Piirivöönd oli tinglik rajajoon kosmoses, mis lahutas inimestele tuntud Galaktika kahte ossa, selleks, mida hõivasid nemad ja selleks, kus peremehetses zoorideks kutsutud võõras rass. Keegi inimestest, ka mitte rajajoont kontrolliva Piiridiviisi sõdurid ega ekspeditsioonilaevade meeskonnad, ei teadnud, millised zoorid tegelikult välja nägid ja mida nad mõistusega eluvormina endast kujutasid. Väikestes, kuid rohkearvulistes relvakokkupõrgetes trofeedeks langenud kosmoseaparaatidest ei leitud kunagi elusaid meeskonnaliikmeid, vaid ainult täielikult tuhastunud, taastamiseks kõlbmatuid jäänuseid. Kosmoseaparaatide enda uurimine viis aga järeldusele, et need olid valmistatud üksteisest kardinaalselt erinevate eluvormide tarbeks, mille tõttu oli liikvele läinud teooria, et zoorid mõistusega parasiitorganism, mis füüsilise tegutsemise tarbeks kasutab teiste eluvormide kehi. Selle teooria tõesust, samuti paikapidamatust, polnud seni õnnestunud kontrollida.
Rajajoont patrullisid pidevalt sektorite kaupa Piiridiviisi suured Exester klassi lahingulaevad, mis olid varustatud planeedi hävitamiseks piisava tuumarakettide varu, saja pardahävitaja ja muude relvadega. Peale selle oli iga laeva mehitatud kõigeks drillitud dessantüksustega, kes seni olid toime tulnud kõigi neile pandud ülesannetega. Exester klassi kosmoselaevad kujutasid endast ka üksikuna võimsat löögiüksust, eskaadrisse kogunenult olid nad aga ilmselt võitmatud, kuna esialgu puudus sellise jõu järele vajadus, olid Exesterid hajutatud mööda kogu piirivööndit.
Tähesüsteem koodnimetusega NGS51 kuulus sektorisse, kus patrullis Exester pardanumbriga 78. Tähesüsteem koosnes K-spetriklassi oranzhist kääbusest ja neljast selle ümber tiirlevast planeedist, süsteem oli olemasolevate andmete kohaselt asustamata ning seega oli tegemist tavapärase rutiinkontrolliga. Exesteri kaptenleitnandi auastmes komandör Olbrey kavatses oma ülesandega võimalikult kiiresti toime tulla ja saatis kohe süsteemi jõudes luurelennule pardahävitajate esimese eskadrilli, mis koosnes kaheteistkümnest Täheraev tüüpi suure tegevusraadiusega hävituspommitajast. Need olid võimsad, ühe tähesüsteemi piirides vabalt opereerivad, ka atmosfäärilendudeks hästi sobivad kosmoselennukid. Neil oli silindriline sihvakas voolujooneline kere, mille ahtriosast sirutusid välja neli tugevalt tahapoole kallutatud stabilisaatorit, esiosas aga asus kerakujuline piloodikabiin, mis oli pööratav vastavalt lennusuunast tingitud vajadustele. Neli laserkahurite konsooli paiknesid ümber kere piloodikabiinist tagapool, ründeraketid kinnitusid püloonidel stabilisaatoritele tüürmootoritel läheduses. Täheraev vääris talle pandud nime, see oli seni kasutusele võetud pardahävitajatest võimsaim.
Varsti pärast lahingulaeva pardalt lahkumist jagunes eskadrill neljaks lüliks, mis suundusid igaüks ise planeedi poole. Tähest kaugemal asuv neljas planeet oli üleni jäätunud, kuna isegi tähe periheelis asudes tõusis selle põhiselt metaanist kaasneva atmosfääri temperatuur vaevu -200 kraadini. Selles läbikülmunud maailmas ei suutnud ilma abivahenditeta eksisteerida, rääkimata aktiivsest tegutsemisest, ükski senituntud elusorganism ja loodetavasti käis see ülejõu ka zooridele. Kolm Täheraevu sööstsid läbi sinaka atmosfääri, riskides kokku põrgata õhus rippuvata tahkunud gaasidest moodutunud hiiglaslike jäänõeltega, pardaaparatuur kogumas planeedi kohta kõikvõimalikke andmeid. Need edastati kohe baaslaeva pardale, kus raalid neid üksikasjalikult varasemate andmetega võrdlesid, mingeid kõrvalekaldeid ei täheldatud ning peatselt sai esimene lüli loa naasta Exesterile.
Kolmas planeet oli hiiglane, mille puhul piirduti ettevaatliku sondeerimisega atmosfääri ülapiirilt, kuna all märatsevad tuuled muutsid sinna sisenemise võimatuks. Suuremat huvi pakkusid planeedi kaks kaaslast, ent ka sealt ei ei leidnud midagi, mis võinuks viidata zooride kavatsusele rajada sinna mõni tugipunkt. Selle tegevuse ennetamine oligi Piiridiviisi patrullide mõte.
Tähele kõige lähemal asuv planeet oli tulikuum ja ilma atmosfäärita, selle asustamine tavapärases mõttes oli ülimalt raske, kuid igale arenenud tsivilisatsioonile pakkus see kahtlemata huvi oma tohutu maagirikkusega.
Vast ehk kõige enam huvi pakkuv teine planeet asus eskadrilli stardikohast ehk baaslaevast kõige kaugemal ning kolmas lüli jõudis sinna alles siis, kui mõned teised olid juba tagasipöördumist alustanud. See oli tähesüsteemi ainus M-klassi planeet, seega inimeste seisukohast lähtudes asustamiseks kõige sobivam, kuigi mõningate mööndustega. Planeeti oli tähesüsteemi avastamise ajal põgusalt uuritud, seal teati leiduvat mõningaid primitiivseid eluvorme, kuid sellega teadmised üldjoontes piirdusidki. Niisket planeeti ümbritses tihe pilvemass, millest ei suutnud läbi tungida ka kõige parem optika, radariga sondeerimise muutis võimatuks pilvede kohal asuv tugevalt ioniseeritud õhukiht, mis peegeldas tagasi kõik radarikiired, samal põhjusel ei saanud andmeid edastada ka planeedile maandunud sondid. Tegemist polnud ionosfääriga klassikalises mõistes, see asus palju madalamal ja oli palju tihedam, kui sellistel planeetidel muidu, ka laetud osakeste kontsentratsioon oli tavapärasest suurem. Senised andmed planeedi kohta pärinesid iseseisvalt opereerivatelt sondidelt, mis ülesande täitnult planeedilt startisid ja kogutud teave pärale toimetasid, selliste kosmoseparaatide kasutamine oli aga kallis. Sellesama side puudumise pärast ei saadetud sinna ka ekspeditsioone, kuna planeedile maandumise järel osutusid laskunud teistest äralõigatuks ning mingi õnnetuse korral puudus vähimgi võimalus abi kutsumiseks. Ka Piiridiviisi patrullhävitajad piirdusid atmosfäärilendudega pealpool ioniseeritud kihti, kogudes andmeid võimalike muutuste kohta ainult õhust.
Seekordne lend ei erinenud teistest, kuigi kaptenleitnant Olbrey oli noor ja auahne, ihates alati parimaid tulemusi, ei riskinud ta isegi võimalike uute teadmiste saamiseks saata piloote tavalise patrull-lennu käigus allapoole ioniseeritud õhukihti. See tegevus võinuks nad asjatult ohtu asetada ning nii tegutsesidki kolm Täheraevu pilooti juba aastaid kehtiva eeskirja järgi. Nad sisenesid atmosfääri, hoidudes hoolikalt laskumast ioniseeritud kihti ja alustasid kolmeks lahknenult tiiru ümber planeedi. Läbi all kobrutava pilvemassi polnud midagi näha, lennati lokaatorinäitude põhjal, ent pilootidele oli see harjumuspärane, enamuse lennu ajast juhtis hävituspommitajat nagunii küberneetika. Nende suurte kiiruste jaoks jäi inimnärvide reageerimisvõime liiga aeglaseks, piloodi ülesandeks jäi rohkem taktikaliste otsuste langetamine ja lahinguolukorras vajalike manöövrite sooritamine.
Lülivanem piloot Reacon juhtis oma Täheraevu parajasti üle planeedi arvestusliku ekvaatori, kui tema kiivriraadio kõrvaklappides kõlas teise piloodi väljakutse. Seni olid nad planeedi ümbruses eetrivaikust pidanud, et raadiosagedusi kontrollivatele skanneritele oma signaalidega mitte lisatööd põhjustada. Seekordne väljakutse aga oli hädasignaal.
«Kotkas 10 Kotkas 11-le. Kaotan kõrgust, aparatuur tõrgub, juhtimine raskendatud.»
«Mine üle käsijuhtimisele!» käsutas Reacon mehaaniliselt, tehes samal ajal oma kosmoselennukiga nii järsu tagasipöörde kui atmosfääri ja gravitatsioonivälja tingimustes võimalik. Ta teadis küll, et see oli kasutu, avakosmoses võinuks avariilise hävitaja magnetklambritesse haakida ja baaslaevale toimetada, praegustes tingimustes aga tähendanuks see ilmselt mõlema kosmoselennuki hukku. Teel teise Täheraevu viimase teadaoleva asukoha poole, üritas Reacon teda uuesti sidesse kutsuda, ent tulutult, Kotkas 11 ei vastanud kutsungitele ega saatnud ka ise enam ühtegi signaali.
Baaslaevale jõudis teave õnnetusjuhtumist suure vahekauguse tõttu veidi hiljem, siis kui kolmanda lüli kaks allesjäänud Täheraevu tagasiteed alustasid. Nad olid teinud kolmanda hävituspommitaja marsruuti jälgides tiiru ümber planeedi, leidmata kaduma jäänud kaaslasest märkigi. Ioniseeritud õhukihti ei riskinud nad laskuda, tiirutanud veidi viimati märgitud koordinaatide läheduses, leidis lülivanem selle tulutu olevat ja käskis tagasi pöörduda. Kui komandör otsutab päästeoperatsiooni alustada, siis sobivad dessantkaatrid selleks märgatvalt paremini.
Kuulanud nõupidamisruumis ära vahiohvitseri ettekande, vajus Olbrey mõttesse. Igati tavaline, isegi rutiinne patrull-lend ähvardas kujuneda olukorraks, mille eest ei jagata lahingukuulsuse medaleid, vaid võidi hoopis õlakute kallale kippuda. Seni oli Olbrey uhkustanud oma noorima ja madalaima auastmega Exesteri komndöri positsiooniga, praegu aga ähvardas teda hoopis teistsugune kuulsus, olla esimene komandör, kes kaotas tavalise luurelennu käigus Täheraevu. Juhtum sarnanes lollile juhusele, ei inimlikud vead ega tehnilised rikked ei tundunud usutavatena. Täheraevude piloodid olid hea ettevalmistusega profid, igal piloodil pidid olema seljataga kindel arv lennutunde, millega oli välistatud algajate sattumine sellesse gruppi. Hiljuti kasutusele võetud kosmoselennukid olid aga seni lennanud tugevalt alla poole kasutusajast ning neil polnud täheldatud mingeid tehnilisi häireid. Jäi üle ainult oletada mingit muud, algul märkamatuks jäänud faktorit.
«Kutsu nõupidamisele analüütikute ülem, dessantlaste kolonel ja kaptenleitnant Snaga!» käskis Olbrey mõne hetke pärast endiselt tema ees seisvat vahiohvitseri.
«Jah, kaptenleitnant,» reageeris vahiohvitser, andis nõuetekohaselt au ja lahkus. Tema väljumise järel astus Olbrey pikliku ruumi üht otsaseina täitva ekraani juurde ja vajutas paarile klahvile. Lame ekraan elustus, sinna ilmus tähesüsteemi hetkeseisu kujutav skeem, kuhu oli märgitud ka lahingulaeva ja veel naasmata pardahävitajate asukohad. Exesteri kavandatud kurssi märkiv punktiirjoon kulges kaarena läbi tähesüsteemi ja lõppes kohas, kus kavatseti alustada uut hüpersiiret.
Nõupidamisele kutsutud leidsid sisenedes komandöri endiselt ekraani ees seismast, alles nende tulekul pööras ta ringi ja viipas käega ovaalse pöördtoolidega ümbritsetud laua suunas. Tulijatest oli pardaeskaadri ülem Snaga ainus, kes uksel seisatades nõuetekohaselt au andis, ta oli komandöriga ühevanune ja samas auastmes, ainult ametikohalt tükk maad madalamal. Kolonel Beren seevastu ületas Exesteri komandöri nii aastatelt kui auastmelt, ta täitis kõik noore komandöri käsud, kuid suhtes temasse iselaadse semulikusega ning kaptenleitnant lasi sellel ka sündida. Kolonelil oli liiga palju teeneid ja tema rinda ehtis liiga palju ordenilinte, et muidu pedantne Olbrey sellele tähelepanu pööraks. Analüütikute grupi ülem doktor Ardal oli aga eraisik, kes erinevalt tumesinises mundris ohvitseridest kandis heledaid lohmaka lõikega riideid ja andis kogu käitumisega mõista, et ta on ainult ajutiselt Piiridiviisi palgale võetud tsivilist.
