maailm oli täiesti sassi läinud.
«Kuradi raisk, küll alles valutab,» rögises tahtmatult uue silma saanud sõdur, «Appi, ma enam ei suuda seda kannatada!» röökis ta kohutavate piinade käes vaeveldes ning tormas siis kaevikust ükskõikselt välja, otse vaenlasele vastu.
Samamoodi talitasid ka kõik teised kapteni zombistunud võitluskaaslased. Nad kriiskasid valust ja vihast, sest nad olid ilma jäetud õigusest surra ning nende õudsale hüüule vastasid samamoodi ka lähenevad vastased.
Kapten vajus kaevikupõhja kössi ja toetas oma selja vastu selle krobelist muldseina. Tema maailmas valitsenud kord oli muutnud kaoseks ja ta ei saanud sellest aru. Tundus, nagu oleks Surm loobunud surijaid enda juurde võtmast ning jätnud nad saadud vigastustega siia ilma piinlema. Miks?
Järsku vuhisesid madallennul üle lahinguvälja hävitajad ja heitsid üks teist armutult hakkivatele zombidele kaela üpriski väikesed pommid. Kuid suurusel pole ju tähtsust. Kohe kui lõhkekehad maapinda puudutasid, muutus terve võitlusväli leekidest pulbitsevaks tulemereks, mis põletas oma põrgukuumusega ära absoluutselt kõik -- nii sõbrad kui vaenlased, vahet pole, ja ilmtingimata hirmuäratavad elavad surnud.
Kapten haistis napalm X-i vastikut lõhna ning tõmbus veel rohkem kössi. Ta palus jumalat, et leegid temani ei ulatuks, sest ta tahtis edasi elada ning arvatavasti võeti tema palveid taevas kuulda. Hämmastavalt kiire põlemisega napalm X oli juba mõne minutiga oma töö teinud ja siis lihtsalt kustunud. Lahinguväljal hõljus ainult tolm, mida keerutas ringi hoolimatu tuul.
«Sir, meile on antud luba taanduda,» ütles eikusagilt välja ilmunud raadioaparatuuriga varustatud leitnant.
«Jumal tänatud, siia ma küll enam jääda ei taha. Mine teata ka teistele!» käskis kapten.
«Juba tehtud,» vastas leitnant ja kadus. Kapten tõusis püsti ning silmitses enda ees laiuvat tühermaad. Ta oli õnnelik, et sai sellest neetud paigast eemale ega pidanud vastu võtma vaenlase järgmist hirmuäratavat rünnakulainet.
Varsti koondus kapteni ümber sadakond selles rindelõigus tema alluvusse usaldatud sõdurit ning ta andis käsu liikuda.. Mehed ei vaielnud vastu ja hakkasid kergemate südametega astuma. Kapten polnud ainus, kes tundis end seal ebamugavalt.
Teekond järgmise kaitseliinini polnud eriti pikk, kuid see-eest oli üsna mõtlema panev. Ega ainult lahinguväljal polnud zombisid, neid oli lausa kõikjal ja nad ei olnud just eriti rõõmsad. Nad tundsid küll kaptenis ja ta meestes ära oma võitluskaaslased ning hoidsid neist kenasti eemale, kuid valust ning hirmust lendu lastud sajatused saatsid taganejaid igal pool.
Jõudes oma uute positsioonideni, tundus kaptenile, et terve kindralstaap on end ohutust tagalast kohale vedanud ja mõne aja pärast leidsid tema kahtlused ka kinnitust. Kindrali koloneli auastmes adjutant tuli kaptenit isiklikult ülemuste nõupidamisele kutsuma. Kapten lootis, et äkki nüüd tungib valitsevasse pimedusse hele valguskiir. Ta läks.
«Aa, kapten, tore, et te tulla saite,» lausus lauakohale kummardunud kindral, kui kapten telki sisenes.
«Sir, milles asi?» asus kapten kohe asja kallale.
«Jutustage mulle natuke, mis lahinguväljal ja teel siia juhtus. Äkki saame me midagi uut teada, avastame midagi, mis ennist kahe silma vahele jäi,» palus varjust valguse kätte astunud teine kindral.
Kapten kohmetus nii kõrgete ülemuste kohal olekust hetkeks, kuid pajatas siis üksikasjalikult kõik, mis teadis.
«Jah, olukord on üpris hull. Vahest hullemgi, kui me karta oskasime,» nentis teine kindral tõsiselt.