«Härrased, tänase luurelennu käigus kaotasime teise planeedi kohal ühe Täheraevu,» teatas Olbrey, kui kõik olid laua ümber istet võtnud. «Nii hävitaja kui piloodi edasine saatus ja asukoht on teadmata. On teil kommentaare?»
Kahele ohvitserile oli see uudis ootamatuseks, kuna kogu eskadrilli naasmiseni polnud Täheraevu kadumisest veel lahingulaeva pardal räägitud. Doktor Ardal oli aga viibinud hävitajatelt saabuva informatsiooni salvestamise jurres ning teadis kohalolijatest juhtunu kohta ilmselt kõige rohkem. Esimesena võttis sõna siiski Snaga, kes pardaeskaadri ülema oli vastutav ka selle tegutsemise eest.
«Kannan ette, et kogu eskadrilli kontrolliti enne väljalendu nagu alati,» ütles ta püsti tõusmata, kuna sellistel nõupidamistel oli kõigil lubatud arvamust avaldada istudes. «Tehnilised põhjused on minu meelest välistatud. Piloodid käisid regulaarselt arstlikul ülevaatusel, kellelgi ei avastatud mingeid tüsistusi, kõik olid täiesti terved.»
«Doktor Ardal?» pöördus Olbrey analüütiku poole, kui Snaga lõpetas.
«Informatsiooni töötlemine on poolikul,» ütles too õlgu kehitades. «Seniste andmete põhjal paistab tegemist olevat mingi kõrvalise faktoriga, kuna nii Täheraevu kui piloodi seisund oli ideaalilähedane. Ootamatult kaotas ta kõrgust, alles seejärel vähenes mootorite võimsus ja lülitusid välja pardaseadmed. Side katkes vahetult enne ionosfääri laskumist.»
«Pange kogu grupp tööle,» ütles Olbrey. «Unustage praegu ülejäänud andmed ja keskenduga Kotkas 11-lt saabunud teadetele. Me peame teada saama, mis temaga täpselt juhtus ja seda võimalikult kiiresti.»
«Võin ma minna?» küsis doktor lühidalt.
«Jah,» noogutas Olbrey. «Alustage kohe.»
Oodanud, kuni Ardal väljus, vaatas Olbrey kahele kohale jäänud ohvitserile rangelt otsa.
«Ma loodan, et te mõistate, mida doktori sõnade tõeks osutumine tähendab,» ütles ta. «Kõrvaline faktor viitab selgelt zooride tegutsemisele, kuna planeedil endal puuduvad mõistusliku elu alged. Järelikult on zoorid viimasest kontrollist möödunud aja jooksul jõudnud sinna rajada baasi.»
«Võib-olla ka varem,» lausus kolonel Beren mõtlikult. «Kontrollimisel on piirdutud lendudega ülalpool ioniseeritud kihti ning aastakümneid pole planeedi pinnale laskunud ükski sond. Me ei tea tegelikult üldse, mis seal toimub.»
«See ei muuda asja tuuma,» tähendas Olbrey. «Oletatvasti on zooride kätte langenud meie uusim ründerelv ning nad võivad hakata seda kasutama meie enda vastu. Meie ülesandeks jääb Täheraev ülesse leida ning see sealt ära tuua või hävitada, sama tuleb teha zooride baasiga.»
Lasknud meestel hetke oma sõnade üle mõelda, tõusis Olbrey käsu andmiseks laua tagant püsti. Enam-vähem võrdses positsioonis laua taga istudes toimuv arutelu oli läbi.
«Kolonel Beren, valmistage üks dessantpataljoni rühmadest ette planeedile laskumiseks. Kaptenleitnant Snaga, teie eskadrillid peavad olema valmis vaenlase baasi ründamiseks. Kui ilmneb mingit lisainfot, lasen teile teatada.»
Mõlemad ohvitserid andsid sõnatult au ja lahkusid nõupidamisruumist.
Umbkaudu samal ajal toibus seersant Ashin, praeguse seisuga kadunuks arvatud Täheraevu piloot pikast ja hämarast teadvuseta olekust ning avas vaevarikkalt silmad. Ta lebas kinni köidetuna kõval alusel mingis niiskes ja pimedas paigas, mille rasket, vaevuhingatavat õhku täitsid arusaamatud lehad. Ta oli alasti, tal oli külm, parem õlg valutas meeletult ja tal polnud aimugi, mis temaga vahepeal oli juhtunud. Piloodi viimased mälestused seostusid katastroofiga kosmoselennukis, kui see järsku kõrgust kaotama hakkas ja pardaaparatuur osade kaupa iseenesest välja lülitus. Töötamast lakkas ka peamootor, aerodüünamilised tüürid ei reageerinud vähimalgi määral, tema katsed olukorda kontrolli alla saada ei andnud tulemusi ning Täheraev jätkas langemist. Samas ei sarnanenud see seiskunud mootori ja juhitavuse kaotanud lennuki sihitule uperpallitamisele, vaid Täheraev püsis kindlas asendis ja laskus sujuvalt rõhtjoones allapoole nagu hoidnuks miski seda liialt kiirelt kukkumast. Siinkohal katkesid Ashini selged mälestused, sest hapnikuaparaat lakkas töötamast ka avariirezhiimil ning värske õhu juurdevoolu puudumise tõttu kaotas ta teadvuse. Mõnest selgemast momendist tundus ta mäletavat mingit kiirgavat valgust, mis temast üle libises ja enda kohale kummarduvaid võõraid olendeid, ent ta ei võinud kindel olla, et tegemist polnud hallutsinatsiooniga. Kuidagi tundus aga nende mälestustega olevat seotud ka valu õlas.
Mõne aja jooksul harjusid silmad hämarusega ja seletasid üht-teist ümbrusest. Tema paljast, vappekülmast rappuvat keha hoidsid aluse küljest plastikule sarnanevad klambrid, mis kinnitusid ümber randmete, pahkluude, rindkere ja kaela, ka pea oli kindlalt fikseeritud, sundides ta liikumatuks. Ruum, mille keskel alus seisis, oli madala võlvitud laega, mis oma ehituselt meenutas miskipärast maa-alust uuristatud koobast. Mingeid detaile ruumi sisustusest silma ei hakanud, see tundus olevat täiesti lage. Ahsin üritas end vabaks rabeleda, kuid loobus juba esimese katse järel, tihkelt liibuvad sidemed ei võimaldanud isegi korralikult lihaseid pingutada. Ürituse ainsaks tulemuseks jäi vangistajate tähelepanu äratamine. Ahsini hapnikuvaesest õhust tingitud hingeldamine polnud veel vaibunud, kui kusagil avanes uks, oma liikumatuse tõttu ei näinud piloot selle asukohta, aga ruumi ulatus valguskuma ning selle eest läbi libisenud varjude järgi võis loendada neli sissetulijat. Ükski neist ei astunud piloodi lähedusse, vaid jäid seisma väljaspool tema nägemisulatust. Tõmmanud sügavalt hinge, teatas Ashin neile oma auastme, nime ja tunnusnumbri, ta ei arvanud küll, et temast aru saadakse, kuid nii oli tema toimima õpetatud. Praeguse hetkeni polnud ta uskunud selle napi lause vajadusse, kuna teadaolevalt polnud seni ükski lahingulendur kellegi kätte vangi langenud, tavaliste hädamaandumiste puhul polnud madalamatele eluvormidele mõtet oma päritolu raporteerida.
Piloodi sõnadele ei reageeritud esialgu mingil kombel. Ashin kordas öeldut, see tuim repliik andis talle mingitki kindlustunnet, ta oli vähemasti elus ja teadis, kes ta on. Kui seda ka kolmandat korda lausus, ilmus üks võõras piloodi kõrvale ja kallutas end talle otsa vaatamiseks veidi ettepoole. Sama aluse peal seisev pruun karvane võõras oli maksimaalselt poole meetri pikkune ning meenutas välimuselt sümpaatset laste kaisukaru, ainult tema käpad lõppesid pikkade painduvate sõrmedega. Armsalt nürimeelses näos sätendasid sinna mitte sobivad targa vaatega silmad. Vaadanud pead viltu hoides vangi hetke viisil nagu inimesed vaatavad ebahariliku välimusega, kuid ohutut looma, tõi võõras kuuldavale kriiksuva heli, milles võis eristada erinevaid toone, kuid mis siiski ei sarnanenud artikuleeritud kõnele.
«Seersant Ashin, Piiridiviisi piloot, tunnusnumber..,» ütles Ashin, kuid võõras katkestas teda rahulolematu viipega. Aluse servale hüppas veel kaks sarnast olendit, nad näisid hääletult omavahel nõu pidavat, vaadates kord üksteisele otsa, kord pilooti. Viimaks tegi üks neist taas kriiksuvat häält.
«Seersant..,» alustas Ashin uuesti, ent seekord ei jõudnud ta kaugemale esimesest sõnast. Pead ümbristev side tõmbus koomale ning andis ajusse otsekui haamrilöögi. See kajas vastu kõigis närvilõpmetes, valu pöördus varbaotstest tagasi pähe ja selle löögi mõjul kaotas Ashin uuesti teadvuse.
Üks teine mees, dessantpataljoni rühmaülem lipnik Rohan kargas aga oma koist ülesse ja tõmbus valvelseisangusse. Tema ees seisis kolonel Beren, kellele alluva logelemine paistis ülimalt vastumeelsena.
«Kus on distsipliin, lipnik?» käratas Beren, puurides Rohanit tigeda pilguga. «Miks te logelete?»
«Ma mõtlesin..,» tahtis Rohan midagi eneseõigustuseks öelda, kuid kolonel ei lasknud tal lõpetada.
«Sõdur ei mõtle, vaid tegutseb. Mis saab Piiridiviisist, kui iga sõdur mõtleb logelemisele?»
Rohan vaikis, leides kõige mõistlikuma olevat lasta kolonelil välja öelda, mis too asjast arvab. «Vana», nagu dessantlased oma pataljoniülemat seljataga kutsusid, polnud väiklane mees ning ditsipliin tähendas talle eelkõige lahingukäskude täitmist. Alluvate pisieksimustesse suhtus ta mõistvalt ning nii oli see ka praegusele juhul.
«Koguge oma rühm, lipnik! Te saate lahinguülesande.»
«Lubate tegutseda?» küsis Rohan ja astus loa saanult sidepaneeli juurde.
«A-kompanii esimene rühm, rivistus!»
Kolonel ees, lipnik sammu võrra tagapool, läksid nad majutustekile, suurde vaheseintega osadeks jaotatud trümmi, kus elas dessantpataljoni reakoosseis. Rühm oli juba üles rivistatud, lipnik asus oma kohale, kolonel peatus rivi keskpaigas, pani käed seljale ning silmitses enda ees seisvaid dessantlasi. Nood olid temast paarkümmend aastat nooremad, parima võimaliku väljaõppega, kõigeks drillitud mehed, kellel siiski paraku puudusid praktilised lahingukogemused. Siiski ei kõhelnud Beren ülesannet just neile andmast, õppuste käigus oli A-kompanii esimene rühm tõestanud ennast löögivõimelise üksusena, nende ülem aga oli kohusetunde kehastus, meenutades kolonelile ennast noorena. Rohan polnud lõpetanud ohvitserikooli, vaid oli seersandist lipnikuks ülendatud isikliku vapruse eest päästeoperatsioonil ning sellise taustaga mehi oli terves Piiridiviisis vähe. Pataljonis aga rohkem mitte ühtki.
«Esimene eskadrill kaotas täna teise planeedi kohal ühe Täheraevu,» teatas kolonel, peletades peast kõrvalised mõtted. «Teie esmaseks ülesandeks on nii piloodi kui Täheraevu leidmine. Teiseks teete kindlaks võimaliku vaenlase baasi asukoha ja hävitate selle. Praegu lähete õppeklassi, kus teile tutvustatakse planeedi üldtingimusi ja eluvorme, seejärel saate täisvarustuse. Teil on kokku tund aega, siis peate olema lähtevalmis. Küsimusi on?»
«Ei!» kõlas üksmeelne vastus.
«Pidage meeles, et see pole õppus, vaid reaalne lahingutegevus,» ütles kolonel ja käsutas:
«Vabalt! Õppeklassi marss! Lipnik, paigal!»
Rohan jäi oma kohale seisma, ülejäänud tegid vasakpöörde ja marssisid vabasammul õppeklassiks nimetatava kajuti suunas.
«Ma ei tahtnud meeste moraali kõigutada, aga need andmed, mis teile antakse, on ülimalt kesised. Ülevaate saate alles kohapeal ning ma loodan, et hindate olukorda õigesti ja toote oma rühma sealt tagasi.»
«Teen oma parima,» vastas Rohan ning kolonel andis talle lahkumiseks märku.
Kuigi koloneli sõnad infonappuse kohta vastasid tõele, said dessantlased siiski teada üht-teist kasulikku. Planeedi atmosfääris leidus küll arvestataval määral hapnikku, kuid aktiivse füüsilise tegevuse korral jäi seda normaalseks hingamiseks väheseks. Pealegi oli atmosfääris karta tundmatuid mikroorganisme, mis muutis skafandrite kandmise vältimatuks. Planeet ise oli niiske, enamuses soise maastikuga, suures osas kaetud tiheda taimestikuga. Loomsetest eluvormidest teati senini viit põhiliiki, kahel jalal liikuvaid lihasööjaid sisalikke, puudel elavaid närilisi, kahepaikseid, väikseid linde ja nendest suuremaid nahkhiire sarnaseid olevusi. Kaladest, lülijalgsetest ja roomajatest puudus ülevaade, nende olemasolu üksnes oletati, kuna nad polnud jäänud ühegi naasnud vaatlussondi kaamerate ette. Atmosfäär oli elektrirohke ka allpool pilvekihti, mis raskendas raadiosidet ka planeedi pinnal, baaslaevaga ühenduse kaotamine oli varemgi teada.
Leppinud nende teadmistega, viis Rohan rühma lattu varustust saama. Kolonel Beren, kes teatavast isiklikust huvist oli samuti infopooltundi kuulanud, kutsuti uuesti komandöri juurde nõupidamisele, kuhu kogunes sama seltskond, mis varemalt. Seekord andis Olbrey sõnajärje kohe Ardalile, küsides, millised on andmeanalüüsi tulemused.
«Oletused osutusid tõeks,» teatas doktor ja tema hääles kõlas väike uhkusenoodike oma nutikuse üle. «Täheraevu allakukkumise põhjustas tõepoolest väline faktor, nimelt registreeris hävitaja pardaaparatuur hetk enne töötamast lakkamist planeedi pinnalt lähtuva energiavoo, mille mõjul hakkaski Täheraev kõrgust kaotama. Kõigi tunnuste kohaselt tõmbas see hävitajat allapoole, mõjudes samaaegselt tema süsteemidele, mille tagajärjel need välja lülitusid.»
«Selge,» tähendas Olbrey. «Mida te veel teate?»
«Energiavoo vektorit arvestades peaks selle lähtekoht ühtima Täheraevu viimaste teadaolevate koordinaatidega.»
«See on tore,» ütles Olbrey. «Pole otsimisega vaja vaeva näha. Kolonel, andke see teave oma meestele edasi! Snaga, kaks lüli lennuvalmiks! Eskordivad dessantkaatri planeedi juurde, juhul kui kaatriga peaks midagi enne planeedile laskumist juhtuma, alustavad ilma meiepoolse täiendava korralduseta lahingutegevust.»
«Kes selle otsuse langetab?» küsis Snaga.
«Lülivanem,» vastas komndör lühidalt.
«Sel juhul lendan ma ise,» ütles pardaeskaadri ülem ennastohverdavalt. Ta ei soovinud silma paista mehena, kes langetab sõjaliselt olulise otsuse, pigem soovis ta säästa oma alluvaid hilisemast võimaliku patuoina rollist, kui midagi peaks viltu minema. Exesteri komandör kiitis tema otsuse heaks, kuigi hoopis teisest vaatepunktist lähtuvalt.
«Jah, on parem, kui otsuse lahingutegevuse kohta võtab vastu mõni ohvitser.»
Nagu see midagi muudaks, mõtles Snaga pardahävitajate starditekile suundudes. Vale otsuse võib langetada igaüks ning praegusel juhul võisid sellest otsusest sõltuda ainult tagajärjed nende endi laevale. Zooridega oli sõditud juba tükk aega ja võimalus, et lisaks neile satutakse sellel planeedil konflikti veel mõne mõistusega eluvormiga, oli kaduvväike.
Eskorti moodustavate Täheraevude piloodid ajasid alles üksteisega lobisedes skafandreid selga, kui lipnik Rohani rühm juba täiesti stardivalmilt dessantkaatris istus. Välimuselt meenutas dessantkaater lapikuks litsutud muna, mis selle jõhkra operatsiooni järel on ometigi suutnud säilitada tervikliku voolujoonelise kuju. Piki tema kesktelge kulges ümar toru, milles esiotsas asus piloodikabiin, taga aga mootoriruum, nende kaatri kahe elutähtsa sõlme vahel paiknesid dessantrühma soomukid. Dessantrühma isikkoosseis oli mahutatud kahte toru külgedel paiknevasse kabiini, nende ja väliskere vahele jäid omakorda kütuse- ja õhureservuaarid ning varustuse panipaigad. Dessandi kiire kulgemise huvides võis selle sektsiooni täielikult avada, rahulikemates tingimustes väljusid dessantlased nelja kerealuse luugi kaudu. Kaater oli relvastatud laserkahurite ja raketipatareidega, mis sobisid nii õhulahinguks kui dessandile kattetule pakkumiseks.
Kuivõrd oli tegemist esimese mehitatud laskumisega sellele planeedile, siis oli dessantrühma tavalist koosseisu mõnevõrra täiendatud. Vaatlejatena olid sinna kaasatud analüütik, meteoroloog ja parema bioloogi puudumisel üks laeva arstidest. Viimane oli ainus naine rühmas ning tema ülesandeks jäi peale eluvormidega tutvumise ka vajaduse korral abi osutamine haavatutele. Rohanit isiklikult need täiendused ei vaimustanud, tegemist oli eelkõige siiski sõjalise operatsiooniga ja vaatlejate ohutuse tagamine kujutas endast tüütut lisakohustust.
«Eskort stardiks valmis,» teatas Snaga lennu kontrollkeskuse vahiohvitserile.
«Dessantkaater valmis,» kandis ette ka dessantkaatri piloot Wedge, vaadates korraks oma kopiloodi poole. Tavaliselt lendasid dessantkaatrite piloodid üksi, kopiloodi kohal istus harilikult dessantrühma ülem, kuid seekord eeldati raskeid tingimusi ning kopiloodiks määrati Reacon, kellel oli kogemus ühest luurelennust planeedi kohal. Mehed tundsid üksteist, kuigi kuulusid erinevatesse üksustesse ja ka nende spetsiifiline ettevalmistus kulges erinevalt. Dessantkaatrite piloodid ei kuulunud pardaeskaadri koosseisu, vaid pataljoni tehnilisse rühma.
«Start lubatud,» ütles vahiohvitser ning kõigepealt paiskas katapult kahekaupa välja kuus Täheraevu, mis laevast parajal kaugusel kolmnurkrivisse võtsid. Teiselt starditekilt teed alustanud dessantkaater asus kohale nende vahel ja kogu eskadrill võttis suuna teisele planeedile.
Suletud silmil oma kohal istudes keskendus Rohan eelseisvale ülesandele. See oli tema esimene lahinguoperatsioon ja seda ei saanud võrrelda isegi talle ohvitseriõlakud toonud päästetöödega. Tookord juhtunu püsis tal hästi meeles, nende pataljon oli ellujäämistreeningul asustamata planeedil ning mingi täiesti ebatõenäolise juhuse tõttu kukkus just tema jao treeningurajoonis alla väike tehnilise rikkega turismilaev. Kokkupõrge planeedi pinnaga paiskas kosmoselaeva osad mööda kõrbe laiali ja juba enne pataljoniülema korraldust oli ta asunud purunenud ja kohati põlevast laevakerest ellujäänuid otsima. Sellised riskantsed kogemused tulid loomulikult kasuks, aga kas neist ka praegu abi on, pidi näitama lähim tulevik. Igatahes oli tema missioon teatud mõttes ajalooline, seni polnud rünnatud ühtegi zooride baasi ja kõik kokkupõrked leidsid aset avakosmoses, mistõttu neis osalesid lahingulendurid, aga mitte dessantlased.
«Sööst-1 78-le,» kõlas kutsung, mis peletas Rohani mõtted eemale. Rühmaülemana oli tema kiivriraadio ka dessantsektsioonis ühendatud kaatri põhiaparaadiga, kuna ta pidi olema teadlik kõigist saabuvatest teadetest.
«Sööst-1 kuuleb,» vastas ta.
«Energiavoo suundvektor oli risti planeedi pöörlemisteljega ja arvestuste kohaselt püsib sellisena ka järgmise ilmingu korral. Eelduste kohaselt ei saa nii suure energiavoo tekitamiseks vajalik allikas liikuda ja selle koordinaadid püsivad muutumatutena. Olge lähenemisel ettevaatlikud.»
«Arusaadud, 78,» ütles Rohan, hetk hiljem kinnitas seda ka Snaga.
Eskadrill jätkas täiskiirusel lendu, ent kuna vahepeal möödunud aja jooksul polnud tähesüsteemi osade ja lahingulaeva asukoht olulisel määral muutunud, siis kulus pärale jõudmiseks taas tunde. Atmosfääri piiril jagunesid saatehävitajad kaheks lüliks, esimene sukeldus kohe luurelennuks atmosfääri, teine, mis julgestas dessantkaatrit, järgnes viis minutit hiljem. Nad piirdusid kõrguse vähendamiseks poole tiiruga ümber planeedi ning sisenesid tihedatesse õhukihtidesse Täheraevu kadumise koordinaatide lähedal, hoidudes sealt siiski piisavalt kaugele, et mitte selle saatust jagada. Ioniseeritud õhukihi piiril tõusid saatehävitajad kõrgemale ja lisasid orbiidile naasmiseks kiirust.
«Edu teile!» soovis kaptenleitnant Snaga. Dessantkaatri piloodid vaatasid seepeale teineteisele otsa.
«Läheb lahti,» ütles Reacon süngelt. «Nüüd oleme omapäi.»
Samad sõnad, ainult kõrvaltvaataja seisukohalt, lausus ka vahiohvitser Exesteri kontrollkeskuses. Nad olid siin kolmekesi, peale vahiohvitseri ja komandöri viibis kontrollkeskuses erandkorras ka kolonel Beren. Tavaliselt polnud laeva juhtivkoosseisu mittekuuluvatel isikutel siin oleks lubatud, ent seekord tegi Olbrey erandi, kuna kontrollkeskus kujutas praegu endast ka käimasoleva lahingutegevuse staapi, selles oli aga kolonel Berenil, õigemini tema alluvatel, suur osa. Nad seisid kolmekesi kontrollkeskuse suurima ekraani ees, mis praegu edastas eelmise lennu ajal planeedi orbiidile jäetud sondilt lähtuvat pilti. Kuus hävitajat ja dessantkaater olid hästi eristatavad, nende poleeritud teraskered läiklesid tähevalguses, tungides musta tausta põhjal eriti kontrastselt esile. Nad kehastasid hävitavat jõudu, kuid kõrvaltpaistva planeediga võrreldes tundusid nad tühiselt väikesed.
«Öelge ausalt, kolonel, kas teie poisid saavad seal hakkama?» küsis vahiohvitser Bereni poole pöördudes. Ühevanuste meestena lubas ta madalamast auastmest hoolimata koloneliga suhtlemisel keregt familaarsust.
«Neid on treenitud kõigeks, mida oskame ette näha,» vastas Beren ,laskmata ennast teise toonist häirida. «Seda, kas nad toime tulevad, saame kaheteistkümne tunni jooksul teada.»
Pilvemassi sukeldunud dessantkaater oleks nagu mingisse kotti sattunud, nii tihedad olid teda ümbritsevad hallid rünkpilved. Näha polnud midagi, kuid piloote see enam ei häirinud, ioniseeritud õhukihi läbimisel kaootiliselt virvendanud lokaatorid ja kohati kummalisi andmeid näidanud pardaaparatuur funktsioneerisid taas normaalselt. Reacon aga mõtles miskipärast sellele, kui palju valgust üldse planeedi pinnale jõuab, kui juba siin, pilvekihi piiril, vähenes valgustugevus tuntavalt, siis all võis valitseda päris hämarus.
Pilvekiht osutus ootuspärasest isegi paksemaks, nähtavasti pärinesid sondide andmed teisest kliimavöötmest või aastaajast. Nad laskusid kakskümmend kilomeetrit allapoole, enne kui pilved taandusid ja planeedi pind nähtavale ilmus. Pilootides ei tekitanud teadmine, et nad on esimesed inimesed, kes seda planeeti vahetult näevad, mingeid erilisi tundeid, nad mõlemad olid hõivatud maandumiskoha otsimisega. Kaks-kolm kilomeetrit madalamal laius pealtnäha ühtlase valkjasrohelise kattena taimestik, varjates enda alla pinnavormid, hämmastavalt tihti läbisid seda suurte jõgede sinakad niidid ja tumedad järvesilmad. Veelgi madalamale laskudes maastikupildi ühtlus lagunes, juba palja silmaga märgatavaks muutusid tuulemurrud, soised lagendikud ning isegi mõned tulekahjudes paljakspõlenud paigad.
Nad sattusid ootamatult äikesepilve alla, kus niigi napp valgus tihedaks hämaruseks muutus, ümberringi sähvivad välgud pääsesid seetõttu veelgi paremini mõjule. Planeedi äikeserohkust olid täheldanud ka varem planeedile laskunud sondid ja atmosfäärilende sooritanud patrullhävitajad, kuna võimsate elektrilahenduste sähvatused paistsid kohati isegi läbi pilvemassi. Välgu tugevust polnud õnnestunud mõõta, kuid visuaalsete vaatluste põhjal oletati seda mitmeid kordi tugevamaks kui M-klassi planeetidel harilikult.