«Kapten, me oleme nüüd teiega täiesti ausad. Me räägime teile ära kõik, mis me teame ja siis oleme sunnitud paluma teilt ühte teenet,» ütles üks kindralitest.
«Mis teenet?» imestas kapten. Tavaliselt ülemused mingeid teeneid ei kerja, vaid ainult käsivad ja siis tuleb tahes-tahtmata saadud korraldusi täita. Kaptenil tekkis kuri kahtlus, et äkki on sõjaväeluure saanud teada midagi tema minevikust, tema päritolust.
«Kapten, te olete juba ise kindlasti aru saanud, et maailmas on midagi kapitaalselt korrast ära,» alustas kindral oma juttu: «Te nägite, mis toimus sõjatandril. Nii meie kui ka vastase sõdurid said surmavaid tabamusi, kuid ei hukkunud, vaid jätkasid oma tegevust. Mõned läksid isegi nii sassi, et üritasid end korduvalt tappa.
Ja nii on see igal pool. Me oleme saanud kohutavaid raporteid üle terve planeedi ning mõned teated isegi teistest maailmadest. Universum on langenud kõike hõlmavasse kaosesse ja me ei saa lasta sel jätkuda. See peab lõppema!»
Kapten silmitses kindraleid, oodates, et nad oma juttu jätkaksid, kuid seda ei juhtunud
«See on kõik,» katkestas üks kindralitest juba ebamugavaks muutunud vaikuse.
«Mida? Te teete nalja või? Seda polnud ju üldse palju,» oli kapten segaduses: «Ma arvasin seda enam-vähem isegi.»
«Jah, me teame, kuid rohkem informatsiooni meil pole,» vabandasid kindralid.
«Kui te armeesse astusite, uurisime me teie geneetilist põlvnemist ja see, mis me avastasime, pakkus suurt huvi,» ütles kindral.
Kapteni suurim hirm oli tõeks saanud. Nad olid teada saanud tema esivanemate päranduse, tema kummalise mineviku ja potentsiaalsed anded. See oli kapteni jaoks väga halb, kuid ta püüdis asjale läheneda teisest küljest.
«Rääkige edasi,» innustas kapten kindraleid.
«Me teame, et teil on erilisi andeid. Meie teadlased usuvad, et te suudate oma võimeid kasutades tuua keerulisse olukorda natuke selgust või isegi selle ära lahendada.»
«Ma lubasin oma vanematele, et ma ei kasuta neid võimeid kunagi ja ma olen sõnapidaja mees,» segas kapten end vahele.
«Jah, me hindame seda, kuid kaalul on universumi saatus,» väitsid kindralid vastu: «Mõelge natuke ja öelge oma otsus!»
Ja kapten tegigi seda, kuid tal ei läinud enam eriti kaua. Ta oli juba enne oma otsuse langetanud, ta vaid kaalus veel kord läbi kõik võimalikud variandid ning küsis: «Ja kuidas te mõtlete seda korraldada?»
«Meie teadlased viivad teid transsi, kuid rohkem me teid aidata ei suuda. Niipea kui te teadvuse kaotate, olete üksi,» hoiatasid kindralid teda.
«Olgu, teeme siis ära!» ütles kapten enesekindlalt ja mõlemad kindralid ohkasid kergendunult.
«Õnn kaasa, sõber!»
*
Oli pime. Väga pime. Ta oli sattunud igavese öö kuningriiki -- külma ning kõledasse maailma, mis erines radikaalselt sellest, kust tema oli tulnud. Ja ta oli valmis kohtuma selle maa isandaga.
Kuid varsti selgus, et pimedus polegi nii lõpmatu, kui alguses tundus. Kauguses, kus jooksis silmapiir, võis aimata kerget koidukuma.
Kapten teadis, et ta peab sinna poole minema ning ta asus aega viitmata teele. Tal oli oma eesmärk täita.
Kapteni retk oli pikk ja raske, äärmiselt kurnav, kuid mitte üle jõu käiv. Kõndinud väga kaua, jõudis kapten igavese öö ja koidiku piirimaile. Ta oli oma ülesandele juba üsna lähedal.
Mõne aja pärast silmas ta kauguses keset lagedat välja ühte musta kühmu. Ta kiirustas, sest lahendus peitus just seal. Lihtsalt muud võimalust ei saanud enam olla.
«Vabandage, kas ma tohin teie kõrvale kivile istuda?» küsis kapten viisakalt.
Tume kogu kiskus oma pilgu maast lahti ning silmitses kaptenit hindavalt. Siis ta noogutas ning kapten istus.