«Lipnik, me hakkame sihtkohale lähenema,» kandis Wedge ette, kui äikesepilv ahtri taha jäi. Ta oli põhjalikult kursograafi ekraani uurinud ja veendus, et peatselt jõuab kaater oletatavast vaenlase baasist kaugusele, kust edasiminek võinuks seada nad juba otsesesse ohtu.
«Otsige maandumispaik!» käskis Rohan. «Peale puudet avate minu käsu peale terve dessantsektsiooni!»
«Selge, lipnik,» vastas Wedge, Reacon aga pani endamisi imeks lipniku riskivalmidust. Tundmatus kohas terve dessandi korraga välja paiskamine nõudis julgust, ei teatud ju mille või kellega vastamisi satutakse, aga eks Rohan teadis paremini, mida tegi. Teisest küljest kindlustas selline äkkväljatung vähemasti maandumispaigas inimeste ülevõimu.
Madalamale laskudes leidsid piloodid maandumiseks sobiva, korrapäratu kujuga, umbes poolekilomeetrise läbimõõduga lagendiku. Vaatlus ja sondeerimine lokaatoriga kinnitasid, et tegemist on suhteliselt kõva pinnasega, seega kadus oht dessantkaatri maandumisjärgsele sissevajumisele, mida niiskel ja soisel planeedil võis kergesti juhtuda.
Veelgi kõrgust vähendanud dessantkaater manööverdas ennast maandumiseks sobivale kohale ja vajus sujuvalt allapoole. Mootorite tulekeeled kõrvetasid maapinda, aurustades seal leiduvat vett ning ülesse kerkis paks udu. Kaatri kerest sirutusid välja telikud, mille amortisaatorplaadid võtsid vastu esimese kokkupuute planeediga.
«Puude!» teatas Wedge Rohanile.
«Dessant!» käsutas seepeale lipnik.
Dessantkaater avanes nagu taimeõis, ta küljepaneelid kerkisid ülesse, kerest libisesid välja maani ulatuvad kaldpinnad, mida mööda tormasid lagendikule dessantlased. Platvormidel lasti välja kuus soomukit, mis praegusel hetkel mehitamatutena roomasid automaatrezhiimil eri suundades kere alt välja. Nende tornikahurid liikusid sünkroonis kaatri pardarelvadega, valmis ohu puhul samuti tuld avama.
Maandumispaigas oli hämar nagu õhtul, kuigi planeedi vööndiaega arvestades olid nad maandunud keskpäeva ajal. Õhk oli isegi läbi skafandrite tuntavalt rõske, lagendiku kohal hõljus udu, mis maapinna läheduses kuni inimese vöökõrguseni oli täiesti läbipaistmatu, tundudes lausa tahkena. Poolsada meetrit eemal, lagendiku serval, kerkisid udust välja sõnajala ja palmi hübriidi meenutavad puud, vähesest klorofülli sisaldusest valkjad laiad lehed veidi longus. Lagendiku pind tundus siiski soiselt pehme ja vetruvana, kaatri teliku amortisaatorplaadid vajusid pinnasesse, kuid vähemalt püsis kaater kindlas asendis. Lagendikul polnud peale inimeste kedagi liikumas märgata, ka tundlikud liikumisdetektorid ei registreerinud midagi ning mõne minuti pärast andis Rohan seni ringkaitses püsinud dessantlastele käsu soomukitesse asuda. Mõlemad piloodid koos vaatlejatega jäid kaatri pardale, igaks juhuks jättis lipnik julgestuseks kohale ka ühe dessantlase, kuna vaatlejatel oli kavas kaatri ümbruses sooritada mõningaid uurimusi.
Väljaõppinud dessantlastel kulus vaid mõni hetk soomukitesse ronimiseks, igasse masinasse mahtus viis meest, moodustades lahingutegevuseks optimaalse meeskonna. Soomukid olid võimsad ja madalad, kumera kereprofiiliga masinad, mille karmis ja ähvardavas funktsionaalsuses ei puudunud ka teatav ilu. Lame voolundatud korpus oli kaetud kiirgus- ja kuumuskindla soomusega, kere ülapoolest ulatus veidi välja kaht kombineeritud laskeseadet mahutav väheldane turell. Praegusel hetkel toetusid soomukid laiale kerealusele roomikule, kuid põhiliselt liikusid nad igasugusele maastikule sobival õhkpadjal.
Ärasõidukäsku andes mõtles Rohan, et maandumine oli operatsiooni kõige lihtsam osa. Nüüd pidi ta ilma kaardita leidma sihtmärgi, mille koordinaadid olid umbmäärased, kuna koordinatsioonivõrk ülal- ja allpool ionosfääri ei pruukinud kokku langeda. Kõik talle antud lähteandmed püsisid oletuste tasemel, polnud isegi selge, millise vaenlasega tuleb kohtuda. Piiridiviisi ajaloos oli see ilmselt esmakordne taoline dessant ja Rohani rühm pidi tõestama laialt levinud väidet, et dessantlased tulevad toime kõigega. Lagendiku äärele suundudes rivistusid soomukid kolonni, juhtmasin leidis puudemüüris läbipääsuks piisava prao ning üksteise järel sõitsid soomukid metsaalusesse. Kuigi suure läbivuse tõttu maastiku suhtes ükskõiksed, ei piisanud nende jõuseadmete võimsusest puulatvade kõrgusele tõusmiseks, mistõttu tuli otsida teed läbi metsa. Õnneks kasvasid suuremad puud kuue-seitsme meetriste vahemaadega, millest piisas soomukitele manööverdamiseks, väiksemate ja peenemate puualgete mahamurdmiseks aitas soomukite massist ja hoost, kuna metsas sai arendada küllaltki suurt kiirust. Hoolimata puude suurtest vahedest varjasid lehed kogu ülalt langeva niigi napi valguse ja metsa all oli päris pime. Planeedi üldistele tingimustele kohaselt ei puudunud siit loomulikult ka udu, mis muutis nähtavuse praktiliselt nulliks. Palja silma ja tavaliste nägemisseadmetega ei tuldud siin enam toime, ainult elektronoptilised muundurid võimaldasid ümbrusest aimu saada.
Kolonni juhtmasin, mida rühmaülemana käsutas Rohan ise, kihutas teistele teed rajades teed rajades läbi metsa. Juht sooritas masinaga lausa kaelamurdvaid trikke, kusjuures Rohanile tundus, et ta meelega sõitis tavalisest järsemas stiilis. Praeguses sõidurezhiimis järgisid teised masinad automaatselt esimese kurssi ning kogu kolonn vonkles puude vahel nagu suur lüliline madu.
Rohan kallutas endale lähemale spetsiaalselt selleks operatsiooniks soomuki aparatuurile lisatud seadme ning vajutas nupule, mis aktiviseeris seersant Ahsini ID-saatja. Igale Täheraevu piloodile oli naha alla opereeritud mikrokiip, mis tema kadumise või hädamaandumise puhul baaslaevalt saadetud signaali peale aktiviseerus ning hakkas tööle raadiosaatjana. See lihtsustas otsinguid, kuna töötas ka vaenlase kätte langenud või teadvusetu piloodi puhul. Antud juhul polnud võimalust Exesteri saatjat aktiviseerimiseks kasutada ja tuli rakendada selle väiksema võimsusega analoogi.
«Töötab?» küsis lipnik sihturilt, kelle ees seisis ID-peilingaatori ekraan.
«Signaal on nõrk,» vastas too ekraani uurides. «kuid selge. Suund on määratud, varsti peaksime ka ligikaudse asukoha saama.»
Mõne minuti pärast nimetas sihtur ID-saatja koordinaadid, need jäid veidi kõrvale Exesteri määratud saladusliku kiire lähtekoha koordinaatidest, kuid juhusliku kokkulangevuse jaoks asusid nad liiga lähestikku. Arvestades nendel mõõtmistel paratamatult esinevat viga, siis võisid koordinaadid isegi kokku langeda, nendega ühtis ka kadunud Täheraevu viimane asukoht ülalpool ioniseeritud kihti. Sellisel hulgal juhuslikust polnud usutav, seda enam, et ka mootorite töötamast lakkamise puhul ja katapulteerumise järel ei maandu piloot kunagi oma viimase asukoha koordinaatidel. Arvatavasti kiskus energiakiir Täheraevu lihtsalt koos piloodiga otsejoones alla, selline kiir sai viidata ainult mingi vaenuliku jõu olemasolule planeedil, looduses polnud selliseid suunatud energiavooge täheldatud ei siin ega kusagil mujal. Vaenulikuks jõuks said osutuda ainult zoorid, kuna ühegi teise eluvormiga polnud inimesed sõjalisse konflikti sattunud. Seega võis operatsiooni edukas läbiviimine tähendada Rohanile peale medali vähemalt leitnandi õlakuid, sest ühtegi zooride baasi polnud seni leitud, hävitamisest rääkimata.
Lipniku optimistlikud mõtted kaugenesid koos soomukite kolonniga, dessantkaatrile maha jäänud grupi vanem Wedge polnud sugugi nii rõõmsameelne. Kohe peale soomukite lahkumist oli ta dessantkaatri ohu vältimiseks uuesti sulgenud, nüüd aga tahtsid vaatlejad asuda oma toimetuste juurde. Maandumise järel üleskerkinud udu ei tahtnud sugugi hajuda, see oli endiselt tihe, ulatud inimese kõrguseni ja nähtavus piirnes umbes meetrise vahemaaga. Kuigi skafandrite kiivrivisiirid olid varustatud sisseehitatud elektronoptiliste muunduritega, mis nägemispiirkonda oluliselt suurendasid, kartis Wedge põhjendatult halvast nähtavusest tingitud lisaohtusid. Tema arvates ei piisanud ühest dessantlasest vaatlejate julgeoleku tagamiseks ja järelikult tuli selleks rakendada ka Reaconit, kuna üks pilootidest, see tähendab tema ise, pidi kindlasti jääma kaatri pardale.
Kui analüütik varsti uue väljumissooviga piloodikabiini uksele ilmus, andis Wedge selleks nõusoleku. Dessantlane pidi saatma analüütikut, Reacon laevaarsti, meteoroloog aga võis vaatlusi toimetada ainult dessantkaatri vahetus ümbruses, kus Wedge sai tal silma peal hoida. Meteoroloogil polnud selle vastu midagi, kuna tegelikult võis ta toimetada oma vaatlusi isegi kaatri pardal, kuna ülejäänud ei öelnud midagi, ainult Reacon polnud uuest ülesandest vaimustuses. Häälekalt ta oma rahulolematust loomulikult ei väljendanud, sest selle põhjus oli üsnagi naeruväärne, nimelt ei meeldinud eduka naistemehena tuntud Reaconile laevaarst, keda ta saatma pidi. Laevaarst kuulus nende vastassugupoole esindajate hulka, kellelt mehed pilgu kohe kõrvale keeravad, ta oli inetu näoga mehelik naine, kellest tagaselja räägiti, et sõjaväkke oli ta läinud just oma välimuse puudujääkide pärast. Ta ise oli enda välimusega leppinud ega pööranud sellele tähelepanu, oma sümpaatse käitumisega oli ta hea arstina võitnud paljude siira poolehoiu.
Nii vaatlejatel kui Reaconil oli see esimene kord dessantkaatri pardalt lahkuda, nad ei väljunud külgkaldpindade kaudu nagu dessantlased, vaid ühest kerealusest lüüsist. Trapist allaminek sarnanes mööda basseiniredelit laskumisele, aste-astelt jõudsid nad üha sügavamalt läbitungimatu udumassi sisse, kuni kadusid sellesse täiesti. Kaatri kere all oli maapind kõva ja kuiv, eemal hakkas see jalgede all lirtsuma, tekitamata siiski tunnet, et paari sammu järel võib põlvist saadik sisse vajuda.
«Mis vaatlusi te siin teha tahate?» avaldas Reacon nördimust. «Siin ei näe isegi näppu suhu pista.»
«Seda ei saa nagunii,» tähendas dessantlane Yelvin. «Sul kiiver peas.»
«Kohe saad valgust,» ütles Wedge ja süütas kerevälise valgustuse. Ümbrus muutus küll heledamaks, kuid erilist kasu sellest polnud, sest enamus valgusest neeldus udus ja põhilise osa nähtavusest kindlustasid endiselt kiivrisilmikute muundurid. Kaatri asukoht muutus nüüd kergemini märgatavaks, ent selle pärast Wedge muret ei tundnud, kui nende maandumist seni polnud avastatud või sellest lihtsalt välja ei tehtud, jääb ka valguskuma tähelepanuta.
«Siin all ei paista kõik nii selgelt kui üleval, mu noor ja tormakas lendur,» lausus laevaarst, kusjuures tema hääles võis aimata naeratust. Reacon üksnes mühatas seepeale, naine polnud temast kuigivõrd vanem, et sellist emalikku tooni kasutada. Ta kohendas rihmaga õlal rippuvat reaktiivkarabiini, millega ta ennast dessantkaatri varustuse hulgast oli relvastanud, ründepiloodina tundis ta põhjalikult relvi ning oskas neid kasutada, seega polnud laevaarstil põhjust oma julgeoleku pärast muret tunda.
Nad läksid lagendiku ääre poole, kõndides kõrvuti, lausa käeulatuses, kuna taolistes tingimustes võis vajalikuks osutuda vahetu kontakt. Ümberringi polnud suurt midagi näha, alles metsaserval hakkasid läbi udu paistma puud, need olid paarimeetrise läbimõõduga ja sileda postilaadse tüvepinnaga. Nende lopsakad lehed moodustasid juba mõneteistkümne meetri kõrgusel tiheda katte, mida võis liialdusteta võrrelda katusega. Metsaalune pinnas oli ebatasane, kohati tungisid juured maapinnast välja, samas nende kõrval haigutasid alustaimestikuga kaetud reetlikud loigud.
«Tere tulemast nõiametsa,» pomises Reacon, kelles puude vahel hõljuv udu kutsus esile just sellise tunde.
«Sa oled liiga palju muinasjutte lugenud,» arvas Yelvin, kes koos analüütikuga läks teises suunas. Reacon tahtis talle midagi teravat vastata, kuid samal hetkel liigutas miski ennast lähima puu taga. Nii tema kui laevaarst jäid seisma, piloot keeras relva sinnapoole, sihikurist kiivrivisiiril järgis kohusetundlikult karabiini liikumist. Viiv hiljem vajutas mees päästikule, sest kuigi teda polnud dessantlaste kombel planeedi loomastikuga tutvustatud, leidis ta puu tagant välja ilmunud eluka välimuse olevat piisavalt ohtliku. See oli silma järgi hinnates kolme meetri pikkune madala kerega sisalik, kelle peast enamuse moodustasid suured avatud lõuad. Arvatavasti roomas ta välja mõnest puutagusest lombist ning tardus nüüd paigale, otsekui järgnevat tegevust kaaludes. Selleks ei jäänud tal aga enam aega, reaktiivkarabiini lõhkekuul rebis ta plahvatades pooleks.
«Seda poleks nüüd küll vaja olnud,» arvustas laevaarst piloodi tegevust.
«Kas ma pidin ootama, kuni ta meile kallale tuleb?» õigustas Reacon, tundes teadmata põhjusel piinlikust, nagu oleks ta ohtliku sisaliku asemel tapnud kogemata kombel kellegi lemmiklooma.
«Me ei tea isegi, kas ta oli lihasööja,» ütles laevaarst, astudes puu juurde, kus vedeles suurim sisalikust alles jäänud tükk ning silmitses seda hindavalt, ülejäänust polnud võimalik enam midagi aru saada, lisaks loopis plahvatus selle lihapudru mööda metsaalaust laiali. «Ta võis meile ohutu olla.»
«Õigesti tehtud, Reacon,» kiitis Yelvin, kellel analüütiku seltsis nähtavasti igav hakkas ja seetõttu pidevalt teiste kõnelusse sekkus. «Kõigepealt tulistatakse, siis alles mõeldakse.»
«Sina ole vait!» kähvas Reacon, kellele dessantlase pidev irvitamine hakkas närvidele käima. «Räägid siis, kui sult midagi küsitakse.»
«Ära tühjast vihastu,» tähendas Yelvin veidi tagasi tõmbudes. Reacon polnud talle küll ülemus, kuid siiski auastmelt kõrgem.
Dessantkaatri pardal kuulas Wedge neid sõnavahetusi ilma omalt poolt midagi lisamata, peaasi kui nood seal väljas ei unusta, et pole mõnel muretul safaril. Kunagi hiljem võib-olla hakataksegi siin jahiretki korraldama, aga praegu oli see planeet veel liiga võõras ja läbiuurimata. Sedasama arvas ka lipnik Rohan, jälgides vaateekraanilt mööda libisevat metsa, mis püsisseni igati endisena. Paar korda vilksatasid ka liikumist reetvad varjud, ent nendest täpsemalt aru saamiseks oli kiirus liiga suur ning pealegi ei kavatsenudki Rohan hakata planeediga põhjalikumalt tutvuma. Tal oli oma ülesanne ning igasuguste uurimuste jaoks olid dessantrühmaga kaasa tulnud vaatlejad.
Peilingaatori näidu järgi otsustades lähenesid nad jõudsalt ID-saatja asukohale ning varsti tuli asukoha täpsemaks määramiseks kasutusele võtta käsipeilingaatorid. Tavaliselt peiliti saatja asukoht välja orbiidilt kuni meetrise täpsusega, kuid praegustes tingimustes tuli kasutusele võtta märksa primitiivsemad meetodid. Ühe peilingaatori kasutamine maapinnal andis kuni sajameetrise mõõtevea, millest piisas metsas inimese kaotamiseks. Nähtavasti oli piloot ise vastamisvõimetu, kuna väljakutsed sidesagedusel ei andnud tulemusi.
«Täpsemalt enam ei saa,» teatas sihtur. «Ta peab olema kusagil siinsamas.»
Rohan andis käsu peatumiseks ning dessantlased väljusid soomukitest, masinatesse jäid vaid juhid, kes ühtlasi kindlustasid vajaduse korral dessantrühmale kattetule. Dessantlased hargnesid kuude gruppi, kus igasühes oli peilingaator ning asusid ümbrust läbi kammima. Efektiivsuse huvides olid peilingaatorid omavahel ühendatud, otsimine kulges kiirelt ning peatselt jõudsid kõik kuus gruppi väikesele lagendikule. Paika ümbritsesid erinevates suundades maha murtud puud, jättes mulje nagu oleks siin märatsenud purjus hiiglane või oleks keegi üritanud käepäraste vahenditega ringkaitset organiseerida. Puutüved moodustasid lagendikku ümbritseva valli, millest tuli enne lagendikule jõudmist üle ronida, kuna keegi ei püüdnudki seda takistada, siis ületasid dessantlased raskusteta tõkke, mille kõrgus ulatus kohati pooleteise-kahe meetrini. Peilingaatorid väitsid ID-saatja asukohaks korrapäratu lagendiku keskpaiga, ühtegi inimest seal märgata polnud, ainult umbes meetri kõrgusel mahamurtud puutüvest jäänud känd. Ometigi ristusid peilingaatorite suunavektorid kangekaelselt just selles kohas, lähemale astunult uuris Rohan kändu hoolega ning avastas murdumisel tekkinud pindude vahelt ID-saatja sentimeetrise läbimõõduga metallkettakese, mis oli koos hüübinud verega. Polnud raske aimata, et see oli inimihust välja rebitud ning üheaegselt selle tõdemusega aimas lipnik Rohan sattumist varem valmisseatud lõksu.
Kõrvaklappides karjet kuuldes pööras Reacon ringi, kuigi teadis karjujat pärinevat teisest paarist. Sisaliku jäänuseid uuriv laevaarst kükitas temast vaevalt paari sammu kaugusel ja temaga polnud midagi hirmsat sündinud. Viiv hiljem kostsid nendeni udu tõttu summutatult kolm kiirelt üksteisele järgnevat karabiinilasku, mis tähendas, et karjujaks sai olla ainult analüütik, kuna relv oli Yelvini käes.
«Mis juhtus?» küsis Wedge masinlikult. Tema kuulis ainult karjet ega teadnud sedagi, kellega õnnetus juhtus.
«Mingi sisalik tuli kallale,» teatas Yelvin, taustaks analüütiku oigamine. «Altpoolt põlve on jalaga pahasti.»
«Tuleme teie juurde,» ütles laevaarst ennast sirgu ajades.
«Suund kell kaheksa, sada sammu kaatrist,» nimetas Yelvin nende asukoha.
Laevaarst hakkas nõnda tormakalt liikuma, et Reacon jäi temast algul paari sammu võrra maha. Tänu Yelvini täpsetel suunistele leidsid nad raskusteta teise paari asukoha ning nägid juba kohale jõudes juhtunu tagajärgi. Vahepeal teadvuse kaotanud analüütiku jalg oli põlvest allapoole peaaegu otsast hammustatud, seda tundusid reie küljes hoidvat ainult verega määrdunud skafandri räbalad. Ümberringi vedelesid kõikjal valkjad lihatükid, lõhkekuuliga puruks rebitud kallaletungija jäänused. Midagi küsimata võttis laevaarst vöölt esmaabikarbi, mida ta alati kaasas kandis ning kükitas analüütiku kõrvale. Senikaua kuni ta verejooksu sulges ja kannatanu seisukorda hindas, uuris Reacon põgusalt sisaliku jäänuseid. Üsna tervena säilinud peast oli kerge leida tuntavat sarnasust tema enda poolt kohatud sisalikuga.
«Me nägime samasugust,» ütles ta Yelvinile.
«Pole ime, et sa ta kohe maha lasid,» lausus dessantlane. «Paras peletis.»
«Ja arvati veel, et vahest pole ohtlik,» tähendas Reacon, viidates kerge peanõksuga laevaarsti suunas.
«Sellist meile ei tutvustatud ka,» ütles Yelvin otsekui naise kaitseks, tuletades meelde õppeklassis näidatud pilte. «See on mingi uus elukas.»
«Noh, saame uue liigi avastamisega kuulsaks,» lootis Reacon, ent Yelvin kehitas ainult ükskõikselt õlgu.
«Ärge jutustage, aidake ta kaatrile viia,» sekkus laevaarst, suhtudes halvakspanuga teiste muretusse lobisemisse. «Siin sureb ta lähima veerand tunni jooksul.»
«Siis on veel aega,» lõõpis Yelvin, ent sellegipoolest tassisid nad koos Reaconiga analüütiku kaatri juurde ja vinnasid trapist ülesse. Sellega nende osa piirduski, laevaarst jäi haavatuga tegelema ning mehed läksid vööri piloodikabiini juurde.
«Mis uudist?» küsis Reacon, astudes täieõigusliku kopiloodina kabiini sisse, samal ajal kui Yelvin peatus uksel.
«Ei midagi,» vastas Wedge ja lisas selgituseks. «Ma ei kuule neid, häired on liiga tugevad.»
Jutt puudutas loomulikult dessantrühma, mille Rohan parajasti rünnaku kartuses kiirelt hajutas. Aimdus ei petnud teda, vaevalt olid dessantlased varjuda, kui lagendiku pihta avati laserrelvadest tuli. Tulistati kusagilt eemalt, enamus impulssidest tabas lagendiku inimestest tühjenenud keskosa, vaid mõned sattusid puudest moodustatud valli pihta ning süütasid selle põlema. Tänu õigeaegsele varjumisele pääsesid dessantlased esimesest löögist kaotusteta. Seda taipasid nähtavasti ka vastased, turmtuli lakkas ning pausi kasutades andis Rohan rühmale käsu soomukite juurde taandumiseks. Pool rühmast jõudis valli ületada, kui vastasküljelt ilmusid valliharjal nähtavale seni varjus püsinud vaenlased, kes välimuselt meenutasid igati siinseid kahejalgseid lihasööjaid sisalikke. Nende metoodiline käitumine ja kasutada olev varustus tõrjusid aga kõrvale mõtte lihasööjate karja lihtsast saagijahist. Neid oli arvult seitse, nad liikusid korrapäraste vahedega kolmnurkrivis ning hoidsid esikäppades laserrelvi, millest nad tihedalt taanduvate dessantlaste pihta tulistasid. Täpsus jättis küll soovida, ent see-eest oli laskude koordineeritus lausa hämmastav, ilma mingi tuntava kokkuleppeta tulistasid sisalikud alati ühte kohta, kusjuures sihtmärk paistis olevat valitud täiesti suvaliselt. Ebatäpsust võis seletada ka relvade sobimatusega, isegi eemalt ja põgusalt vaadatuna paistsid need kohmakatena ja ainult hädapärast sisalike tarbeks kohandatutena.
Kaotanud omalt poolt kaks meest, asusid dessantlased tõsisemale vastupanule, misjärel sündmused võtsid üsna üllatava pöörde. Karabiinid tulistasid küll lõhkekuulidega, kuid tavaliselt piisas ühest laengust sõltuvalt tabamusest inimese suuruse olendi pooleks rebimiseks, mitte enamaks, aga praegu lõhkesid püsti seistes vähemalt kahe ja poole meetri pikkused sisalikud nagu katkitorgatud õhupallid. Sähvatas gaasiplahvatust meenutav tulekera ning praktiliselt jäi sisalikest alles ainult kõrbenud lihapuder, mille järgi oli võimatu kindlaks teha, kellega tegemist. Dessantlastel kulus kallaletungijate hävitamiseks vähem kui kümmekond sekundit, mispeale jäid nad lahinguvälja täieõiguslikeks peremeesteks.
«Neetud ilutulestik,» ütles Rohan. «Võiks arvata, et tulistasime nende pihta granaatidega.»
«Võib-olla mõjub atmosfäär laengutele aktiviseerivalt,» pakkus üks dessantlane kõhklevalt.
«Vaevalt,» ütles teine asjatundlikult. «Neid on proovitud igasugustes tingimustes, sellist mõju pole varem täheldatud.»
«Äkki on sisalikel probleeme kõhugaasiga,» irvitas kolmas.