«Kas te oletegi Surm?» küsis kapten.
«Paljude jaoks olen ma seda tõesti, kuid mitte enam kauaks. Sa ju näed, et päike tõuseb?» ütles Surm ja osutas horisondile, mis tõepoolest muutus aegamisi heledamaks.
«Niisiis te teate, mis maailmas toimub?»
«Missuguses maailmas? Neid on palju,» vastas Surm küsimusele küsimusega, kuid ei jäänud vastust ootama, sest teadis, et kaptenil pole neist asjust aimu. Veel! «Jah, ma tean, mis maailmas sünnib. Kuidas saaksin ma mitte teada, ma olen ju Surm!»
«Kuid miks? Miks see kõik juhtub?» päris kapten.
«Sest ka mina väsin. Ma olen juba vana mees ja ma tahan puhata. Öö, milles ma olen juba kaua elanud, muutub varsti päevaks. See on paratamatus, kui just...,» lausus Surm kahtlevalt.
«Kui mis?» õhutas kapten takka.
«Kui just ei leidu mulle asendajat,» lõpetas Surm oma mõtte.
«On see võimalik? Te olete ju Surm, te olete igavene, sest see on paratamatu. Te peate jätkama, sest maailmas valitseb kaos, millest teil aimu pole!» vihastus kapten.
«Oled sa kindel, et mul pole aimu. Las ma jutustan sulle veel midagi, enne kui lahkun,» sõnas Surm sarkastiliselt. «Ka minu maailm oli kunagi löödud nii segamini, et keegi ei saanud aru, mis toimub. Isegi paljud õpetatud mehed raputasid nõutult pead, kuid siis ilmusid välja mõned meie suurimad maagid kummalise seletusega, mis vastas muidugi tõele. Kellelegi ei tulnud mõttessegi kahelda võlurite sõnades ning kohe asuti täide viima nende ettepanekut. Oli vaja ainult leida üks väga võimekas noor maag ja ta siia saata, et ta lahendaks probleemi. See maag olin mina. Ma olin vaprusest ja kohusetundest tulvil, sest kohutavad pildid elavatest, kes pidid olema surnud, ehmatasid mind nii väga. Ma tulin siia, nagu sinagi ja kohtusin Surmaga, nagu sinagi. Kuid tema ei andnud mulle valida. Ta oli oma ametit pidanud liiga kaua ning kaotanud viimasegi inimlikkuse raasu. Tema süda oli muutunud kiviks. Surm ulatas oma saua mulle ja kadus, selgitamata mulle praktiliselt mitte midagi.
Mina jätan sulle valikuvõimaluse, sest ma pole veel nii kalestunud. Ma ütlen sulle, et algul on töö huvitav, kuid sa näed praegu, kuhu see välja viib. Kas sa võtad mu saua vastu ja sured inimkonnale, et saada Surmaks, või elad igavesti edasi? Valik on sinu!»
«Mis siis saab, kui ma keeldun?» tundis kapten huvi.
«Siis tuleb keegi teine,» vastas Surm.
«Kas neid on ennegi käinud?»
«Mis sa ise arvad?» Kapten vaikis: «Kahjuks rohkemgi, kui sa ette kujutada oskad,» paljastas Surm kurva tõe. «Ja ega nad alati pole valmis jääma, nagu sina. Nad tahavad veel elada.»
«Ka mina tahan elada!» hüüatas kapten.
«Ma tean seda, mu sõber, kuid teised tahavad ka surra! Valik, nagu ma juba ütlesin, on ainult sinu!»
Tuhanded mõtted tormasid valguskiirusel ja veel kiireminigi läbi kapteni pea. Mälestused naudingutest, mida pakub elu, armastusest ja selle kadumisest, õnnest ja õnnetustest. Kõik, absoluutselt kõik, mida ta kunagi teinud ja tundnud oli, tulvas läbi ta mõistuse ja siis oli see viimne pilguheit möödas.
«Ma olen otsustanud,» lausus kapten kindlalt: «Sa võid minna, mina jään!»
Surm tõusis püsti, noogutas tänulikult ning hakkas astuma hommiku poole. Kapten jälgis teda nii kaua, kuni too oli kadunud helendava silmapiiri taha. Siis tõusis ta ka ise püsti ning seadis oma sammud hoopis vastupidises suunas.
Ning öö valgus üle tema pea. Kohe saabusid ka kaua kannatanud ja vaevelnud elavad surnud. Uue Surma, uued kaaslased. Öö lapsed, öö surnud.