Jätnud ülejäänud dessantlased tagalat kindlustama, läks Rohan koos kahe mehega lahingupaika üle vaatama. Targemaks nad ei saanud, kuna ei suutnud leida midagi, mis seletanuks karabiinikuulide hävitavat toimet sisalikele. Relvad olid säilinud tervetena, osaliselt ka teadmata otstarbega lisavarustus. Jäi üle vaid oletada mingeid enesetapjalikke lisalaenguid, mis pidid välistama elusalt vangilangemise võimaluse. Võtnud näidistena kaasa mõned relvad ja varustuse osad, taandusid dessantlased koos kattegrupiga soomukite juurde.
«Mis edasi?» küsis rühmaülema asetäitja, kes Rohani äraolekul oli rühma soomukitesse käsutanud.
«Jätkame otsinguid,» ütles Rohan endastmõistetavalt, kuna eesmärgist loobumine või kõrvalekaldumine polnud talle hetkekski pähe torgatanud. Otsimine kulges edasi üldjoontes endise plaani järgi, ainult ID-saatja peilimisest tuli loobuda ja lähtuda üksnes salapärase energivoo lähtepunkti asukohast. Sellise võimalusega oli ka varem arvestatud ning see ei teinud Rohanile muret, küll aga äsja tagasilöödud rünnak. Enne lahkumist lahingulaevalt oli dessantrühmale kinnitatud, et planeedil ei leidu mõistusega eluvorme, ometi lükkasid sisalike poolt rünnakus kasutatud relvad selle väite ümber. Samas ei uskunud Rohan nagu söödetakse talle teadlikult valeinformatsiooni ette, pigem oli olukord planeedil lihtsalt nende käsutuses olevate andmetega võrreldes tugevalt muutunud. Zooride mõju osutus arvatust suuremaks ning nad olid isegi kohalikud loomad dresseerinud enda huvide eest võitlemiseks relvi kasutama.
Rohan andis käsu ka kattegrupi moodustanud meestel soomukitesse asuda ja operatsiooni jätkata. Soomukid võtsid nüüd suuna energiavoo koordinaatidele, mida lahutas ID-saatja asukohast üle poolsaja kilomeetri. Maastik nende ümber püsis muutumatuna, endiselt mets, mille puude vahel võisid soomukid oluliste takistusteta sõita. Liikumisdetektorid fikseerisid paar asukohta vahetavat objekti, kuid dessantlased ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, soomukite puhul ei kujutanud ka relvi kasutama õpetatud sisalikud neile ohtu.
Tunni ajaga jõudsid nad koordinaatidele piisavalt lähedale, et Rohan koos nelja mehega jalgsi eelluurele läheks. Nimelt arvas ta küllalt põhjendatult ka vaenlast liikumisdetektore omavat, mistõttu soomukid äratanuks oma suuremate mõõtmete ja massiga ebasoovitavat tähelepanu. Viit meest seevastu võis eemalt pidada metsas hulkuvaks loomakarjaks, sõltuvalt loomulikult detektorite tundlikusest ja eraldusvõimest.
Uus teadvuseletulek kulges Ashinil seekord eelmisest veelgi vaevalisemalt, kui ta lõpuks suutis ümbrust eristada, leidis ta kaisukarude sarnased olevused endiselt enda ümber seismast. Ilmselt olid nood tema toibumist oodanud, sest kui piloot silmad avas, vahetasid nad omavahel mõned viiped ja hüppasid aluselt maha. Veel enne, kui Ashin jõudis mõelda nende käitumise võimalikele tulemustele, tundis ta kuidas pead paigal hoidev side veidi lõdvenes ja miski asi talle kuklasse surus, sundides pead rinnale painutama. Aluse peapoolne ots alustas sujuvalt tõusmist, kuni kerkis püstloodsesse asendisse. Piloodi vaatevälja see ei avardanud, pea asendi tõttu oli ta nüüd sunnitud põrnitsema ruumi ühetaoliselt määrdunudhalli põrandat. Ta kavatses just mingil kombel protesti väljendada, kui tundis kaelapiirkonnas kerget torget. Sellele järgnes kogu pead haarav kõrvetav valusööst ja Ashin kaotas uuesti teadvuse.
Rohani dessantlased liikusid ettevaatlikult läbi metsa, jalgsi käies oli see loomulikult raskem kui soomukiga sõites. Metsaalune oli ebatasane, sellest ajasid end välja puude juured, mis vaheldusid sügavate aukudega. Iga sammu eel tuli hoolega ette vaadata, vältimaks komistamist või kuhugi kukkumist, metsaaluses hõljuv udu oli küll märgatavalt hõredam kui maandumispaigas, ent kaugemate objektide eristamiseks siiski segav. Mehed sammusid hanereas paari-kolme meetriste vahemaadega, millest piisas, et ka rivi viimane mees suudaks näha esimese märguandeid.
Rühmaülemana läks Rohan kõige ees, jõudes esimesena välu servale, mille kohalt udu oli täielikult taganenud, välu servast kulges otsekui lõigatud piir, kust edasi udu lihtsalt kadus. Seda ilmselt lagendikult õhkuva soojuse tõttu, sest metsaveerel seisev Rohan tundis isegi läbi skafandri sooja õhu kerget liikumist. Lagendiku tehislikus päritolus ei jäänud vähimatki kahtlust, see oli sajakonna meetrise läbimõõduga absoluutselt tasase pinnakattega korrapärane kaheksanurkne väljak. Hulknurga igas tipus seisis umbes meetrise aluseläbimõõduga kümne meetri kõrgune sihvakas koonus, mille tipp kiirgas valgus, kaheksa koonuse kogusummas oli väljak suhteliselt heldalt valgustatud ning märgatavad kõik selle detailid. Väljaku keskel seisis vertikaalasendis lisatugedega toestatud Täheraev, mille telikud olid lennuasendis sissetõmmatud, hävitaja paistis vähemalt väljaspoolt terve olevat ning selle ümber sebis kari väikeste paksude ahvide sarnaseid olendeid.
Täistabamus, mõtles Rohan rahulolevalt, hävitaja on leitud ja vaenlase baasi olemasolu kindlaks tehtud. Ülesannet võis lugeda juba pooleldi täidetuks, tuli vaid mõelda, kas katsuda ehitust hävitada oma jõududega või kutsuda appi saateeskadrill. Tõsi küll, piloodi saatusest polnud veel selgust, aga naha alt välja rebitud ID-saatja leidmine sundis Rohanit vägisi oletama kõige halvemat. Pilooti meenutades kahetses lipinik, et polnud Reaconit kaasa võtnud, mis võinuks olla veel parem kui vaenlase kätte langenud Täheraevu tagasivallutamine. Kuigi, kes teab, kas see üldse oli enam lennukõlbulik.
Ülema märguande peale peatunud dessantlased hiilisid lähemale ja peatusid Rohani kõrval lagendiku servas. Dessantlased ise seisid veel neid kuigivõrd varjava uduloori see, pool meetrit edasi avanev vaatepilt näis aga pärinevat hoopis teiselt planeedilt.
«Kas tõmbame tule peale, lipnik?» küsis üks meestest, ent Rohan raputas pead.
«Vara,» ütles ta. «ründame kõik korraga. Vähemalt Täheraevu peame me hävitama.»
Soomukid liikusid ülema käsu kohaselt samuti ettepoole, neist väljunud dessantlased hargnesid poolkaares ümber lagendiku. Rohan otsis samal ajal meeleheitlikult märke sissepääsust, kuhu saata minöörid, kuid ei avastanud väljaku ühetaolisuses vähimatki viidet võimalikest sissepääsudest. Need olid kas hästi maskeeritud või polnud neid üldse.
«Kõigepealt tuld Täheraevu pihta!» ütles Rohan. «Seejärel võtame maha allesjäänud pärdikud ja tungime platsile.»
Viimased sõnad ütles ta juba kõhuli maas lebades, sest vahepeal avastati lagendiku serval seisvad dessantlased ning nende suunas tulistati paar laserimpulssi, mis mehed end varjama sundisid. Seekord aga õnnestus neil näha impulsside lähtekohta, kaheksanurga tippudel seisvate koonuste keskkohas libises osa kattest alla, paljastades vabalt ümber koonuse telje pöörleva laskeseadme.
«Tuli vabaks!» käsutas Rohan, kuna üllatusrünnak oli läbi kukkunud ja enda varjamisel polnud enam mõtet. Ta lootis vaid, et soomukid on vahepeal laskepositsioonidele jõudnud, nende tuletoetus osutus praegu hädavajalikuks, sest ainult karabiinidega oli nii Täheraevu kui väljakut raske oluliselt kahjustada.
Tulesabad taga sööstsid lagendikule soomukite patareidest väljalastud lähimaaraketid. Paar tükki tabasid Täheraevu, ainult lisatugede najal püsti seisev hävitaja kõikus nagu purjus torn, tabamustest mõranenud kere murdus pooleks ning prantsatas raskelt vastu maad. Lahvatas leek, mis haaras endasse terve vraki, õhu väikese hapnikusisalduse tõttu oli tulekahju võrdlemisi tagasihoidlik. Ülejäänud kuus või kaheksa, täpset arvu ei teadnud hetkel keegi, sest tulistasid kõigi soomukite patareid, tabasid väljakut ja koonustesse peidetud laskeseadmeid. Viimaste pihta sattunud raketid lõhkesid väikese viivitusega, kuid seda seda suurema jõuga, ilmselt plahvatasid ka koonuste sisemuses peituvad energiaallikad. Lagendikul sähvatasid üksteise järel suuremad ja väiksemad plahvatused, väljaku pind mullistus kohati kohati nagu keev pudru. Paar ahvisarnast olendit, kes Täheraevu juurest olid eluga pääsenud, jooksid paanikas mööda väljakut ringi, Rohan nägi, kuidas neist ühe karv süttis ja olend gaasileeki meenutavas tulekeras hävines. Siis plahvatasid korraga Täheraevu raketid, lööklaine ning hetkeliselt kogu lagendiku haaranud ja metsa tunginud tulelahvatus sundisid dessantlasi end veelgi tihedamalt vastu maad suruma.
Siin ei jää küll midagi terveks, mõtles Rohan, tundmata seejuures mingit võidurõõmu. Ta muretses rohkem, kas selles ettenägematult tugevas plahvatuses mõni dessantlane viga ei saanud. Eetrist küll hädakisa või surijate oigeid ei kostnud, ent Rohan teadis, et sellises tulemöllus põleb inimene enne, kui jõuab häältki teha.
Tõusnud püsti, leidis Rohan eest põhjaliku hävitustöö vaatepildi. Lööklaine oli ümbruses puid maha murdnud, kohati neid isegi juurtega pinnasest välja rebides ning metsa mitmest kohast põlema süüdanud. Niisked puud põlesid vinduva leegiga, levitades paksu tahmavat suitsu nagu süüdatud kumm. Enne ideaalselt tasane väljakukate meenutas sulanud plastmasskaussi, see oli mustalaiguliselt kühmuline ja sisse vajunud, paar raketitabamustest puutumata jäänud koonust olid kurvalt viltu vajunud.
«Rühm, rünnakule!» käsutas Rohan. Ta käsu eesmärgiks oli kontrollida, kas ikka kõik vaenlased on hukkunud ja juhuslikult pole avanenud mõni sissepääs. Lipnik nimelt ei uskunud, et kogu ehitis piirdub ainult nähtava väljakuga.
Püsti hüpanud dessantlased jooksid lagendikule ja juba esimeste meestega juhtus midagi kummalist, väljaku pinna jäänuste ja meeste vahel tekkisid tugevate elektrilahenduste sinakad välgud. Mehed kõrbesid sõna otseses mõttes hetkega ning rünnak takerdus juba enne lipniku taganemiskäsku. Ta andis selle puhtmehaaniliselt, soovimata edasisi asjatuid kaotusi, ainsa hetkega taipas ta, et nad ei suuda võtta väljakut oma kontrolli alla, see üritus oleks hukutanud lihtsalt kogu üksuse.
«Lipnik, kella kolme suunas liigub grupp võimalikke vaenlasi,» teatas ühe soomuki juht. «Paistab, et lähenevad.»
«Soomukite juurde!» käskis Rohan igaks juhuks, meenutades kolonel Bereni sõnu, et hea ohvitser ei kõhkle vajaduse korral taandumast. Surnukehade kätte saamise üritamisest ta loobus, kuna see oleks põhjustanud vaid lisakaotuseid.
Liikumist täheldati ka dessantkaatri pardal, siinsed detektorid olid tundlikumad kui soomukitel, läheneja avastati juba kaugemalt ning määratleti isegi tema umbkaudne suurus. Midagi täpsemat ei õnnestunud teada saada, aga kuna inimesemõõduline objekt otsejoones kaatrile lähenes, otsustasid Reacon ja Yelvin asja uurimiseks väljuda. Enne seda üritas Wedge väljakutset sidesagedusel, sest miskipärast tekkis oletus, et tegemist võib olla mõne teistest eraldunud ja rühmast maha jäänud dessantlasega. Sideproovi ei krooninud edu, eeter jäi tummaks ja kõige tõenäolisemalt oli tegemist mõne ringihulkuva loomaga.
Vaevumata ootama, kuni objekt kaamerate fookusesse jõuab, lasksid Reacon ja Yelvin vahepeal sissetõmmatud trapi uuesti alla ning läksid taas planeedi loodusega tutvuma. Midagi polnud vahepeal muutunud, udu oli endiselt tihe ja ka muud tingimused polnud paranenud.
«Ta on teist kella kahe suunas,» teatas Wedge. «Vahe teiega kolmkümmend meetrit.»
«Näeme teda,» vastas Reacon, silmates udus mingit ebamäärast kogu. Nad mõlemad Yelviniga hoidsid relvi laskevalmis, kuid lähemale jõudes muutus kogu kergesti eristatavalt skafandris inimeseks. Ta astus veidi kohmakalt kõndides meeste poole ja tegi käigu pealt mingi arusaamatu viipe.
«Ashin, pärgli päralt!» hüüatas Reacon, kui paari meetri kaugusel muutus arusaadavaks ka läheneja nägu ja ta tundis ära kadunud piloodi. Ashini näos ei peegeldunud vähimaidki emotsioone, kuigi loogiliselt pidanuks ta kaasvõitlejate nägemisest rõõmu tundma. Ta astus kuutõbise ilmel edasi, vaatas kahele mehele korraks kordamööda uurivalt otsa ja möödus neist nagu segavatest takistustest.
«Mis tal viga on?» küsis Yelvin ja koputas sõrmega oimukohal vastu kiivrit. «On ta veidi nikastatud?»
«Vist sai maandumisel põrutada,» kohmas Reacon, oskamata midagi targemat öelda, kuna Ashini käitumine hämmastas teda samapalju kui dessantlast. Vahest isegi rohkem, sest Ashinit tundes teadis, et taoline käitumine polnud tollel vähemalt normaalsetes tingimustes kombeks.
Väljailmunud piloot aga sammus sihikindlalt otsejoones kaatri poole ning Reacon ja Yelvin järgnesid talle mõningast vahemaad hoides.
«Mis teil seal toimub?» uuris Wedge, kellele kaamerad ei edastanud nähtavasti täielikku pilti.
«Ütle doktorile, et talle on uus patsient,» vastas Yelvin.
Sedaaegu trapini jõudnud Ashin seisatas esimese astme juures, vaatas ülesse luugiavasse ja tundus miskipärast kõhklevana, otsekui tuleks tal siseneda mingisse tundmatusse ja ohtlikku paika. Hetke pärast ronis ta aga otsustavalt trapist ülesse, kusjuures tema liigutused mõjusid veelgi kohmakamalt kui käimisel.
«Vaeseke on päris kõvasti põrutada saanud,» haletses Yelvin irvitavalt.
«Paistab küll,» nõustus Reacon märksa tõsisemalt. «Lähme järele, enne kui ta ennast puruks kukub.»
Öeldud polnud liialdus, samal kombel kohmitsedes võis piloot tõepoolest kukkuda ja ennast vigastada, mis kahtlemata halvendanuks tema niigi kehva tervislikku seisukorda. Trapist üles jõudes leidsid nad Ashini vasakpoolsest dessantkabiinist, kuhu nad enne olid tassinud ka vigastatud analüütiku. Piloot seisis keset kabiini läbikäiku, vaatas uurivalt ringi ega teinud talle lähenevast laevaarstist väljagi.
«Tulge istuge,» ütles arst nõudlikult. «Ma pean teid läbi vaatama. Kuidas te end tunnete?»
Alles nüüd paistis Ashin laevaarsti olemasolu märkavat, ta pööras pilgu naisele, tõstis käe ja tõukas ta kõrvale. Arst, kes polnud taolist käitumist oodanud, kaotas tasakaalu ning kukkus vastu üht istet. Tõukehoog oli tugev, sest sealt libises naine edasi põrandale. Piloot astus temast häirimatult üle, suundudes piki vahekäiku kaatri vööri poole piloodikabiini.
«Mida sa teed!» röögatas Reacon lähemale tormates. Oma varasema käitumisega võrreldes pöördus Ashin ülinobedalt ning tema rusikas tabas lülivanemat vasaralöögina rinnakorvi alla. Kuna Reacon ei kandnud lahinguvarustust, vaid ainult kerget lennukombinesooni sarnast skafandrit, sundis see hoop teda kooku tõmbuma. Küürakil asendis jäi ta ette Yelvinile, kes pääses temast mööda alles siis, kui Ashin oli jõudnud piloodikabiini ukseni. Lärmi kuuldes välja tulnud Wedge sattus Ashiniga vastakuti jäädes hämmingusse, oskamata nähtavasti teise käitumisele mingit seletust anda, tõkestas ta oma kehaga edasipääsu piloodikabiini. Sellele puhtreflektoorsele liigutusele vastas Ashin löögiga, mis purustas dessantkaatri piloodi kiivrisilmiku, kätt kiivrist välja tõmmates viskas Ashin Wedge'i lõtvunud keha endast mööda nagu üleliigse rämpsu. Yelvinil õnnestus kokkupõrget piloodiga vältida ja sööstis talle kallale, kahe mehe vahel puhkes toores käsivõitlus, milles Ashin ilmselgelt alla jäi, seda mitte niivõrd oskuste, kui just liigutuste seletamatu kohmakuse tõttu. Ennast vaevaliselt sirgu ajanud Reacon nägi vaid selle üllatuslikku lõppu, Yelvinilt tugeva löögi saanud Ashin põrkas hoogsalt seljaga vastu istme käetuge ja Reacon arvas kuulvat isegi tema selgroo murdumise raksatust. Samal hetkel sähvatas dessantkabiinis tulekera, mida võis tugevuselt võrrelda granaadiplahvatusega ning kui kabiinis olijate hetkeks pimestatud silmad taas midagi nägema hakkasid, oli Täheraevu piloodist alles jäänud ainult hunnik tuhka. Äratuntavad olid ainult kiivri, õhuballoonide ja muu varustuse metallosade jäänused.
«Mida...see..,» kokutas Yelvin jahmunult. Ohuolukordadeks ja ootamatusteks treenitud mehena polnud ta ometi osanud ette näha oma tegevuse taolist tagajärge. Keegi ei öelnud sõnagi, mõne hetke valitses vaikus, siis ajas laevaarst end põrandalt ülesse ja astus liikumatult lebava Wedge'i juurde.
«Surnud,» teatas ta põgusa kontrolli järel. Löök, mis purustas kiivrisilmiku, oli sedasama teinud ka näoga, muutes selle veriseks lihamassiks ning nähtavasti olid ajju tunginud luukillud tapnud piloodi pea koheselt. Reaconit hämmastas ainult, kust ammutas Ashin sellise löögi sooritamiseks vajaliku jõu, Täheraevu piloodina, kes pidid teinekord taluma äärmuslikke lennutingimusi, oli ta küll hea füüsilise ettevalmistusega, kuid polnud kunagi paistnud teistest tugevamana. Veel kummalisem oli aga surnukeha hävimine, kui luu murdmumise raksatust võis pidada Reaconi ettekujutuse viljaks, siis jäägitult põlenud laip oli reaalsus, mille tunnistajateks olid kõik dessantkabiinis viibijad.
«See polnud enam see Ashin, keda teie tundsite,» ütles analüütik. Ta oli istmetest moodustatud asemel pikali ja upitas ennast nüüd poolistukile. Kaatrile toimetamise järel süstis arst talle suure annuse tuimestit, see oli küll kohaliku mõjuga ega tohtinuks ajutegevusele mõjuda, ent sellegipoolest heitis Reacon tema suunas kahtleva pilgu.
«Mida te sellega öelda tahate?» küsis äsja teistega liitunud meteoroloog uudishimulikult.
«Eelduste kohaselt on zoorid parasiidid, kes peremeesorganismi tungides sunnivad teda tegutsema oma tahte kohaselt,» seletas analüütik. «Nähtavasti aga ei suuda nad omandada peremeesorganismi teadmisi, see seletaks nii teie sõbra kontaktivõimetuse kui kummalise käitumise.»
«Hea küll,» noogutas Reacon, leides analüütiku jutu olevat piisavalt selge ja loogilise. «Aga mis põhjustel ta niimoodi ära kärssas?»
«Ilmselt suudavad nad muuta organismi keemilist koostist, et see vajaduse korral süttib ja jäägitult ära põleb. Absoluutselt kindel viis jälgede peitmiseks, lootusetus olukorras tapavad nad end koos peremeesorganismiga ning nende jäänuste põhjal ei suudeta taastada isegi peremeesorganismi kuju, rääkimata millestki muust. Zoorideolemuse või viisist, kuidas nad peremeesorganismi allutavad, uurimisest ei tasu unistadagi. Enesetappudega säilitavad nad enda püsimise tundmatu organismina.»
«Neetult keeruline,» arvas Yelvin.
«Enesetapjate rass,» ütles meteoroloog.
«Jah,» nõustus analüütik lahkelt mõlemi arvamusega. «Nüüd me teame, et zoorid suudavad allutada ka inimesi, aga muus osas ei saanud me sugugi targemaks.»
«Kallis hind nende väheste teadmiste eest,» tähendas Reacon. Wedge'i surmaga ainsaks piloodiks jäänult võttis ta endale ühtlasi meeskonna vanema kohustused. Saatnud Yelvini trapi juurde valvesse, sikutas ta Wedge'i surnukeha lähimale istmele ning laevaarst kattis selle laibakotiga. Kuigi inimkaotused ei kuulunud otseselt dessantrühmade plaanidesse, olid kõik üksused ometigi varustatud nende kottidega.
«Kaatri pardalt enam ei väljuta,» teatas Reacon. «Pardale ei lase me enne kedagi, kui oleme veendunud, et tegemist on tõepoolest meile tuntud isikutega.»
«Vabatahtlik arest,» tegi kokkuvõtte Yelvin, kes treapi ülestõstmise ja luugi sulgemise järel tuli samuti tagasi kabiini.
Oletatava vaenlase baasi juurest taganenud dessantlased pääsesid takistuseta soomukitesse ning valmistusid ühtlasi uueks lahinguks. Nende üllatuseks muutis aga lähenev tundmatute grupp suunda, üritades ilmselgelt vältida kokkupuudet soomukitega ning Rohan otsustas haarata initsiatiivi enda kätte. Jõu ülekaalukusest hoolimata ei kavatsenud ta rünnata kogu üksusega, vaid jättis kolm masinat tagalat kindlustama, et vältida sattumist järjekordsesse lõksu. Esmapilgul lihtsana tundunud ründeplaani elluviimine osutus tegelikuses siiski veidi raskemaks, kuna tundmatute grupp liikus tiheda võsaga kaetud alal, kus soomukite eelised kippusid vähenema. Ootamatusele aga ei tasunud mõeldagi, sest puutüvede murdumise raksatused kuulutasid masinate lähenemisest juba kaugele. Siiski vähenes vahemaa jõudsalt ja kümnekonna minuti pärast jõudsid dessantlased grupist kaugusele, kus nägemisseadmed seda täpsemalt eristasid. Tegemist oli võrdlemisi kummalise salkkonnaga, kuhu kuulusid nii suured lihasööjad sisalikud kui platsil märgatud karvased elukad. Kaheksa rohmakaid laserelvi kandvat sisalikku paistsid moodustavat midagi kaitsemeeskonna taolist, kaks neist kõndisid teed rajades ees, ülejäänud kuus regulaarsete vahedega kahel pool külgedel. Rasvunud sabatud ahvilaadsed, kes omasid ka mõningast sarnasust karvaste mänguasjadega, liikusid sisalike vahel. Neid oli arvuliselt samuti kaheksa, kuus nendest tassisid pikerguse kujuga kasti või konteinerit, kaks paistsid niisama kaasas käivat. Kogu selle kambaga tundusid seotud olevat ka väikesed närilised, kes läheduses puudel näiliselt sihitult edasi-tagasi hüplesid, kuid ometi maapinnal liikuva salgaga ühte tempot ja suunda hoidsid.
«Kõigepealt võtame maha sisalikud,» teatas Rohan. «Siis vaatame, mis pärdikutega teha. Selle kasti peame aga kätte saama.»
Kuigi Rohan ei osanud aimatagi, mis nimetatud esemes võis peituda, uskus ta olevat selle väärtusliku, kuna igasugu tühja-tähja ei valva keegi. Zooride ja nende kohalike käsilaste puhul oli küll tegemist tundmatute eluvormidega, kuid teatud asjad kehtisid igal pool. Ka kõige madalamad liigid võitlesid ja hoolitsesid selle eest, mis neile väärtuslik.
Soomukid piirasid salga ümber, ülemalt käsu saanud dessantlased hüppasid masinatest välja ja alustasid lahingut, kui seda nii sai nimetada, sest tegelikult sarnanes asi tapatalgutele. Dessantlased avasid Rohani varasema korralduse kohaselt sisalike pihta tule, nood ei jõudnudki vastupanu osutuda, kui juba pihtasaanutena tule sähvatuses surid. Karvased olevused, kelle kasv küündis vaevalt inimese põlvepikkuseni, ei pööranud sisalike surmale suuremat tähelepanu, vaid üritasid koos oma kandamiga pakku pääseda. See aga ei klappinud sugugi Rohani plaanidega.
«Tapke nad kõik!» röögatas lipnik, takistamaks ihaldatud kasti metsaalusesse kadumist ning mõni hetk hiljem oli käsk tähelepanuväärse kiirusega ellu viidud. Vaid kuumusest veidi närbunud võsataimed kasti ümbruses viitasid kuuele seda tassinud elusolendile. Roostepruuni värvi kühmulise pinnaga konteiner oli silmatorkavas vastuolus nähtud väljaku matemaatiliselt väljapeetud kujundusega, vedeles hüljatult metsaaluse märjal samblal. Dessantlased kogunesid selle ümber, hoides ettevaatusest siiski teatavat vahemaad.
«Tehke see lahti!» käskis Rohan.
«Võin-olla ei tasu,» arvas tema asetäitja kõhklevalt. «See võib ohtlik olla, me ju ei tea millega tegemist.»
«Võimalik,» nõustus lipnik ning osutas kahele dessantlasele. «Teie jääte paigale! Teised tagasi masinate juurde!»
Ka Rohan ise taganes paar sammu, jäädes siiski ülejäänud rühmast ettepoole. Kaks dessantlast vaatasid teineteisele otsa ja seejärel konteinerit, mille sisust Rohan huvitus. Ülema käsk jäi siiski täitmata, sest mõnda aega tulutult konteinerit uurinud ja kompinud, pöördus üks dessantlastest lipniku poole.
«See ei käi lahti,» ütles ta. «Tuleb lõigata.»
«Tont temaga,» lõi Rohan käega. «Tassige soomuki juurde, võtame selle kaasa.»
Kui umbes meetri pikkune ja küllaltki raske ese kohale tassiti, loobus Rohan ettevaatusest kavatsusest see soomuki kabiini toppida ja konteiner sai rihmadega ühe soomuki tagaosale kinnitatud. Leides ülesande olevat võimaluste piirides täidetud, andis lipnik käsu tagasisõiduks. Piloodi otsimise katsetest ta loobus, kuna oli juba ID-saatja leidmise järel kindel piloodi hukkumises. Kui aga zooride baasi taheti Täheraevu hävitamise järel veelgi põhjalikumalt purustada, pidi seda tegema Snaga oma eskadrilliga, dessantrühm oli kandnud juba piisavalt kaotusi, et loobuda uljutükkide sooritamisest.
Tagasitee kulges kiiremini, soomukite kursograafid järgisid kord juba läbitud teed ja sõit läks tulekuga võrreldes tempokamalt. Kaatri juurde jõudes aga ootas ees ebameeldiv üllatus, vaevalt sõitsid soomukid lagendikule, kui eetris anti edasi korraldus koheselt seisma jääda, vastasel korral lubati kolonni pihta kaatri pardarelvadest tuli avada. Käsutajaks polnud Wedge, kelle lipnik oleks häälest ära tundnud, vaid keegi teine, ilmselt Reacon.
«Mis lollused need veel on?» küsis Rohan, oskamata sellise käitumise peale õieti vihastudagi. «Laske meid pardale!»
«Lipnik Rohan, öelge oma tunnusnumber,» nõuti vastuseks. Rohan vahetas kõrvalistuva soomukijuhiga arupidava pilgu, hetkeks mõtles ta isegi rünnakukäsku anda, kuid kartis, et kaater võib selle käigus viga saada ning nimetas siiski nõutud numbri. Kaatri pardal kontrollis Reacon selle tõelevastavust ja lubas seejärel Rohanil üksinda kaatri juurde tulla.
«Teised jäägu paigale!» lisas ta. «Käsu eirajad lastakse maha!»
«Nad on seal päris segi läinud,» porises Rohan soomukist välja ronides pahaselt. Ta läks kaatri juurde, ootas kuni trapp alla lasti ja läks ülesse. Luugi avanemise järel leidis lipnik ennast silmitsi Yelvini karabiinirauaga. Esimese reaktsioonina tahtis ta püstoli haarata, kuid surus selle reflektoorse liigutuse maha, taibates, et jääks duellis kaotajaks pooleks. Yelvinil, kes oli sama kiire reaktsiooniga mees, kui ta ise, tarvitses ainult sõrme päästikul kõverdada. Andnud rühmaülemale märku endale järgneda, taganes Yelvin teda sihikult laskmata dessantkabiini, kus ootasid Reacon ja laevaarst. Luuk Rohani selja taga sulgus uuesti.
«Vabandage neid meetmeid, lipnik,» ütles Reacon. «aga teatavatel põhjustel pidime me veenduma teie isiku vastavuses tgelikusele.»
«Mis juhtus?» küsis Rohan lühidalt. Vastuse asemel andis Reacon märku kaasa tulla teise dessantkabiini, siit leidis lipnik eest haavatud analüütiku ja kellegi laibakotiga kaetud keha. Reacon osutas aga hoopis põleletusjäljele kabiini põrandal, kus vedelesid skafandri kiiver ja õhubaloon.
«Mis see on?» küsis Rohan igaks juhuks, kuigi vaatepilt meenutas väga seda, mida ta oli näinud lagendikul ja metsas peale tulevahetust sisalikega.
«Kõik, mis Ashinist järele jäi,» vastas Reacon, taibates lipniku võrdlemisi ükskõikse reaktsiooni järgi, et too oli juba millegi taolisega kokku puutunud.
«Või nii,» venitas Rohan. Kadunud piloot oli siis leitud, kuigi hoopis teisel viisil, kui operatsiooni algul osati kujutleda. Ta ei hakanud praegu küsima, mil viisil Ashin kaatri pardale sattus, kuna vaevalt osanuks keegi sellele midagi arukat vastata. Küll aga kiitis ta endamisi heaks kaatri meeskonna poolt rakendatud turvameetmed, nüüd pidid sama protseduuri läbima kõik dessantlased. Kuigi Rohani arvates polnud ükski neist viibinud teistest eemal piisavalt kaua, et mõni zooridest võiks tema organismi tungida, ei saanud lipnik riskida vaenlase võimaliku pardale sattumisega.
«Mis sellega teeme?» küsis rühmaülema asetäitja, kui kontrolli järel hakati soomukeid tagasi dessantkaatri pardale laadima. Ta seisis soomuki päral ja tonksas kõnealust eset, metsas trofeeks saadud konteinerit jalaga. Rohan ei jõudnud vastata, enne lõhenes konteineri ots neljaks ning sealt sirutusid välja pikad sõrmejämedused kombitsad, mis ennast hetkega ümber dessantlase jala mähkisid. Valjusti röögatades kargas mees eemale, kombitsad ei vabastanud teda, vaid neid kaasa tõmmates sikutas ta konteinerist välja midagi munakujulist. Selle pind meenutas nii värvilt kui läikelt poleeritud ja lakitud mahagoni ning tundus olevat kitiinitaolisest materjalist jäik ja kõva kest, mille ühest otsast tungis taime juurepuhmana välja hulgaliselt kombitsaid. Jalga raputades üritas dessantlane munast lahti saada, kuid edutult, üha rohkem kombitsaid mähkis end tema jala ümber. Mees lõi muna vaba jalaga, vastuseks hakkasid kombitsad eritama mingit sööbivat hapet, sest kombitsate vahelt hakkas kerkima sellele viitavat kirbjat suitsu. Nüüd juba puhtalt valust röökiv ja vangistatud jalaga mõttetult rapsiv rühmaülema asetäitja kaotas tasakaalu ning kukkus soomukilt maha. Masina kõrval väherdades peksis ta muna vastu soomuki külge, ent nagu varasematelgi katsetel munast vabaneda, polnud sellelgi tulemusi ja lähemale hüpanud Rohanil ei jäänud muud üle, kui muna pihta tulistada. Kuul tungis kestast läbi ja plahvatas muna sisemuses, kest mõranes, kuid ei purunenud, kuuli sissetungimise august purskas joana välja valkjat ollust. Kombitsad tõmbusid korraks sirgu ja lõtvusid siis, vabastades rühmaülema asetäitja jala. Skafandri säärel olid selget näha sissesööbinud, kuni ihuni ulatuvad vöödid.
«Velsker!» röögatas Rohan ja kui kutsutu tema kõrvale ilmus, viitas haavatule. «Vaata, kas saad midagi teha, kuni me kaatrile tagasi jõuame.»
«Üritan, lipnik,» vastas velsker, avas esmaabikarbi ja põlvitas haavatu kõrvale. Ta piirdus praegu ainult haavade antiseptilise töötluse ja sidumisega, muu eest pidi kaatri pardal paremates tingimustes hoolitsema laevaarst. Rohan uuris samal ajal munakujulist elukat, kaaludes kas tasub seda kaasa võtta ja leidis siis, et ilmselt pole sellel mõtet. Kesta sees plahvatanud lõhkekuul oli hävitanud kõik uurimist vääriva ja allesjäänut võis võrrelda tühjaks puhutud kanamunaga. Kahtlemata olnuks sel olendil elusast peast suur abi zooride tundmaõppimisel, ent Rohan ei saanud tegevusetult pealt vaadata, kuidas võõras eluvorm tema silme all tapab üht tema kaaslastest. Virutanud südametäiega munale jalahoobi, millest see raskelt nagu topispall vaevalt pool meetrit edasi veeres, andis Rohan käsu kaater stardivalmis seada.
Saateeskadrilliga orbiidil oodanud Snaga kuulas ära planeedilt naasnud Rohani ettekande ning andis seejärel oma volitusi kasutades eskadrillile rünnakukäsu. Kuus Täheraevu pikeerisid läbi pilvede, tulistades väljakut rakettidest, tegelikult piisanuks ka üheainsa Täheraevu rünnakust, kuid Snaga otsustas korraldada jõudemostratsiooni. Kuigi välja lasti vaevalt veerandik eskadrilli relvastuses olevatest rakettidest, põhjustas seegi kogus lagendikul ja selle ümbruses täieliku katastroofi. Mitme plahvatuse üheaegne lööklaine ulatus tuulehoona isegi lahkuvate Täheraevudeni.
Exesteri pardal võttis Olbrey vastu lühikesed raportid tulemustest ning jäi põhjalikemateks ettekanneteks ootama eskadrilli naasmist. Selleks ajaks kutsus ta nõupidamisruumi ka Ardali ja Bereni, viimase küll rohkem tunnustuse avaldusena dessantlaste edukale tegutsemisele ning kolmekesi kuulasid nad ära ettekanded koos planeedil salvestatud videomaterjaliga. Sanga raport ei pakkunud erilist huvi, see sisaldas vaid kuivi fakte eskadrilli poolt kasutatud rakettide arvust ja salvestust asetleidnud plahvatusest. Kuigi ka Rohani jutt oli võimalikult lühike ja asjalik, äratasid mitmed seigad selles tähelepanu, eelkõige piloot Ashini sattumine zooride mõju alla, sisalike relvastus, tundmatud ahvilaadsed olevused ja munakujuline organism, mida oli katsutud hävingust eemale toimetada.
Avaldanud mõlemile ohvitserile tänu operatsiooni eduka läbiviimise eest, lubas Olbrey neil lahkuda, pöördudes seejärel kahe endiselt laua ääres istuva mehe poole.
«Teie arvamus, härrased?»
«Nad käitusid kuidagi kummaliselt,» ütles Beren mõtlikult.
«Seletage palun lähemalt, kolonel,» lausus Olbrey, taipamata millele teine viitab.
«Kui oletada, et tegemist oli sõjalise baasiga, siis oli selle kaitsevõime enam kui kesine,» ütles Beren. «Mingist kaitsetegevusest polnud märkigi, ainult korra katsusid nad dessantrühma piloodi ID-saatja abil lõksu meelitada, aga seegi sarnanes ainult vastase tugevuse ja võimete prooviga. Praktiliselt ei osutatud dessantrühmale ja ründeeskadrillile mingit olulist vastupanu ning tänu sellele kulgeski operatsiooni nii kergelt.»
«Nõustun koloneli arvamusega,» teatas Ardal. «Kui keegi vallutab vaenuliku sõjavahendi, arvestab ta ka võimalike vastutegevusega, midagi sellist polnud aga märgata. Pigem võib nende käitumisest välja lugeda katset otsesest relvakonfliktist pääseda. Sellest omakorda võib järeldada, et nad polnud relvakokkupõrkeks üldsegi valmis.»
«Aga kuidas te seletate Ashini väljailmumist?» segas Beren vahele.
«Samuti mingi meeleheitlik katse midagi ette võtta,» vastas Ardal. «Mõjutatud Ashini käitumine oli liiga kohmakas ja silmatorkav, et seda võinuks saata edu. Pigem andis see teatavat kasu meile, me teame nüüd, et zoorid ei suuda otseselt omandada peremeesorganismi teadmisi ega käitumismaneere.»
«Kui nad teie sõnade kohaselt polnud relvakonfliktiks valmis, millega oli siis tegu?» pöördus Olbrey tagasi eelmise teema juurde. «Täheraev ju ometi rööviti.»
«Usun, et tegemist oli mingi eksitusega,» ütles Ardal. «Kahtlemata asus planeedil zooride baas või tugipunkt, aga selle eesmärgiks polnud meie hävitaja maanduma sundimine. Energiavoog oli arvatavasti osa nende kosmoselaevade maandumissüsteemist ja Täheraev sattus selle mõju alla täiesti juhuslikult. Nähtavasti pole eksimine omane ainult inimesele.»